1. Eksitus

Skafandri õhuballoon läks sajatuste saatel lendu, möödus napilt piloodi peast, tabas kolksuga juhtruumi seina ja loperdas siis vaikselt minema. Kalle Moskar, kaevanduslaeva Nexo noor kapten, kes mõjus hetkel märksa ähvardavamalt kui tema meeter seitsekümmend kasv ja hõre punane habemeude lubanuks, hõljus navigatsiooniruumi ukse juures nagu kõuepilv.

„Juha! Kuidas? Kuidas sa said trajektoori valesti arvestada?“

Juha tõmbas pea õlgade vahele. Ta oli väike, vibalik ja ärajoodud näoga mees pilooditunnustega päevinäinud tunkedes. Nexo tarkvaratehnik Annika püüdis Juhat päästa: „Kursi arvutamise programm on vigane, see on kirjutatud aastakümneid tagasi, kui laev välja tuli. Kuid peale 43nda versiooni kursiparandusi viskab see alati neljandikud valesti ja need tuleb ümber arvutada.“

„Ja Juha neid arvutusi ei teinud?“

„Ei teinud,“ ohkas piloot, tõmmates käega üle oma heleda siilisoengu. „Ausõna, kapten Moskar, mul on endal ka pagana...“

„Pea suu! Või pigem tule lähemale ja hinga!“

Reegli, et teda peab kutsuma perekonnanime pidi, pani Kalle paika kohe üsna alguses. Muidu kippusid vanad kosmosehundid liiga isalikuks minema ja ise laeva juhtima – täpselt nii, nagu isa oli Kallet hoiatanud. Juha ohkas, vabastas end istmekinnitustest, tõukas end üles, sõudis ettevaatlikult kaptenile lähemale ja õhkas õrnalt.

„Tugevamini.“

Oma saatusega leppinud Juha sulges silmad ja hingas Moskarile näkku.

„Sa oled jälle joonud, kas pole?“

„Võtsin pisut.“

Piloodi joomaprobleemid polnud saladus, kogu kaevanduslaev teadis, et Juha armastas napsutada. Kuna ta aga oli endine hävitajapiloot ja tõeline kosmoseäss, pigistas noor kapten selles osas silma siiani kinni. Kõik endised lahingupiloodid jõid või tarvitasid erinevaid drooge. Hävitajates tuli enamus aega tegutseda tugeva keemia all ja see oli paratamatu tagajärg. Kuid nüüd oli Juha pannud ohtu kogu firma oleviku ja tuleviku.

„Juba see hais joodab ühe keskmise homunkuluse maani täis. Kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled? Sinu pärast on see kuradi asteroid viie tuhande kilomeetri kaugusel ning eemaldumas meist sada viiskümmend kilomeetrit sekundis. Et seda kätte saada, peaksime me, ee...“

„Selleks peaksime me muutma trajektoori, tegema lingu ümber Marsi ja kiirendama end vähemalt viisteist protsenti,“ aitas piloot kaasa, suurendades sellega noore kapteni viha.

„Kiirendada?” lausus Moskar ähvardavalt. “Millega sa kiirendada tahad? Meil on paakides vaid veeaur. Me peame ostma Marsi kõrgemalt orbiidilt kütust, aga kust me raha saame, kui asteroid minema lipsas?“

Piloot neelatas ja jättis targu vastamata. Ta oli näinud noort Moskarit pärast tema kapteniks saamist paljudes erinevates olukordades – ka vihasena – aga sedavõrd raevus veel mitte. Ja eks noormehel oli ka õigus vihane olla. Sihtpunktiks olev asteroid oleks varustanud neid nii kütuse kui müügiks minevate raskemetallidega. Nüüd aga oli üks tühine arvutusviga, üks komakoht viinud neilt kõik lootused lisaressurssidele. Piloodi valulikust näost oli selgelt näha, kuidas tema joove hakkas nooreks pohmeluseks ja sealt kassiahastuseks üle minema.

„Mis me siis nüüd teeme?“ päris ta õnnetult.

„Marsile me ühelgi juhul ei lähe! See oleks liiga kulukas ja manööverdamisele kuluks mitu nädalat. Pigem näita kaarti.“

Piloot sõudis konsooli juurde tagasi ja manas kiirelt õhku ruumilise tähekaardi koos kõigi suuremate ja väiksemate objektide, nende trajektooride ja muu infoga. Hämar madal piloodikabiin täitus ühtäkki erksate värvidega, kui õhku ilmusid punased, rohelised, kollased ning sinised kerad, jooned, ellipsid ja kaared. Moskar seadis end kaptenitooli. Varem, kui ta isa veel kapten oli, kutsuti Kallet Väike-Moskariks, nüüd aga oli ta hoolitsenud, et „Väike“ ta nime eest kadunud oleks. Juba kolm pikka aastat oli Kalle Moskar juhtinud isa asemel nende perekonnafirma kaevanduslaeva.

„Kuidas oleks objekt C311?“ päris Juha.

„Liiga asustatud, seal töötavad juba kaks brigaadi ja see on risti-rästi läbi aetud. Noh, kütust sealt ilmselt saaks, aga see oleks ka kõik.“

„Võiks proovida BC34, aga see on vist liiga kaugel?“

„Jah, hetkel läheks sinna jõudmine kulukamaks kui Marsile.“

Kapten sügas hõredat punakat karva oma lõual. Ta põrnitses kaarti ja lasi silmadel mornilt ringi käia.

„Mis junn see sinine objekt on? Ma ei loegi selle identifitseerimiskoodi välja.“

Juha liigutas virtuaalseid heebleid ja kaart pöördus.

„Identifitseerimata junn, objektil oma tähist pole.“

„Et siis kosmosehulgus?”

Ta pöördus Annika poole: “Mis spektromeeter õige ütleb?“

„Tundub, et mõni alles hiljuti meie süsteemi sisenenud objekt. Kohe lasen spektromeetriga üle.“

Annika klõbistas õhus hõljuvatel holoklaviatuuridel ja õhku ilmusid uued infotulbad. Moskar lasi valjult vilet. Kogu viha oli tema näost jäljetult kadunud ning asendunud hämmingu, uskumatuse ning ka suure hulga uudishimuga.

„Metallid, heelium, hapnik, vesi ja süsivesikud, väga huvitav. See ei saa olla asteroid.”

„Võibolla tohutu kosmoselaev?“ pakkus Juha.

“Ei tundu ka sedamoodi.”

Veidi aega silmitsesid kõik vaikides spektromeetri analüüsi. Moskar mõtles; Juha ootas lihtsalt, et oma kuiva kurku leevendada saaks; Annika püüdis mitte hingata, et tema aurud kaptenini ei jõuaks.

„Ma arvan, et me leidsime endale uue sihtmärgi,“ sõnas Moskar viimaks. „aga kui sa selle kursi ka valesti arvutad või ma su juurest veel lõhnu leian, siis lähed läbi lüüsi vaakumisse ujuma, selge?“

„Selge,“ ohkas piloot väikese kergendusega ning süvenes liigsegi agarusega holoekraanide ja klaviatuuride maailma, jõudes möödaminnes Annikale siiski kelmikalt silma pilgutada.


Moskar lahkus navigatsiooniruumist närvilises meeleolus – esiteks sellepärast, et ta oli enesevalitsuse kaotanud, ja teiseks, et ta polnud seda juba varem teinud. Ta oleks pidanud Juha joomisprobleemidele ammu tähelepanu pöörama, kuid Juha oli seni alati kõigega ka purjus peaga suurepäraselt hakkama saanud. Noorel kaptenil polnud seepärast kunagi olnud südant soomlast laevalt minema kupatada, eriti kuna piloot oli teda esimesel kapteniksolekuaastal kõvasti aidanud. Kuid nüüd oli ta viimaks keeranud kokku piisavalt suure jama, et Moskar võis perekonna laevast ilma jääda, ja seda noormees ei soovinud. Mis näoga vaataks ta oma vanematele otsa ja ütleks, et laev on läinud? Mis veel tõenäolisem – ilma laevata ei näekski ta oma vanemaid enam kunagi, sest kuidagi peab ta teenima raha, millega neid ravida. Seni ei olnud ta seda suutnud. Seni oli ta suurivaevu ots otsaga kokku tulnud, et pereäri mitte pankrotti lasta.


Moskar lootis, et asteroid, mille poole nad nüüd suundusid, osutub kullasooneks. Kui ei... siis on ta hädas. Kuna asteroidini jõudmiseni polnud suurt midagi teha, tegi Moskar seda, mida ta tavaliselt tegi, kui oli ärritunud ja ärevil – ta suundus kasvuhoonesse. Juba mõte kasvuhoonele rahustas teda. Seal toimus just see, mis pidi toimuma. Taimed ei korraldanud mingeid jamasid ja kui neid õigesti koheldi, siis täitsid nad alati lootused. Inimesed korraldasid jamasid ka siis, kui ta neid hästi kohtles, ja kui ta neid liiga hästi kohtles, läksid mõned päris ülbeks ja ülekäte ning üritasid jalamaid noort kaptenit ära kasutada või talle pähe istuda. Mööda koridore sammudes unustas Moskar inimesed ja ta mõtteisse kerkisid aednikurõõmud. Kasvuhoone oli üks tema privileegidest; see oli väike, nii neli korda kolm meetrit madal abiruum. Moskar oli vastavalt kaevandusinsener Juliusze naise nõuannetele kulutanud hea hulga raha mullasegu ning taimede peale ja kolinud siia kümmekond hüdropoonilistes pottides kasvanud lille ja muud taime. Nendega tegelemine aitas tal lõõgastuda ja ennast masinakeskkonnas inimesena tunda. Nüüdki, jõudes oma healõhnalisse ja rohelisse paradiisi, silmitses ta heldinult üht värskelt puhkenud õisikut. Moskar istus oma taime kõrvale ning kohmitses ja seadis seal valgust ja soojust ja niiskust, pomisedes õisikule julgustavaid sõnu. Praegu vajanuks ta neid ka ise, kuid kaptenina ei saanud ta endale kellegagi liiga lähedaseks saamist lubada. Korra oli ta selle vea teinud ja pidanud hiljem selle inimese vallandama, sest too ei võtnud teda enam kapteni, vaid semuna, ja hakkas käskude täitmise asemel tihtilugu vaidlema. Sellest ühest korrast Moskarile piisas ja edaspidi jagas ta oma muresid vaid taimedega.

 

2. Asteroid

Nexo kujutas endast tüüpilist tellimustööna suurtest moodulitest kokku pandud kaevandusalust. Selle ninaosas olid side- ja seiremoodulid ning juhtimiskeskus. Sellest edasi tulid laoruumid, põkkumismoodul ja hiiglaslik moodulirõngas, mis pidevalt keereldes tekitas sisepinna ruumidesse 0.7G-lise raskusjõu. See oli ainus koht laevas, kus oli kunstlik gravitatsioon. Peale elamismoodulit tulid veel mõned laod kaevandusdroonidele, kolm hiigelpunkrit kaevandatud materjalide jaoks ning viimaks mootoriblokk oma kütusepaakide, reaktori, selle jahutusradiaatorite, akude ning kõige lõpus ioonmootori düüsidega. Kaugelt vaadates võis selles pealtnäha kaootiliselt kokku loobitud moodulite, ühendusblokkide, gaasimahutite ning manööverdusdüüside segadikus näha isegi kubistlikku elegantsi. Kui ema ja isa kunagi Europalt lahkumiseks laenu võtsid ja selle laeva esialgu rentisid, oli Kalle veel väike. Kuna neil täismeeskonna palkamiseks raha ei olnud, pidi ka väike Kalle tegema kõike, millest jõud üle käis. Nii oli ta kasvades aste-astmelt teadmisi omandades ja kõiki töid tehes isa kõrvale kapteni abiks tõusnud. See kogemus kulus tal nüüd, omapäi jäädes, hädasti ära.

 

Moskar kutsus Nexo juhtkonna aru pidamiseks sööklasse, sest siin oli kunstlik gravitatsioon ja piisavalt ruumi. Ükshaaval saabusid puurijate pealik, mäeinsener, navigaator ja peainsener. Puurijate pealiku räme hääl täitis jalamaid kogu ruumi ja teiste jutuvada kadus selle alla päris ära. Moskar viskas lauale väikese holokarbikese ja pani selle tööle. Kokkukogunenute ette kerkis tundmatust asteroidist tehtud suur värelev hologramm ning õhus hõljus vaevuaimatav sinakas suits, mis pärines asteroidipuurijate meeskonna juhi, suurekasvulise poolaka Juliusz Banaszynski elektrilisest sigarist.

 

Umbkaudu sajakilomeetrise läbimõõduga asteroid oli tõeline kingitus igale kosmosekaevurile, puhas Jumala poolt loodud väärtuslike materjalide kinkekomplekt. Kauge Päike pani asteroidi pinda katvad teravad, jäätunud hapnikust moodustunud piigid õrnalt sillerdama. Tuhmid, puhtad värvid nagu must, hall, lilla ja kahvatuvalge lausa paitasid silmi.

„Nagu te teate, pani Juha paari komakohaga mööda ja meie eelmine sihtmärk kadus kosmoseavarusse. Väikese otsimise peale leidsime uue paljutõotava sihtmärgi, aga nüüd, kohale jõudes, tundub, et oleme juba hiljaks jäänud.”

Moskar suurendas pilti ja lisaks kaootilistele looduslikele pinnavormidele ilmus nähtavale ka hoopis teistsuguseid objekte. Ekraanidel särasid antennid, kinnitused, ajutised platvormid ning konteinerite püramiidid.

“Kurwa!” vandus Juliusz. “Jälle tühikäik!” Ta näitas Juhale rusikat. “Paneks sulle praegu vastu kukalt, aga ei viitsi!”

“Ära ärple, ise trimpasid minuga koos, siis olid küll suur sõber.”

“Mis siis, et trimpasin! Kui tööd on vaja teha, siis olen alati kaine!”

Moskar rehmas kärsitult käega ja sundis nad vaikima.

„Midagi siin siiski ei klapi – andurid pole näiteks siiani suutnud leida ühtegi jälge inimestest, ega muust elutegevusest. Ainus, mida nad kinnitavad, on see, et asteroidil leidub ohtralt süsivesinikke ja muid biomassi tunnuseid. Kuid see biomass ei paista olevat elus.”

„Hiigelsuur külmkapp?” pakkus Juliusz. „Toiduvarud mõne korporatsiooni asunduse jaoks?”

„Täiesti võimalik,” nõustus Moskar, „aga vähemalt paagid saame me siin kindlasti varuga täis tõmmata. Vaadake siia.” Ta suurendas holoekraanil üht regiooni, kus asuvast mehhanismist paiskus kosmose poole peenike jääsinine valgusvihk. „See jurakas siin on plasmatõukur, mis kogu seda kupatust kiirendab. Tundub, et keegi on selle asteroidi avastanud, oma kola peale visanud ja pannud selle pisikese mootoriga päras kuhugi minema, kuigi suund, kuhu antud asteroid liigub, on veider. Seal pole mingeid teadaolevaid asundusi.”

„Võibolla plaanitakse ehitada? Ehk sattusime praegu selleks mõeldud ehitusmaterjalide voorile?” pakkus Ago, mäeinsener.

„Kõik võib olla,” kehitas Moskar õlgu, „aga ma olen teid siia kutsunud selleks, et ära otsustada, mis me edasi teeme. Kas laseme automaadid alla jääd kaevama?”

“Kütust on vaja,” ütles peainsener igavleva näoga nätsu närides. Peainsener oli kaptenist kümme aastat vanem kaunis brünett soomlanna, kes noore kapteni südame tihtilugu tugevamalt põksuma pani. “Muidu on Nexoga varsti kööga.”

“Kuid see asteroid on kellegi oma,” lausus Juliusz. Keskealine poolakas oli Moskarile esimesel aastal kaevandusküsimustes tublisti abiks olnud. Kuid nüüd oli kapten juba ise nüanssidega kursis ja ta vastas kindlal häälel: “Kui sellel on vaid masinad, siis ei ole see kellegi oma. Seaduse järgi peab seal olema alaline asundus, et see kellelegi kuuluks. Masinad ei ole asundus.”

“Siis kaevama?” küsis Juliusz.

„Jah,” nõustus Moskar. “Kuid ma arvan, et targem on saata sinna kõigepealt üks maakuulamisdroon. Las uurib, kus meid huvitavaid materjale on.”

“Droon ei tööta,” teatas peainsener. “Viimati, kui me Kuu orbiidil varuosi täiendasime, ei jagunud drooni juppidele raha.”

Moskar noogutas. Rahaga oli kogu aeg kitsas. Ta ei olnud just edukas kaevandusärimees ja tänu sellele olid ema-isa juba kolm aastat krüounes ja pidid sinna ilmselt veel paariks aastaks jääma.

“No eks lähme siis ise,” otsustas ta.

Juha vangutas paljutähendavalt pead. Tal oli hea meel, et tema ei olnud ainus, kes asju nässu keeras.

“Viin siis laeva lähemale?”

“Vii.”

Sellega oli nõupidamine lõppenud ja kõik ajasid end püsti. Enne, kui Juha söögiruumist välja jõudis, sai ta ukse juures Juliuszelt rusikaga kerge müksu kuklasse.

“Nonoh!” hüüdis piloot pahaselt.

“See on meeldetuletuseks, et sa teinekord kursiarvutuse juures kaine oleksid.”

“Küll ma tuletan seda meelde, kui sa teinekord kuiva kõriga külla tuled.”

Moskar vaatas neid ja ei öelnud midagi. Raske oli kamandada endast kaks ja kolm korda vanemaid ja kogenumaid kosmosehunte. Ainult tänu Juliuszele ei istunud Juha noorele kaptenile kohe alguses pähe. Ilma poolakata oleks soomlane end ilmselt üsna kiiresti ise kapteniks nihverdanud. Nüüd suutis noormees end tahtmise korral täiesti kehtestada, kuigi selleks pidi ta end alati enne vihaseks ajama.

 

Juha viis Nexo kilomeetri kaugusele asteroidi pealispinnast. Moskar tõmbas sellal koos Juliusze ja tema valitud meeskonnaga reaktiivskafandrit selga. Kui laev oli end asteroidiga sünkrooni saanud, avanes lüüs ja kümme suurtes kaevuriskafandrites kogu kihutasid väikeste reaktiivmootorite jõul otse asteroidi suunas.

Kosmos Moskari ümber oli lõputu ja kaunis. Tume, võreja struktuuriga kaevanduslaev jäi selja taha, ümberringi särasid tähed, eespool sillerdas asteroidi jäätunud pind. Ta unustas, et oli piloodi peale pahane ja lobises ning naljatas Nexo navigatsioonimoodulisse jäänud Juhaga, nagu polekski ta alles mõned päevad tagasi olnud valmis teda joomarluse ja eksimise pärast ilma skafandrita kosmosse heitma. Avastusretk ning ootusärevus olid ta tähelepanu jäägitult hõivanud. Kohale jõudes pidurdasid nad elegantselt ja laskusid kogenud kaevur-astronautidena põlvi nõtkutades asteroidi pinnale, otse ühe konteinerpüramiidi juurde. Konteiner oli suur ja ainuüksi mõte, kui palju selliseid gigante siin leidus, pani ta pea pööritama. Mida iganes need konteinerid ka sisaldasid, oli seda palju, väga palju.

„Millest siis alustame?” küsis Juliusz. Ta hääl kärises eluaegsest suitsetamisest nii, nagu oleks raadioside häiritud.

„Pane paar meest pinnaseproove võtma, ülejäänutega proovime mõnd konteinerit avada, näiteks toda!” Moskar osutas lähimale konteinerile. Poolakas noogutas ja hakkas meestele käsklusi jagama. Kaks tema töölistest tõmbasid kaasas olevatest varustuskastidest välja kokkupandava puuri ja asusid pinnaseproove võtma.

 

Ülejäänud töölistega läksid nad konteinerite juurde. Juliusz ja Moskar vaatasid, kuidas töömehed konteineri hoobadest haarasid. Kaks tohutut liigendust avanesid vaakumis kurjakuulutava vaikusega. Konteiner tundus olevat täidetud kottide või kotitaoliste asjadega. Moskar astus uudishimulikult ligi ja uuris neid lähemalt. Ta jahmus, sest tegemist polnud sugugi kottidega, vaid inimkehadega, sadade inimkehadega. Osad olid alasti, osad kaetud kergete, kahtlemata mitte vaakumis viibimiseks mõeldud riietega. Laipadel olid sinised kokkutõmbunud näod, pilkumatud valgekskeenud silmad ja avatud suud, kust paistsid lillad tursunud keeled. Vaatepilt oli sedavõrd rabav, et mõne hetke ei suutnud Moskari aju seda vastu võtta. Ta põrnitses ainiti tühje, eri suundadesse vaatavaid silmi ja seetõttu magas ta ka rünnaku alguse maha.

 

Ta ärkas, kui üle komlingi hakkas mitmelt kanalilt kostma kisa. Moskar ehmus meeleheitlikust kisendusest, pööras oma pilgu laibahunnikult kõrvale ja märkas eemal enda õla kõrgust ämblikusarnast robotit. Robot sibas lülilistel metalljalgadel lähemale ja krabas Moskari kõrval olevast kaevurist haaratsitega kinni. Kohe samal hetkel sähvatas Juliusze käsilaser, tabades raudämblikku otse pealmisse aparatuurimoodulisse, paisates sellega laiali gaase ja läikivaid kilde. Moskar langetas rohkem refleksist kui mõttest tulenevalt käe ja oli viiv hiljem juba võitlusvälja kohal, jättes maha nii võõrad robotid kui nendega käsikähmlusse sattunud kaevurid.

„Mis teil seal toimub?” küsis Juha.

„Rünnak!” kähises Moskar, kes hakkas esmasest ehmatusest välja tulema. Ta märkas veel mitut robotit oma varjupaikadest välja sööstmas. „Saada välja kaitsedroonid, meid rünnatakse.”

Pikemalt polnud tal mahti rääkida, sest üks ämblikrobot võttis noore kapteni sihikule. See jõudis hetkega kohale, klammerdudes oma haaratsitega skafandri külge. Moskar üritas end vabaks rabeleda, kuid tema skafandril puudusid lihasjõu võimendamise mehhanismid, roboti haare oli aga tugev ja kindel. Moskar lülitas sisse reaktiivmootorid ja viis nad pöörisesse, lootes niiviisi tsentrifugaaljõu abiga robotist lahti saada. Ka see ei aidanud. Masin hakkas ta skafandrit rebima, püüdes meest sellest kätte saada. Niiviisi maadeldes läbisid nad kiire, hullumeelse sööstuga vahemaa asteroidilt Nexoni. Siin andis Moskari kosmoseülikond viimaks järele. Roboti käpa terav serv rebis sellesse augu ning skafandri sisemine rõhk hakkas kosmilise kiirusega haihtuma. Moskari kõrvad lõid kohisema, ent juba rakendusid tööle skafandri iseparandusmehhanismid. Siis mürtsatasid nad vastu Nexo kõva kesta. Ämblik ei pidanud kokkupõrkele vastu ning purunes tükkideks. Ka Moskar kaotas löögist teadvuse.

 

Moskaril tuli meelemärkusele laevakoridoris, kus teda kiiruga operatsioonibloki poole veeti. Ta liigutas pead ja pilgutas silmi ning hingas seejärel sügavamalt. Tema kõri oli valus nagu korraliku angiiniga ja kõrvad kumisesid. Korraks viirastus talle, et isa kannab teda taas, kuid siis jõudis reaalsus kohale ja talle meenus kõik.

“Mis olukord asteroidil on?” kraaksatas ta.

“Ohoo, kapten, eluvaim sees?” küsis Juliusz, kes oli üks vedajatest. Poolakat oli imelik vaadata, sest e-sigarit, mille ta alati pärast skafandrikiivri eemaldamist suunurka lükkas, polnud näha. “Lahing on läbi. Meie masinad lõid kõik viis ämblikku puruks.”

“Ja mehed? Kas kõik on terved?”

“Ei, enne kaitsedroonide kohalejõudmist suutsid nad kolm meie poissi puruks litsuda ja kaht raskelt vigastada.”

Moskar oigas vaikselt. Nad jõudsid operatsiooniblokki ja mehed asetasid kapteni automaatdoktori skaneeringulauale. Laua kõrval seisis igivana, hallide juustega psühholoog. Ta oli ainus meditsiinikraadiga isik laevas, sest psühholoogi läks laeval, millel oli esmaklassiline automaatdoktor, palju enam vaja, kui mõnda kondisaagijat. Moskar lasi masinal protseduurid vaikides ära teha ja põrnitses sellal kaht krüokapslit, milles lamasid ikka veel ta ema ja isa. Kuid seekord ei mõelnud ta neile, vaid surnud inimestele.

 

”Kui lõpetad, Friedrich, siis las kaevurid toovad sulle alt paar konteineris olevat surnukeha. Tee nende ajudele skaneering – ma tahan teada, kes nad on ja miks nad seal on.”

“Selge, mu noor sõber.”

“Kapten Moskar!”

“Selge, kapten Moskar.”

Psühholoog noogutas meestele, kes avasid klambrid ja hiivasid Moskari laua pealt üles. Nad aitasid ta ühe taastumiskapslini ja lükkasid ta selle sinakalt helendavasse sisemusse. Moskari ümber sulgusid pehmed, vatised haarmed, millest jäi välja vaid nägu. Kapten vaatas, kuidas ükshaaval toodi ülejäänud viga saanud kaevurid, kes käisid samuti robotdoktori alt läbi. Üks vaevalt paarikümneaastane Marsilt pärit poiss oli üsna halvas seisus ja masinal oli temaga kõvasti tööd.

“Kurwa!” vandus Juliusz. “Ründerobotid! Selline asi peaks olema seadusega keelatud!”

“See ongi keelatud.”

“Ja need surnukehad? Neid on tuhandeid! Mis sa arvad, kapten, kas need ülejäänud kastid on ka laipu täis?”

“Pärast sellist julma rünnakut ma ei imestaks. Ja kui see tõesti nii on, siis tundub, nagu tahaks keegi suurest hulgast ohvritest vabaneda ja nad kosmosesügavusse lennutada. Igatahes võta ettevaatusabinõud tarvitusele ja minge vaadake seal ringi. Ma tahan enne Maale teate saatmist olukorrast põhjaliku ülevaate saada.”

“Selge, kapten.”

Omaette vihaselt pomisedes sammus poolakas meditsiinibloki uksest välja. Moskar sulges silmad. Laiba-asteroid, ootamatu rünnak, vaakumi neelamine – kõik see oli ta rohkem rööpast välja viinud kui ta endalegi tunnistada julges. Kaevurilaeva juhtimine oli tegelikult rutiine ja igav töö. Peamised probleemid, mis siin tabada võisid, olid üksikud tööõnnetused ja erinevad omandi üle käivad kohtuvaidlused. Säärased mustad teod ja mahhinatsioonid käisid kõrges kaares üle tema pea nagu komeedid. Ja nüüd oli ta ilmselgelt ühe vägagi halvasti haiseva skandaali keskmes. Kas ta peaks kohe võtma ühendust AKKA ehk Avakosmose Kokkulepete Assotsiatsiooniga, mis kosmoses seaduserikkumiste üle järelevalvet teostas? Üks osa Moskari ajust kinnitas, et see oleks ainuõige. Aga oli ka teine pool, see, mis aitas tal hoolimata vananevast laevast asteroidikaevandamise karmis konkurentsis püsida. See laitis mõtte maha. Kes iganes need laibad ka siia asteroidile peitis, vaevalt oli ta huvitatud selle info lekkimisest. Arvestades asteroidil tehtud ulatuslikku tööd, ei saanud see peitja olla mõni väike Moskari-laadne kaevurikompanii, vaid pidi olema üks “suurtest”. Küsimus oli – kes? Kas Punased Äritehnoloogid, Kriiside Mere Teenused, Galilei Grupp või kogunisti Kosmiline Rasketööstus? Rahad, mis nende vaalade vahel liikusid, olid suured nagu kosmos ise, ja poetada piisavalt krediiti ühele kaevurikompaniile vaikimise eest olnuks neile tühiasi. See oleks kiire ja kerge raha, mõtles Moskar – ta saaks vanemad terveks ravida ja ehk laevagi remontida või veel ühe kasutatud laeva osta. Kahe laevaga kompanii poleks paha. Vanemad oleksid uhked. Moskar tundis, kuidas ta pea sellest mõttest pööritama kippus. Rahu, ütles ta endale, ootame ära surnute ajude skaneeringu, ootame ära, kes on asja taga, peame Juliusze ja teiste helgemate peadega nõu, pole vaja kiirustada. Ent kuskil alateadvuses kummitas mõte lisakrediidist, vanematest ja uuest laevast edasi, istudes seal kinni nagu tükk parandusliimi raketi väliskestal.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0978)