Lõuna-Euroopas töötades tavatses Vilmar käia suve lõpul ja sügise hakul linna rohealadel kasvavatelt kreeka pähkli puudelt maha pudenevaid vilju noppimas. See oli hea ajaviide, rahustas kenasti närve ja pärast oli mõnus kodus värskeid pähkleid nosida. Tangide vahel purustatud pähklikoorest tervelt kätte saadud kreeka pähkel meenutas oma keeruliste käärdude ja kurdudega Vilmarile aju, mis võinuks kuuluda mõnele väikesele humanoidsele olendile, näiteks päkapikule või pöialpoisile. Söömist see kujutluspilt õnneks ei seganud.

Eks Vilmar saanuks kreeka pähkleid poodidestki – seal neist ju kunagi puudust polnud –, ka oleks neid võinud osta tänavanurkadel kaubitsevatelt kehvades riietes vanadelt naistelt, aga pähklid maksid küllaltki palju ja lisaks ei võinud iial teada, olid need on üldse värsked. Kõige ilusamaid pähkleid kandsid surnuaedade viljakatel muldadel kasvavad suured puud ja kord haudade vahel jalutades sattus Vilmar mustast marmorist hauasamba juures eriti rikkalikule saagile. Uhke hauasammas ise oli vildakile vajunud. Sellele jäädvustatud mehe portree all olev kiri tunnistas kadunukese juristiks, surmadaatum oli paarikümne aasta eest. Haud ise oli hooletusse jäetud ning Vilmar korjas süümepiinu tundmata haua ümbrusest ja tolmuselt hauaplaadilt kõik pähklid hajameelselt kokku, mõeldes samal ajal tööprobleemidele. Keerukas õiguslik küsimus, millest sõltus suuremat sorti investeeringu saamine, nõudis lahendust. Võõra maa õigussüsteemi puudulikult tundvale Vilmarile kippus see ülesanne tõsist peavalu tegema. Surnuaia rahulikus õhkkonnas kaalus ta hoolega mitmed võimalikke variante ja kombinatsioone, kuid ei osanud nende hulgast ühtegi välja valida. Riskid näisid kõigil juhtudel minevat liiga suureks.

Õhtul nagistas Vilmar jälle ajukurde meenutavaid pähkleid ning läks siis väsimust tundes tavalisest varem magama. Poole öö ajal ärkas aga äkki higisena üles, sest oli näinud unes kreeka pähklit, millele olid tekkinud silmad, nina, mustad vuntsid ja suu ning mis meenutas äkki jahmatavalt hauakivilt nähtud juristi. Pähkel hakkas rääkima ja pakkus ilma igasuguse sissejuhatuseta välja lahendusvariandi Vilmarile muret tegevale probleemile.

„Paremat varianti sa ei leia,“ kinnitas pähkel unenäos. Kui Vilmar kahtlevalt küsis, kas mingi pähkliaju üldse nii keerukast probleemist arugi saab, nähvas pähkel põlglikult:

„Äkki krõksame su kolba katki ja vaatame õige järele kui suur su enda aju on! Ise ei suutnud sa ju ühtegi lahendust leida.“ Ja Vilmar tundis laubal ja kuklal äkki midagi, mis meenutas tohutute pähklitangide külma puudutust.

Järgmisel päeval taas töiste probleemidega silmitsi seistes hakkaski Vilmar põhjalikumalt tegelema lahendusvariandiga, mida „kreeklane“ oli unes soovitanud ning jõudis lõpuks kõiki asjaolusid kaaludes järeldusele, et selle juurde tulebki jääda. Otsus õigustas end igati ning edasine asjade käik näitas, et kokku ei hoitud mitte ainult märkimisväärsel hulgal raha, vaid kaasati üllatuslikult lausa mitme riskivalmis investori täiendavad panused.

Paari kuu pärast, kui tehtud otsus juba raha sisse hakkas tooma, ilmus pähkel uuesti Vilmari unenäkku ning tegi vastuvaidlemist välistaval viisil teatavaks, et kätte on jõudnud arvete tasumise aeg:

„Arvasid, et kasutad mind ära ja heidad siis kõrvale, nagu tühja pähklikoore? Ära mitte loodagi. Tasuta lõunaid ei ole olemas! Ei olnud mu teened odavad eluajal, ei ole ka nüüd: haud olgu kenasti korda tehtud. Muidu…“

Mis muidu, Vilmar enam ei kuulnudki, sest ärkas jälle kohkunult üles. End keset ööd voodiservale istuma ajades tundis ta pea ümber pitsitust, nagu tahetaks ta kolpa tohutute tangidega puruks litsuda.

Pitsitus peas andis varsti küll veidike järele, aga magama jääda Vilmar enam ei julgenud. Ta uimerdas hommikuni toas ringi, tundis vastu hommikut taas süvenevat survet peas ning oskamata selle vastu midagi targemat ette võtta, läks kohe päeva tõustes surnuaiale. Seal andis ta lonkurist valvurile, kes pidi korraldama ka üldist haudade hooldust, korraliku summa raha ning olles mehele kunagise juristi haua kätte näidanud, palus selle ilusti ja võimalikult kiiresti korda teha. Surnuaiavaht oli saadud summaga ülirahul ja lubas tööga kohe pihta hakata.

Surnuaialt lahkus Vilmar küll kergendustundega, kuid õhtul hakkas pitsitus peas uuesti rõhuma ja ta läks varakult magama. Uni oli aga rahutu ja varsti ilmus ka pähklinägu uuesti välja.

„Odavalt tahad läbi ajada, ahnepäits!“ teatas see kurjalt vuntse liigutades. „Ihkad kogu kasu taskusse ajada, ei täi midagi jagada, va kitsipung. Arvasid, et kui lased platsi lihtsalt luuaga üle ja kraabid väheke sammalt, ongi küll? Nii see ei lähe. Annan veidike ajapikendust, aga vaata, et sa asja nüüd tõsiselt võtad.“

Vilmar oli üles ärgates higine ja pea tuikas valutada. Unes nähtud ähvardus rõhus hinge. Ta proovis kuidagimoodi hommikuni vastu pidada ning, olles end paari tassi kohviga turgutanud, kõndis jälle surnuaiale.

Kalmistuvaht tuli talle juba väravas vastu ja kandis ette, et kõik on tehtud nagu kord ja kohus. „Samblagi hõõrusin plaadilt maha,“ kiitles ta.

Vilmar tänama ei hakanud, noogutas vaid kergelt ja viipas mehe haua juurde kaasa. Haud näis väheke puhtam küll, kuid hauasammas oli ikka vildakas ja tolmune. Vilmar andis vahile raha kõvasti juurde ning nõudis, et selle eest olgu ka hauasammas ilusti sirgeks aetud ja korralikult puhtaks nühitud. Kui Vilmar minekule pöördus, kukkus pähklipuult talle vastu pead suur pähkel, kuid Vilmar ei osanud arvata, oli see hoiatuse või heakskiidu märk.

Pitsitus kadus pea ümbert mõneks ajaks ära ja Vilmaril õnnestus end lõpuks ka välja magada. Tööl „kreeklase“ soovitatud tehingust saadud kasumit kokku arvestades aga hakkas miski teda jälle vaevama ning süvenes kartus, et öösel võib taas mõni ilmutus und segama hakata. Vilmar venitas õhtul magama heitmisega nii kaua kui vähegi jaksas, vaatas aina hullemaks muutuvat peavalust hoolimata telekast ära lausa mitu filmi, kuid pärast peavalutableti alla neelamist hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ning ta pidi ikkagi voodisse kobima.

Nagu karta võis, ei lasknud pähklilõust end öösel kaua oodata ja oli sedapuhku väga konkreetne:

„Molkus sihuke, teenisid tänu minule hulga raha, aga jagad ikka vaid krosse. Olgu hauaplatsile vähemalt aed ümber ehitatud, siis vaatame edasi!“

Ähvarduse asemel ilmusid unenäkku mingid pähklitangidega peletised, kelle kõrval Pähklipureja oli poisike, ning ta ärkas hirmunult üles. Voodi oli higist märg ja peas pitsitas nagu ennegi. Süda oli ka paha.

Hommikusel kalmistul andis Vilmar vahile, kes esialgu ägisedes kurtis, et oli hauasammast sirgemaks kangutades oma seljale liiga teinud, järjekordse summa koos selge töökäsuga juristi haua ümber võimalikult kiiresti raudlattidest piirdeaed ehitada. Rohke raha ajas vanamehe elevile, ta unustas kohe oma haige selja ning lubas aia paari päevaga valmis teha.

„Olete talle ehk kaugemalt sugulane?“ päris Vilmariga väravani kaasa luuganud kalmistuvaht justkui natuke kartliku moega. Vilmar raputas vastuseks pead, tundes sealjuures, et pitsitus on hakanud tasapisi jälle taanduma.

„Ma arvasin kah, et ei ole,“ jätkas vanamees juttu ja seletas, et oli juba aastate eest ühelt pensionile jäänud endiselt töökaaslaselt järele kuulanud ja teada saanud, et see jurist, kelle hauaga nad nüüd maadlevad, olnud halva kuulsusega advokaat. Ta hingel olnud väidetavalt palju valgustkartvaid tehinguid ning tema matus olnud suisa skandaalne, sest kokku tuli igas kaliibris kurikaelu, kõik ta tänulikud kliendid. Kõige tipuks oli politsei sunnitud avaliku korra huvides seda matuserongkäiku koos matmistseremooniaga hambad ristis turvama, sest ühegi leinaja arreteerimiseks ei olnud alust.

Vilmar kartis seda kuuldes küsimust, kas ka tema kuulub tänulike klientide hulka, aga küsimust õnneks ei tulnud. Aga… kas ta äkki kuuluski? Ta läks surnuaialt otse tööle ja kontrollis üle, ega ometi need pisut riskantsed tehingud, mis ta pähklimehe soovitusel oli teinud, edaspidi mingit pahandust kaasa või tuua. Midagi hullu ei paistnud siiski kuskilt vastu kumavat.

Ilm, mis viimastel nädalatel oli olnud meeldivalt mahe, pööras päeva peale ära. Tuul hakkas tõusma, puhus õhtul juba õige kõvasti ja paisus öösel kõvaks tormiks, mis murdis palju puid. Puiesteed ja pargid olid täis maha kukkunud oksi ja nende koristamine ei tahtnud kuidagi edeneda. Siin- seal oli mõni puu tabanud ka pargitud autosid.

Vilmari pea, mis viimastel päevadel pidevalt otsekui pihtide vahel oli, ei valutanud enam, kuid otsekui enese rahustuseks jalutas ta siiski laupäeva pärastlõunal ikkagi surnuaiale, et veenduda, kuidas kalli raha eest tellitud töö on edenenud.

Hauale lähenedes tundus miski olevat hoopis teistmoodi kui varem. Vilmar ei saanud kohe arugi, milles asi, kuid kohale jõudes taipas: haua kõrval kasvanud kreeka pähklipuu oli tormis maha prantsatanud. Haua ümber ehitatud uus madal piirdeaed oli sellest õnnetusest siiski puutumata jäänud.

Kalmistuvahti polnud sedapuhku näha ja Vilmar oleks võinud häbenemata ära korjata kõik need pähklid, mis maas vedeleva puu okstel veel näha olid, aga mingi seletamatu vastumeelsus hoidis teda tagasi. Vaadanud platsi üle, läks ta rahunenult koju ja heitis kerget väsimust tundes justkui lõunauinakuks pikali. Uni tuli kohe.

Paari tunni pärast ärgates oli tal selgesti meeles, kuidas jälle ta unenäkku ilmunud pähklinägu oli natuke kalmistuvahti meenutaval häälel teatanud, et nüüd on aeg lõplikult lahkuda ja see on nende viimane kohtumine, aga et Vilmarile temast halba mälestust ei jääks, teeb ta tänutäheks ühe kingituse – sest meis kõigis on ka midagi head.

„Jäta meelde,“ oli „kreeklane“ öelnud ja koogiretsepti ette vuristanud. „Ja vaata, et sa koogi sisse ikka rohkesti pähkleid paned!“ oli väike vuntsidega olevus jõudnud veel hüüda, enne kui Vilmar üles ärkas.

Uneuimast veidi toibunud, otsustas Vilmar koogi küpsetamist proovida. Ta oli juba ammu, juba sellest saadik, kui naine keeldus temaga koos välismaale kaasa tulemast ja kolis ühe Vilmari endise töökaaslase juurde, harjunud endale ise toitu valmistama. Võõral maal, kus hügieenile osutati Vilmari arvates liiga vähe tähelepanu, oli niimoodi nagu turvalisem ka. Hädapärast sai ta mõne lihtsama söögi tegemisega enam-vähem hakkama ja kõhugi täis, kuid  tundis alati suurt puudust maitsvatest kookidest, mida ta naine oli igal nädalavahetusel küpsetanud. Neid ei õnnestunud kohe kuidagi sama hästi järele teha, ehkki ta katsetas küll ühel, küll teisel viisil, poetas koogitaignasse lisanduseks nii rosinaid kui ka pähkleid ning otsis abi kokaraamatutestki.

Nüüd tuletas ta meelde unes kuuldud retsepti, kraamis välja kõik oma varasemad koogi küpsetamise kogemused ja segas ettevaatlikult koogitaigna kokku. Kreeka pähklite tükke raputas ta tainasse eriti helde käega. Mingi aimdus ütles talle, et asi võtab ometi ükskord ilmet. Kook hakkaski kerkima hoopis paremini kui tavaliselt ja paisus lõpuks nõnda suureks, et ei tahtnud enam hästi vormi äragi mahtuda.

Kui kook näis juba valmis saavat, tegi Vilmar ahjusuu lahti ja otsustas kõigepealt kontrollida, kas selle sisemus on ikka korralikult ära küpsenud. Suurt kuuma trotsides torkas ta prooviks koogi sisse hambaorgi.

Vilmari suureks ehmatuseks kostis seepeale ahjusuust summutatud karjatus. Ta pühkis prillid ahjukinnastega aurust puhtaks, õngitses vormi ahjust välja ning lõikas kenasti pruunistunud koogi ettevaatlikult lahti.

Vilmar ei tahtnud oma silmi uskuda, kui koogi keskelt kalpsas järsku välja üks kõrbenud vurrudega mehike. Selle nägu sarnanes väga hauaplaadil ja unes nähtud mehele, kolp aga oli juusteta ja kreeka pähkli moodi kiiru-kääruline.

Mehike jäi lahtisele ahjuuksele seisma ja sõnas veidi pahaselt:

„Läheb juba küll, aga muna võiksid ikka rohkem panna.“

„Kes sa selline oled?“ küsis hämmeldunud Vilmar, saamata õieti aru, kas see päkapikk või pöialpoiss on päriselt olemas või on ta hoopis korraks ahjusuu ees tukastanud ja näeb jälle und.

„Ära päri kogu aeg, mees, liiguta ometi ükskord ka oma ajusid,“ vastas mehike üsnagi tuttaval toonil ning haihtus, nagu oleks ahjust õhkav kuumus ta äkitselt aurustanud.

Vilmar mekkis umbusklikult oma järjekordset küpsetist, kuid pidi juba esimese suutäie juures meeldiva üllatusega tunnistama, et see maitses sedapuhku üle ootuste hea, ületades lausa ta endise naise kätetööd.

Imekombel hakkasidki sellest saadik lisaks äriasjadele ka kõik Vilmari küpsetatud koogid hästi õnnestuma. Varsti söandas ta neid pakkuda isegi oma uuele veetlevale naiskolleegile, kes niisugusest maitsekast lähenemisest aega viitmata oodatud järeldused tegi. Teravate hambaorkidega Vilmar siiski enam kooke targu ei torkinud ja ka pähkleid eelistas edaspidi hinnale vaatamata ainult poest hankida.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1832)