See olen mina, Ene. Tüdruk, kes sündis ühe eesmärgiga ning rada, mis mulle anti, erineb neetult palju neist teistest radadest. Minust on saanud varjatud laste kattevari ja kaitse, mässajate võimalus mitte vahele jääda ning valetajate jutu tõeseks muutja. Minust on saanud sündimata nimekaimude päästja. Vahet pole, kuidas seda nimetada – siht on sama ja teekond üks. Ma sündisin siia ainult nimeks ja kehaks. Aga sellest pole midagi! Kõik me sünnime vaid nimeks ja kehaks. On olnud aegu, mil vanemad juhendasid lapsi ja nentisid just sellistel hetkedel, et kuigi sa sündisid nimeks ja kehaks, siis oluline on, kelleks sa kasvad. Ma tean, ma olen sellest lugenud! Aga praegu pole selline aeg. Küllap just seepärast tegeleb mu ema taimekasvatusega.

“Ene, see analüüs on allapoole igasugust arvestust!” Mu kontrolltöö langeb lauale täpselt 0,85 sekundit pärast viimase sõna lõppu. Jupiter võib olla vana, kuid tema täpsus on alati laitmatu. Ma olen vaadanud kümneid meie tundide salvestusi ning võtnud aega. Kui töö on hea, pudeneb see lause viimase sõna ajal lauale, kui tööle on aga midagi ette heita, laksatab see teatraalselt ja lärmakalt 0,85 sekundit pärast viimase sõna lõppu. Veel reaktsioonikiiruse jagu hiljem võpatab pool klassi. Võpatas selgi korral. Vahet pole, kelle kallal tänitatakse, hirmu hakkavad tundma kõik.

“Ma püüan järgmisel korral paremini.”

“Muidugi sa püüad! Sa püüad alati, aga tulemusi ma ilmselt ei näegi. Sellest pole midagi, Ene. Alati on neid, kelle jaoks unistused püüdmatuks jäävad, sest nad on valinud vale sihi oma elus. Teie siin tahate analüütikuks saada ning võib juhtuda, et osa teist ka saab, kui te rohkem tööd teete. Suurem osa… Oh, jah!”

Iga kord saab haiget terve klass, kuid absoluutselt alati kannatavad nõrgemad kõige rohkem. Ma arvan, et ma ei ole nõrgemate hulgas, sest ma pean veel vastu, kuid teisalt on raske ette kujutada, et kellelgi on veel sitem. Võimalik, et on, võimalik, et pole. Me ei räägi sellest ning vaid vähesed meist teevad mingisuguseidki vaatlusi. Mina vaatlen vahel ema töö juures – avalike infosüsteemide kaudu. Ma ei saa küll kuulata, mida räägitakse, kuid pilt ning heliriba visuaalne kujutis on võimalikud. Varjatud lapsed rääkisid mulle ühe mereäärse matka ajal, et nii on see alati olnud. Kui olud lähevad halvemaks, kannatavad kõik, kuid nõrgemad alati enam. Ma tean meie viimase kahesaja aasta ajalugu. Tean energiakriisi, millega suruti naised koju ning keelati neil teadlaste ja muusikutena töötamine. Alguses oli see ellujäämise küsimus, aga kui ajad paremaks läksid, ei tulnud muudatused kuigi kiirelt. Ma olin päris väike, kui tädi Ellen näitas mulle, et iga kord, kui asjad halvemaks lähevad surutakse nõrgemad rohkem alla. Nagu taimed! Ainult et see väike taim, mis on just kasvama hakanud, ei vaju tagasi idanevaks seemneks, vaid tallutakse lapikuks. Kui liiga tugevalt vajutada, kaob elujõud sootuks ja jääb vaid loota, et mõni lind toob uue seemne, mis soodsal kevadel idaneda saab. Mu ema ja tema sõbrad püüavad olla linnu eest. Sestap nad tegelevadki taimekasvatusega. Või oleks ornitoloogia õigem sõna? 

See toimib ka siin! Meid on klassis nelikümmend kaheksa ning umbkaudu Jupiteri monoloogi keskpaigaks on kõik, kel tööd juba käes, selle endale lähemale tõmmanud. Minugi mõlemad käed näivad sellel puhkavat, kuid need käed on pinges, sõrmed higised ning veri ületab ilmselt igasuguseid organismisiseseid liikluspiiranguid. See on reaktsioon, ma tean seda, mõistusega. Ma olen seda õppinud, kuid see ei tee neid hetki grammi võrragi kergemaks. Ma tahan saada analüütikuks. Ma pean tahtma saada analüütikuks, sest see on siht, mis mulle sündides anti. Ma tean teooriat! Siht, kui see kord paika saab, peaks andma kindluse ja jõu. Mind võiks pidada õnnelikuks, et mu siht nii varakult paika aidati panna, aga tegelikkus on, nagu ikka, keerulisem. Mu emale ja tema varjatud lastest sõpradele on vaja, et Ene tahaks saada analüütikuks. Ma pole ainult kuigi kindel, kumb on olulisem – kas ma pean kõigest tahtma saada analüütikuks või ma pean analüütikuks saamagi. Igal juhul tulevad mu tööd tagasi piiripealsete hinnetega ning ma olen hakanud kahtlema, kas ma olen võimeline analüütikuks saama. Ja mida Ene tahab? Ei! Ene tahab saada analüütikuks. Muud mõtted on lubamatud.

“Need kolm, keda siin pole, peavad oma tööle mu kabinetti järele tulema. Ja seda järgneva kahe nädala jooksul, muidu muutub hinne mittearvestatuks sõltumata sellest, mis tasemel töö tehtud oli. Aga nüüd tänase teema juurde! Kollektorsüsteemide korral on kvalitatiivselt analüüsitavate teemade hulk distinktiivne.” 

Kollektorsüsteemid! Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma ei suuda end kuidagi kujutleda nautimas küsimustikke kanalisatsiooni haisu kohta. Ilmselgelt on siit tulemas järjekordne teema, milles Ene haledalt läbi kukub. Kui veab, venitan kolme välja, kuid iga päev ei pruugi olla õnnelik päev. Õnn! See saladuslik täring saadab kogu meie klassi. Nii palju, kui ma tean, ei usu meist keegi enam ammu, et me need asjad selgeks saada võiksime. Seega jääb täring, mis teatab töö õnnestumisest või 0,85-sekundilise hilinemisega läbikukkumisest.

Minu puhul on olukord lootusetum kui teistel, sest koolipäeva lõppedes pole mul kunagi aega tuupida. Tähendab, ma tean, et teistel ei ole ka kerge, aga ma ei tunne seda. Vist. 

Kui kell heliseb, haaran asjad kaenlasse ja lähen. Ma “lähen”, “teen”, “olen” - need märksõnad võtavad kokku selle, mis nii suurejooneliselt “analüütika praktika” nime all kirja saab.

“Oh, Ene, sa oled lõpuks ometi siin!” Rhena entusiasm näib olevat piiritu. Ema tõstab hetkeks pilgu ekraanilt, kuid sukeldub siis tagasi töösse. Ta ei naerata. Tegelikult ei suuda ma meenutada, millal ema mulle viimati naeratas. On ta seda üldse kunagi teinud? Ma pole kindel. Ma olen ülioluline tööriist, osa tema suurepärasest väärtuste muutmise süsteemist, kuid nii nagu haisulukku vaadatakse lähemalt vaid neil hetkedel, mil seal ummistus on, saan ka mina suurema tähelepanu vaid siis, kui ma hiljaks jään või midagi totaalselt valesti teen. Mitte keegi ei kiida torumeest torustiku toimimise eest, vaid kirutakse, kui midagi valesti on. Mitte keegi ei kiida Enet heade hinnete ega ilusa joonistuse eest. Üldjuhul on see okei. Haisulukk on ka oluline, kuigi nimetu. Minu puhul on lihtsalt vastupidi – oluline on ainult nimi. Ema on mulle väikesest saati kõike selgitanud ning ta kaaslased on olnud mu eraõpetajad alates hetkest, mil ma esimese kolmesilbilise sõna välja hääldada suutsin. Ma tean, et maailma muutmise kõrval ongi neljanda klassi lugemisvõistluse võit täiesti ebaoluline.

Linna analüütikakeskuse kaheksandas üksuses on kuus ametlikku töökohta, kuid siinne töö tehakse tegelikult kolme inimese poolt. Pärast seda kui ema varjatutega koostööd tegema hakkas, lasi ta end siia ümber suunata. Aja jooksul lisandus Rhena ning selgus, et Meelel on komme lõuna ajal minema minna. Siis sündisin mina. 

Siin on kuus arvutit, millega pääseb linna süsteemidesse. Kolm neist on veidi anonüümsemaks ja turvalisemaks muditud ning nendega pääseb ka linnakodanike süsteemidesse. Uneskaneeringud, kodused helisalvestised, emotsioonitajurid. Ma isegi ei tea, mis kõik täpselt! Aga need on revolutsiooni aluseks. Ja selleks on vaja mind.

Rhena avab ülemise lauasahtli, lükkab käe sisse ning joonistab sõrmedega elegantse mustri. Ma tean mustrit, mida ta joonistab. Ma tunneksin selle kohe ära, kuid ma ei ole iial võimeline seda järele tegema. Meie turvasüsteem – ainult väga hea kunstnik suudab saata varjatud lastele teate, et õhk on puhas, Ene on siin ning töö võib jätkuda. Mul on kodus mõned pildid, mille Rhena mulle joonistas, kui ma väiksem olin. Neis on uskumatu detailirohkus ning niivõrd peen värvitunnetus, et ma pole sedavõrd oskuslikke töid veel üheski galeriis näinud. Ometi on Rhena analüütik nagu mu emagi. Ilmselt sellepärast, et naine ei saa olla kunstnik. Naine ei saa olla kirjanik ega muusik ega arst ega astronoom. Naine, kes müüb oma hinge või aju on hoor, sest hing on keha osa samamoodi nagu hambad.

Ma mäletan, et kui ma väike olin, küsisin õpetajalt, kuidas sellega siis ikka on. Noh, väikese minu meelest, ning tegelikult olen ma temaga tänagi nõus, oli täiesti arusaamatu, kuidas me saame siis olla analüütikud või teenindajad või hooldajad. Kui ma saan tänava pühkimise eest palka, siis ma ju müün oma käsi ning käed on samuti keha osa. Igaüks teist suudab ise ette kujutada, missuguse loengu ma õpitud oskuste ja kehasse sündinud võimete kohta sain. Olgu vaid öeldud, et tol päeval õppis väike Ene oma suu kinni hoidma. Õpetajad, sõbrad, ema ja varjatud lapsed – nad kõik andsid oma osa. Mina kuulasin ega küsinud enam kunagi.

Ma olen vaevu koolikoti ja jope nagisse pannud ning ootemasina juurde astunud, kui Ellen ja Katreen uksest sisse astuvad. Koos nendega saabub punakas sudu mu hinge – teadmine, et üürike hetk sellest päevast, mil Ene oli midagi enamat, on kohe läbi saamas. Aga ma ei kurda! Ma olen oluline. Vähemalt mu nimi ja keha on olulised. Ilma minuta ei saaks väärtuste muutmist sel moel hallata. Riiklikest andmebaasidest andmete kättesaamine poleks probleem, kuid nende töötlemine ja analüüsimine muutuks palju raskemaks.

“Ene, see hinnang!” hüüab ema oma arvuti tagant pahaselt. Nüüd on minu osa – tõusen, lähen ema juurde, vaatan ta ekraanile. Seal on kellegi 58-aastase suurettevõtte vahetuse vanema unegraafikud. Täiesti võõras Erik! Ema prindib graafiku välja. “Tegele sellega korralikumalt!” teatab ta paberit mulle visates ning keskendub ise edasi. 

Ma siis tegelen – võtan paberi, sätin end Elleni lähedale istuma ja panen paberi nii, et temagi näeks. Ellen vilistab hetkeks, klõbistab mõnda aega arvutis. Silmanurgast näen emotsioonitajuri süsteeme. Muide, minu kohta on ka kuskil emotsioonitajuri andmed, kuid ma pole neid kunagi näinud. Meid kõiki salvestatakse. Noh, kõiki peale Elleni, Katreeni ja teiste varjatud laste. Mu vasaku käelaba seljal on bioenergial toimiv kell, mis mõõdab emotsioone ja und, määrab mu asukohta ning aeg-ajalt sünkroniseerib end maja anduritega. Varjatute meelest tuleks mul käsi maha lüüa, et ma saaksin oma elu vabana elada, kuid mulle täitsa meeldib mu käsi. Seda võib veel vaja minna. Pealegi on tore, kui sa ei sõltu aja vaatamisel ühestki välisest vidinast, mida peaks eraldi kaasas tassima. 

“Ene, see väärtus!” toob Ellen mu mõtteist välja. Elleni käsi vajutab täiesti juhuslikule kohale prinditud graafikul, kuid ta hääl on nõudlik.

“Ma arvutan selle uuesti,” ütlen ma vaikselt ja nördinult. See on see, mida minult oodatakse. Ei, mitte arvutamist – ma pole kunagi midagi asjalikku ema kõrval arvutada või analüüsida saanud, – vaid vastust, verbaalset ja kõlavat, et maja turvasüsteemid suudaksid mu siinolu akustiliste kanalite kaudu kontrollida ning kella sünkronisatsioon säiliks tavapäraselt. Vastuse sisu on oluline vaid juhuks, kui keegi peaks mõnd audiolõiku vahel füüsiliselt kuulama. Praktikandi juhendamine ning tema eksimuste väljatoomine on alati normaalne. Ema on aga sõnumi juba ammu kätte saanud.

Sellised mu õhtud ongi. Ma olen nimi ja keha. Ma olen Ene. Kui mu sõbrad kord koolis küsisid, et mis hobi kaudu meie pere sõpru leiab, vastasin ma kiirelt – taimekasvatus –, aga ilmselt olnuks õigem rääkida kindluse ehitamisest. Vähemalt mulle meeldib kindlusi ehitada – pliiatsiga paberile. Sihi Kindlus: Ene peab tahtma saada analüütikuks! Sihi Kindlus on vallutamiseks, kuid relvad peaks tulema Enese Kindlusest ning Meele Kindlus peaks olema tagalaks siis, kui on raske. Kui ma õpin joonistama kindluseid, selliseid, millest räägitakse iidsetes lugudes – paksude kivimüüridega, kahurisuud laskeavades, vibukütid ülal müürisakkide vahel –, kas ma siis tahan rohkem analüütikuks saada? Kas siis muutub teekond kergemaks? 

Aga milles ma täna hea olen, seda ei küsi minult keegi. Need suured mehed ja naised, kelle elugraafikuid ema ja ta sõbrad uurivad, peavad muutuma enesekindlamaks, et seemned saaks idaneda, taimed kasvada ja linnud laulda. Ene peab tahtma saada analüütikuks.

“Ene, see hinnang!” röögatab Rhena. Ja ma jooksen. Jälle see asjalik nägu, jälle võõras elu, kuid see elu on millegi tõttu oluline. Ilma selle muutmiseta on maailma raskem muuta. Ma võtan vastu järjekordse noomimise teemal, mis ei puutu isegi minusse. Ma pole seda graafikut iial näinud. Mingil hetkel igal õhtul tungib see noomimine ihusse, poeb naha alla ega lase lahti. Iga päev tulen ma siia otsusekindlalt teadmisega, et ma pean, sest see on suur ja oluline. Ja igal õhtul küsin ma endalt: aga mina? Kas kuskil on olemas maailm, kus mina olen suur ja oluline? Mitte mu nimi! Mitte mu keha, käe sisse ehitatud kell ega häälepaelad! 

Ja siis ma saan aru, kui rumal ma olen. Mina pole oluline. Ma olen kõigest nimi. Ning kui mind ühel päeval enam ei ole, pole sellest midagi. Ilmselt saaks siis Rhena tütre, kelle nimeks saab Ene – tal olekski juba aeg. Mitte keegi ei hüüaks ta poole: “Ene, su hinnang!”, vaid alati oleks see möödahüüdmine: “Ene, see hinnang!”, tähistades kellegi tähtsama elu ja hinge, kedagi suurt ja olulist.

Ma tahan saada analüütikuks! Ma pean tahtma saada analüütikuks! Kõikide Enede nimel! Aga ma pole kindel, kaua ma jaksan.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0645)