Jaak Herbst “Päikesetõusuni”

Eestit tabanud viirusepuhang muudab nakatunud tundidega mädast pakatavateks verejanulisteks hulludeks. Peategelane kiirustab läbi öö pealinna oma perekonna juurde, võideldes tee peal haigete mutantidega ja kohates hulka veel terveks jäänud saatusekaaslasi.

Minu jaoks oli see lugu pisut pettumustvalmistav. Sisuliselt on tegemist ühe järjekordse zombie-looga, mida oleme kümneid kordi lugenud ja näinud. Positiivne oli, et tegevus käis pidevalt ja põnevust jagus kogu loosse, samas oli lõpp vägagi etteaimatav. Mul oli raske samastuda ühegi tegelasega või leida loost mingit mõtet. Lugedes oleksin väga tahtnud mõnda kohta keeleliselt parandada ning sõnaühend “bakteriaalne viirus” ajas mul karva turri ja pani kahtlema meie koolisüsteemi võimekuses õpilastele eluks vajalikke teadmisi edastada.

Iseenesest on ju loetav lugu, kuid kindlasti leiab sellele tänulikumat publikut kui mina.

Tim Hornet “Musta kassi needus”

Kassi vaatenurgast jutustatud lugu kosmoseasundusest, kus metalsed tulnukad järjekindlalt inimesi maha nottimas käivad. Kass aga jäetakse alati ellu.

Alguses võttis mul pisut aega loo omapäraga harjumiseks ning aru saamiseks, mis loos üldse toimub. Ma ei ole üldiselt loomade vaatevinklist kirjutatud lugude fänn, kuid selles jutus on autori valik arusaadav, kuna Trooja hobuseks kohandatud kass on ainuke, kes kõiki sündmusi teab. Autor kirjutab ladusalt nagu ikka ning loos on olemas ka teatud soe ja inimlik aspekt - inimeste armastus oma koduloomade vastu on vahel meie nõrkuseks -, kuid midagi jääb minu jaoks siiski puudu, et seda lugu päriselt nautida. Ometi oli kassi vaatenurgast jutustamine piisavalt värske lähenemine, et minu huvi lõpuni hoida ning minu silmis pisut plusspunkte teenida.

Eeva Jeletsky “Novembritorm”

Kolm last jäävad tormisel novembriõhtul üksi koju ning hakkavad igavuse peletamiseks vaime välja kutsuma. Katse õnnestub ning varsti müttab majas ringi hunnik esivanemaid, kes hakkavad parajat segadust tekitama. Õnneks tuleb appi tädi Maria, kes asjast üht-teist jagab ning kutsutud külalised oma aega tagasi toimetab.

Väga mõnusa huumori ja suurepärase keelekasutusega lugu. Tekst pani mind mitmes kohas turtsatama ning imetlema autori võimet erinevatest ajastustest pärit vanemaid nende kõnepruugi ja käitumise abil nii selgelt eristada. Mulle meeldib, et autor läks sõbralikku teed, mitte ei teinud tondijutust õuduslugu, verest ja soolikatest sai mulle selle numbri esimese looga juba küllalt.

Tanel Rõigas “Ukse taga”

Kusagil kaugel inimeste poolt koloniseeritud planeedil püüavad inimesed lahti muukida planeedi endistest elanikest jäänud kõrgtehnoloogilist taristut. Peategelasel on olemas omadused, mis aitavad tal taristu liidesega ühilduda, nii et ta veedab tükk aega katsejänesena, kuni kohtab oma “teist poolt” ning neil õnnestub masinad tööle saada.

Iseenesest on selles jutus peidus üsna hea lugu - uudse tehnika saladused suutsid minu tähelepanu köita küll. Samas tegi loo nautimise minu jaoks keeruliseks autori hüplev stiil, mis raskendas loo jälgimist. Info artefaktide kohta tuleb killukeste haaval kogu loo vältel, nii et pidin pingutama, et asjast selgemat pilti saada. Mind väsitas, et suurem osa jutust koosnes minategelase mõttelõngast, vähesed dialoogid aga ei lisanud tekstile kuigi palju. Lõpuks jäi ka loo mõttest minu jaoks pisut väheseks - mõnda asja saame teha vaid koos endale sobiva kaaslasega. Nii pikast jutust oleksin oodanud pisut enam sündmusi ja sisu. Nii et loetav lugu, kuid natukese toimetamise ja ümber kirjutamisega oleks heast ideest saanud midagi veel paremat.

Toomas Krips “Head inimesed saunas”

Külmal talvisel ööl koguneb pärast keskööd sauna väga erinev seltskond inimesi, kelle moraali hakatakse spetsiaalselt neile mõeldud kiusatustes testima.

Ühest küljest on lugu muinasjutuline, teisest küljest meenutab pisut krimijuttu, kus pahalane ei selgu enne loo lõppu. Igal tegelasel on omad varjatud motiivid, mis sündmuste arenedes ja kiusatustest läbi käies tasapisi lahti kooruvad. Autori stiil on sujuv ja nauditav, jutt tihedalt täis pinevaid sündmusi, mistõttu hoiab lugu huvi ja pinget üleval päris lõpuni. Iga tegelane on selgelt välja joonistatud ja meeldejääv. Mulle meeldis.

Anneli Vilbaste “Elamuskingitused elunormiks”

Peategelane Primula külastab koos oma isaga vana rokilegendi kontserti, kus hakkavad toimuma kummalised lood - rokitädi räägib valitsuse rahvavastastest vandenõudest ja lõpuks satuvad pahaaimamatud külalised tulnukate toiduks.

Kui teisel lugemissessioonil loo lõpuni jõudsin, pidin tõdema, et jutu mõte oli ju üsna värskendav - õppida ellujäämisoskusi läbi elamusmängu. Küll aga oli kogu see ülejäänud osa minu jaoks pisut vaevaline lugeda. Võib-olla oli autor teadlikult valinud kirjutamisstiili, mis jättis kaootilise mulje, kuna loos kujutatav kontsert ise oligi ju selline korralik tohuvabohu. Kuid lugedes ei saanud ma üle mõttest, kui palju lihtsamalt, arusaadavamalt ja lühemalt oleks olnud võimalik seda tegevust edasi anda. Aga eneseväljenduse selgus ja otsekohesus on minu kiiks, nii et teisi lugejaid ei pruugi selline stiil üldsegi häirida.

Kuigi ellujäämisoskuste omandamine oli selle ürituse kogu mõte, libises autor sellest õppeprotsessist kiiresti üle, pühendades peategelase kahele üksi veedetud päevale vaid paar lõiku, mis tundub kogu pika kontserdikirjeldusega võrreldes üsna proportsioonist väljas. Selle osa põhjalikum kirjeldus oleks minu silmis loole plusspunkte juurde andnud.

Kokkuvõttes - kindlasti ei olnud see minu lemmiklugu, kuid kõlbas lugeda küll.