Surun käed risti üle rinna, küüned tungivad õlgadesse. Mu käsivarred saavad veriseks. Igal pool on liiga palju verd. Ja valgeid sulgi. Mõned udusuled hõljuvad endiselt. Valguse kätte sattudes kumavad need õrnad läbi. Tugevamad suled, katte- ja lennusuled, on minu ümber maas. Paljud on kaotanud oma algse puhtuse, kleepudes tumedalt vastu põrandalaudu.
Abaluudes pulseeriv valu tikub kuklasse ja sealt silmade taha. Pean end tagasi hoidma, et ma taas noa järele ei haaraks ja seda endale rindu ei virutaks.
Üldise vaikuse lõhuvad koridoris kostuvad sammud. Need on rahulikud, peaaegu mõtlikud sammud. Tulija peatub mu ukse taga. Proovin olla hiirvaikselt, kuid ma ei saa teda petta. Pole kunagi saanud. Link kääksatab ja uks avaneb. Mõni hetk seisab ta lihtsalt lävel. Ta on esimene, kes näeb mu selga. Mõni teine ahmiks õhku avanevale vaatepildile või hakkaks paanitsema. Tema ei tee kumbagi neist. Temalt ei saa ma kaastunnet.
„Mida sa teinud oled?”
Madal hääl on põlastav, täis jälestust minu teo üle. Kuid ta pole üllatunud. Ta teadis ilmselt juba enne ukse avamist, et leiab mind sedasi. Poolalasti, verise selja ja amputeeritud tiibadega. Siis astub ta tuppa, ukse enda järel kinni tõmmates. Avan vastamiseks suu, kuid välja pääseb vaid kõõksatus. Ma ei suuda talle vastata. Valu on tunginud kõrri ning vaigistanud keele.
„Kas tõesti on tegu seda väärt?” Ta ei alanda oma häält vaatamata varajastele tundidele. Meie vestlust kuulevad kõik, kes viibivad lähimates ruumides. „Sa loobusid kõigest vaid selleks, et inimeseks saada? Ma teadsin, et sa oled inimestest vaimustuses, aga et sa oled ka nii rumal...”
On lausa tunda, kuidas ta vangutab pettunult pead. Ma pole kunagi tema ootustele vastanud.
Hingan katkendlikult välja, lõpuks suutes suruda läbi hammaste: „Inimesed on lummavad.”
Ta turtsatab. „Nad on tõesti üks huvitav liik, kuid sellepärast midagi sellist teha? Mis neis ometi nii lummavat on?”
„Nad on võimelised armastama.”
„Armastama?” kordab ta. „Sa peaksid teadma, ise olles neid nii kaua, haiglaselt kaua, uurinud, et nende armastus on nõrk. Sa oled ometi näinud, kuidas nende armastus käib. Vaid mõni kuu ja nad vihkavad taas üksteist ja jäävad võõrasteks. Või leiavad kellegi teise, olles ise lubanud üksteisele igavest truudust.”
Ta kõnnib üle toa, seisatades minu vasakul küljel. Tõstan vaevaliselt pead. Tema tumedad silmad on külmad. Ta valged tiivad on seljale kokku volditud. Ta pilk liigub noale. Tera on kustunud, selle jõud on kadunud. Meile on alati räägitud, et me ei laseks hõbenoal meie verd puudutada. Nad ilmselt ei oodanud, et keegi kasutaks nuga oma tiibade lõikamiseks.
„Sa ikka tead, et sa ei saa enam kunagi tagasi tulla?” küsib ta mind uuesti vaadates. Tema ilme on tülpinud. „Sa jääd igaveseks maapeale ja sured kui... inimene.”
Ta teeb pausi ja raputab aeglaselt pead. „Kuid võib-olla ongi nii parem. Sa oled alati olnud liiga teistsugune. Ütleks, et isegi inimlik.”
Järgmine valusööst paneb mind maha vaatama. Proovin sügavamalt hingata. Ma soovin, et ta lahkuks. Veidi aega valitseb toas vaikus, kuni ta selle uuesti katkestab.
„Kas keegi ütles sulle, et sa ei pääse iial sellest valust?”
Mu pea nõksatab üles tagasi. Üritan meeleheitlikult leida valet tema näost. Tema ilme on huvitu. Tal pole põhjust mulle valetada.
„Su haavad võivad küll armistuta, kuid tiibade eemaldamisest jääv rahutus ei lõppe kunagi,” ütleb ta. „Sa jääd igavesti poolikuks, kuulumata täpsemalt kuhugi.”
Ta vaatab akna poole. Päike on tõusnud kõrgemale, rohkem kiiri on tunginud tuppa. Tolmukübemed liuglevad õhus. Varsti algab hommikupalvus. Mina sinna enam ei lähe. Isegi kui oleksin füüsiliselt võimeline, olen teiste poolt kõrvale tõugatud. Temagi poleks minuga vestlema tulnud, kui ta poleks meie järelevaataja.
„Lõunaks ole kadunud,” teatab ta lõpetuseks ning lahkub siis mu kõrvalt. Enne väljumist lisab ta: „Ja korista see segadus ära.”
Nii nagu need ilmusid, kaovad ka sammud koridori kaugusesse. Olen taas üksi jäetud. Kuid varsti tõusevad teised. Pean enne kaduma. Toetan käed maha ja üritan end püsti ajada. Koheselt lööb pilk silme eest mustaks ning valusööst seljast läbi. Oigega vajun tagasi põlvedele. Kogun ennast mõne minuti ning proovin siis uuesti.
Läbi suure pingutuse saan jalule. Süda on paha ja pea käib ringi. Koperdan paari sammuga aknale lähemale, ise öökides. Seinalt leian tuge. Koht, kus ma veidi aega tagasi olin, meenutab mõrvapaika. Keeran põrandalt pilgu ja vaatan toas ringi. Nurgast alla rippuv voodi, lihtne riidekapp, malmist pesukauss toolil. Siit pole midagi kaasa võtta.
Vean end üle põranda kausi juurde. Kõigepealt loputan käed. Selge vesi värvub kiirelt roosakaks. Nühin puhtaks käsivarred ja rinnaesise, hoidudes võimalikult kaua seljast. Lõpuks pean seda siiski tegema. Esimene puudutus toob juba kaasa põrguvalu, kuid surun hambad kokku ja jätkan puhastamist. Paaril korral olen kindel, et minestan.
Valmis saanud, võtan kausi kõrval sidemerulli. Tõmban nii hästi, kui saan, paar tiiru ümber rindkere. Iga liigutusega löövad haavad tuld, kuid ma ei saa peatuda. Tiibade lõikamisega olen kaotanud kõik kunagised privileegid. Ka kiire paranemise ning immuunsuse põletike ja haiguste vastu.
Õrn koputus uksele ehmatab mind. Tardun paigale, tillukeseks tõmbunud sidemerull käes. See pole kindlasti tema, kes tagasi tuli. Mõneks sekundiks on taas vaikne. Võiks arvata, et kujutasin koputust ette, ent ma ei usu, et olen juba täielikult mõistuse kaotanud.
„Kas ma võin sisse tulla?” kostub väljast siis vaikne hääl.
Kõhklen hetke, kuid vastan jaatavalt. Link vajub alla, uks avatakse ettevaatlikult. Ta lipsab tuppa. Ta suured silmad muutuvad veel suuremaks, nähes, mis toas juhtunud on. Seejärel liigub ta pilk minule. Ehmunult surub ta käe suule. Lõpetan sidemega, pistes selle otsa peitu. Pärast pesemist on esmane hullem valu möödas, ent raske on nimetada seisundit talutavaks.
„Ma ei arvanud, et olukord on nii hull.”
Ta on näost kahvatu. Ma tean tema järgmist küsimust. „Miks sa seda tegid?”
„Miks sa siin oled?” küsin vastu.
Tema kuldsed silmad on puhtad. Neis peitub seletamatu naiivsus, mida olen täheldanud vahel ka inimeste puhul. Ta hoiab pilku mu näol, hoidumaks vaatamast uuesti sidet või põrandat.
„Ma kuulsin teie vestlust,” ütleb ta, „ja ma... tahtsin appi tulla.”
Tema kõhklev olek ärritab mind. Ajapikku õpin neid inimese kombel põlgama, kuid pean end kuni lahkumiseni tagasi hoidma.
„Sa peaksid palvusele minema.” Öeldu kõlab plaanitust teravamalt. Enne poleks ma temaga nii rääkinud. Meie suhe oli kõige lähem sellele, mida inimesed oleksid nimetanud headeks tuttavateks. Üldiselt ei vaadatud ka sellele teiste poolt eriti hästi.
„Ma lähengi sinna, aga...” Ta ei lõpeta lauset.
Suutmata tema silmi rohkem taluda, keeran selja ning astun riidekapi juurde. Ahhetuse järgi eeldan, et side ei ole verd kinni pidanud. Avan ukse. Kapis ripuvad kaks valget ja üks must särk. Valin tumedama. Särgi selga tõmbamine on piinarikas protsess, kuid ma ei näita seda välja.
„Mida sa nüüd teed?” küsib ta.
Sulgen ukse ja jään silmitsema lihvimata puitu. Tajun valu tukslemist. Ma ei ole talle vastust võlgu. Ma ei pea enam tema või kellegi teisega rääkima. Peaaegu inimesena pole mul enam kohustusi. Kuid ma ei saa tema ees vaikida.
„Lähen inimeste sekka ja edasi… ma ei tea,” vastan ausalt. Pööran end ringi.
Ta seisab endiselt oma kohal. Ta huuled on õrnal paokil. Valmis midagi ütlema, aga jääb siiski vaiki. Meil pole enam millestki rääkida. Oma teoga olen meie vahele ületamatu kuristiku tekitanud.
„Kas sa koristaksid minu eest ära?” Isegi selle küsimine tekitab minus vastikust. See pole tema vastutus.
„Muidugi,” vastab ta, nagu ma ootasingi.
Taas vaikus. Ma peaksin veel midagi ütlema või andma talle vähemalt selgituse tiibade lõikamise kohta. Kuid ma ei saa seda teha. Tema ei mõistaks kunagi põhjust.
„Tal oli õigus,” ütlen hoopis. Ta teab, et räägin meie järelevaatajast. „Inimesed on nõrgad. Kuid mitte armastuse pärast. Armastusest tulenev hoolimine teeb nad nõrgaks.”
Ta noogutab truult, kuid on aru saada, et ta ei mõista minu öeldud. Isegi see selgitus jääb talle liiga kaugeks. Mul pole mõtet vestlust jätkata. Rohkem midagi ütlemata jätan ta tuppa oma vere, sulgede ja noaga. Koridori astudes löövad kellad kuminal esimest märguannet. Varsti on hommikupalvus.
