Jõletu kohv murule visatud, läksin sisse ja tegin omale piparmünditeed. Teadsin, et see mekiks paremini - mulle on piparmünditee alati rohkem maitsenud, mistahes kestas ma ka ei viibiks. Kui tee oli ära tõmmanud, püüdsin endale meelde tuletada kõike, mida on tarvis ära teha.

Oli hommik, laps polnud veel ärganud, naine ka mitte. Taipasin, et mul polnud mitte midagi plaanitud selleks päevaks. Otsekui see, et on laupäev, tähendaks seda, et päev võiks jääda tegevusetuks. Tegin köögi korda, olin eelmisel päeval jätnud kõik laokile. Sai kähku korda. Vahel on mu senine mina jäänud koristatud kööki jõllitama mingi jabura rahuloluga, aga praegu näris minu sees küsimus: mida veel? Panin riided pesumasinasse ja masina käima. Mida veel? Panin nõud masinasse, masinat veel mitte käima. Olgu, mida veel? Nende ärkamiseni on eeldatavasti kolmveerand tundi aega, aga kõik pakilisemad asjad on tehtud. Oot, kassitoit? Ei, ta on juba saanud. Kas on veel midagi, mida ma peaksin tegema?

Tundsin sisimas miskit pakitsemas, sõrmedes kihelust. Midagi on vaja teha, alati on midagi vaja teha, aga mida täpsemalt? Aah, aga mul on ju jutud vaja ära muljetada! Õigus jah!

Nii, alustame esimesest. Autor: Artur Räpp, loo nimi: “Kuni ma usun”

Zuurzu ja Feria tegutsevad koos ja esmapilgul oleks nagu dialoog, ei, pigem siiski monoloog, Zuurzu loeb Feriale ette katkendeid mingist kataloogist, hotelli reklaamist? Räägib sellest, mida tuleb teha? Natuke ebamääraseks jääb. Esimene pool jutust läheb hämaralt, pole aru saada, kas tegemist on kahe armukese hotelliotsingutega või millega. Lõpu poole hakkab tasapisi selguma, et pigem on tegemist umbes selliste tegelaste nagu C3PO ja R2D2 vestlusega ja lugu lõppeb sellega, et teksti vaste C3P0-le ehk veidra tandemi jutukam osapool Zuurzu räägib inimeste väljasuremisest, õigemini sellest, et inimesed on välja surnud, mistõttu otsustab ta võtta kruvikeeraja ja teha kõik selle nimel, et leida inimesed – kas ta siis soovib seda kruvikeerajat kasutada enda peal, et inimeste nimel end ohverdada…?

Siit võib päris palju välja lugeda kas tahtlikke või tahtmatuid viiteid erinevatele ulmekirjanduse tüvitekstidele või ideedele - suhteskeem, nagu öeldud, on starwars’ilik, siit saaks lisaks leida kõrgkirjanduslikke viiteid (teksti näiline haaramatus või seosetus tuletas hästi väheke meelde Godot’ ootamist – ehk aitas seda tunnet tekitada kirjeldatud maailmast aimuv kõledus), aga lõppeks jääb kõik natukene hämaraks, natukene ebaselgeks. Oli aimata, et maailm võiks olla üsna põnev, mingid elemendid on ometigi üsna ägedad (robotid ja tulnukad ja ajalooline taak ja mida kõike muud), aga minu jaoks oli siin rohkem segadusetihnikutest läbiraiumist kui looga kaasatriivimist.
Samas… sarnase tundega lugesin Zelazny “Varjude Jacki” – kui suur nimi ei tekitaks aukartust, oleks lugedes öelnud, et info on edastatud kohmakalt või et tarbetult on varju jäänud maailma olemus ja selle põhjendused. Mingis mõttes olen ma tegelikult ikkagi vägagi lihtlabaste lugemisharjumuste ja lugemiseelistustega. Olen lasknud end „ära hellitada” tekstidel, mis ulatavad lugejale kõike hõbekandiku peal (Ja mul pole seda isegi piinlik tunnistada – hiljuti loetud Neil Gaimani novellikogu „Suits ja peeglid” tuletas meelde, et lugejale on võimalik lõpuni vastu tulla, ilma et asi kaotaks kuidagigi oma väärikust. Vahel tundub aga, et ma olen sellest õppetunnist vale asja kõrva taha pannud – nimelt tundub, et ma tunnistan kõik muud võimalused autori eksimuseks lugeja vastu... Need, kes pole end niimoodi ära hellitanud, võivad ehk teistsuguse elamuse saada Arturi tekstist.)

Olgu, see tekst loetud, see tekst kommenteeritud, mis nüüd kell on… Veerand tundi läks? Kurat. Pool tundi on järel. Olgu, võtame ette järgmise teksti.

Tim Hornet “Tüütu töö”

Lugu sellest, kuidas snaiper sätib ennast maja katusele, paneb püssi valmis, sihik silme ette, sõrm päästikule, tema sihtmärk: 13-aastane tüdruk. (Või on 13-aastaste tüdrukute punt? See näib loo kestel muutuvat… Kergelt ebaselge, aga mõlemal juhul ikkagi jõletu.) Tasapisi hakkab sugenema mingi “tapa Hitleri ema, enne kui ta Hitleri isaga üldse kohtub”-mulje. Snaiperil on taimer, sekundid hakkavad tiksuma, mille otsalõppemisel peab juhtuma mingi ajalooliselt determineeritud sündmus... Rida-realt tiksuvad sekundid, tüdrukud sätivad endid nutitelefoni ümber ja kohe hakkab kõlama kontsertsalvestus, mis näib olevat kõige selle taga. Kontsertsalvestis läheb käima, aeg saab läbi ja snaiper vajutab päästikule - ja puänt, mida sedapuhku ei tahaks ette öelda.

Küllaltki napisõnaline jutt autorilt, kes on varem kirjutanud pikemaid, kohati palju veidramaid, kohati ka natuke kohmakamaid tekste. Mingi aeg avaldas ta Reaktoris iga kuu ühe jutu ja tõtt-öelda läksid need küll sujuvalt paremaks. Kui võtta nii, et praegune laast on tasemenäidisena vahepeal ära saadetud, siis võiks öelda, et mingi baastase on autoril ikka kohenenud küll.
Lool suhteliselt lihtne idee, mõni ehk ütleks, et veidi lihtlabane, aga minu meelest on autor saavutanud selle, mis taotles, ja muhedalt saavutanud.
Lugu oli piisavalt lühike, et ma tegin sellega koolis väikse toreda tembu. Võtsin seda lugeda oma kuuenda klassi eesti keele ja kirjanduse rühmaga. Võtsime ja lugesime valjusti ette. Tunni lõpus küsisin neilt ühesõnalist hinnangut jutule. Üks ütles: “Sheesh.” Hääldatakse: šiiš. Kõik näisid olevat nõus. Keegi pakkus alternatiivi, mingi teine s-tähega sõna, aga see ei jäänud enam meelde. Mu peas oli vaid ruumi “sheesh’i” jaoks. Küllap ei võtnud ma isegi muid sõnu vastu, sest midagi on ses tekstis juba eos “sheeshilikku”. Võiks öelda, et see on ürgselt “sheesh” jutt. Puudutab midagi atavistlikku lugeja hinges, mille kohta kasutatakse nüüdisajal sõna “sheesh”. Ehk saabki autorist Eesti esimene sheesh-autor. Suhtugu autor sellesse, kuidas soovib. Täpsustan siiski, et ma ei guugeldanud seda sõna, nii et ma vaid loodan, et mu jutt on sünnis...

Olgu, teine tekst muljetatud. Kümme minutit järel. Jõuan veel hambaid pesta. Habet ajada. Kui nad siis ka pole ärganud, äratan lapse üles, siis on mul tegemist küll.

Õhtul enne magama minekut püüdsin teha kokkuvõtet päevast. Loetlesin oma eesmärgid ja püüdsin pidada arvet selle kohta, mis saavutamata jäi. Loetelu kujunes pikemaks, kui ma arvasin. Olgu, jäägu selle tarbeks järgmine päev. Tuleb vaid otsustada tund-tunnilt, mida ma teen. Küll aga tunnen kindlalt, et olen tõrjunud mingi uimerdava mittemidagisuse, mida kest on endale alati tahtnud lubada. Nüüd aga magama – üleval olles röövid endalt lihtsalt järgmise päeva võimekuse. Laman ja päris kohe ei lasku unne. Sellise ootamisega tekib ikka tasapisi rahutus sellest, et aeg kulub mõttetult, aga lõpuks vajud ära.

Nägin unes mingite jumalate ja inimeste valikuid. Kšatrijaid ja brahmineid, kelle vahel valides püüab omale igavikku otsida jumal Iyer. See pole isegi India nimi. Unenägudel on kombeks olla veidrad.

Ärkasin ja asusin algava päeva toimetuste kallale. Olin varem arvanud, et kogu mu aeg, üldse kogu elu lahustub mööduvate igapäevaaskelduste sisse ja kui neid toiminguid poleks, jõuaksin elada oma tegelikku elu. Goethegi oli öelnud midagi sellist, et noorena ehitad suuri õhulosse oma tuleviku tarbeks, ent suureks saades jõuad vaevu prügi välja viia. See on täiesti vale arusaam asjadest. Kõigis neis askeldustes peitubki elu ise. Isegi õhulossid on üksnes askeldamise tagajärg. Tuleb lihtsalt jaksata seda teha.

Järgmine jutt: Maarja Kruusmets, pealkiri: “Neljane palat”

Loen ja esimene mõte: sa vana raisk, jälle ajamasin Onyx. Ent tuletan endale meelde, et autori iga järgmine on olnud eelmisest parem. Ärgem laskem ammusel kergatslikul esmamuljel (või esmamuljetel – kas sellist sõna saab üldse mitmusesse panna?) rikkuda käesolevat. Hakkan siis lugema ja siis ma näen: no kuradi kurat, koroonateema.

Küsimus pole isegi selles, et ma oleks koroonateemast tüdinud, vaid pigem, et tegemist on üsna tundliku teemaga, millega tuleks üsnagi osavalt ümber käia. Seni nähtu ei sisendanud täielikku usaldust autori oskustesse nõudlikke teemasid läbini adekvaatselt lahendada. Ei tekitanud tunnet, et tahaks näha tema kergelt meelevaldset käsitlust sellest, kuidas koroona lahendatakse ära Onyxi abiga. Loen mina siis edasi ja tuleb välja, et...
Lugu sellest, kuidas vanamees Daniel tahab minna ühte väga konkreetsesse päeva, 22. märts 2021, väga konkreetsesse kellaaega, et veeta viimaseid hetki oma vanaisaga, kes suri haiglaüksinduses. Kasutada ajamasinat, et hoida vanaisa käest kinni, vaid korrakski veel.
Asun kohe asja kallale - olin positiivselt üllatunud sellest, kui hästi oli lugu kirjutatud. See oli tundlikult tehtud ja sellise sisemise kurbusega, mis näitab, et mingil tasandil oli see tal iseeneselgi veenvalt läbi elatud. Tegemist oleks nagu jutuga, mille pärast ta neid eelnevaid kirjutama hakkas.Ja ausalt öeldes kasutasin ma vist samu sõnu juba eelmise jutu puhul, aga kui eelmise jutu puhul oli see nii süžeetasandil (üle-eelmine sai tal valmis soperdatud, et eelmine saaks seda veidigi lunastada), siis seekord tundus tekst olevat Onyxi väljamõtlemise õigustus mingil emotsionaalsel tasandil. Onyx-masin andis teaduslik-tehnilise vahendi, millega lahti harutada mingi suur emotsionaalne sõlm eneses.
Seal oli väikesi asju, mis töötasid hästi, näiteks lõpu poole, kus on juttu sellest, et keegi naisterahvas oli saanud tutvuda Danieli vanaisaga tema selgushetkedel, vana mehe surmaeelsetel teadvelolekuaegadel. Sinna vahele oli susatud lause: “Sinu vanaisa oli tema sõnul tõeliselt armas inimene”. Üksik väike lause, ei eristu ega torka silma, esimesel lugemisel ma seda ei märganud, aga teise lugemise järel olen millegipärast veendunud, et see on lisatud mingi kaalukusega või mingi tunnetatud emotsionaalsusega. Äkki tänutundega? Sellest, et vanaisa oli selline, nagu oli, ja sellest, et teisedki suudavad seda tajuda, kui tahes põgusa kokkupuute põhjal.
Muidugi ei pääse sellest, et kui eemaldume haiglast, eemaldume läbitunnetatud emotsiooniga osast ja läheme loo teise poolde, läheb asi ikkagi natuke käest ära. Mingid ebaloogilisused seoses ajamasina kasutusega, peategelane jõuab tagasi tulevikku, enda olevikku, ja näeb, et tuleb tema lapsepõlvesõber (tema ise ka, et misasja, kes sa oled, mis lapsepõlvesõber – aga ta ei süüdista, ei sea juttu kahtluse alla) ja tuleb välja, et tema pea täitub uutest mälestustest, mida on terve eluea jagu. Onyx ei pidavat ju muutma selle kasutajate elu, ainult ümberolijate oma, ja see jätab kuidagi reeglite osas ümbermõtlemise tunde.
Ja samas… Tagantjärele mõeldes, ega ta vist lähegi üleni vastuollu Onyxi toimimise loogikaga. Kõige esimeses Onyxi-jutus sai kah mees uusi mälestusi juurde oma tegevuse tagajärjel. Pealegi ei mõjutanud ta otse enda elu, vaid kaudselt, mõjutades teisi elusid, misläbi rappus tema enda oma. Ehk on hoopis tegemist esimese jutu pahupidi pööramisega - egoism ei muuda Sinu elu, altruism aga küll.
Tjah, seega saab leida tagantjärele õigustusi kohtadele, mis tundusid loo kontekstis pigem nõrkade kohtadena. Need aga ei tühista jutu tugevaid kohti. Areng on selge, tekstist tuvastatav emotsioon annab palju juurde. See, mille kirjutamiseks kasutab ta oma baastalenti – sõnaseadmise oskust ja kirjanduslikku maitsemeelt – seal see tekst lihtsalt ei tööta kuigi suurepäraselt. Ilmselt on nõnda iga kirjanikuga – peabki kasutama emotsionaalset kütet, sest ükski autor ei saa ega õieti tohiks usaldada pelgalt talenti.

Nii, lugu tänaseks tagasisidestatud, mis järgmisena. Õigus, võiks hakata hommikusööki tegema. Seejärel prügi välja viima, eile ei viinud, polnud vaja. Kui juba prügi viin, äkki lähen jooksma ka. Keha eest tuleb ju ka hoolt kanda, muidu vaim tardub. Jah, jooksma tuleks minna, ilm on ka ilus. Pealegi, see kest tegelikult naudib jooksu ja seda on sörkimise osas näljas hoitud, nii et mingem siis.

Nõnda see päev möödub. Elu tagavate toimetuste tuules. Proovin magama jääda, ent kehas on rahutus. Mida ma laman? On vaja. Kui ma ei maga, ei ole ma võimeline järgmisel päeval tegutsema oma täiel võimete määral. Milleks tegutseda poole vinnaga – milleks elada poole vinnaga?

Magama minnes nägin jälle und kšatrijast ja brahminist. Ja ebaindialiku nimega jumalast Iyerist. Temaga on kaasas keegi teine… Kes? Mingi teine vari. Teine jumal? Natuke rohkem jääb meelde, aga ikkagi jääb veidraks. Miks ma seda und näen?

Järgmine hommik ärkasin, ajasin end üles. Keha on kuidagi roidunud. Jäin ikkagi liiga hilja magama. Külma dušši vajaks. Joosta oleks ka tarvis, lähen algul jooksma. Tagasi jõudnud, kõigiti pestud, hakkan tagasisidestama järgmist teksti.

Catheline Tamm “Barzakh”

Hobused jooksevad läbi kõrbe, kurnatult ja epiteetiderohkelt - liivatolm on "valkjashall", päikselõõsk "tulitav", samm "kohmakas, jonklev", küljed "sissevajunud kondised", silmapiir "virvendav" - ühesõnaga, tihedalt poeetiline stiil. Oma elu ja olu üle mõtleb peategelane Rainauld, kelle vinklist vaadeldakse seepeale, kuidas ristirüütlid on tulnud Püha maad vabastama. Kommenteeritakse ristirüütlite verejanulisust ja edastatakse pilti kõrbes elamise närvutavast, ängistavast agorafoobsest üksindusest. Tehakse juttu kassisuurustest rottidest ja antakse ülevaade ristirüütlite tegevuse põhjendamatusest. Selmet näidata senist ajalooliselt tuttavlikku pilti oma usu nimel kõigeks valmis ususõdalastest, püüab tekst näidata, mis tegelikult toimus ja kes nad tegelikult olid.

Esimene tunne on see, et oleks nagu väga hästi kirjutatud, just poeetilise tihendatuse poolest. Kindlasti kaua lihvitud, autor on pealegi keeleosav - mida võib hing enamat soovida? Rahuldas autori ilutaju, istus mulle ka lugedes, just ilutajule mõeldes. Islami konteksti on hästi sisseelatud, samas säilitades selle võrra Lääne vaatevinklit, et oleks tajuda lõhet kahe maailma vahel. Selline tunne, nagu inimene oleks väga palju selle teemaga tegelenud ja tahaks jäädvustada teise kultuuri vaimustust mingilgi sellele sobival moel. Ei, oot, mitte teise kultuuri vaimustust, pigem üht väga konkreetset ajastuspetsiifilist probleemistikku või mentaliteeti.
Ometi soovinuks selgemat narratiivi. Kuidagi loed ja naudid küll lauseid, aga tervikuna ei teki tunnet, nagu see tõmbaks endaga kaasa. Sammub kord ühes teemas, siis teises, kommenteerib tuhande aasta taguseid probleeme. Ja alles pärast teistkordset lugemist taipasin guugeldada pealkirja ja - “barzakh” tähendab limbot. Seega ei peagi lugu olema jutustav, ei pea olema narratiiv, sest limbo ongi ajaväline, narratiiviväline vahepealsus. Kui pealkirja tunned, töötab lugu paremini, pealkirja teadmata hakkasin igatsema mingit selgematsuunda.
Mindki oli kunagi tabanud islamipõnevus. Mitte ka lausa vaimustus, pigemini mingi huvi Pärsia vastu, “Tuhande ja ühe öö” maailma vastu. Piisavalt, et kirjutasin kunagi ühe džinniteksti. Seega on see elevus minus kuskil olemas. “Barzakhi” lugedes oli tunne, et midagi jääb puudu sellest, et tekitada kelleski teises islamivaimustust või et taassütitada kultuurikonteksti põnevust, virgutada selle vaimustuse ammust soont eneses. Selle asemel oli tegemist toda vaimustust meelde tuletava, aga mitte päriselt esile kutsuva looga.

Neljas jutt tagasisidestatud. Mitu veel on… neli oligi? Praegu on alles 3. mai. Kuidas ma seni oma kuid sisustanud olin, et asusin noid jutte tagasisidestama alles kuu lõpus? Kas ma tõesti varjusin tööde ja võlgade taha? Haletsusväärne.

Kuidas nüüd sisustada hommikust vaba tundi?

… einoh, ilmselt tuleb ise kirjutama hakata. Mõnes muus kestas olles võiks teha mida tahes muud. Kuna see kere seda vajab, mingil minule ebaselgel põhjusel, siis pean ikkagi püüdma kirjutada. Kirjutan siis üles unenäo, mida olen mitu ööd näinud. Kuni ma lõppu ei suska mingit “kõik oli unenägu”-lahendust, ei peaks selline kirjutusmeetod olema sugugi sobimatu.

Lähen arvuti taha ja panen pealkirja. Mis ta võiks olla, “Ühe unenäo kirjeldus”? Ära ole naeruväärne. Ei, pigemini siis midagi, mis puudutaks sisu. “Ühe jumala valik”? Ei, lihtsalt ebameeldiv on lugeda sellist pealkirja. Paneme nimepidi, panemegi “Iyeri valik”. Ja hakkame siis kirjutama.

Iyeri valik

Kunagi ammu, palju sajandeid enne seda, kui maailm asus talletama tegelikkust mustvalgelt ja hingetuna, liikusid kaks jumalat läbi olemise võluväljade. See toimus siis, ent see toimub ka praegu. Aeg oli ja on, kõik jääb. Ühe nimi oli Iyer, on siianigi, teise nime ei suuda ma öelda. Võiksin vaid aimata, ent kindlasti mitte pakkuda. Nimedega ei saa hooletult ümber käia, eriti mitte jumalate omaga - sest mida muud on jumalad, kui vaid nimed ja nende kaja? Nad otsisid Iyerile seda, kes võiks kanda tema vaimu.

Ühel hetkel näevad nad kaht meest. Kaht noort meest, vaevu noorukieast välja tulnud, täiskasvanud üksnes selle vähese võrra, mil määral nad pole enam lapsed.

Üks on üllas ja suursugune. Tema kõnnakus on teadlikkust oma rühi täiuslikkusest. On näha, et tegemist on kšatrija kasti liikmega, sealjuures on tema saatusega seotud tuhanded elud, kelle üle ta hakkab valitsema. Juba pooliklik pilk tema teadvusse näitab, et ta teab, kuidas vastata ootustele, mis on tema peale pandud. Tema teadvusesse pole õigupoolest vaja laskudagi, et näha tema valmisolekut selleks. Tema nimi – tema oma nimi, jättes välja isanime ja kodukoha, kuivõrd täna on tema seisuslik pagasi teisejärguline – on Nahendra. Kogu tema olek meenutab haugast.

Teine justkui nihverdab tema järel. Siblib või sibiseb, tema ebakorrapärastest sammudest on näha, et tal pole pika maa käimise harjumust. Niivõrd kastitu pole veel tundunud ükski brahmin, ometi kuulub ta ametlikult põliste kirjatundjate sekka. Inetuse ja ilmetuse tõttu tõrjuvad teda brahminid, ei salli teda ka ees kõndiv aadlik ja isegi nimetamatud tajuvad temas midagi tuttavlikku. Tema vanemad olid andnud talle nime ja teised kutsuvad teda seda nime pidi, kuid meil pole sellise rotilaadse olendi nime tarvis jäädvustada.

Kahest jumalast see, kelle nime me ei nimeta, ütleb: Siin on Sinu valik. Kas rahuldud sellega, mida näed?

Iyer vaikib ja laskub noormeeste juurde – ning sisse.

Nende sisemusse otsekui laskuks vähimagi varjuta valgus. Kogu väline kaob, asendudes millegi tõelisega. Nad näevad endi ümber täiust. Ja nad kuulevad…

Kes Te Olete?

See on mõlemale täielikult isiklik kogemus – ei kuule nimetu brahmin, kuidas seda küsitakse Nahendra käest, ei kuule Nahendra brahminile esitatud küsimust. See täidab mõlema maailma viimseni ja üdini.

Kšatrija-prints vastab: Olen keegi, kelle kasvamine on jõudmas oma tipmise hetkeni.

Paljud julgevad väita, et olen saavutanud inimliku täiuse. Minule ei leidu võrdset vibulaskjate seas. Mõõgavõitluses olen ma alistamatu. Minu hinnanguid ja otsuseid usaldatakse. Kui minus esialgu kaheldakse, surun ma oma tahte läbi ja nähakse mu tarkuse jõudu. Vahel võib mu keha vankuda, kuid mu tahe alistab selle ja tõestab kehale, milleks on see tegelikult võimeline. Ja ometi...

Kas enesetäiustamine õigustab iseennast? Kas pingutus selle nimel, et olla parim, viib ka lõpuks millegi enamani, mõne tõeliselt sügava või jumaliku tunnustuseni? Teadmatuses, ent kandes endas usku sügavamasse õiglusesse, jätkan oma hingitsemist senise kirkusega.

Vildakas brahminipoiss vastab: Ma olen keegi, kes tunneb kannatust. Mu keha on nõrk. Mind tabavad tõvehood, mis ei luba mul palju liikuda. Olen kohmakas. Kui proovin teha teistega kaasa nende tegevustes, jään naerualuseks. Mu kastikuuluvus kaitseb mind alanduste eest ja laseb mul rahulduda üksindusest. Ja siiski...

Aegadel, mil keha jääb võimetelt kõige poolikumaks, on vaim kõige vastuvõtlikum tugevatele mõjutustele. Ma tunnen laule ja kui teen neid ette kandes omavolilisi muudatusi, ei märka sageli ka head veedade tundjad mingitki erinevust. Loodan, et kunagi päästab mu laulu jõud mind kõigist pilgetest. Püüan varjuda selle lootuse sisse, sest see annab minu olemisele õigustuse.

Iyer on üle kuulanud ja, teinud oma otsuse, jätab mõlemad.

Teine jumal küsib: Kas leidsid oma kandja?

Leidsin. Ta teeb mu nime suureks ja auväärseks.

Teine jumal küsib vormi mõttes: Kumb?

Minu vaimu kandjaks saab kirjatundja.

Kui teisel jumalal oleks nägu, paljastaks päike seda täitva hämmelduse: Milleks soovid Sa midagi, mille kallal tuleb veel nii palju vaeva näha?

Eksid. Ta on minu jaoks täiuslik sellisena, nagu ta on. Paljud jumalad teevad vea ja valivad selle, kelle jõud piirneb vaid mõõgaulatusega, kelle mõju põimub tema nimega ja mis kestab vaid tema eluea vältel. Kuid Tema sõnade mõju annab mu nimele mõju ja tema eriomase ande vägi viib selle nime kaugetesse maadesse ja kaugetesse aegadesse.

Teine jumal kahtleb: Kui paljud kuulaksid teda?

Neist, kes kuulevad tema sõnu, alustuseks piisab.

Kaks inimeselooma jätkasid aga oma rännakut. Kšatrija-prints teadis nüüd, et jumalik tasand oli olemas, ja nõnda pidi olema ka jumaliku tasuga. Tema tahe, mis oli aeg-ajalt üksikuil hetkedel vankunud, ei teinud seda enam kordagi. See kokkupuude tegi Nahendra nime märkimisväärseks. Tema nime peeti meeles ta eluea lõpuni, mõnel pool tema valdusi räägiti temast ka mitu põlve pärast ta surma.

Brahmin teadis selle hetke tähendust alles hetkedel, mil keha oli väeti ja mil vaim oli valmis vastu võtma teadvusele senitundmatud jõud. Nii, nagu tema keha kandis valitud hetkedel Iyeri vaimu, kandsid tema sõnad jumala nime. Tema enese nimi jäi selle kõrvalt varju, aga jumalik valik sunnibki vahel väljavalitut ohverdama võimalikku tuntust.

Nii, valmis kirjutatud… Ja üle lugedes saan aru, kust see lugu tuleb. Kui ma tantsiva tüdruku juurest siia tulin, arvasin ma saabuvat tühja kesta. Päris nii see siiski polnud. Miski oli siin keres juba enne peitunud ja mõjutab alateadvust, püüab salamisi õõnestada seda toimekust, mille ma endaga kaasa tõin. Kšatrijate õõnestamine, brahminite edendamine - ta vist püüab rõhuda sellele, et temale omane kahtlemine ja kõhklemine on kuidagi parem või kuidagi edasiviivam minu tegutsemisinnust.

Jah, nüüd tunnen juba ergumalt all peituvat hinge. Kas ei hakka aimuma ka selge mõte? Ootan vaikides… Jah, midagi tuleb pinnale…

KRATT

Ah soo. Ah et mina ja kratt. Kas seepärast, et ma olen tulnud Sinu kesta? See ju ootas uut hinge, ma pole röövinud midagi.

PUHKUSETUS

Ah et hoopis sellepärast ütled mulle: “Kratt”. Natuke ajab naerma, et Sa seda mulle ette heidad. Minu olemus pole kõigis kestades täis sellist peatusteta tegutsemisindu. Ma teen vaid seda, mida kest ise enim soovib. Mis sa arvad, kas tudengipiiga, kelles ma enne olin, kas ta vajas oma põrunud tantsu päevakava täitmiseks või aja sisustamiseks? Ei, tal oli Sinule täpselt vastupidine probleem. Ta ei suutnud end maandada, ehkki tema kest vajas seda. Temas olles sai tantsida, lustida, luhvtitada enda vaimu. Sinu kere vajab aga sihipärast tegutsemist, edasiviivat askeldamist, eksistentsi õigustavat askeldamist. Kas Sa ise ei tunne, kuidas Su kest selle järele karjub? Sina oma puhkusega... Sinul on kest, mis ei vaja puhkust; mis vajab vaid ülesannete ümberlülitamist, et meel saaks puhata ja olla värske neiks uuteks asjadeks. Su mõttejõgi voolab aina edasi ja õiged tegevused võiksid sind aina edasi aidata, aga sina tahad heita ankrut.

LAHKU

Jah, ma peaksin tõesti nõnda tegema. Sa oled selle kesta võimalusi raisanud, mul läheks nii palju aega selleks, et saada kõike korda. Ma näen ka kohe ära, et Sinust ei oleks mulle abi, sa hakkaks mulle vastu töötama. Olen kunagi varem proovinud niimoodi hakkama saada, nautida kesta selles oleva asuka kiuste, aga selle kiskluse järele pole neil päevil küll mingit vajadust. Mitte et Sinust oleks mulle mingitki vastast, ma lihtsalt ei soovi võidelda Sinu tänamatusega, parem oleks leida mõni päriselt tühi kest. See pole õnneks mingigi probleem. Varem pidi sisseseadmata kestasid tikutulega taga otsima, nüüdsel ajal on vabadel hingedel valik suur ja lai. Lähengi ära, jätan Su üksi, püüa ise hakkama saada.

Jumalaga.