Võiks arvata, et film, mis pidi alguses olema mõrvapõnevik ja mida veel filmimise ajalgi pidevalt ümber kirjutati, mille režissöör enne lõppu filmi juurest taandub, nii et lõpetatakse hoopis teise mehe käe all; ja mille pahalane sünnib loetud nädalatega eriefektide disaineri nägemusena, on totaalne läbikukkumine, aga võta näpust – sellel hullumeelses kompotis on oma võlu. Noh, mõnes mõttes see ju siiski on läbikukkumine. Kui paljud teist seda näiteks teavad ja näinud on? Ja kui juttu tuleb Rutger Haueri parimatest rollidest, siis mis te arvate, kas „Split Second“it seal mainitakse?
Loomulikult mitte. Aga asjata. Sest Hauer naudib seda hullumeelset rolli täiega ja pole imestada, et see B-kategooria film on mõnede jaoks kultuslikus staatuses. Eriti häid arvustusi film mõistetavatel põhjuste ei saanud ja ka avanädalate tulu oli kesine. Aga kuulge, „The Thing“-ga oli sama jama, aga vaadake, milliseks kultusfilmiks see on kujunenud.
Filmi käsikiri sai alguse nime all „Pentagram“, tegevus toimus Los Angeleses, kus mingi rituaalne sarimõrvar iga viie aasta järel viis inimest tapab, jättes ohvrite juurde pentagrammi sümbolid. Et see meenutas liialt Robert Resnikoffi thrillerit „The First Power“ (1990, muide, soovitan ka selle ära vaadata), hakati käsikirja muutma. Tegevus viidi futuristlikku (2008 J) pideva vihmaga üle ujutatud pimedasse Londonisse (kliimasoojenemise mõju, väidetavalt jättis stsenaristile sügava mulje juhuslikult kuuldud lause, et Thamesi jõe tase tõuseb igal aastal); projekt nimetati ümber „Black Tide“'iks, hiljem „Split Second“ iks, Harrison Fordi asemel, kes proovivõtetelgi käis ja kellele roll algselt oli kirjutatud, saab peaosaliseks Rutger Hauer, kes sobib sellesse küünilisse rolli minu arust nagu rusikas silmaauku. Harrison Ford võis küll tollal Han Solona olla lahe säga, aga selle rolli jaoks liiga pehmo.
Film kuulub olemuselt „buddy-cop“ filmide ritta, kus keskset lugu peavad lahendama väga erinevad paarimehed. Klassikast meenuvad kohe „Surmarelva“ filmid Mel Gibsoni ja Danny Gloweriga, „Rising Sun“ (Sean Connery ja Wesley Snipes), „Tango ja Cash“ (Silvester Stallone ja Kurt Russell), seriaal „Miami Vice“. Ka praegu pole see tegevust pingestav võte kuhugi kadunud, meenub suhteliselt värske seriaali „True Detective“ esimene hooaeg, mis Eesti televisiooniski jooksis. Ulmes on erinevate paariliste võtet samuti kasutatud – Mulder ja Scully, „Mehed mustas“, „Alien Nation“…
Odava eelarvega tehtud film ei teeninud kulutusi tagasi ja vajus unustusse, aga mitte päris. No ei ole lihtsalt võimalik , et stseen, kus Durkin Stone´ilt solvunult suuremat „toru“ nõuab, ei inspireerinud MIB tegijaid. Ja noh, näib, et ka Venomiga on seosed olemas, aga kumb kummalt matti võttis, pole kindel (Marveli Spidermani koomiks, kus Venom esimest korda ilmavalgust nägi, ilmus 1988). Igal juhul on hambumus kahtlaselt sarnane.
Jah, loo loogika on auklik nagu šveitsi juust, aga kui see kõrvale jätta, siis on nauditavat üksjagu. Filmi dialoog nõretab süsimustast huumorist, küünilise Stone´i ja talle paarimeheks antud kollanokast Durkini dialoogid särtsuvad nagu katkine kõrgepingekaabel, ja õhustik… See rusuv, masendav, niiske ja pime London, kus terve filmi jooksul kordagi päikest isegi aimamisi ei näe ja peategelane, kes pidevalt selles pimeduses johnlennonlikke päikeseprille kannab… No see on ju lahe!
Mingil tabamatul moel on pihta saadud „Blade Runneri“ õhustikule – see hämar, räpane ja ohtlik tulevikulinn on ilma peletisetagi kõhedust tekitav. Vihm, neoon, sudu… Aga peamine, millega see film kaasa haarab, on tegijate lust. Kõikidele loogikaapsudele vaatamata on tegu omamoodi saavutusega, mis on kui sõõm värsket õhku. Selles puudub kalkuleeritud punnitamine, soov kassa nimel kõigile meeldida. Tüübid keeravad lihtsalt gaasi põhja ja kütavad minema – ning selline suhtumine saab ainult kas meeldida või mitte. Minule meeldis.
Tänusõnad Joel Jansile, tänu kellele ma selle filmi avastasin!
