„Ära külma sisse lase!“ kostus hüüd soojast kambrist.

„Aga mu hobune?“

Juba tormas turske kõrtsmik, purjeriidest keep üll, uksest välja. Korraks ulgus tuul kurjakuulutavalt, loopides vihma avatud ukseaugust sisse, seejärel oli kuulda vaid tujuka tule praksumist.

Solomon jäi uksele seisma ja tõmbas ninaga õhku. „Haiseb nagu märg koer,“ sõnas ta tühjale kõrtsiruumile – ainus hing siin oli tema enese kratt ning toogi polnud päris elavate kirjas. See koht oli peldik, kuid paremat polnud võtta. Valikus oli kas see või põõsa all magamine ning viimast oli tehtud juba liigagi palju. Vähemalt oli siin kuiv ja soe.

Ta libistas raske vettinud keebi seljast ning viskas selle lauale, mille peale viimane kurjakuulutavalt kägises, nagu oleks sel kogu maailma raskus kanda antud, ning võttis istet pikal puidust pingil, mille ümber tekkis hetkega väike tiik.

Uks kolksatas uuesti lahti ning vihmaladina ning tuule ulgumise saatel astus kõrtsmik kärmelt tuppa tagasi. Ta tõmbas ukse enda järel tugevasti kinni, lükkas riivi ette ja tõmbas hinge.

„Rahustasin su suksu ilusasti maha,“ kostus keebi alt. „Ja panin söögipoolist. Kuigi, kui nii jätkub, on võib-olla mõistlik ta ööseks siia tuua.“

„Tänud,“ sõnas Solomon, mõeldes, et kuidas oskas kõrtsmik küll tema tulekuks valmis olla?

„Mis sest tänust ikka raisata,“ vastas kõrtsmik, raputas suurema märja keebilt maha ja lükkas kapuutsi ära. Selle alt paljastus pikk koon, kihvad ja teravatipulised karvased kõrvad. Kõrtsiruumi hämar valgus muutis vaatepildi tontlikumaks, kui see tegelikult oli.

„Või et see oli see hais,“ mõtles Solomon, kuid ei öelnud midagi. Isegi päevinäinud peninukk – värdelajas, kes seisis tema ees ning polnud ei hunt ega inimene – oli tugev vastane. Pealegi oli Solomon pikast reisist väsinud.

Tasus häid suhteid hoida. Vähemalt esialgu.

Peletis heitis talle kiire pilgu. „Aja aga märjad riided maha, muidu jääb külm kontidesse. Saad need tule äärde kuivama riputada.“ Ta vaatas ukse kõrval seisva kogu suunas. „Kratt tasuks ka kuivama panna, muidu võib seen sisse minna või lahti paisuda.“

Peletisel oli õigus. Märg ja ligane oli olla ning lootus kuivemale tundele tundus kui taevariik ise.

„Mõtlesin, et lähen täna varem sängi ära. Sinu õnn, et ma veel niikaugele ei jõudnud,“ jätkas peninukk, ajades ka endal märga keepi seljast. Purjeriidest ürbi alt paljastus pulstunud halliseguste karvadega pirakas keha, millel sinine nööridega vest ning ees nahast põll. „Täielik koerailm ikka,“ lisas ta ning naeris kurgupõhjast, kuid südamest.

Kui kõrtsmiku jutt kõlas suhteliselt inimkeele moodi, siis naer enam mitte. Solomonile meenus, kuidas ta nooruses jahi ajal mõisa metsa sattus ning kuulis rebaseid inna ajal. Naer sarnanes sellele. Siiski, et mitte ebaviisakas olla, turtsatas ka tema.

Peninukk riputas keebi kuivama, raputas parema käe kuivaks, tekitades veel rohkem märja koera lehka, ning ulatas selle siis külalise suunas.

„Mina olen Siim, kuigi kohalikud ütlevad pigem Susi. Võib kutsuda mõlemat pidi, pahaks ei pane.“

Solomon vaatas korraks suurt karvast kämmalt oma ees ning ulatas ka oma käe, surudes tülgastuse alla.

„So...“ alustas ta, kuid siis surus huuled kokku.

Oli ta tõesti andmas sellele elajale oma ristiinimese nime? Nime, mille ordumeister talle pühendas? Nime, mis kandis niivõrd suurt tähendust? Oli ju kuningas Solomon see, kes viis pühasõna patuste kõrvadeni ning täitis ilma kirikute ja templitega, et õige õpetus ikka püsima jääks.

„Soo?“ kordas Siim imestunult. „Mitte pole sellist nime enne kuulnud.“

„Sool,“ parandas Solomon kiiresti. Olgugi et valenimi, ei tahtnud ta kuidagi metsade ja rabadega seotud olla. Need olid paganate kantsid. Pigem siis juba sool. Just! Maa sool. See, kes tõi Kristuse sõnad ja õpetused ka kõige kaugemasse mülkasse ning rohis välja harimatute valeuskumused.

„Olgu siis, Sool,“ sõnas peninukk. „Kummaline nimi seegi, kuid ega ma isegi teab mis tavaline pole. Igal juhul tere tulemast Kuuti. Koerakuuti, nagu sa arvata võid.“

„Ma arvasin enne, et sel nimel ikka miskit kuudega seotud on,“ sõnas Solomon.

„Enamik arvavad nii,“ muigas Siim. „Aga ma tean, mida rahvas mu seljataga räägib. Nii saan juba ette paar sõna sekka öelda,“ muigas ta ja sirutas end. „Ma lähen vaatan midagi hamba alla ja ehk ka midagi kuivatamiseks.“

„Ole sa tänatud,“ sõnas Solomon ja hakkas riideid maha koorima, proovides samal ajal oma asukohast paremat ülevaadet saada – kes teab, ehk tuli siin veel peninukiga rinda pista.

Kõrts oli kunagine rehielamu. Seinad pea igavese musta kirme all, mida oli proovitud lubivärviga korduvalt, kuid tulutult, valgeks võõbata. Ühes ääres oli kõrtsilaud, selle kõrval paar ukseauku ning puidust trepp. Toa keskel seina ääres oli pirakas tulease, mis meenutas reheahju – suure tõenäosusega oli seegi vajaduse tekkides ümber ehitatud.

Pool põrandast oli kaetud suurte paekivilahmakatega, samas kui uksepoolne osa oli endiselt muld, mis nüüdseks oli üsna mudane.

Solomon sikutas vett täis saapad jalast ning tõstis need koos keebi ja villase vammusega tulele lähemale. Põrand tema ümber sai aina märjemaks, kuid soojus hakkas pisitasa kehasse tagasi tulema. Isegi tema käed polnud enam nii tundetud.

Võttes uuesti istet, heitis ta pilgu läbiligunenud kratile, kes seisis endiselt ukse kõrval, suur kandam kukil.

„Sulane! Pamp seina äärde, hellalt, ja siis seisad tule juures. Oled seal, kuni kuivaks saad,“ andis ta käsu.

Kratt järgis öeldut sõna-sõnalt ning Solomon jätkas märgade riiete seljastkoorimist. Tema õnn, et ta seekord turvist seljas ei kandnud, vaid lasi sel pakituna krati õlgadel olla – nii sai ta end ilma kahtlust tekitamata alussärgini paljaks koorida.

Siim saabus rätiku ja kausitäie ubadega. „Natukene hamba alla. Päris toiduga läheb veel aega,“ sõnas ta, viskas külalisele rätiku ning võttis tema vastas pingil istet. Võõras asus usinasti oma juukseid kuivatama.

„Mis sind siis, Sool, sellise tormiga siia tõi? Ja kui sa ütled hobune, siis ma söön su siinsamas ära.“

Külaline peatas kuivatamise ja vaatas talle üllatunult otsa.

„Väike nali,“ seletas kõrtsmik ning paistis, et ta seda ka natukene häbenes. „Lihtsalt... sa ei kujuta ette, kui tihti ma seda vastust kuulen.“

„No ma usun, et ka minu vastus pole väga uus,“ sõnas Solomon, jätkates kareda riidega juuste hõõrumist. „Ma loodan Toonenõiaga jutule saada.“

„Või nii. Ja mis juttu sul temaga ajada on, kui ma küsida võin?“

„No, miks ikka nõia juurde minnakse?“ vastas Solomon, tõmbas veel korra rätikuga üle pea ning jättis selle siis õlgadele puhkama.

Ta oli peninukkidega ennegi kokku puutunud. See saatana sigitis võis märgata isegi väiksematki muutust tema näos, pisimatki valet. Mõistlik oli olla võimalikult tõelähedane, kuid ebamäärane.

Ta ohkas, võttis kausist oa ja pistis selle põske.

„Põhjust ennast,“ alustas ta mäludes, „seda ma öelda ei saa, küll aga on mul kiire.“

Ei olnud ebatavaline, et võõrad tulid nõia käest abi küsima asjadega, mis ei andnud oodata. Tema puhul nappis aega küll teistel põhjustel – veel enne pühi tuli Kristuse vägi Maarjamaal maksma saada – nii ütles talle ordumeister ning tema sõna oli Solomonile seaduseks.

„See on elu ja surma küsimus,“ lisas ta.

Ka see polnud vale. Kuigi täpsustus, kelle elu ja surm kaalukausil lebas, oli puudu.

„Või nii,“ sõnas peninukk viimaks. „Siis on mul sulle veel üks küsimus.“ Ta vaikis hetke, justkui õigeid sõnu otsides. „Miks on sul, vennas, nii kõva vere lõhn küljes?“

Solomon krigistas mõttes hambaid, kuid ei lasknud seda välja paista. Kõik tema riided olid veega läbi uhutud ning kindlasti polnud seal enam kübetki verd alles, kuid elajas suutis seda siiski märgata. Tagasiteel polnud mõistlik siin peatuda.

„Mu tee on olnud pikk ja mõned korrad olen pidanud oma elu eest võitlema,“ sõnas ta. „Korra oli isegi teeröövlitega tegemist.“

Ei ühtki valet. Ta ei väitnud, et ta teeröövlitega võitles, ega ka seda, et see nende veri oli. Kõigest seda, et ta nendega kohtus ja et ta on pidanud võitlema.

Ta jälgis huntelajat. Too, mõistes, et jutule lisa polnud loota, noogutas aeglaselt. „Ma võin sind juhatada. Kuid ma ei soovita seda teed täna ette võtta. Vihmas ja pimedas võib võõras jalg kergelt libastuda ning see sulle saatuslikuks saada.“

„Ootame siis hommikuni, kui muud üle ei jää,“ vastas külaline ja ohkas sügavalt. Tegelikult ei muutnud üks päev palju, töö oli töö ka homme, kuid ta tahtis jätta kõrtsmikule võimalikult nördinud muljet.

Kõrtsmik luges sellest välja selle, mida kõik kõrtsmikud üle ilma – vajaduse joogi järele.

Siim tõusis, eelnev tõsidus justkui käega – või siis pigem käpaga – pühitud, ja suundus leti poole.

Solomon istus ja põrnitses looma seljatagust. Hiiglasliku karvase olevuse saba liikus kui koeral. Vest võis tollel küll seljas olla, kuid loom jäi ikkagi loomaks. Oleks tema teha, poleks ühtki neist elajatest enam ilma peal olnud.

Varsti oli kõrtsmik kruusiga kohal ja ulatas selle külalisele. „Sellise ilmaga, tead, jooks või isegi.“

„Aga palun,“ sõnas rändur. „Mul poleks kaaslase vastu midagi.“

„Mure selles ongi, et ma ei joo.“

„Kohe üldse mitte?“

„Ei,“ vangutas kõrtsmik pead. „Ei saa.“ Siis tekkis tema näole kelmikas muie. „Sellise koonuga ei saa juua... ma ainult lakun!“ Ja ta kriipiv naer täitis taaskord kambri. Seekord jäi see aga üürikeseks – ta tõmbas ninaga õhku. „Midagi nagu…“

Solomon keeras ümber.

„Sh..“ Ta sai sõnasabast kinni enne, kui see üle huulte läks. Kasutada saksa sõimu oleks kindlasti olnud kahtlane. „Sitt!“ teatas ta valjuhäälselt.

Kratt kamina ees põles heleda leegiga.

See vaatepilt ei olnud iseenesest midagi uut. Kui ta orduga liitus, proovisid nad krati peal igasuguseid võtteid ja tuli oli kõige tavalisem. Sõdalane pidi oma relva tundma.

Solomon teadis, et kratt võinuks seda veel omajagu välja kannatada – meeleldi olekski ta lasknudki sel patusel masinal seda teha – kuid kõrtsmiku silme all polnud mõistlik. Hetkega lükkas ta pussi tupest natukene välja, surus pöidla vastu tera ning surus siis verise pöidla vastu vööl rippuvat kaltsunukku. „Sulane koju!“

Kamina ees seisev ja susisev puidust kratt vajus kokku, leegid limpsamas selle keha –kaltsunukk vööl võpatas korra, kui hing tema sisse läks.

Siim tormas kannuga põleva kuhja juurde ning kallas selle veega üle. Puit praksus, susises ja vingus, kuid kahju oli juba tehtud.

„Andestust, peremees,“ hüüdis peninukk. „Vahel harva on sisse pildunud, kui tuul tõuseb. Hoian küll platsi ees puhtana selle tarvis, aga sind, peremees, ei osanud hoiatada.“

„Kratt jäi alles, kuid sellest kehast on küll kahju,“ ohkas Solomon. See oli tõsi. Tegemist oli lakitud puidust nukuga, mis talus vihma üsna hästi ning oli teeninud teda kaua.

„Ma ei julge küll midagi lubada,“ sõnas peninukk. „Kuid mul on saekaatris... käpp sees... hehee... võin nende käest uurida, kasvõi vähemalt materjali. Muidugi seda alles siis kui vihm vaiksemaks jääb.“

Solomon ohkas. Uut sellist keha teha nad kindlasti ei saanud. See oli ordumeistrite kätetöö, loodud raua ja tulega Kristuse nime levitama. Et see nüüd siin just enne nii tähtsat võitlust otsa pidi saama!

„Tänud,“ vastas Solomon, proovides teha halva olukorra juures head nägu. „Sellest oleks abi.“

Peninukk noogutas, siis põrnitses kaltsunukku võõra vööl.

„Kuid ma võin sulle tüki sütt anda. Saad kratile vähemalt suu peale teha. Siis saab vaeseke vähemalt selle jandi peale paar tulisemat... oh, halb sõnade valik... teravamat sõna öelda. Kes teab, äkki muidu läheb vihast lõhki.“

Solomon unustas neelatada ja tõmbas oa kurku. Ta ei saanud lubada, et tema tööriist niisama lõugu laksutaks – kratt teadis tema tööst ja tegemistest liiga palju. Kuid seda ei saanud ta kõrtsimikule ometi öelda.

„Tänud pakkumast, aga las jääb,“ sõnas ta, kui oli köha leevenduseks tugevama sõõmu võtnud. „Ta on mul maru jutukas, ei lase isegi mitte magada. Saangi lõpuks ühe öö korralikult sõba silmale.“

„Õige, veli. Ka halvas tuleb head leida,“ naeris peninukk. „Olgu siis vähemalt söök ja öömaja kauba peale.“

„Seda võib,“ kinnitas väsinud külaline.


***


Solomon istus kivi peale ja pani mõtlikult piibu põlema.

Päev oli jõudmas õhtusse ning veeta öö Toonelat ümbritsevat metsas, mida kohalikud Tontla metsaks kutsusid, ei kõlanud hästi, isegi kui Kristuse vägi teda kaitses. Isegi päise päeva ajal ei olnud siin kõik õigesti, öösiti pidavat aga tondid ise ringi käima.

Tema ees oli teeots, mis ei tundunud suurem kui loomarada. Hobusega ei olnud siin midagi teha – abistamise asemel oleks too hoopis ette jäänud.

Tupik. Mitte, et ta poleks saanud hobust siia jätta ja jala edasi minna, kuid kas sellel oli mõtet? Mets kiusas teda, see oli ilmselge. Nii edasi liikumine oli vaid ajaraisk.

Mitme päeva sööki tal oli? Umbes kolm ehk venitas välja. Joogiga oli kitsam.

Metsaalune oli erinevaid marju täis, kuid ta oli piisavalt tark, et mitte Tontla metsa marju puutuda. Samuti ei puutunud ta allikavett, mis teele ette sattus. Need olid selle paiga väge täis ning siis polnud tal nõia vastu enam mingit kaitset.

Ta oli veendunud, et mets ei andnud järele ning lasi tal piisavalt kaua ekselda, kuniks ta enda joogi- ja söögivarud otsa said ja tal muud üle ei jäänud, kui allikast sõõm võtta ja marju peale süüa.

Kui nii edasi, oli see paratamatus.

Ta puhus mõtlikult suitsu suunurgast välja.

Siiski, kõik ei olnud veel läbi.

Tegelikult ei pidanud ta üldse teerada kasutama ega metsa reegleid järgima. Tal oli vaja lihtsalt Toonela äärde pääseda ning selleks oli ka teisi võimalusi. Hinged läksid sinna ka ju ise ning ta oli ometi metsas, kus hinged pidavat olema rohkem kohal.

Jah, sellel mõttel oli jumet. Kuid esiteks tuli seda kuidagimoodi katsuda.

Ta libistas pilgu üle väikese lagendiku ning peatus kuuse all kõrguval sipelgapesal.

See sobis.

Ta korjas lähedalt puutüvelt õnnetu tõugu, asetas selle siis hellalt sipelgapessa, võttis kaks sammu tagasi, et mitte ise sipelgaid liialt segada, ning jälgis, mis edasi sai.

Peninukk oli teda hoiatanud, et ta ei metsa looma, lindu ega putukat surmaks – sellega võisid sa metsaga pahuksisse minna – kuid keegi ei keelanud üht mutukat ühest kohast teise liigutada.

Nagu arvata, ründasid sipelgad sissetungijat kiirelt ning olgugi, et tõuk proovis end kaitsta, ei olnud tal pääsu. Täpselt tema suremise hetkel tõusis temast justkui peenike, pea nähtamatu suitsuvine. Kiirelt proovis Solomon seda püüda. Vine läks ta sõrmede vahelt läbi, kuid siiski peatus nende juures ning oli ka tunda.

Ta tajus röövikut, keda enam ei olnud, justkui oleks too endiselt elavate kirjas.

Tema näole vajus lai muie.

Ta teadis äkki täpselt, kuidas kiirelt Toonela juurde jõuda.


***


Solomon tuhises üle kuuskede ja mändide, üle vee ja lagendike. Ta oli vaid ehk pool tunnikest lennus olnud, kui nägi eespool auku maas, mille suunas kõik hinged liikusid. Üksteise järel kadusid nad sellest sisse.

Kiirelt proovis Solomon oma surnud suksu ümbert lahti lasta, kuid miski jõud hoidis teda kinni – hobuse vaim oli asjatu surma eest kuri ning kavatses oma tapja teispoolsusesse kaasa viia.

Solomon vingerdas küll üht- küll teistpidi, kuid asjatult. Ta haaras isegi ristimärgi järele, kuid sel polnud siin kandis võimu.

„Lase peeru!“ kostus hüüe augu kõrvalt. „Ruttu!“

Solomon ei mõelnud kaua. Kiirelt lasi ta kõhutuult, tänades peas peninuki eelmisel päeval pakutud ube. Siis lükkas ta end kiirelt ratsu pealt maha, mis seekord ka toimis. Vaid hetk hiljem oli hobune juba Toonela väravast läbi.

„Tänud,“ sõnas Solomon, tõmbas hetkeks hinge ja ajas end vaikselt püsti.

„Vara tänad,“ turtsatas moor, kelle nahk oli nii vana, et meenutas puukoort. „Olgu sul parem jutt, mis hobuse elu väärt on.“

Solomon põrnitses auku maas. See ei näinud kuidagi eriline välja – lihtsalt sügav lohk muidu tasase lagendiku keskel.

„Ma ootasin midagi enamat.“

Tädike turtsatas. „Mida siis?“

„Kivist ringi äkki?“

„Ainult linn inimene arvab kivis väge olevat, kuigi selles on kõik juba ammu surnud. Ometi süües toitu, mis on mullast antud.“

Solomon vaatas moori, kes liikus hurtsiku poole ning järgnes talle. Vanaeit oli tõeliselt vana, kuid muidu ei midagi erilist. Lühike ja kleenuke, tema liigutused aeglased.

„On ka neid, kes usuvad, et inimene ise kunagi savist vooliti ning siis hing sisse puhuti,“ pomises eit. „Milline rumalus. Mullast oleme me võetud ja mullaks peame me üks hetk ka saama. Muud siin ei olegi.“

„Teie olete Toonenõid?“ päris Solomon üllatunult. See vana tädike tundus liiga ohutu ja tavaline, et olla Maarjamaa kõige vägevaim nõid. Toonela valvur suutis juhtida nii elu kui ka surma ning näha tulevikku, hoides nii ilmas tasakaalu – nii vähemalt räägiti. See siin aga...

„Oh ei,“ turtsatas moor. „Ma tulin lihtsalt hagu korjama ja näe, pole metsast välja jõudnud.“ Ta raputas pead. „Aitab rumalatest küsimustest. Astume parem tuppa enne, kui tee ära jahtub.“

Nõia hurtsik oli vana ja kulunud. Lae alla olid seotud taimed ning riiulitel seisid savist potsikud. Toa keskel kividega ümbritsetud tulease, mille ääres ootas külalist aurav kruus.

„Lase hea maitsta,“ sõnas eit. „Mul vaja veel üks toimetus ära teha.“

Kõhklevalt võttis Solomon aurava kruusi ees istet. Muidugi ei plaaninud ta seda juua, kuid see andis talle võimaluse ruumis ringi vaadata. Ta tõstis kruusi sümboolselt suu juurde.

„Mekib?“ päris eit.

„Kuum veel,“ sõnas Solomon.

Moor turtsatas.

Solomon lasi pilgul ruumis ringi käia. Siin oli palju jumalavastast, kuid hetkel ei olnud see tähtis. Pigem proovis ta leida asju, mida enda kasuks ära kasutada. Ta ei teadnud, mis nõial varuks oli. Kõige kindlam oli ta kinni kammitseda ja nii surmata.

Vaikselt libistas ta vöö pealt pudelikese lambiõli oma nahast ürbi taskusse, samasse, kus oli ka riidest tehtud kratt, ning lükkas küünega korgi pealt.

„Ma ootasin sind juba ammu,“ sõnas nõid nõelatöö kõrvalt. „Hinged on jutukad ning sinust on neil palju rääkida olnud.“

„Nii et sa tead, miks ma siin olen?“ sõnas Solomon.

„Mida ma ennist ütlesin rumalate küsimuste kohta.“

„Kuid ometi päästsid sa mu elu?“

„See surm poleks olnud õiglane.“

Solomon turtsatas. Nõid, kes rääkis õiglusest? Tõesti. Ta nihutas end, justkui istumiseks paremat asendit otsides. Tegelikult tegi aga nii, et lõkketuli täpselt tema ja nõia vahele jäi.

„Ja sina annad mulle õiglase surma?“

„Ei, seda saab teha vaid see, kes kõiki su patte teab.“

„Sa mõtled Jumal?“

Moor turtsatas ja naeris südamepõhjast.

Solomon tundis kuidas ta hing sai täis. Muud võis ta veel taluda, kuid seda, et Jumala üle naerdi...

„Sulane peale!“ Hetkega tormas tema taskust lambiõlist nõretav riidest kratt lõkke suunas ning sealt, otsekui leekiv tulekera, nõia peale.

Nõid tõstis noa ning asus midagi laua peal just sellega lööma, kuid suutis seda vaid vaevu riivata enne, kui leegitsev kratt ta vastu onni seina surus. Siiski tundis Solomon, kuidas hetkeks käis ta jalast valujutt läbi. Ta ajas end vaevaliselt püsti ja vaatas laua peale, enne kui leegid selle enda alla matsid. Seal oli vastvalminud lihtne riidest nukk, suu ja silmadega, mille jalga nuga oli riivanud. Solomon haaras selle ühes ja pistis tasku, et neetud nukuga midagi ei juhtuks. Hiljem oli aega sellega tegeleda.

„Säh sulle õiglusemõistmist,“ sõnas ta nõiale, kes põrnitses teda vaikides leekide vahelt – kratt hoidmas teda kindlalt vastu seina. Nõia näole tuli lai irve, kuid tema suu püsis suletuna.

Lae all kuivavad taimed lahvatasid leekidesse ning Solomon astus kärmelt uksest välja enne, kui leegid temani jõudsid. Kümnekonna sammu kaugusel vaatas ta hütti, mis nüüd meenutas juba suuremat jaanituld. Siiski ei tahtnud ta kratti veel tagasi kutsuda. Sellega oli aega.

Nüüd, lõkkesuitsu sees, nägi ta ka hingesid, mis lendasid üle hüti katuse. Tuli praksus, kuid selle heli sees oli kuulda ka sosinaid, tuhandeid hääli tuhandetest eludest.

Solomon tundis, kuidas hetkeks tõmbas südame alt kõhedaks. Ta ei saanud muigava nõia nägu kuidagi oma silme eest ära. Midagi selles oli kurjakuulutavat ning mida rohkem ta olukorrale mõtles, seda kummalisem see tundus.

Nõid teadis tema tulekust.

Siit möödusid kõik need hinged, keda ta oli surmanud, nii et moor teadis, kes ta oli ja mida ta tegi. Kuid ometi päästis ta viimasel hetkel Toonela väravalt ära? Miks?

Ta võttis põuest neetud nuku ja silmitses seda. Kotiriide vahelt turritasid välja mõned karvaotsad. Need pidid olema tema juuksed, muud seletust ei olnud, muidu poleks nukk toiminud. Kuid metsas oli ta oma pead hoolikalt varjanud.

Äkki meenus talle eelmine õhtu ning peninuki antud kare rätik, millega ta oma pead kuivatas. See oli ainus seletus. Ning need karvad olid jõudnud siia enne teda. Nõid oli olnud valmis, kuid ometi mitte piisavalt... Midagi tundus valesti.

Ta pani nuku põue tagasi, hammustas mõtlikult pöidlaküüne äärest vere välja ja surus verise sõrme vöö vahele seotud kaltsunukule – tal oli neid varuga. Nii sai ta igaks olukorraks valmis olla.

„Sulane koju!“

Leek lahvatas hetkeks suuremaks ning tara laetala langes raginal sisse. Solomon võttis paar sammu tagasi, põrnitsedes rahulolevat leeki. Ta tundis, kuidas ta hinge valdas rahu. Ta mõtles kõige üle. Nõial võis ju oma plaan olla, kuid ilmselgelt sellest polnud Kristuse väele vastast. Isegi kui ta ei teadnud, kuidas ta täpselt metsast välja sai, oli tema töö tehtud.

„Kuum! Kuum! Kuum!“ kostus äkki peenike hääl. „Assa raisk kui kuum!“ Solomon tardus kui kivikuju, siis vaatas oma põue, kust see hääl oli tulnud. Kotiriidest käed lükkasid end keebi vahelt välja.

Solomon haaras nukust kinni, tundes, kuidas samal hetkel ta tasakaal kadus ning ta rohule siruli lendas.

Ta kuulis, kuidas peenike hääl naeris ning tundis siis näpistust oma paremal käel.

„Sulane…“ alustas ta käsuga, samal ajal pead tõstes, kuid peatus, kui nukk oma käega suu kinni pigistas.

Kratt raputas pead, tema silmis kurat ise. Aastaid oli ta tantsinud selle sureliku pilli järgi, saanud tuld ja valu. Nüüd said asjad olema teistpidi.

Solomoni uus isand teadis kõiki tema patte ja piire... ning ei maganud kunagi.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0804)