Pöörane fantaasia võib tähendada üsna erinevaid asju. See võib olla kaugele reaalsuse piiride taha vaatav struktureeritud ideestikuga mõttelend, aga ka ilma igasuguse struktuurita pilgar, mis ei tunnista üldse mingeid piire – absurd, sürrealism, psühhedeelia jne.
Loovale mõttelennule pühendatud Reaktori erinumbrit Kreator välja pakkudes mõtlesingi mõlemale võimalusele. Ühest küljest lootsin saada raju ulmet täis teistsuguseid maailmu: teistsugust tehnoloogiat, bioloogiat, kosmoloogiat, aga miks ka mitte sotsioloogiat või filosoofiat. Ja teisest küljest oli lootus meelitada Reaktorile kirjutama ka peavoolukirjanikke – olgu siis maagilist realismi, seda põlatud hämarulmet, sürrealismi jne.
Tuleb tunnistada, et mõlemad ootused täitusid – Kreator täis erinevaid jutte, erinevaid maailmu ja erinevaid autoreid. Ja nii palju ulmega igapäevaselt mitte kokku puutuvaid kirjanike liidu liikmeid pole oma loominguga vist Reaktori lehekülgedel enne olnud.
Samas jäin mõtisklema igikestva probleemi üle – kuidas ulmelugeja võtab vastu ulmesugemetega loo, mille on kirjutanud mitteulme-autor. Näib, et traagiline mittemõistmine on sellesse olukorda juba algusest peale sisse kirjutatud. Tavaautor ei valda reeglina ulmežanri tööriistu, ta ei tunne end nendega toimetades kindlalt ja mugavalt, ta on kohmakas ja pisut koba (meelevaldne üldistus, aga nii kipub olema). Sest nagu näiteks Raul Sulbi oma kirjatöödes korduvalt on osundanud – suur osa ulmest toetub varemkirjutatud kogemusele, mida tundmata on raske valdkonnas tõsiseltvõetavat teksti luua. Teinekord ei olegi see aga probleem, sest ülesanne, mida tavaautor lahendama läheb, ei olegi žanrisisene (näiteks eelmises Reaktoris ilmunud libahundi-lugu, moodne metsasõjast tõukunud mõistujutt, kus teksti raskuskeskmeks on tegelikult ju hoopis metsa hävitamine ja sellest tekkiv emotsioon – surma tajumine –, mis on edasi antud peategelase (libahundi) kaudu, kes ei mõtle, vaid ainult tunneb. Puhas emotsioon, mille allikaks on siiski inimene, sestap ei oleks tavaline hunt sündmustiku kandjana kõlvanud). Kahjuks ei saa aga ulmelugeja pahatihti aru, mis on autori eesmärk, ja olemegi olukorras, kus autor ja lugeja räägivad teineteisest mööda. Autori jaoks võib see kaasa tuua äärmiselt frustreeriva olukorra – ta istub pidevalt kahe tooli vahele ja kukub mõlemast mööda. Tavalugejate (ja seega peavoolu kirjandusajakirjade) jaoks on ulmet juba liiga palju, ulmelugejate jaoks liiga vähe või liiga trafaretset. Samas – mina olen näiteks väga rahul, et Kreatoris ilmub Jan Kausi „Tuhande tee ristil“ – ka moodne mõistulugu, sarkastiline satiir, aga milliste mastaapidega! Minu arust ei tohiks ka ulmelugejal palju pirinat olla…
Aga tagasi erinumbri juurde. See, et Kreator nüüd ilmunud on, ei tähenda, et võiks sule nurka visata või loovuse talveunne lasta. Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia kuulutavad välja järjekordse, juba kuuenda ulme lühijuttude võistluse. Täpsem info on kõigile huvilistele leitav Ulmeühingu kodulehe vastavast alajaotusest. Kirjutatagu. Ja kogutagu mõtteid, sest Kreator ütleb Terminaatori surematuks saanud sõnadega: „I´ll be back!“. Järgmisel sügisel jälle.
Seekordses numbris aga leiab lisaks ilukirjanduslikule osale ülevaate nõukogude absurdi- ja psühhedeelsetest multikatest, intervjuu krüptodetektiiv Kurmo Konsaga, artikli vene kosmismist ja juba tavapärased rubriigid – eelmise numbri juttude arvustused, kroonika ja uute raamatute tutvustused.
Veiko Belials
Erinumbri toimetaja
Pildi autor Jaana Muna
Kaanepildi autor Veiko Belials
