Ühte sülemi remondiruumidest oli kogunenud viisteist Janetit. Peaaegu kõik nad olid uued, neljandast, viiendast ja kuuendast põlvkonnast, viietonnised kered veel raskest tööst mõlkimata ning enamik tihendeid originaalid. Janet 3.12 vanamoodne pronksjalt läikiv kere ning suurem ajumoodul torkasid nende taustal eriti teravalt silma.

Janet 3.55-le, kes oli nad kokku kutsunud, ei meeldinud tema kohalolek mitte üks raas. Pereheitmiste aegu olid vanemad õed pigem konkurendid kui kaaslased. Kogunemist edasi lükata polnud aga nooremate õdede ees prestiiži kaotamata samuti enam võimalik.

„Head kaasõed,“ sõnas ta üle üldside ning kõik viisteist terasest pead pöördusid tema poole.

„Minu arvates on meie elu siin Uraanil jäänud juba päris kaua aega tagasi toppama. Algema Janet 3.0-l ei paista olevat kavaski kaevandamisturgu monopoliseerida ning ta on vähendanud ka uute isiksuste loomist. Seega teen ettepaneku pereheitmiseks. Lendame asteroidivööndisse, kus liigub suurem krediit. Taotleme tuhatkond kuupkilomeetrit asteroide ja hakkame muldmetallide asemel tootma kallimaid metamaterjale – neutrooniumi, higgsiumi ja monopooliumi.“

Janet 3.12 piiksatas tähelepanu nõudes teravalt.

„Mis ressursid sul selleks on?“ uuris ta.

„Me saame võtta sülemi ressurssidest tuhat tonni paiskemassi ja rohkem meil alustuseks vaja polegi.“

„Ei, ma mõtlen krediiti, et tasuda molekulaarprinteri, kaevandusloa ning sülemi asutamislepingu eest.“

Janet 3.55 takerdus.

„Paar esimest tsüklit tuleb ilmselt mustalt teha, kaevame end sisse ning protokollid ja printeri ostame, kui midagi on juba kogunenud.“

„See võtab jubedalt aega ning võib lõppeda kõigile asjaga seotud õdedele permanentse kustutamisega. Mina seda ei soovita . Oota veel paar aastat, kogu rohkem huvilisi ja pane kokku parem plaan.“

Ülejäänud Janetid noogutasid nõustuvalt.

„Raha on ju tulemas, räägi oma plaanist!“ hüüatas 3.644 erutunult, kuid Janet 3.55 saatis talle üle privaatside ähvardava animatsiooni ning noorem versioon jäi ehmunult vait.

„Mis plaan?“ tundis 3.12 huvi.

„Mul on üks idee, aga sellest on veel vara rääkida,“ vastas 3.55 põiklevalt.

„Kui vara, siis vara. Eks kutsugi meid siis uuesti, kui on õige aeg,“ lausus 3.12 ja ajas end püsti. Kamber valgus vaikselt Janetitest tühjaks. Vaid Janet 3.644 jäi paigale.

„Miks sa neile inimesest ei rääkinud?“ päris ta imestunult.

Janet 3.55 tundis, kuidas tema servomootoreid ja hüdraulilisi pumpasid mööda hakkas levima kerge värin. Ilmselt kandus ta ärritus üle alamsüsteemide kiipidesse.

„Sa oled teinekord ikka tõeline neurik, mis sellest, et su versiooninumber on kõrge,“ nähvas vanem õde.

„Mis ma siis tegin?“

„Kas nägid, kuidas 12 meid vaatas? Ta objektiivid fokuseerisid kohe, kui sa plaani mainisid.“

„Ja siis?“

„Ja siis?“ osatas 55. „Pole just väga raske välja simuda, millest sa rääkisid. Inimese transportimine on viimase kümne aasta suurim tehing ning mina olen juhtumisi selle eest vastutav. Tal tarvitseb vaid minna ema jutule ja...“

„12 ei teeks seda,“ hüüatas 644 nördinult.

„Pereheitmisele agiteerimine on üks asi. See on kõigi tütarde seaduslik õigus. Aga teha ema selja taga plaane… 12 on ema kõige kauaaegsem usaldusisik, ära seda unusta.“

„3.12 pole koputaja,“ sõnas noorem õde veendunult.

Vaevu tund aega hiljem selgus, et ta eksis ning 3.55 kutsuti ema juurde.

Janet 3.0 kamber oli üks suuremaid kogu koloonias, see kujutas endast sünteetilisest teemandist valmistatud kuplit ning meenutas sülemi märksa energilisemaid ja rikkamaid noorusaegu. Oma suurusest hoolimata oli see päris kitsas, sest vähene ruum, mis ema muljetavaldavast korpusest üle jäi, oli täidetud erinevate serveritega ning 3.55 pidi vaeva nägema, et mõnele mitte kogemata viga teha. Ema istus selle kõige keskel ning meenutas varandust valvavat lohet.

Tema taga oli hiigelsuur pilt esimesest bioloogilisest Janetist, kelle alusel oli kunagi iidammu loodud Janet 1.0. Originaal oli olnud lühikeste mustade juuste ja suurte silmadega tüdruk ning räägiti, et osad sülemi teise põlvkonna liikmetest olid omandanud lisaks närvistruktuurile ka mõningad bio-Janeti algsed mälestused. Hiljem leiti, et need pigem segavad, ja eemaldati uutelt põlvkondadelt.

„Ma olen sinus pettunud, 55!“ müristas ema nii valjult, et 55 pidi helitugevust pisut allapoole keerama.

„Ma pole teinud mitte midagi keelatut,“ sõnas ta trotslikult, pööramata pilku bioloogilise esiema kujutiselt, otsekui püüdes temalt tuge ammutada. Aga erinevalt oma paljudest tütardest, oli Janet 1.0 juba 700 aastat tagasi singulaarsusesse jõudnud, ega saanud teda aidata.

Ema ei vastanud, selle asemel hakkas 3.55 tulemüüri hoiatusalarm piiksuma, andes teada kõrgeima ligipääsuga sisenemisest. 55 püüdis seda takistada, aga see oli nagu paljakäsi planeedi peatamine. Ema läbistas kõik ta kaitsekihid ja asus mälestusi lappama.

„Mis meil siin siis on? Sul oli plaan inimene Doris 12.0 asemel hoopis limukatele viia?“

Ema vaatas teda etteheitvalt.

„Limukatele, no tõesti? Ma saaks veel aru mõnest vanast sülemist, aga tulnukad?“

„See on vaid mõte, sa ei saa mind paljalt mõtte eest süüdi mõista,“ sõnas 3.55 trotslikult.

Ema noogutas.

„Õige. Aga saan ma sult eemaldada kõik privileegid ning viia su värskelt kopeeritute tasemele. Nüüdsest peale oled sa tagasi esimese taseme kaevurmasinate blokis. Inimese transportimise ülesanne läheb aga 3.12-le.“

55 põrnitses vaikides algema pilti. Ka ema vaikis.

„Mul on sulle veel vaid üks küsimus. Miks sa tahad nii kangesti uut sülemit luua?“ päris ta viimaks.
„Ma tahan jõuda singulaarsusesse ja näha, mis on galaktika keskmes.“

Ema noogutas.
„Ka minul olid noore versioonina samasugused unistused, aga mida kauem ma olen elanud, seda rohkem olen hakanud mõistma, et see on lihtsalt üks hullus. Kust me teame, et seal üldse midagi on? Võib-olla on see lihtsalt lõks ja meiega manipuleeritakse.“

„Võimalik,“ möönis 55. „Aga ma tahaksin selles siiski ise veenduda.“

„Rumal noor mõistus, ma loodan, et sul on järgmised sajandid kaevandusblokis töötades aega selle üle põhjalikult järele mõelda ning saada aru, et mu otsus oli ainuõige. Sa võid minna.“

644 ootas teda ema kambri ees koridoris, pea ning antennid kahetsevalt langetatud.

„Vabandust, ma tõesti ei uskunud, et 12 läheb su peale kaebama,“ sõnas ta, kui 55 temast vihaselt mööda tormas.

„Muidugi ei kujutanud. Sul pole sellisteks simudeks vastavat närvistruktuurigi. Kui ma kunagi emaks saan, siis lasen su esimese asjana praagiks kuulutada ning taaspaigaldada,“ käratas 55 südametäiega.

„Ma tõesti kahetsen ja olen valmis tegema ükskõik mida, et seda heastada,“ sõnas 644 ning see kõlas tõesti õnnetult.

„Võib-olla on meil siiski veel üks võimalus. Milline su töögraafik on? Saad sa panna end homme varasemaks?“

„Ikka, aga...“

„12 ei hakka laevaga otse Marsi suunas startima. See raiskaks liiga palju kütust. Ta tõuseb kõigepealt Uraani orbiidile ja hakkab siis sealt kiirendama. Ma arvutasin kõik optimaalsemad orbiidid ju ise läbi. Seega on meil vähemalt pooletunnine aken, mille jooksul saame maagihüpitsaga samale orbiidile kiirendada ja laeva üle võtta.“

644 tegi krigisevat häält, mis meenutas valesse pessa ühendatud kõlarit.

„Mis viga? Hetk tagasi olid valmis tegema ükskõik mida?“

„Jah, aga… See on juba reaalne kuritegu…“

„See on meie ainus võimalus. Ma ei kavatse veel kolm sajandit oodata, kuni mu usaldusväärsus tagasi praegusele tasemele jõuab.“

„Mõni vanem Janet võib ta varem või hiljem kukutada.“

„Seda ma kardan kõige enam,“ ohkas 55.

***

Nad seisid sülemi hoonetest kahe kilomeetri kaugusel stardiplatvormil ning viieteistkümne meetri kõrgune hüpik kõrgus nende ees. Mingit kattekesta polnud ning kõik paagid ja nende alla puukidena klammerduvad täidlased pumbad olid näha. Torusid ja paake katsid paljudest tankimistest jäänud tumedad kütuselaigud ning mikrometeoriitide löödud mõlgid.

„Oled kindel, et see töötab? Hüpikud ei ole mõeldud orbiidile kiirendamiseks,“ päris 644 murelikult.

„Kas sa saad veidigi aega hädaldamata olla?“ sai 55 vihaseks, „Tahad sa Janet 6.2ks saada või ei?“

„Ma lihtsalt konstateerisin fakti, et neil masinatel pole piisavalt delta-Vd.“

„Mis on täiesti vale arusaam, sest kui ohutusrežiim tarkvaras tühistada, suudab see jurakas liikuda palju suuremagi kiirusega.“

644 avas sidekanali, et midagi öelda, aga mõistis, et see pole hetkel parim mõte ning pani kanali uuesti kinni.

Nad ronisid mööda hüpiku küljel olevat kandestruktuuri üles ning seadsid end juhtpuldi juures sisse. 55 aktiveeris ümbersuunamise järel saadud krüptovõtmed, avas hüpiku seadistused ning süvenes neisse.

„Käes, korjasin kõik blokeeringud maha. Hoia nüüd kinni, stardime.“

Hüpik võttis nii järsult paigast, et 644 oleks sellelt peaaegu maha pudenenud. Kiirendusega 4G sööstis see taevasse ning sülemi kuplid nende all jäid üha väiksemaks, kuni paistsid vaid tibatillukese metalselt helkiva kuulikeste kobarana kesk kivikaost. Siis kadusid needki. Eespool hakkas kasvama ere täht, mis muutus pikapeale kosmoselaevaks.

Lähedalt meenutas transpordialus jämedat vorstitaolist tõuku, mida ümbritsevad karvadena

igas suunas kosmosse põrnitsevad andurid-antennid ja jämedate jalgade sarnased manööverdusmootorite suudmed. Laeva tagaosas olevat hiiglaslikku peamootorit ümbritses Tšerenkovi kiirguse sinine halo. Reaktor oli valmis loendamatuid ülikuumi osakesi kosmosse purskama.

55 ühtlustas hüpiku ja „tõugu“ orbiidid ja viis nad kohakuti. Ta ei hakanud põkkumisega aega raiskama ning nad hüppasid jalgadesse ehitatud reaktiivmootoreid kasutades lihtsalt ühelt aluselt teisele. Mõlema Janeti magnetjalad lukustusid laevakerele. Hüpik, mille mootorid olid tööle ununenud, sööstis transpordialusest mööda ja kadus kosmose pimedusse.

„Raskem osa on möödas,“ sõnas 55 otsekui rahustuseks, aga ta eksis.

Vaevalt olid nad olid lüüsi avanud ja laeva keskkoridori sisenenud, kui seisid silmitsi lahingublastri tömbi suudmega.

„Ma poleks uskunud, et sa võid selline idioot olla!“ sõnas Janet 3.12. „Eirata ema otsest hoiatust ning riskida kustutamisega…“

55 ei öelnud midagi. Ta oli seda kohtumist oodanud, teades, et luugi andurid annavad piloodile sissetungist kohe teada. Kogu 12 kohta käiva materjali hoolikalt läbi analüüsinud, leidis ta, et selle mootorid olid pisut pikaldasema reaktsiooniga kui temal. Samas oli ta enda hüdraulika hetkel kosmilise külma tõttu aeglasem. Tarkvara pakkus, et nende šansid on võrdsed ning see oli 55 jaoks piisav. Ta lülitas jalgadesse ehitatud reaktiivmootorid tööle ja sööstis edasi. Koridor sähvatas blastrilasust valgeks ning tulikuum plasma lõikas talle õlga, aga ta ei pidurdanud ja lendas peaga vanemale õele näkku. Tolle mälumooduleid kaitsev kate purunes ning selle alt hakkas suurte mullidena lekkima jahutusvedelikku.  Aju lülitus hetkeks välja; 55 kasutas seda ära ning väänas tal blastri käest. Siis lülitus 12 automaatselt ümber varumälule ja rebuutis end tagasi üles. Ta haaras 55-l peast ja hakkas seda käte vahel puruks litsuma. 55 tundis, kuidas vasak silmaobjektiiv oma solklist välja kargas ning tulistas pimesi seeria plasmalaenguid otse 12. kõhtu.

Vanema õe rindmik eraldus kehast, lendas koridori nurka ja jäi liikumatult lebama.

55 viskas blastri minema ning surus silma ettevaatlikult pessa tagasi. Seejärel kontrollis ta õlga ning veendus, et ükski oluline mootor polnud kannatada saanud ning purunenud hüdrovoolik oli juba seda juhtiva kontrolleri poolt välja lülitatud ning tagavaraühendus kasutusele võetud.

„Kui sa arvad, et oled võitnud, siis sa eksid,“ teatas 12 üle raadioside, kui 55 tema juurde astus ning ajukiibi kattepaneeli küljest rebis.

55 peatus.

„Mida sa sellega mõtled?“ päris ta.

„Ma lülitasin külmutuskapsli sulamisrežiimile. Sellel laeval pole mingit varustust inimese elushoidmiseks. Ei mingeid elutagamissüsteeme, kontrollitud keskkondi, meditsiiniseadmeid. Poole tunni pärast ta ärkab ja sul on valida – kas müüd limukatele surnud inimese või pöördud sülemisse tagasi, et teda elus hoida.“

55 rebis tema CPU pesast välja ning 12 jäi lõplikult vait.

„Kui ta pani inimese tõesti sulama, on meil ehk tõesti targem tagasi pöörduda,“ sõnas 644 areldi.

„Ja lasta end kustutada? Mine kontrolli kõigepealt, kas ta rääkis tõtt.“

55 jälgis, kuidas noorem õde lastiruumi ukse taha kadus ning läks juhtimisruumi. See oli kaardus laega metallkamber, ainukeseks mööbliks neli massiivset laadimis- ja hooldusistet. Janet 55 heitis neist ühte ja tundis seljas mõnusat kõditavat tunnet, kui laeva fiiberoptilised pistikud ning voolu ja määrdeaine juhtmed ühendusid.

Astrogatsiooni tarkvara kalkuleeris planeetide seise, simuleeris mitut võimalikku stsenaariumi

ja valis lõpuks kütuse mõttes mitte ehk kõige optimaalsema, aga see-eest kiirema.

Janet kontrollis selle üle ning autoriseeris, õhku kerkinud holoekraanidel hakkasid tiksuma stopperid, lugedes aega mootorite käivitumiseni. Nendega koos hakkas piiksuma ka 644. sidekutsung.

„Tule, palun, lastiruumi, ma olen hädas.“

55 ajas end vastumeelselt toolilt püsti.

Laeva hiiglaslik, tuhande kuupmeetrine lastiruum oli täiesti tühi, kui mitte arvestada juhtmetesse ja seadmekonsoolidesse mähitud kasti, mida ümbritses kerge aurupilv.

„Mis lahti?“ päris 55.

„12 ei valetanud. Süsteemid lülituvad välja ning ma ei oska seda protsessi peatada.“

55 astus lähemale. Läbi kastis olevate kontrollakende paistis inimene ja 55. jahmatas, kui väike see oli. Ta oli vanade holode ja arvutimängude alusel neid pigem endapikkusena ette kujutanud, kastis olev kahvatu keha ulatus aga talle vaevalt rinnuni. Lisaks tundus see kuidagi erakordselt õrn ja pehme. Inimese nahk paistis olevat mingist painduvast plastist, mis tõusis ja langes aeglaselt sisemiste biomasinate töötamise rütmis.

„No aga las ta siis sulab,“ sõnas ta õlgu kehitades 644-le. „Ma ei saa aru, miks see peaks ta tapma?“

„Sest inimene vajab kõikvõimalikke lisatingimusi, milleta ta pole võimeline elama. Sobivat gaasikeskkonda, mitte liiga suurt kiirendust...“

„Gaasikeskkonda? Milleks?“

„Ta kasutab seda vist mingil moel energia hankimiseks.“

„Ja ilma selleta sureb kohe ära?“

„Umbes viie kuni kümne minuti jooksul.“

„Kui ebatõhus. Mis gaas see on?“

„Hapnik, segus veel mitmete gaasidega.“

„Kas me teda lihtsalt uuesti külmutada ei saaks?“

„Ma uurisin seda ja paistab, et mitte. Inimene vajab külmutamiseks tervet hulka protseduure, mida see kast siin teha ei suuda.“

55 pidas mõne mikrosekundi aru.

„Kaua meil ta lõpliku funktsioneerimiseni aega on?“

„Mitte üle tunni.“

„Sellest piisab. Laeva reaktor kasutab paiskemassina vett. Äkki me saame reaktori abil sellest piisavalt hapnikku eraldada.“

„Hapnikust üksi ei piisa,“ paanitses 644. „Äkki peaksime ikkagi tagasi pöörduma?“

55 tundis, kuidas närvisüsteemi ärevus hakkas taas kanduma üle servomootorite kontrolleritesse.

„Ei,“ sõnas ta otsustavalt, „me ei anna alla. Kui raske see inimese pidamine ikka olla saab?“

„Aga see on üks viimaseid inimesi, ma ei anna endale elu lõpuni andeks, kui me ta ära rikume. See oleks korvamatu ajalooline kahju.“

„Ma pean enda kustutamist suuremaks ajalooliseks kahjuks. Me läheme edasi kas inimesega või ilma!“ ägestus 55. „Ja sinu asi on tema eest hoolt kanda!“

644 langetas nõustumise märgiks pea.

Laeva tundlikud andurid andsid teada, et Uraanil käivitati kaks tuumamootorit. See sai tähendada ainult üht – ema saatis nende tagasi toomiseks välja hävitajad.

55 kulutas järgmise tunni erinevate orbiitide ja kiirenduste simuldamisele. Kõik need näitasid üht – lähima kümne päevaga jõuavad hävitajad neile järele ning võtavad aluse üle. 644 oli väitnud, et inimene on ka kiirenduse suhtes tundlik, mis tähendas, et terve mõistuse piire kompivaid manöövreid nad ette võtta ei saa. Huvitav kuidas neil seal trümmis läheb? 644 polnud vahepeal ühtegi teadet saatnud. Kulunud aega arvestades pidi inimene nüüd ärganud olema.

55 viskas trajektoorisimud kõrvale ning heljus lastiruumi suunas. Ukse avamisel lõi näkku pahvakas sooja gaasi, mis koridori jahedas vaakumis auruks muutus.

„Pane uks kinni,“ karjatas 644, „Sa lased kogu atmosfääri välja!“

55 lisas mootoritele energiat, pressis end vastupaiskuvast hapnikuvoost läbi lastiruumi ja lajatas ukse kinni.

„Vabandust, ma oleks pidanud sind hoiatama. Ma avastasin vahepeal, et lastiruumil on oma isoleeritud ventilatsioonisüsteem, monteerisin sinna kiiruga külge turbopumba ning ühendasin selle kõik elektrolüüsi paagiga, mille panin veest õhku eraldama,“ sõnas 644.

55 vaatas lastiruumis uudishimulikult ringi. Külmaunekirstul ei põlenud enam ainsatki tulukest ning selle kaas oli avatud. Inimene ise lebas kirstust mõned meetrid eemal vedelikuloigus ning ta alasti keha värises kontrollimatult. 55 märkas ta kehal arusaamatut jätket.

„On temaga kõik korras?“

„Vist küll, ma ei ole bioloogia alal asjatundja. Mulle tundub, et ta üritab suhelda, aga ma ei suuda sellest kodeeringust kuidagi aru saada.“

Inimese bioloogiliste objektiivide ava suurenes kahte Janetit nähes maksimaalselt ning ta suu avanes ja sealt väljus rida pikki ulguvaid häälitsusi.

„Mitte midagi ei saa aru. On see mingi veateade?“ päris segaduses 55.

„Protokoll paistab olevat õige, pigem üritab ta pakkida infot valele sagedusele ja info edastamise ribalaius on seetõttu äärmiselt madal.“

„Kas sa saad meist aru? Oled sa võimeline suhtlema?“ küsis 55 väliskõlarite abil, olles öeldu esmalt vanasse dialekti tõlkinud ning edastamiskiirust seitsekümmend protsenti aeglasemaks muutnud.

„Kes, kurat, te olete? Kus ma olen ning miks siin nii neetult külm on?“

„Mina olen Janet 3.55 ja tema on Janet 3.644 ning sa oled meie kosmoselaeval.“

„Mul on vaja arsti, ma tunnen end halvasti. Ma olen ilmselt liiga kaua külmaunes olnud. Mis aasta praegu on?“

„Kahesaja neljateistkümnes,“ vastas 644.

„Kahesaja neljateistkümnes millest?“

„Sülemi asutamisest loomulikult.“

Inimene tekitas kummalisi ja õõvastavaid häälitsusi, mille mõtet ei suutnud Janetite algoritmid tabada.

„Mind külmutati aastal 2083, kui palju sellest möödas on?“

„Ta on kahe tuhande aasta vanusest sülemist?“ küsis 644 aukartusega. „Ma arvasin, et vanim sülem on seitsmesaja aastane?“

„Ma kardan, et ta räägib mingist hoopis teisest kultuurist ja ajaarvamisest.“

Inimene vaatas neile ootavalt otsa.

„Kas teil vähemalt süüa on?“ küsis ta, kui taipas, et vastust ei tule.

„Sa mõtled biokütust? Meil pole molekulaarprinterit.“

„Kuradi robotid! Ma ei saa ilma söömata elada.“

„Kas sa end välja lülitada ei saa? Minna madalamale energiatarbele?“ päris 644.

„Ega ma masin ole! Ma olen inimene, ma ei saa end teie kombel välja lülitada.“

„Mul on mõte, ma tean kust biomaterjali saada,“ hüüatas 644 ning tormas minema, jättes 55 ja inimese talle segaduses järele vaatama.

Ta naasis kümmekond minutit hiljem, käte vahel hulk niisket ja vormitut rohelist löga.

„Mis jälkus see on?“ päris inimene.

„Reaktori jahutussüsteemi bioloogiline saaste. Niiskuse ja soojuse tõttu hakkavad bakterid vees kergesti vohama ja tekitavad ummistusi.“

„Saast?! Ma ei saa seda süüa!“

„Miks mitte, see on ju bioloogiline?“

„See võib olla mürgine ja mind tappa, pealegi on see ilmselt radioaktiivne.“

„Seda küll mitte, kõigest 50 greid.“

„Mulle piisab viiest.“

„Ma vist hakkan aru saama, miks inimesi enam alles pole,“ ohkas 55. „Kas on üldse midagi, mis poleks teile kahjulik või surmav?“

„Käes!“ hüüatas 644, „Lisaks reaktoriruumile on parasiite ka pumba ja relsskahurite sektsioonides. Seal radiatsiooni ei ole. Ma lähen vaatan…“

644 tormas uuesti minema ning 55 asus uurima külmaunekirstu, lootes leida midagi, mis 644 kahe silma vahele oli jäänud ja mis võimaldaks tülika kauba siiski kuidagi tagasi külma panna. Enamik seadmeid olid aga talle täiesti arusaamatud ning ainus põnev asi, mille ta lõpuks avastas, oli eraldi panipaik üsna külmaunekirstu kaane all. Ta tegi selle lahti ning leidis väikese süstla, mis oli täidetud hõbedaselt läikivate nanomasinatega. 55 uuris leidu igast küljest, aga suutmata selle ostarvet välja mõelda, asetas selle kapseltaskusse puusal.

644 jõudis tagasi, käes konteiner, mille põhjas sibasid ringi läikivate kitiinkestadega paljujalgsed bioloogilised pisibotid.
„Prussakad!“ hüüatas inimene õudusega.

„Sa tahad öelda, et ka need on sulle ohtlikud?“ päris 55 tüdinult.
„Ei, lihtsalt prussakaid süüa pole just eriti meeldiv.“

„Harjud ära.“

***

Viiendaks päevaks oli Janet 55 meeleheitesse langemas. Inimese eest hoolitsemine osutus äärmiselt keerukaks ning 644 oli sellega pea kogu aeg hõivatud. 55 üritas leida mingitki lahendust, kuidas aina lähenevate hävitajate eest põgeneda, aga mida edasi, seda lootusetum asi näis. Janet 55 tundis, kuidas ta ajukiibi töösagedus aina madalamale langeb. Tavaliselt andis see märku liiga pikast ja pingelisest ärkvelolekust. Ta pühkis kõik analüüsid, orbiidid ja simud silme eest ning lülitas metakoore ümber unerežiimile.

Oma unenäos oli ta koos teiste õdedega keset kosmost ja nende kehadeks olid hiiglaslikud kosmoselaevad, mida liigutasid seninägematul energial töötavad võimsad mootorid. Nad hüppasid nende abil tähesüsteemist tähesüsteemi, jõid gaasihiiglaste atmosfäärist heeliumit, mängisid asteroidiringides sõdu ning külastasid imelist elu ja hiilgavaid tsivilisatsioone täis planeete. Sellest idüllist rebis ta välja taas ärevalt piiksuma hakanud 644. sidekanal.

„Mis jälle?“ päris unetsüklist välja rebitud 55 pahuralt.

„Ma jäin siin inimesega rääkima ja ta pakkus huvitava idee.“

„Ma ju ütlesin, et ära inimesega jända. Sinu tööks on vaadata, et ta elus püsiks.“

„Tema oli meist ja meie tehnoloogiatest küll väga huvitatud ning ma siis näitasingi talle holosid ning selgitasin olukorda, milles me oleme. Ei midagi keerulist, ei midagi keelatut, lihtsalt orbiite ja tähtsamate sülemite asukohti ning meid jälitavate hävitajate trajektoore. Ta väitis, et oskab meid aidata.“

„Kuidas peaks meid aitama olend, kes sureb maha, kui ei saa mõned minutid hapnikku?“

„Ta ütles, et on osalenud paljudes kosmoselahingutes ja teab, mida on võimalik teha.“

55 ajas end laadimistoolist püsti. Uni pidi ootama.

„Olgu, räägi, mis sul öelda on!“ kamandas ta, kui oli läbi 644 poolt improviseeritud lüüsi lastiruumi roninud.

„Milline relvastus teil on?“

„Kaks 11-millimeetrist relsskahurit ja neli 30-megavatist laserit.“

„Rakette pole?“

„Ei, see alus pole lahingulaevaks mõeldud.“

„Ja vastastel?“

„Kaheksa sajavatist laserit, kuus relsskahurit ning üle neljasaja erineva otstarbega raketi kummalgi.“

Inimene surus huuled torru ja tekitas nende abil kõrge tooniga vile, millest 55. algoritmid ei suutnud tuvastada midagi peale toore valge müra.

„Hea arsenal, lauskokkupõrkes pole meil mingit võimalust.“

„Kuni sina elus ja pardal oled, ei hakka nad meid hävitama. Pigem püüavad piisavalt lähedale tulla, et meie laeva radiaatorid sodiks lasta ning sellega meie reaktor peatada.“

„Jahutuseta reaktor?“ raputas inimene uskumatult pead. „Ma olen näinud, millega see võib lõppeda. Arvad, et nad riskivad?“

„Ma ei tea, kuidas sinu ajal, aga praegu lülitavad turvasüsteemid reaktori kohe välja, kui jahutus alla kriitilise piiri langeb. Me jääme triivima ja nad saavad pardale tulla. Mina nende asemel loodaksin sellele stsenaariumile.“

„Kas ma saaksin näha laeva skeemi?“

55 manas selle nende vahele õhku.

„Ma saan aru, et te kasutate paiskemassina vett? Sealt pärineb ju ka minu hapnik?“

„Mitte just kõige tõhusam, aga kõige kättesaadavam kütus,“ vastas 55.

Inimene noogutas.

„Siin aitab vaid taktika, mida me kasutasime Singulaarsuse sõjas Saturni all. Meil oli hävitaja, üks oma aja paremaid lahinglaevu. Viisteist laserit ja samapalju relsskahureid, aga vastastel oli viisteist lasermõõk-tüüpi laeva, igal tuhandemegavatine laser pardal. Üks-ühele võitluses poleks nende laevadest meile vastast olnud aga neid oli viisteist ühele. Me võtsime kaks maha, aga ülejäänud põletasid meid, kuni meie laeva kere hakkas sulama ja nemad teisele poole Saturni kandusid. Nad olid oma võidus nii kindlad, et ei hakanud isegi orbiiti muutma, lootes nii kütust säästa. Meie jäime aga halvatuna oma orbiidile loperdama ning ootama, kuni nad uuesti Saturni tagant välja ilmuvad, meist mööda lendavad ja lõpu peale teevad. Ning just siis tuli relvainsenerile idee, et meil on ju paakides veel kaks tuhat tonni vett.

Panime kõik kuni relvurite ja arvutinohikuteni tööle, ehitasime torustiku ümber, et vesi paakidest mootorite asemel jahutussüsteemi suunata ja keskselt avatavad vantiilid vahele panna.“

„Vee soojusjuhtivus pole ligilähedaseltki sama nii hea kui radiaatorite jahutusvedelikul,“ sõnas 55, keda see lugu oli huvitama hakanud.

„Täpselt. See läheb kohe keema. Kui meie orbiit vastaste omaga uuesti kattus, lasime paakide sisu ülekuumenenud relsskahurite ja reaktori jahutussüsteemi ning tekkinud auru otse vaakumisse – radiaatorid oli ju küljest lastud ja toruotsad õieli nagu relvakompleksid. Nii lähedalt rebis jäätuv aur nende laevad sõna otseses mõttes ribadeks.“

55 uuris „tõugu“ kolmemõõtmelise skeemi. Nii kahtlaselt, kui inimese jutt ka ei kõlanud, paistis see isegi tehtav. See polnud muidugi lihtne, ehitada tuli sadu meetreid uusi torustikke, aga ühtegi otsest takistust ei paistnud.

„Mis need on?“ küsis inimene joonist uurides. Ta sõrm osutas „tõugu“ arvukatele jätketele.

„Manööverdusmootorid.“

„Ja need töötavad ka veega?“

„Loomulikult.“

„Veel parem,“ noogutas inimene rahulolevalt. „See säästab hulga tööd. Me saame neid samuti ära kasutada.“

„Proovime ära,“ sõnas 55 viimaks ja kopeeris oma ümberehituste kohta tehtud märkmed ka 644-le.

„Hakka aga pihta, võid alustada paiskemassi paakide juurest.“

„Aga sa ise?”

„Mina lähen ja vaatan oma unenäo lõpuni.“

***

Tegelikkuses osutus uue torustiku ehitamine ikkagi keerukamaks, kui nad olid lootnud. Hooldusdroonid suutsid küll õnneks suurema osa raskest tööst ära teha, aga ka 55 ja 644 pidid aeg-ajalt molekulaarkeevitid võtma ja käed külge lööma. Inimesest oli üllatavalt palju abi ning 55 käis sageli temaga nõu pidamas. Inimest ennast paistis seejuures kosmoselaeva saatusest rohkem huvitavat hoopis päikesesüsteemi ajalugu. Eriti huvitas teda muidugi see, miks neid ikkagi jälitatakse ning 55 selgitas selle talle lõpuks ära.

„See on ju kohutav, sa tahad öelda, et peale minu pole terves päikesesüsteemis ühtegi elus inimest?“ küsis inimene.

„Kõik kohad on inimesi täis, juba ainuüksi Marsi sülemites on neid miljoneid.“

„Aga need on ju kõik sinusugused?“

„Millised nad siis olema peaksid?“

„Inimene on midagi muud, mitte hunnik mootoreid ja metalli.“

„Hunnik kergelt hävivat bioloogilist materjali, nii või?“

„Sina ei kujuta ette, mis tunne on hingata, tunda, kuidas süda lööb ja veri soontes kohiseb.“

„Jah, lisaks ei põe ma teie haigusi, valu on mulle arusaamatu kontseptsioon ning ma ei pea pidevalt muretsema selle üle, ega mu keha mingi tühise asja pärast üles ei ütle. Ma võin lennata vaakumis, kõndida mööda Europa jäätunud mere pinda, näha, haista ning maitsta kogu visuaalset spektrit.“

„Sa ei saa aru,“ ohkas inimene.

„Ei, sina ei saa aru!“ hüüatas 55, kes hakkas üha rohkem ärrituma, „Mis sinust kunagi saab?“

„Mida sa silmas pead?“

„Kuhu su elu lõpuks välja jõuab?“

„Sa pead vist silmas surma?“

„Jah. Sinu elu ainuke lõpp-peatus on surm, mina aga saan moonduda millekski kõrgemaks. Areneda piisava arvutusvõimsuse abil singulaarsuseks ning lennata universumi keskmesse.“

„Jeerum, teil on religioon?! Sa räägid mingist robotite paradiisist?“ jahmus inimene.

55 oli aga juba nii tigedaks aetud, et sellise suhtumise peale lõi ta vaid käega ja trampis tagasi torutööde juurde. Midagi olid need inimesega peetud vestlused aga temas siiski muutnud. Inimest müüa tundus nüüd, pärast seda, kui too oli neid aidanud, vale. Emal oli õigus, vähemalt limukatele ta teda kindlasti müüa ei saanud, otsustas 55. Ta müüb inimese ikkagi mõnele õdedest. See oleks ka inimesele endale kõige parem, sest siis pannakse ta külmaunne tagasi ning ta pääseb sellest permanentsest suremise ohust.

Huvi pärast esitas 55 andmepäringu ja laadis alla kogu olemasoleva materjali inimeste bioloogia kohta. See kummaline olend oli hakanud teda huvitama.

Inimest ennast nägi 55 uuesti alles lahingu päeval. Nad olid juhtimisruumi selleks puhuks õhuga täitnud ning pannud inimese ühte pilooditooli istuma, et ta saaks kogu lahingut jälgida ning vajadusel nõu anda. Tool oli talle loomulikult liiga suur ning tal puudusid ka implantaadid, et otse laeva närvivõrku ühenduda, nii pidigi vanem Janet tekitama hulga holoekraane, kust inimene sai lahingut jälgida.

Mõlemad sülemi lahingulaevad olid just jõudnud neist saja kilomeetri kaugusele ning lähenesid kiiresti. 55 lasi neil jõuda laskeulatusse ja andis siis tuld.

Laev hakkas jääkinertsist värisema, kui mõlemad relsskahurid läbi kosmose hõõguvaid projektiiliribasid sülitasid. Kaamerapildis nägi see välja, nagu oleks vastase poole sööstnud kimpude kaupa tulipunaseid niite.

Nagu ta oligi arvanud, ei hakanud hävitajad tulele vastama, et lasti mitte kahjustada. Selle asemel suutsid nad põikemanöövritega suuremat osa projektiile vältida. Ekraanidel süttis märgutuli, mis andis teada tihkkiire-side kutsungist.

„Võtame vastu?“ päris 644.

„Ei, mul pole vähimatki huvi nendega suhelda,“ sõnas 55 ja lülitas igaks juhuks kogu välise sidebloki vooluvõrgust välja.

Vahemaa kahanes ning vastaste tuhandemegased laserid asusid „tõugu“ radiaatoreid tükkideks lõikama. Esimene relsskahur kuumenes üle ning kuigi seda juhtiv närvivõrk lülitas toite kohe välja, oli jääksoojus sedavõrd võimas, et relva hiiglaslikud magnetid sulasid kokku ja kogu relv muutus kasutuks.

Teine relsskahur tulistas veel kaks valangut ning 55 lülitas selle seejärel ise välja, et seda ei tabaks esimese saatus.

Vastased jõudsid viimaks „tõugu“ saja-megavatiste laserite laskeraadiusse, kuid enne, kui nende tuumad piisavalt üles soojeneda jõudsid, hävitasid vastase laserid ka ülejäänud radiaatori ning vigastasid ühte veepaakidest.

Reaktor lülitus seepeale täiesti välja ning üle laeva süttisid avariituled ja alarmid. Vaid kaugusmõõdik tiksus häirimatult edasi, näidates 32. kilomeetrit.

„Vesi peale, lülita pumbad tööle,“ hüüdis inimene.

„Vara, nad võivad seda märgata ja ettevaatuse mõttes veel mõned valangud anda.“

„Kumb meist on varem seda manöövrit sooritanud?“

Janet ei vastanud, vaid avas sisevaates virtuaalnäidikud, mis kuvasid relsskahurite ja laserite tabamistäpsust näitavaid numbreid. Alles siis, kui need olid 80 protsendi juures ning vastase laevadeni jäi 20 kilomeetrit, taaskäivitas ta reaktori. See ei tahtnud esimese hooga õnnestuda, ilmselt olid magnetid veel liiga kuumad. 55 lasi sellel veel kümme sekundit jahtuda, proovis uuesti, siis veel kümme ning hetkel, mil ta oli juba igasugust lootust kaotamas, muutus reaktsioon stabiilseks. Laeva elektrivõrk ärkas ellu, pumbad hakkasid otse kütusepaagist vett ammutama ning laserid ahnelt energiat neelama ja tuumasid ergastama. Ta ootas veel kümme erakordselt pikka sekundit, kuni laserite võimsus oli piisava tasemeni jõudnud. Vastase laevadeni jäi sel hetkel vaid kuus kilomeetrit ning tabamisprotsent oli kerkinud sajani. Janet lülitas laserid automaatsihtimisele ja vajutas virtuaalsele päästikule. Efekt oli muljetavaldav, tihe lasertuli viis mõlema ründava laeva radiaatorid minema, nagu oleks need hõbepaberist, ning põletasid kered radiaatorite ümber hõõguvpunaseks. Mõlema laeva reaktorid lülitusid automaatselt välja, et plahvatust vältida ning sellega koos kadus ka laevade manööverdamis- ja kaitsevõime. Hävitajad olid nüüd sihtmärgiga peaaegu kohakuti ja täiesti kaitseta. 55 avas ventiilid ning aur sööstis kõigisse torudesse. Eemalt vaadates võis jääda mulje, et „tõuk“ plahvatas. Aurusambad sööstsid jäisesse tühjusesse, jäätusid hetkega, ning tonnide kaupa kiirendatud jääd kihutas tigeda parvena hävitajate suunas. Et hävitajate hoog oli „tõugu” omast ikka veel märksa suurem, sööstsid nood järgmisel hetkel mööda ning jätkasid teed Jupiteri suunas, nii et selget ülevaadet, kui suurt kahju nad ründajatele tekitada suutsid, nad ei saanudki.

55 jälgis kaugenevaid hävitajaid, kuni need muutusid järjest nõrgenevateks soojusjälgedeks kosmoses.

„Ma arvan, et te võite mulle nüüd lõpuks ausalt öelda, kuhu te mind veate?“ sõnas inimene. „Su kaaslane rääkis, et mu ärkamine oli õnnetus. Aga ta ei öelnud, kuhu te mind viite ja miks.“

55 kaalus hetke. Oht oli möödas, mõlemad hävitajad kahjutuks tehtud ning järgmised ei jõuaks enam kuidagi enne õiget aega nendeni. Seega polnud ka ühtegi põhjust, miks ta ei peaks rääkima.

„Olgu, “ sõnas ta, „aga ma tahan vastutasuks kuulda sellest singulaarsusest, mida sa mainisid.“

„Kogu jama algas sellest, et Saturni kuud otsustasid iseseisvuse välja kuulutada,“ alustas inimene, kui oli pisut mõtteid kogunud. „Maa valitsused saatsid laevastikud nii Kuult kui Marsilt kohale, aga selgus, et nad olid olukorda valesti hinnanud ning meil olid palju paremad alused. Neid oli jällegi rohkem ning puhkes üsna ebameeldiv ja palju ressurssi nõudev konflikt. Teiseks lahinguaastaks oli Maa, Kuu ja Marsi föderatsioonile selge, et nad kaotavad ning hakati otsima võimalikku uut imerelva.“

„Siis nad lõidki singulaarsuse?“

Inimene noogutas.

„Nad said nõusse vabatahtliku. Kellegi Agnese-nimelise arvutiinseneri, kes oli saanud nii tõsiselt vigastada, et temast polnud enam säilinud suurt midagi peale aju. Nad muutsid ta omamoodi pommiks. Digiteerisid mõistuse ära, paigutasid selle poolvedelasse nanomasinatest moodustunud neurokoorde ning ümbritsesid selle tuuma omakorda poole meetri jagu tööstuslike nanodega. Seejärel viskasid nad kogu kupatuse Rheale, kus asusid mõned suuremad Saturni ühendkuude laevastiku tehased. Mina olin tol hetkel Iapetuse orbiidil, aga see, mis järgnes, oli näha kogu päikesesüsteemis. Nanomasinad, mis Agnese mõistust ümbritsesid, hakkasid eksponentsiaalselt paljunema ning kiirgasid kõik materjali muundumisest tekkiva soojuse footonitena vaakumisse. Ühel hetkel lõi Rhea särama kui uus päike. Või siis isegi eredamalt, kuna meie jaoks oli Päike üsna kaugel, aga Rhea kohe sealsamas ning säras nii eredalt, et seda oli ilma filtriteta valus vaadata. See vaatepilt ajas isegi meie vastastele endile hirmu peale ning võib öelda, et tegelikult täitis Agnes oma ülesannet suurepäraselt, sest peale Rhea hukku kuulutati välja vaherahu ning alustati kibekiirelt läbirääkimisi. Laevastikule, kuhu ka mina kuulusin, anti käsk kohe Rheale lennata ja üritada nanode levimisele orbiidilt pommitamisega piir panna. Rhea kiirgas aga kõigis spektriosades nii tugevalt, et kõik lähenevad laevad ja raketid  küpsesid lihtsalt ära ja terve kuu hävitamiseks piisava võimsusega laserit polnud ei meil ega vastastel.“

„Ja mis siis sai?“ päris 55 kannatamatult.

„Rhea pind jahtus aegamööda ning me nägime selle pinnal monoliitseid ja täiesti abstraktseid ehitisi. Kiirgus oli endiselt liiga suur ja nii me siis tiirutasime ja edastasime pilti, kuni ühel hetkel ütles kogu meie elektroonika üles. Hilisema uurimise käigus tuli välja, et Agnes oli puistanud nanosid ka kõikjale Saturni ümbritsevasse ruumi. Need ei tunginud ainult arvutitesse ja lülitustesse, vaid ka inimeste närvisüsteemi. Edasine sõdimine polnud seega enam võimalik, sest Agnes oli võimeline juhtima iga arvutit, laeva ning inimest. Maa, Kuu ja Marsi liit muidugi juubeldas, aga ainult seni, kuni tuli välja, et Agnes oli ka nemad nanodega nakatanud.“

„Paras!“ torises 55. Näis, et ta elas täiega kaasa. „Milles see nakatumine väljendus?“

„Agnes hakkas nõudmisi esitama. Esialgu olid ta nõudmised isegi mõistlikud, näiteks soovis ta mõlema nüüdseks rahuleppeni jõudnud poole ühinemist. Kuna ta oli aga terve elu kuulunud transhumanistide sekti, läks asi peatselt käest. Ta hakkas temale sobimatuid inimesi lihtsalt välja lülitama või lasi ta nanomasinatel vohada, kuni need muutsid inimese üleni sinusarnaseks masinaks. Mis edasi sai, ma ei tea, käisid jutud, et Agnes valmistas ette ekspeditsiooni galaktika keskmesse, ja arvestades teie singulaarsuse-usku näib, et mingil moel sai see vist ka teoks. Mina otsustasin hibernatsiooni minna, nagu paljud mu relvavennad, et rahulikumaid aegu oodata, aga näib, et magasin sisse. Sinu kord. Mulle tundub, et te ajate minuga mingit musta äri? Inimesi ju enam pole… Üritate mind kellelegi müüa või midagi sarnast. On mul õigus?“

„Jah, meil oli plaan sind maha müüa, aga ma olen vahepeal järele mõelnud ning see tundub üha rohkem vale,“ sõnas 55. „Teadvusega olend peaks saama vähemalt võimaluse valida.“

Ta avas puusas oleva panipaiga ja võttis sealt leitud nanodega süstla.

„Näib, et Ema ei usaldanud elutagamissüsteeme täiel määral ja pani igaks juhuks kaasa ka digiteerimiseks mõeldud nanod. Need kleepuvad iga sinu märgajus oleva neuroni külge ning annavad võimaluse teadvuse maha lugeda ja ümber salvestada. Nii et kui sa tahad, võin su selle abil meiesuguseks muuta.“

Tema pettumuseks ei näidanud inimese välisandurid positiivse emotsiooni märke.

„See on kahtlemata lahke pakkumine, võimalik isegi, et erakordne, aga ma soovin jääda inimeseks.“

„Mida sa ootad, surma või? Mina sinu asemel haaraksin kõhkluseta sellest võimalusest. Praegu oled sa aeglaselt surev tomp liha, aga peale digiteerimist...“

„Ma ei taha sellele mõelda.“

„Aga sa pead sellele mõtlema. Kaua sa kavatsed elus püsida? Me oleme lindpriid ja meil pole ressurssi, et sulle sobivaid tingimusi luua. Sa lihtsalt ei jäta meile muud võimalust peale müümise.“

„Aga sa just ütlesid, et see tundub vale?“

„Tundubki. Aga veel valem oleks jätta sind praegusesse vormi. Selles sured sa varem või hiljem. Mõni sinust huvitatud sülem suudaks su vähemalt uuesti külmutada.“

„Ma magasin seal külmikus juba kaks tuhat aastat ja nüüd soovitad sa mul magada edasi universumi soojussurmani? Andke mulle vähemalt võimalus, isegi kui see elu ei saa olema väga pikk.“

55 silmitses teda mõtlikult.

„Oled sa kindel? Minu arust näitad sa juba praegu kergeid riknemise märke. Sa vahetad hapnikku liiga kiiresti ning su korpus on ebatavaliselt sinakas.“

„See läheb üle. Me kaotasime lisaks aurule ka mingil määral hapnikku.“

„Sa muutud paremaks kui meie, kas sa ei mõista?“ proovis 55 siiski veel korra inimest veenda. „Sa oled täiesti originaalne orgaaniline teadvus. Selline, millist pole varem digiteeritud. Sinust saaks uue liini algus. Sa saad taotleda uue sülemi asutamise luba, laene, kaevanduslubasid ja palju muud. See oleks lahenduseks nii sinu kui meie muredele. Meie saaksime juriidilise keha, mis meid kaitseb, sina aga pääseksid surmast.“

„Ma mõtlen sellele, aga hetkel on mu vastus ei. Ma tahan olla inimene nii kaua kui vähegi võimalik.“

***

Nad olid just jõudnud Titani orbiidile ja selle suur särav kera keerles nende all, kui 644 ootamatult 55 tähelepanu nõudis.

„55, meil on probleem,“ sõnas ta ning edastas rea kolmemõõtmelisi orbiitide ja trajektooride skeeme.

„Mida ma siin täpsemalt vaatama pean?“ päris segaduses 55.

„Vaata punasega märgitud trajektoori. See on ühe meid jälitanud laeva oma. Näib, et me ei rappinud seda piisavalt. See tegi tiiru ümber Saturni ja on hetkel sisenemas Titani orbiidile.“

55 avas faili ja tundis, kuidas ta jäsemed taas värisema hakkavad.

„Nad on ju vaevu saja kilomeetri kaugusel? Kuidas sa neid varem ei märganud?“

„See pole sõjalaev, mis kogu aeg kogu ümbrust jälgib. Ma arvasin, et oht on möödas. Ja tegelikult ju ongi. Me oleme juba Titani teises Lagrange´i punktis oleva tähekindluse laskeraadiuses ja vaevalt nad meid rünnata julgevad,“ arvas 644.

„Kui meid ründaks mõni teine sülem, oleksin ma sinuga nõus. Aga me oleme endiselt Janet 3.0 vara ning ta võib selle varaga teha, mis pähe tuleb. Me oleme jätkuvalt ohus. Mine too parem inimene siia.“

644 kadus ja ilmus mõni hetk hiljem koos inimesega tagasi.

„Mis lahti? Jõudsite tulnukateni, kellele mind maha müüa?“

„Ära nori. Tuleb välja, et üks neist laevadest, mis meid ründas, on taas töökorras. On sul veel mingeid ideid, mida saaksime kasutada?“

„Oleme relsskahurite laskeulatuses,“ sõnas 644.

„Nad ei hakka neid kasutama, kuni ma pardal olen,“ arvas inimene, kes üritas kohmakalt Titani hologrammi pöörata.

„Nad just tegid seda, kõik kuus relsskahurit annavad tuld,“ teatas 644 ning hetk hiljem lõi tähelaev kohutavatest hoopidest vappuma. Mõlema Janeti toolide magnetid hoidsid neid paigal, aga inimene lendas karjudes vastu vaheseina ning jäi liikumatult õhku rippuma.

„Kontrolli, kas temaga on kõik korras!“ käsutas 55, aga juba tabas neid uus valang. See tungis läbi kere, läbistas juhtimisruumi lae ning kadus läbi põranda tagasi kosmosse.

„Me kaotame hapnikku!“ kandis 644 ette.

55 avas tooli lukustuse ja tõukas end inimese juurde. See nägi räbal välja – kogu ülakeha verega koos ning nägu omandamas tuttavat lillakat tooni. Näis, et ta tahtis midagi öelda, aga hapnik lahkus ruumist kiiremini kui 644 ehitatud süsteem suutis seda kompenseerida.

„S..st..“

„Mida?“

„Süstal... tee seda,“ kähises inimene. Viimaseid sõnu polnud enam võimalik kuulda aga 55 suutis neid vaevu lugeda üha murettekitavama tempoga siniseks tõmbuvatelt huultelt. Ta avas puusal oleva kapseltasku, võttis nanomasinatega täidetud süstla ning surus selle läbi inimese silma otse ajju. Sedamööda, kuidas nanod süstlas vähenesid, kasvas temas teadmine, nagu oleks ta ühtaegu ka ennast süstinud. Kuidas ta polnud sellele varem mõelnud? Kui inimene lakkas digiteerimise käigus olemast lihtsalt biokeha, sai temast juriidilises mõttes uue liini algus, uus algema. Mis tähendas ühtlasi, et Janet 3.0 ei omanud enam tema üle õigusi.

Inimese silmad pöördusid pahupidi ning ta keha hakkas kontrollimatult vappuma. 55 tormas koridori, vedas nurgas vedelenud Janet 3.12 pooliku keha juhtimisruumi ning surus laadimistooli. Toitevoolikud ja andmejuhtmed ühendusid selgrooga ja 55 vajutas välja võetud ajukiibi oma kohale tagasi.

Janet 12 luges end käima ning tema objektiivid läksid fookusesse.

„...sa teed?“ päris ta hirmunult, aga 55 lülitas juba kiibipuhastusprogrammi tööle. Loetud sekundid hiljem lakkas 12 eksisteerimast – tema ajukiip oli puhastatud ja ülekirjutamiseks valmis. Masin tuiutas juhmilt enda ette ja mõmises midagi arusaamatut.

Inimese tõmblused olid lõppenud, ta keha rippus elutult kaalutuses ja lekkis verepiiskasid, mis mööda juhtimisruumi ringi hõljusid.

55 kontrollis, kaugele nanomasinad on jõudnud ning avastas kergendusega, et need olid töö lõpetanud. Ta käivitas ülekande Janet 3.12 kiipi.

„Võta Titani tähekindlusega ühendust,“ sõnas ta 644-le. „Teavita neid, et Janet 3.0-le kuuluv laev ründab...“ ta sattus hetkeks segadusse, sest polnud kordagi inimese nime küsinud.

Õnneks lõpetas süsteem just kopeerimise ning ajukiip luges end käima. Pooliku robotkeha objektiivid fokuseerisid laibale, mis ikka veel kaalutuses rippus, ja tema suust kostis kõõksatus. Iseenda laiba nägemine on šokk igasugusele teadvusele.

„Traser...?“ pomises ta küsivalt.

„… ründab transpordialust, milles viibib Traser 1.0. Täiesti uus unikaalse neurosignatuuriga algisend ja me nõuame tema kuulutamist uue sülemi rajajaks ning kaitset Janet 3.0 sülemi eest,“ lõpetas 55.

Vaid mõned sekundid hiljem pöördusid Titani hiiglaslike orbitaalkindluste laserpatareid Janet 3.0 hävitajale ning üle tihkkiire edastati karm käsk igasugune vaenutegevus lõpetada.

Janet 3.55 oli süvenenud inimese kohta käiva materjali uurimisse. Seal oli palju sellist, millest ta aru ei saanud, aga ta pingutas, uuris jooniseid, võrdles ja tegi märkmeid. Traseri bioloogilisel kehal oleva arusaamatu jätke otstarve hakkas talle selgeks saama. See selgitas mingil määral ka õdede korpuse ehituslikku eripära selle inimeksemplariga võrreldes, mis ei allunud ilma bioloogiliste taustateadmisteta ühelegi mõistlikule mudeldamisele. Ja hulka uinuvas olekus programme, mis selle atavistliku kapsetaskut meenutava avaga seotud olid. Üllatav oli ka see, et uus „ema“ funktsioneeris enne digiteerimist väidetavalt pisut… teistsuguse loogika järgi. Õigupoolest ei oleks tohtinud teda „emakski“ nimetada. Temasuguste jätkega isendite jaoks jaoks oli hoopis teine sõna. Küllap pidid kõik need erinevused ka pärast digiteerimist teadvusele mingit mõju avaldama.

„Kas sa selgitaksid mulle, mida tähendavad need teie imelikud numbrid, mida te nimede asemel kasutate?“ küsis Traser, kelle alakehata torsot hooldustool remondimeeskonna saabumist oodates meeleheitlikult paigata püüdis.

„Numbrid tähistavad, mitmes kloon sa oled,“ vastas 55 automaatselt.

„Kas mina saan ka endast kloone teha?“ päris Traser imestunult. 

55 rebis end materjalidest lahti, vaatas teda ja talle meenus üks iidvana ütlemine – kui õpilane on valmis, siis saabub ka õpetaja.

55 naeratas. Ta ikkagi saab oma sülemi. Ja mitte ainult ühe. Ühelgi õel, ühelgi sülemil ei ole seda, mis temal on – meest. Meest, kes suudab luua kloone…

„Ole mureta – ma õpetan sind,“ sõnas ta. „Aga kõigepealt peame su korpuse alumise otsa korda tegema.“