Valgusallikad sellises sügavuses on enamasti nii loomsed kui vulkaanilised. Äärmisest punasest, soojast oranžist, lagurohelisest, virvavalgest kuni vaevumärgatava indigohõõguseni märgistavad tulukesed territooriume ning seisundeid kogu nähtava spektri ulatuses ja pisut veel pealegi. Pimedate tornidena kõrguvad kivilõõride kobarad, mida Ainu parajasti uuris, tulid selle taustal hästi esile. Mustendav ürglinn uuema merekeemiaga aasade vahel, mineviku kaitstud oaas. Need suured, päidpidi liiva sisse kukkunud tõrsloomi meenutavad kivist murdlainete ahelikud nägid välja pudedad ja murenenud, vaevu koos püsivad. Aga kõik see kihisev, kubisev, võbelev ja servadest pisut ümberpaiknev mass oli otsustanud voolava vee tõmbejoontest hoolimata kindlameelselt ühes tükis seista. Seista ja kasvada. Neis polnud enam midagi habrast, ebalevat ega isegi väikest, kui jõuda piisavalt lähedale ja peatuda nende hindamiseks. Lainerullidest korstnate siseveed olid Ainu jaoks sama ebasobivalt leilised kui välisveed jahedavõitu, nii võinuks ta serpentiinlinna soojuspildist väljagi tegemata suunduda neist ükskõikselt mööda, pakituna oma sensoorsesse, kuid siiski kaitsvasse väliskesta, mille ta pikkade otsingute vältel mõningase pingutusega välja oli arendanud. Veel pole tal asja ei tulise vee tsooni ega parasvööndisse vete piiridel, veel polnud siin tema ase.

Sellegi poolest oli meelirahustav seda nähtust teinekord imetlemas käia, jälgida eemalt, kuidas elust kihiseva poorse mineraali rakukesed on sunnitud oma ainukest olemisviisi jätkama. Muutumata, kahetsemata, mäletades kõike tarvilikku, juhituna vääramatust rajast, pimedatena mööda tuiskava ümbruskonna kõigeküllasuse suhtes, sama kaitsetud ootamatu tapva välismõju eest kui võimetud end ise lõpetama. Suremist polnud see olemisvorm veel leiutanud, erinevalt paljudest teistest.

Ainu tavatses kogeda kivitorne korraga nii mikro- kui makrotasandil – see tekitas erilise pulbitseva aistingu, milletaolist ta muidu harva koges. Ta ajas mõned kemosensorid harali ja maitses vees lahustunud gaasisegu, mis õhukese kihina poolelusat kiviseina rüütas. Maitstes tundusid veed talle värvilisena nagu uuema, liikuvama, jahilembesema eluga kirjatud väljakud kõikjal mujal ümber kivikorstnate. Tumedate seinte eluvõime aga ei seisnenud liikumises. Polnud vaja pageda ega taga ajada, polnud kedagi peibutada ega karta, midagi juurde hankida, polnud ka kellelegi midagi näidata. Kõik, mis oli, oli. Sõltunuks see nende endi hoolimisest, oleksid nad lisaks aistimispüüete puudumisele olnud ka ise nähtamatud ja tuntamatud – aga ei, mitte hirmust, mitte küündimatusest, mitte raskete aegade ahistusel! Pelgalt tarbe puudumise tõttu. See vorm ei vajanud teadmist oma välimuse kohta, nagu enamik teisi erinevatel ajenditel vajas. Aga loomulikult oli teistel seda lõõrielu võimalik uurida, seirata, tunnetada, kes teab, ehk isegi silmitseda… Nii mõnelgi leidusid sobilikud vahendid. Just nagu Ainul nüüd. Ta eristas pinnatekstuure paremini kui paljud teised neil hämaratel maadel, kuid suutis jätkuvalt skaneerida ka sisemust, vahetades selleks filtreid ja lülitudes ümber spektritele, mille aistimiseks vajalike kristallidega valgud oli ta endale saanud märksa võõramates oludes kasvanud organismidelt. Ta võis nii maitsta ja haista, aga võis ka ainiti vaadata, suumides nii kaugusi kui skaalat, koondades tähelepanu, lahutades detaile, võis pingida materjali omadusi, kaugseirata keemilist koostist. Ainu eristas pisiasju kergesti ja nautis nende olemasolu ümbritsevas elurikkuses. Ta peatus sageli ilma olulise vajaduseta, pelgalt selleks, et oma oskuste kasutamist nautida ja kiitis siis endamisi asjaolu, et tal olid nii väärt silmad.

Juba silmaarendusi planeerides võis arvata, et tema uitlemised muutuvad märksa vähem sihituks, kuid see-eest senisest külluslikumaks, teinekord hämmeldushetkigi põhjustavaks, aga samas ka üksildasemaks. Alles mullu oli ta möödunud sellest kummalise kehatüübiga olevusest, kelle nägemisvõime näis elu kestel taandarenevat – ja seda kavakindlalt, tahtlikult. Tema ümber tiirutades kulus Ainul õige mitu tsüklit, enne kui ta otsusele jõudis, miks see olend oma silmadel niimoodi minna lasi. Näis, et liikumine huvitas teda ainult liigi leviku seisukohast, toidu hankimise või enesekaitse strateegiates puudus nägemisel tema jaoks funktsioon. Ju ei tundunud energiakasutus tema poolt hõivatud nišši arvestades piisavalt ökonoomne, et oleks ressursipaigutust ära tasunud. Leviku eest hoolitsesid arvukad vastsed, kes vajasid selleks nii liikumisvahendeid kui ka paremat nägemist. Elupaiga eripärasid arvestades oleks liiga hea eristusvõimega vaateorganid täiskasvanud isendit aga pigem seganud kui abistanud. Kindlalt paigale aheldumise järel imendas valmik oma küllalt keeruka ja kaetud reetinaga silma koos närvidega tagasi keskajusse ning arendas tugevale kitiinist turjale vaid õrnad soojuskiirgust püüdvad tundelaigud. Ümbritsevas pimeduses eredana vilkuv optiline lärm, mis õigupoolest temasse ei puutunud, oleks seda olendit asjatus erutusseisundis hoidnud, tekitanud tunde, et ta peaks nagu muudkui kuhugi minema, üha midagi otsima, aiva kellekski saama. Teda jälgides oimas Ainu, kuis eluks nii vajalik stressireaktsioon oli just see, mis ta oli – edasiviiv! – ja seetõttu mitte alati kasulik. Need, kel polnud plaaniski kuhugi jõuda, pidanuks transmitteriahelaid kurnavalt ning tulutult ühtevalu redutseerima. Polnud ju otstarbekas lõputult toidet taga hoida igaks-juhuks-ärevust tootvatel aparaatidel, millest kehale enam tehnilist kasu ei tõusnud ja mis võisid koguni segada teiste meeleorganite vaiksemaid signaale.

Küll aga oli nende organite ehitusmehhanismi eest tänulik Ainu, kes oli end juba ammu harjutanud multimodaalse juhtimisega. Pärast põhjalikku juurdlemist otsustas ta uuritud eluka ära süüa ja segmenteerida. Nii saaks ta oma valdusse väärtuslikud andmed, et taas üks uus kasulik mudel – seekord siis silmatüüp – oma pagasisse lisada. Kuna ta oli juba kunagi hallis minevikus pannud kelleltki pihta idee kasutada oma vana mikroobset kanalrodopsiini ioonpumpa teatud primaarsete närvifunktsioonide uuenduste põhilise käitajana ning siseseire edendamiseks, ning tal oli olemas kogemus ka melanopsiinkellaga, oli suur osa varustust tema kehas juba moel või teisel reservis, vaja oli neelata vaid sobilikud osad teise organismi lähtekoodist ning ümberkirjutamisel üht-teist nutikalt ära vahetada. Silmade aluseks dubleeris ta mõningaid oma paljasvõrkkestale sarnaseid kiirgusandureid väikese pigmendilisandiga, keeras rakud teisipidi ja voltis koe kumeralt ümber uutesse anduritesse suunatud siseseirenärvide. Keerukat liitainevahetust oluliselt häirimata vahetas ta seejärel võõra optilise valgu tagasi kehaomast tüüpi rodopsiinide vastu, et harjumatut sorti transduktsioon ei muudaks tema uut silma võõrast mudelist ega tema enda teistest sensoritest märgatavalt aeglasemaks. Ning lõpuks – kui juba, siis juba! – pani ta mängu kõik oma kehas tallel olevad pigmenditüübid, et näha valgust ka veekihtides, kus see kasulik võõras ise oleks tundnud end juba võrdlemisi videvikku mähituna. Viimase lihvina tuli uuele hea lahutusega optikale peale kasvatada täpsustav lääts. Samasuguste kaltsiit-rombide kihi jaoks polnud sünteesirada kusagilt võtta, aga loomupärase oportunistina ei takistanud see teda kauaks. Leidnud oma varude hulgast ühe läbipaistvaks valguks tarduva ensüümi, mille põhifunktsiooni oli ohutu deprioritiseerida, muundas ta selle koodi, kuni ensüümi hakkas perioodiliselt nõristuma ka uute läätsede tarbeks, ja oligi ülesanne põhijoontes lahendatud. Lisaks kõikvõimalikele konventsionaalsematele anduritele oli tal nüüd uus kompaktne suumiv ja lahutav optika ning ta kavatses seda igal võimalusel nautida, tundmata end seepärast vähimalgi määral mingisuguse ripsmelise vastsena, öelgu see võõras kood mida tahes.

Vastsed! Kõiki mereelukaid kihutas tagant sund toota lugematul arvul pisiripsmelisi liikuvaid järglasi, kelle ainus eksisteerimise õigustus näis olevat neid produtseerinud isendi massi ületamine. Nende tootmist Ainu põhimõtteliselt mõistis ja toetas. Aga mitte viisil, millisena see tavaliselt välja kukkus. Ainu plaan oli hoopis erinev, see seisnes hoolikas püüus täiustada oma liitkeha, sobitada sellesse kõikvõimalikud ja -võimatud evolutsiooniliselt kasulikud ideed, ja alles siis produtseerida järelkasvu. Poolikuna vastseid paisata oli mõttekas ainult äärmise katastroofi korral, juhul, kui Ainut oleks ähvardanud lõppemine. Vastseid oli vaja, aga mitte liiga palju, mitte liiga vara ja mitte toorena; mitte nii, et nad oleksid kompromiteeritud versioon tema täiuslikust kaugemast plaanist.

Ainu tõmbas jäsemed sisse, lastes mööda parve meduuse, kes tuiskasid kusagil sinistes kaugustes terendava sessiilipõlve poole. Ta väristas end, kuni vesi ümbruskonnas oli vahetunud lahjema ja puhtama vastu, ning lomberdas siis edasi mööda kaljuriba äärt. Selline oligi elu kaasaegses vees – pisut tihedavõitu. Võib-olla polnud see viimasel ajal enam sama pingeline kui antropotseenis, enne merede tõusu. Aga selliseid geronte, kes olid maailmas juba siis ja seda veel mäletasid, polnud palju liikvel ja neistki mitmed olid oma mälestused omandanud mitte vahetul viisil, vaid ümberkirjutuste kaudu. Ainu arvates ei saanud väljasuremisheitlus kesta igavesti ja temal indiviidina oli olnud õnne jõuda juba peaaegu selle teise serva. Ta oli pika elu jooksul kogenud palju ängistust ja valu, aga ka uute ideede tõusmist heitmelademetest. Rohkem kui iseendaks jääjate väljasuremist, oli ta kohanud paindlike vormide ümberorienteerumist ning rõhutute ridadest võrsuvate uute valitsejate pealetungimist teiste poolt tühjaks jäetud energianiššidesse. Avanes ka seninägematuid suundi, kuhu tormata, ja kel vähegi oli, millega, liipas, kulendas või imbus kontrollima, kas süüa saab. Tundus võimatu hinnata, kelle strateegia oli õnnestunum – kas kopeerimismaniakaalsetel vastseprodutseerijatel, kes pidid alati pärast teatepulga üleandmist ise jalust kaduma ning leppima lootusega, et ehk ei läinud valesti… või temasugustel, kes püüdsid indiviididena kestvuse poole, psüühika napp jõud kandmas mälu külma kaljukamaka raskust. Ainu oli pidanud üle elama palju loobumisi ja tagasilööke, andma ajutiselt käest juba omaks peetud oskusi ja kalleid koodijuppe, mille käiguspidamine oleks keskkonnatingimuste halvenemise tõttu põhjustanud liitorganismi surma. Psüühika aga seisab somaatikal. Selliste äralõikamistega koos oli ta tahes-tahtmata ära andnud ka nii mõnegi jao oma mälusalvedest. Nii leidis ta end kohati silmitsi tühjade aladega mõttemaastikul, kus mõni kontseptsioon ootamatult katkes või osutus nii fragmentaarseks, et ta ei suutnudki selle algupärale osutada. Mida oli kujutanud endast antropotseeni sügis, teadis ta kuidagi kindlamalt kui seda, mis asi sügis ise oli. Ulguvete sügavusest ta seda nähtust ei leidnud ja enesel selle efekti ei mäletanud. Mida tähendas olla transhumaan, ei oleks ta osanud enam kellelegi seletada, ometi ümbritses seda mõistet tema mälestustes eriline nostalgiline aura. Justnagu segu vanadest lõhnadest ja ammustest maitsetest, mida polnud enam ajastute vältel aistida õnnestunud, aga mis polnud seal sügaval alg-ajus veel ümber kirjutamise ohvriks langenud. See mõiste seostus lähedalt ühe teise lõhn-värv-stressikimbuga, mille täpne sisu talle samamoodi enam ei heiastunud, aga üheskoos tähendasid need tema jaoks midagi nälja ja igatsuse vahepealset. Kunagi oli siin olnud palju temataolisi ja enne kui nad lahkusid, oli see tähendanud ahastust ja ilmajäämist. Nüüd, silmaomanikuna, oli tal tekkinud komme ujuda vahel ülavetesse ja vaadata kättesaamatus hõrenduses helendavat avarust, kujutledes, et selle nimi on Rikaste Lahkumine. See võrdus kingituseks saadud paari ülavee-kopsudega just enne seda, kui kinkija mered talumatult kuumaks kütab või suure tüki närvimürke täis rindkalaga pärast kaua kestnud näljahäda. Sarnast tunnet ei tekitanud temas peaaegu miski muu, sest muu, ja praktiliselt kõik muu, oli kas mõistusega käsiteldav või füüsiliselt lahendatav. Tema ainus kättesaadav viis veidrat igatsusvalu ohjes hoida oli paremini keskenduda oma plaanile ja koguda veelgi hoolsamalt materjali oma liitkehasse. Ähmaselt teadis ta, et ei sarnane enam ammu endasugustega antropotseeni sügisest rohkem kui teiste opistokontidega, kelle hulka ta põhijoontes ikka veel kuulus. Temast oli liiga palju ära antud ja üle kirjutatud, aga ka rohkem komponente elu puu kõrvalistest okstest juurde hammustatud kui lihtne parasitism eales oleks suutnud ühte liita. Ulguvetes kihavat ümberkohastumist pikaealisena kõrvalt vaadates sai talle üha selgemaks, et tema – ja mõned harvad temataolised veel – esindabki erakordset kontrabalanssi kõikvõimaliku uue ilmumise vastasküljel – tema koondas ja liitis, võrdles ja sortis, tasandas ja mahutas. Tema esindaski konvergentsi kõigi vastsepaiskajate divergentsi tipus.

Ootamatult tundis ta kellegi tugevat huvi.

Info selle kohta laekus korraga nii kemo- kui rõhusensoritelt, nii et ta pöördus kiiresti silmaga ohuallika poole. See oli üsna kaalukas loom, otsevaates ligikaudu Ainu mõõtmetes, aga eemalduvas teljes väga palju pikem. Ainu pingis ning salvestas kiiresti võõra põhiparameetrid, et hakata neile detailsemaid andmeid lisama. Vesi nende vahel soojenes – võõras lehvitas tema poole pikkade painduvate kombitsakimpudega, mille tipud tundusid kleepuvad, ehkki mitte liiga palju. Võõras oli vaikne, aga tundus koguvat mingit potentsiaali – terve tema väliskest virvendas sensorite all. Ainu sirutas haaratsid ja veel paar andurikulendit, mõõtes ja kaaludes kõike, mida sai. Siis proovis ta suhelda.

Mis järgnes, ei olnud just ootuspärane. See oli keemiline karje, aga mitte üheski Ainule mõistetavas keeles, ja ometi pidas Ainu end neis vetes praktiliselt polüglotiks. Kohtumine selle isendi esimeste lõhnapahvakutega lõi ta retseptorid peaaegu lukku, nii et nende värskendamiseks pidi ta kulendid tagasi tõmbama. Siis katsetas ta uuesti, väljastades mõned väga lühikesed ja selged fraasid mitmetes levinud molekulaarkeeltes, millest vähemalt miski pidanuks klappima nii suure ja esmahinnangul üsna Ainu-sarnase organismi lähivete tüüpilistest toiduvarudest tuleneva keemilise võimekusega.

Midagi arusaadavat ta vastuseks ei saanud, ka väliskestale kondenseeritud biovoolu ei tundunud võõras kõneallikana kasutavat, vaid tungis üha peale kõigi tugevate aurudega, mis tal olemas olid – Ainu sisevaatlus ütles kiiresti, et olend tema ees töötab nüüd täistuuridel, mingeid radasid säästmata. Ainu tundis, et vajab selle intensiivse olendi jaoks nimetust, aga millegi varemnähtu moodi see tema meeltes ei tundunud, niisiis eraldas ta mõiste staatuse määratlusele „Teine“.

Teise robustsus meenutas Ainule midagi, mille ta oli ammu alla surunud, see tundus ühekorraga ülemeelik, lihtsameelne ja vaenulik. Teise podisev molekulivada ajas tal retseptorid umbe, korduvalt tuli ühed kulendid tagasi tõmmata ja teistega kompida. Kuna suhtlemine osutus võimatuks, püüdis ta seireandmetest midagi järeldamiskasulikku välja sõeluda ja aimata midagi Teise kehaviiside kohta. Alati tuli kasuks kiire kaalumine, kas ehk sobiks uus olend ainevahetuselt kohe neelamiseks, et siis rahus segmenteerida ja otsustada, mida annab ümber kirjutada, mida ära seedida? Pikkuse ja aktiivsuse tõttu oleks seda konkreetset elukat muidugi tulnud enne millegagi vaigistada ja tahtejõuetuks muuta, ent Ainule polnud veel seegi selge, mis tagamõtte ajel Teine tema suhtes nii suurt teotsemishuvi üles näitab. 

Mida Teine temast tahtis? Millisena ta teda tajus? Kas teda peeti samaliigiliseks, et nii innukalt peale suruti, ja miks ometi see isend nii kõvasti lõugab? Teine valas laiali ohtralt kriiskavaid sõnumeid, mis sarnanesid Ainu meelest kõige enam feromoonidele – paljude vastsepaiskajaliikide poolt hinnatud kehavälistele transmitteritele, mida kasutati üle avaruste oma liigikaaslastega suhtlemiseks. Mõistagi olid siis suured doosid õigustatud, kui hoovused või atmosfäärituuled neid stiihiliselt kandma pidid. Aga miks see pentsik loom talle otse pähe karjus, kui ta ometi kompis ja haaras Ainut oma paljude kleepnätskete haaratsitega nagu püüaks suhu toppida? Ta pidi ju ometi aduma, et neid ei lahuta ahelikud täis võõraid vesi?

Teine liibus kogu kehaga Ainu vastu, millele Ainu vastas mõõduka põiklemisega, ise samal ajal süllekukkunud lähikontakti teise sisemuse skaneerimiseks kasutades. Teine maitses nagu keev nälg, aga ei püüdnud teda õgida, vaid surus Ainut oma pikkadesse kulenditesse uputades vastu ta ihu ikka ja üha seda järjest lühemaks kuluvat loetamatut fraasi, mis aga Ainu kehas midagi ei käivitanud. Miks too seda siis tegi? Võimalik, et nad lõhnasid sarnaselt – aga Ainu ei kavatsenud liituda ega andmeid vahetada! See oleks olnud algeline. Kaaluda Teise enda osaks muutmist, võtta ta oma sihteesmärgi alla, täiustada end tema kaudu, täiustada teist endaga, lihvida ühiselt seda uut olemise vormi ja viia nende uus ühine liitkeha veel sammukese lähemale lõppeesmärgile – palun! Kui vaid Teise maruline feromoonide üledoseerimine poleks mõtlemist ähmastanud. Ainu lehvitas vabade jäsemetega ringi, et vooluvesi puhastaks ta gaasivahetussiffoone, enne kui teadvus hämarduma hakkab. 

Suguline paljunemine on ju ülim eksistentsiaalne absurdsus, mõtles ta kummastusega. Ja ometi tegeleb sellega suurem osa elusloodusest, põhjataimed sealhulgas. Selle asemel, et iseennast kloonida, kui on nii suur valu pidevalt koopiaid väljastada.

Ainule tundus nende veider ühtepõimunud tants – tema sifoone puhtaks läkastades, Teine täiest kõrist ja mõistetamatult karjudes – mällusööbiva näitena sügavalt eksistentsiaalsest evolutsioonilisest paratamatusest. Ainu soovis Teist endaga liites pikendada plaani igavesest elust, liigne materjal oleks kulunud nälja kustutamiseks. Teine soovis teda endaga liita vaid mingiks hädiseks osaliseks segundamiseks, mis, tõsi küll, on painavaks kinnisideeks suurele osale kõigist, keda Ainu on kohanud, liitnud, või läbi liidetavate fülogeneetilise ajaloo valusalt aimanud. Mõlemad võivad selle käigus surra. Mõlemad julgevad selle käigus surra. Nälg, iha ja surm, uue maailma valitsev triaad. Kõigi kognitiivide põhiline küsimus – kas ma raatsin su alla neelata? – oli taas kogu oma mahlases ilus tema ees, samas kui ta ei suutnud täpselt määratleda, kas Teine kuulus samuti kognitiivide hulka või mitte.

Teine jätkas tema mässimist oma jätketesse, vabastades väliskihilt mõne järsu lahenduse vormis kogu sinna kogunenud bioelektrilise laengu. Varjestus kadus, nüüd paljastus Ainu pilgule äkitselt palju detailsem vaade Teise sisemusse. Ta põrnitses üksisilmi, või pigem kõigi oma vaaturite võimsusega, ega suutnud oma järeldusi uskuda.

See Teine on kummalisim kummalistest, ta ei otsinudki samaliigilist partnerit. Temas oli midagi sarnast Ainu endaga, ning see tõdemus täitis Ainu mingi veidra ja pooleldi vastumeelse, pooleldi õhevileajava meeltevärinaga. See teine otsis võõraid kehi ega hoolinud liigist, ei hoolinud ka Ainu poolt ärapõlatud sooküsimusest – on ta siis parasiit?

Parasiite oli Ainu küll ja veel näinud, ohtlikematest kõrvale pöördunud, kasulikumaid omakorda ära kasutanud, väärt tehnikaid oma liitkehasse hõlmanud. Ka Teise sees nägi Ainu pistelise biopsia järel suuri piirkondi organellide või olenditega, mis justnagu ei kuulunud päriselt Teisele. Seal oli palju võõrast koodi, mida polnud ülemorganismiga isegi lõdvalt integreeritud. Need külalisorganismid tegutsesid stressinäitajateta, ning ka Teises ei olnud näha nendevastaseid tõrjereaktsioone. Järelikult, tõdes Ainu, hoidis Teine endas sümbionte. Ta oli Ainu sarnane, ehkki palju vähem lõimitud viisil!

Või kas oli? Üldtulemuses ja silmnähtavas struktuuris oli ikkagi midagi teistsugust, raske oli siis pidada samaks ka eesmärke. Siiski tundis Ainu äkilist tõmmet selle veidra organismi poole, mis ikka veel puistas talle külluslikult ja ülemeelikult kangeid keemilisi loosungeid, millest polnud aru saada, kas need olid mõeldud pigem tema võrgutamiseks või ära seedimiseks. Samal ajal siirdasid nad üksteisesse järjest oma kulendeid, vastastikku mõnesid blokeerides ja mõnesid läbi lastes, justnagu mängides, kiseldes, meelitades, tõrjudes. Feromoonid karjusid nüüd nii valjusti, et see põhjustas peaaegu valu. Teise organismi üleelusuurused reaktsioonid ja samas nii kutsuv membraaniline embus tema seirekulendite ümber just enne, kui need läbi väliskesta lubati, viisid Ainu äärmise tähelepanu seisundisse, ta meeled olid nii pingul, et vaevu jäi aega ja energiat järeldusteks. Puhaste emotsioonide torm pühkis üle ta sisekeskkonna ja täitis teadvuse tulise uduga. Sanktsioneeritud küllakutse oli midagi uut Ainu jaoks, kes tavapäraselt pigem ründas kui küsis, pigem neelas kui veenis, ning kes pidas hea moraali tunnuseks kiire ja võimalikult tajumatu surma pakkumist osapooltele, kelles võinuks leiduda surma kartmiseks piisavalt teadlikkust.

Mõistmaks, mis edasi toimuma hakkab, pidi ta kiiresti infot juurde hankima ja mitte viivlema sensoorses külluses, ise oma sisesekretsiooni uudiskokteilide najal pillerkaaritades. Aga nägi Ainu nüüd hulga selgemini. Teise kehas ärkasid ja paiskusid sülemitena liikvele mingisugused ahned lisakehad, mikroskoopilised Teised. Polnud kahtlust – Teine oli parasiit. Need pidid olema maimukesed. Ilmsesti igatses ta leida piisavalt ontliku olemisega masskeha, mida allutada ja täita hoolitsevalt oma järelkasvuga. Välismeri ei kõlvanud seesugusele oma ängistava määramatusega, talle oli vaja kellegi kaitstud sisekeskkonda. Ainu tundis ja mõnevõrra põlastas niisuguseid – kas polnud see nõrkus, vajada midagi nii väga? Või oli see omamoodi tugevus, kavalus, kindla peale minek? Ainu heitis veel ühe meelepuute üle mikroskoopiliste Teiste kobarate, püüdes haarata proovitükki koodianalüüsi jaoks, aga need juba valmistusid tema poole sööstma ja teda vallutama. Ainu ei kavatsenud seda lubada, aga ei kiirustanud end ka lahti rebima, usaldades oma erinevate koloniseerimiskatsete vältimiseks välja arendatud kaitsemehhanisme. Ta säilitas veel kontakti, et õppida lähipuutekaaslaselt midagi, mis ehk juba järgmisel kohtumisel võimaldaks teda siiski endaga liita. Mida veidram oli organismi mõni kohastumus, seda paeluvam see Ainule tundus, seninägematud strateegiad ja tehnikad olid väärtus, sest neid sai kasutada kasvõi moel, milleks nad polnud ette nähtud  – ja selles oli Ainu meister. Need olid pärand, mida koguda, lõimida ja ühes endaga lõppeesmärgini kanda. Selliste nähtuste pärast tasuski olla kollektsionäär.

Mikro-Teised paiskusid liikvele, aga ei tunginud temasse. Hoopis osa suurest Teisest hakkas lagunema, et siis kiirkorras moodustada fragmente puudunud tootmisüksusest… Läbipaistvate kudede sees tõusid esile harulised torukesed, mis polnud enam täidetud väikeste töölisorganismide, aga veel ka mitte mikro-Teiste poolt, nende asemel vubisesid selles üha suuremaks paisuvad uut sorti rakud, mõõtmetelt ületamas isegi paljurakulisi mikro-Teisi. See viitas uuele suunale, mida kinnitasid ka Teise keha keemilised muutused. Nii ebatõenäoline, kui see ka ei tundunud – Suur Teine arendas endale baassugu! 

Ainu tõmbus järsult eemale. Selline parasitism võis olla varem kohatutest märksa ohtlikum. Polnud kindel, millist filtrisüsteemi ja millisel aineringihetkel selle strateegia vastu kasutada, või kas teda ei oldudki juba lõksu meelitatud. Ta jälgis mõningase meeleärritusega, kuidas Teise sees startisid tuhanded ekslikult vastseteks peetud mikro-vastassoolised kandekaaslased õhinal viljastama marjatuubuleid baassooliseks muutunud põhiorganismi kuumas keskpiirkonnas, mille järel pidi selguma, kuhu ja millise mehhanismi najale kavatseti süstida arengutsükleid läbima Teise uued, tegelikud vastsed. Kas ka see kobarorganism varieerib oma järelkasvu, nagu paljud teised? Kas tal oli samuti plaanis luua kirju kari erinevaid ebardvorme, oli ehk temalgi hoolimatu tava produtseerida lugematu arv tõenäoliselt mittetöötavaid mudeleid ning ohverdada suurem osa neist saatuselöökidele, et mõni üksik võiks libiseda läbi elumere uusimate sõlmlainete ja ilmutada tugevust küsimustes, millega põhiorganism hätta jääks?

Sellisele paratamatusele viitas mikro-partnerite suur kogus. Kui Teine hoidis neid sedavõrd arvukalt oma mantliõõnsustes valmis, siis vaevalt need kõik üksteise kloonid olid. Justkui narkootilise lummuse kütkes jälgis Ainu mikro-Teisi parvlemas ja ükshaaval rahunemas, saades ise nii tuimastavaid lööke värd-tugevate feromoonisignaalide jätkuvatest lainetest, et ei suutnud ajuti oma uues silmas fookustki hoida. Tundes nii füsioloogilist vajadust kiiresti lahkuda, kui ka kognitiivse keskuse tungi jääda uurima, mis edasi saab, viivitas Ainu otsusega isegi siis, kui hakkas tundma üle organismi voolavat stressijärgset nõrkust.

Võib olla vajab Teine paljunemiseks tema, Ainu, kehamassi ja jääb hätta, kui Ainu praegu sündmuspaigalt põgeneb? Selline idee tabas teda korduvalt ja rabas samavõrd oma absurdsuse kui tungivusega. Ainu tähelepanu köitis kummaline ja alalhoiutungile vastukäiv kahetsus selle isendi mahajätmise pärast. Mida selline hõre tunne pidi peegeldama? Kuna igasugune elu kandis väärtust, oli Ainu meeltes leviv kahjutunne, mida ta tundis isendeid kõrvale jättes või liiga võõrasteks hinnates, pigem loomuliku apluse jäänuk, ürgsupist pärit raatsimatus väärt suutäit käest lasta. Ainese ja energiavarude hülgamine tundus Ainule õigustamatu raiskamisena, nii et ta pidi iidse õgardluse ilminguid teadlikult rahustama. Ta ei teinud ühtegi otsust ratsionaalse põhjenduseta ja kõrgema järeldamise divergentsifaasis emotsiooni ajel argumentidest mööda minna tähendanuks asjatut riski kogu liitorganismi säilimisele, see aga oleks elutungi põhiväärtustega märksa karjuvamas vastuolus kui lihtne saagi käestlaskmine. Sellise loomuliku kahetsuse puhangutega võrreldes oli uudne halemeelsus sootuks kentsakam, justkui peaks tema indiviidina tundma end ohustatuna hoopis võõra organismi vajaduste katmata jätmise pärast. Ainu kontrollis endo- ja eksokriinset fooni, välistamaks somaatilisi põhjuseid pentsikule igatsuslikule ärgitusele pöörduda tagasi kontrollima, kas võõras ilma temata ikka hakkama saab. Hormoonidega oli aga kõik korras, samuti ei tulnud ilmsiks parasitismiatakile iseloomulikke võrgutusalkaloide, mis tähendas, et tundmuste allikas pidi olema kusagil kõrgemas närvisüsteemis endas. Parema mõiste puudumisel nimetas Ainu selle teelt eksinud hinnanguhäire süütundeks – enesetunde järgi, mis valdas teda tavaliselt siis, kui ta oli saagiründel mitte väliste asjaolude, vaid oma arvutusvigade tõttu mastaapselt ebaõnnestunud.

Ainu rebis end lõplikult lahti ja eemaldus meelte külmenedes. Tema kemostaasi rahunemine oleks nagu peegeldanud vetevoogude jahenemist kahe kaugeneva keha vahel. Ta ujus kiiresti kaugemale ning loputas andureid vooluvees, et uue ja ohutu infoga sensoorset koormust vähendada, aga tema närvisüsteem ei jõudnud madalamale ergastusastmele sama kiiresti kui sisesekreetidest sõltuv keha. Kõiki ta suuremaid kontrollkeskusi uhtus aktiveeriva süsteemi ülereaktsiooni keevaline kokteil ning prioritiseeris niigi esiplaanil tukslevaid küsimusi, mida ta tavaolukorras oleks hallanud meelekindla enesevalitsemisega. Nüüd tegi küsimuste loomus rahutuks ja piinas, sarnanes näljaga, januga, kurnatusseisundiga. Ta soovis neist küsimustest vabaneda, aga samas ka nende üle mõlgutada, vastusteni edeneda, järeldada. Ängistav deprivatisatsioonitunne saatis teda teel läbi jahedate vetevoogude. Loimad aerutasid ta justkui omatahtsi uuesti serpentiin-müüritise juurde, mille rahu pakkus hädavajalikku vaheldust häireolekule.

Miks küll tabasid teda viimasel ajal järjest sagedamini seesugused afektsioonid?

Küll eufoorilised, küll düsfoorilised, polnud need keskkondlikku objektiivsust eiravatena kindlasti adekvaatne kehakeemiline normaalsuss. Vahest oli selles kõiges süüdi närvirakkudesse paigutatud liigne rodopsiin? Kognitsioonivõime oli tervislik ja strateegiliselt oluline kapatsiteet ning kahtlemata oli rodopsiini nutikas kasutamine uute või ammuunustatud vanade leiutiste töölepanekul tema võimekust hüppeliselt suurendanud, aga sensoorse paleti laiendamine võis lisaks kogemusspektri arendamisele suurendada ka tasakaalutust kesknärvisüsteemi tööprotsessides. Või kõigutas seda tasakaalu seni vaid ajus kasutatud ensüümvalgu värbamine läätse töösse? Äkki oli silma hankimine aju mingil moel ebasoodsasse olukorda pannud? Aga kõik viimased muudatused olid ju põhimõtteliselt väikesed regulatsioonid, proportsionaalselt tagasihoidlikud võrreldes varasematel aegadel sooritatud suuremate liitmuutustega siseseire ja üldisemalt närvitöö ümberehitamisel.

Pigem võimendus tasakaalutus mõtlemise protsessis endas.

Tegelikult ei olnud ju juhtunud midagi pöördumatut, kõht oli täis ja eksistents polnud ohus. Ehk ei olnud midagi kahetseda ka vastleitud süütunde mõttes? Võib-olla oli Teine juba saanud, mida soovis – midagi Ainu keema läinud ainevahetuse saadustest, midagi keemilist või termilist tema kõnekatsetest, ehk isegi midagi ainelist tema retseptoritelt, veidi siseseireelundite poolavatud rakkudest lekkinud pärilikkusmaterjali koguni? Ta võis ainuüksi oma kohalolekuga käivitada selle kummalise looma reproduktiivtsükli ja täiesti võimalik, et see oligi kõik, mida temalt oodati. Vastseteprodutseerijad! Need olid alati olnud veidrad oma kavaluses, erivajadustes, spetsiifilisuses. Nii nagu varieerimisprotsessi saadused, olid erinevad ka selle protsessi mehhanismid. Ainul ei olnud sellele õieti midagi ette heita peale asjaolu, et see ei sobinud tema olemusega, ei sobinud tema eluviisiga ega lõpuks ka tema suure plaaniga. Teine oli ja jäigi liiga erinevaks Ainu jaoks, liiga võõraks, et teda hõlmata. Kahetsema pani ehk ainult põnevus, võõra keerulisus, mis tegi raskeks tema lihtviisilise ignoreerimise. Polnud ju tegu mingi ammunähtud-tehtud olemisvormiga, mõne algelisemat sorti tombukesega igavikuvetes, ei, Teine oli olnud märkimisväärselt huvitav. Aga meri – meri on ju olevusi täis!

Ainu liugus mööda sooja hoovust, piki aluseliste kaljude valgustamata aedasid, ning kordas närvisüsteemi rahustamiseks oma kaugemat plaani. Ta libistas haaratseid üle vulkaanilise kivimi purdsete kurdude ja torukeste ning imetles esivanemate lihtsat geniaalsust. Põrmust oled sa võetud, mõtles ta pühalikult ning imetles kaug-eellaste jälgedes kivimitel olelevaid väherakseid.

Kunagi olid hüdrotermaallõõride kivist rakkudes tekkinud tema reaktiivsed esivanemad, ise vaevu rohkemat kui ümbrust käsutav mäluaine, kivikestas vabalt podisev plasmaloksutis, mille kohta oli aga järgnevat silmas pidades juba kohane kasutada sõna „elasid“. Ainu kehas oli palju mälestusi lihtsatest ja väga lihtsatest vormidest, esi- ja ürgemadest. Paljud neist oli ta assambleerinud ühekaupa, paljud juba teiste endassehaaratud kehade koosseisuliste liikmetena. Miski ei võinud raisku minna, kõik oleva tahtis Ainu endasse siduda, kaasa arvatud kõige radikaalsemad ja isesihtsemad ürgvormid, kõigele tuli leida kasvõi mingisugunegi sümfooniline funktsioon, et nad oleksid tema koodis vähemalt üleskirjutusenagi esindatud. Nii võis ta loota Elu kirju käsikirja lõpuks igaveseks teha! 

Poolduda või teiste kombel vastseid toota ei kavatsenud ta küll mitte, selleks oli ta ammu liiga keeruline ja see oleks paisanud hoolega kollektsioneeritud koodivara absoluutsesse määramatusesse, lõpmatutest moonutustest kubisevatesse iteratsioonidesse, kus riknemine võitleb täiustamisega võimaluse eest originaali tundmatuseni ümber kujundada. Ei, ei, ei midagi niisugust!

Ainu hellitas lõpmatupinnalisi kivikäsnasid enda ümber. Ühel heal hetkel tulevikus laotab ta end laiali just siia. Põrm, mõtiskles ta harda helgiga oma meeltes. Mineraalne tulevik on tema ees valla aga alles siis, kui ta on ammendanud mobiilse raku kõikvõimalikud ning -võimatud olemispõhjused, kogunud liikumise abil kokku kõik variatsioonid, sidunud endasse, teinud endaks, ja tulnud siis lõpuks tagasi siia, et jätta selja taha ka mobiilse raku puudused ja ohud.

Ta hellitas pilguga kristallpaleed ja selle sisse peitunud üli-liht-elu, geniaalset keskkonda, elu imperatiivi. See on õige koht, kuhu end ümber kirjutada, kus saada taas üheks maailmaga, mis on ta loonud. Varsti valitseb neil mineraaliväljadel tema keerukus, tema mälu, tema kognitsioonid. Ja nii, ilma miljoni vastseta igas korduses, ilma ennast lõpmatu tuleviku suunas korrutamistesse lõplikult ära kaotamata, ilma kaose ja võitluse ja ängita jõuab temagi tulevikku. Üleskirjutusena laiub siis siin tema kivistunud igavik.