«Demeteri viimane merereis» (The Last Voyage of the Demeter; august 2023). DreamWorks Pictures. Režissöör André Øvredal. 119 min.

poster

Nii kurja ja pretsedenditult ebainimlikku Draculat kui «Demeteri viimases merereisis» ma õigupoolest ei mäletagi. Dracula on kas Bela Lugosi stiilne härrasmees, Christopher Lee kindlasti mitte tänapäeva vaatajale hirmutavalt mõjuv Technicolori-värvides koomiksitegelane, Gary Oldmani pikkade laineliste juuste ja ümmarguste prillidega klassikaline 1990ndate emo-mees või Leslie Nielseni sümpaatne ja koomiline vanaisa. Või Nicolas Cage’i ülevõlli hüsteerik. Aga reeglina ei ole Dracula oma tuntuimates kujutustes lihtsalt koletislik ja täiesti empaatiavaba kurjus. André Øvredali Dracula on põhimõtteliselt loom. Koletis. Mingite hädavajalike intelligentsi algetega, kuna ta oskab ju rääkida ja käitub enda loogika järgi ratsionaalselt. Aga inimese kuju ei võtagi ta filmi jooksul kordagi, vaid jääb lõpuni humanoidseks tiibade ja koletise näoga kiskjaks.

 

Ratsionalismi krahh

 

putin

Üldiselt räägibki see tume ja lootusetuis toonides jutustatud film ratsionalismi krahhist. Kui meremehed on läbi aegade olnud üks ebausklik liik, siis 1897. aasta juulis Varnas kaubalaevale Demeter värvatud laevaarst Clemens, mustanahaline Cambridge’i lõpetanud meditsiiniüliõpilane (kõik on õige, esimene mustanahaline tudeng õppis tolles ülikoolis juba 1840ndatel), püüab oma laevakaaslastele jutlustada maailmas valitsevast ratsionalismist ja sellest, kuidas tema ülim eesmärk elus on sellest maailmast sotti saada, mõista, miks mingid asjad toimuvad, nagu nad toimuvad. Ebausule ja üleloomulikule tema maailmas ruumi pole. Peagi puruneb vaatajate ootuspäraselt see tema ratsionaalne maailm muidugi kildudeks ja seda eriliselt jõhkra veresauna saatel.

 

clemens

Võiks ju nii üleüldiselt kui ka õuduskirjanduse/filminduse kontekstis võtta aluseks konstruktsiooni, et päev tähistab ratsionalismi valitsemisaega, valguse võitu ja öö - «tundidel, kui valitsevad pimeduse jõud» – seab selle taas kahtluse alla. Isegi kõige ratsionaalsemad ja julgemad inimesed võivad teinekord ööpimedas millegi peale ehmatada, midagi karta. Selles kuu aega vältava merereisi loos saab igast uuest paratamatult merele laskuvast ööst justkui mingi needus, ängistav kogemus, mida ei ole võimalik vältida – öö on see aeg, kui laevamehed pole irratsionaalse koletise eest kaitstud. Päeval vampiir jällegi magab või konutab pimedas nurgas ja päikesevalguse kätte tulla ei saa. Aga iga uus öö on sama ängistav ja oma paratamatuses ahistav ning juhmistav, kui... ma ei tea... vanglas toimuv grupivägistamine.

tiivuline

See, millise masenduse ja maadligisuruva rusuva süngusega jõuab peategelasele kohale, et maailm, milles ta elab, ei ole tegelikult ratsionaalne ja loogiline, ongi ehk selle filmi kõige tugevam afektimoment. Kuidas vampiir, stsenarist ja režissöör ei halasta isegi filmi kõige armsamatele tegelastele ja nad kõik üsna ükskõikselt hukka saadetakse.

Øvredali film on üles ehitatud huvitavalt ja küllaltki riskantselt – linateose esimeste kaadritena näeme ju selle lõppu, kuidas kaubalaev Demeter on tormiga Inglismaal Whitby randa jooksnud ning päästemeeskond leiab eest ilma ühegi elus hingeta, kuid ohtrate vereplekkidega laevavraki ja kapteni logiraamatu, mis kõike merereisil Varnast Musta mere ääres Inglismaale toimunut selgitab. Seega hakkame me logiraamatu kaudu jutustatud filmi vaatama teadmisega, et kõik laevale jõudnud saavad surma. Noh, peale krahv Dracula, kuna ütleb ju film oma algustiitriteski välja, et tegu on Bram Stokeri maailmakuulsa romaani ühe peatüki – «Kapteni logiraamat» – ekraniseeringuga. Mõeldud on siis romaani 7. peatükki, mis seda merereisi läbi erinevate tekstide (ajalehelugu, logiraamat, päevikusissekanne) käsitleb.

kõrvad

Loogiliselt võttes ei saa selline lähtekoht huvi filmi vastu just suurendada, kui sa tead, et kõik tegelased selle laevareisi lõpuks verest tühjaks imetakse. Ometi suudab Øvredal selle kübaratriki siiski välja mängida ja pakub meile lõpuks ka üks-kaks üllatust.

 

Demeter või Dmitri?

Ma ei ole kunagi Bram Stokeri «Draculat» ülearu armastanud. Vampirism on mu jaoks alati tundunud parajalt jabur ja jama teema, et seda tõsiselt võtta, et sellest tõsiseltvõetavat ja töötavat õudust annaks välja pigistada. Vampirism ongi nagu midagi, mis sobiks kõige paremini Mel Brooksi repertuaari (ja kui järele mõelda, siis minu kõigi aegade lemmikuim «Dracula»-ekraniseering ongi 1995. aasta «Dracula: Dead and Loving It»).

Aga Stokeri romaan on mu jaoks alati olnud kuidagi igav ja tuim tekst. Olles läbi töötanud Otto Penzleri 1000-leheküljelise pulpformaadis kahes veerus tekstiga tellisantoloogia «The Vampire Archives: The Most Complete Volume of Vampire Tales Ever Published» (Vintage Crime/Black Lizard 2009) 86 juttu, saan tõdeda, et vampiirilood pole lihtsalt minu veregrupile – see on üks õuduse alaliike, mis pole mind kunagi ülearu köitnud.

penzler

Minu lapsepõlves 1980ndail ei olnud vampiirilood üldse moes ja ka siinne videolevi, mis peegeldas peamiselt Hollywoodi 1980ndate toodangut, ei pakkunud eriti seda žanrit. Muidugi oli Francis Ford Coppola 1992. aasta linateos «Bram Stoker’s Dracula» äärmiselt stiilne ja uhke film, aga tollest Coppola produktsioonifirma American Zoetrope klassikaliste õuduslugude ekraniseeringute triloogiast olen ma alati eelistanud Kenneth Branaghi 1994. aasta majesteetlikku «Mary Shelley’s Frankensteini» ja Tim Burtoni 1999. aasta võrratut «Sleepy Hollow’d».

zoetrope

Tõeliselt korda läinud ja esteetilise veregrupi poolest sobiva vampiirifilmina saab välja tuua Neil Jordani 1994. aasta «Interview with the Vampire» ja samuti selle alustekstiks olevaid Anne Rice’i «Vampiirikroonikate» raamatuid, mida olen mõned üle eestikeelse köite lugenud. Aga see on ka laias plaanis kõik. Ja Stoker kirjanikuna ei meeldi mulle tegelikult üleüldse. Vampiirikirjanduse kaanon on mu jaoks alati alanud J. Sheridan le Fanu lühiromaaniga «Carmilla» (1872), mille eesti keelde toomise eest – mõistagi Ingrid Pitti kanoonilise kujutisega esikaanel – ma juba 2004. aastal hoolt kandsin.

ingridpitt

Kui mitte arvestada sel suvel Estconil teatavaks saanud Tormi Ariva leitud esimest eestikeelset «Dracula» tõlget ajalehes Isamaa pealkirja all «Vereimeja» 1908. aastal, jõudis Stokeri klassikaline õudusromaan eesti keelde 1993. aastal korraga kahes tõlkes – kirjastuses Koolibri Valter Rummeli tõlkes taskuformaadis ja kirjastuses Kupar Hans Luige tõlgituna tavaformaadis. Koolibri väljaanne oli õigupoolest vaid esimene pool romaanist ja kuna samal ajal ilmus Kupras terviktõlge, siis Rummeli tõlget kunagi lõpuni ei avaldatudki.

Millest on tuline kahju, kuna Rummeli tõlge on tegelikult huvitavam. Jah, Luige tõlge on kuidagi nõtkem ja voolavam ja kergem lugeda, aga detailides, nimedes ja ajaloolistes ning geograafilistes viidetes väga vigane ning rumal. Rummel seevastu on kõik need nimed ja viited-vihjed ära tundnud ning täpselt edasi andnud, aga tema tekst tervikuna on veidi raskepärane, tema lause säilitanud Stokeri originaali kohmakuse ja raskesti jälgitavuse.

Luige tõlge ilmus uuesti 2007. aastal Eesti Päevalehe Romaaniklassika sarjas ning 2020. aastal lisandus neile Evelin Banhardi moodne tõlge Rahva Raamatu kirjastuses, millega ma pole jõudnud veel kahjuks tutvuda.

1993-kaaned

uued-kaaned


Igatahes on Hans Luige tõlke puhul – nagu tema tõlgete puhul ikka – kerkinud üles kahtlus, et kas see on (täies mahus) ikka originaalist tõlgitud või näiteks vene keele vahendusel, mida kahtlustatakse näiteks ju erinevate kohanimede tõlkekuju tõttu ka tema tehtud Bradbury «451° Fahrenheiti» tõlke puhul.

Pikk jutt lühidalt, siis Stokeri romaanis figureeriv vene kaubalaev Demeter on Rummeli eestikeelses tõlkes kenasti Demeter, vanakreeka viljakus- ja põllutööjumalanna järgi. Hans Luige tõlkes on laeva nimi aga Dmitri. Ma ei ole «Dracula» venekeelseid tõlkeid lugenud – ilmselt eksisteerib neid leegion –, aga vähemalt nüüdse filmi venekeelses tõlkepealkirjas on laeva nimeks jäänud Demeter.

Kummalisel kombel pole Dmitri laeva nimena aga ju täiesti vale, kuna kirjanik Stoker sai inspiratsiooni oma laevahuku loole justnimelt Whitby’s 1890. aasta suvel puhates, kui kuulis kohalikelt 1885. aasta oktoobris toimunud laevahuku kohta, kus Narvast pärit vene kaubalaev Dmitri aeti hirmsa tormiga öösel randa. Laeva mastid ja taglastus ning kere purunesid, kuid pardal olnud seitse meremeest siiski päästeti. Ja kes tähele paneb, siis Bulgaaria sadamalinn Varna, kust Demeter oma viimsele teekonnale asub, on anagramm nimest Narva.

Dmitri

 

Kuri ja raevu tekitav

Aga kui naasta André Øvredali filmi juurde, siis ma üldse ei imesta, et lõbu ja lusti maal Ameerikas tabas seda kinokassades täielik häving. Nii rusuv ja pessimistlik ja naljavaene film, kust pealegi puudub armastuslugu, lihtsalt ei saagi ameerika kinolevis teistmoodi käituda kui stuudiobossidele hävingut tuues.

Muidugi on filmi muusika, dekoratsioonid ja kunstnikutöö meisterlik ning ka näitlejatele ei ole midagi ette heita. Liam Cunningham kapten Elliotina ja Aisling Franciosi salapärase tütarlapse Anna rollis väärivad ehk kõige enam esiletõstu, nemad mängivad siin kõige rohkem oma näo, pilgu ja ilmetega, nagu hea filminäitleja peabki.

liam

Draculat merel ei olegi kusjuures uuemal ajal ülearu palju ekraanidel kujutatud (vanemat Dracula filmikorpust ma liiga hästi ei tunne, nii et asjatundjad võivad mind tos osas parandada). Esimesena meenuvad muidugi mõlemad «Nosferatu»-filmid (1922, 1979) ja midagi õrnalt sarnast Øvredali filmi Draculal väljanägemiselt Nosferatuga on.

Samuti on pikemalt Dracula merereisi Inglismaale käsitletud Steven Moffat ja Mark Gatiss oma 2020. aasta BBC kolmeosalises minisarjas «Dracula», mille keskmine osa, pooleteisttunnine «Blood Vessel» ju sellele meresõidule keskendubki. Aga «Demeteri viimase merereisiga» seda kahjuks üldse võrrelda ei anna – Moffati-Gatissi sari on niivõrd teistsuguse jutustamistonaalsusega, kuidagi kergemeelne ja teatraalne, metatasanditele ja Dracula-viidetele rõhuv. Hoolimata süngetest mõrvadest ja kadumistest ning pingelisest atmosfäärist ikkagi kuidagi lõbus ja varieteelik. See asub niisama kaugel «Demeteri» filmi realismist ja naturalismist kui põhjapoolus lõunapoolusest. Selle telefilmi laevas ei tunne vaataja end kordki tegelikult merel olevat, tegevus toimub põhimõtteliselt salongis. Või stuudios. Roolimeheta jäänud ja võimsalt kõikuv laev ajab oma kajutis üles kapteni, õigemini paiskab ta koikust välja, aga esimese klassi salongi see kõik ei jõua, seal käib härrasrahva viktoriaanlik tantsupidu edasi ja salongipõrand püsib loodis. Ja see pole viga, vaid selline ongi selle sarja pisut süüdimatu ja loogikavaba jutustamislaad.

nosferatu-film

Tänapäeva ajastul, kui vereimejad kinolinal ja teleekraanil toovad esimese asjana meelde Nicolas Cage’i filmist «Renfield» (2023) või koomilised vampiirid menukast telesarjast «Elu pimeduse varjus» (What We Do in the Shadows; 2019–), ei tundu olevat turgu ja nõudlust sellise 110% koletisliku ja irratsionaalse Dracula järele. Lisaks ei ole selle filmi sõnumis midagi ülearu positiivset või lootustsüstivat.

Ja ega ma isegi sellele kinokogemusele vist maksimumhinnet annaks: kuidagi liiga kuri ja raevu tekitav ja üldinimlikke positiivseid emotsioone mahatampiv oli see film. Jõuetut raevu seejuures. Kurbust ja jõuetut raevu. Selline äng, mis tekib meremeestes paratamatult saabuva öö ja koletise ilmumise ootuses või see irratsionalismi triumf, mida väljendab see lausa putinlikult vastik ja loomalikult kuri Dracula-koletis, ei ole kinost väljudes lihtsalt kuigi meeldiv emotsioon. Mingit kirgastumismomenti, puhastust ja lootust valguse võidule siin ju ei järgne. Öö tuleb 12 tunni pärast uuesti.

koletis

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0763)