Unustuse nimi on haigur, ta õlle sees kohiseb ja varastab mehelt meeled...

Vanem Edda, tõlkinud Rein Sepp


KÕRTSINAISE KÕHT ON VILTU

Teate neid võõrikuid päevi, mil kõik on juba algusest peale vale? Iga asi, mis ette võetakse, läheb untsu. Kõik teadmised osutuvad ekslikeks. Naabrimehe naeratus on võlts. Ülemus muigab justkui kaastundlikult, ent kirjutab su toimikusse noomituse... Nojah. Lõpuks tundub, et sina ise oledki, elukaardist ihukarvadeni, iseenda suurim viga.

Belle kõndis uimaselt mööda tänavat ega suutnud välja mõelda, millist mälestust hea enesetunde nimel kustutama peaks. Kui ta just iseend tervenisti kustutada ei tahtnud. Aga ennast katseteks ärida, nii kaugel ta veel ei olnud. Samuti polnud tal saadud coprat või elukaardiboonuseid kellelegi pärandada, ning pupujukudele vastutasuta teeneid osutada polnud stiilne. Stiil oli ainus, millest Belle veel kinni hoida sai.

Tema ees sammus õnnelik kodanik, kelle unustuskuubikülastust Belle oli kadeda pilguga jälginud. Kodanik, alles veerandtunni eest jalgulohistav õnnetusehunnik, oli ilmselgesti vaevast vabanenud, vedrutas kuhugi – koju? tööle? lõbutsema? uut kuritegu sooritama? – ega olnud teadlik Belle olemasolustki. Ja see oli talle tervislik, sest Belle vihkamine tolle kerge jalaga eeskõndija vastu kasvas kiiresti piirini, mis oleks võinud mehe piima kombel hapnema ajada.

Hirmsa jõupingutusega suutis Belle võõra jälitamise jätta ning hakkas seda kohe kahetsema, misjärel hakkas kohe kahetsema, et kahetseb, mis viis loogilise kahetsuseni, et tal pole coprat, millega unustust osta, mis pani ta kogu oma elu vihkama.

Belle elu oli vale nimepanekust alates. Juba Pellena ringi kõndida oleks kohutav, aga milline idioot paneks pojale nimeks Belle? Prantsuse keeles pidada see ilu tähendama. Noh, ja siis? Kas on hea väljavaade saada Ding-dong-belli asemel Ilusaks Lilllekeseks narritud? Esimeses salmikeses on vähemalt poistest juttu, nii et ära parem prantsuse keelt meelde tuleta! Uus kahetsuslaine kogu oma mitmeastmelises ilus. Ja täna, täna oli Bellel veel palju enam vihkamisväärset, kui tavaliselt; täna oli ta süda täis terve oma suguvõsa peale.

Raevul oli muidugi põhjus, suur ja sillerdav. Belle vanaema oli olnud kohusetundlik füüsik ja hoolas perenaine. Suguvõsa pärimus pajatas, et tema tööd oli varjutanud lakkamatu ja painav teadmine, et ta pole küllalt andekas, edukas, tubli ja läbilöögivõimeline. Meeskolleegid, kes tema avastusi oma töödes jultunult ära kasutasid ning ikka veel – 21. sajandil! – kuulutasid, et naised ei sobi teadust tegema, vähemalt reaalaladel, said ohtralt feimi ja sulli, kulddiplomi omanik dr Marie Birdan aga andis järelaitamistunde, et majalaenu maksta, tundes selle juurde süümepiinu, et võtab teadust tehes midagi ära oma perelt, peret pidades ei suuda end teaduses piisavalt õigustada ning lõppude lõpuks ei jaksa pakkuda parimat lihtsalt sellepärast, et ka tema vajab ööpäevas kuus tundi und, sööki ja tillukest hingetõmbeaega uue artikli valmimisel.

Kord, pärast üht eriti vaevalist ettekannet, mille põhja lasknud ülemus paar kuud hiljem samateemalise ning -sisulise ovatsioone pälvinud töö esitas, tulnud Marie koju, nutnud päevakese, istunud pikalt oma kabinetis, seejärel veel pikemalt laboris, läinud garaaži, tagunud ja keevitanud seal nädalakese, lasknud korduvalt läbi maja, tänava ning linnaosa elektrikaitsmeid, siirdunud linnavalitsuselt viimase trahvihoiatuse saanuna maakoju, kus elanud kogu ahelreaktsiooni veel kord läbi, kolinud linna tagasi, teinud viimaste säästude eest hulga salapäraseid tellimusi, istunud saadud kastidega kuu aega kabinetis... Ja tulnud lõpuks välja uue inimesena: särava südametu vampnaisena, kes kõndis otse kolledžisse, andis (ebaõnnestunult, kuid ilmse rahuldusega) ülemusele vastu lõugu ja (palju edukamalt) kolm kolleegi plagiaadi eest kohtusse, esinedes nii veenvalt, et tema avastused ja tööd kohe tallekuuluvaiks kinnitati ning talle süüdlastelt kopsakas valuraha välja mõisteti. Nii sai tasutud majalaen, palgatud teenrid, ehitatud Uued Laborid ning loodud Birdy Tööstuskompleks.

Ühtlasi sai doktor Birdanist naisteadlaste eestkõneleja, kelle uskumatult populistlikud ja demagoogilised ülesastumised oleksid ka põrgu reklaamiosakonna ülema enda punastama pannud... Aga tema tuli koju, keetis perele rõõmsalt ümisedes pajarooga, kasvatas maakodus tilli ja tomatit ning hävitas oma mainet kergitades mänglevalt mõnegi tuntud teadlase karjääri, kusjuures kaastunde mõistegi näis talle nüüdsest täiesti tundmatu. Vanuigi läks ta poliitikasse, tegi seal sama võimsa puhastuse, kaotas diilimässus mõlemad pojad ning pääses ise hädavaevu alasi ja haamri ehk maffia ja fatalistide sekti võimuvõitlusest, aga ei võtnud õppust, vaid jätkas nagu poleks midagi olnudki. Tema ausambal olid kuulsad sõnad „Je ne regrette rien”.

Alles paar aastat peale tema surma tuli välja, mil moel doktor Marie seda põhimõtet järgis ja kui kaugele ta selles läks. Kolm noort ajakirjanikku, kes doktori elukäiku uurisid, said perevanemalt loa neli tundi Marie lapsepõlvekodus ringi vaadata. Vana talu, mida doktor oli kasutanud suvilana, aidast leiti salapärane masin, mis oli akuhappest (selle paiga ainus vooluallikas) kahjustatud ning sisselangenud katuse all lömmis, kuid osaliselt ikka veel töökorras. Masin, mida praegu tuntakse kui MEMOREXi, semulikumalt: kuubik. Masin, mida ühed vihkavad, pidades seda inimkonna hukatuseks, teised vaimu ja hinge vabastajana ülistavad, ent kõik kasutavad, sest unustus on just see, mis seniajani lunastusest puudu jäi.

Belle saatis kinganinaga kivikese jõkke, nii raevukalt, et oleks peaaegu kinga sinnasamasse lennutanud. Tema poolest oleks Marie võinud vabalt koduperenaisena surra. Igatahes oleks sellest talle vähem jamasid tulnud. Nagu möödunud ööl.

Üle hulga aja oli Belle saanud tööpakkumise, kusjuures täitsa ametliku, elukaardile kantava. Belle põhimõte oli kõik tööd vastu võtta, kuni need ei nõudnud vägivalda loomade või inimeste vastu (Bellel läks verd nähes kergesti süda pahaks), ning tasu, mis vormis see ka poleks, ette küsida. Viimasel ajal ettemaksu üle isegi ei imestatud: uus seadus käsitles kuubiku kasutamisel tekkivaid juriidilisi lahknevusi force majeure'ina, kus kuubiku kasutaja pidi maksma väikest trahvi riigile, aga mitte hüvitist teisele osapoolele. Belle oli mitu korda plaaninud ise copra vastu võtta ning tööd ära tegemata kuubikusse suunduda, ent siis poleks jälle coprast suurt miskit järel, kuubik on sitta kanti kallis.

Niisiis: tööots. Heal järjel ja õilsa kehakaaluga seasilmne härrasmees, kelle valge vest näitab kolledžissekuuluvust. Valmis ametliku maksuseadistusega tasuma töö eest, mida ise teha ei saaks – poleks sünnis. Ja kui ta Koopa tagatoas karri ja krõbediku man edasi seletas, sai Belle teada, et peab otsima üles doktor Birdani masina esimesed joonised, origainosad, algsete katsetuste käiguluud – kõik, mis vähegi võimalik. Ja kirjutised sellest, mida masin peaks tegema. Sest, susiseb valgevestike hambaid torkides ja peenelt huuli torutades, tal olevat alust arvata, et doktori masin oli algselt mõeldud – ning tehtud – hoopis millekski muuks. Ühtlasi ei pea Belle kartma, et saab petta, ka tema ise on uue seaduse läbi kannatanud ega tarvita masinat, ei üldse mitte. Ja ei, ei, loomulikult on ta valmis ka ette maksma, sest teab Belle'i mainet, kes samuti mõistliku inimese kombel masinast hoidub, väga kiiduväärt seisukohavõtt meie praeguses uimale ja unustusele orienteeritud maailmas. Ja nii edasi ja edasi.

Paari osava küsimusega oli Bellel selge, et valgevestike teab täpselt, kes tema, Belle, on. Kes ta doktor Birdanile on. Ja peab seda mingiks ajalooliseks õigluseks, just nimelt Belle masinat otsima saata. Belle keeldus, raev kurgus kõrvetamas. Isand aga seepeale ei solvunudki, vähemalt kinnitas, et saab aru, niisugune töö vajab kaalumist, temal kiiret pole, nii et kui noormees leiab siiski võimaluse pakkumine vastu võtta, helistagu temale sellel numbril (Belle telo tegi siinkohal raevukalt Böö! märkimaks, et info on kohale jõudnud) ja tasu sellest väiksemaks ei jää, kui otsustusaeg just aastatepikkuseks ei veni… Mökitas joviaalset naeru, pistis viimase krõmpsuva palakese suhu ja lahkus.

Belle viha oli otsatu. Esiteks oleks ta pidanud kohe pärast keeldumist ise minema kõndima, oleks vähemalt stiilne väljamarss tänaseks kirjas. Teiseks: põrgusse sugulased; nende kraesse läheb lõppude lõpuks ka sügavalejuurdunud komme süüa aeglaselt, mistõttu too uhke äraminek oleks tähendanud kahetsust ja tühja kõhu virinat. Kolmandaks oli ta rikkunud omaenda põhimõtet kõigi tööde sobivusest. Ja tagatipuks: põrgusse kuubikud! Belle vihkas kõike, mis sellega kaasas käis. Tal oli kõrini kuubikuvastaste aktiivist, eriti nende maalähedasest sõjakast harust kontraktivistidest, kes doktorist peaaegu godzillaväärse koletise voolisid ja teda, Bellet, nähes mõnitusi skandeerisid; ja ka neist, kes doktori saavutusi ülistades ootasid, et Belle neile kuldmune muneks ning samal ajal täiesti loomulikuks pidasid, et kuna doktor Birdan ise toime tuli, ei pea ka tema lapselapse pärast muret tundma. Hale ja stiililage tööotsast loobumine oleks olnud väärt vaid unustust, mida, mäksermaksi pihta, polnud tal võimalik copardada. Memoreksimise lõbu on kättesaadav ainult kõrgepalgalistele riigiametnikele, pankureile ja pimeda poole tegelastele. Ja Euforpa korporatsiooni liikmetele ning kolledžimagnaatidele.

Järjekordsest kuubikust möödudes oli Bellel kange kiusatus sinisele seinale mingi roppus sodida. Markerit mudides astus ta juba sammukese kioskilaadse pisiehitise poole, kui selle lükandsein avanes ning järjekordne õnnelik kaaslinlane välja popsahtas. Loomulikult on just laupäevahommikuti kõigil vaja mälupuhastust, et reedesest rajust distantseeruda. Sest sündmusi saab eemaldada mitte hiljem kui 12 tundi nende toimumisest. Belle oli lugenud artiklit, kus väideti, et põhimõtteliselt pole aeg piiratud, ent kuna mälestused seotakse kinnistamise käigus paljude muude mäluüksustega, ei saa hilisem kustutamine enam küllalt puhta lõikega toimuda. Artiklis väideti ka, et eemaldatava sündmuse, see tähendab mälestuse maksimaalpikkus – kolm tundi – on pelk riigipoolne ettekirjutus, mil puudub igasugune teaduslik põhjendus.

Viha oli kasvanud nii suureks, et siinne kuubikuklient võinuks kergesti vastu nina saada, aga siis märkas Belle mehe nägu ja lõdvestus pisut: teine oli sagrise olekuga ja nägi endiselt murelik välja. Segaduses kuidagi. Riidedki olid tal pigem Belle, kui tolle kõrgepalgalise klassi vurhvi.


KOLM LEHMA LENDAS TAEVAS

Sama päeva õhtul naeratas õnn Bellele taas, kui see nüüd ikka oli õnn. Sest pisikese hekipügamisabi eest saadud coprad kulusid vihmakülma peletamiseks lausa ludinal. Belle polnud nii korralik, et poest toitu osta ja kodus süüa, aga ta polnud veel ka sealmaal, et ainult juua – mõlemad variandid tulnuks odavamad, kui tema valitu. Ometi läks ta ühte kaheksast kirjaniku järgi nimetatud pubist, sedapuhku Harglasse, kus õhtusöögi juurde anti esimene õlu tasuta ning kunstproteiinist soolapähklid olid nii vabalt võtta, et suur hulk neist südaööks jalge all kriuksus. Ta sõi ja jõi, kuulates poole kõrvaga mingit pea ja sabata vaidlust, kui tema vastu istus kena lopsakas näitsik, vanuselt kahekümne ja kuuekümne vahel, ning lükkas tema poole mingi ajakirja. Belle jõudis just mõttes viriseda, et päeva ainus ilus naine on mööblimüügiagent või usuhull, kui too kõrahtaval häälel lausus: „Belle Birdan, kas pole.” See polnud küsimus. „Mul oleks teile tööd pakkuda. Üsna konfidentsiaalset, aga olen kuulnud, et niisugused taktitunnet nõudvat tööd on lausa teie leivanumber...” Ja veel midagi sõnamängulist selle kohta, et tasukssaadud copra number võimaldaks leivamure tükiks ajaks lihtsalt unustada.

Belle sundis end hingama. Rahulikult. Daami kõnepruugi põhjal paigutus ta kontraktivistiks, oleku, viisaka teietamise ja sõnamängulisuse järgi rahvasepaks, mis moodustas kuubikuvastaste alalhoidlikuma, ent ka põhimõttelisema äärmuse. „Mis töö see siis oleks?” venitas ta, halb tunne kõhus. Ja ennäe, tuligi ära! Ajakirja vahelt libises välja hajuva tindiga kirjutis, kus pakuti doktor Birdani järelejäänud paberite ja failide eest muljetavaldavat summat. „Tasuta copra!” õhkas Belle... ja: „Kahjuks pean loobuma. Kõik dr Birdani teadaolevad tööd, isegi poolelijäänud uurimused, on kolledžile üle antud. Eomäe talukohast läheb läbi uus hõljuktee, umbes aida asemelt. Mulle küll meeldiks vanamemme vaimuvara pealt luuti võtta, paraku kasvatas mu ema mind ausaks poisiks. Olge lahke, pole tänu väärt.”

Daam naeratas väga täiskasvanulikult. „Me teame Doktori töid ning oleme neid põhjalikult uurinud, uskuge mind.” Pani sõrmed üldtuntud litsilubaduse kombel Belle käele ja kummardus üle laua: „Meid huvitavad need märkmed, ka erakirjad, isegi suvalised lipikud ja kritseldused, mis ei ole kuhugi üle antud. Need ei pruugi ligilähedaseltki teadusega seotud olla. Ja ega Doktor äkki päevikut ei pidanud?” Daam tegi väikese pausi, et Belle saaks jaatada või eitada, ent jätkas kohe, kui too kumbagi ei teinud: „Tasu pärast pole teil vaja muretseda, me hindame teie panust ka siis, kui tulemus ei vasta loodetule.”

Belle mõtles, kas naine unustas oma käe ta randmele või oli see tõesti pakkumine. Ja kui pakkumine, siis miks grupp arvas, et see teda mõjutab. Nojah, mõjutas küll, aga täna oli Belle eriti ennasthävitavas tujus. „Milleks te neid kasutate!” uuris ta. „Memme tegevusest on juba olemas nii audik kui doku.” Rõhutades memme abil oma sugulust. Daam ei paistnud seda märkavat. „Uskuge, Belle, meie sooviks pole teie perekonda diskrimineerida, meie huvi on puhtakadeemiline.” „Vaevalt küll,” mõtles Belle, aga ei öelnud midagi. „Ja muidugi psühholoogiline. Doktor Birdani edulugu innustab meid. Me tahaks lihtsalt kindlad olla, et... Mil määral peame arvestama selle arendustega, ja kui teadlik Doktor ise oma tegevusest oli.” Ja veel ligemale kummardudes, nii et ta juuksed peaaegu Belle põske puutusid: „Me söandame teid usaldada, pealegi... minu teada pole te ise oma vanaema töö pooldaja. Meie liikumise rumalam suund on teile pahameelt põhjustanud, mul, meil kõigil, on sellest äärmiselt kahju ning me oleme rõõmuga nõus tehtut heastama ja kahju hüvitama. Mina, ja kõik meie liikumise ajudega isikud. Palun, kaaluge me tööpakkumist, eks!” Daam tõusis õrnalt Belle õlale toetudes ning noogutas lahkumiseks. Kõrvallaudade meesolevused vaatasid Bellet väljakutsuva haletsusega – kes mõtles välja teesi naistest kui ussisoost, polnud kohe kindlasti iial näinud mehelikke mõnitusi.

Belle puhus aeglaselt läbi nina, et naise aroomi meeltest kaotada. Järjekordne asi, mida tal polnud vähimatki soovi mäletada. Ta tellis veel ühe õlle ja tänas õnne, et tal pole sõltlasi. Lõpetas söögi ja lonkis koju, püüdes mõelda pooleliolevast seriaalist, mille peategelane oli nümfomaan ja kus seetõttu esines ohtralt veidraid lahtiriietumisstseene. Mõtted pöördusid loppis ruletirattana pidevalt tööpakkumiste, õigemini neist äraütlemiste juurde. Vahest oleks Belle teise otsa vastuvõtmisega esimesest keeldumise vea parandanud? Noh, ta oleks seda teinudki, kui see poleks olnud siis juba superstiilitus. Ja kui ta poleks nii mäkrilt jäärapäine. Või kui naise viimane lause oleks olnud küsimus.


ÜKS VÄIKE, KAKS VÄIKEST, KOLM VÄIKEST... KASSIKEST

Kolm on surmkindlalt kohtu seadus. Belle oli jõudnud oma urka lähedale – talle meeldis mõte kodust kui salajasest urust, kuhu keegi tulla ei tea – kui üks tuttavlik mees aia varjust välja astus ning talle tungivalt: „Palun, kuula mind ära!” kähistas. Belle tundis ära hommikuse mureliku kuubikasutaja ning tal tekkis ebamugav aim, et mees tahab memoreksi kohta kaebust esitada. Aeg-ajalt tuli ka niisuguseid tüüpe ette, kes arvasid, et kõik Birdanid on sünnipäraselt pühendatud esileedi leiutise saladustesse. Ühtlasi haaras teda kahetsus, et ta mehele ikkagi kohe hommikul vastu nina ei virutanud. Kuigi. Vennike nägi endiselt üsna kehv välja. Iseennast kirudes võttis Belle mehel kraest – samal ajal sai ta tolle üle nuusutada, keerulistes olukordades otsustas ta sageli nina järgi, isegi nii tihti, et vanad semud teda vahel hagijaks tänitasid – ja kuna mingeid odavast õllest mürgisemaid lõhnu tunda polnud, tiris ta oma kubrikusse. Harjutatud pilk tegi samal ajal kindlaks, et keegi neid ei jälginud.

Toas, see oli ummiktänava lõpus asuva hoovimaja teise sissepääsu väikese eeskoja järel paiknev suur kööktuba, täis vanu ajakirju, raamatuid, nõusid, tehnokolakaste ja vana plüüsmööblit, lükkas Belle mehe ühte tugitooli, pistis talle pihku pudeli vett – Belle ainus hea investeering – ja haaras ise teise. Lasi mehel hetke olla, mõeldes, kas see on äkki viga. Kahtlus ja kahetsus hakkasid tuttaval moel kõhukoopas keerama. „Mis sa must tahad?” Mees vaatas haledalt tema poole. „Ma... mul on vaja... ma pean midagi tegema. Mul on vaja doktor Birdani... asju... neid asju näha... ma ei tee midagi halba, mul on lihtsalt... Euforpa...” Mees võpatas ja vaatas kahtlustavalt ringi nagu kardaks diivani taha peitunud piilureid või aknatagust droonluuret.

Belle ohkas alistunult. Ka Euforpaga vastuollu sattunud isikud käisid aeg-ajalt doktori järglaste jutul. Aga memorex oli maha müüdud ja kuulus nüüd korporatsioonile. Rahulikult ja mõistlikult seletas Belle võõrale mitu korda kasutet sõnastuses, et mis tahes probleem see ka poleks, ei saa tema, Belle, sinna midagi parata. Jõudis just alguse ette kanda, kui mees kiunatas: „Sa ei saa aru!” ning hakkas närvilise kiirusega patrama. Belle üritas meest välja pukseerida, ent pidi paratamatult teise jutuvadast mõtet otsima. Tüüp töötas Euforpas, vähemalt viimase ajani. Polnud seal mingi tähtis nina, pigem tavaline kontorirott. Kolm minutit hiljem tuli välja, et isegi mitte seda; lihtsalt kärumees, kes paari aasta eest olude tõttu nelja kuu jooksul kohalikus kontoris vabatahtlike tegevust kooskõlastavat sekretäri assisteeris, ja kel nüüd olid tekkinud hirmsad kahtlused.


ME OLEME KAKS LÕBUSAMAT SELLI

„Seee onnn seee vaanaduus, seeeonsee vaanaduu-uus,” keris Belle peas klikiaegse superhiti „Nüüd elan mustal mäel” viisiga, kui tema ja oma nime ikka veel varjav lontis olekuga ekseuforplane läbi Pedja märgla Birdani pere maakodu poole lirtsusid. Nad olid end ettemakstud pooljuhthõljukist Eomäe talust poolteise posti kaugusel sõidukit peatamata salamahti välja vingerdanud ja tuterdasid aegamisi edasi. Sellega oli korras: tasu oli makstud, muu pole firmale oluline. Paari aasta eest läks läbi kolledži nõue pisihõljukitest sisesilmad välja võtta, sest inimõigused... igaüks teab, milleks on silmadeta autosid vaja, aga kasuks oli uus seadus tulnud ka Bellele: võimaldas märkamatult paigast teise liikuda ja mugavates oludes klientide või koppadega kohtuda.

Nooruses oli Bellel olnud gäng, kambas oli muuhulgas jäänud küllalt aega iseenda puuduste üle uhkust tunda ning vanaduse kohta tõotusi anda. Ainult kui ta varsaea semud lubasid vanuigi mitte halvatuks jääda, ilusatel hooldajatel tagumikku näppida, mitte voodisse kusema hakata – kõnepruuk muutmata – või kõike kanni suitsetada, siis tema oli endamisi otsustanud, et rauk Belle teeb oma elus enne surma mingi ilge juraka soojapätsilolluse. Palun väga, siin ta nüüd on: sumpab endises jõesängis, muda saapasäärde loksumas, minnes otsima kadunud (või olematut!) keldrit, kuhu peaks olema peidetud (oletus!) kuubiku origain (mis mäletatavasti olla ehitatud alles linnas elamise ajal), varjamaks seda ahnete käppade eest (säilitades seda samas ei tea mille jaoks?), kuna ajakirjanike leitud masin oli eksitamiseks mõeldud koopia (sest see on ju nii loogiline). Ja ta läheb koos tundmatu tüübiga, kes isegi oma õiget nime ei ütle ning on ilmselgesti hull... andmete põhjal, mis toosama tundmatu oma haiglases ajus on juhuslike lausejuppide, suvaliste dokumentide ja isikliku paranoia põhjal kokku keetnud, ega torkinud enne teekonda semu taustagi! „Seee onnn seee...” tuleb aga jälle.

Ometi oli nõdrameelse jutus teatav sidusus ja kese, mis Belle sõrmed surisema ajas. Kui võõras oli veidi rahunenud, suutis Belle tema kriiksuval sosinal ette kantud üksikasjadest tõesti nii mõndagi kahtlast välja traalida. See poleks teda veel liikvele ajanud, ent kõhutunne... nojah.

Memorexi arhiivmaterjalide hulgas oli nimelt rodu sobimatuid: Doktor Birdani keemia- ja laboritarvikutellimused, ajukirurgia- ning psühholoogiatestide jooksuluud, iidsete palvete ja vikade õpetuste kokkuvõtted, mõned neist olid muidugi õigustet, muist aga... Tüüp kinnitas, et psühhotroopseid aineid oli lademes, samuti palju peent tehnoloogiat... Ta poleks ise midagi mõistnud, ent juhuslikult oli ta esimese asendusnädala jooksul aidanud tüdrukut, kes kolledžis ajaloolist botaanikat õppis. Kogemata mäletas sellest ajast mingeid materjalikoode, mis teda hiljem ehmatasid, mida poleks kuubikule vaja olnud... mida, ta teab kindlalt, vaja polegi, ta on detaile piisavalt sageli ühest kaarhallist teise kärutanud... purkside vedamisele on heaks vahelduseks... ja numbrite peale olevat tal ikka hea mälu... Hiljem liitus uusi fakte. Ja üha painavam kahtlus, et doktor Birdani kuubikuprojekti nime all aetakse hoopis mingit muud äri.

Senimaani polnud põrunud vennikese loos Bellele midagi üllatavat, ta oli euforpataoliste ühenduste räpamängudega tuttav ning ainult kirus mõttes, kui ullike jutustas, mismoodi ta ühel peol oma kahtlusi sõbraga jagas; siililegi selge, et too lippas uute teadmistega kohe tähtsamate ninade manu, kuulsus sulle, copra mulle. Seegi, et ninad tõeavastaja välja kutsusid, temalt kõik välja pigistasid ja teda seejärel valitud ähvarduste abil sõbralikult veensid ülejäänut nende, st korporatsiooni hooleks jätma, ei oleks Bellet peatuma meelitanud. Luureretke kasuks sundis Bellet otsustama pealtnäha loogiline ja viisakas žest, mehikesele memoreksimise jaoks erikaardi andmine. Loogiline, sest unustus kindlustas tüübi tunnistuste kohtuliku kõlbmatuse, viisakas, kuna jättis tollele vähemalt illusoorse vabaduse ise oma teed valida... ja samas üldse mitte kooskõlas Euforpa tavadega. Oleks tüüp tõesti mingi musta äri jälil, poleks teda tulema lastud. No hea küll, oleks lastud, kuid mitte toimiva isiksusena. Järelikult – ja see oli Belle jaoks too piisake, mis täitis karika ning käivitas Goldbergi masina – märkas vaene vennike tõesti midagi uut.

Belle uskus, et nimetu tähelepanugeeniuse leiu ja ootamatult tema enda isiku vastu tekkinud huvi vahel on seos, ehk oli koguni öine külaline talle või tema tollele ette söödetud. Siinkohal oleks stiilne mees kohe käed tasku pannud ja selja keeranud, ent raukadele, lastele ja meelehaigetele on ju kõik lubatud. Seee onnn seee...


KETRAS, KETRAS KELLE RATAS

Belle poleks arvanud, et kõik läheb nii ruttu. Talust oli järel vaid kunagise, ujumiseks ülimalt ohtliku, linaleoaugu ääres asunud saun, saunas tõmbas tähelepanu hiigelsuur keris, kerise alt tuli välja luuk, luugist pääses trepile... muinasjutuline, kas pole? Nüüd, doktor Birdani tihedate, veendunud fotofoobikule iseloomulike, ruloodega kaetud illuminaatorilaadsete laeakende vahel seistes, pidi Belle tunnistama, et vanaema oli rajanud lausa õudukaväärilise labori. „Nagu biohasardi kollivarju vihmaratsioon,” pobises pahviks löödud nimetu, keda Belle nende ühise bivakinädala jooksul oli hakanud Golbergiks kutsuma. Veel üks üllatus. Asjaolu, et Belle seda algusest peale kahtlustas, et muutnud kinnitust meeldivamaks, vaid pigem vastikumaks.

Kümne päeva pärast oli Belle suutnud vanaema leiutise avada, nad olid teada saanud, et projekt Massin (salasõnaks MarieAnnabSyydimatuleSydameleInimeseN20) sisaldas mitut tõesti geniaalset konkreetsele isikule – Mariele – kohandatud manipulatsiooni, mille tarkvara oli muidugi peenelt lukustatud, ent filosoofilised arutlused katsete olemuse kohta ning ajaraja jooksuluu seisid Marie laborimärkmikus tema tillukese korraliku käekirjaga üleval. Doktor Birdan ei loonud mitte ainult mälupuhastustehnoloogiat, ehkki ka see oli tema töö; tema eesmärgiks polnud toimepandud sigaduste mälestustest kustutamine, vaid inimese, antud juhul tema enese vabastamine süümepiinadest. Ja nagu teada, tuli see tal tõepoolest hästi välja.

Belle ja Goldberg vaidlesid veel ligi nädala, mil määral Massinat kasutataks ja mida sellega teha, kui selle avalik esitlemine pole valikus. Goldberg jätkas paranoilise korbivastase liini, ent soovitas leiutisele korraks siiski pilgu peale visata. Toidukraam hakkas lõppema, vabalt tegutsemise aeg samuti. Kui Belle mingi koodiga üldse toime ei tulnud, pakkus Goldberg ühel ööl kõhklemisi välja teise lahenduse, ja see sobis. Järgmisel hommikul sai Belle aru, et kõik on viimaks valmis. Memorex, tänavakuubiku vanaema tegelikult, oli töökorras, kontrollmehhanismid toimisid, ainult tolle peamise, päris Massina lülitused olid ikka veel pärsitud.

Belle vaatas kibelevat kaaslast, Goldberg käis juba kolmandat päeva ringi kui kehastunud hambavalu. „Mees peab tegema, mis õige,” ütles Belle, mühatas ja sättis end raali kallale, kuid sosistas äkki: „Oot-oot, mulle just tuli midagi pähe!” Nüüd oli Goldbergi kord uskuda või mitte uskuda. Belle kõneles talle memme jutust selle kohta, kuidas loodi Birdy kompleks, ja et suurimad imed ootavat lapselapsi alles ees: mere keskel saarelasuva järve põhjas imelaekas pardimuna sees. Tuleb ainult meeles hoida salajasi juhtnööre...

Tol ühel korral enne igapäevsesse naasmist võis Belle ometi kord enda üle uhkust tunda – Goldberg lausa krigises rahulolust. Belle pidi mehikese indu siiski jahutama: pole meil võit veel taskus, kogu labor on turvatud võida või sure tehnikaga, mida memm ainsaks töötavaks lahenduseks pidas. „Ainult mitte liiga koduseks võtta,” kutsus ta end korrale. Otsis välja õlitatud siidnööri, iidse väljanägemisega telo, kuulutas moduleeritud häälel: „Taevalevi siin all muidugi pole,” – nagu teine seda ise ei teaks – „ning kui me ka saaks klotsile mingi hääle sisse, käivitaksime seeläbi omakaitse; filmida ma üldse ei soovitaks,” ja võttis oma elukaardi. „Lähme üles!”

Saunaruumis torkas Belle lugeri elukaardi kiibile ja keris Goldbergi jahmunud pilgust välja tegemata oma hõrenevaid boonuseid üles-alla. Ohkas. „On sul coprat, et suitsu hankida?” Goldbergi kulmud tõusid taevani: „Ma mõtlesin, et...” Belle irvitas: „Mina olengi tubli poiss, hoian tervist ja puha. Lihtsalt avamiseks on tossu tarvis, mõikad.” Närvid hakkasid tirelit tegema. Arvata oli, et Goldberg suurt aru ei saanud, siiski, kuna geenius võrdub ettearvamatus, oli ta valmis väikest sigadust kopardama. Üle keskmise heal meelel, nagu Belle sapiselt teadmiseks võttis. Mida hullem, seda uhkem.

Üksmeelselt läksid Belle ja Goldberg välja. Hõljuktee tulemüür ulatus talukohast nagu tellimise peale tublisti kaugemale, Goldberg lööpis reipalt ees, õige aktiivseks mindi siin. Belle mõtles kahetsusega, kas teeb teisele äkki liiga, aga risk oli suurem, kui ükskõik kelle väärtus. Telo lõi valgeks, nad olid taas tsivilisatsioonis, levis ja hüvede ulatuses. Goldberg kohmerdas lugeriga, tuli välja, et tüübi saamatus polnudki teeseldud, Belle libistas nööri euforpalasele ümber kaela ning hoidis – ta ei kannatanud verd. Kui keha enam ei tõmmelnud, lükkas laiba mülkasse ja jooksis. Jõudis hingetult tallu, astus Massinasse, teades, et hakkab juhtunut kahetsema, ning esitas vanaema õpetatud parooli. Ta polnud kuigi palju valetanud: memme lugu oli olemas, lapselastega mängis Marie sageli, eriti heal meelel spiooni- ja luuremänge, luges raamatuid ette ega arvestanud just iga kord nende sobivust.


MIDA SINA TEED, KUI MADRUS ON PURJUS

Maailm muutus. Oli suurepärane, õnnis tunne. Belle Birdan jalutas hõljukteel, kõikudes autopeatuste pimenurkades moel, mis ei jätnud just palju võimalusi teda sõiduootajaks pidada – aga siiski sai ta juba enne koitu ühe hõljuki peatuma. Tagasi linna, eemale vanast gaasitrassist, mis kahetsusväärsel moel oli just pika nädalavahetuse esimesel ööl plahvatanud ning nüüd jõudsasti tossas...

Iseenda taip tegi tuju heaks ning suur vastutus ja mure ei rõhunud teda sugugi. Pole raske teha vahet korporatsiooni kärumehel ja rahvaseppade topeltagendina kolledži poolt ostetud raaligeeniusel, kui kärumees teab ajaloolisi fakte ja teeb ülima üllatuse hetkedel peeneid keelenalju. Ja kui vaeseke tõesti puhas poiss oli, siis polnud tal arvatavasti midagi hea kiire ja enam-vähem valutu surma vastu, kõigil ei lähe niigi hästi. Ei ole ka keeruline kunst taastada lapsepõlves õpitud jadade kulgu. Rõõm ilusast päevast andis sammudele kergust ning elukaardile tiksunud pärandus lubas lisaks vajalikule ka suurt hulka tarbetuid mõnulemisi.

Belle peaaegu ei tahtnudki seda viimast toimingut teha, aga mis elu tal muidu oleks olnud? Ta valis ühe kuubiku, astus sisse ja seadistas läätsed kolmekümne päeva peale. E. T. tõrkus, ent vanaema kood lõpetas punase vilkumise. Belle lõdvestus. Inimkond ei saa kunagi teada, kes oli nende päästja. Ja teate miks? Sest veerandtunnise töötluse ja kolmveerandtonnise kopardamise järel ei tea päästja seda ise ka. Ta läheb ühte pisikesse kirjaniku nimega pubisse, näiteks Friedenthali, ja võtab ühe õlle, ehtsa Alle, mitte mingi prussakapruuli. Eks vaatab.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3528)