Garth Nix: A Confusion of Princes. 337 lk.

HarperCollins. London, New York 2012.

Konfusioon

Et ükski 20. sajandi kirjandusega üles kasvanud ning suhteliselt hea tervise juures varastes neljakümnendates inimene ei suuda väga pikka aega järjest lugeda nüüdisaja kõige moodsamat noorteulmet, otsustasin minagi vahelduseks sukelduda pisut – aga tõesti vaid pisut – vanemasse aega: sel kuul arvustatav galaktikaimpeeriumist rääkiv kosmoseooper on ilmunud veidi vähem kui kümnend tagasi – 2012. aastal. Ning kuna ma ei olnud Austraalia noorteulme menuautori Garth Nixi (1963) loominguga ülearu hästi kursis, siis tegelikult ei teadnudki ma, mida oodata. Kuigi raamat ootas riiulis lugemisjärge 7-8 aastat, oli ikkagi tegu hüppega tundmatusse.

Üldjoontes tasus hüpe ennast igati ära: Garth Nix on ilmselgelt eelkõige lugev ja mitte filme/seriaale vaatav kirjanik – inspiratsiooni mõttes siis, tema tekstides (üht-teist ta täiskasvanuile mõeldud lühiproosast olen siiski varem lugenud) kohtab palju kirjanduslikke viiteid varasemale ulmele, žanri 20. sajandi klassikale. Ka õigustab tekst igati raamatu pühendust, mis on lisaks naisele, poegadele ja paarile sõbrale adresseeritud veel Robert A. Heinleinile ja Andre Nortonile. Ei olnudki vaja lugeda kirjaniku intervjuust sellele mustvalgel kinnitust, ka teose põhjal saab suurepäraselt aru, et mainitud suurmeistrite 1950ndate noorteulme meistriteosed on teda õrnas eas tugevasti mõjutanud. Nii et mingis mõttes on see üsna vana kooli noorteulme. Mille peale käesolev lugeja hingab kergendunult. Aga asja juurde.

«Segadus printsidega» on galaktikaimpeeriumi printsi Khemri minajutustus, tema kasvamise lugu ja kohanemine oma ettemääratud rolliga. «Vanalt Maalt» alguse saanud tsivilisatsioon on kaugtulevikus loonud hiiglasliku galaktikaimpeeriumi, mille valitsemisvorm pole aga pärilik, vaid Rooma impeeriumi stiilis valitav parimate võim. Iga imperaator valitseb täpselt 20 aastat (keiser Diocletianuse unelm tetrarhia on siin selgeks inspiratsiooniallikaks olnud), misjärel valitakse talle impeeriumi printside seast ränkraske konkursi ja vihase konkurentsi tulemusena järeltulija. Kokku on impeeriumis umbkaudu kümme miljonit printsi ning see nimetus ei erista mehi ja naisi, neid on umbes pooleks. Lihtsalt ka naissoost troonikandidaate kutsutakse printsideks, mitte printsessideks. Mingis mõttes on siingi olemas analoog keskajast, kus vahel harva esile kerkinud naisvalitseja kandis ametlikes dokumentides samuti tiitlit „kuningas“ (rex), kuna „kuninganna“ tähendas tollal siiski vaid monarhi abikaasat.

Need galaktikaimpeeriumi troonipretendendid, kes moodustavad korraga ka riigi militaarse ja administratiivse ülemkihi, on välja valitud impeeriumi triljonitest põllumajanduslikest maailmadest, kus nad on juba väikelastena vanematelt ära võetud ning seejärel spetsiaalsetes templites preestrite käe all üles kasvatatud. Ning liigina tugevalt edasi arendatud, nii et nad ei tunne end enam tavaliste inimestega ühte kuuluvatena. Neist on kohe pärast vanematelt ära võtmist arendatud bioloogiliselt, telepaatilistelt psi-võimetelt ja «raua/plastiku sisalduse» mõttes ka mehaaniliselt edasiarendatud üliinimeste rass, kes suudavad tahte jõul kontrollida oma organismi talitlust ning suhelda telepaatiliselt teiste printside ja ka impeeriumi keskarvuti/keskarhiivi/infopangaga, mis, nagu selgub, on omamoodi kõigi varasemate tuhandete ametist lahkunud imperaatorite ühisteadvus või midagi sellesarnast. Rääkimata sellest, et nad on tavainimestest kiiremad, tugevamad ja füüsiliselt võimekamad.

Emotsionaalses ja empaatilises mõttes on kõik need printsid üles kasvatatud täielikeks enesekeskseteks mölakateks, kes superinimestena eeldavadki, et kogu eksistents keerleb nende ümber ja kelle kõigi südamesooviks on iga 20 aasta tagant, kui selgub uus imperaator, olla selle ametikoha kandidaatide järjekorra esiotsas.

Kummatigi on nad oma templites üles kasvatatud ka sotsiaalselt üsna eluvõõrastena: oma liigi ja klassi tüüpesindajana kujutab minajutustaja Khemri 18-aastasena (printsikandidaadi perioodi lõpul ja päris printsiks kinnitamise hetkel, mil romaan pihta hakkab) endale oma tulevast elu ette nähtud teleseriaalide, oma aja kosmoseooperite vaimus, kus kosmoseprintsid põrutavad oma tähelaevadel ühest dramaatilisest seiklusest teise, on sellised justkui 19. sajandi härrasmees-seiklejad, kel elus muid kohustusi polegi.

Oma lapsepõlvetemplist väljasaatmise ja printsiks kinnitamise eel määratakse Khemrile impeeriumi keskarvuti (või istuva imperaatori?) poolt ta oma isiklik meistersalamõrtsukas nimega Haddad, omamoodi printsi kojaülem, kes selgitab talle, et alates templist väljumisest on tema elu edaspidi permanentses ohus, kuna 10 miljonit printsi tegelevad valdavalt sellega, et troonikandidaatide hulka, oma konkurentide arvukust vähendada. Ja kuna osad neist printsidest on sadu aastaid vanad ja kogunud selle aja jooksul rohkelt elukogemusi ning maist vara ja sidemeid ning võimu, siis ei ole 18-aastase printsihakatise seisukord kunagi ülearu kadestamist väärt. Peagi ilmneb ka, et miskipärast on talle määratud Haddad üks oma eriala – salamõrtsukate preestriklassi – hinnatuim ja osavaim esindaja galaktikas. Just tänu Haddadi ettenägelikkusele ja osavusele jääb Khemri esimestes tapmiskatsetes ellu ning jõuab kindlaksmääratud templisse, kus toimub ametlikult printsiks vastuvõtmine. See staatus on oluline, kuna nüüdsest jälgib impeeriumi keskarvuti telepaatiliselt ja biotehnoloogiliselt kogu ta elu ning suudab teda soovi korral edukate tapmiskatsete järel taas ellu äratada. Jah, kosmoseprintse äratatakse ootamatu surmasaamise järgselt pidevalt ellu, kui keskarvuti (imperaator? Varasemate imperaatorite ühisteadvus?) elluäratamise heaks kiidab.

Samuti selgitab Haddad noorukesele printsile, et tema elu ei hakka koosnema tipptehnikat täis kosmosejahil mööda galaktikat ühest seiklusest teise seilamises, vaid tal tuleb valida üks printsidele mõeldud impeeriumi teenimise suundadest (galaktika uurimisteenistus, laevastik, merejalavägi, diplomaatiline korpus, kolooniate valitsus, keiserlik administratsioon või salaluure). Üheskoos otsustavad nad Haddadi tungival soovitusel, et printsil on oma elule kallalekippumiste minimeerimiseks kõige targem suunduda õppima lähimasse laevastikuakadeemiasse. Mõeldud-tehtud! Viimane atentaadikatse tehakse Khemrile veel sõna otseses mõttes akadeemia väravas (õppeasutuse territooriumil ja kadetistaatuse saanud printside elu kallale kippumine on keelatud), kuid akadeemia kadetiks ta saab. Järgnev ei kujune aga mingiks meelakkumiseks, kuna kõik tema kaaskadetid on temaga võrreldavad emotsionaalsed mölakad, kes igal sammul vaid oma huve silmas peavad, seda täiesti normaalseks ja moraalseks käitumiseks pidades ning võitlus positsiooni ja võimu pärast pole kadettide seas grammigi vähem julmem kui mujal impeeriumi valitseva klassi elualadel.

printsid

Garth Nixi kiituseks tuleb öelda, et selle üsnagi võõrapärase tulevikuimpeeriumi elu ja töökorra eri tahkude kohta antud info on tõesti põhjalik ning edasi antud igati osavalt, igavaid infodumpingu lõike siin ei kohta, justkui möödaminnes saame teada kõik hädapäraselt vajaliku nii nende printside 7 teenistusvaldkonna, aga ka 16 erineva preestriklassi kohta, kelle seas on siis lisaks meistersalamõrtsukatele preestrid, kelle töövaldkonnaks on näiteks kõik printside elluäratamisse puutuv, nende väljavalimise protseduur, nende biotehnoloogilisse arendamisse puutuv, printside vaheliste duellide korraldus, keiserliku keskarvuti haldamine jne jne jne.

Saame teada kõik vajaliku selle galaktikaimpeeriumi kõrval asuvate jõukeskuste ja rasside kohta: eksisteerivad veel tulnukrass Kurbsilmad, enesehävitajalik terroristlik liik Surejad, aga ka kunagi sajandeid tagasi impeeriumist lahku löönud Naknuki perekond. Printsid jagunevad sadadesse erineva suurusega perekondadesse, mis on kui omamoodi korporatsioonid: tuge ja sidemeid pakkuvad hierarhilised kooslused, mille liikmeid võib olla sadadest kuni kümnete tuhandeteni, ja kunagi ammu on üks selline grupeering impeeriumist lahku löönud.

Igatahes on tegu üsna klassikalises stiilis kujunemisromaaniga, looga sellest, kuidas eluvõõrast printsikandidaadist saab küüniline ja hoolimatu (ehk väga hea!) impeeriumi prints ja kuidas sellest printsist lõpuks tänu ühele tavalisele tüdrukule saab inimene. Kui romaanile midagi ette heita, siis ehk seda, et konkreetsete tegevusstseenide kõrval on siin liiga palju toimuva kiirkorras ümberjutustamist. «Show, don’t tell!»-reegli vastu on siin ikka väga palju eksitud. Teistpidi poleks muidugi 300 lehekülje peal selles mahus keerukat lugu saanudki edasi anda. Kohati hakkas lugedes häirima ja peas trummeldama mõte, et kas mitte pole autor neid valikuid tehes, et mida toimunust otse näidata ja mida ümber jutustada, teinud korduvalt valesid otsuseid, et kas mitte pole meile igavamaid asju näidatud, et siis põnevamatest kiiruga üle libiseda – ning nüüd omaaegseid välismaiseid arvustusi sirvides leidsin, et ma ei ole selle kahtlusega sugugi üksinda.

Kuigi ilma kohustuslike järgedeta, ühe romaanina mõeldudki korraliku kosmoseooperina on see teos muidugi tänapäeval niivõrd haruldase liigi esindaja, tundub siiski, et romaan oleks vaid võitnud, kui kirjanik oleks otsustanud teha selle 300 lk asemel 500 või 600 lk paksuse. Lihtsalt jäi liiga palju liiga lahedaid episoode ja momente sellest põnevast loost meile näitamata, neist sündmusist silgati pikkade koibade välkudes läbi.

Tegelaskujud ei ole teoses vast ülemäära keerukad karakterid, aga noortekirjanduse kohta ehk piisavalt mitmekülgsed. Kirjanik näeb romaani alguses suurt vaeva, et muuta Khemri lugejale üsna ebameeldivaks ja ärritavalt tüütuks kõrgklassi kõrgiks tõpraks, kes ei oskagi mõelda kellegi teise kui iseenda huvidele ja vajadustele. Nii et tõeliselt huvitavaks lähebki lugu siis, kui Khemri pärast akadeemia lõpetamist saab pakkumise siirduda edasi õppima hoopis ülisalajasse 7. harusse ehk salateenistusse, kus tema õpiaeg tähendab aastapikkust testi hakkama saamiseks tavalise inimesena tavaliste inimeste keskel, kus talt võetakse kõik ta üliinimese lisandused, kõik ta supervõimed ning kus ta peab järsku hakkama kartma oma elu pärast ja õppima mitte mõtlema ja käituma ning reageerima nagu ülbe kosmoseprints, kus impeeriumi keskmälu teda pidevalt ei jälgi ega abista...

Just see romaani kõige huvitavam osa, Khemri muutumine supervõimetega mölakast normaalseks inimeseks, on saanud kurvakstegevalt vähe leheküljeruumi ja mõjub sestap ehk veidi ebausutavalt, kuna kõik toimub nõnda kiiresti. Aga kuidas muidu kogu seda lugu 300 leheküljele ära mahutada? Paras mission impossible! Igatahes tuletas see osa ja süžeeliin romaanist täiega meelde Alexei Panshini legendaarse «Rite of Passage’i» maailma alglugu «Down to the Worlds of Men», mida olen BAASis arvustanud. Ning veidi ka Silverbergi meisterlikku novelli «Varjatud võimetest». Ja Nix kogenud ulmelugejate eest neid seoseid ei varjagi. Igatahes just selles tavaliste inimeste maailmas leitud armastuse ja empaatia juurest tagasi impeeriumi tseremoniaalkeskusesse, keiserlikku õukonda jõudmine muudab Khemrit järsku ja pöördumatult: see reaalne pettumine impeeriumi ideaalides ja omaenda olemuses ning kasvatuses on teose jõulisim emotsionaalne niit, see muudab seni veidi kunstliku ja emotsionaalselt-moraalselt tühja ning kaugena mõjuva keskkonna ja probleemi järsku ääretult realistlikuks ja igaühele tunnetatavaks. Vot selline kontseptuaalne suunamuutus (conceptual breakthrough) ja paradigmavahetus, et anna olla! Ulmekirjandus oma parimal kujul!

Kuna tegu on ikkagi noorteulmega, tuleb küsida, kuidas on siin lahendatud seksi ja armastuse teemad? Erinevalt päris viimaste aastate noorteulmekatest ei saa seks ja seksuaalsus siin väga suurt tähelepanu. Seksuaalseid tegevusi mainitakse kolmel-neljal korral üsna möödaminnes kui midagi argist ja loomulikku, aga seda mingil juhul ei näidata. Kirjaniku tahtel pole kosmoseprintsid võimelised tundma armastust kui emotsiooni, see on neist lihtsalt välja juuritud. Nii et kui kaks Khemri kaaskadetti, printsid Aliadh ja Calzik omavahelise rivaliteedi ja vihase konkurentsi asemel hoopis kokku hoidma hakkavad ja soovivad tulevikuks ühte teenistuskohta, siis kirjeldab Khemri seda teatava ebalusega kui midagi sõpruse ja partnerluse vahepealset. See armastuse kui emotsiooni puudumine impeeriumi valitsevas klassis teeb romaani esimesed kaks kolmandikku üksjagu igavaks ja pingevabaks. Nii et kui peategelane tavalise tüdrukuga, kellesse ta tavaliste inimeste maailmas oma supervõimetest ilmajäetuna ootamatult armub, lõpuks seksima satub, siis on see stseen lahendatud klassikalisel „suudlus – eesriie langeb“ meetodil. Ahjaa, kogu see kosmoseprintside klass tundub Nixil olevat biseksuaalne, sest sõltumata soost on neil kõigil oma majakondsete seas lisaks kõiksugu telepaatia- ja salamõrtsukapreestritele lisaks alati ka kuus programeeritud mõistusega inimkurtisaani, kolm kummastki soost, keda nad vastavalt tujule siis kehalise naudingu saamiseks tarvitavad. Kentsakas, aga liberaalne.

garth-nix

Garth Nix müüs oma esimese ulmejutu maha 20-aastaselt ning tema debüütromaan, YA õudusfantaasia, ilmus, kui ta oli 27. Viis aastat hiljem ilmunud teine romaan, samuti noortefantaasia, viis ta juba müügitabelitesse. Aga enne seda jõudis ta pidada üheksat või rohkematki ametit. Melbourne’is sündinud ja Canberras üles kasvanud Nix astus 17-aastaselt USA Rahvuskaardi Austraalia vasteks olevasse organisatsiooni ning nimetas hiljem seal veedetud viit aastat oma elust «poole kohaga sõjaväelase» tööks. Seejärel õppis ta ülikoolis stsenaristiks, teenis leiba raamatumüüja, kirjastuse toimetaja, müügiesindaja, kirjandusagendi ja tehnoloogiafirma turundusspetsi ning suhtekorraldajana. Nii et viisakate ametite kõrvale ka väga saatanlikke eluvalikuid... Ise on ta hiljem tõdenud, et kõige rohkem meeldis neist töödest talle kirjandusagendi amet.

Noorteulme (young adult) kohta on Nixil huvitav lähenemine. Ta on mitmes intervjuus väitnud, et sedasorti kirjanduse põhiline lugejaskond on tegelikult ulmehuvilised vanuses 18-40. Ning et kirjastused ja raamatupoed lõid omal ajal selle alajaotuse (YA) peamiselt selleks, et see täiskasvanud raamatuostja ei peaks soovitud lektüüri minema otsima lastekirjanduse riiulite vahele ja nõnda piinlikkust tundma. Aga et tegelikult ja valdavalt loevad neid tekste siiski täiskasvanud. Lihtsalt oma võttestikult ja teemade ning käsitluslaadi poolest on see veidi erinev tavalisest täiskasvanute kirjandusest. Raamatukaupmehe, turundusspetsi ja müügivaldkonna kogemusega enam kui 30 menuka noorteulmeromaani autorile on raske vastu vaielda.

Paralleelselt romaani «Segadused printsidega» sünniprotsessiga tuli Nixil ja ühel ta sõbral mõte kasutada seda äärmiselt rikkalikku maailma ära ka ühe online-rollimängu või videomängu (andestust, ma tõesti ei tunne vastavat terminoloogiat!) loomiseks. Nad finantseerisid mängu loomist ise ja tegid alustuseks valmis ühe beeta-versiooni, kus mängijad said erinevateks kosmoseprintsideks kehastuda ja siis nendena impeeriumis karjääri teha. Alguses peamiselt Facebooki kaudu levinud mäng ei saanudki aga tuult tiibadesse, kuna finantskriisi harjal ei olnud Silicon Valley’s keegi nõus sellesse investeerima ning kuigi seda mängis ühel hetkel korraga 30 000 huvilist, siis tagantjärele hindas Nix seda kõige kallimaks ebaõnnestunud turundusteoks mõnele oma raamatule.

Imperial-Galaxy

Ahjaa. Romaani kaanepiltidel kujutatud tumedajuukseline kaunis noormees ei klapi üldse kirjaniku kirjeldustega teose minajutustajast, kes on pruuni nahavärviga ja algul pikajuukseline patsiga poiss, kes hiljem laseb viimase keiserliku moe järgi endale indiaanituka-soengu lõigata. Jällegi valdkonna võhikuna ei tea ma, kas selle nimi on eesti keeles mohooki, mohikaani või irokeesi soeng. Aga välismaised arvustajad märkisid juba kümnekonna aasta eest ära, et kuigi kirjanikud võivad oma romaanide tegelasi teha mustanahaliseks või panna esindama ükskõik millist muud rassi kui valge, siis kirjastuste turundusosakonna survel pannakse raamatukaanele ikkagi valge nahavärviga iludus. Noh, kui eelmisel kuul käsitletud raamatule mõelda, on see trend nüüd lõpuks muutumas. Aga vägisi meenub ulme Kuldaja klassiku Leigh Bracketti loodud kosmosekangelane Eric John Stark, kellel kulus vist üle poole sajandi, et saada lõpuks raamatukaanel kujutatud sellisena, nagu kirjanik teda juba 1940ndail kirjeldas – tõmmu nahavärviga tegelasena. O tempora, o mores!


      «Galaktikaimpeeriumi annaalid» on rubriik, milles leiavad arvustamist viimastel aastatel inglise keeles ilmunud ulmeromaanid, mille süžees on kesksel kohal... jah, te arvasite õigesti: galaktikaimpeeriumid.

     Galaktikaimpeeriumid on ulmekirjanduses üsna tuntud teema, mille tegi maailmakuulsaks mõistagi Isaac Asimovi «Asumi»-sari, millest sai omakorda inspiratsiooni      George Lucas oma «Tähesõdade»-saaga kurja Galaktikaimpeeriumi loomiseks. Kummalisel kombel ei ole ulmekirjanduse Kuldajast (1940ndad), varasemast pulp- (1930ndad) ja protoulme (–1930) ega hilisklassika perioodist (1950–1970ndad) peale «Asumi»-lugude tegelikult kuigi palju näiteid otseselt galaktikaimpeeriumidest rääkivatest teostest, mõnedes tekstides on üle-galaktikaline tsivilisatsioon või suur riiklik moodustis küll tegevuse taustaks, aga eriti seda teemat ei lahata. «Asumi» ja «Tähesõdade» vahele jäävast perioodist (1942–1977), tõsi küll, leiab paari raamatu jagu lühijutte ja jutustusi ning mõne temaatilise antoloogiagi, mis käsitlevad galaktiliste impeeriumide teket, arengut ja hävingut. 1980–1990ndate militaarulme buumi ajast leiab juba üsna palju kosmoseoopereid – nüüd juba peamiselt romaani- või romaanisarja vormis –, milles kusagil foonil eksisteerib mõni impeerium või paar konkureerivat deržaavat, kuid ometigi pole need impeeriumid tollegi perioodi teostes kesksel kohal.

     Kummalisel kombel on aga just sel sajandil ja eriti sajandi äsja lõppenud teisel kümnendil ilmunud üksteisest täiesti sõltumatult hulk kosmoseoopereid, just jällegi romaanivormis, milles galaktikaimpeerium on teose süžees üsna kesksel positsioonil, kas siis sündmuste käivitajana, tegelaskonna ühendajana või siis lausa vaat et teose peategelasena. Käesolevas arvustuste sarjas on lähima umbkaudu aasta jooksul kavas igakuiselt tutvustada olulisemaid neist teostest ka Reaktori lugejatele. Vaatlusele tulevad siiski vaid päris kirjastustes ilmunud ja toimetusliku sõela läbinud tekstid, lõppenud kümnendil tohutult moodi läinud ja pöörases mahus ilmuma hakanud (näiteks Amazoni platvormi kasutavad) isekirjastuslikud militaarsed kosmosemadinad kui amatöörkirjandus jäävad sellest valikust rõhutatult välja.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3744)