Tolmov1 IMG 20210529 172826

Katkend V peatükist

Aulemb üritas magada, triivides une ja ärkveloleku piiri peal. Ta oli enda meelest terve öö vähkrenud, otsides mugavamat asendit, mida kivi peal magades ilmselt tuhande aasta pärast ka ei leiaks. Viimaks oli ta vist siiski väsimusest unne suikunud, sest kui ta järgmine kord külge tahtis keerata, avastas ta, et ei saa liigutada. Unesegaselt kujutas Aulemb ette, et puujuured olid roomanud koopasse ja ta kinni sidunud.

Aulemb ei teinud kohe silmi lahti, vaid sundis oma käsi ja jalgu liikuma. Mitte midagi. Ta surus lämmatada üritava paanika sügavale tagasi. See oli kõigest halb uni. Tal oli ennegi juhtunud, et ei saa unes liigutada. Mis seal ikka. Varsti ärkab ta üles. Ta üritas uuesti und leida, kuid seda ei tulnud.

Kukal tuikas valust. Pole midagi hullemat, kui ärgata peavaluga, mõtles Aulemb mõrult. Ta sai sõrmi liigutada, kuid kummalisel kombel olid käed endiselt kinni.

Köied randmete ja pahkluude ümber olid ilmsi, mitte tema unenäovili. Ta üritas oma pekslevat südant rahustada ja kuulas.

Kuulas täielikku vaikust.

Ei mingit tormiulgu ega vihmapladinat, isegi mitte vaikselt praksuvat tuld.

Midagi oli väga valesti.

Ta neelatas ning kogus veidi aega julgust. Kui ta viimaks silmad avada suutis, ei muutnud see midagi. Ta oli täielikus kottpimeduses.

„Säde?” hüüatas ta ning Säde nimi kajas vastu kivist seinu. „Heljä? Raho?”

Aulemb kuulas oma hääle kaja. Mingi heli kaikus kuskilt kaugelt vastu, kuid kaja teebki selliseid trikke.

Paanika paiskus paisu tagant välja. Ta rahmeldas eesmärgitult kivipõrandal ringi, karjudes taas kõigi nimesid.

Aulemb jäi vait ning hingeldas. Süda kloppis kui meeletu. Ta silmad vilasid kottpimedas tulutult ringi. Viimaks sulges Aulemb keskendumiseks silmad ja hingas mitu korda sügavalt sisse. Karjumine ei aita. Keegi ei tule appi. Ta pidi end ise päästma.

Aulemb asus oma köite kallal pusima ja oli üllatunud, kui kergelt ta neist isegi pimesi vabanes. Tema vangistaja ei olnud sõlmedega ilmselgelt vaeva näinud. Ta tõusis seinu kobades püsti ja hingas veel mõned korrad rahustavalt sisse. See tundus mõjuvat.

„Niisiis,” pomises ta omaette, lihtsalt sellepärast et mingitki häält kuulda. „Ma olen pimedas. Mul ei ole aimugi, kus ma olen ja miks ma siin olen. Mida ma teen? Mida. Ma. Teen.”

Aulembi pea oli mõtetest tühi.

„Raho!” karjus ta uuesti, eirates pitsitavat kõri. Tema hääl oli peaaegu kurdistav ja seekord oli ta üsna kindel, et ta kuulis kuskilt kaugelt-kaugelt vastust: „Aulemb!”

Nii et nad võisid olla veel elus. Väga hea. Või kujutas ta seda lihtsalt ette.

Aulemb astus kobades paar sammu edasi ja võpatas, kui midagi ta jalge all krudises. Ta kummardus aeglaselt kombates allapoole. Põrandal oli hunnik kõvasid piklikke kujusid. Nagu puuoksad. Aga peenemad ja kõvemad...

Aulemb tõmbas käe ehmunult ära ning südame pekslemine võttis hinge kinni. Ta oli vist luid puudutanud.

„Rahu, ainult rahu,” pomises ta väriseval häälel, üritades ennast veenda. Aulemb kompas värisevate kätega oma taskuid, lootes midagigi leida. Nuga oli vöölt läinud. Taskus oli paar nöörijuppi ja värskelt valminud pajupill. Veel täna õhtul enne magamaminekut oli ta sellele viimase lihvi andnud.

Nii et ei midagi kasulikku.

Aulemb astus veel paar krudisevat ja ragisevat sammu, hoides käsi kindlalt seina küljes. Esiteks peab ta siit välja saama. Teised leidma, kui nad tee peale jäävad.

Korraga kõlas maa sügavusest madal pasun. Aulemb tardus. Pasun huikas korra, pidas vahet ning siis uuesti. Teine pasun vastas talle kuskilt veel kaugemalt.

Mis iganes see ka oli, ei saanud see head tõotada. Aulemb kiirendas oma sammu, nii palju kui ta pimedas seda julges.


***


Säde ärkas selle peale, et keegi hoidis ta jalgu kinni. Esimene instinkt oli jalgadega lüüa ja rapsida nii palju kui võimalik.

„Ole paigal!”

See oli Heljä. Säde avas plaksatusega silmad, mõtiskledes, miks Heljä peaks teda kinni hoidma. Kuid see mõte kadus kiirelt, nähes, et ta ei olnud enam seal, kus ta magama oli heitnud. Nad viibisid äärmiselt veidra sisuga koopas.

Kõige enam köitis teda sinakas-roheka leegiga põlev lõke, mis paistis pahaendeliselt põlevat otse luude peal ilma neid kahjustamata. See heitis tervele koopale rohekat valgust, värvides ka nende enda naha teistsuguseks.

Teiseks oli koobas täis kummalisi esemeid, mis kindlasti olid kunagi inimestele kuulunud. Sädel oli esimeste hetkede jooksul isegi aega ümber vaadata. Hirm ei olnud veel kohale jõudnud. Ta nägi atra, katkist puutünni, leivalabidat, auklikku karvamütsi ja mitmeid muid asju, mis tema hämmeldust üha kasvatasid. Need kõik olid seinte ümber segamini visatud.

„Kus me oleme?” suutis ta viimaks sosistada.

Heljä ütles mingi põhjakeelse sõna, mille peale Säde jäi teda tühjal ilmel põrnitsema.

„Trollikoobas,” selgitas Heljä. Ta keris kokku köied, mis olid neid köitnud.

„Mis asjad on trollid?” küsis Säde pelglikult. Ta piidles põlevat luuhunnikut lähemalt. Sealt vahtis vastu irvitav pealuu. Ilmselt midagi väga halba.

Heljä kergitas üllatunult kulme. „Teil ei olegi trolle? Muidugi, teil ei ole ju sellised koopaid ja mägesid nagu meil. Trollid on... noh, midagi inimesesarnast, kuid väga kaugel inimesest. Legend räägib, et nad sündisid Maaema aevastusest.”

Säde seest tõmbus külmaks. Maaema loodu. Ta jätkab endiselt oma rünnakuid ka siin, põhjas, kus tema võim on nõrgem kui viljakatel põldudel ja karjamaadel.

„Juttude järgi koledad, õelad ja üsna rumalad,” jätkas Heljä selgitusega. „Aga ma pole ühtegi päriselt näinud, seega ma ei tea, kas see jutt on tõsi.”

Üks kividest libises seinast välja. Säde ja Heljä tõmbusid üksteise lähedale. Säde kirus oma uimasust – ta oleks pidanud kohe tõustes hakkama relva otsima. Isegi see pudrunui, mis seal teisel pool lõket vedeles, oleks hädapärast sobinud.

Kõik need mõtted aga kadusid hetkel, kui ta nägi sisse kakerdavaid trolle.

Koledad olid nad kindlasti, vähemalt inimeste jaoks. Lapsesuurused kiitsakad olendid, kelle käed olid peaaegu põlvini. Nad olid üleni karvased, traatjas karv oli nii mõneski kohas takkus või oli aastatega sinna midagi sisse kleepunud. Jalalabad olid suured, mühklikud ja küünistelaadsete küüntega. Nende ninad olid nägudega võrreldes hiiglaslikud.

Üks trollidest kõndis Säde ja Heljä poole. Silmad olid piimvalged, ainult üks väike must tera keskel. Kui ta suu avas, välkusid väikesed teravad kollased hambad, mis olid ilmselt piisavalt tugevad, et ka luid purustada. Säde neelatas ja troll ütles neile midagi. Heljä vastas. Troll kõkutas ja eemaldus helkiva tuleaseme juurde.

„Mis see oli? Mis ta ütles?” nõudis Säde kohe.

„Temast oli raske aru saada, ta rääkis väga vanamoodsalt,” pomises Heljä, pilk kolmel trollil, kes olid lõkke ümber kohad sisse võtnud ja omavahel midagi jutustasid. „Ta vist ütles, et mehed mängivad veidi ja toovad meile varsti seltsi. Siis ma küsisin, mida nad meiega teevad, aga ta ei öelnud.”

Säde suu tõmbus kuivaks ja ta neelatas närviliselt.

„Ega trollid inimesi söö?”

Heljä vältis ta pilku. Säde vajus oiates vastu seina.

Tolmov2 IMG 20210529 183704

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3065)