Tiina muigutas viimsed leivaraasud hamba vahelt ja heitis kiirpilgu üle saali - kõigil oli lõbus. Naiskoor Emajõe Ööbikud oli hoolimata suviharjast tolmusesse Tartusse kohale tulnud, kes Horvaatia päikeses pruuniks küpsenud, kes maakodu maltsavao vahel veel pruunimaks. Sinisekirjude seelikute lehvides askeldati baarilaua vahet, muljetati ja lobiseti. Taamal nautis kellegi meespool kambakese teadvalt noogutavate daamide tähelepanu, teisel pool saali seletas abidirigent altide häälerühma vanemale midagi kätega vehkides...

Tiina võttis julgustuseks lonksu mulliveini ja kõlistas kahvlit vastu pooltühja pokaali. “Palun tähelepanu! Koguneme kõik suurde saali!” Ta jälgis rahuloluga, kuidas kohale voorinud rahvas vaikides ootele jäi. “Veelkord tervitused kõigile. Loodan et olete kõik nüüd veidi keha kinnitada jõudnud ja joogipoolist leidnud.”
Rahva seast kostis heakskiitvat pominat.
“Varsti läheme ametliku osa juurde. Koorivanema kõne järel tulevad muusikalised etteasted - festivalikoosseis esitab paar pala eripreemia saanud kavast ja seejärel kostitab meie estraadiansambel...”
Teadustusi katkestas kobin ja naerurõkatused eeskojast - naiskoori estraadiansambel Endel saabus samanimelise Jaama tänava poekese juurest vallatult fotosessioonilt. Kihistades hajus kvartett muu rahva sekka ja peoperenaine kogus end.
“Jah, ja seejärel kuuleme, mida uut ja põnevat on ansambli Endel repertuaaris! Pärast etteasteid lõikame lahti tordi. Siinkohal panen kõigile südamele - me ei pane kooki ja jooki klaveri peale. Me ei ole praegu koorilaagris, kus mõnikord juhtub... ja see klaver siin on lisaks ka hindamatu museaal.”
Klaveri ümber kogunenud kõiketeadvad daamid pistsid ärevalt sosistades pead kokku ja paar õhtupäikese kiirtes helkinud veiniklaasi kadusid kui imeväel.
Tiina köhatas. “Niisiis. Peagi alustame piduliku osaga. Siis muusika, siis tort. Ja pärast, kui on pimedam, läheme õue tähesadu vaatama. Muuseumirahvaga on räägitud, me tohime siin varavalgeni toimetada. Ainus tingimus on, et teeme pärast enda järelt kõik laitmatult puhtaks. Ja vastuteenena esinevad Ööbikud koos muuseumi kammerkooriga Muinastulede ööl – ikka siinsamas aias.”
Viimase teadaande peale plaksutas kõige innukamalt nooruslik trullakas paar, kelle maitsekalt kooskõlastatud kostüüme kroonisid Laulupeomuuseumi kammerkoori rohetäpilised kaelarätid.
“Täna õhtul on niisiis terve maja ja aed meie päralt. Saame tutvuda eksponaatidega, uurida ja avastada. Aga nüüd – pidulik osa! Sõna on koorivanemal.”

*

Kõned olid peetud, õnnitlused põsemusidega põlistatud ja esimesed torditükidki naha vahel. Ööbikud hajusid salgakesi maja peale laiali ning Tiina suundus kepsakal sammul kööki, pooltühjad kannud näpus. Viisijuppi ümisedes solistas ta kannudesse kihisevaid komponente ja lisas ohtralt jääd. Veini järele küünitades ehmatas teda selja tagant kostnud digitaalne trillerdus. Tiina pöördus võpatades.
Kööginurgas kükitas ümberilmahulkur Iti, ninapidi telefonis, mille nätsuroosa kest näis piisavalt tugev, et üle elada üks korralik veeuputus ja ehk ka paar pisemat tuumalööki.
“Mis sa nukrutsed siin? Tule tordile.”
Iti pöidlad välkusid mööda kriimulist ekraani. “Jajah… ma teen selle leveli lõpuni,” pomises ta pilku tõstmata.
Tiina kehitas õlgu ja jätkas veinisegu kallamist.
Varsti kostis apokalüptilisest taskuvahvlist kaotajat parastav akord ja Iti ajas end nohisedes püsti. “Kuule, kas ma saaks korraks su arvutisse? Hullult oleks vaja üks asi alla laadida…“
“Endal selline tõhus telefon. Miks sa sealtsamast ei lae?”
“Proovisin, ei lase miskipärast.”
“Olgu pealegi.” Tiina ohkas leplikult. “Salasõna on “Trikatrei6”. Muuseumi võrku olen juba sisse logitud.”

Saalis oli taas maad võtnud heatujuline melu. Korraga lõikus suminasse kahehäälne kriiskamine ülaltkorruselt.
“Mairi, sinu pabulad?”
Tikitud kleidis pika patsiga noorik noogutas kaamelt ja rühkis täispika undruku kiuste hüpetega treppidest üles. Tema sabas tulnud uudishimulike seltskond leidis nelja-aastased kaksikud ülakorruse eksponaatide ees suure häälega töinamas.
“Onu pilgutas silma!” teadustas poiss ja tüdruk-kaksik sekundeeris talle jõulise undamisega.
“Oi, vahakujud!”
Uudishimulikud kogunesid troppi ja klõpsisid välkude sähvides pilti teha.
“Nii äge!”
“Ma polegi neid elusast peast näinud!”
Mairi kükitas kaksikute ninaaluseid kasima. “Andke andeks, Oskar on meil väga elava fantaasiaga.” Ta ohkas. “Tegelikult on nad nii hilise ürituse jaoks liiga väiksed. Aga Siiri pole veel konverentsilt tagasi ja hoidja ütles viimasel hetkel ära…”
Naised pomisesid solidaaruse märgiks ja aitasid kaksikuid trepist alla pukseerida.
Teine sopran Saskia tonksas trepijärjekorras seisvat sõbrannat abaluude vahele. “Kuule Ann... Kas neid mitte neli tükki ei olnud?”
“Neli?” Esimene alt Annika vidutas silmi.“ Mis neli?”
“Neli kuju… Oli ju?“ Saskia koukis pitspaunast telefoni. “Ma kohe vaatan ... Hah, veider. Üldse pole levi.”
Annika takseeris kujusid, pea viltu. “Aga vaata, kuidas nad istuvad - siia ei sobikski neljas.” “Ju siis on mujale viidud... Oota, teeme pilti ka!”

*

Videviku süvenedes täitis õuepoolse koridori tähesaju-sõprade sädistamine.
“Kas ootame veel?”
“Lähme ees, paneme mõned tekid maha.”
“Viime ühe kohvitermose ka paviljoni!”
“Ei tule lahti! Lukus vist.”
“Mismoodi lukus? Vajutage kõvemini!”
“Lukus nagu poleks, aga lahti ei saa,” õiendas keegi.
“Äkki on mingi kellaajaline automaatika?”

“Ei ole meil mingit automaatikat,” seletas saali poolt muuseumi kammerkoori proua. “Oodake natuke, ma lähen vaatan külastajate ust. Kui mujalt ei saa, siis juhatame teid keldrisaalist sisehoovi. Raivo, mine sa kontrolli seda.”
Lõbusalt käratsev seltskond vajus eesukse poole.

“Vaadake kui pime! Üldse pole tänavat näha!”
“Taevast ka ei ole näha…”
Koridori valgustus vilkus ja kustus siis hoopis.
“Kes tule ära lasi? Ära jända!”
Kõiketeadvate daamide salgake pistis pead kokku ja susistas. “Magnettorm,” tähendas proua, keda nooremad tagaselja Tädi Rutiks hüüdsid. Kõiketeadvad daamid noogutasid innukalt.

“Vaadake!” hüüdis järsku alt Annika.
Kahe korruse vahel, keerduva käsipuu najal kõrgus papa Jannseni rahvavalgustuslik figuur. Väljapääsu-sildi rohekas kuma peegeldus tontlikult ta vahajatelt palgetelt ja pani turriaetud juuksetuustid ebamaiselt helendama.
“Öödisko,” rõkatasid Endli-tüdrukud. “Tšik-ja-kaks, tšik-ja-kaks!” skandeerisid nad kooris ning ansambli fotokroonik Ave asus ahvikiirusel kaamera seadeid timmima et väärt hetk talletatud saaks.
“Hulluks olete läinud!” Tiina haaras kahe käega peast kinni. “Kes ta siia tassis? Ruttu, viige ta silma alt ära, enne kui Luule ja Raivo tagasi jõuavad!”
Hurjutamist eirates andis Ave kaamerale valu.

Fotovälkude rahe all hakkas papa Jannsen ägisema ja ta otsaesine tõmbus silmnähtavalt krimpsu. Kuju urises ja pungitas oma käsitsivalmistatud silmi, nii et need peakolust välja lupsatasid. Tühjaks jäänud silmakoobastes süttisid tigedad punased tulukesed.
“Siin on ohtlik. Marss, kõik saali!”
Abidirigent Anu käratus ehmatas Jannseni moondumist jõllitava koorirahva tardumusest. Kiljudes tormati koridoride kaitsvasse hämarusse, iseteadlikud klaassilmad mõõdetud topeltkõlksatustega mööda trepiastmeid järele põrklemas.

Koorivanem ja abidirigent jäid saaliuksele liiklust korraldama ning juhatasid ähmis lauljaid kaitsva valguse poole.
“Kuulete? Vist jäi järele.”
Ööbikud kikitasid kõrvu - tõesti, silmamunade kõlksatusi polnud enam kuulda. Siis aga hakkas trepp raskelt naksuma, ning sammukobinat saatis eksimatult kahe veereva klaaskerakese vurin.

Sopran Saskia tõmbas alt Annika kättpidi keskpõrandalt eemale ja jäi hingeldades ukseava vaatama. “Ann, kus su õde jäi? Ma ei näe...”
Kuskilt õige lähedalt nurga tagant kostus ebaõnnestunud vibrato-ga vürtsitatud karjatus. Järgnesid tikk-kontstel jooksusammud ja kaharseeliku sahin, siis kontimurdev mürtsatus, mis segunes klaasvitriini klirinaga.
“Kuradi lehm,” nuuksatas Annika. “Ma ütlesin talle, et pangu lühike kleit ja tennised. Aga ei, preemia puhul...”

Pärast lootusrikast vaikusehetke kõlas pimedusest raginat ja korinat, sekka mörinat ja matsutamist. Pimedusest ilmus vana Jannsen ise ja ajas hambad võidukalt irvi, endal lõuad värskelt valatud verest läikimas. Hämmastava kergusega kooserdas ta saali poole.
Koorivanem ja abidirigent jõudsid uksepooled pauguga kinni lükata, nii et postipapa õieli käed pooleks kaksati. Peremeheta jäänud kämblad sibasid saalipõrandal ebalevalt siia-sinna, kummalgi järel mustjassinine tindirida.
“Ma hoian kinni, te lükake siia midagi raskemat ette,” kamandas koorivanem. Ta toetas selja vastu ust, laskmata end kõigutada sellest, et piidapragude vahelt imbus saali tumedat tinti ja selle sekka valgeid vingerdavaid vaklasid. Varsti oli kuulda, et miski või keegi uuristab lukuaugus. Koorivanem surus hambad kokku ja toetas selja kõvemini vastu puitu.
Siis ragin valjenes.
Koorivanem hüppas eemale nagu nõelatud ja libastus ukse alla valgunud tindiloigus.
Lukuaugust roomas välja Jannseni uurikett, mis keris end koorivanema pahkluude ümber ja ankurdas ta paigale. Kett siugles koorivanema jalga pidi üles, ronis kleidiõmblust pidi kaelusesse ja asus teda kägistama, samal ajal kui vaklade vingerdav armee talle peale tungis ja kõrvadesse puges.
Koorivanema silmad pöördusid pahempidi ja ta ninast hakkas nõrguma mitmevärvilist peamahlade segu. Ta nägu tõmbles pentsikult ja vajus loppi. Peagi paiskusid nii ta suust, sõõrmetest kui silmist välja roosad täissöönud vaglad.

Inimlihast priskete söödikute mass keerles tindiloigus, kogunedes rahutult võbelevaks tombuks, millest urisedes kerkis uus koletu papa Jannsen. Käes viibutas koll-Jannsen hiiglaslikku rullis ajalehepoognat, millega ta ukseesisele tardunud rahvast Suure Tõllu kombel niitma asus.
“Jookske!” jõudis abidirigent veel röögatada ja saalisügavusse putkates paar õnnelikku kaasa rebida; teised ukse ligi seisjad lagesid trükisõna saagiks.

Paar tosinat külalist pudruks materdanud, astus Jannsen üle lirtsuva põranda, rebis uksed hingedelt ja tegi koridori suunas galantse kummarduse. Pimedusest ilmus saalilävele Koidula ise, ema Anette käevangus.

Niipea kui vahased naised rümbarebuga kastetud põrandat puutusid, sirgusid nad paari vaksa võrra ning nendegi silmad lõid punaselt hiilgama.
Seda näinud, kahmas koori pesamuna Kaisaliisa aknalaualt tüki torti ja ruttas otsejoones kujudele vastu.
“Mida sa teed!” röökis Tiina söögitoa ukselt.
“Ma ju tean, kuidas nõidust murda! Nagu libahundil!” Kaisaliisa pistis torditüki lauanoa otsa ja sirutas Mamma-Jannseni poole.
Proua seisatas, nuhutas umbusklikult õhku ja ajas siis mokad kreemiroosi poole pikaks.
“Näe töötab!” Kaisaliisa nihkus lähemale ja sirutas käe julgemalt välja.
Mamma nilpsaski torditüki noa otsast, ise kummaliselt kudrutades. Siis ajas ta suu ammuli ning haukas otsast ka noorliikme küünarvarre.
Kaisaliisa seisis kui puunott ja pilgutas mõistmatult silmi, sellal kui mamma pulsi taktis paisuvaid niresid noolis. Järjest elavamalt kudrutades sirgus mamma hirmuäratava kiirusega. Enne kui keegi ahhetadagi jõudis, kummardus ta oma kollilõugadega Kaisaliisa kohale ja hammustas ta vööst saadik pooleks. Noorööbiku sinises seelikus alakeha seisis veel hetke klaveri najal ja vajus siis maha.
Koll-mamma loperguseks paisunud vats korises ja värises. Veidike silmi pööritanud, ajas mamma lõuad veelkord laiali ja pröötsatas välja limase poolskeleti, mis nukra plärtsuga vastu akent lendas. Inimnäole tagasi tõmbunud, koll röhatas ja tupsutas lillelise rätiga viisakalt suud.
Abidirigent Anu ei suutnud seda mõnitust kauem taluda. Raevunult hiivas ta lähima postamendi otsast pronksbüsti ja viskas kollile vastu vahtimist, nõnda et selle must pitstanu suure kaarega üle saali lendas. Kolli-ihuga kokku puutunud pronksbüst hakkas samuti lõugu lõksutama ja inisema, kuid õiget väge sel polnud. Anu viskas urisevale metallkolakale põlgliku pilgu ja ruttas lähimat ellujäänute salgakest trööstima.

Kõiketeadvad daamid jälgisid tapatalgu õuepoolsest saalinurgast kasvava halvakspanuga. "No minu meelest ei oleks ikka tohtinud nii kahtlase kuulsusega majas sellist üritust korraldada," seletas üks.
Teine noogutas innukalt. "Mina olen kakskümmend aastat naiskooris laulnud ja lubatagu öelda - nii need asjad ikka ei käi!”
“Jah,” kiitis ka Tädi Rutt takka. “Küsiks keegi minult nõu... Mul on kurjade jõudude vastu alati komplekt kristalle kaasas.” Ta koogutas uhkelt ja sukeldus ridiküli. “Peab ikka kõige jaoks ette valmistatud olema.”
Jutuhoos ei märganud daamid, et koll-Jannsen oli neid huvitatult silmitsema jäänud. Koll takseeris kõiketeadjaid, pea viltu, ning äigas siis ajalehega nende pihta, nii et sisikonnad pritsisid. Kätetööga rahul, kappas Jannsen saaliuste taga haigutavasse pimedusse.
“Kas sa saad, kurivaim,” kajas varsti eemal trepikäigus hästiartikuleeritud pedagoogihäälne sajatus. “Meil on niigi bassidest puudus!” Järgnes jauramist ja mütsatusi, sekka mehehäälseid kihutushüüdeid. Oli selge, et muuseumirahvas laulupeo kantsi ilma võitluseta ei loovuta.

Söögitoa ukselt kõlav kahenäpuvile pani pead pöörama nii saalijäänud kollid kui ellujäänud kooriliikmed.
“Tehke pilti!” hõikas sealt Iti. “Välguga! Seda nad kardavad!”

Kibekähku siginesid inimeste kätte telefonid ja kõik asusid usinalt Koidula ja mamma suunas klõpsutama.
Välgu kätte jäänud koll-mamma kahanes kohe tavalisele vahakuju-suurusele. Ta taganes sisisedes akna juurde ja puges kardinavoltidesse peitu.
“Näe, kardavadki!” rõõmustas Endli-koosseis ja marssis fotovälgu kaitse all takistamatult söögitoani. “Kust sa teadsid?”
“Sest mängus on…” Iti vilksas ettevaatlikult Tiina poole vaadata. “Tähendab, ma ühes mängus nägin.”

Kuigi fotovälkudega üle külvatud kollidel jäi väge vähemaks, ei tahtnud nende jõud siiski päriselt raugeda. Nad käisid saali sissekäigu ees lainetavate inimmahladega maiustamas ning tungisid aina jälle uue jõuga peale.
Koll-mamma teele jäi Mairi lastega, kes maja keerdkäike pidi alles nüüd tagauksest saali jõudis. Mairi lükkas mudilased enda selja taha, ajas Kodavere kirjadega ehitud rinna kummi ja teatas rahulikult: “Tule, raisk.”
Koll astuski edasi ja haaras ahnelt kirjatud kleidisiilust. Tikandit puudutanud, hakkas ta koledasti suitsema ja praksuma ning tõmbus õige pisikeseks kokku. Võikalt ulgudes vudis miniatuurne mamma tagasi klaveri manu, et selle all auravatest rupskitest jõudu ammutada
Mairi kergitas undrukusaba. “Vaadake, emme seelik on võlumantel. Tulge siia alla peitu.” Kaksikud kuuletusid ning tagavaraväljapääsu jäi valvama kolmepäine Kodavere kaitselummutis, kelle selja taha veelgi rahvast varjule kogunes.

Samal ajal oli Koidula suutnud keskpõrandalt läbi murda ja ähvardas juba söögituppa tungida.
Sinna varjunud estraadiansambel Endel valmistus võitluseks: Ave pani kaamera palge, Leili ja Heljo relvastasid end tordilabidatega ning Piia haaras maitsekast lilleseadest pöidlajämeduse pihlaoksa. Kuuma suvega olid pihlakad varakult valmis ning rasked kobarad hõõgusid varre otsas julgustavalt.
“Säh sulle,” käratas Piia ja äigas Koidulaulikule üle turja. Pihlakobarast tabamuse saanud Koidula vajus sisinal lössi ja meisterlikult vormitud kujust jäi hetkega alles vaid taevasinine siidikuhil. Kui Piia seda ettevaatlikult oksaga torkas, prahvatas kuhilast lendu parv põlevate silmadega ööbikuid. Vilkad linnud põiklesid nii välkude kui vembla eest ja nende kime vilistamine külvas uut paanikat.
Üldises segadikus ründas ööbikuparv pihlaoksa, õgis kobarad paljaks ja pikeeris siis läbi ukseava, rahvast pasaga pommitades. Linnud kogunesid rünnakuformatsioonis saali lae alla, kui korraga käis hele plaks ja saalipõrand külvati üle sule- ja soolikavihmaga.
“Varjuge!” käratas abidirigent.
Kõik, kel jalad vähegi kandsid, tormasid laiali ja taibukamad tõmbasid sinised seelikud kaitseks üle pea.
Kurjaööbikud lõhkesid üksteise järel, puistates kõikjale haisvat suitsevat ollust.
“Pihlakad!” hõiskasid Heljo ja Leili. “Pihlakad ajasid nad lõhki! Paras värdjatele!”

Lindude hävingut nähes pistis klaveri juures toimetanud koll-mamma tigedalt ulguma. Temaga liitus räsitud moega papa Jannsen, kes oli märkamatult saali tagasi hiilinud. Silmad punaselt põlemas, asus kollipaar kiiruga põrandalt inim-palakesi ahmima. Kollid sirgusid iga suutäiega ja äsja juubeldanud rahvas vakatas õuduses.
Üldise vaikuse taustal kostus kuskilt parastav digitaalne akord.

Tiina marssis joonelt kööki, kulm kortsus. Mänguhelisid tirtsutav veeuputusekindel telefon tilpnes kaablit pidi tema arvuti küljes. Väiksel ekraanil toimetas paar koomiliselt suure vatsaga kolli, kes karikatuurseid inimliha-palasid vitsutasid ja süües kasvasid. Otsivalt ringi vaadates leidis Tiina ilmahulkur Iti prügikasti taga koogutamas, endal käed kõrvadele surutud.
Tiina äsas tal õlgadest ja raputas. “Kuule! Praegu pole aega halada. See sinu mäng - kust sa ta said?”
“Ei tea, tuli koos telefoniga,” pobises Iti
“Kust sa siis telefoni said?”
“Indoneesiast, tasuta. Üks vanatehnika ringluse kett - meie kvartalis oli ka nende pood…”
Tiina ei kuulanud enam. Ta kaksas telefoni juhtme küljest ja suskas mikroahju. “Üks minut, täisvõimsus,” pomises ta, haaras ukse kõrvalt vahtkustuti ja jäi ahju juurde valvele.
Niipea kui telefon kärinal kärssama hakkas, kostis saalist ebamaist kriiskamist, mida saatsid inimeste võidukad hüüded. Tiina luges mõttes kümneni ja asus kustutiga tööle.

Varsti kostis läbi ukseavade kõige pesuehtsam aplaus.
Jätnud ohutuks tehtud ahjuvraki kus seda ja teist, kiirustas Tiinagi uudishimulikult saali.
Seal polnud papast-mammast alles muud kui kaks tossavat riidekubu ja sulanud vahaloigud klaveri all.
“Meie võit?” päris keegi ettevaatlikult.

Ühtäkki kostis lae pealt hirmsat mürinat ning koos kardinapuude ja kipsitolmuga maandus klaveri taga Koidula õde, silmad põlemas ja soeng turris. Kaant laksutades tervitas klaver preili Eugeniet ning ajas uhkelt tiiva püsti. Preili hüppas kaksiratsa klaveritiivale.
Huilates pühkis imelik paar paigalt ning paiskas sopran Saskia raksuga vastu seina.
“Ma ju ütlesin, et neid on neli” rögises Saskia võidukalt; siis purustas klaveri jalahoop tal pea.
Tapatööst julgust saanud klaver korskas, lõksutas kaant ja kraapis oma museaalset jalga vastu parketti. Kes-teab-mis-looma luust klahvid sirgusid paari hetkega lõuatäieks nõelteravateks kihvadeks. Preili Eugenia nõõ-hüüete saatel kappas eebenipuust elajas otse rahva peale.
Tiina käsi tõusis nagu iseenesest. Ta vajutas kangi ja löristas vahtkustuti otse klaveri rünnakuteele tühjaks.
Libedate vahutortidega kokku puutudes tegi klaver koos preiliga paar piruetti, kogus keereldes hoogu ja sõitis siis vääramatu jõuga hoovipoolsesse aknasse. Rebinud kaasa akna koos raamidega ja tüki seinagi lendas peletis kahurikuulina üle jalgtreppide ja üle lillepeenra, kuni vastu vana pärnapuud pilbasteks räntsatas.
Keelte, klahvide ja kleidiriide sasipundar tegi katse puu najal uut kuju võtta. Siis aga kires Mäe tänava nõlval ühes iluaias peaaegu-vabaltkõndiv kukk. Pilpad langesid kolinal maha ja muuseumi tänavapoolne värav vajus valju kääksatusega lahti.

Ellujääjad kogunesid seinamulgu äärde uudistama; paar julgemat hüppasid otse õue ja tõmbasid mõnuga värsket õhku kopsu.
“Vaadake, juba koidab!” teatas abidirigent, kelle hääl oli öisest kamandamisest üsna kähe.
Sellest julgust saanud, pudenes ka ülejäänud seltskond killustiku krabisedes aeda vabadusse. Kes viskusid seelikute lehvides kohe murule sirakile, kes ruttasid mäenõlvale levi otsima, kes imetlesid niisama vaadet.
Iti poetas end Tiina kõrvale mättale ja krimpsutas murelikult nägu. "Ei tea mis nüüd üldse saab? Et muuseumiga niimoodi ja..."
Tiina uuris helenevat taevast Tartu kohal, mida siin-seal määrisid mustavad suitsulondid. "Tead, ma ei muretseks eriti. Mulle tundub, et me pole selle murega mitte üksi... Kuule, mis see oli?"
Vaatenautlejad kargasid sisehoovi poolt kolinat kuuldes püsti.

Juba kobati käepäraste relvade otsingul ümbrust, siis aga ilmusid nõlva tagant hingeldades Luule ja Raivo.
"Ennäe, teie ka elus!" hõikasid nad rõõmsalt.
"Ja teie? Mismoodi teie ära pääsesite?"
Raivo keerutas muiates vuntsi. “Vaadake, meie ajal õpetati ikka tsiviilkaitses, et ohu korral tuleb keldrisse varjuda.”
"Jah," kinnitas Luule. “Ja teate, meie keldrisaali eksponaatidel on nii suur laulupeo vägi sees, sellele ei hakka ükski kuri külge!”

Kui päike päriselt taevasse tõusis, oli muuseumiöö koledustest pääsenud seltskond end juba õige mõnusasti sisse seadnud. Murule olid laotatud linad ja neile kuhjatud kõik toidukraam, mis majast päästa õnnestus. Naised kõhutasid poolkaares ja nokkisid kahvliga torti; Mairi pabulad magasid nohinal ema süles, Kodavere kirjadega seelikusabad hoolega ümber mässitud; Endli-tüdrukud vedasid väikestviisi laulujoru üles ja käest kätte liikus pooltühi limoncello-pudel.
“Kas teate, mille üle mul praegu kõige parem meel on?" Tiina vibutas tordise kahvliga linnataevas lokkavate suitsusammaste poole. "Et ma ümber mõtlesin ja pidu Jääaja keskuses ei teinud. Neil on seal nimelt mammut.”

Pilt: autori töötlus