Jaak oli juba vana mees, kuigi ise ta end vanaks veel ei pidanud. Ei saanud ju vana olla, kui nägid maailma ikka sama moodi kui nooruses, kuigi lapsepõlves istutatud puud olid vahepeal jõudnud suureks kasvada. Aga tuli tunnistada, et ajal, kui tema noor oli, said inimesed tema praeguses vanuses pensionile. Vähemalt mehed. Naised olid saanud juba viis aastat varem. Nüüd said kõik ühtemoodi ikka veel kauges tulevikus ja see aeg läks iga aastaga üha kaugemale ja kaugemale. Jaagul, (mitte Jaagil, nagu tema töökaaslane Andrei, kes eesti keelt õppis, rääkida armastas) kulges elu töö tähe all veel vähemalt viisaastaku.

Ja töö oligi see põhiline, mida veel teha tuli, sest lapsed olid suured ja said ise hakkama. Said hakkama nii hästi, et isa, kes pojale ja tütrele kõik eluks vajaliku oli andnud, elust endast ja haridusest rääkimata, ei tulnud enam meeldegi. Jah, mõlemad said korteri ja auto ostmiseks raha, kui ellu astusid. Selline oli olnud abikaasa soov, et lastel oleks lihtsam, ei peaks nullist alustama. Aga nad ei alustanud isegi poole pealt mitte. Elasid üksi oma korterites, kimasid ostetud Volvodega ringi, aga üksi, ikka üksi. Kusagilt ei paistnud, et neil mingi kaasteeline või isegi elukaaslane, hoidku jumal, et lausa abikaasa, tekiks, kuigi nad olid juba üle kolmekümne, mis vähemalt naiste puhul tähendas, et „parim enne“ hakkab varsti läbi saama. Ja et kusagil siinsamas lähedal, samas linnas, lapsepõlvekodus, ühe jaoks lausa nurga taga, teise jaoks mõne tänava kaugusel, elab üksi jäänud isa, ei tulnud neile pähegi. Tulid aastas kaks korda läbi, sünnipäeval ja jõulude ajal. Jõulude ajal küllap ka seepärast, et Jaak tegi ikka kingitusi ja kes ei tahaks midagi ilusat ja hinge liigutavat saada. Vastu kinkisid nad kaitseingli, helkuri, mille Jaak jope ääre külge kinnitas ja mis pidi vältima isa pimedal ajal auto alla jäämist. See ingel kadus kandmise esimesel nädalal ja tõeliseks elukindlustajaks jäid endiselt helendavad ribad nii varrukal kui jope alläärel, mille naine, hea inimene, juba haigest peast riidele oli õmmelnud.

Küllap poleks Jaak laste eraldumist ja ükskõiksust vast märganudki, kui tal olnuks endiselt kõrval Kadri, kellega maailma asju arutada. Nüüd, peale Kadri kaotust, oli ainuke kõneleja ta kodus Vikerraadio, mida sai küll kuulata, aga millega ei saanud suhelda muud moodi, kui ainult nuppu keerates. Vikerraadiost sai küll ühte-teist kõrva taha panna, aga temalt ei saanud nõu küsida. Ja nõu oli tal nüüd hädasti vaja.

Tütar, kelle nimegi ei tahtnud Jaak eilsest peale enam suhu võtta, oli talle helistanud ja teatanud, et tahab korteri maha müüa ja välismaale minna. Siin väikeses riigis ei olevat talle piisavalt rakendust ega ole ka paika, mis arvestaks tema erilisi andeid.

„Kuhu sa siis minna tahad?“ oli ta kuivava kurguga küsinud.

„Läheks Inglismaale või Austraaliasse, näeks maailma.“

„Kes sul keelab, eks sa mine,“ oli Jaak vastanud. Mida ta muud teha sai. „Aga korterit ei müü!“ seepeale põrutanud. Ja lisanud südametäiega veel: „Sinu vanuses oli mul juba kaks last, sinul pole meestki!“ Ja mõelnud – kas siis tõesti Eestis ei ole ühtegi meeshinge, kes ta tütrele sobiks, et peab kuhugi X-kohta kolistama ja selle mehe sealt kaasa tooma? Kui üldse siia tagasi tullaksegi. Pigem ikka jäädaksegi sinna, unustatakse oma rahvus ja isamaa, samamoodi, nagu praegu isagi.

Jaak oli nüüd veendunud, et ta tegi jumala õigesti, kui ostis lastele korralikud korterid, aga mitte laste, vaid enda nimele. Naine leidis selle ettevaatusabinõu olevat imeliku, aga Jaagul oli see ärarändamise võimalus peast läbi käinud ja ta polnud lasknud end mõjutada. Tema raha ikkagi. Nüüd poleks tüdruk küsinudki ja isa oleks mitu kuud hiljem juhuslikult teada saanud, et tütar korteri ära müünud ja välismaale putkanud.

„Kõik probleemid tulevad sinuga kaasa,“ ütles ta tütrele. „Pole vaja mängida printsessi, kellele miski ei sobi. Ja kelle jaoks on kusagil prints valgel hobusel, kes sind kätel kannab. Saa juba ükskord suureks. Selliseid printse ei ole, oled tavaline hea hariduse saanud naine, kelle jaoks on kindlasti siin Eestis ka täiesti korralik mees olemas. Oled lati liiga kõrgele tõstnud.“

„Ma ei taha ju igat joodikut,“ vastas tütar. „Sinagi võiksid endale uue naise vaadata, kui see nii lihtne on. Kaua sa ikka üksi elad. Mina ka ei jõua sind hooldama hakata, kui väga vanaks jääd.“

„Mina hoolitsesin sinu eest küll, kui sa väike ja väeti olid,“ vastas Jaak ja pani toru ära.

Jaa, kolleeg ütles sellistel puhkudel alati – tuleb õigel ajal naine ära võtta. Aga mida ta teha sai, kui temast mitu aastat noorem naine kurja tõve tõttu kõrvalt kadus? Pidi ta siis kohe tuleviku  peale mõeldes uue otsima, et lastel ei oleks vaja tema eest hoolitseda? Aga kus on garantii, et seegi naine enne ära ei sure kui Jaak? Siis peaks ta kindluse mõttes hulga noorem olema. Pealegi – kas poeg üldse sellega rahul oleks, kui isa uue naise võtaks? Poeg, kes oli emasse väga kiindunud, peaks seda äkki hoopis truudusetuseks ja vihkaks isa elu lõpuni?

Iial ei saa kellegi meele järgi elada, mõtles Jaak, sättides ennast sugulase matusele. Ja kust neid naisi leidagi temasugusel, kes käib ainult tööl ja matustel. Nüüd oli surnud jälle keegi vanainimene naise suguvõsast ja lapsed olid ka Jaagu kohale kutsunud. Kui Kadri veel terve oli, käisid nad mitu korda sel inimesel külas. Nii et suhelnud nad olid. Ja tema läheks siis nagu Kadri eest, kes enam minna ei saa.

 

Matus oli nagu üks vanainimese matus ikka. Ligi kolm tosinat leinajat, enamik vanad või vanemapoolsed inimesed, noortest vaid otsesed järeltulijad. Jaak ei tundnud suurt kedagi, kellega ta kätles ja ühise pildi peal seisis. Siduv lüli oli nüüd kadunud ja maa sisse pandud. Järeltulija, kes teda kutsunud oli, teavitas teda peielauda juhatades siiski, kes on kes. Enamik nimesid ja elukohti läks üldises melus kõrvust mööda, aga üks väike naine, kes Jaagule haua juures silma oli jäänud, oli kindlasti Tallinnast. Jaak vaatas seda naist, kes oli sattunud mitte päris tema vastu teisele poole lauda, naist tumesinises ja mustas, ja mõtles millegipärast, kuidas see proua lillelises kleidis välja näeks. Päris kena oleks, jõudis ta otsusele, vaatas kahte sõrmust proua vasaku käe sõrmes ja kuulas tema häält, mis polnudki veel vanadusest kärisev. Lauast tõustes sättis ta end naise kõrvale ja lausus: „Mulle tundub, et te olite Tallinnast. Aga nimi ei meenu kohe kuidagi, kuigi tutvustati.“

„Mina olen Marge. Olen jah Tallinnast. Pärit tegelikult hoopis Kesk-Eestist, aga kogu elu Tallinnas töötanud. Nüüd päris pensionil,“ ütles naine ja naeratas.

Jaagule see naeratus meeldis. Ei olnud üldse midagi, mis selles naises poleks meeldinud. Nagu Kadriski. Nad olidki ju mingit moodi sugulased, mingi esiema kaudu, aga kuidas, kes seda äkki nii täpselt teadis.

„Pean mõne aja pärast Tallinna tulema,“ ütles Jaak pisut ebalevalt. „Äkki saaks öömaja?“ Ega naine pidanud ju teadma, et konverentsi korraldajad olid osalejatele ka hotellikoha kinni pannud..

„Mul on korter nagu tikukarp. Kaks väikest tuba ja köök. Ühele inimesele ideaalne. Jõuab pensionist pidada. Kui sul tõesti kusagil olla ei ole, eks siis anna teada. Helista mulle ette. Kui kodus olen, siis ikka öömaja saab. Ja enamasti ma olen kodus,“ naeratas naine taas.

„Anna mulle siis oma number.“

„Muidugi.“

Jaak toksis numbri sisse, helistas ja naise käekotis hakkas telefon helisema.

„Mina olen Jaak, võid nime juurde trükkida.“

„Seda ma teadsin,“ noogutas naine. „Kadri mees. Olen sinust Kadri käest kuulnud. Mitu-mitu aega tagasi, siis kui te veel noored olite.“

„Ah soo,“ kostis Jaak. Tema mõtles, et tegemist oli täitsa võõra inimesega, nüüd selgus, et vana tuttavaga. Küllap sellepärast oligi ta naisega nii kergelt jutule saanud ja öömajagi välja kaubelnud.

„Mida Kadri siis minust ka rääkis?“

„Nagu noor inimene oma abikaasast ikka. Kiitis. Pidid hirmus tööloom olema ja viina ei võtnud siis suu sissegi.“

„Ega praegugi ei võta,“ kinnitas Jaak.

„No näed, siis oli õigesti meeles,“ naeratas naine. „Ma pean nüüd minema, muidu läheb mu transport ära. Näeme veel!“ hüüdis ta ja lehvitas.

Jaak, kes oleks hea meelega naise kaissu haaranud, lehvitas vastu ja arvas, et oligi hea, muidu oleks kallistamisega ehk proua ära ehmatanud.

 

Kahe nädala pärast oligi pealinnas konverents, Jaak helistas ette ja sai teada, et Marge on kodus täitsa olemas. Nüüd oli tal lihtne konverentsil ära käia ja õhtul peale programmi lõppu Marge juurde sõita. Maja ees oli isegi vaba koht, kuhu masin parkida.

Marge oli külalise tulemist väga tõsiselt võtnud. Külmkapi toitu täis varunud, ise juuksuris käinud ja ikka veel peenikest pihta rõhutava suvekleidi selga pannud.

Jaak oli rõõmsas hämmelduses. Ta istus Margega lauas, nagu oleks tal sünnipäev, õigemini nagu oleks ta uuesti sündinud ja istuks lauas koos Kadriga. Midagi ei olnud teha, see naine meeldis talle nagu Kadri, nagu ei ükski teine naine peale Kadri. Ja siis ei saanud Jaak enam aru, kes ta kõrval istus, kas oli see Kadri või Marge või hoopis nende ühine esiema, keda ta armastas. Neil kõigil olid ju samad geenid ja talle meeldisid need geenid, midagi ei olnud teha.

Ometi tegi Marge talle aseme suuremasse tuppa diivanile ja läks ise väiksemasse tuppa, kus ta oma mehega oli aastaid koos maganud. Uks lükati kinni ja Jaagul ei jäänud muud üle, kui silm looja lasta. Hommikul oli ta see-eest varakult üleval. Ei olnud ime. Võõras koht, linnaliiklus. Konverentsini veel aega küll, rahval lasti hotellis kaua magada.

Jaak mõtles oma elust. Viimastest üksi oldud aastatest, mis ausalt öeldes ei olnud meeldivad. Tuli meelde, et tütar soovitas, võib-olla enesekaitseks või lihtsalt kiusu pärast, endale uus naine vaadata. Nüüd võis ta kindel olla, et see naine on siinsamas, seina taga. Ta tundis, et tahtis seda naist. Ja ainult seda naist, ei kedagi muud. Aga kuidas see välja kukub, kui ta sellise ettepaneku teeb?

Ta tõusis üles, aluspükste väel nagu ta oli, kõndis vaikselt naise ukse taga ja lükkas. Uks vajus tasakesi lahti. Marge magas keset kaheinimesevoodit, tekk ilusasti peal. Jaak läks ja põlvitas voodiäärele, silitas naise öösärgis õlgu ja küsis, kas temale ka ruumi jätkub.

Naine avas silmad. Sinihallid. Nihutas end voodis seina poole ja teatas: „Ma pean selle üle mõtlema…“ Et mõtlemine lihtsam oleks, tõstis Jaak tekiserva, heitis naise kõrvale ja pani käed talle ümber. Nad kaisutasid ja kallistasid, kallistasid ja kaisutasid, aga öösärki ei lubanud Marge ära võtta. „Oota!“ ütles ta. Ja siis tuli juba aeg tõusta ja konverentsile minna.

„Ma tulen õhtul tagasi,“ ütles Jaak endalegi ootamatult ja Marge noogutas selle peale. Jaak läks konverentsile ja mõtles, et veel eile ei olnud tal plaaniski Marge juurde tagasi minna. Aga ei olnud ka mingit muud plaani, kui koju sõita – ja kodu võis oodata. Seal ei olnud kedagi, aga siin oli.

Ta ei jõudnud konverentsi lõppu kuidagi ära oodata. Lõpuks minema pääsenud, läks ta lillemüüja juurde ja ostis imeilusa käokinga. Lõikelilled talle ei meeldinud, neil oli surnuaia või matuse lõhn juures. Pealegi närbusid nad kõige hiljem kahe nädalaga ära. Käoking aga võis vabalt mitu korda kauem vastu pidada.

Helistamise peale avas Marge ukse ja oli veel kenam kui eile või hommikul. Võttis lille tänulikult vastu. Ka kallistamise vastu ei olnud tal midagi, aga õhtu edenedes vaatas ta kella ja teatas:

„Sul on homme jälle tööpäev ja veel mitusada kilomeetrit sõita. Sa pead õigel ajal koju jõudma, muidu ei ole sust homme tööl tegijat. Tuled teine kord.“

Vastu rääkida ei lasknud ja ega Jaak eriti üritanudki. Ta sai ise ka aru, et hommikul otse tööle sõita oleks probleem, eriti kui ta Marge kõrval und ei saa. Ja tõusta tuleb tavalisest mitu tundi varem.

Marge läks koridorikapi juurde, võttis sellest paar karpi ja ütles: „Mul on abikaasast jäänud mõned kingad, mida ta ära ei jõudnud kanda. Mul ei olnud neid kuhugi panna, aga taaskasutusse ei tahtnud ka viia, liiga kallid olid. Sa oled paljuski mu abikaasa moodi, ka jalanumber tundub teil sama olevat. Võta ja vaata, kuhu need kingad sind viivad.“

Mis teha, Jaagul tuli Marge soov täita. Ta võttis kingakarbid ja heitis pilgu sisse. Ühes olid ilusad mustad tänavakingad. Korralikult viksitud ja ajalehed sees, et vormis püsiksid. Tundusid küll suured, aga kui Jaak neid jalga proovis, osutusid täitsa parajaiks. Nagu tema jala järgi tehtud. Või tema poolt sisse kantud. Teises karbis olid pruunid nahktallaga kingad, samuti hoolsalt viksitud ja paberituutudega ninades. Tundusid väikesed, kitsa liistuga, aga kui jalga said, olid samuti täiesti parajad. Kolmas paar oli mitmevärviline – mustad kingad tumeroheliste külgedega. Need olid terava ninaga ja tundusid kindlasti liiga pikad olevat. Kui paberid välja said võetud ja jalga proovitud, selgus, et siiski mitte. Kingad istusid jalas nagu valatult.

„Uskumatu,“ ütles Jaak. „Kas sa tõesti tahad, et ma nad kõik võtan ja ära kannan?“

„Muidugi,“ vastas Marge. „Minul ei ole ju nendega midagi teha, seisavad ainult jalus ja võtavad ruumi. Mul on hea meel, et nad sulle sobivad.“

Jaak mõtles, et kui juba mehe kingad sobivad, siis peaks naine ka sobima, aga ütlema ei hakanud. Äkki pannakse veel pahaks.

Ta võttis kingad, pani kilekotti, andis Margele viimase musi ja sõitis koju.

Lubaduse peale esimesel võimalusel uuesti tulla oli Marge vaid naeratanud ja öelnud, et proovigu ikka enne kingad ära.

 

Nüüd äkki tekitas mõte, et peab need jalga panema, kummalise tõrke. Oskar, nii oli Marge surnud mehe nimi, oli neid kingi korralikult hooldanud veel siis, kui ise juba teadis, et ta neid kanda ei saa. Oli surnud pahaloomulisse kasvajasse nagu Kadrigi. Kindlasti ei olnud ta neid viksinud oma järeltulija jaoks, kes tema asemel ta naisega magab. Või mine tea. Pigem oli see lihtsalt korraarmastus, mis sundis teda veel haigest peast käimad korda tegema. Mine tea, ehk oli ta seda tehes oma elu peale mõelnud. Kus nendega käinud, kelle juures ja millal. Nüüd oleks nagu tema, Jaak, asunud Oskari asemele, võtnud tema kingad ja võtnud ka tema naise, kel küll ei paistnud midagi selle vastu olevat.

Marge oli öelnud, et tema kusagilt kedagi otsinud ei ole, aga kui võimalus avaneb, siis haarab sellest kinni. Jaak oli nüüd see võimalus ja seega sobisid nad hästi, sest ka Jaak ei olnud kedagi otsinud, aga sattunud kas tänu juhusele või tütre soovitusele olukorda, kus Marge tõusis Kadri asemele.

Aga ikkagi – need kingad...

Jaak tahtis neid kanda, aga ei tahtnud ka. Ta tahtis Marget, aga ei saanud ju Marge juurde minna, kui kingad kandmata. Tuli need ikka ära proovida ja vaadata, kuidas tunne on.

 Firma aastapäev oli sobiv juhus. Jaak pani pruunid kingad jalga ja läks. Tegu oli ennelõunase vastuvõtuga ja kingad teenisid teda ausalt. Aga kui ta tahtis pärast käimasid kodus jalast võtta, ei tahtnud need enam kuidagi ära tulla. Ja Jaak otsustas, et läheb siis sinna, kuhu kingad minna tahavad ja jalad viivad. Jalad viisid uuesti autosse ja auto keeras Tallinna poole.

Uskumatu, mõtles Jaak. Kas nad tõesti tahavad Marge juurde tagasi minna? Aga ei. Tallinnas tüürisid jalad masina hoopis teise kohta, Piritale, suure individuaali ette. Jaak astus autost välja ja andis uksekella. Kummaline oli siin niimoodi kedagi oodata, aga ta ei saanud ka ära minna, sest kingad ei liikunud lihtsalt paigast.

Ust tuli avama heleda peaga naine, silma järgi umbes sama vana kui Jaak.

„Keda te otsite?“ küsis ta, kui oli võõra üle vaadanud ja veendunud, et see ohtu ei kujuta.

„Ma ei tea isegi,“ ütles Jaak. „Äkki te tundsite kunagi ühte Oskarit?“

„Oskarit? Tundsin küll, aga see mees on juba mitu aastat surnud.“

„Kes ta teile oli?“

„Hea sõber.“

„Naistel tavaliselt sõpru ei ole. On sõbrannad või armukesed.“

„Kelleks te mind peate? Tal oli omal naine. Mind ta aitas ja andis nõu, kui hädas olin. Lapsed said tänu temale kõik järje peale, omal tal lapsi polnud. Aga miks te seda uurite?“

„Ega ma ei uurigi. Jalad tõid mu siia. Vajate te praegu ka veel abi?“

„Abi kulub ikka ära,“ vastas naine. “Pärast tema surma olen sunnitud ise hakkama saama.“ Vaatas siis hindavalt Jaaku ja teatas: „Te olete kuidagi sarnased. Ega ma muidu poleks teile Oskarist rääkima hakanudki.“

„Mina ei ole Oskar, olen Jaak.“

„Vana või uus Oskar, mis vahet seal on,“ ohkas naine. „Ma püüan hakkama saada, aga abi kulub ikka ära.“

„Nägemist siis!“ ütles Jaak ja keeras end minekule.

„Tule mind vahel vaatama, kui aega on,“ kutsus naine ja tõmbas tasakesi ukse kinni.

No tõesti! Tule vahel vaatama, kui aega on... Ka sellest naisest võinuks kaasa saada, kui poleks Marget.

Jaak sõitis koju. Võttis kingad jalast ja oli veendunud, et neid enam jalga ei pane. Tal ei olnud aega, et Piritale käia. Iseasi, kui ta elaks Tallinnas.

 

Kaks paari kingi oli veel proovimata. Jaak pani esimesel vabal päeval värvilised jalga ja nagu eelminegi kord, kiskusid kingad teda auto peale. Ta haaras teised kaenlasse ja viskas tagaistmele. Ehk saab selle päevaga mõlema paari tee selgeks ja saab homme rahuliku südamega Marge juurde sõita.

Auto sõitis Kesk-Eestisse ja peatus ühe surnuaia väravas. Jaak ei olnud siin kunagi varem käinud. Ta isegi ei teadnud, et selline surnuaed on olemas. Kõrged pärnad kohisesid, hõõrusid krudisedes üksteise vastu ja olid kindlasti mitusada aastat vanad. Nende alt viis tee hoolitsetud hauaplatsini. Suur hauakivi peatsis, sellel Oskari nimi ja eluaastad. Kõrval nimi Marge. Kümmekond aastat hiljem sündinud ja elus. Selle kõrval inimpõlve jagu vanemad inimesed. Ilmselt Oskari ema ja isa. Või siis Marge vanemad.

Küllap oli Marge käinud platsi korrastamas, istutanud nädala sees värsked lilled ja mõelnud siin Oskari haual Jaagu peale. Küsinud Oskarilt nõusolekut ja luba.

Jaak korjas platsilt ära murdunud pärnaoksa ja viskas prügikasti, läks siis autosse ning vahetas kingad.

Nüüd olid tal jalas kõige tavalisemad mustad käimad ja auto võttis suuna Tallinna poole.

Jumal teab, kuhu need kingad teda nüüd viivad, mõtles Jaak, aga mida lähemale ta Tallinnale jõudis, seda kindlam ta oli, et need kingad viivad ta Marge ukse taha.

Ja tõesti, auto liikus tuttavat teed pidi ja jäi pidama täpselt samas kohas, kus nädal tagasi.

Kui mina leidsin, siis leiad ka sina, oleks ta tahtnud nüüd tütrele öelda. Mis siis, et Marge oli veidi vanem, kui Kadri, mis siis, et ta enam lapsi ei saanud. Ta oli lihtsalt õige. Ta oli oma.

Jaak astus autost välja ja andis kella.

„Oled see sina, Jaak?“ kostis kõlarist Marge hääl.

„Ma ei teagi enam, kumb ma olen, Jaak või Oskar,“ vastas Jaak. Kui uks avanes, tormas ta trepist üles ja haaras korteri uksel seisnud naise kaissu.

„Kuhu sa küll nii kauaks jäid?“ küsis see nagu Kadri, kui Jaagul tööl kauem läks.

Jaak oli koju jõudnud.

 

16.02.2020

 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2450)