Kesk lahket maikuud sai pidulikult lõpetatud järjekordne ulmejuttude võistlus. Korraldajate pressiteates on kirjas, et ulmejutuvõistlus toimus tänavu juba kuuendat korda ja et tänavusest jutuvõistlusest võttis osa 69 tööd. Jutte hindas žürii koosseisus Ene Kallas, Mairi Laurik, Miikael Jekimov, Andri Riid ja Eva Luts. (Kogu teadet koos teise vooru punktitabeliga loe Fantaasia kodulehelt: https://www.kirjastusfantaasia.ee/2021/04/22/jutuvoistlus/)

Reaktori kaamerabrigaad oli seekord täies võitlusvalmiduses, niisiis saavad need, kes üritusele ei jõudnud, žürii ettekandest videot vaadata.

Kohapeal, võistleja nahas, olime nõnda ähmi täis, et unustasime oma Reaktoristi-vastutuse sootuks ega toppinud kohtunikele mikrofoni nina alla. Seda suurem rõõm on jagada mõningaid muljeid, mida žüriiliikmed tagantjärele kirja panid.

Andri Riid

Selleaastasele jutuvõistlusele laekus veidi vähem jutte, kui kahe aasta tagusele, isegi kui üks osalejatest saatis teele 9 ja teine 7 lugu. Kergem sellest palju polnud, sest mingil põhjusel edenes mul lugude lugemine vaevalisemalt kui eelmisel korral. Keskmine tase tundus ka veidi madalam olevat kui kaks aastat tagasi, kuid esimese vooru hääletuse järgselt ilmnes, et kõik 13 lugu, millest ma midagi rohkemat arvasin, olid jõudnud esikahekümnesse ning teise vooru hääletuse järgselt oli lõplikus esikümnes tervenisti üheksa lugu mu enda valitud esikümnest. Peab meeldima!

Käesoleva aasta valikus ei olnud ühtki sellist lugu, millele ma meeleheitlikult pöialt oleks hoidnud, nii on mul võrdlemisi ükspuha, milline see täpne lõppjärjestus välja kukkus. Olulisem on, et jutuvõistluse paremikku sisaldavat Täheaega ei oleks piinlik lugeda. Seekord ei ole.

Torkas silma, et teada-tuntud nimesid osales seekordsel võistlusel üsna vähe. Muuhulgas ei saatnud võistlusele ühtki juttu ka need kolm tegevkirjanikku, kes eelmisel korral žüriis istusid. Seetõttu - kui välja jätta 2 aastat tagasi teiseks tulnud Mahkra, kes kirjutas ka seekord „Riisirahvale“ üsna sarnase loo, aga platseerus sellega tahapoole ja Kraft, kel oli eelmine kord veel teine nimi - ei ole enamusel tänavusel jutuvõistluse laureaatidest esikümnesse varem asja olnud.

Kuna tuntud autoreid osales vähe, läksid ka enamus pakkumisi, kes võiks olla ühe või teise loo autor, kolinal võssa. Näiteks Rait Piir kirjutas sünge tulevikuvisiooni, mis minu poolest võiks olla vabalt pärit Weinbergi sulest, samamoodi kui Mahkra ja Jansi ühistööna sündinud „Läbi musta kivi“ oli nii Samoldin kui üldse võib olla. Rõõm on Tõnis Hallaste üle, kes minu jaoks üldse esimest korda kirjutas jutu, mis lugeda sünnib ning kirjanduslikku kõrgtaset esindab esikümnes Marek Liinevi tekst. Stalkerihääletusel ennustan aga suurt edu jutule „Moskva hääl“.

Mairi Laurik

Mul puudub varasem kogemus jutuvõistlusega ning seega ka võrdlusmoment, kas saak oli parem või halvem, lühem või pikem, helgem või süngem kui tavaliselt. Oli võistlus. Oli 69 eriilmelist lugu ning kõik need eelmainitud võrdlused said toimida ainult selle võistluse sees. Enne esimese teksti avamist leppisin endaga kokku, et loen iga loo iga sõna. Leidsin siis ja leian ka praegu, et iga jutuvõistlusele saadetud lugu väärib, et vähemalt viis inimest selle algusest lõpuni läbi loeb. Ma ei saa öelda, et see iga loo puhul lihtne oleks olnud, kuid õnneks leidus päris omajagu neidki, mis mitmel tasandil kõnetasid.

Ühes heas ulmejutus on neid tasandeid aga päris palju – hea ulmeline idee, terviklik lugu, lugemismugavus, lugu toetav õhustik, keelereeglitele vastav lauseehitus... Minu ajus jookseb järjekord just niipidi ning see sai määravaks ka punktide andmisel. Põhimõtteliselt mahtus võistluslugude hulka iga tasandi õnnestujaid ja ebaõnnestujaid - ligi pooled lood hüppasid minu meelest üle lati ning teine pool jooksis alt läbi, kes millega siis. Nende vahele jääb peotäis, milles on „midagi”, aga mis hetkel ei ole valdamisvalmidusele just kuigi lähedal.

Suurim üllatusmoment tuli hoopis ümbrike avamise hetkel. Varasemalt, kui ma ise olen jutuvõistlusele lugusid saatnud, on võistlus kujunenud selliseks mõnusaks tiimitööks – „Hei! Saadame žüriile nii palju lugusid kui vähegi jaksame, olgu või halvad. Las nad siis loevad neid.” Sel korral juhtus midagi veidrat ning Reaktori veergudelt tuttavatest nimedest paljud ei osalenud üldse. Järgmisel korral, kui ma taas kirjutajate hulga olen, meelitan teid taas osalema! Rohkem ulmet! Rohkem ulmejutte ja -romaane saab maailma ainult paremaks muuta. Seniks aga oodakem järgmise Täheaja ilmumist ning lugegem selle võistluse võidutöid. Need olid päris head.

Miikael Jekimov

Esmakordselt žüriis jutte lugedes lähtusin ma põhimõttest “lühemad ees” ja lugesingi peaaegu erandlikult sõnadearvult kasvavas järjekorras. Kuna aga tuli välja, et paremad lood olid justnimelt pikemad (tegelikult oligi mul algselt see hüpotees), siis lugemise nauding oli enamjaolt nagu tõusev nool. Mis ei tähendaks, et lühemateski juttudes ei leidunud häid palu.

Hindajana vaatasin kolme tahku: lugu (tegelased-süzee-maailm), keel ja ulme – peaasjalikult selles järjekorras, ehkki siis, kui jutus puudus ulme või oli seda Bilbo väljendit kasutades “liiga vähe võid liiga suurel saiaviilul”, siis ei asetanud seda järjekorras ette isegi, kui lugu ja keel olid enam-vähem korralikud. Samas oli aga mõnes jutus jube palju säärast seletavat tausta, või ulme-maagia selgitus hakkas lugemiskogemust segama. Minu arust oli hea lugu see, kus oli tabatud selline tunnetuslik tasakaal ulme, tegelaste ja süžee vahel, ja mis oli ilusalt kirja pandud.

Minu lemmikuks oli sel aastal Rait Piiri “Raha ei tunne maailmavaadet” ja kokkuvõttes sai see ka kõrge koha. Loo maailm tõmbas sisse ja tegelased olid empaatiliselt kirjutatud. Üleüldse võib esiüheteistkümnega rahule jääda, ning teise kümne lugude hulgas on samuti häid tekste. Üsna palju oli õpilasi ja (minu jaoks) uusi kirjanikke, mis tegi heameelt. Igal juhul soovin kirjanikele tuult tiibadesse ja loodan, et kirjutatakse edasi olenemata sellest, mis koha keegi saavutas.

Autasustamise galerii – pildistas Jaana Muna