Enne kui hakkan kirjutama juttudest, küsin oma lugejalt, kas Sul on ka niimoodi olnud: kõnnid mööda tänavat ja näed üht kena vastassoost isikut (või noh, kuidas kellelgi, mõnel ehk on samast soost) ja mingi liblikas poeb nagu kõhtu. Mitte silmnähtavalt, mitte nõnda, et ei saaks enam kõndida ega mõeldagi, aga üks ikka, kes oma tiivaripsutustega tekitab kõhus väikese orkaani. Kaoseteooria liblikake, eks ole.

Mul on nad aeg-ajalt ette tulnud, aga tavaliselt pole neil kuigi pikka eluiga – nende tiivad jäävad jõuetuks, väsivad ära ja nad ununevad. Siis ei elusta seda pisikest tiivulist isegi nonde silmade peale mõtlemine – see kogemus on möödas.

Mul aga juhtus, et liblikas jäi kõhtu elama. Tegi endale pesa. Ja hakkas paljunema…

Igatahes ilmus septembrikuu Reaktoris Martin Jaanuse jutt “Alglaadimine”.

Selles tegutsevad eesti nimedega Mati, Liisa, Siim ja teised iti-tegelased, kelle autor on oma veidi tobedavõitu maailmas varemgi tegutsema pannud. Keegi ajakirjanik Karol otsustab Mati elu segi paisata, sest too on Liisaga suhtesse astunud. Karol teeb seda, kasutades ära avalikku arvamust, mis ei andesta isegi valesüüdistust.

Ütlesin “veidi tobedavõitu maailmas”, aga selgitada tuleks, mis seda muljet tekitab… Eelkõige inimeste ja masinate nimed. Tegelased räägivad kõik 9G-st (millel on tobeduse mekk man, aga pole tegelikult veel naeruväärne – kümme aastat tagasi oleks 5G tundunud üsna samalaadse tobedusena). Räägitakse sõjanduskonverentsist Warcraft2050. Siinses tekstis pole seda nimetobedust nii intensiivselt, aga varasemas osas küll. Olen üsna kindel, et see on sihilik, ehkki veidi on ka tunne, et autor lihtsalt ei vaevunud oma maailma kuigi põhjalikult välja mõtlema ja, varjudes humooritsemise taha, on otsustanud jääda selliste juhuslike valikute juurde.

Mis ma ikka ütlen… oli tajuda autori tegutsemisvabadust, oli ka tunda kirjutamisrõõmu. Oli ennast mitte tõsiselt võttev tekst ennast mitte ülemäära tõsiselt võtvalt autorilt. Teksti nimi kõlab suurejooneliselt ja vingelt, tekstile vastaks ehk paremini “Žurnalistikahäkkeri rünnak ehk Kuidas Karol püüdis Matile käru keerata”. Autori eelmine tekst samas maailmas (“Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas?”) oli mõnevõrra parem.

Ent liblikad.

Jah, nüüd juba mitmuses. Algul tundsin, kuidas midagi närvilist kõditas veidi ülaltpoolt minu naba, hiljem liikus see ka kopsudesse. (Miks ma seda teile räägin? Äkki saate lisaks tekstimuljetustele ka mingit nõu, kel on sarnane mure).

Käisin perearsti juures. See ei avastanud midagi asjalikku. Arvan, et ta oli ka veidi pahane, et ma ei pannud aega, tulin niisama pärast tööd (läksin enam-vähem otse kooli eest bussiga). Nagu ma oleksin tema päevaplaani segi paisanud, mis häälestas teda minu suhtes negatiivselt.

Mina tulingi siis murega, et kõhuõõnsusest on see asi kopsudesse läinud. Ja et see levib üle terve keha. Ta küsis, kas olen ka käinud testi tegemas – hääles oli rutiinset asja tegeva inimese tuttavlik toon, grammofoninupule oli vajutatud. Ma ütlesin, et ei, see pole see, minul on miski muu ja ma tean, mis. Ta küsis. Ma vastasin.

“Liblikad.”

Ta tegi sellise näo, nagu ma oleksin öelnud, et Maa on lapik. Noogutas ja andis oma käitumisega mõista, nagu ei kuuluks see tema pädevusse. Püüdis siiski viisakas olla, aga silmadest oli näha, et ta ei mallanud ära oodata, millal sellest ebamugavusest (ehk siis minust) lahti saab.

Igatahes, teine jutt tegeleb samuti teatavat tüüpi ebamugavustundega ja see on Tia Navi “Täiskuu”.

Üht “teda” tabab ühel hetkel rahutus. See ilmutab end väikestes asjades, aga on näha, et kõik pole paigas. Ta annab mehele teada, et läheb sõbrannadega välja, ja läheb metsa. Seal ta otsustab muutuda neljajalgseks kiskjaks.

Sellise kirjelduse peale võiks ju näida, et lihtsalt üks järjekordne libahundiheietus. Ja mingis mõttes ehk ongi – ent päris hästi kirjutatud. Praegu üle lugedes naudin igat lõiku. Juba algusest on hea nihestatus sees. Mulle meeldib, et peategelasel pole nime. See pole lugu kellestki Tiinast või Marist või Saarast, kellel on veider komme käia aeg-ajalt hundinahas (mitte täiskuu abiga, vaid tehes kolm ringi ümber kivi!), siin on rõhuasetus mujal.

Pigem on tegemist looga ühest rahutusest ning ühest viisist seda leevendada. “Kas rahutus on loendatav?” – võib-olla. Tänane ja homne rahutus pole samad, mingi erinevus neis on, need on teineteise suhtes iseseisvad. Ja lugu ei paku mingit katarsist – lõpus jääb ikkagi tunne, et rahutuse leevendamise viis on täitnud ta uue rahutusega. Teistsugusega. Ent selle kohta me enam ei loe – too rahutus on ära kirjutatud.

Andestatagu, kui ma ei räägi tekstist kuigi konkreetselt. See pole mõeldud katsena vältida sellest rääkimist. Pigem vastupidi – püüan selle tekstiga rääkida.

Miks… miks ma püüan tekstiga rääkida? Ma olen veidi magamata, ma peaksin jätkama selle kirjutamist homme. Või äkki sellest polekski abi. Ehk on liblikad jõudnud kaugemalegi, kui ma esialgu võimalikuks pidasin. Algul arvasin, et tundmus on vaid kõhus ja rinnus, ent nüüd on see hakanud mõjutama muudki. Ma näen värve, mida pole enne täheldanud. Vaatan sügiseste puude poole, millel peaksid olema novembrieelsed lehtedeta oksad, ent on hoopis septembrijärgne rohelus. Milles natuke kollast. Mis varem on tundunud kahvatu, kleepuv ja lige, on seekord neetult värvikirev. Kui vahtima jään, siis tundub, et otse kaleidoskoopiliselt. Kui need värvid siis ülemäära keerlema ja lendlema hakkavad… Keerlema ja lendlema...

Kui oksendan, tunnen veidrat naudingut, otsekui voolaks suust vedel vikerkaar. Ent pole vikerkaar. On hoopis liblikad. Keegi, kes minust mööda kõndis, vaatas tagasi, seejärel kiirendas sammu.

Räägin, kui saan (kuni saan?), vahepeal Meelis Looveeri jutust “Kehavälised”. Selles on juttu Jessica Murrayst, kel on hämmastav võime näha lahkunu elu viimaseid hetki, millega ta saab olla abiks politseinikele. Ent uusima juhtumiga tekib vajadus politseile valetada.

Autor on korra juba mänginud kehade vahetamise teemaga (looga “Kelle kehas”), sealjuures on kasutatud täpselt samasugust vahepealkirjade lahendust, et näidata, kelle kehas paikneb parasjagu jutustajale lähim tegelane (olgu, kontrollisin – varasemas jutus “Kelle kehas” on need minavormis, siin on kolmandas isikus – mis kirjandusteoreetiliselt võttes võiks ju olla kardinaalne erinevus, aga tunnetuslikult mitte kuigivõrd). Või ehk polegi õige öelda, et on kehade vahetamine – vist oleks õigem öelda, et vahetub vaatevinkel. Ent vahetub samal moel, samasuguste vahepealkirjadega, samasuguse stiiliga, nagu tolles ammuses loos. Ja ikkagi… nagu “Alglaadimise” puhulgi, on siingi tunne, et autor on sarnast asja varem teinud paremini.

Mis mulle praegu meeldis, oli otsus jääda pigem negatiivse lõpu juurde. Lahendus pole banaalne. Loodan, et see pole mõeldud esimese poolena kahest osast, millega ikkagi jõutakse kardetud banaalsuseni.

Oh, ma kartsin, et liblikad mõjuvad mu mõistusele. Tundub aga, et mõjuvad eelkõige meeltele. See, mida ma näen, mida ma kuulen ja tunnen, see on teisenenud mingiks paroodiaks sellest, mida ma kuulma ja tundma peaks. Mu sõrmed klaviatuuril on nagu väikesed plahvatused. Teises toas tegi laps häält ja see kõlas nagu hüääni karjatus. Mitte haugatus. Kui läksin ja vaatasin talle otsa, otse silma, tegi ta jälle häält ja see kõlas nagu päikesekiirte kohisemine. Tulin tagasi arvuti juurde, kirjutatu ei ole muutunud. Loetav pole nihestatud. Loetu on ikka selline, nagu alati. Nagu see on. Kirjasõna ei valeta.

Tänu sellele saan rääkida Helju Rebase kahest tekstist nõnda, et seda saab veel pidada minu enese hinnanguks. Nimedeks “Ilu kohutav jõud” ning “Ristsõnamõistatus”. Millegipärast see topeltavaldamine tekitas minus umbusku – otsekui oleks rõhutud kvantiteedile. Või nagu oleks tegemist sahtli tühjendamisega. Ent umbusuks polnud kuigivõrd põhjust. Tegelikult olid toredad lood.

“Ilu kohutav jõud” oli lugu neetud armastusest, maadeavastajast, kiindumisest kohalikku ja ühest ammu välja surnud düstoopiast. See pole küll kuigi kaalukas tekst (kuidagi tobedalt mõjuvad peategelase teod ja käitumine – või siis pole see kirjutatud päris nii, et tema tegevuse irratsionaalsus oleks veenev), aga on ikkagi millegipärast huvitav. Ei mõjunud mitu tuhat korda läbikäidud rajana. Autoril õnnestus kuidagi mu uudishimu üleval hoida.

“Ristsõnamõistatus” meeldis ehk rohkemgi, kuigi oli mõnevõrra vähem tõsiseltvõetav. Tegelane täidab ristsõna ja satub sõna otsa, mida ta ei tunne. Ja kardab, et äkki on tegemist esimese Alzheimeri-ilminguga. Ta võtab ühendust oma emaga, seejärel helistab vanaemale (ehk oma va-le), lõpuks va-va-va-va-le (võib-olla eksin ühe-kahe põlvkonnaga). Lõpuks saab ta teada, mida see sõna tähendab. Autori teist lugu kiitsin kui ootamatult huvitavat, see on lühem ja haaravam, minu meelest huvitavam. Mitte ka kuigi tõsiseltvõetav, aga tore, noh. Paistab, et mõeldud naljana, ehkki eriti naerma ei ajanud. Võinuks ehk ajada hästi veidike muhelemagi, aga miski ei lubanud naljal mõjule pääseda… Kummagi teksti juures ei oska nagu midagi eriliselt kiitvat öelda, mõlemad on kuidagi nihestatud ja veidike totakad ja sugugi mitte tõsiseltvõetavad – aga on ikkagi kuidagi pilku ja tähelepanu püüdvad. Mingi värskus neis oli. Või kirjutamisrõõm.

Kirjutamisrõõmu tunnen mõningal määral minagi, nagu ka lugemisrõõmu. Olen hakanud lugema. Mitte lihtsalt rohkem lugema, vaid lugemisest on saanud minu elu – sellest on saanud minu ainus viis hoida kontakti, ka iseendaga. Selle maailma kohta loetu on ainus, mida ma usaldada suudan. Kellegi teise ammused sõnadega väljendatud mõtted ja tunded on mulle hetkel ehedamad kui mu enese siin-ja-praegu tajutud kogemused.

Olen mõelnud üles otsida selle naise, kes justkui juhusliku jagatud pilguga selle liblika mulle heitis, ja… Ma ei teagi, mida ma siis teeksin. Annaksin selle tagasi? Küsiksin, kuidas kõik juhtus. Ja kas see juhtus ainult minuga või on ta niimoodi teistelegi teinud. Või oli liblikas hoopis vastastikune ja tema kannatab samavõrd või veelgi rohkem. Aga ma ei küsiks, miks. Sel pole tähtsust. Mul on tunne, et selles on mingi teatav õiglus. Mul on naine ja laps, ise ma lubasin endale sellist otsivat pilku. Või kas just otsivat… Aga uudishimulikku ometi. Imetlev võib pilk ju olla, aga mitte selline, mille taga varjab end kihk kuramaaži järele, kuitahes süütu see pealtnäha ka poleks või kui innukalt ma seda ka tagasi ei ajaks, kui keegi otsesõnu küsiks. Mu karistus on välja teenitud.

Uudishimu ja uute asjade kogemise vajadusest, aga ka truudusest rääkides võib vaikselt liikuda Tim Horneti jutu “Alma mater” juurde. Selles on autori varemgi kirjeldatud maailm – meedik Skräppy ja major Tomi juhtumised ja sattumised veidras postapokalüptilises maailmas, mille tegelased on inimliku, tehnoloogilise ja loomse põiming (selle seeria esimene osa algas näiteks buldoginäolise sõduriga). Viimases osas jõudsime suurte pööreteni ja murranguteni, mis muuseas selgitasid, miks on Skräppy nimi just selline, ja ma kommenteerisin, et nüüd on lugu siis kulmineerunud ja loodetavasti ei tulda selle maailma juurde tagasi, välja arvatud juhul, kui on hea ja õigustatud süžee. Nii et oleme siis tagasi…

Kusjuures, nähes neid tegelasi, pööritasin veidi silmi ja mõtlesin, et ei, mitte jälle see maailm. Kasvõi sellepärast, et mulle ei meeldi see loomsete elementide sokutamine tegelaste kirjeldusse. Kärsaga mehed ja nokaga naised. Või ehk polegi probleemiks asi ise, vaid see, et vähemalt minu jaoks ei tuletata tegelaste eritabast välimust piisavalt tihti meelde. Mäletan näiteks, et ühel peategelastest oli mingi linnuasi – panin sõnaotsingusse “nokk”, ei leidnud vasteid. “Lind”, ka ei leidnud vasteid. Aga “küünised” – ja tõesti, korra mainitakse, et major tõstab oma kanajalga ja kõverdab küüniseid. Korra, kuskil teksti keskel, mujal kujutle aga klassikalist militaristi. Milline tahes ta sinu jaoks ka pole – autor ei kavatse Sinu kujutelma piirata.

Ma tean, et selline detail võiks lihtsalt meelde jääda, aga… Teate, inimesed unustavad peategelase nimegi ära, kui seda meelde ei tuletata. Rick ja Morty ütlevad üksteise nime pidevalt, peaaegu et mitu korda lauses, ja kuulu järgi seepärast, et stsenaristid olid otsustanud, et nii jäävad nimed ka meelde (lugesin kusagilt ja ehkki ma seda hetkel ei leia ja ei saa kinnitada, kõlab see usutavalt). Ja sarja vaadates ei torkagi see hirmsasti silma, lihtsalt nimed jäävadki nagu iseenesest meelde. Mis aga pole meeles, on see neetud kanajalg. Või kui too tegelane on lausa üleni suleline (nagu illustratsioon näikse vihjavat), siis seegi tuletab ennast teksti keskel korraks meelde (mitte küll selles tekstis, aga äkki mõnes varasemas osas?), ent kohe jälle unustad.

Kuni kirjeldus on harv, napp, ebamäärane, täidab autori kavandatu asemel kujutlusi mingi oma peas konstrueeritud tüüpiline asendusnägu. Minul näiteks ilmub “majorist” lugedes silme ette keegi üsna lühikeste süsimustade juustega sõdur, veidi kondine, kõrgete põsesarnadega, ilma vähimagi vihjeta naerukortsudele. Minu “major” pagendatakse korraks mujale, kui autor annab mõne omapoolse killukese. Või noh, mu “majoril” võivad ka kanajalad olla, aga kui autor peaks ütlema, et ta on üleni sulgedega kaetud, siis ma mängin kujutlust korraks ümber ja võtan korraks vastu tema kirjelduse, võtan omaks autori “majori”. Mingi aja pärast läheb kujutlus aga ikka algseisundisse, tagasi ilmub minu “major”.

Millest polekski ju midagi – las igaühele jääb tema enese kujutluspilt tegelastest ja tegevusest. Agat neil puhkudel, kui autor oma pilti meelde tuletab, olen ma jälle tekstist välja rebitud. Kas see on brechtilik võõritus? Kas see on noovumiga mängimine? Vot ei usu. Ma ikkagi arvan, et see on lihtsalt autori tundmus, et ei maksa ülemäära kirjeldada. Arvan, et kui tegelane näeb veider välja, siis ikka võib küll. Välja arvatud juhul, kui lõpuks pole just suurt pööret ja murrangut, et jutustaja on hoopis keegi sellest maailmast, kelle jaoks kanajalg lihtsalt ei omagi mingit tähtsust, selle igapäevasus ongi teema ja hoopis mina lugejana olen… rassist või midagi. Loodaks, et oleks nii.

Ah, aga mul on kuri kahtlus, et ma olen sama asja ennegi rääkinud, vähemalt mingis ulatuses. Ja unustades end, räägin sellest järgminegi kord. Kui miski torkab silma, siis tulekski midagi öelda, nii autoril kirjeldamise käigus kui ka lugejal kommenteerimisel.

Ausalt öeldes on teema, millel pikalt peatunud olen, peaaegu täiesti mõttetu pisiasi loo kui terviku häädust silmas pidades – olen täiesti rääkimata jätnud selle, kas tekst ise on hea või mitte. Jätsin ripakile mõtte, kas autori seekordne tagasitulek major Tomi ja Skräppy maailma juurde oli õigustatud või ei olnud, keskendudes selle asemel oma eelarvamustele maailma suhtes ning nende põhjendamisele. Ja tuleb öelda, et mind üllatas, et tekst oli tegelikult täitsa kobe. Seda oli huvitav lugeda, igati selgelt põhjendatud süžeega, kõik elemendid õigustasid ennast ja see oli mitmel tasandil põnev lugemine. Maailma täiendati minu jaoks huvitavate elementidega (kuu alguses, kui novelli lugesin, anti välja ka kauaoodatud “Düüni” treiler, nii et liivaussid langesid minu puhul soodsale pinnasele), teadusulmelised lahendused (millel ma spoilimishirmust pikemalt ei peatu) olid sümpaatsed  ja psühholoogiliselt või emotsionaalselt tundsin selle maailma tekstide puhul esimest korda, et ei tundunud kohmakas, pingutatud ega püüdlik, vaid… noh, paigas. Mitte et see olnuks emotsionaalselt veenev (lõpuks olid need tegelased ikkagi NPC-d, kellega me kangelastel pole tarvis enam kohtuda), aga oli lihtsalt kuidagi paigas.

Selle teksti häädus, eelkõige võrreldes enamiku selle seeria tekstidega (ehk see ongi seni parim?) pani mind tagasi võtma mu esialgset hinnangut, et autor tõmmaku selle maailmaga otsad kokku, las ta jääb sinnapaika, lõpetagu ja mingu edasi uute asjade juurde. Mu peas hakkas tekkima võrdlus veebikoomiksitega. Mõni jookseb juba aastakümneid, on tunnustatud ja eriline asi, aga on alguse saanud millestki üsna mittemidagiütlevast. Sealjuures on too mittemidagiütlev algus ikkagi osa seni kestvast loost. Iseenesest on major Tomi ja Skräppy lugude maailm väga avar ja võimalusteküllane, seda võib päris pikalt täiendada, eriti silmas pidades, et praegu pole selle kohta eriti midagi asjalikku teada (kuidas maailm selliseks muutus, millised on olulisimad poliitilised üksused, kas või seegi, millised on levinumad ohud). Äkki ongi selle tekstimaailma ja nende karakterite näol tegemist lõputu raamistikuga, millesse asetada uusi tekstiideid, uusi seiklusi. Kui peakski nii olema, siis soovin autorile edulist kirjutusindu – ent veelgi enam soovin, et iga uue looga täiustuks ka miski autori stiilis, maailmas, aga ka kujutlusvõimes (sest küllap on seegi tugevdatav lihas, arendatav omadus – piisava ettevõtlikkuse juures annab kõike inimeses arendada, ehk siis sedagi. Kuni on tahtmist ja võimalust püsida sel teel).

Inimeses on kõike võimalik arendada, tugevdada, parendada. Kui välja arvata see, mis on ära võetud. Siis on tegemist sandistatud inimesega.

Ma ei tea, kui palju aega on möödunud sellest, kui ma kaotasin usalduse oma kehaliste aistingute vastu – läinud on ka ajataju. Küllap kolm nädalat. Suudan aega mingilgi määral hinnata vaid vahepeal läbitud lehekülgede järgi – nii, nagu liivaterad nirisevad alla liivakellas, lipsavad mu silme eest läbi leheküljed. Terve maailmatäis kirjanike mõtteid. Kuni vabanen liblikate hirmuvalitsusest, jääbki mu elu selliseks. Kui ma just pole liblikate poolt sandistatud, sel juhul pole vabanemist lootagi.

Kas on vajagi seda tagasipääsu oma keha juurde…? Loodus ei lepi poolikute lahendustega – kes on ilma jäänud enese mistahes osast, võib kogeda uut jõudu milleski muus. Näiteks pimedate üliterav kuulmine. Kas suhe kirjasõnaga võib ka olla üks neist lihastest, mis võib tugevneda, kui elutajud libisevad käest? Kui ongi, siis mis piirini saab seda treenida? Milles seisneb lugemisjõud?

Mnjah, minus on tärganud ootamatu ambitsioon lugejana. Palju enam tunnen aga hirmu enda pärast. Mis saab, kui minuni ei jõua värsket kirjasõna – kui jäängi vaid rändajaks minevikuradadel? Kui on mingitki lootust, et saan tagasi oma kehalised tajud, on mul seniks vaja peegeldusi maailmast, mida ma hiljemgi ära tunda saan. Muidu jään ideede ja maailmataju poolest külaliseks minevikust.

Kui nii, siis on pilt selge – kirjandust, andke mulle kirjandust! Kirjutage midagi uut ja tooge siia! Heiastage mulle maailma, nagu see praegu on, muidu ma kaon!