Hea ajakirjanduse tegemine sõltus Darius Haller-Dewani arusaamist mööda peamiselt õigete inimeste tundmisest. Kui sul oli vaja kirjutada organiseeritud kuritegevusest, siis tulid kasuks kontaktid politseis, kohtumajas ja advokatuuris; paha ei teinud ka hämara taustaga tuttavate olemasolu. Juhtusid sa kajastama spordimaailma telgitaguseid, oli vaja tunda treenereid, alaliitude tegelinskeid ja mõni tippspordiga seotud endine koolikaaslane oli loomulikult alati tänuväärne allikas, eriti kui too juhtus olema kursis teatavate põrandaaluste laborite ja hämara taustaga spordiarstide tööga.

Haller tegi head ajakirjandust. Tal oli palju tuttavaid. Ja ka palju vaenlasi.

Ilmselt leidus piisavalt veevarustusega seotud ettevõtete omanikke või tegevjuhte, kes ei olnud ülearu vaimustuses mõttest vestelda City Infoportaali uuriva ajakirjanikuga – oli ju Halleri viimane töö lõppenud mitme kaevandusettevõtte jaoks ebaterve avalikkuse tähelepanu ja Tööohutusagentuuri reididega. Ometi tundus mustast riidest koti pähe tõmbamine, uimastatult transporterikongi lükkamine ja kuhugi pärapõrgusse lohistamine vindi üle keeramisena. Puruks ja siis pool ringi tagasi, oli kunagi üks õppejõud Hallerile masinaehituse praktikumis öelnud, kui Haller küsis, mis oleks õige mutri kinnituse pinge.

See oli olnud enne kõigi tuttavate jaoks üllatusena tulnud otsust jätta masinaehitusinseneri õpingud sinnapaika ja alustada otsast peale – ajakirjanikuna.

Hallerit tabas maksahaak. Hästi sihitud, mitte nii tugev, et põhjustada ohtlikke sisemisi vigastusi, aga piisav, andmaks mõista, et tema elu sõltus lööja armust. Halleri silmad olid ikka veel seotud, kuid ruum, milles ta lakke kinnitatud keti külge seotuna rippus, varbad hädavaevu külma kivipõrandat puutumas, oli heledasti valgustatud. Piisavalt, et eristada isegi läbi silmi katva riideriba kaht tumedat kogu.

Läks natuke aega, enne kui Haller lõpetas läkastamise ja sai läbi valu jälle hingata. Ta püüdis varbaid meeleheitlikult põrandasse surudes kergendada koormust kätele ja õlgadele. Meeleheide… See näis olevat praegu võtmesõna. Ta pidi meeleheitlikult vältima meeleheitesse langemist!

Paradoksaalsel kombel oli valu teretulnud vahelduseks abitusele, õõnsale, kõri nöörivale paanikale, mis käis kaasas kammitsates käte, kaetud silmade ja alastiolekuga – teadmisega, et sa oled täiesti kaitsetu ja et iga hetk võib olla su viimane. Hirm oli nii intensiivne, et Haller sai äkki aru, miks räägitakse enda täis pasandamisest; hirm sulges armutult kuhugi teadvuse pimedasse soppi selle ratsionaalse hääle, mis arvas, et kui vangistajad teda tappa tahaksid, oleks ta juba surnud. Hirm tuletas talle meelde, et surmast õudsem on suremine, mis võib võtta kaua aega ja olla äärmiselt vastik protsess. Löögid ja valu aga tõmbasid tähelepanu hirmult ja tumedalt tulevikult endale.

„Kas piisab?“ küsis Hallerilt hääl, mille kohta ta oli otsustanud, et see on Vanamees.

„Veel veidi,“ arvas teine – Noormees.

Hetk hiljem virutati Hallerile millegi kõvaga vastu säärt. Valusähvatus oli ootamatu, kuigi ta oli selleks ju valmis, ning Haller röögatas valu ja ehmatuse tõttu. Väga hea! Ta karjus – mõnuga…? Vähem aega meelt heita…

„Minu meelest on juba ammu täitsa küllalt!“ ütles Haller, kui läbi valu taas rääkida suutis. „Mida te tahate?“ Ta võis vaid oletada, et asi on seotud tema veevarustuse alase uurimistööga, või mine tea, võib-olla ka mõne eelmise tööotsaga.

„Kellega te olete rääkinud?“ nõudis Vanamees.

„Millest rääkinud?“ küsis Haller vastu. „Ma räägin päevast päeva kümnete inimestega, see on mu…“

Kõrvakiil lõikas Halleri lause läbi, lõi ta tasakaalust välja ja ta kaapis tulutult varvastega betooni, et paigal püsida.

„Härra Haller-Dewan,“ ütles Vanamees. „Ärge mängige lolli. Ma tean, et te teete lugu veevarustusest. Niisiis – kellega te olete rääkinud?“ Halleri kontrollimatu keerlemise tõttu kostis Vanamehe hääl justkui kõikjalt ümberringi, tekitades raskusi niigi olematule orientatsioonitajule. Hetkeks tundis Haller heameelt kujutlusest, kuidas tema oksejuga laias kaares Vanameest tabab.

Oli veel üks reegel, mis kehtis aegade hämarusest ja mida loeti ajakirjanike ameti nurgakiviks: allikakaitse. Loomulikult oli hulk näiteid, kus ajakirjanikud olid oma allikad välja andnud, kuid see tähendas nende jaoks vältimatult karjääri lõppu. See oli ametialane enesetapp. Tihtipeale muidugi lõppes nende maine teekond käsikäes ametialasega…

Tugev käsi haaras Hallerist kinni ja peatas järsult tema keerlemise.

„Võib-olla olin ma parasjagu teel teie juurde?“ pressis Haller läbi hammaste. „Et teiega rääkida…“

Järgmine löök lõi Halleril hinge kinni. Ta kõõksus ja tundis, kuidas teadvus hägustub, kuid just vahetult enne lõplikku kustumist taastus hingamine ja ta ahmis ahnelt õhku. Jumal, kui hea see tundus!

Huvitav, miks meile ei õpetata, kuidas sellises olukorras käituda? arutles Haller endamisi. Ta oli kunagi saanud jälgida omakaitsejõudude eriüksuste väljaõpet ning nende koolituse hulka kuulus ka vangistuse ja piinamisega toimetuleku treening. Loomulikult oli sellel kursusel piinamine üksnes pinnavirvendus sellest, mida inimesed on võimelised välja mõtlema. Aga ajakirjandustudengitena nad üksnes rääkisid sellest, et aeg-ajalt juhtub mõnedega õudseid asju. Kuid ei mingit tegelikku ettevalmistust. Noh, ilmselt ei oleks meil just kuigipalju ajakirjanikke, kui neid ülikoolipingist piinakambrisse suunataks… otsustas Haller. Praegu kuluksid kasvõi teoreetilised teadmisedki ära, et piinamisega toime tulla.

„Väga vaimukas, härra Haller-Dewan,“ ütles Vanamees. „Aga ma pole siin meelelahutuse pärast.“

„Mulle küll tundub, et te kaks naudite olukorda täiel rinnal!“ nähvas Haller vastu.

Laksaki! tabas teda järgmine kõrvakiil. Kui ta tasakaalu uuesti tagasi sai, arutasid Vanamees ja Noormees poolihääli midagi isekeskis. Halleri kõrv alles huugas hoobist ja ta ei suutnud sõnu eristada.

„Mu kolleeg arvab, et meil oleks aeg käised üles käärida ja tõsiselt tööle asuda,“ ütles Vanamees lähemale astudes. „Ausõna, ma ei soovi asja niikaugele ajada, kuid te ei jäta mulle valikut.“

Kui öeldu naeruväärsus kõrvale jätta, olid neil tegelikult kõik võimalused tema sandistamiseks või tapmiseks. Tema ajataju oli lootusetult segi, kuid ta oletas, et pole siin veel väga kaua olnud. Kui kaua ta vastu peaks?

Asjad olid eilsest saadik kiiresti arenenud… Alles eile hommikul oli Haller mõelnud, et läheks ja prooviks Karwan Yasinilt, ärimehelt, kellele muude asjade hulgas kuulus ka üks Yellowstone´i suurimaid veepuhastus- ja taaskasutusettevõtteid, saada mõni lause kommentaariks valitsuse plaanidele saata üles Harjale sõjavägi. Haller oli poolteist päeva teinud taustauuringuid, oli kohtunud allikatega nii Keskkonnaagentuurist, omakaitsejõududest kui veidi hämaramatest ringkondadest; ta oli tuhninud avalikes ja tasulistes andmebaasides, püüdes aru saada, mis võiks olla see päris lugu selle kõige taga. Ta oli rahul, kui ülemus talle selle ülesande andis; see rahulolu ei olnud talle aga siia – kus iganes see siin oli – igatahes järele jõudnud. Ei, rahulolu oli jäänud maha sinna tänavaservale, kus Hallerile must kott pähe tõmmati.

Kostus krigisev-lohisev müra, justkui lükkaks keegi mööda kivipinda midagi rasket. Vanamehe tume kogu kadus Halleri piiratud vaateväljast. Ta kuulas iseenda hingeldamist ja metalset lõginat. Kurat, kuidas see ajas närvi ja hirmutas, kui sa pidid pimedast peast lihtsalt rippuma ja ootama, mis juhtuma hakkab! Ta tundis vaevu oma käsi; õlad ja selg tegid hullusti haiget… Kaua ta jaksab? Inimene murdub ikka enne oma peas, kui füüsiline jõud ja vastupanuvõime teda maha jätavad. Kui kaugel Haller sellest piirist oli? Või pigem – kui lähedale selle jõudnud?

Kõige paremini tulevad piinamisega toime need, kes oskavad end mentaalselt justkui kokku pakkida, oli sõjaväeinstruktor seletanud. Sa ühendad end lahti oma tajudest ja tõmbud imeväikeseks tombuks oma mõistuse tumedasse, põhjatusse sügavikku. Haller juurdles, miks üldse oli Yellowstone´ile vaja sõjaväge? Miks pidi koloonia keskvalitsusel olema mitu brigaadi sõdureid? Milleks oli vaja treenida eriüksuslasi? Neil polnud mingeid välisvaenlasi. Ainsad võrgustikus veidigi sõjakamad maailmad olid niivõrd kaugel ning Yellowstone logistilises ja majanduslikus mõttes niivõrd väheoluline, et tõenäosus sissetungiks oli olematu. Hea küll – kunagi olid olnud konfliktid sisemaad asustavate niinimetatud hõimudega, aga see oli tänaseks ajalooõpikute teema. Korravalveks piisas täiesti politseist. Milleks neile mõttetult ressursse neelav sõjavägi? Kui palju vett võiks selle raha eest inimestele tarnida…?

Haller oligi juba mõnusalt oma mõtetesse tõmbumas, aga – veider surin ja undamine tõmbasid ta tähelepanu. Tema ette tekkis tume kogu ning ta kallati hoolimatult üle jääkülma veega. Järgmiste sekundite vältel püüdis Haller puristades ja õhku ahmides tulla toime mõttega, et tema piinajatel oli niipalju vett, et seda nõnda raisata. Katsu sa iseenda mõistuse musta põhjatusse sügavikku tõmbuda, kui sind sedasi loputatakse! Undamine tuli lähemale. Ja siis oli korraga kogu Halleri keha täis valu, mis justkui tuliste jugadena tema soontes voolas, püüdes uuristada teed tema sisikonda, tema aju sügavaimatesse soppidesse.

Röögi see endast välja! Nii kummaline kui see ka ei tundunud, see aitas. Pole tarvis mängida kõva meest – lihtsalt lase minna ja kisenda. Kui mitte muud, siis vähemalt on sul tegevust. Haller kisendas. Hinga! Hinga, hinga… Kurat küll! Ja ta röökis, kuni tekkis tunne, et veel natuke ja ta karjub kopsud tükkideks.

Noormees puudutas teda uuesti mingi esemega, Haller tõmbles kontrollimatult ja karjus valust.

„Ei ole vaja mängida vaprat, lihtsalt öelge, kellega te rääkisite ja valu lõpeb,“ kõlas Vanemehe hääl kaugemalt. „Kellega te rääkisite, härra Haller-Dewan!?“

Hea „politseinik“… Kuradi amatöörid! Hetkel valu enam juurde ei tulnud, kuid see „kajas“ veel Halleri teadvuse sügavustest vastu, voogas hõõguvate niredena närviühendustes ning selle hääbumine talutavale tasemele näis võtvat igaviku.

„Teie naisega!“ pressis Haller hingeldades läbi hammaste. „A’ jutt oli tal suht lühike, tal oli üks väga konkreetne soov…“

Läbi keha voogavad valujoad katkestasid Halleri teravmeelsuse. Noormees läks sel korral pisut hoogu ja Halleril oli tunne, et ta käriseb igast otsast. Ta ei suutnud enam karjuda… Kas talle ainult tundus või oligi ruumis mingi imelik hais? Tal oli korraga soe ja külm ja… kuidagi hääbuv tunne.

„Idioot!“ nähvas Vanamees. „Meil on vaja ta rääkima saada, mitte ära tappa!“

 „Vabandust, söör!“ pomises Noormees. „Ilmselt on impulsi tugevus liiga suur…“ Ta katsus Halleri kaelalt pulssi. „Eluvaim on veel sees, küllap tuleb varsti teadvusele…“

Pimedus mattis Halleri. Kas selline ongi suremine? Olematus…

 ***

Kui Haller uuesti teadvusele tuli, valitses ruumis vaikus. Ta liigutas end ettevaatlikult, kuid ei mingit lööki ega kellegi häält. Ta oli märg ja tal oli külm. Haises desinfektsioonivahendi järele ja sellele lisandus „aroomibukett“, mis tuletas meelde avalikku käimlat. Õhk tundus märg. Külmavärinad roomasid mööda ta selga üles.

Haller riputas end prooviks kogu raskusega keti külge, kuid ei suutnud seda laest lahti tõmmata. Jõudu kokku võttes tõmbas ta jalad üles, leidis keti ja keeras ühe jala selle ümber. Vaevaliselt käsi liigutades suutis ta nüüd silmadeni küünituda ja sideme eest lükata. Tema käed olid kokku tõmmatud lihtsate plastvitsadega ning nende vahele oli lihtsalt torgatud konks. Haller tõstis käed konksu tagant ära ja proovis kinni hoida. Käed olid tuimad ja kuulasid suurivaevu sõna, nii et jala keti ümbert lahti lasknud, kukkus ta alla ja maandus raskelt ühele küljele. Ta jäi natukeseks lamama. Torkiv tunne kätes andis märku taastuvast vereringest.

Ruum oli lage – hallist betoonist akendeta kuup põrandapinnaga umbkaudu neli korda neli meetrit. Üks metallist uks. Üks metallist käru. Mitte mingit mööblit. Põrand oli alles märg. Mitte lihtsalt natuke niiske, vaid läbimärg, otsekui oleks keegi sinna kallanud liitrite kaupa vett… Haller silmitses paari sammu kaugusel põrandas olevat tumedat avaust. Äravooluava? Ta pilk rändas uuesti seintele ja tuvastas kraani ning selle ümber keeratud vooliku. Mis värk on!?

Kaugemas nurgas vedelesid maas tema püksid, särk ja sokid. Kergendustundega ajas Haller end püsti ja komberdas seina äärde. Kammitsais kätega märgade pükste jalga saamine oli väljakutse omaette. Ta pidi käed vabaks saama!

Ratastel kärul seisis avatud tööriistakast nugade, näpitsate, lõiketangide, kruvikeerajate, paari erinevas suuruses haamri ja muu pudi-padiga, mida koduses majapidamises vaja võib minna. Tööriistakasti kõrval oli väiksem karp, milles olid süstal ja pudelikesed siltidega. Ja veel oli seal paari sentimeetri jämedune ja paarikümne sentimeetri pikkune mugava käepidemega must pulk.

Haller nüsis noaga käsi kammitsevad plastikribad läbi ja masseeris mõne hetke randmeid. Mingil põhjusel oli ta järelevalveta jäetud, aga see ei saanud kaua kesta. Vaevaliselt tõmbas ta ka särgi selga tagasi. Märg riie kleepus vastu ihu ja teda raputasid kontrollimatud külmavärinad. Ta oli kaugel pääsemisest… Ta katsus linki – üllatus-üllatus, uks oli lukus.

Haller läks uuesti käru juurde, võttis kätte pulga ja vajutas lülitit käepidemel. Vaevutajutav vibratsioon ja selgelt kuuldav surin. Ta vajutas plussmärgile ja surin muutus intensiivsemaks. See oli siis olnud see talumatu valu allikas – ilmselt mingi närviimpulsse mõjutav nui. Ta hoidis plussi all, kuni surin enam intensiivsemaks ei muutunud, astus ukse juurde ja jäi ootele. Küllap nad varsti tagasi tulevad.

Ei kulunud minutitki, kui kostis klõpsatus ja käepide liikus. Haller surus pulga kõvemini pihku ja ootas südame kloppides. Uks avanes ja Haller torkas pimesi musta pulga tekkinud prakku. Ukse taga seisnud mees jõudis ainult kõõksatada. Ta tõmbus krampi ja kukkus vastu ust, lükates selle ristseliti lahti, ning vajus põrandale. Haller ootas raevukat rünnakut, kuid sekundid venisid ja kõik oli vaikne.

Ettevaatlikult piilus ta ukse vahelt välja – paari meetri kaugusel oli trepp, mis viis üles, lihtne metallist konstruktsioon. Uks trepi ülemises otsas oli avatud, rohkem polnud kedagi näha. Ta lülitas „nuia“ välja ja pöördus teadvusetult põrandal vedelevat meest vaatama. Tohoh! See oli ju Karwan Yasin ise – Vanamees…

„On sul alles närvi, et siia ilmuda,“ oli hallipäine ärimees Hallerile öelnud, kui ta Yasini ühe Yellow City eksklusiivse kesklinnaklubi hämarast tagasopist leidis. Karwan Yasin oli seal nautinud koos paari kaaslasega head veini, üüratut sigarit ja ilusate noorte neidude seltskonda.

Noh, ilmselgelt oli ta tülitamist Hallerile pahaks pannud. Vähe sellest, et ta ei soovinud veevarustuse teemadel vestelda, oli ta lasknud oma löömameestel Halleri kinni võtta, tarinud siia ning osalenud isiklikult tema ülekuulamisel. Mitte just kõige mõistlikum otsus… Pidi ikka olema tõsine irratsionaalne tung, et sellise kaliibriga mees ise käsi määrima hakkab; mingi haiglane kontrollivajadus võib-olla või siis hoopis sadistlikud kalduvused...? See aga tähendas, et veevarustusega seonduvates vandenõuteooriates pidi peituma mingi tõde ning inimestel nagu Yasin oli palju kaotada, kui Halleri-sugused selle välja nuhivad.

Haller otsis Yasini taskud läbi, kuid väikesest taskunoast asjalikumat relva ei leidnud. Ta lohistas vanamehe akendeta ruumi. Noormees, kes oli Hallerit töödelnud, oli ilmselt kõvemast puust vastane ja teda niimoodi üllatada tundus keerulisem. Lähikontakti eeldav närvinui ei äratanud usaldust.

Kus too üldse oli? Miks oli Yasin üksi alla tulnud? Ja palju siin veel Yasini käsilasi võis olla? Ta polnud veel kaugeltki pääsenud…

Haller pigistas kramplikult nuia käepidet, lülitas selle uuesti täisvõimsusele, tõmbas piinamisruumi ukse enda järel kinni, kontrollides üle, ega see käepidemest avane, ja ronis siis vaikselt trepist üles. Ta jõudis ukseni, ilma et Noormees oleks nähtavale ilmunud, ja piilus ettevaatlikult selle taga olevasse koridori. Kedagi polnud näha. Paari sammu kaugusel vedelesid põrandal tema jalanõud, ülekuub ja õlakott. Kotis oli enesekaitseks mõeldud pihustiballoon. Haller krabas koti ja kingad ning taandus tagasi trepi juurde. Kiirustades õngitses ja taskust sokid, tõmbas need jala otsa ja pressis jalad kingadesse. Kohe oli kuidagi tugevam tunne. Ta otsis kotist ballooni, mõistes, et võimaliku tulirelva vastu oli selle väärtus abivahendina kaheldav, aga selle mõju ulatus igal juhul kaugemale kui nuial või taskunoal.

Pihustiballooni väljasirutatud käes hoides astus Haller uuesti koridori. Selle teises otsas oli lisaks uksele ka aken, kust hoovas hämarat valgust. Nii uks kui aken tundusid kuidagi kummaliselt raskepärased, kuid Haller ei jäänud selle üle juurdlema, tema tähelepanu pälvis hoopis üldine hall foon, mis aknast kumas – see oli niivõrd erinev tavapärastest kollakas-pruunidest, rohelise-, sinise- ja punasesegustest toonidest, mis iseloomustasid Yellowstone´i valgust erinevatel kellaaegadel.

Lisaks oli veel kaks lihtsamat siseust ja trepp, mis viis järgmisele korruse. Siseviimistlusele polnud siin erilist tähelepanu pööratud – kunstmaterjalist põrand oli ilmetult hall, seinad pastelset rohelist tooni. Peale riidenagi ja seinakapi ei paistnud ühtegi mööblieset. Lagi oli valge, väikeste lampidega, mis andsid kollaka varjundiga sooja valgust.

Haller jõudis seina äärt pidi järgmise siseukseni ning oleks peaaegu kokku põrganud sellest väljuva Noormehega. Ta pillas ehmatusest peaaegu pihustiballooni käes ja lasi selle käiku samal hetkel, kui Noormees ründas. Teoreetiliselt piisab ühest sutsakast, et ründavat inimest peatada, Haller aga surus kramplikult päästikut ja muudkui piserdas röökivat Noormeest, kuni ta endagi silmad hakkasid vett jooksma ja õhus leviv terav hais sundis ta läkastades taganema. Noormees vajus kõõksudes käpuli ja vajus krampides vääneldes oma okse sisse.

Haller vahtis seda šokeeritult. Muidugi oli ta lugenud enesekaitsesprei toimest, kuid näha seda oma silmaga oli sootuks midagi muud. Tal kulus mõni hetk, et end koguda. Noormehel oli käsirelva kabuur reiele kinnitatud – Haller astus lähemale ja suskas Noormeest närvinuiaga, tabades kaela ja õla vahele. Noormeest raputas uus krambihoog, ta tõi kuuldavale võika möirge ja jäi siis vagusi. Kui siin veel keegi oli, pidi ta seda etteastet kuulma!

Haller sikutas Noormehe relva kabuurist välja. Ei mingit reaktsiooni – vähemalt mõneks ajaks ei olnud temast enam kellegi maha lööjat. Haller kuulatas – maja oli imelikult vaikne.

Ta kontrollis konfiskeeritud püstolit – ei midagi edevat, lihtne elektromagnetiline impulssrelv, salves mitusada kõrglaetud mikrokondensaatorit, laskemoonaks eraldi kapslis paiknevad metalligraanulid. Ta vabastas kaitseriivi ja astus ettevaatlikult edasi, et näha ruumi, kust Noormees oli tulnud. See oli natuke suurem tuba, ühes seinas sektsioonkapp, teises diivan, lisaks madal kohvilaud, kaks tugitooli. Ühtegi inimest seal ei olnud. Laual olid tassid, kohvikann ja pilla-palla suupisteid. Lauanurgal oli töötav kuvar. Halleri kuvar! Ta haaras selle ning libistas kotti.

Kolmas koridoris olev siseuks viis kööki. Seal polnud samuti kedagi. Jäi veel teine korrus.

Haller hiilis vaikselt trepist üles. Ta leidis kolm askeetliku sisustusega magamistuba. Sealgi polnud hingelistki, polnud ka sedamoodi, et seal hiljaaegu keegi viibinud oleks. Vägisi tekkis kahtlus, et see võiski olla piinamiste tarbeks rajatud koht. Mida ütles see sellise majakese omaniku kohta? Haller tundis iiveldust ja pidi korraks seina vastu toetuma, et end koguda. Kuradi värdjad sellised... Sõnad, Haller, sõnad! Ta muigas kõveralt, mõeldes kuivõrd tema esimene naine, Allyson, oli suutnud vajutada temasse oma jälje – isegi siin, isegi praegu, ei pääsenud ta sellest nähvatusest.

Neetud! Haller taipas, et kõige selle jama juures on see alles esimene kord, kui ta oma naisele mõtleb. Ja teisele naisele, Keyranile, ja nende lastele. Ta polnud neile öelnud, millega tegeleb, kuhu täpsemalt läheb. Mis hetkel võiks neil tekkida arusaamine, et midagi on korrast ära? Ta muigas endamisi kibedalt ja pomises: „Saastakepp ja pasalasu, vot mis see siin on!“

Haller laskus alumisele korrusele parajasti hetkeks, kui teadvusele tulnud Noormees end põrandalt üles proovis ajada.

„Ma löön su, raisa, maha!“ lõrises Noormees Hallerit silmates.

Haller sööstis lähemale, suutis vältida Noormehe haardeüritust ja torkas teda uuesti närvinuiaga, saates ta tagasi põrandale. Igaks juhuks torkas ta veel korra, lootes, et ehk aitab see Noormehe seekord pikemale unenägudeta unele. Igal juhul oli vaja midagi, millega Noormeest kammitseda. Haller tõmbas seinakapi ukse lahti ja jäi juhmilt jõllitama kapis rippuvaid skafandrilaadseid ülikondi. Saast küll! Need olidki skafandrid, või noh – mingit sorti kaitseülikonnad, midagi niisugust, mida näiteks teadlased nakkushaiguste laboris kandsid. Mis siin toimus!? Haller raputas pead ja vaatas kapi kiiresti läbi. Peale skafandrite ei leidnud ta midagi. Ei nööri, ei teipi, ei plastikvitsasid, millest kammitsaid teha.

Tööriistakast! Hallerile meenus piinamisruumi ratastel käru. Sealt võis midagi kasulikku leida. Haller jättis kapi sinnapaika ja tõttas keldrisse viivale trepile. Ta oli juba paar astet laskunud, kui teiselt poolt metallust kostev karjumine ja uksele prõmmimine teda peatasid. Nojah siis… Yasin oli toibunud. Halleril puudus tahtmine veel ühe füüsilise kontaktiga riskida.

Ta läks üles tagasi, lõikas köögis riidest rätiku ribadeks ja sidus nii hästi kui oskas Noormehe käed selja taha, jalad kokku ja ühendas mõlemad veel omavahel paari ribaga. Ta polnud kindel, et see toimib, aga vähemalt natukeseks peaks Noormehel pusimist olema, enne kui lahti pääseb. Töö käigus leidis ta Noormehe pahkluule kinnitatud väiksest kabuurist varurelva. See oli vanamoodne väike püstol. Haller pistis selle kotti. Ta kõhkles hetke ja otsis siis läbi ka noormehe kuuetaskud. Ei midagi, mis heitnuks valgust, kes too selline on. Viimaks oli tal kange kiusatus Noormees ilusasti põrandal oleva okseloigu keskele tagasi parkida, aga... Noh, säilitagem siiski mingisugunegi eneseväärikus ja üldine inimlikkus. Ta lohistas Noormehe koridori kaugemasse otsa, akna alla.

Nüüd oli aeg vaadata, kuidas siit minema saada.

Haller võttis kotist kuvari, käivitas navigatsioonirakenduse ja avastas imestusega, et asub Yellow Cityst rohkem kui kahesaja kilomeetri kaugusel kagus – eelmäestikus, mitte päris Harjal, aga ikka oluliselt kõrgemal kui Yellowstone´i pealinn. Kuupäev? Jah, see oli olnud eile, kui ta kinni võeti. Veel ei olnud ehk mingit hullu paanikat tema kadumisest. Õnneks? Või siis kõiki asjaolusid arvestades pigem kahjuks… Kas ta peaks endale mingid turvalised sideprotokollid kokku leppima? Arutelu teiseks korraks, Haller! kutsus ta end korrale.

Ta tõmbas ülekuue selga. Tema püksid, särk ja sokid olid endiselt märjad ja külm, väsimus ning piinamise mõjud andsid end nüüd adrenaliinitulva lahtudes ebameeldivalt tunda. Kauaks tal jaksu jagub, enne kui pilt uuesti taskus on? Ta avas ettevaatlikult massiivse ukse, mis tema arvestuse järgi pidi majast välja viima. Kostis sisinat, justkui oleks õhk mingite tihendite vahel liikuma pääsenud, pimedas eeskojas süttisid automaatselt tuled ja Haller jäi nõutult põrnitsema. Seal oli hoopis… lüüsikamber…? Paari meetri pikkuse heledasti valgustatud ruumi põrandal oli metallrest, selle all, laes ja seintes oli terve müriaad auke ning ruumi keskpaigas kõrgus mingisugune kaadervärk, mis ilmselt suutis inimese ümber ringi liikuda. UV-kiirguse agregaat? Kaitseülikonnad, lüüsikamber desinfektsiooniprotseduurideks… Jäine hirm haaras armutult Halleri sisikonnast. Selle kohaga oli midagi väga, väga valesti…

Haller astus ettevaatlikult lüüsikambrisse. Midagi ei juhtunud. Paari kiire sammuga vastasukseni jõudnud, lükkas ta horisontaalselt üle ukse paigaldatud avamismehhanismi käepidet. Kõlas klõpsatus ja taas kerge sisin. Uks avanes hooga väljapoole, nagu oleks lüüsikambris olnud ülerõhk. Haller silmitses väikest silti uksel, millelt vaatas vastu kaitseülikonna kujutis ja mõtles, et ilmselt pole tõesti kõige targem tegu ilma selleta teisele poole minna…

Teisel pool ust oli aga lihtsalt garaaž. Lüüsikambri ukse avanedes süttis seal hele valgus, paljastades halli betoonist ruumi, mille keskel seisis väike transporter.

Ei midagi pealtnäha ohtlikku. Ainult harjumatult niiske õhk…

„Kõige ohtlikumad asjad on värvita, lõhnata, maitseta, Darius!“ kajas Halleri peas Allysoni hääl. Tema esimene naine töötas keemikuna lihatooteid valmistavas ettevõttes ja oli talle sõnad peale lugenud, enne kui ta oli läinud kaevandusettevõtetesse nuhkima.

Hirm tõstis jälle pead. Kui Yasin oli ta kinni võtnud ja kuhugi haigesse pärapõrgusse vedanud, siis mida oli tehtud tema naiste ja lastega?

Rahu… sisendas Haller endale. Üks asi korraga! Kõigepealt tuleb siit urkast välja saada, seejärel vaadata, kuidas kontakteeruda kodustega.

Haller vahtis ringi ja taipas, et see siiski polnud tavaline garaaž – uks või värav oli puudu. Mitte miski selle neetud maja juures polnud normaalne! Mitte maastur vaid transporter... Lennumasin! Haller suunas pilgu uuesti üles – jah, lagi oli tegelikult suur luuk. Tema ainuke pääsetee tundus olevat üles.

Ühesõnaga transporter… Probleem oli „lihtne“ – Halleril oli neetult vähe kogemusi lennumasinate juhtimisega. Talle ei meeldinud lennumasinaid juhtida!

„Tahad sa elada, kurat võtaks?“ siunas Haller häälekalt iseennast, kiirustas seinal oleva juhtimispuldi juurde ja käivitas väljumisrežiimi. Lõppeks ei olnud selles ju midagi üle mõistuse keerulist, paljud inimesed omasid transportereid.

Laes olev suur luuk keris end radiaalselt lahti. Koos sellega vallandus ebameeldivalt pröökav häiresignaal ja lüüsikambri uks tõmbus sisinal kinni tagasi.

Ülevalt paiskus alla jugadena vett.

Mida kuradit!? Haller hüppas ehmunult talle krae vahele sadanud veejoa alt eemale, üksnes selleks, et teiste, peenemate nirede alla jääda. Siis puhkes ta naerma – selge, miks oli väljas kõik hall tundunud. Seal sadas vihma! Ta läks transporteri juhiukse juurde ja pööras näo ülespoole. Hallist taevast kallas jugadena vihma. Korraga sai Haller aru, et on kohutavalt janune ja kui järele mõelda, siis ka näljane. Noh, söömisega pidi ootama, kuid ta avas suu ja lasi vihmaveel kasta kuivavat kurku.

Häiresignaal töötas jätkuvalt. Lüüsikambri ukse kohal põles punane tuli.

Olgu, aeg siit jalga lasta! meenutas Haller endale. Aga tasuta vesi, mis talle näkku peksis ja ojadena krae vahele voolas, tekitas jaburalt ülemeeliku tunde. Raske oli sellest loobuda. Elevus vähendas isegi valu ning külm ja märg ei tundunudki enam nii vastikud.

Alles eelmisel hommikul oli ta oma vanima lapse Joshiga diskuteerinud veedefitsiidist, vaevanud hommikusöögi kõrval pead perekonna veevõla üle ning lugenud Fayaz Shirani, Yellowstone´i Observeri staarautori juhtkirja, milles too ilma igasuguse poliitkorrektsuseta sõimas valitsust mitmesaja aasta pikkuse tegemata töö pärast veevarustuse valdkonnas. Mnjah – kus iganes on palju raha, seal on ka palju võimu ja palju korruptsiooni. Yellowstone´il segunesid veevarustuse ümber raha ja võim ja organiseeritud kuritegevus ning see kõik oli ilmselt suurem ja räpasem kui võis arvata.

Haller tõmbas transporteri ukse lahti ja ronis masinasse.

Salongi tuled andsid hämarat valgust. Ta kinnitas turvavöö ja seadis istme paika, et ulatuda pedaalide ja juhtkonsoolini. Seejärel vajutas ta START-nuppu, mille peale teatas mahe hääl: „Teil puudub volitus selle transporteri juhtimiseks.“

Saast küll! Selle neetud masina idiootse TM´i kõik klemmid tuleks kokku sulatada…

„See on hädaolukord!“ puterdas Haller. „Tühista kõik piirangud!“

„Öelge oma nimi ja isikutuvastuskood ametliku toimiku jaoks,“ teatas TM rahulikult.

„Darius. Haller-Dewan!“ Haller peaaegu karjus. Natuke rahulikumalt ütles ta numberhaaval oma isikukoodi.

„Asetage parem käsi skaneerimiseks infokuvale,“ jätkas TM häirimatult. „Teie isikuandmed saadetakse päästeametile.“

Inimene jõuab sada surma surra, enne kui üks neetud transporteri TM võimaldab sul masina üle võtta… Haller lasi käe skaneerida, põrnitsedes läbi küljeakna lüüsikambri ust. Korraga ilmus ukseklaasi taha Noormehe nägu. Haller nägi tema vihagrimasse ja suu raevukat liikumist.

„Kui nõustute hädaolukorra kasutustingimuste ja protseduurireeglitega, palun asetage käsi uuesti infokuvale,“ jätkas mahehäälne TM.

Hambaid kiristades tegi Haller, nagu kästud.

„Kas te oskate transporterit juhtida?“ küsis TM. „Andmebaasi kohaselt ei ole teil registreeritud lennuluba…“

„Vii mind siit minema!“ karjus Haller. Noormehe nägu oli ukseklaasi tagant kadunud, kuid Haller nägi sähvatusi ja ukseklaas mõranes. Tüübil oli veel üks relv…?

Transporteri mootorid käivitusid, masin nõksatas ja hakkas õhku tõusma. Lüüsikambri uks lendas ristseliti lahti ja Noormees tormas garaaži. Tõusev transporter paiskas talle vastu vahtimist veepilve, Haller silmas veel paari sähvatust, kostis plaksatusi, kuid juba kerkis transporter läbi katuses oleva ava välja – halli, veega täidetud taevasse –, ja võttis suuna loodesse, kus pidi olema Yellow City.

Tohutu kergenduslaine uhkas üle Halleri, kuid asendus seejärel kõhedustundega. Kõikjal ümberringi voogas hall mass, mida valgustasid sähvivad välgud: torm raputas masinat, lennumasina TM üritas midagi öelda, kuid tema seni mahe ja rahulik hääl moondus segaseks raginaks. Juhtkonsoolil ja infokuval süttisid üksteise järel veateated, masin hakkas kõrgust kaotama. Haller klammerdus paaniliselt istme külge, suutmata enam midagi mõelda ega teha. Korraga nägi ta otse ees lopsakat taimestikku ja justkui lõigatud mitmekümne meetri kõrgust tumedat kaljuseina.

Transporter pikeeris meeleheitlikult pidurdades allapoole ja räntsatas eelmäestikku läbivale maanteele. Halleri ümber prahvatasid lahti turvapadjad, kuid sellest hoolimata lõi valus kokkupõrge ta mõneks hetkeks pildituks. Turvapadjad vajusid õhust tühjaks, armatuurlaua sisemusest kostus praksumist ja kerkis pahaendelist suitsu, salongi valgustus süttis, vilkus korraks ja kustus, jättes põlema üksnes avariituled. TM jõuras arusaamatult. Tulekustutussüsteem vallandas äkki susinal süsihappegaasi joa. Läkastades proovis Haller end selle eest kaitsta, kiskus turvapatjade jäänused tükkideks ja üritas turvavöösid lahti saada. Tulekustutussüsteem lõpetas tegevuse ja lootusetu hilinemisega pudenesid avanenud laepaneelide vahelt välja hapnikumaskid.

Viimaks jäi transporteris vaikseks. Haller sai end vabaks, rapsas ühe rippuva maski, sättis selle näo ette, hingas sügavalt ning püüdis rahuneda. Teda vallanud paanika taandus, ta jäi liikumatult istuma ja vaatas läbi mõranenud tuuleklaasi välja halli maailma. Kabiini katuselt kostis tasast rabinat ja veenired voolasid mööda klaasi alla. Ühest mõrast immitses vesi sisse ja paarisekundilise vahega langesid rasked tilgad alla, vaikseks ja pimedaks jäänud armatuurlauale.

Sadas vihma.

***

Sedapuhku ei olnud transporteri väljalülitamisest ja taaskäivitamisest vähimatki kasu: armatuuris ja juhtkonsoolil süttis ainult osa tulesid, ekraan virvendas ja TM ei tekitanud isegi enam arusaamatuid hääli. Niipalju siis sellest…

Haller ronis transporterist välja ja vaatas ringi. Teeserval klammerdusid jonnakad põõsad rohuse nõlva külge. Tuhanded väikesed nired ja ojad voolasid vihma puhtaks uhutud teepinnalt mäenõlvale, uuristades  pinnasesse vagusid. Eemal sulandusid need peened triibud ühtseks hallikasroheliseks hämuks ja kadusid taimestiku ning vihma tõttu silmist. Tee teisel küljel kerkis mitmekümne meetri kõrgune kaljusein. Maantee oli lihtsalt kaljusse lõigatud süvend, seda polnud vaevutud isegi betoneerima. Haller ei suutnud meenutada, mis Cityst loodesse jäi, et sinna viis maantee. Mis üldse eelmäestikus olla võis? Kusagil olid veevarustusjaamad, aga Haller oletas, et need peaksid olema kõrgemal mägedes. Võib-olla see oli ühendustee mõnega neist? Huvitav, millise intensiivsusega siin liiklus võiks olla?

Õhk oli siin oluliselt jahedam ja tundus hõredam kui Citys. Tegelikult oli lausa värskendav vahelduseks tolmusele lauskmaale siin seista ja lasta lihtsalt taevast alla langeval veel end niisutada. Yellowstone´i paradoks – mingist piirist edasi muutus kliima nii ebameeldivaks, et isegi alalises veepuuduses vaevlevad inimesed ei soovinud sinna elama asuda. Haller seisis vihmas ja lasi end kasta. Vihm loputas maha vere, mis oli voolanud kriimustusest tema paremal meelekohal. Vesi leevendas natuke ka Noormehe poolt antud löökide tagajärgi. Praegu tundus see kõik nii uskumatult lahe – kõik see vesi, ja keegi ei küsi selle eest tasu! See lihtsalt sajab taevast alla, voolab täitsa niisama… Kauaks seda elevust ilmselt ei jagu.

Halleril polnud õrna aimugi, kui kaugele ta oli Karwan Yasini salajasest piinamismajast jõudnud. Tundus tõenäoline, et kui maantee ei viigi otse majani, siis asub maja vähemalt selle läheduses. Tõenäoliselt oli ta aga mõnel veevarustusbaasi viival teel, mis tähendas, et varem või hiljem sõidab keegi siit mööda. Transporteri TM oli saatnud andmed päästeametile. Eeldusel, et sideühendus toimis, tullakse teda õige pea otsima. Võib-olla plinkis masina süsteemides veel praegugi mõni transponder, mis edastas tema asukohta võimalikele otsijatele? Küsimus oli lihtsalt selles, kas enne jõuavad kohale päästjad, mõni juhuslik mööduja, või Yasini lihunik. Või siis ei tulegi kedagi… Võib-olla ei läinud transporteri TMi andmeedastus läbi? Võib-olla pole mingit transponderit? Võib-olla…

Mida kiiremini ta siit minema saab, seda parem.

Haller avas transporteri pagasiluugid ja leidis  ellujäämiskomplekti: korralik matkakott mitme päeva toiduvaru, veepudelite, raadiosaatja, signaalpüstoli, tagavararakettide, magamisvarustuse ja muu vajalikuga. Isegi väike käsirelv oli olemas, üsna sarnane sellega, mille ta Noormehelt oli ära võtnud. Ilmselt kujuneb suurimaks probleemiks, kuidas vihma käes riideid kuivatada ja ise sooja saada. Komplekti kuuluv pisike küttekeha võimaldas söögi valmistamiseks küll vett keeta, kuid ei olnud piisav, et riideid kuivatada. Väga väikeseks kokku volditav telk ei pruukinud eriti veekindel olla. Lauskmaa inimesed ei roninud matkama mägedesse, kus lakkamatult sadas.

Vähemalt oli pagasiruumis üks ürp ja kokku volditud tükk tugevat plastikriiet. Viimasest sai vajadusel täiendava varjualuse teha. Haller silmitses seda kraami ja siunas mõttes ennast ja teisi Yellowstone´i asunikke, kes olid oma mugavustsoonis muutunud niivõrd ignorantseks sootuks teistsuguse ökosüsteemi suhtes, mis tegelikult nende käeulatuses oli. Vead, mis omal ajal kahjustasid rängalt Maa keskkonda ja vajadus uue planeediga kohaneda oleksid võinud inimestele midagigi õpetada, aga ei – nad elasid ikka omas mullis.

Haller ohkas ja näppis raadiosaatjat: see töötas, kuid kellegagi ühenduse saamiseks oli vaja teada kanalit ja sagedusala. Automaatskaneering ei andnud ühtegi tulemust, isegi hädakutsungi sagedusel valitses üksnes staatika. Halleril polnud ka tahtmist niisama katse-eksituse meetodil eetrisse rääkida, sest ta kartis sattuda oma vangistajate otsa. Noh – vähemalt torm, mis ta alla tõi, annab ehk piisavalt katet ja võimaluse mingigi edumaa saavutada. Tsivilisatsioonile lähemal, hakkab ka hädaabikanal ehk jälle toimima. Ta põrnitses saatjat, kaalutles ja kõhkles taevasse vahtides ning vajutas siis ikkagi saateklahvi.

„Siin Darius Haller-Dewan,“ ütles ta saatjasse. „Mayday, kordan – mayday. Kukkusin transporteriga mäestikus alla, Yellow Cityst orienteeruvalt 200 km kaugusel kagu suunas.“ Ta lasi klahvi lahti ja kuulas kahinat, mis vastuseks kostis. Ta otsustas, et rohkem hetkel ei ürita.

Ta leidis transporterist mõned tühjad pudelid,  võttis kaks tükki ja läks kaljuseina juurde, kus langev vesi niresid ja väikesi joakesi moodustas. Olukorrale vaatamata ei suutnud ta pühkida näolt totakat naeratust, mida põhjustas teadmine, et see vesi on tasuta. Ta ei pea selle eest sentigi maksma!

Haller sirutas käed taeva poole, krimpsutas valust nägu, kuid hakkas siis kohapeal ringi keerutama ja naeris ning huilgas täiest kõrist. Ta ahmis vett sisse, mõeldes, et ilmselt on see esimene kord elus, kui ta joob ümbertöötlemata, üldse töötlemata vett. Vesi oli kõikjal ta ümber, tema kohal ja ta jalge all, see oli nii jaburalt napakas tunne, justkui oleks raha vedelenud tänaval!

Muidugi sisaldab see vesi arvatavasti igasugust jama, aga ta võib selle kodus puhastussüsteemist läbi lasta ning ta ise läheb esimese asjana arsti juurde... Haller peatus, langetas käed ja ta süda jättis löögi vahele. Transporteri esiotsa juures seisis võõras. Vihm varjas ta nägu, aga ta oli relvastatud. Haller kompas taskut ja taipas siis, et enesekaitsesprei oli jäänud kotti. Või hoopis majja ununenud? Noormehelt võetud püstoli oli ta jätnud transporterisse kõrvalistmele. Ellujäämiskomplekt oli jätkuvalt pagasiruumis.

Mis siis, kui see on Noormees?

Võõral oli relvakaba valvsalt vastu õlga toetatud, kuid toruots oli suunatud maapinnale.

Mees astus ringi vaadates lähemale ja Haller nägi läbi vihma tema habetunud nägu. Tohutu kergendus uhkas temast üle – see polnud ei Noormees ega Karwan Yasin.

„Korja vajalikud asjad kokku ja läksime!“ ütles võõras järsult. „Ruttu! Enne kui raptorid meist haisu ninna saavad.“

***

Võõras nimetas end Rideriks. Ei mingit perekonnanime, lihtsalt Rider. Tal oli väike maastur, millel veermiku moodustasid rataste asemel neli sügava mustriga kera. Peadpööritava kiirusega kihutas ta läbi hämarduva eelmäestiku, mööda üksnes kohalikele teada olevaid radasid. Maasturis oli soe, Haller oli märjad riided vahetanud paari transporteri vrakist leitud ürbi vastu ja mässinud end teki sisse. Ilmselt oleks ta õige kiiresti vajunud teadvusetust meenutavasse unne, kui pidev rappumine ja vajadus Riderile lennuõnnetuse üksikasju selgitada poleks teda ärkvel hoidnud. Siiski tundus, et ajuti tekkisid mingid lüngad.

Rider peatus lõpuks kaljulõhe ees, millesse oli rajanud varjualuse.

Väike generaator kasutas lõhe tagaosas kõrgelt langevat veejuga ja varustas „urgu“ elektriga. Hüdroenergia! Hallerile teadaolevalt oli veel paar-kolm kohta Yellowstone´il, kus see oli võimalik, aga ikkagi vaatas ta seda justkui ilmaimet. Milline terve mõistusega inimene laseks veel lihtsalt maha voolata, et sellega möödaminnes generaatori turbiini ringi ajada!? Noh – vaadates lõhest välja, halli, vettinud, tihenevasse hämarusse, pidi Haller kibedusega nentima, et siin üleval veest küll puudust ei olnud ja temale harjumuslikud hinnangud tervemõistuslikkusele ei kehtinud.

Miks ei maksa liiv kõrbes mitte midagi? Hallerile meenus majanduse põhitõdede kursus keskkooli- või oli see juba ülikoolipäevil? Neil on seal sitaks palju liiva…

„Ma ei hakka teiega keerutama härra Haller,“ ütles Rider, kui nad olid end sisse seadnud ja ta hakkas õhtusööki valmistama. „Vabandust. Haller-Dewan. Ühel päeval võite veel hakata kahetsema, et te täna surnuks ei kukkunud.“

„Lihtsalt Haller on täitsa okei,“ vastas Haller automaatselt. „Ma pole veel jõudnud isegi selle nime-asjaga päriselt kohaneda, kuigi kaks naist on mul olnud juba mõnda aega. Kuidas teil siin Harjal polügaamiasse suhtutakse?“

Rider kehitas õlgu.

„Igaüks elab nii, nagu paremaks peab. Pole kellegi asi naabrit õpetama kippuda,“ ütles ta.

„Mida te sellega silmas pidasite, et ma võin ellujäämist kahetsema hakata?“ küsis Haller kulmu kortsutades, kui Rideri öeldu talle pärale jõudis.

Rider, kes oli sõidu ajal vahele segamata kuulanud ära Halleri selgitused lennuõnnetuse kohta, silmitses teda mõne hetke.

„Mida te õigupoolest Harjast ja veevarustussüsteemist teate, härra Haller?“ küsis ta vastamise asemel.

Mida seal ikka teada oli? Yellowstone´i pöörlemisteljel peaaegu puudus kaldenurk ja kliimavöötmed olid väga ekstreemsed. Peaaegu kogu maismaa moodustas iidsel ajal tekkinud hiiglaslik kokkupõrkekraater, mille rõngasvall – Hari – kaitses allpool ookeani pinda asuvat sisemaad üleujutuse eest, aga pidas paraku kinni ka kogu õhuniiskuse, mis sademetena sealsamas Harjal ja eelmäestikes alla langes. Kraatri keskel laius viljatu kõrb.

Yellowstone´i asustamisel seadsid kolonistid end sisse eelmäestiku jalamil ja rohtlas. Koloonia kasvades suurenes ka veevajadus ja ühel hetkel seda enam ei jagunud. Paradoksaalselt oli Yellowstone´l tegelikult vett külluses – enamikku planeedist kattis tohutu ookean ja ka Harjal polnud veest puudust.

Nii rajaski koloonia keskvõim sinna veevarustusbaasid ja veejuhtmed, aga vaenuliku looduse ja haiguste tõttu hakati seal kasutama sunnitööle saadetud kurjategijaid.

„Süsteem ei ole enam piisavalt tõhus,“ sõnas Haller. „Vaja on põhimõttelisi muudatusi. Noh, lihtsamalt öeldes – vaja on rohkem vett!“

Veedefitsiit oli Yellowstone´i inimeste argipäev. Ja loomulikult veevõlg – inimesed vajasid vett tihtipeale rohkem, kui neil selleks raha jagus ja pidid võlgu tarbima. Pinged olid üleval ja ilmselt polnud Haller ainus ajakirjanik, kes teemaga tegeles.

„Ja nüüd otsustas valitsus, et saadab siia üles sõjaväe,“ ütles Rider varjamatu põlgusega. „Vaja on kord majja lüüa, kas nii?“

Harjal elavad inimesed ei pruugi lauskmaa elanikesse üldse hästi suhtuda, taipas Haller äkki jahmatusega. Kuidas ta selle peale varem polnud tulnud? Kohalikud olid ju sunnitöölised ja nende järeltulijad. Kas seda oligi Rider kahetsemisest rääkides silmas pidanud? Kohalike kättemaksu? Aga ei – Rider polnud vaenulik, pigem oli tema repliik olnud – ja Haller oli taas natuke segaduses – kaastundlik.

***

Hommikul ärkas Haller imeliku enesetundega. Noh, mida muud oligi oodata, kui sind on alustuseks piinatud, siis oled transporteriga taevast alla sadanud, vihma käes ligunenud ning tagatipuks maganud mingis kaljulõhes, külje all kõigest õhuke magamismatt? Ei ole vist imestamist väärt, kui ärgates on luud-liikmed kanged, pea valutab ja tunne on selline, justkui oleks eelmisel õhtul liialt palju joodud. Suu kuivas ja silmad kipitasid.

Kuidas oli võimalik, et kogu selle veeuputuse keskel oli tal tunne, justkui oleks ta kuivale jäetud? Haller ronis magamiskotist välja ja otsis hämaras veepudelit. Jahe vesi tõi meeldivat leevendust ja ta jõi ahnelt.

Rider istus koopasuus ja vaatas väljas rulluvat udumassi. Võis aimata tõusnud päikest, mille kiired püüdsid kusagilt kõrgemalt läbi udu tungida.

„Kuidas enesetunne on?“ küsis ta Halleri poole vaatamata.

„Nagu oleks komposterist läbi lastud ja seejärel tükid vales järjekorras kokku liimitud,“ vastas Haller. „Aga asjaolusid arvestades pole tegelikult väga vigagi.“

„Inimesed jäävad siia üles tulles haigeks,“ ütles Rider mõtlikult. Ta vaatas jätkuvalt välja.

Haller tõmbas kingad jalga ja jaheduse peletamiseks ürbi selga. Ta läks ja istus Rideri kõrvale.

„Haigeks?“ küsis ta.

„Teine häda on veesõltuvus – alla tagasi minnes ei talu nad enam kuivust, veepuudust, neil tekib seal veedefitsiit,“ sõnas Rider Halleri küsimust ignoreerides. „Nad jäävad siia elama. Ka pärast karistuse ära kandmist. Inimesed tulevad siia üles ja jäävad – ühel või teisel moel.“

„Minu allikas sõjaväest rääkis, et siia üles saadetud väeüksusi vaktsineeriti…“ tähendas Haller mõtlikult. „Mingid uued, eksperimentaalsed vaktsiinid.“

Rider vaatas talle otsa.

„Või nii… Mida teie allikas veel rääkis?“ küsis ta uudishimulikult.

Haller meenutas kohtumist nooremleitnant Carina Souzaga, kes töötas Koloniaalse Omakaitse 3. jalaväebrigaadi staabi teavitusosakonnas CIMIC-ohvitserina. Tööülesannetest johtuvalt oli naine kohustatud Halleri ja teiste ajakirjanikega suhtlema. Oli teistega kuidas oli, Halleriga ühendas neid juba pikemat aega pigem isiklik kui tööalane suhe.

Nad olid kohtunud maanteeäärses motellis, umbes kahekümne kilomeetri kaugusel brigaadi baasist, mis asus eelmäestiku põhjaserval, piirkonnas, mis oli oluliselt rohelisem kui City ümbrus, aga mitte veel nii läbi vettinud kui kõrgemal Harjal olev mäestik. Tormaka vahekorra järel lebasid mõlemad voodis õhukese lina all. Haller ei oleks ilmselt osanud kellelegi selgitada, miks ta kahe naise kõrvalt veel hüppes käis. Ühtegi otsest põhjust nagu polnudki. Lihtsalt… tal oli see võimalus.

Carina lükkas lina kõrvale ja tõusis voodiservale istuma. Ta sättis lahti tulnud blondid juuksed tagasi konservatiivsesse krunni kuklal ja hakkas riietuma. Haller vedeles voodis edasi ja silmitses naist.

Halleri teine naine Keyran oli umbes sama vana, mõned aastad esimesest naisest Allysonist noorem ja nii ilus, et Haller tundis veel nüüdki temale mõeldes veidrat, valulikku pakitsust sisikonnas. Milline naine valiks oma mehele teiseks naiseks endast ilusama ja seksikama? Aga Haller avastas peagi pärast uue kirglikku suhte algust, et Allyson polnud sugugi ainult mehe huvide eest väljas. Põhjapoolsetel hõimualadel valitsev diskrimineeriv suhtumine seksuaalse sättumuse erisustesse oli üks põhjuseid, miks Allyson omal ajal kodust põgenes. Ja nii oligi Halleril nüüd kaks tõeliselt ilusat naist, kes talle mõlemad väga meeldisid, aga kes ka üksteist armastasid. Ta oli siiani veidi segaduses, kuidas sellesse olukorda suhtuda, kuid enamasti lasi ta asjadel lihtsalt minna ja nautis seda, mida naised välja mõtlesid. Ja kokkuvõttes oli see kõik kena ja sõbralik ning igatpidi meeldiv ka väljaspool magamistuba. Nii et tegelikult ei suutnud ta endale isegi selgitada, milleks talle veel Carina.

„Kuulu järgi on teilt üksus üles Harjale saadetud,“ ütles Haller.

Carina käed peatusid korraks särgi nööpide juures. Ta vaatas Hallerile silma ja ohkas. „Sellest ei peaks küll keegi midagi väljaspool baasi teadma,“ ütles ta. „Isegi reakoosseis ei saanud infot.“

„Selline salatsemine?“ küsis Haller istuma tõustes.

Carina noogutas ja lõpetas särgi nööpimise.

„Tegelikult oli see justkui sõtta minek: välja mindi täisvarustuses, päris laskemoonaga, igasugune õppustel kasutatav kribu-krabu jäeti maha, isikkoosseis läbis eelnevatel nädalatel „pilootprojekti raames“ täiendavad meditsiinilised ettevalmistused. „Sõjaväelase uus tervisepakett“… Räägitakse, et see sisaldab eksperimentaalsed vaktsiine.“

„Kes sinna saadeti?“ uuris Haller.

„Kapten Lassiere,“ ütles Carina. „Kahe kompaniiga luurepataljonist. Ta on vana olija…“

„Kellega koostöös te seda uut tervisepaketti arendate?“ uuris Haller.

Carina meenutas.

„Oli vist mingi Pharmatech või midagi,“ ütles ta. „Nagu nad ikka on – ravimid pluss tehnoloogia, ei mingit fantaasiat, tead…“

Ääri-veeri, hoolikalt detaile valides, rääkis Haller Riderile natuke sellest, mida oli teada saanud.

„Jõudsid nad kohale? Te vist olete kursis sellega, mis üleval toimub?“ uuris ta lõpetuseks Riderilt.

„Jõudsid-jõudsid,“ vastas Rider. „Või noh – enamik jõudis. Raptorid on viimasel ajal siinkandis jõudsalt siginud.“

Rider tõusis.

„Sööge hommikust ja siis vaatame, mida teiega teha,“ ütles ta. „Ma olin tegelikult teel tagasi üles ja ausalt öeldes pole mul eriti aega ega tahtmist teie lapsehoidjat mängida. Ärge pange pahaks, eks? Aga ma saan teid allapoole viia, ütleme päevateekonna kaugusele lähimast asulast, kust peaksite juba iseseisvalt edasi saama.“

Hallerile see sobis.

„Aga kui ma nende vastikute elukate otsa sattun?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Ma viin teid madalamale, kui need tõprad reeglina liiguvad,“ ütles Rider. „Aga ma ei saa teid päris lauskmaale toimetada – veedefitsiit, teate, mõjutab mind ka.“

Ajakirjanik Halleris tõstis pead.

„Kuidas sellest aru saada?“ küsis ta.

Rider oli tegelikult pidevalt vältinud selgete vastuste andmist, põigeldes vastuküsimustega kõrvale teiste, tema jaoks huvitavamate ja olulisemate asjade juurde. Eriti uudishimulikult oli vana kuulanud Halleri selgitusi sõjaväelaste kohta.

„Noh – inimestel tekkivad tervisehäired siia üles tulles, vihmarahval… see tähendab meil, kes me siin üleval elame, tekkib probleeme, kui me tuleme madalmaale, kuiv kliima ja muud asjad, mis ei sobi,“ seletas Rider jällegi võrdlemisi ebamääraselt.

„Vihmarahvas…?“

See sõna oli tuttav, aga Haller ei suutnud hetkel meenutada, kus ta sellega kokku oli puutunud. Rider näis sellest rääkides jätkuvalt tõrges. Haller oli ohtlikult lähedal piirile, kus vestluskaaslasele surve avaldamine võib anda tagasilöögi.

„Nii me end siin üleval nimetame,“ vastas Rider ja lisas tõredalt: „Sööge nüüd! Ega mul siin lõpmatuseni aega ole!“

***

Rider pidas oma lubadust ja toimetas Halleri peaaegu eelmäestikust välja. Taevas oli seal kõrgem, pilvede vahelt paistis isegi päikest. Metsad ei olnud enam sellised lopsakad tumerohelised padrikud nagu üleval ja mäenõlvadel leidus siin-seal sootuks lagedamaid kohti.

„Kuidas enesetunne on?“ küsis Rider, kui Haller matkavarustuse masinast välja hiivas ja valmistus mööda teerada lähima asunduse – Lerranvra-nimelise küla poole kõmpima.

Jälle tundus Hallerile, et Rideri olekus oli midagi rohkemat kui lihtsalt viisakus, justkui ootaks ta, et Halleril peaks selle aja peale juba midagi viga olema. Tõele au andes – kõige parem tõesti polnud.

Haller kehitas õlgu ja ütles: „On parem olnud. Päris palavikku vist pole. Põhimõtteliselt peaksin hakkama saama, siit on mingi kakskümmend kilomeetrit minna… Pole kõige hullem.“

Pärast esimest viit kilomeetrit oli selge, et tegelikult oli Haller oma võimeid siiski üle hinnanud. Palavikku ei tõusnud, olid lihtsalt peapööritus, iiveldus ja süvenev jõuetus. Sellele lisandus meeletu janu: oli tunne, justkui võiks ta juua liitrite kaupa. Kõige krooniks lõi tal põhja alt ära. Kuidagimoodi komberdas ta eespool terendava puudesaluni ja varises sinna maha.

Haller ärkas keset ööd. Õhk oli karge, puude vahelt paistis pilvitu, tähti täis pikitud sametmust taevas. Peapööritus oli kadunud, süda polnud paha, janu ei vaevanud. Ja ükski metsloom polnud teda saagiks võtnud! Ta otsis välja kuvari ja avastas rõõmuga, et oli jõudnud levipiirkonda. Koju helistanud, kannatas ta end rahulikuks sundides välja Allysoni loengu egoistliku käitumise teemadel. Jah, ta mõistab, mis mõju see lastele avaldab. Jah, ta saab aru, et kõik muretsevad end poolsurnuks. Jah, järgmisel korral annab ta varakult teada, kui ära sõidab. Jah, kõik on korras. Jah, homme jõuab ta koju.

Oli tõeline kergendus, et kodus oli kõik hästi. Haller piinles ja juurdles selle üle, kas oleks pidanud hoopis alarmi andma ja käskima naistel koos lastega ohutusse kohta pageda, oli juba peaaegu uuesti helistamas, aga otsustas, et ehk siiski asjad pole nii hullud. Kui Yasin tahab teda niimoodi vaigistada, siis kaevab vanamees tegelikult üksnes endale auku. Järgmiseks saatis Haller sõnumi oma ülemusele Charles Melville´ile: palun organiseerigu talle transport nendel ja nendel koordinaatidel.

Seejärel otsis Haller välja magamiskoti, laotas maha mati ja sättis end uuesti magama. Ta nägi unes oma kodumajapidamise tehismõistuse avatari Neirat, kes oli süntees Allysoni ja Keyrani parimatest joontest ja natuke isemoodi ninakas TM. Tema unenäos oli TM täiesti alasti, „nahk“ voogamas justkui elus metall, tema virtuaalset keha ei katnud ainuski ülearune koodirida. Unenäos olid veel tema naised ja Carina ja nad olid kuskil veekogu ääres, kus nad said juua nõrkemiseni ja vedeleda vees ning kuivatada end päikesepaistel. Selles kõiges oli mingi amoraalne nauding – sellise koguse vee omamine, selle säärane raiskamine oli täiesti ennekuulmatu!

Uni polnud tükk aega nõnda hea olnud.

***

Toimetusse jõudis Haller kella üheteist paiku ja sammus kolleegide küsivaid pilke eirates joonelt ülemuse kabinetti.

„Mis jama sa siis seekord kokku oled keeranud?“ küsis hr Melville talle omase rahuga, osutades käega töölaua ees seisvatele mugavatele tugitoolidele.

Haller maandus vasakpoolsesse ja tajus jälle intensiivset higi ja rõskuse lehka, mis tema riietest pahvakuna levis; ta polnud vaevunud koju minema, et pesta ja riideid vahetada, vaid oli lasknud end otse toimetusse tuua. Kodus tuleb selle tõttu veel õiendamist tema prioriteetide teemal, aga see polnud hetkel oluline.

Peatoimetaja Charles Melville oli hallipäine suurt kasvu mees. Haller, kes ka ise polnud lühikeste killast, tundis end ülemuse kõrval seistes alati väikesena. Erinevalt paljudest keskealistest ja enamasti ülemõõdulistest kodanikest puudus härra Melville'i juures igasugune lodevus, vastupidi – ta jättis jõulise mulje, mida võimendasid veelgi nii sõnad kui liigutused. Ta oli ülikoolipäevil jalgpalli mänginud – brutaalne spordiala, millest Haller ei suutnud aru saada –, murdnud roideid, rangluid, käe- ja sõrmeluid ning pidi viimaks pärast tõsisemat põlvevigastust kahetsusega loobuma väljavaatest elukutseliseks sportlaseks saada. Loobumine tipptasemel spordist ei tähendanud aga loobumist igapäevastest treeningutest.

Haller rääkis lühidalt juhtunust. Härra Melville kuulas teda kordagi vahele segamata ja kui Haller lõpetas, tekkis ruumis mõtlik vaikus.

„Räägi mulle sellest Pharmatechist,“ katkestas härra Melville lõpuks vaikuse, noppides Halleri jutust ühe juhtlõnga välja.

Pharmatech LLC majandusaruannete väljaotsimine andmebaasist oli Hallerile maksma läinud natuke krediiti. Igava nimesildi taga peitus väike, ei millegi huvitavaga silma torkav farmaatsiaettevõte.

„Tegelikult isegi mitte ravimitootja,“ kehitas Haller õlgu. „Nad on pühendunud uurimis- ja arendustööle, omavad paari patenti, ei tooda ise suuremas koguses midagi, teevad peamise käibe arendusteenuse müügist ja patenditasudest. Ja see käive pole eriti suur – vaata mis nurga alt tahes, majandusaruanne näitab pigem, et nad põletavad sihikindlalt investorite raha, mida on juba mitu ringi juurde antud.“

„Kus on asja konks?“ küsis härra Melville.

Pharmatechi omanikeks olid märgitud kaks suvalise nimega ettevõtet: Marina Investments LLC  ja White Noise Capital LLC, mõlemad olid registreeritud Gildi orbitaalil, mitte Yellowstone´il. Gildi orbitaalid esindasid tükikest väljaspool valitsuste jurisdiktsiooni asuvat territooriumit, tähtedevahelise ruumi eikellegimaad, kus seadusi asendasid korporatsioonide sisekorraeeskirjad ja omavahelised lepingud ja maksude asemel kehtisid teenuste ning kaupade hinnakirjad.

Ja Gild – noh, Gild oli Gild. Isegi kui leidus valitsusi, kes mõtisklesid selle üle, kuidas Gildi kontrollida, siis vaevalt leidus neid, kes mingeid tõsiseltvõetavaid plaane, veel vähem reaalseid samme selles suunaks oleks teinud. Üldiselt sa väga ei vaidle sellega, kes sul mune peos hoiab. Ainus, mis suutis Võrgustikus pakkuda alternatiivi Gildi täielikule kontrollile ühendusteede üle, oli ussiurkevõrgustik, mida kasutasid Vabade Kaupmeeste Ühingu liikmed ja kõikvõimalikud seiklejad, kes ei tahtnud Gildi silma alla sattuda.

„Ja Marina Investmentsi ja White Noise Capitali omanikud?“ uuris härra Melville kannatlikult.

Riiulifirmade ja fondide rägastikust koorus viimaks välja neli nime: Charles Lesauvage, Henri Drodeur, Lylou Pascal ja Dassault Systems SA. Perekonnad Lesauvage, Drodeur ja Pascal olid omakorda erinevaid teid pidi suurosanikud Dassault Systemsis. See Maa juurtega korporatsioon oli aga üks Gildi asutajaliikmetest. Ühesõnaga – Pharmatech LLC oli Gildi rakuke.

Gild oli seotud navigatsiooni ja logistikaga: portaalid, warpajamid, jõuväljad ja muud tehnoloogiad, mis tegid võimalikuks tähtedevahelise liikluse. Millest siis korraga huvi ühe vähetähtsa koloniaalmaailma farmaatsiaettevõtte vastu? Pealegi vähetulusa? Miks peaks Gild olema huvitatud Harjale minevate sõdurite vaktsineerimisest?

„Miski selle kõige juures ei klapi,“ sõnas Haller.  „Lugupeetud City ärihail poleks põhjust korraldada ühe ajakirjaniku röövimist ega osaleda isiklikult tema piinamises, kui asi poleks äärmiselt tõsine.“

„Sa mõtled, et kogu see veedefitsiit ja must turg on valitsuse enda tekitatud?“ Härra Melville kasutas küsimuse ja väite vahepealset tooni.

Haller noogutas mõtlikult.

„See Rider, kes mu sealt ülevalt alla toimetas, ütles, et neil on vett rohkem, kui me ära tarbida jaksaksime,“ sõnas ta. „Et neil on sisuliselt kogu maailma vesi käepärast. Pole ainult kellelegi anda. Kujutate ette!? Meie siin kuivame ja peame piiskade eest hingehinda maksma, igat sortsu mitu ringi taaskasutama, seal seisa lihtsalt lageda taeva all ja tee suu lahti… Olgu – ma pole tõesti kindel, et ma sellises vettinud urkas elada tahaks, aga mis peamine – neil on vett nagu liiva kõrbes!“

„Aga…?“ urgitses härra Melville edasi.

„Mind häirib kuskil kuklas tiksuv mõte, et mis häda on Gildil meie veedefitsiidi asja torkida,“ märkis Haller käsi laiutades. „Gild ei mõtle ühe lokaalse majandushälbe piires. Võimalik majanduslik kasu, mida siit ammutada, on nende mastaape arvestades tühine. See on tühine isegi Dassault Systemsi mõõtkavas. Ma ei tea – võib-olla pakuvad neile huvi haigused, mis on Harjal levinud? Aga need pole isegi meile siin lauskmaal ohtlikud, rääkimata nende levikust Võrgustikus, mis teoorias võimaldaks vaktsiinide pealt teenida. Pealegi pole ma sugugi kindel, kui tõsised need tõved seal ikkagi on… Mul endalgi lõi korraks põhja alt ära, aga täna pole enam häda midagi.“

 „Mine näita end arstile!“ ütles härra Melville natuke tõredalt. „Pole vaja, et sa siin ringi joostes mingeid pisikuid levitad!“

„Saab tehtud, boss… härra Melville, söör,“ noogutas Haller. See oli tal niikuinii kavas.

„Sul pole ju ühtegi tõendit, et Karwan Yasin sind röövis ja… ee… piinas?“ küsis härra Melville.

 „Andke mulle paar päeva veel, härra Melville,“ ütles Haller tõustes. „Siis on midagi olemas.“

„Üks päev,“ ütles härra Melville. „Noh – arvestades, et tänasest on juba pool läinud, siis hea küll – saad poolteist päeva. Homme õhtuks olgu midagi olemas!“

***

Haller polnud ülemusele maininud e-kirja, millest sündmused hargnema hakkasid.

„Tule kell 2000 „Pint Ya Pia“ kõrtsi. Telli endale kell 2004 pint apelsinimahla ja ma räägin sulle veebaasidest.“

Toimetuse infotehnoloog oli Hallerile õpetanud, kuidas e-kirjasid elementaarsel tasemel jälitada. Aga peale asukohata kontaktnumbri, mis oli nüüd välja lülitatud, ei saanud ta midagi. Ilmselt oli kiri saadetud üksnes selleks otstarbeks soetatud lihtsa komlink seadmega.

„Pint Ya Pia“ kõrts oli ühes Yellowstone´i vaesemas linnaosas, kus tänavad olid kitsukesed ja majad kõrgusid taevani. Need nägid välja kui improviseeritud kaltsuvaibad, mille kudumine on erinevates etappides pooleli jäänud. Vastavalt vajadusele kõpitseti neid pidevalt edasi, aga sellele vaatamata varises mõni taoline omaloominguline koloss aeg-ajalt kokku ja siis oli see vaja uuesti püsti upitada. Haller kujutles, et kui aastate jooksul seda linnaosa pildistada ja siis kaadrid kiirkorras silme eest läbi lasta, pulseeriks või tõmbleks see lakkamatult soontes tuikavast elust või surmakrampidest, kuidas keegi seda tõlgendada võtaks.

Kõrtsi suahiilikeelne nimi viitas piirkonna kunagistele esmaasukatele, kellest polnud tänaseks enam muud mälestust kui tänavate ja piirkonnas toimetavate äride nimed.

Haller saabus kõrtsi juurde mõned minutid enne kella kaheksat. Ta ootas kannatlikult teisel pool tänavat, tuiates edasi-tagasi puuviljaleti ääres ja ostis lõpuks müüja pealekäimisel ühe pooltoore nektariini. Ettenähtud kellaajal sisenes ta kõrtsi, mis oli rahvast täis; ühes nurgas mängis kolmeliikmeline bänd ning põrand väikese lava ja laudade vahel oli täis tantsijaid. Madala laega sopilist ruumi täitsid hääled, õhk oli paks määratlemata lõhnadest. Haller laveeris laudade ja inimeste vahelt läbi letini, vaatas kella ja jäi oma järjekorda ootama.

Napilt enne kirjas antud kellaaega jõudis ta teenindajani ja tellis pindi apelsinimahla.

„Jääga või ilma?“ küsis teenindaja külmikust mahlapakki võttes.

„Ilma!“ otsustas Haller.

Mahl maksis vähemalt kolm korda rohkem kui sama kogus mistahes õlut. Noormees asetas klaasi kolksuga Halleri ette ja enne kui sellest lahti lasta, osutas peaga vasemale, kus leti lõpus istus varjus üks tume kogu ja segas suures kruusis mingit kuuma jooki.

„See vend ütles, et ta ootab siin tüüpi, kes tuleb kõrtsist pinti apelsinimahla küsima,“ ütles ta Hallerile. „Kas te tunnete teda või lasen turval ta tänavale tõsta?“ Ta vaatas Hallerile silma. „Ja kui juba järele mõelda, siis võib-olla ka teid...?“

Haller tõmbas klaasi rahulikult enda poole. Noormees leti taga lasi lahti.

„Jah, ma tulin temaga kohtuma,“ ütles Haller.

Vaatamata asjaolule, et ta oli ajakirjanikuna töötades lugematuid kordi pidanud erinevates kohtades anonüümsete ja vähem anonüümsete allikatega kohtuma, tundis Haller kerget ärevust: hämaras getokõrtsis istuv võõras teadis, mis Halleril parasjagu käsil oli. See tähendas Halleri meelest, et tegemist oli kas eriteenistuse agendi või erasektori heaks töötava klaarijaga, kelle ülesandeks oli kõikvõimalike jamade ennetamine ja tagajärgede likvideerimine. Haller ei igatsenud omal nahal kogeda ei ennetamist ega likvideerimist.

„Jõudu!“ ütles Haller baaripukile istudes. Ta jättis enda ja tõmmu jumega võõra vahele tühja koha.

„Tarvis,“ noogutas võõras. Ta asetas letile Halleri mahla täis õlleklaasi kõrvale väikese plugina. „Lihtsalt et oleks selge – ei mingit salvestamist, eks ole? Räägime mitteametlikult… Minu nimi on Hakar Bashur.“

Nimi kõlas tuttavalt. Haller vaatas võõrast teraselt. Tumedates lokkis juustes oli halle salkusid. Lõuga ja põski kattis habemetüügas. Riietus oli Bashuril lihtne, aga laitmatult korras, puudusid märgid kulumisest, ei mingit mustust. Huvitav, kas tal võis selle hõlsti all olla varjatud relv? Haller ise ei kandnud kaasas enamat kui taskunuga ja väikest pihustiballooni. Ta oskas relvi kasutada, kuid eelistas seda mitte teha. Tõenäosus oli piisavalt suur, et vastaspoolel võis olla midagi suuremat ja tõhusamat ning kui ise näida piisavalt ohutu, siis ehk ei tekki ka teisel poolel tahtmist püssiga vehkida?

„Hmm... Ega ometi mitte see vandenõuteoreetik?“ küsis Haller ääri-veeri.

Bashur muigas.

„Seesama, üks ja ainus – Hakar Bashur aka, Millest-Valitsus-Sulle-Ei-Räägi,“ ütles ta ja tegi Halleri suunas kerge noogutuse.

Haller tõstis klaasi: „Ei saa märkimata jätta siin peituvat irooniat – alternatiivsete faktide ja peavoolu-uudiste portaali kohtumine hämaras kõrtsinurgas. Teie terviseks härra Bashur, et seda va fantaasiat ikka jaguks!“

Nad jõid.

 „Ma kuulan,“ ütles Haller klaasi letile asetades.

„Veebaas nr 3,“ ütles Bashur. „Ilmselt teate juba isegi, et valitsus saatis sinna üles sõjaväe. Mul on seal üleval kontakte. Ma võiksin korraldada teile kohtumise inimesega, kes elab Veebaasis nr 3, või nagu nad seda ise nimetavad – Tehisjärvel.“

„Mis kasu teil sellest on?“ küsis Haller. Keegi ei anna head lugu ära niisama.

Bashur kehitas õlgu.

„Otseselt ei mingit. Aga kuulge – kui mängus on valitsus…“

„Et kui teie sellest oma blogis räägite, siis valdav enamik peab seda pooletoobiseks sonimiseks?“ muigas Haller. „Raske on inimestele midagi ette heita, kui suur osa vandenõuteoreetikuid ajab – vabandage väljendust – haige nahkhiire möla.“

„Aga mõnikord paneme ka täppi!“ katkestas Bashur teda. „Ja nendelgi kordadel lõikab lõpuks kasu peavoolumeedia, kes oma lood avalikkuse ette toob ja meiesuguste rolliks on parimal juhul olla „anonüümsust palunud allikas“.“ Ta lõi käega. „Aga see pole oluline. Pange tähele, mis ma teile ütlen: suuremat sorti jama on tulekul. Mina teie asemel pakiksin oma naised, lapsed ja elutähtsad asjad kokku ning pühiksin City tolmu jalgadelt.“

„Miks?“ imestas Haller.

„Mina igatahes kavatsen seda teha,“ teatas Bashur küsimust eirates. „Ma muidugi kahtlen, et teie minu soovitusi kuulda võtate, aga vähemalt saate pärast kirja panna, et teid hoiatati. Et anonüümsust palunud allikas andis teile teada, et jama on tulekul.“

„Mis sorti jama te silmas peate?“ küsis Haller uuesti.

„Öelge mulle, miks peaks Gild end siduma Pharmathechi-taolise mikroskoopilise ettevõttega?“ küsis Bashur vastu. „Oh, jätke see imestuse teesklemine – ma tean, et te uurisite nende tausta. Pole oluline, kuidas, mul on oma meetodid... Isegi siin, Yellowstone´il, pole Pharmatechi arendustel ju perspektiivi.“

„Sest Harjal levinud haigused ei kimbuta lauskmaal ja kõrbes elavaid inimesi,“ nõustus Haller. Ta oli natuke, õige natuke häiritud asjaolust, et see, milleni tema oli jõudnud käänulisi teid pidi, kasutades kontakte sõjaväes ja tehes kalli raha eesti tundide kaupa uurimistööd, oli teada ka Bashuri-sugusele tüübile.

„Just!“ Bashur naeratas võidukalt ja tõstis nimetissõrme. „Esiteks puudub Pharmatechi ja Gildi tegevuses igasugune majanduslik loogika. Või ütleme, et pealtnäha puudub. Võib-olla on probleem selles, et me vaatame liiga kitsast pilti! Gild aga on konglomeraat, mis ajab haarmeid laiali tähtedevahelises ruumis. Nende käes on kõige laiaulatuslikum portaalide võrgustik, nad koondavad enamikku warptehnoloogia arendajaid. Aga warptehnoloogial on muidugi piirid ja edulugusid on vaid napilt rohkem kui läbikukkumisi, sest krüogeenika tammub jätkuvalt seal, kus ta sajandeid on olnud – pikemal külmaunel kasvab tüsistuste risk ja tõsidus eksponentsiaalselt. Ehk siis ka seda ei saa massiliselt kasutada. Praegu toimub kolonisatsioon valdavalt läbi ussiurkevõrgustiku ja noh, see on selline – ütleme – suhteliselt kontrollimatu protsess.“

Bashur võttis hõlma alt välja õhukese mapi ja laotas nende ette letile mõned fotod.

Väljatrükkide all olid kuupäevad ja muud metaandmed.

Bashur asetas näpu ühele fotole. Sellel oli kaks meest, üks seljaga kaamera poole, teise nägu oli hästi fookuses.

„Kuupäevast näete, et see on tehtud ligikaudu seitsekümmend aastat tagasi. Üks väheseid tõendeid, et Harjalt pärit vihmarahva esindaja on käinud vihmapiiril tasandiku inimestega kohtumas. See tüüp, kes on seljaga kaamera poole on muide Narendra Yasin... Jah – sellesama Karwan Yasini vanaisa.“ Bashur näitas järgmist fotot, kirja järgi sama kuupäev, sama kohtumine, kuid nüüd oli seljaga kaamera poole olnud mees näha eestpoolt.

Tundus tõesti olevat vana Narendra Yasin. Küllalt sarnane oma tütrepojale, kes nüüd tema loodud veemajandusimpeeriumi valitses. Kui Halleri mälu teda ei petnud, siis oli Yasinite perekond jõukuselt Yellowstone´is kui mitte esimese viie seas, siis esikümnes kindlasti.

„Vana Yasin pole üldse oluline,“ ütles Bashur ja asetas Halleri ette järgmised pildid. Ühel neist oli Karwan Yasin  ja teisel tema ema Mandeep Yasin. „Jep – mõlemad kohtuvad – ja pange nüüd tähele – sama tegelasega ülevalt Harjalt,“ ütles Bashur Hallerile silma vaadates.

„See võib vabalt olla fototöötlus,“ ütles Haller. „Või on see tüüp lihtsalt sarnane tollega, kes kohtus vana Yasini ja tema tütrega.“

Bashur kehitas õlgu.

„Võib... Aga ei ole! Uskuge või ärge uskuge – oma asi. Aga… siin on näotuvastustarkvara analüüs mõlema foto kohta,“ jätkas Bashur ja asetas fotode peale järgmise väljatrüki. „99,999% sama isik.“

„Te proovite mind kõigest väest veenda, et see tegelane on mingi eriti pikaealine,“ ütles Haller. „Miks see oluline on? Ja kuidas see portaalivõrgustiku, warpimise või krüogeenikaga seotud on?“

Bashur mühatas.

„Mõelge ise – kui Gild suudaks välja mõelda tehnoloogia, mis muudaks inimesed vastupidavamaks krüoune tüsistuste suhtes? Mis siis, kui mõni valitsus seda teeb? Inimkond on pea kõik uued leiutised suutnud relvadeks muuta. Kui nüüd kellelgi oleks võimalik Gildist ja ussiurgetest sõltumatult liigutada vägesid, ilma et sõdurid süldiks muutuksid…“

Halleri jaoks kõlas see juba liiga paranoiliselt.

Küllap paistis see ka tema näoilmest, sest Bashur muutis teemat ja tegi pakkumise: „Äkki tahate ise vihmarahvaga kohtuda? Eks sealt vaatate, kuidas edasi toimetate.“

Haller noogutas. Kui mitte muud, siis vähemalt saab ajakirjanik temas rahulikult teha linnukese lahtrisse, kus on kirjas, et tuleb kontrollida kõiki juhtlõngasid.

„Mulle sobib,“ ütles Haller. „Kuidas ma nendega ühendust saan?“

„Teie ei saagi,“ vastas Bashur tõustes. „Ma kontakteerun teiega ise!“ Ta korjas paberid kokku ja toppis hõlma alla tagasi.

Haller saatis teda pilguga, jõi siis apelsinimahla lõpuni ja väljus kõrtsist.

Siis helistata ühele vahendajatest. Need olid inimesed, kes teadsid alati, kus keegi City koorekihist viibib, viisid vajadusel inimesi omavahel kokku, korraldasid pidusid ja teenete osutamist ning lahendasid vajadusel probleeme. Seekord jäi ta paraku teene võlgu, kuid pool tundi hiljem teadis ta täpselt, kust leida Karwan Yasinit. Paraku tähendas vanamehe leidmine, et ta ei jõudnud koju, vaid lõpetas Harjal asuva majakese keldris keti otsas rippudes.

Tagantjärele seda meenutades hakkas üks asi Bashuri fotode juures Hallerit häirima – mees, keda vandenõuteoreetik oli nimetanud vihmarahva esindajaks. Bashur oligi esimene, kelle suust ta oli kuulnud väljendit, mida Rider kasutas Harjal elavate inimeste kohta… Ja korraga teadis Haller, mis teda Bashuri fotode juures vaevas. Yasinite kohtumised olid toimunud Rideriga!

***

Haller kaalutles, kas minna arsti juurde või lükata see edasi ja minna koju. Hetkel polnud enesetundel ju vigagi, kui väsimus välja arvata. Samas oli härra Melville´i reaktsioon – pole vaja, et ta siin mingeid pisikuid levitab – teda mõtlema pannud. Kodus oli seda veel vähem vaja. Kui ta ikkagi oli Harjal-käigu jooksul kõhulahtisusest midagi püsivamat külge korjanud, siis pole mõistlik seda koju viia.

Haller saatis Allysonile ja Keyranile lühikese sõnumi, tellis takso ja lasi end lähimasse haiglasse sõidutada. Sõidu ajal ignoreeris ta nii Allysoni helistamist kui emotsionaalseid sõnumeid. Kõige sellega jõuab hiljem tegeleda, näost-näkku rääkida. 

Hallerile näis, et vastuvõtus kulus tema isikuandmete töötlemisele veidi rohkem aega kui normaalne oleks, aga küllap võis selle väsimuse ja kannatamatuse arvele kirjutada. Vastuvõtust suunati Haller edasi erakorralise meditsiini osakonda, kus nooruke resident kuulas ära tema lakoonilised selgitused, mis põhjusel ta nende poole pöördus, kõhkles natuke ja leidis siis, et ilmselt on vaja täisanalüüsi jaoks võtta kaks vereproovi ning andis lisaks veel topsi, kuhu käskis urineerida. Tunnike hiljem oli Halleril vastus käes – kiiranalüüside kohaselt polevat tal häda midagi ja põhjalikumad analüüsid võtavad aega – need saab järgmisel hommikul. Noh, asi seegi, mõtles Haller. Aeg lõpuks ometi koju minna!

„See härra soovib teiega vestelda, härra Haller-Dewan,“ teatas aga resident talle lõpetuseks ja osutas lühikest kasvu kiilaspäisele päikesest põlenud näoga keskealisele mehele, kes seisis mõned meetrid eemal ja ootas kannatlikult.

„Inspektor Nikolay Gurei,“ tutvustas lühike tegelane ennast, välgutades korraks töötõendit. „Tulge kaasa, härra Haller-Dewan!“ Inspektor viipas ukse poole.

Haller tõusis lamamisasemelt ja tõmbas ülekuue selga tagasi.

„Mis toimub?“ küsis ta inspektor Gureilt. Nooruke resident heitis talle kõõrdpilgu ja hiilis vaikselt minema.

„Räägime jaoskonnas,“ vastas Gurei napilt.

„Milles mind süüdistatakse?“ nõudis Haller.

„Keegi ei süüdista teid milleski.“

 „Kui mind milleski ei süüdistata, siis ma pigem eelistaksin koju minna.“ Haller püüdis olla rahulik ja resoluutne.

Inspektor Gurei muigas.

„Pole hullu, härra Haller-Dewan, küllap jõuate sinnagi.“

Haller ohkas.

„Olgu, eks lähme siis…“

Suur eraldusmärkideta transporter ootas neid haigla parklas. Inspektor Gurei avas Hallerile küljeukse ja viipas masina tumedasse sisemusse. Vähemalt ei tõmmata seekord mulle kotti pähe, mõtles Haller hapult ja ronis masinasse. Ilmselt jõuab seda ka hiljem teha…

Inspektor Gurei istus tema vastu, seljaga sõidusuunas. Juht pani vilkurid tööle ja kihutas kaasliiklejaid eirates kesklinna politseijaoskonda.

Kohale jõudnud, juhatas inspektor Gurei Halleri väikesesse heledaks võõbatud ruumi, mis tundus liiga eredalt valgustatud ja milles sisustuseks olid kaks tooli ning laud nende vahel. Ainult üks uks, ei ühtegi akent. Haller istus ohates ja otsustas rahulikult välja kannatada kõik, mis teda siin ootas.

„Kas ma saaksin vett, palun?“ küsis ta.

Gurei noogutas: „Ikka saab!“, aga ei teinud ühtegi liigutust.

„Arvestage, et meie vestlus salvestatakse, härra Haller-Dewan,“ alustas ta hoopis. Ta puudutas kergelt lauaplaadi üht nurka ja laua pind tema ees elustus. „Palun kinnitage toimiku jaoks enda nimi, id-kood, elu- ja töökoht.“

Haller loetles küsitud andmed ja jälgis, kuidas ülekuulamise protokoll täienes tema esitatud infoga.

„Palun öelge, kus te olite 27. augusti kella 1500st kuni 29. augusti kella 1200ni?“ jätkas Gurei.

„Tegin tööd,“ ütles Haller. See oli täpselt niisuguse olukorra jaoks sisse harjutatud standardvastus, mis ei sisaldanud mingit konkreetset informatsiooni. Töö tegemine tähendas ajakirjaniku puhul, et ta võis viibida kus tahes. Haller oli näiteks veetnud mingi osa sellest õhtupoolikust teadvusetuna sõiduvahendis, mis toimetas teda Harjal asuvasse majakesse…

„Ma ei küsinud, millega te tegelesite, härra Haller-Dewan,“ ütles Gurei. „Ma küsisin, kus te olite.“

„Ja mina vastasin, et ma tegin tööd,“ kordas Haller. „Vaadake, allikakaitse on ajakirjaniku töös äärmiselt oluline ja kui ma teile ütlen, kus ma viibisin, siis…“ Ta kehitas õlgu ja jättis lause lõpetamata.

Gurei toksis sõrmedega lauaplaadil ja kuvas Hallerile videopildi, millelt oli näha, kuidas ta ületas tänavat, et minna „Pint Ya Pia“ kõrtsi.

„Noh – nagu näha, siis te juba teate, kus ma olin,“ ütles Haller. „Ja ilmselt teate ka, et ma jõin seal pindi apelsinimahla. Ilma jääta. Kas selleks oli vaja mind siia tuua?“

Videopilt muutus: tänavavaate asemele jäi üksnes hallikirju „müra“.

„Me võiksime muidugi vaadata veel tervet rida salvestisi lähiümbrusest, aga see raiskaks vaid aega – vahemikus kella 2000st kuni 2300ni on need kõik samamoodi kustutatud,“ ütles Gurei rahulikult. „Ehk siis minu küsimus on jätkuvalt sama – kus te viibisite, härra Haller-Dewan?“

„Üks kahest,“ ütles Haller. „Ma kas tõusen püsti ja jalutan siit minema, sest see pole ju ametlikultülekuulamine – me ainult vestleme, kas pole? –, või siis esitate te mulle mingi süüdistuse ja sel juhul ei ütle ma enam kõssugi ilma advokaadi juuresolekuta.“

„Kas teil on isiklik advokaat või soovite, et me määrame teile riikliku kaitsja?“ küsis Gurei naeratades.

„Loomulikult on mul…“ alustas Haller, kuid jäi siis vait ja küsis pärast pausi: „Milles te mind siis süüdistate?“

„Ei milleski, härra Haller-Dewan,“ vangutas Gurei pead. „Veel ei süüdista. Meil on käsil kadunud isiku otsing ja teie olete asjaga seotud.“

„Kes on kadunud?“ küsis Haller, kahtlustades endamisi, et teab vastust juba niigi.

„Karwan Yasin,“ ütles Gurei. „Teate teda?“

„Loomulikult ma tean, kes on Karwan Yasin,“ ütles Haller teeseldud ükskõiksusega. Kas oli võimalik, et vanamees andis närvinuia löögi tagajärjel ikkagi otsad? Kas teda ootab ees mõrvasüüdistus? Kuidas on tal võimalik tõendada, et hoopis tema oli ohver? „Ma poleks väärt ajakirjaniku ametinime, kui ma ei teaks, kes ta on.“

Gurei noogutas ja kuvas Hallerile järjekordse ülesvõtte: Haller sisenemas klubisse, kus tal oli olnud põgus kohtumine Yasiniga.

„Tuleb välja, härra Haller-Dewan, et te olite üks viimaseid inimesi, kes teda nägi,“ sõnas Gurei. „Ja enne kui te hakkate rääkima sellest, kuidas te sattusite sinna klubisse juhuslikult ja ei kohtunud seal üldse Karwan Yasiniga, siis meil on pealtnägijate ütlused, mis asetavad teid sündmuskohale.“

„Ja lubage ma mõistatan – loomulikult on salvestised sellest, kuidas ma sealt klubist lahkun ja härra Yasin on ilusasti elu ja tervise juures, kustutatud?“ torkas Haller sarkastiliselt vastu. „Kuulge – ma teen lugu veevarustusest. Yasinile kuulub suurim tükk sellest ärist. Loomulikult tahtsin ma temaga vestelda. Tema minuga mitte. Lisaks oli mul veel mõni kohtumine ja väike nii-öelda ekskursioon, et koguda andmeid loo jaoks. Lõppkokkuvõtteks on meil siin vaba maa – igaüks võib tulla ja minna, kuidas soovib. Ma ei pea politseile oma käikudest aru andma!“

Inspektor Gurei vangutas pead ja kuvas Hallerile andmefaili.

Halleri süda spurtis kiiremale käigule. See oli tema „hädaabikõne“ päästeametile: isikuandmed, kasutatud sõiduk, asukoha koordinaadid.

„Mõelge hoolikalt järele, mida te järgmiseks ütlete, härra Haller-Dewan,“ noogutas inspektor Gurei.

„Nagu ma juba ütlesin – ma käisin nii-öelda ekskursioonil…“ vastas Haller.

„Harjal?“ küsis Gurei. „Ja selle järgi siin sattusite mingisse jamasse ja pidite kasutama hädaabiprotokolli transporteri kasutamiseks. Mis teie juhiga juhtus? Ja enne kui te jälle mingit jama hakkate ajama – me teame, et teil pole transporteri juhiluba, üksnes maasturi load.“

„Ma sooviksin nüüd oma advokaadile helistada,“ ütles Haller vaikselt.

„Transporter, millelt tuli hädaabisignaal teie andmetega, kuulub ühele Karwan Yasini ettevõttele,“ lõi Gurei järjekordse naela Halleri kirstukaande.

„Ma tahan advokaati,“ ütles Haller uuesti. Ta vaatas inspektor Gureile silma ja ootas, et järgmiseks näidatakse talle pilte alla kukkunud transporterist, kuskil mäenõlval asuvast majakesest ja surnud Yasinist.

„Mis transporterist sai?“ küsis Gurei. „Selle transponder on välja lülitatud ja viimases asukohas seda polnud…“

Või nii, mõtles Haller, kuid ei öelnud midagi.

Gurei näitas talle nüüd tõesti pilte majast.

„Mis koht see niisugune on?“ küsis ta. „Meie inimesed käisid seal täna hommikul… Pole seal hingelistki, seal pole üldse mitte midagi. Teie hädakutsung tuli sellest majast…“

Haller vaatas pilti majast ja siis uuesti Gureile otsa.

„Ma teen lugu veevarustusest,“ ütles ta. „Mul oli kohtumine hr Yasiniga. Käisin Harjal andmeid kogumas. Oma allikaid ma teile ei avalda ja advokaadi juuresolekuta ma rohkem ei räägi. Milles mind süüdistatakse?“

„Olgu siis nii,“ sõnas Gurei ja tõusis. „Hoidke enda link avatuna, härra Haller-Dewan ja ärge rohkem „ekskursioonidele“ minge. Me võtame teiega paari päeva jooksul ühendust ja räägime uuesti.“

***

„Psst!“

Haller avas silmad. Kell oli 0600. Aeg ärgata. Ta lükkas kerge teki kõrvale ja tõstis jalad jahedale põrandale.

„Hommikust, Haller!“ sosistas Neira.

Haller tõstis pilgu. „Mida p…!?“ pahvatas ta avatarile. See seisis tema ees täies pikkuses. Alasti. Haller pidi tõdema, et see oli neetult seksikas nägemus, just nagu tema unenäos eelmisel ööl…

Jeerum – alles eelmisel ööl oli ta olnud kuskil eelmäestikus põõsa all, hing niidiga kaelas. Ja enne seda oli olnud piinakamber ja transporteriõnnetus. Ja nüüd oli Yasin kadunud ja politsei kahtlustas teda. Haller ohkas ja mõtles Neirat vaadates, et polnud ilmselt parim mõte anda avatarile võimalus sünteesida välimus tema naiste järgi. Aga Allyson oli olnud selles suhtes järeleandmatu, see oli üks tema veidrustest, mida Haller lõpuni mõista ei suutnud. Keyran seevastu ei hoolinud kuigivõrd ja tegelikult polnud tal teise naisena ka suuremat sõnaõigust. Veel mitte.

Avatar Neira muigas kavalalt ja tegi uuesti: „Psst! Ei ole tarvis Keyranit äratada…“

Keyran magas vaiksel nohinal siinsamas, praegu oli tema kuu.

Allyson ja Keyran ei üritanud tavaliselt nina väga sügavale tema asjadesse toppida. Neil oli mõlemal oma elu ka olemas, perekond oli pigem nende kolme omavaheline meeskonnatöö. Aga eelmisel õhtul naised ta tavapäraste lakooniliste kommentaaridega ei leppinud.

Haller silus oma sagris juukseid ja ringutas liigeste naksudes, silmitsedes väljakutsuvas poosis seisvat avatari. Avatari, kes oskab norida! Nojah, lõppeks olid nende programmid juba ammu niivõrd keerulised, et eneseteadvuse piir võis juba ammu ületatud olla.

Keyran pööras end tema poole, paljastades jalad ja õla. Pikad juuksed katsid ta nägu. Ta magas edasi.

„Keskendu parem hommikusöögile ja kohvile!“ ütles Haller vaikselt Neirale.

Avatar muigas ja lahkus õhku haihtudes ruumist.

Haller istus voodiserval edasi ja silmitses Keyranit. Neil oli olnud pikk õhtu. Alustuseks kolmekesi, koos Allysoniga, kes küll mõne aja pärast taktitundeliselt teise magamistuppa tõmbus, sest see oli ju ikkagi Keyrani kuu.

Olgu – Haller tõstis mõttes need teemad kõrvale ja ajas end jalule. Uus päev ja uued teod. Ta pidi täna veel uurima ja analüüsima ja midagi kokku kirjutama. Hädasti oleks vaja Bashuriga kokku saada. Vandenõuteoreetik oli lubanud korraldada kohtumise vihmarahvaga. Kas just Rideriga, aga vähemalt kellegagi. Eelmisel pärastlõunal, kui Haller oli juba linnas tagasi, polnud Bashurilt tulnud ühtegi sõnumit.

Haller suundus vaikselt tualetti ja seejärel kööki. Kohv oli valmis, võileib ootel, Neira oli kahandanud end paarikümne sentimeetriseks elavhõbedana veiklevaks kujukeseks ja istus jalgu kõigutades riiuliserval. Nüüd meenutas ta pigem väikest haldjat kui seksijumalannat.

„Tänud,“ ütles Haller kohvitassi kätte võttes ja kuvas lauale küünarnuki juurde sõnumirakenduse.

„On rõõm olla teie teenistuses, härra!“ teatas Neira.

Bashurilt polnud jätkuvalt midagi. Polnud üldse midagi olulist. Õnneks ka mitte inspektor Gureilt. Hakkas silma kiri Hediyeh Shaheenianilt: „Tähh, Haller! Su nõuanded olid väärtuslikud nagu ikka.“

Hedy oli kahekümne viiene, vaevalt aasta eest kooli lõpetanud ajakirjanikuhakatis. Mingi nipiga oli ta suutnud veenda koduseid, põhjas kõrbe piirimail elavaid poolenisti hõimutavasid järgivaid vanemaid, et tema kui suurpere noorim võsu võib küll minna suurde linna õnne otsima – vabandust, õppima! – selle asemel, et mõne ringirändava beduiinkarjuse haaremit täiendada. Mõned päevad tagasi olid nad vahetanud mõtteid teemal, kuidas kõige paremini kajastada kanepi legaliseerimise ümber toimuvat avalikku debatti, millest ühe osana pidid Citys toimuma meeleavaldused.

„Ja sina pead sellest kirjutama?“ oli Haller imestanud.

„Ega’s ma sinna mu’du läheks, kui ei peaks… Või kui tõesti, siis ehk nende ürituse eest võitlema!“ oli Hedy naernud. „Ma tõesti ei näe põhjust, miks inimesed ei võiks rahus kanepit teha ja õnnelikud olla. Valitsus võiks vajadusel sellelt maksu korjata ja lõppeks saaksid kõik tegel’da millegi hoopis olulisemaga kui lehetossajate kimbutamine.“

„Nagu näiteks veevarustuse parandamine?“ tähendas Haller.

Hedy oli käsi laiutanud – just nimelt!

„Kas sa töötad hetkel selle kallal?“ küsis ta. „Veevarustus…?“

Ei – sellelhetkel Haller veel ei töötanud veevarustuse kallal…

Hallerile meeldis Hedy suhtumine. Toimetuses töötatud aastate jooksul oli ta näinud mõndagi äsja koolipingist tulnud ajakirjanikuhakatist, kes oli enese meelest õudselt tark ja teadis kõike sellest, kuidas õiget ajakirjandust teha. Nad arutasid mõne minuti, kuidas kajastada objektiivselt, aga ja samas ka atraktiivselt.

Ta võttis infoportaali lahti – Hedy lugu oligi ilusti olemas, kuid ta ei jäänud seda lugema, vaid kammis selle asemel kiire pilguga uudiseid: kadunud Yasini kohta polnud midagi. Loomulik reaktsioon perekonna ja firma poolt – minimeerida võimalike skandaalide kartuses meediakajastust. Kohvi rüübates ja võileiba süües vaatas Haller nüüd üle Hedy loo. Kõik oli kenasti tipp-topp. Võibolla isegi liiga kenasti, natuke nurgelisust ja teravust oleks ära kulunud, provokatiivsust võib-olla…? Ta kribas Hedyle paar rida, püüdes olla tunnustav, julgustav ja samas mitte patroneeriv.

Sellega ühele poole saanud, otsustas Haller, et töötab täna kodus. Äsja läbielatud sündmused andsid talle päris hea vabanduse. Koduste heameel, mis sellele lisandus, oli täiendav boonus. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja uuris ametlikke kanaleid pidi, kas tal oleks võimalik saada härra Karwan Yasinilt intervjuud ja sai keerutava vastuse, mis koosnes tüüpilisest pressiesindaja jutuvadast, et intervjuu juhtivale infoportaalile oleks härra Yasinile suur au, kuid paraku ei võimalda tema tihe graafik isiklikult kohtuda, kas härra ajakirjanik oleks nii lahke ja saadaks küsimused kirjalikult ja nii edasi.

Haller kontakteerus taas tuttava vahendajaga ja palus sellel uurida, kus härra Yasin võiks asuda. Naine, kes oli talle paar päeva tagasi ärimehe asukoha välja nuuskinud veerand tunniga, helistas nüüd tagasi alles kolme tunni pärast ning vabandas ette ja taha, et seekord ei suuda ta tellimust täita. Ta läks isegi niikaugele, et tühistas Halleri eelmisest korrast võlgu oleva teene. Asjaolu, mis tegi Halleri natuke rahutuks, vahendajad reeglina nii ei tee.

Haller andis talle Hakar Bashuri nime.

„Mul on vaja selle vennaga kontakti saada. Kui tema leiad, siis võid ikka arvestada, et olen sulle teene võlgu.“

„Ma ei tea, mis jamasse sa segatud oled, Haller,“ ütles vahendaja õhtul uuesti helistades. Tema hääles oli tajutav, suurivaevu kontrolli all hoitav pinge. „Ühe päevaga kaks inimest, keda ma ei suuda leida… See ei ole normaalne! Ehk siis me oleme ikkagi tasa. Helista mulle teinekord millegi normaalsemaga, eks!?“

„Hei – võta nüüd asja natuke rahulikumalt!“ ütles Haller. „Ega see maailmalõpp ole, kui…“ Haller jäi vait, taibates, et vahendaja oli juba kõne lõpetanud ja ta rääkis omaette. Haller helistas talle tagasi, kuid number oli juba välja lülitatud. See ei olnud hea märk.

Võib-olla oleks mõistlikum see kõik sinnapaika jätta ja mõnda aega üldse madalat profiili hoida? Äkki kihutas ta täiel kiirusel mingi tundmatu kuristiku suunas, kust tuleks eemale hoida?

Ta võttis uuesti ette märkmed, luges neid, tegi täiendusi ja kirjutas üles terve hulga küsimusi. On neis fragmentides mingi loogika, moodustavad need suurema pildi? Ajakirjanik temas ei andnud rahu – siin oli lugu, mis vajas jutustamist ja tal oli vaja midagi kokku kirjutada, midagi piisavalt head, et ülemus võimaldaks tal asjaga edasi tegeleda. Esialgu tuli piirduda kuivavõitu aruandega, millele õige veidi lisasid vürtsi spekulatiivsed vihjed veevarustusbaasis valitseva korralageduse teemal, mis võis tingida sõjaväe sekkumise.

Päeva teises pooles kiskusid lapsed Halleri töö juurest eemale. Ebatavalisel ajal kodus olevat isa tuli ju ära kasutada. Ja Haller aitaski nurisemata koolitöid teha, mängis nendega, mõistes hiljutiste seikluste valguses, et hetki, mida perega jagada, ei pruugi ees oodata sugugi nii palju, kui ta seni on arvanud.

Vastu ööd uuesti tööasju üle vaadates kogus ta kõik infokillud kokku ja koostas väikese sõnumi, millele pani külge taimeri – kui ta ei tee 72 tunni jooksul taimerile taaskäivitust, siis saadab süsteem selle automaatselt edasi. Adressaatideks märkis ta Allysoni ja Keyrani. Mõelnud hetke, lisas ta veel Hedy, mõtles veel natuke ja lisas ka Carina Souza.

***

Haller ärkas hommikul enesetunde olulise halvenemise peale. Pea valutas – ei, tegelikult oli kogu keha jälle valu täis. Palavikku siiski polnud, aga suu kuivas ja süda peksles nagu füüsilise pingutuse järel. Arst kuulas ta rahulikult ära ja ütles, et saatis talle vereanalüüsi vastused. Ei – ei midagi erilist. Kõik on põhimõtteliselt korras, aga… Ikka pidi seal olema mingi aga, mis tekitas Halleri sisikonda õõnsa külmatunde. Mingid „potentsiaalsed pahalased“ oli ikkagi leitud, vaja täiendavad analüüsid teha. Arst tegi mõned ettepanekud aegade osas ja Haller valis suvalise kuupäeva. Tal oli muudki teha kui arstide vahet joosta. Aga kui enesetunne väga halvaks läheb, pöörduge palun kiirabisse, härra Haller-Dewan. Kust alates on „väga halb“? Noh, härra Haller-Dewan, seda peate ikka ise otsustama…

Haller saatis toimetusse teate, et jääb veel mõneks päevaks koju. Vastus härra Melville’ilt tuli kohe: „Puhka rahus, Haller! Sinu värske kirjatükk on juba jõudnud elevust põhjustada! Jätka samas vaimus – nüüd on vaja taustalugu ka juurde keevitada.“

Mölakas! mõtles Haller endamisi ja kirjutas vastu: „Olgu vesi teile kerge!“, kustutas siis selle ära ja vastas lihtsalt: „Tänan, härra Melville.“

Inspektor Gureilt polnud õnneks ikka veel teateid. Haller vaatas uudised üle. Teda huvitavatel teemadel valitses jätkuvalt vaikus.

Ta jõi hommikusöögi kõrvale kolm korda rohkem vett kui tavaliselt, see kadus justkui mingisse põhjatusse auku. Õnneks paranes enesetunne iga lonksuga.

Hommikusöögi lõpus tuli kõne Danyal Karimilt, kes oli Halleri kontaktisik Keskkonnaagentuuris.

„Me peame kohtuma!“ ütles Karimi pikema sissejuhatuseta.

Haller hindas enesetunnet ja leidis, et väike doos värsket õhku ei tee paha. Ta leppis Karimiga kokku kohtumise baaris poolel teel linnasüdame ja äärelinnas paikneva Keskkonnaagentuuri tohutu hoonekompleksi vahel. Haller oli paar korda Keskkonnaagentuuris käinud. Alateadlik tung ehitada valitsusasutused suursugusteks ja muljetavaldavateks oli siin ületanud igasugused piirid: paari põlvkonna tagune valitsus oli selle püstitanud otsekui mälestusmärgi oma keskkonnaagendale: pole midagi olulisemat keskkonnakaitsest. Halleri jaoks asus see linna teises servas.

Yellow City ei olnud tegelikult kuigi suur linn: kõigest paar miljonit elanikku ja tunneltransport kattis kogu linna.

Haller oli väljunud valele poole tänavat ning otsis just võimalust teed ületada, kui tema juures peatus suur universaalsõiduk, selle küljeuks avanes ja Haller jäi jahmunult otsa vaatama Hakar Bashurile, kes ägedalt käega vehkides karjus: „Ruttu sisse, kui ellu tahad jääda!“

Kusagilt eemalt kostus Halleri kõrvu politseisireen. Mööda tänavat lähenesid mõlemalt poolt joostes erariides inimesed. Haller silmas inspektor Gureid, kes karjus: „Darius Haller-Dewan! Püsige paigal!“

„Liiguta end, mees!“ kisas Bashur.

Haller hüppas sõidukisse ja Bashur tõstis sõiduki järsult otse üles, põhjustades tänaval korraliku liikluskaose.

„Mis värk…“ Halleri küsimus jäi poolikuks; Bashur sooritas järsu vasakpöörde ja kohe selle järel laskus, ei –pigem kukutas sõiduki mitu tasandit allapoole. Sisikond kurku tõusmas, üritas vastu küljeust litsutud Haller turvavööd kobamisi kätte saada. „Kas sa tahad meid mõlemaid maha tappa?“ pressis ta läbi hammaste.

Eespool ilmus ristmikule politseimasin. Bashur vandus ja pööras järsult kitsasse põiktänavasse paremal. Ta võttis taas kõrgust, ignoreerides transporteri liiklusabisüsteemi, mis värvis armatuuri ja tuuleklaasi kõikvõimalikest hoiatustest punaseks.

„Te töötate uudisteportaalis ja teil pole õrna aimugi!?“

„Õrna aimu millest?“ nõudis Haller, otsides järjekordse kaelamurdva pöörde peale kohti, kust kinni hoida.

Bashur suunas sõiduki liiga suurel kiirusel parkimismajja, suutis napilt vältida betoonposti ja keeras esimesele vabale parkimiskohale.

„Ruttu nüüd!“ kamandas ta, ise juba poolenisti uksest väljas.

Haller kiirustas Bashurile järele.

„Mida ma teadma peaksin!?“ hüüdis Haller.

„Karwan Yasin on kadunud!“ vastas Bashur tohutu parkla tagaseinas oleva teeninduskäigu ukse poole tõtates. „Ja sina olid üks viimaseid, kes teda elusana nägi…“

„Mis nad arvavad, et ta on surnud või?“ küsis Haller, otsustades natuke lolli mängida – võib-olla õnnestub Bashurilt mingit infot välja meelitada?

Haller jõudis Bashurile järele ja krabas tal õlast kinni.

„Loomulikult ma tean, et ta on kadunud, aga uudistes polnud hommikul selle kohta midagi,“ ütles ta.

Bashur peatus.

„Kadunud või surnud – ega siin suurt vahet pole!“ nähvas ta. „Igatahes on nad otsustanud sulle süüdistuse esitada. Kuule – me peame liikuma…“ Ta pööras ja läks ukse juurde.

Haller kiirustas talle järele. Ta sai aru küll, et iga sammuga kaevab ta endale üha sügavama augu, kuid nüüd oli juba keeruline tagasi pöörduda. Pigem läheb ta Bashuriga kaasa ja teeb selgeks, mida too teab. Niisiis lippas ta ühe peast põrunud vandenõuteoreetiku kannul mööda maa-aluseid teeninduskäike City kesklinna all ja püüdis palavikuliselt välja mõelda, mismoodi peaks edasi tegutsema. Viimaks jõudsid nad teise, väiksemasse parkimismajja, kus Bashuril oli samuti transporter ootel.

„Mu kontakt üleval Harjal tahtis kokku saada,“ ütles Bashur. „Neil pidi seal tõeline jama olema! Sõjavägi on platsis ja nad on väidetavalt haigeks jäänud ja… Noh, ühesõnaga on tal huvi infot jagada. Kui ma rääkisin, et sina soovid temaga kohtuda, siis tundus ta olevad üllatavalt elevil.“

„Ja see on piisav põhjus, et hullumeelsena mööda ilma ringi kihutada ja mind politsei nina alt ära kahmata? Kes su kontakt on?“ küsis Haller.

„Tema nimi on Rider,“ ütles Bashur. „See mees fotodelt, mida ma sulle näitasin.“

Bashur istus transporterisse.

„Sa ikka tuled?“ küsis ta Hallerilt, kes avatud ukse juures seisis.

„Ma juba kohtusin temaga,“ ütles Haller.

Bashur jäi talle otsa vaatama. Oli näha, et ta üritab seda infot ülejäänuga klapitada.

„Roni sisse!“ kamandas ta siis, olles ilmselt selgusele jõudnud. „Sul pole linnas enam ohutu!“

„Äkki sa räägid, mis toimub?“ urises Haller masinasse ronides.

„Reeglina ei saa vihmarahvas – need, kes Harjal ellu jäävad – elada mujal kui Harjal,“ heitis Bashur üle õla. „Rider ütleb, et nad ei saa väga kaua piirist siinpool olla – ta nimetab seda veedefitsiidiks – nad jäävad siia tulles haigeks ja surevad. Kõik, kes on üles saadetud ja seal ellu jäänud, jäävadki sinna. Nad ei saa tagasi tulla! Sina aga käisid seal üleval. Ütle mulle – jäid sa seal haigeks?“

„Ei jäänud,“ kehitas Haller õlgu. „Või noh – ma sain külma ja…“ Ta jäi vait, mõeldes teekonnale tagasi asustatud maailma, mis oli lõppenud teadvuse kaotusega kuskil võpsikus; veel hommikulgi oli tal ju vestlus arstiga „mingite pahalaste“ üle, mis tema vereproovis olid. Talle meenus arsti soovitus vajadusel kiirabisse pöörduda.

Bashur mühatas:

„Vot nimelt – „ja“! Ma pakuks, et sa oled nakatunud selle millegagi, mille vastu Pharmatech vaktsiini otsib. Ma pole päris kindel, aga ma arvan, et see, mis seal Harjal ühed maha tapab on sama asi, mis teistele pikaealisuse tagab. Umbes nagu mõned nakkushaigused – kui sa selle läbi põed ja ellu jääd, siis oled immuunne. Aga mis teeb asja eriliseks – sa mitte ainult ei jäänud seal üleval ellu, vaid sa oled ka siin all ilmselt üsna elus. Kuidas enesetunne on?“

„Noh, veidi imelik on olla, aga üldiselt pole viga,“ tähendas Haller.

„Siis ma ei imesta, et Rider elevile läks. Võib-olla on sul mingit erilist sorti immuunsus?“ pakkus Bashur. „Aga võib-olla –“ ta tõstis sõrme püsti, „võib-olla on sul hoopis mingi eriti haruldane geenimutatsioon, mis võimaldab elada edasi ka nakatununa, siin, Harjast kaugel! Ja sa veel küsid, miks sind taga aetakse?“

***

Haller toetas end väikesele kivirahnule, mis raja kõrval rohust välja ulatus. Nad olid jätnud Bashuri transporteri mõne kilomeetri kaugusele väikesesse puudesalusse. Satelliitide eest varjule, oli Bashuri argument olnud. Teekond transporteri juurest määratud kohtumispaika oli möödunud vaikuses.

Ja nüüd nad ootasid.

Kaugemal sadas hõredat vihma, kõrgemal rullusid nõlvadel udulaamad, edasi kadus vaade ühtlasesse hämusse.

Bashuri teooria, et ta on mingi müstilise tõve kandja, ei muutnud meeleolu just helgemaks. Jäine hirm roomas kusagil sisikonna soppides ja Haller pidi tegema teadlikke pingutusi, et seda kontrolli all hoida.

Bashur seisis mõned meetrid eemal ja silmitses teerada, mis kulges mäkke. Tema olek oli rahutu.

„Ta peaks juba kohal olema,“ pomises ta Halleri poole vaatamata.

„Seal üleval pole liiklusolud just kiita,“ arvas Haller. „Anna talle aega, küllap ilmub välja.“

Kostis kauget kõminat.

Haller tõusis ja läks Bashuri kõrvale.

„Mis see oli? Äike? Kõlas nagu kuidagi teisiti…“

Bashur kehitas õlgu.

Haller kuulatas. Talle tundus, justkui kostaks ülevalt veel midagi… Aga ta polnud selles kindel.

„Kas sina ka kuuled…?“ küsis ta Bashurilt.

Bashur seisis vaikides ja põrnitses mäeahelikku, mille jalamil nad passisid.

Heli muutus nüüd selgelt eristatavaks – see tugevnes üha! Ragin, mürin, kohin.

„Rusulaviin!“ pahvatas Bashur ja keeras ringi. „Jookseme!“

Halleril kulus idiootselt kaua arusaama tekkimiseks, et ta peab end liigutama. Bashur lippas juba kümmekond meetrit temast eespool. Alguses jooksis Haller mõõduka tempoga ja siunas mõttes nii ennast kui Bashuri koos tema vandenõuteooriatega. Neil polnud lootustki transporterini jõuda, heal juhul jõuavad nad lähima kõrgendikuni ja jääb vaid loota, et ehk tähendab see pääsemist.

Hei! lõppude lõpuks on kõik tõenäosused viiskümmend-viiskümmend – asjad kas juhtuvad või siis ei juhtu…

Kui rusulaviin – justkui oleks kogu maailma vesi korraga valla päästetud – läbi nähtavust piirava udu viimaks mäenõlval kõrvulukustava möirgega nähtavale ilmus, tormas Haller, paanika rinnus südant pitsitamas, nii kiirelt kiiresti kui jalad kandsid edasi. Kostis karjumist ja võttis aega, enne kui ta taipas, et karjujaks on ta ise. Ta jõudis Bashurile järele ja temast mööda ja jooksis, kuni küljelt peale vajuv veemass ta jalust maha niitis.

Haller kaotas pööreldes ja hoopide all suunataju; uppumistunne, mida ta mäletas hästi aastatetaguselt toimetuse väljaõppepäevade ellujäämistreeningult, põhjustas kogu tema teadvust läbistava paanikasööstu, ta püüdis rabeleda pinnale, saamata arugi, kuspool see pind olema peaks, kuid sai millegagi tabamuse vastu pead ja kui silme ees sähvimine lõppes, jäi vaid pimedus.

***

Allyson Haller, Darius Haller-Dewani esimene naine, seisis klaasist seina juures; tema silmade kõrgusel oli suur osa klaasist kaetud meditsiiniliste andmetega. Allyson oleks vabalt võinud valida mistahes kategooria, tõmmata selle enda ette ja põhjalikumaks tutvumiseks laiali laotada, kuid ta lihtsalt seisis, käed rinnal risti, ja silmitses ainiti, murekorts ninajuurel, klaasi taga palatis lebavat abikaasat. Dariuse pea oli sidemetes, Allyson teadis, et keha katva lina all on sidemeid veel ning kõik Dariuse nähtavad kehaosad olid kaetud inetute, juba rohekaks tõmbuvate vorpide ja pindmiste vigastustega.

Rusuvool, ütles arst (kuidas on võimalik, et üldse eksisteerib niipalju vett, et see saab põhjustada sellise varingu!?) Tegelikult oli Dariusel vedanud, et üldse ellu jäi. Ta oli murtud roiete, sisemiste vigastuste ja pähe tunginud puidukilluga vedelenud teadvusetuna keset tühermaad, kuni jäi järgmise päeva varahommikul juhuslikult ühe vaatlusdrooni pildile ja päästjad ta haiglasse toimetasid.

Hommikuks rääkis juba kogu meedia „intsidendist“ – midagi oli üleval Harjal Veebaasis nr 3 toimunud. See oli päästnud valla tohutusse reservuaari kogunenud vee, mis haaras allamäge voolates kaasa pinnast, taimestikku, kõike, mida suutis lahti kiskuda, ning seda oli olnud palju. Esialgsetel andmetel oli kannatada saanud kaks suuremat asulat Yellow City ja eelmäestiku vahel, täielikult oli hävinud Koloniaalse Omakaitse 3. jalaväebrigaadi kodubaas. Väiksemaid kahjustusi oli veel paljudes asulates, mis jäid peavoolu teelt natuke kõrvale. Üksikuid hävinud majapidamisi ei osanud keegi veel kokku lugeda. Citys, mille eeslinnadeni rusuvool ulatus – õnneks küll juba mõnevõrra raugenult – oli välja kuulutatud erakorraline seisukord, kohale olid toodud 1. ja 2. jalaväebrigaadi sõdurid koos tehnikaga. Pääste- ja koristustöid raskendas asjaolu, et vee pealevool jätkus – tekkinud oli uus, Yellowstone´i sisemaa kohta tõeliselt suur jõgi, mis alles otsis ja süvistas endale alalist voolusängi.

Kui Darius korduvatele katsetele vaatamata kõnedele ei vastanud, hakkas Allyson halba aimama. Õhtuks oli selge, et mees on teadmata kadunud. Jälle! Alles see oli, kui nad rõõmustasid, et said ta tagasi ja et temaga oli kõik justkui enam-vähem korras. Möödusid igavikuna näivad päevad, täis uudiseid, mis üha detailsemalt täpsustasid katastroofi ulatust. Allysoni ja tema kaasnaise Keyrani lootus, et Darius võiks elus olla, hääbus tasapisi.  Mingil hetkel tuli lastega maha istuda ning öelda neile, et nende isa on surnud. Kummalisel kombel ei tundnudki Allyson sellest mõeldes teravat kurbust ja kaotusvalu. Tal olid ju Keyran ja lapsed…

Kui neljanda päeva varahommikul oli tulnud teade, et Darius on siiski elus, aga raskes seisundis haiglas, segunes Allysoni hinges meeletu kergendus murega. Sotsiaalselt vastutustundlik osa temast võitles külmalt kalkuleeriva poolega, mis ütles, et kiire lõpp oleks parem kui pikaldane vindumine või vigasena elamine. Kuidas otsustada, kui ta pannakse valiku ette: hoida Dariust elus või lasta tal minna?

Koridori lõpus avanes uks ja sisse astus Keyran Dewan, palatis lamava Darius Haller-Dewani teine naine.

Allyson silmitses lähenevat Keyranit ja tema lõug nõksatas alateadlikult ülespoole. Allysonis oli jätkuvalt esimese naise üleolekut selle nääpsukese neiu suhtes, kelle ta ise välja oli valinud ja kes talle tegelikult väga meeldis, võib-olla isegi rohkem kui Dariusele, võib-olla isegi rohkem kui Darius… Allyson keeldus kategooriliselt aktsepteerimast võimalust, et on armukade. Ta oli ju ikkagi  esimene, tema oli sünnitanud Dariusele neli suurepärast ja tarka last, samas kui Keyranit oli saatnud ebaedu esimese kolme rasedusega ja lõppeks oli ta suutnud ilmale tuua vaid veidi põdura tervisega kaksikud: poisi ja tüdruku.

„Kuidas temaga on?“ küsis Keyran, peatudes Allysoni kõrval. Ta hingeldas vaevumärgatavalt.

Allyson võttis formaalse tervitusena teise naise parema käe pihkude vahele ja kummardus lähemale, et anda kerge põsesuudlus. Keyran vastas sellele tumedate silmade sähvides ja muie kõverdas ta huuli, kui ta põsk puudutas Allysoni tõmmut palet. Talle tegi kaasnaise rolli selline etendamine nalja, koduseinte vahel olid asjad sootuks teisiti. Keyran oli alguses olnud veidi ebakindel oma teise naise staatuse suhtes, muretsenud, et temast saab lihtsalt tööjõud majapidamises, keegi,  keda kasutatakse sõltuvalt esmase tuumiku suvast lapsehoidja, koka, koristaja ja… noh, prostituut polnud õige sõna – seksuaalteenindajana… Kuid juba esimestel nädalatel pärast Dariuse ja Allysoni juurde kolimist oli saanud selgeks, et tegelikult on selle perekonna pealik Allyson. Tema ja Darius olid pigem abielus Allysoniga; jah, mingis mõttes nüansiküsimus, kuid Keyrani meelest oli see oluline nüanss, et tema ja Allyson polnud Dariuse naised, vaid hoopis Allyson oli endale kaasad valinud, alustuseks mehe, seejärel naise. Seni polnud märki, et nende kolmikliidule võiks veel keegi lisanduda, aga algusest peale oli selge, et seegi võimalus on jätkuvalt avatud.

Allyson tõmbus tagasi ja osutas klaasile kuvatud Dariuse haigusloole. Ta libistas nende silme eest mööda olulisimad faktid.

„Tal oli päris suur puukild koljus, piisavalt sügaval, et ulatuda ajukooreni,“ ütles Allyson. „Võimalike kahjustuste ulatus ei ole veel päris selge. Lisaks sisemised vigastused, ulatuslikud pindmised muljumised, marrastused, murtud roided. Nad hoiavad teda kunstlikus koomas, et tursed väheneksid, nii et kiireid vastuseid me ei saa.“

Keyran silmitses andmeid ja noogutas vaikselt.

„Kindel, et ta jäi ikka rusuvoolu kätte?“ küsis ta vaikselt. „Või kasutas keegi seda lihtsalt sobilikult sülle kukkunud kattevarjuna?“

„Võimatu öelda,“ kehitas Allyson õlgu. „Otsimismeeskond leidis ta ühelt künkanõlvalt… Ilmselt ei jäänud ta päris peavoolu teele, muidu oleks ta juba surnud. Nii et jah – pole välistatud, et keegi kasutas tõesti juhust. Kui sa mõtled sellest, mida ta Yasini kohta rääkis, siis… kõik on võimalik.“

Karwan Yasini kadumine oli toimuva draama kõrval saanud suhteliselt vähe meediatähelepanu. Dariuse tööandja – City Infoportaal – oli avaldanud mõned uudisnupud ja Dariuse kolleeg Hediyeh Shaheenian kirjutanud veidi spekulatiivse maiguga kirjatüki, kus proovis sündmuse erinevaid tahkusid suuremaks tervikpildiks kokku sobitada. Ülemuse, härra Mellville´i järel oli Hedy olnud enim mainitud kolleeg, seega jah, Allyson hoidis pilku peal. Kummalisel kombel oli Dariuse kohta esitatud kadumisteate peale nendega ühendust võtnud keegi inspektor Nikolay Gurei – natuke liiga kõrge politseiametnik, et tegeleda looduskatastroofis kadunuks jäänud isikute teemaga – ja uurinud neilt Dariuse viimaste päevade tegemiste kohta.

Justkui tellimise peale avanes koridori otsas olev uks ja nähtavale ilmus reakonstaabli vormi kandva mehe saatel ei keegi muu kui inspektor Gurei ise.

„Ahhaa! Proua Haller, proua Dewan,“ tervitas ta naisi juba eemalt. „Kui mu mälu mind ei peta, siis palusin ma end informeerida, kui härra Haller-Dewan peaks välja ilmuma.“ Ta peatus Dariuse palati klaasseina ees ja sirutas Allysonile tervituseks käe.

Allyson mõõtis inspektor Gureid vaikides, ei teinud tema poole sirutatud käest väljagi ja ütles siis külmalt: „Vabandage mind, inspektor, kuid olukorras, kus ma pean mõtlema, mis meie abikaasast ja perest edasi saab, ei huvita teie probleemid mind vähimalgi määral.“ Ta heitis korraks pilgu ka konstaablile, kes oli ebamugavust tundes jäänud seisma paar meetrit eemale.

„Mida te soovite?“ küsis Allyson uuesti inspektor Gurei poole pöördes.

„Noh…“ inspektor oli vaenulikust vastuvõtust häiritud. „Mulle anti teada, et härra Haller-Dewan ei ole enam teadmata kadunute nimekirjas – aga et ta pole ka kinnitatud hukkunute nimekirjas. Seega otsustasin vaadata, ehk õnnestub temaga rääkida.“

„Ja millest on teil rääkida tõsiselt vigastatud inimesega!?“ nõudis omakorda Keyran, kes oli Allysoni käitumisest ja sõnadest julgust saanud.

„Vabandage mind, proua Dewan, kuid poolelioleva politseiuurimise kohta üksikasjade avaldamine…“

„Mis kuradi uurimine!?“pahvatas Keyran.

„Sõnad!“ sähvas Allyson automaatselt, kuid sai enne pikemat manitsuskõnet pidama. Keyran kõverdas muiges huuli kui Allyson uuesti inspektor Gurei poole pöördus: „Darius on koomas, tal on tõsised vigastused ja pole selge, kas ta ellugi jääb. Ja kui ta peakski toibuma, siis olete teie kõige viimane inimene, kes tema juurde pääseb.“

Inspektor Gurei silmad tõmbusid pilusse, ta surus hetkeks lõualuud kõvasti kokku ja Allyson nägi vihapuna tema kaela mööda üles kerkimas. Kuid enne kui politseinik suu lahti jõudis teha, et midagi sapist nähvata, avanes koridori uks taas. Allyson tundis ära Hediyeh Shaheeniani, kes peaaegu joostes lähemale tõttas. Tema kannul kõndis mõõdetud sammul teine naine, pikad blondid juuksed kuklale väga konservatiivseks soenguks kogutud, rüht nagu raudlatt selja küljes. Erariietele vaatamata tekkis teda vaadates tunne, et temaga rääkides tuleb au anda ja vastata: „Just nii, proua!“.

Hedy astus energiliselt lähemale, hakkas nagu omainimene Allysonil kaela ümbert kinni, sädistades samal ajal, kui kahju tal on Dariuse pärast ja kui tore, et ikka leiti ja elus ja nii; seejärel oli ta juba Keyranit kallistamas ja edasi inspektor Gureil kätt surumas, end tutvustamas ja imestamas, et mida värki politsei seal teeb ja…

„Tere!“ noogutas Hedy kaaslane, astus lähemale ning ulatas Allysonile tervituseks käe. Oma vaoshoituses mõjus ta noore ajakirjaniku negatiivina. „Nooremleitnant Carina Souza, kaitsejõudude teavitusosakonnast,“ tutvustas ta ennast.

„Kaitsejõududest?“ küsisid Allyson ja inspektor Gurei samaaegselt.

„Jaa, ta on koos minuga!“ teatas Hedy rõõmsalt. „Ärge muretsege, Carina on täitsa okei!“

„Kuidas temaga on?“ küsis Carina, osutades palatis lamava Dariuse poole.

„Ei midagi head, kui välja arvata asjaolu, et ta üldse elus on,“ ütles Allyson otsekoheselt.

Tekkis vaikus. Kellelgi polnud sellele lakoonilisele kokkuvõttele midagi leevenduseks lisada.

Inspektor Gurei niheles ebamugavust tundes ja köhatas.

„Proua Haller, proua Dewan… Ma jätan oma kollegi siia valvesse.“ Ta võttis välja kuvari ja näppis seda. „Edastasin teile just kohtumääruse, mis kohustab härra Haller-Dewanit mitte lahkuma oma… ee… noh, see ütleb küll elukohast, aga minu arust võime olukorda arvestades laiendada seda ka haiglale. Samuti kohustab see teid olema tunnistuste andmiseks kättesaadavad. Kohtumääruse järgi on härra Haller-Dewan ametlikult kahtlusalune Kawran Yasini kadumises. Kohtumiseni!“ Ta keeras ringi, noogutas konstaablile ja sammus mööda koridori minema.

Allyson ja Keyran vahetasid pilke ning Allyson raputas kergelt pead – ei, nad ei aruta seda siin, kus Dariuse kolleeg on seda pealt kuulamas. Niikuinii oli Hedy juba kuulnud ja näinud rohkem, kui Allysonile meeldis. See oli peresisene asi, mida ajakirjandusel – olgugi, et Hedy oli kolleeg – polnud vaja teada. Ja siis oli seal veel see leitnant Carina Souza, kellest ta polnud midagi kuulnud, täiesti võõras inimene. Teavitusosakonnast – oli ta öelnud? Kaudselt seega Dariuse kolleeg, võib-olla olid nad tööalaselt kokku puutunud?

„Aitäh, et tulite,“ ütles Allyson Hedy ja leitnant Souza poole pöördudes.

„Loomulikult!“ ütles Hedy. „Kui ma saan midagi teie heaks teha, eks?“

Allyson noogutas.

Keyran astus palatiukse juurde ja üritas seda avada, kuid uks ei allunud. Ta proovis uuesti, tugevamalt.

„Nad panid ta karantiini,“ ütles Allyson uksel punaselt hõõguvale ohumärgistusele osutades.

„Mida kuradit!?“ pahvatas Keyran.

„Sõnad!“ sähvas Allyson automaatselt ja turtsatas siis iseenda reaktsiooni üle naerma.

„Mis toimub?“ nõudis Keyran.

„Arst ütles, et mingi neile tundmatu infektsioon,“ vastas Allyson. „Nad võtavad proove ja niipea kui midagi selgub, annavad teada. Asjad pole sugugi hästi.“

„Ta käis üleval Harjal,“ ütles Carina. „Sealt on võimalik endale nii mõndagi külge korjata… Te ennast olete lasknud kontrollida?“ Tema hääl oli murelik ja kulm mõtlikult kortsus.

„Ee… Tegelikult mitte,“ ütles Allyson ja mõtles sellele, et mõne päeva eest koju jõudes oli Darius olnud omadega üsna läbi. See oli automaatselt läinud üldise kurnatuse arvele. Asjaolu, et ta võis olla nakkusohtlik, tekitas Allysonis hirmu. Ta vaatas Keyranile otsa. Mis siis, kui nemad ise ja lapsed olidki saanud mingi nakkuse?

„Ma arvan, et on aeg minna!“ ütles Allyson, püüdes oma häälde panna rohkem kindlustunnet kui tal hetkel oli. Lõppeks oli juba mitu päeva möödunud ja neil kellelgi polnud midagi viga.

Kodu poole sõites otsis Keyran rüü voltide vahel olevast taskust välja väikese metallist pulgakese, mis oli kaetud keerulise reljeefse mustriga.

„Kas see on nüüd olukord, kus me peaksime kasutama neid?“ küsis ta, hoides võtit peopesal enda ees.

Allyson kehitas õlgu.

„Ilmselt küll. Olukord on piisavalt „kui-minuga-peaks-midagi-juhtuma“ moodi.“

***

Nad läksid Dariuse töötuppa ning avasid seifi. Selle sisu oli natuke heidutav: sootuks uue, võõra identiteediga dokumendid tervele perele; mõned tehasepakendis kuvarid koos ettemakstud võrguühenduse kiipkaartidega, karbitäis mikrokiipe koos väljatrükiga, mis sisaldas loetelu kiipidele salvestatud andmetest. See näis olevat Dariuse ajakirjanikutöö käigus kogutud info ja tõendusmaterjalid, mida oli kaugelt enam, kui need asjad, mis ta oli seni avaldanud. Tundus, et Darius oli kogunud ka suuremal hulgal kompromiteerivat materjali paljude tähtsate inimeste kohta.

Veel oli seifis paar krüptovõtit, millest üks oli seotud Yellowstone´i orbitaalil tegutsevas väikeses pangas säilitatava hoiulaekaga ja teine oli ligipääs Cayman Islands Trust pangakontole. See oli pank, mille peakontor asus siiani Maal! Viimase asjana oli seal veel üks võti. Koos sildikesega: riidekapi tagasein.

Riidekapi tagasein osutus ukseks, mille taga oli veel üks panipaik. Seal olid hoolikalt pakitud kotid – igal nimesilt küljes. Kõigi pereliikmete jaoks olid valmis pandud põgenemispakett, iga asi hoolikalt valmis juhuks, kui Dariusel on vaja koos perega – või üksi? – kodu või lausa kodumaailma Yellowstone´i tolm jalgadelt pühkida.

Sedasi nõutult kogu selle kraami keskelt seismast leidis neid pere vanim laps Josh.

„Ema,“ ütles Josh Allysonile silma vaadates õõnsal häälel. „Sõjavägi on õues!“

Maja piiras terve väeüksus – tänavale olid maandunud suured transportöörid, millest üks kandis meditsiinisõiduki tunnusmärke, sõdurid moodustasid kaitseks perimeetri ja vahetult peaukse taga seisid bio-ohu kaitseülikondades relvastatud võitlejad. Lisaks oli tänavanurgale pargitud tsiviilsõiduk, milles istuvatel tehnikutel olid samuti seljas kaitseülikonnad, aga erinevalt sõjaväelastest ilutses neil rinnal ja seljal kiri: PHARMATECH.

***

ALGLAADIMINE_

Vilkuv kriipsuke keset põhjatumusta sügavikku.

TAVALISE KÄIVITUSJADA KATKESTAMISEKS VALIGE SISESTUS_

Helerohelise tekstirea all hakkas väiksemaks tiksuma number: 5… 4… 3… 2… 1… 0

KÄIVITAME OPERATSIOONISÜSTEEMI_

Numbrid jooksid nullist ülespoole, 100% suunas kiiresti, vääratades korraks 87% juures, kuid hüppasid siis kohe edasi 98-le ja siis…

OODAKE, TOIMUB ESIMENE SEADISTAMINE… … …

Saast!

Haller taipas, et on ärkvel. Ta proovis silmi pilgutada, kuid ei saanud aru, kas midagi ka toimus. Ta justkui oli… kuskil, aga see nagu polnud mingi reaalne koht, ta oleks nagu olnud suletud iseenda sisse. Polnud lõhna, polnud helisid, puudus soe või külm, üldse igasugune tunne mingisugusestki kontaktist millegagi. Ta ei saanud isegi aru, kas tal tegelikult üldse on silmi, mida pilgutada.

Haller tahtis kätt tõsta, aga kätt polnud.

Paanika. Mida kuradit!?

Sõnad! Sõnad – need olid olemas. Aga mitte midagi muud polnud. Peale selle musta sügaviku, mille taustal oli roheline tekst, mis ütles, et toimub mingi kuradima seadistamine!

Pimedust läbis virvendus. Pilt tuli ette: ta oli mingis ruumis. Aga see pilt ise oli veider, väga vale, väga kõver, väga südant pahaks ajav. Haller proovis silmi sulgeda, kuid tal polnud silmi, mida sulgeda pildi ees, mis oli igal pool ümberringi, justkui oleks ta mõtteline punkt keset kõiksust ja seda kõike surutakse üleloomuliku jõuga tema teadvusesse.

Haller tahtis karjuda. Aga tal polnud suud, mida avada. Kõik oli täiesti valesti!

Aaaaaa…

Pilt värahtas, sellesse tekkis „müra“ ja siis see tardus. Vilksatus. Toimus vaevutajutav nihe ja ta oli taas keset põhjatut musta sügavikku, kuhu ilmus juba tuttav:

ALGLAADIMINE_

Jälle kriipsuke, käivitusjada, sekundid loendati nulli, süsteem seadistati, pilt tuli ette tagasi. Tunne oli imelik, aga seekord oli Halleril justkui mingi suunataju, eksisteerisid ees-taga, vasemal-paremal, üleval-all. Haller proovis liikuda, kuid midagi ei juhtunud. Keeraks end ringi? Ei midagi…

Hei!? Mis toimub!? On siin keegi? Hei – kuuleb keegi mind!?

HR HALLER-DEWAN – PALUN RAHUNEGE JA LUBAGE MEIL TEOSTADA SEADISTUSED.

Mis kuradi seadistused!? Mis värk on? Mis asja te siin seadistate? Mis minuga toimub? Ma ei tunne… midagi. Kas ma olen halvatud? Ma ei tunne oma käsi, jalgu… üldse mitte midagi!

Paanika. Järjekordne vilksatus, mis asendas pildi musta sügaviku ja alglaadimiskirjaga.

Minust on tehtud mingi neetud robot! Mida te, kuradi värdjad, minuga teete!?

KAS NÜÜD ON PAREM, HR HALLER-DEWAN?

Mis peaks parem olema?

Aga oot – Haller tajus seekord suureks kergenduseks, et tal on käed ja jalad ja… midagi veel. Tunne oli olemas, aga näha polnud midagi. Ta tõusis püsti, kohe hakkas tal paha ja maailm tema ümber justkui mõranes. Klõps – tagasi tulid põhjatu must ja järgmised juba tuttavaks saanud asjad.

Olgu, prooviks seekord tõesti rahulikult võtta ja aru saada, mis teema on?

Halloo…?

PALUN PROOVIGE RAHULIKUKS JÄÄDA, HR HALLER-DEWAN.

Jaa – ma olen vana rahu ise… Keegi võiks seletada, mis toimub!

TE SATTUSITE ÕNNETUSSE, HR HALLER-DEWAN.

Jah, ta mäletas – rusulaviin. Miski oli ta pead tabanud… Haller tõstis käe ja katsus pead. Ohoo – ta isegi tundis oma käsi ja pead. Aga… Käsi oli kuidagi erinev – see oli lihtsalt paar suvalist joont õhus, justkui mingi karikatuur.

Haller tõusis püsti. Ta jalad olid samasugused kriipsukogumid, aga vähemalt ta tundis end seisvat, ruum oli mõõtmetega, suunad olid paigas. Kui ainult poleks seda öökima-ajavat 360-kraadist vaadet tema ümber, mis näis ruumi nii ebaloomulikult kõverdavat. Ta vaatas „ringi“ – ja avastas laborilaualt iseenda.

Mis jant see veel on!? Haller tegi sammu laua suunas. Pilt värahtas korraks, kuid siis toimus justkui sissesuumimine.

HR HALLER-DEWAN, PALUN RAHUNEGE JA LASKE SELGITADA…

Mida te minuga teinud olete!? Kes te üldse olete?

MINU NIMI ON DR VILLENUEVE JA ME OLEME TEINUD MÕNED PROTSEDUURID.

Miks ma sedasi… kehast väljas olen?

VAADAKE, TEHNILISELT VÕTTES TE POLEGI. SEE ON… KUIDAS SEDA ÖELDAGI – TEIE AJUSSE SIIRDATUD KIIBISTIKU KÕRVALNÄHTUS.

Misasi!? Mille te mu pähe siirdasite!?

Haller vaatas paaniliselt ruumis ringi – seal oli igasugust aparatuuri, tema keha oli kaetud anduritega, vooliku- ja juhtmekimbud ulatusid seadmete külge, monitorid kuvasid kümneid näitajaid. Üks sein oli klaasist, selle taga olev ruum oli pime, vastasseinas oli uks. Haller viskus ukse poole, kuid enne, kui ta selleni jõudis, jooksis pilt ta silme ees jälle kokku.

Pimedus.

***

Haller avas silmad. Seekord tõesti füüsilised silmad. Korraks tekkis mõte, et võib-olla oli kõik haige unenägu, et tegelikult pole olnud mingit rusulaviini ega vigastusi, kogu seda kehavälist kogemust, mis segase mälestusena kuskil kuklas tiksus.

Aga…

ALGLAADIMINE_

See vastik, külmavärinaid seljale toov sõna koos plinkiva kriipsukesega oli tema nägemisvälja allservas uuesti olemas.

Hallerile jõudis kohale, et ta on lamamisaseme külge kinnitatud. Ta sai end täpselt niipalju liigutada, kui käte, jalgade, rindekere ja pea ümber olevad klambrid võimaldasid ning seda polnud just kuigi palju. Oli tunne, nagu roomaks mustmiljon sipelgat mööda ta sooni, jäsemeid ja pea sisemust.

Halleri kohale kummardus inimene.

„Tervist, härra Haller-Dewan,“ ütles hääl nägu varjava maski tagant. „Mina olen doktor Villenueve. Proovime siis nüüd niimoodi… Ma palun, et te jääksite rahulikuks, et diagnostika oleks võimalik ilusasti lõpule viia. Tarkvarasüsteemid vajavad natuke aega.“

„Mida kuradit te minuga teinud olete!?“ pressis Haller läbi hammaste. Tal oli raske rääkida, suu ja kurk kuivasid. Tal oli meeletu janu! „Andke mulle vett…“

Hetk hiljem pistis doktor Villenueve talle kõrre suhu ja Haller imes ahnelt leiget vett. Ümbrust ta palju ei näinud, kuid silme ees toimus vilgas „tegevus“ – väike teavitusaken kuvas diagnostika edenemist, sellele lisandus aken, milles olid tema tervisenäidud alates pulsist ja lõpetades vereanalüüsiga, vasemal ilmus vaatevälja servale pisike inimese siluett, mis suurenes, kui Haller sellele keskendus, kui ta püüdis pilku kõrvale pöörata, kahanes see uuesti väikeseks. Halleri õuduseks ilmus vaatevälja paremale servale menüü, mis koosnes valikutest: START, VÕRK, KIIRVALIKUD, SEADED.

Haller lükkas kõrre suust välja ja neelas viimase vee alla.

„Mida te teete?“ nõudis ta uuesti.

„Minu ülesandeks on viia lõpuni diagnostika,“ ütles doktor Villenueve. „Kõik süsteemid tuleb töökorda seada. Edasi tegelevad teiega juba teised.“

„Te rääkisite ennist mingist siirdamisest,“ tuletas Haller meelde. „Mingist kiibistikust minu ajus…“

„Jah, härra Haller-Dewan,“ noogutas doktor Villenueve. „Teil olid tõsised vigastused ja see kiibistik oli oluline, et te saaksite edasi funktsio… Ütleme siis, et normaalselt elada.“

Haller seedis hetkeks kuuldut ja vaatas, mis tema silme ees toimub.

DIAGNOSTIKA ON EDUKALT LÄBITUD. SÜSTEEMID ON KASUTUSVALMIS.

„Väga hea!“ teatas doktor Villenueve. „Kuidas te end tunnete?“

Haller tahtis juba vastu nähvata, kuid mõtles siis ümber ja kirjeldas arstile oma enesetunnet. Võtmesõnaks janu ja südamepööritus.

„Mõnda aega peate veel jälgimisel olema,“ noogutas arst. Ta pöördus korraks eemale ja asetas siis Halleri pea kõrvale plastikust oksekausi. „Igaks juhuks,“ naeratas ta Hallerile. „Me peame vaatama, kuidas teie paranemine ja kohanemine kulgeb. Aga teil on selleks head eeldused.“

„Kuidas on lugu nakkustega?“ küsis Haller, meenutades vestlust Bashuriga. „Kas mul on mingeid pisikuid küljes? Sealt ülevalt, Harjalt…“

„See on juba täiesti teine teema, härra Haller-Dewan,“ ütles doktor Villenueve.

„Mis mõttes?“ ärritus Haller. „Te ju olete arst?“

„Seda küll, aga pole minu asi tegeleda asjadega, mis on teie juhendaja pärusmaa,“ vabandas doktor Villenueve.

„Juhendaja?“ oli Haller segaduses. „Mis juhendaja?“

Kostis vaikne sisin ja uks avanes. Haller kõõritas hääle suunas nii hästi kui sai ja nägi sisenemas pikka kasvu kiilaspäist meest, kes tuli joonelt laua juurde ja jäi teda ainiti silmitsema. Haller vaatas mehe päevitunud nägu, millele hästi hooldatud habeme jooned olid justkui musta markeriga peale joonistatud.

„Minu nimi on Pierre Lionell,“ teatas võõras. „Ma olen teie juhendaja.“

„Ja mida see tähendama peaks?“ nõudis Haller vihaselt.

„Yellowstone´il elutseb Harja ökosüsteemis üks ainulaadne mikroorganism,“ ütles Lionell. „Kohalikud kutsuvad seda väikevennaks. Need, kes Harjal elavad, on sellega nii-öelda nakatunud, kes sinna üles lähevad, need nakatuvad loetud tundide jooksul, sest seda leidub seal kõikjal – vees, taimedes, loomades, putukates. Enamik sureb. Vähesed võtavad väikevenna omaks, neil moodustub teatud sümbioos ja nad muutuvad… noh, pole vist päris õige öelda surematuks, aga igal juhul väga pikaealiseks.“

„Ma olen ju terve,“ tähendas Haller.

Lionell naeratas ja noogutas.

„Just nimelt, härra Haller-Dewan! Need, kes ellu jäävad, ei saa enam elada kusagil mujal kui Harjal, sest väljaspool sealset ökosüsteemi sureb väikevend ja koos sellega ka tema peremeesorganism. Seega võib-olla pole sümbioos just see kõige õigem sõna, aga see pole hetkel oluline. Tähtis on see, et teie olete huvitav erand – te olete justkui väike Harja ökosüsteemi oaas väljaspool Harja ennast. Te jäite ellu seal üleval ja te olete jäänud siin… mujal. Üliharuldane geneetiline kõrvalekalle võimaldab teil väikevenda edukalt elus hoida kus tahes.“

Haller neelatas. Pealtnäha ilusate sõnade tagant terendas tõsiasi, et temast on tehtud laborirott.

„See ei lähe teil läbi,“ ütles ta peaaegu sosinal.

Lionell kehitas õlgu.

„See on juba tehtud, härra Haller-Dewan. Ametlikult surite te kahetsusväärsel kombel õnnetuses saadud vigastuste ja nende tüsistuste tõttu. Teie pere on karantiinis ja me toimetame ka nemad planeedilt minema.“

„Mida te minust tahate?“ küsis Haller mornilt.

„Te töötate nüüd minu heaks,“ ütles Lionell. „Lylou Pascal & Sons arendusosakonnal on päris palju projekte, mis põhinevad just teie erilisusel. Te olete nüüd mutrike meie masinavärgis, härra Haller-Dewan. Ja keegi ei tea, milliseid võimalusi teie geneetiline kood veel võib peita.“

Mutrike… Neetud!

Aga siis jõudis Lionelli viimane lause talle pärale.

Keegi ei tea, milliseid võimalusi mu geneetiline kood veel võib peita…

Jah, nad ei tea. Ma ise ka mitte. Veel.

Aga Halleri eelis oli, et see oli ju ikkagi tema geneetiline kood. Ja tema sümbiont… Kui keegi neid kasutama õpib, on see tema, mitte nemad.  

Puruks ja pool ringi tagasi, vasardas peas ja Haller muigas vaevumärgatavalt. Tuleb oma uued menüüd korralikult üle vaadata.