Iidammustel aegadel – nii ammustel, et isegi kõige vanem kilpkonn mäletab neid aegu vaid lugudest, mida tema vaarema oma plikapõlvest pajatada armastas – olid ilmaasjad korraldatud teisiti kui tänapäeval. Ilmaisand Tempestas ja maaemand Terrestra juhtisid hoolsalt kogu olemist. Päike ei kõrvetanud kunagi liiga palavalt, vihmavalingud ei uputanud ealeski ning iial ei lõõtsunud tugevaid tormituuli. Päikest, vihma ja tuult oli alati parasjagu ning ka päeva ja ööd, valgust ja pimedust oli ühevõrra. Kõik oli ühetasane ja täpselt paigas. Öö algas alati ühtmoodi: esmalt hakkasid läänekaarest üle maa laotuma udulaamad, peagi tuli nende kannul pimedus – sügavmust pimedus, mida vahel kirjasid kuldsed tähed, vahel aga ilmestas kuusirp või täiskuu. Päevahakul pimedus ja udud tasapisi taandusid.

Seda, kust tulid udud, teadsid inimesed hästi. Kaugel lääne pool kõrgus Udumägede riik, seal kootigi udusid: kevadisi kastepiiskadest tulvil udusid, suviseid õielõhnalisi udusid, sügisesi hallaseguseid udusid, talviseid jäänõeltega pikitud udusid, udulinikuid ja udusalle, uduloore ja uduvaipu. Udumägede udukudujatel olid vokid ja kangasteljed aiva töös, udukujundajad kavandasid üha uusi mustreid ja lõid vorme, tihedalt tehti koostööd Tuulemaaga, kuhu mitut sorti kangaid pilvede tarvis saadeti. Kõige rohkem oli tööd aga Udumägede kuningas Nebulil, sest kõige vastutusrikkamat ülesannet – udude laiali laotamist – ei võinud ta kellelegi teisele usaldada. Igal õhtul täpselt samal ajal astus Nebul välja oma lossi uksest, kaasas täpselt õige kogus õiget sorti udusid: viljaväljade udud, luhaniitude udud, madalsoode udud, põlislaante udud ja veel väga paljud udud, ning suundus idapoolsele kõrgele kaljule, mis seisis lossi ja Ilmamere vahel. Kaljutipult tõusis ta hiidalbatrossina õhku ja liikus käratul lennul märkamatult üle maa – õhtul laotas udud laiali, hommikul rullis jälle kokku. Udude laotumist nähti alati, Udumägede kuningat ennast olid näinud vaid vähesed.

Udude kannul tuli peagi pimedus – veel kaugemalt läänekaarest, täpsemalt inimesed ei teadnud, sest Udumäed kõrgusid ees ning sellest, mis oli nende taga, ei teadnud inimesed midagi. Udumägede kuningaski teadis vähe – teadis vaid seda, et Udumägede läänepoolselt jalamilt algab Öömeri ja kesk Öömerd on Öösaar ja sellelt tulevadki ööd, aga kuidas nad tulevad või kes neid toob, seda ta ei teadnud. Ta oli küll nii mõnelgi korral rannal jalutanud ja selle üle juurelnud, kuid targemaks ta ei saanud, sest Öösaarest paistis Udumägedele vaid vaevu aimatav viirg ning ehkki Nebul võinuks hiidalbatrossi kujul ka üle Öömere lennata, hoidis kohusetunne teda tagasi. Tema tiivad olid küll tugevad ja lend kiire, kuid puhkust vajas temagi ega riskinud väheseid puhkuseks määratud päevatunde pelga uudishimu pärast kulutada.

Ühel varasuvisel hommikul juhtus aga midagi seninägematut. Õhtul olid udud laotunud nagu harilikult ja pimeduski tavapäraselt maad võtnud, hommikul aga ... Idakaarde tekkis peenike roosakas koidukumatriip, mis hakkas laienema, kuid jäi siis paigale. Hämmastuse ja kerge kohkumusegagi vaatasid ühes esimeste koidukiirtega tõusma harjunud inimesed kitsukest triipu, oodates selle edasist laienemist. Seda aga ei juhtund. Selle asemel tuli ühtäkki tuul. Tuul, mis tõusis üha tugevamaks ja tugevamaks ning peagi tormas üle maa enneolematult meeletu maru, rebides pimeduse varjus puruks udulinikuid ja -salle, koolutades ja muserdades rohttaimi ning murdes ja purustades vilja- ja metsapuid. Kõik pagesid tormi eest pakku, kuid paljusid ei päästnud seegi – raju rebis majadelt katuseid ja viis neid endaga kaasa, otsekui olnuks tegu udusulgedega. Turvaliselt võisid end tunda vaid need, kes koobastesse olid peitunud.

Kui maru algas, oli Nebul just alustanud udude kokkurullimist ja tal oli küüniste vahel olnud vaid paar pisikest udusallirulli, mille asemel nüüd üksnes narmad lehvisid, ning Nebul nägi kurja vaeva, et ise mitte narmastuda. Vaevu jõudis ta lähima kaljusaareni, kus täpselt veepiiril koopasuu paistis. Sinna koopasse ta nüüd inimese kujul varjule pugeski, kus toimunut vaagima asus.

Miks peatus koit? Kust tuli tuul? On ilmaisanda ja maaemandaga midagi juhtunud? Kuidas saab ta tagasi Udumägedele? Ei! Udumägedele minekuks puudub vähimgi vajadus, ta peab hoopis juhtunu põhjuse välja selgitama ja asjad jälle õigesse rööpasse ajama! Aga kuidas?

Järsku märkas ta koopasuu esises mäslevas vees vilksatamas üht saba. Nebul läks koopasuule lähemale ja hõikas: „Hei!“ Ta pelgas küll, et tormimaru valjuses pole tema hüüet kuulda, kuid koopaseinad kajasid vastu, paisutades tema hüüu valjemaks. „Hei!“ hõikas ta veelkord ja taas kajas koopaseintelt: „Hei! Hei! Hei!“ Nüüd pistis sabaomanik oma nina veest välja – see oli Ilmamere isanda Okeanose noorim poeg, küll heasüdamlik, kuid ulakas ja hulljulge Tursiops, kes nüüd silmikdelfiinina märatsevais merelaineis hullas.

„Jah. Mis on?“ päris ta silmi vidutades.

„Ma tahaksin kangesti teada, miks koit peatus ja millest see maru lahti on läinud, aga ma ei suuda üksinda sellise tuulega rinda pista, et kuhugi uurima lennata. Nagu ma näen, ei ole sinu jaoks torm takistajaks, ujud nagu mullu ja muistegi. Ehk saad uurida, kas teab sinu isa midagi või on sinu vennad midagi kuulnud-näinud, ja mulle siis teada anda?“ uuris Nebul.

„Saan ikka!“ vastas Tursiops, lõi sabaga lupsu ja läinud ta oligi.

Vast tunni-paari pärast ta naasis ja seletas itsitades: „Ei isa ega vennad teadnud midagi, aga ma küsisin oma vanaema Triakise käest, kes alati kõike teab. Tema rääkis, et Sügaviku valitsejanna Inferna on oma õe Terrestra pulmadest saadik tolle peale vimma kandnud, sest tahtnuks ise Tempestase kaasaks saada, kuid et Tempestas eelistas tõmmunahalise, tumedapäise ja tulise iseloomuga Inferna asemel tema heledat verd ja leebet õde, pidi ta Profanuse ja tolle valdustega leppima. Tollest ajast saadik on ta vimma kandnud, kättemaksu haudunud ja seda ette valmistanud. Ka siis, kui ta oma tütre Noktiperta Öösaarele pimeduse kudumist juhtima ja pimedust nahkhiirena laiali laotama sokutas, ei mõelnud ta mitte oma tütre tuleviku kindlustamisele, vaid iseenese kättemaksu elluviimisele. Ta lootis, et Noktiperta on temaga ühte meelt ning ühel ilusal ööl, kui ta on suure väe kokku kogunud, jätab Noktiperta pimeduse kokku rullimata ning tema saab pimeduse varjus Terrestra ja Tempestase kukutada ja ise nende asemele asuda. Kuid Noktiperta keeldus oma ema salasepitsustes aitamast ning nii pöörduski Inferna abipalvega oma nõbu Latrodektuse poole. Too, sageli ka Mustaks Leseks kutsutu, kudus suure võrgu ning andis oma pojale Septentriole, kes siis põhjatuulena Noktiperta juurde lendas ja ta võrku püüdis. Nii peatuski koit. Maru põhjuseks on Noktiperta ja Septentrio võitlus – esimene püüab võrgust välja rabeleda, teine aga teda tihedamini võrku mässida, et Sügavikku vangistusse viia. Praegu on heitlus küll tasavägine, kuid Septentrio on pikaajalisis pingutusis vastupidavam, nii et aja jooksul saab ta võidu. Inferna on juba oma vägedele teada andnud, et need endid peatselt algavaks sõjakäiguks valmis seaksid.“

Nebul kortsutas kulmu: „See on ju kohutav! Mille üle sa itsitad?“

„Oh, ega ma siis pelgalt põhjuse pärimisega piirdunud! Ma rääkisin kuuldust kohe oma isale, kes siis minu vennad Delfise, Steno ja Grampuse meie vägesid kokku kutsuma saatis. Minu ema Marliin aga ujus sinu kodakondsetele teadust viima. Peagi on meie väed kohal ja valmis vastulööki andma. Üks tore sõda on alati teretulnud!“ Tursiops hõõrus uimi rahulolevalt vastamisi.

„Sa oled tubli töö teinud, aga meie väed on ju kaugemal, ka ei näe kajakad, luiged ja teised meie omad pimedas pooltki nii hästi kui Inferna kakud, pällud ja muud,“ sügas Nebul habet. „Kas nad ikka jõuavad?“

„Küll jõuavad!“ oli Tursiops muretu. „Meie omad on küll kaugemal, kuid enamik neist on kiiremad – ei saa ju võrrelda tema sääskede ja parmude lennukiirusi meie pääsukeste ja piiritajate omadega. Pealegi on meie omadel abiks lõunatuul Austrinus, läänetuul Favonius, kagutuul Meridius ja edelatuul Afrikus – nemad neljakesi suudavad kõvemini puhuda, kui põhjatuule veljed Eurinus, Orientalis ja Kaurus kolmekesi. Ma pean nüüd minema ja oma vanaisa Rinkodoni ka liikvele ajama. Sina aga oota oma albatrossid ja kajakad ära, üheskoos suudate te marutuulega rinda pista ning Noktipertale appi lennata.“

Nende sõnade järel oli Tursiops läinud. Tursiopsi muretus ja uljus olid küll Nebuli meelt rõõmustanud, kuid mitte kahtlusi hajutanud, nii istuski ta murelikult koopa põrandale albatrosse-kajakaid ootama ja tegevusplaani hauduma.

Kui merelinnud koos sõbralike tuultega paari tunni pärast pärale jõudsid, oli ka Nebulusel plaan paigas. Rändalbatrossi ühes Austrinuse ja Meridiusega saatis ta aeglasemalt lendavatele värvulistele ja kanalistele toeks ja teejuhtideks, kuning-albatrossi ühes Favoniuse ja Afrikusega võttis enesega kaasa ning koos suundusid nad pimeduse ja valguse piirile, kus võitlustanner pidi asuma.

Ehkki Tursiopsil oli olnud õigus Nebuli merelindude kiiruse suhtes, oli ta alahinnanud Inferna öökullide oma – kaks väge jõudsid pimeduse ja valguse piirile peaaegu üheaegselt, Inferna oma paraku siiski mõned sekundid varem, nii et öökullid said valida lahinguvälja täpse asukoha, mis muidugi jäi pimedusse. Nebuli merelinnud jõudsid platsi hetkel, mil Septentriol oli just korda läinud võrguotsad ümber Noktiperta tiibade kõvasti sõlme siduda, nii et too end enam oimugi liigutada ei suutnud, ja asus teda Sügaviku sissepääsu poole vedama. Inferna armee kattis tema minekut. Muidugi tormas Nebuli vägi teda silmapilk takistama, kuid pidi seda tegema peaaegu aimamisi, sest peenikese valgustriibu eemalt paistev kuma ei suutnud kuigivõrd valgust anda. Kuigi Nebuli merelinnud olid Inferna öökullidest suuremad, kiiremad ja tugevamad, olid viimased oma loomuselt sõjakamad ja pimedus andis neile suure eelise.

Nebul mõistis, et nad ei suuda Septentriot takistada ning ainus võimalus Noktipertat päästa on neile järgneda. Nii määraski ta kuning-albatrossi väejuhatajaks, jättis linnud taevalaotusse vihast võitlust pidama ja sukeldus Septentrio kannul voogudesse. Kuid oh häda! Kui taevas olid tema silmad ähmaseid varje seletanud, tehes omadel ja võõrastel vahet siluettide saleduse ja töntsakuse järgi, siis vee all valitses pilkane pimedus ning ta sai juhinduda vaid kuulmisest. Nii ta siis suunduski sinna, kust metsik madin kostis – delfiinid ja vaalad olid Okeanose poegade kutsel kogunenud Sügaviku sissepääsu ette seda sulgema, samas kui haid ja raid teed sinna vabana hoida püüdsid. Paraku olid viimased võitluses kogenumad ja Septentriol õnnestus koos oma vangiga sissepääsust läbi lipsata. Ehkki Nebulil oli kange soov neile järgneda, ei saanud ta pelgalt kuulmise najal seda teha, see olnuks selge enesetapp. Ta tahtis juba löödult tagasi pöörduda, sest ehkki hiidalbatrossina suutis ta tänu noka ehitusele mõnda aega ilma hingamata vee all püsida, ei saanud ta seal siiski hingata ning mereloomade ja kalade kombel ringi ujuda.

Samas kuulis ta enda kõrval tuttavat häält.

„Ära anna alla, Nebul!“ ütles Tursiops. „Pimedas sa liikuda ei suuda, kuid minu sõbral meritünnik Küklosalpal on lisaks kahele tavalisele silmale ka kolmas, valgust näitav silm. Küklosalpa tuleb sinuga kaasa ja tema valguse toel saad sa Sügavikus liikuda, ta on ennegi seal käinud ja tunneb sealset maastikku. Lämbumist ei pruugi sa peljata, ma olen koos Küklosalpaga Sügavikus käinud ja tean – kuna Inferna kodakondsete hulgas on nii lõpuste, kopsude kui ka kogu keha pinnaga hingavaid elukaid, on sealne keskkond eriline, kus suudavad hingata kõik. Võitlusest püüa hoiduda kuni meie tulirullide, hiilgevähkide ja teiste pimedashelendajate väeüksus sulle järele jõuab. Inferna ja Profanuse vastu sa üksi ei saa, pimedashelendajad on küll tillukesed, kuid määratu suurtesse kolooniatesse kogunenuna võitluses erakordselt tõhusad. Nende abil saad sa Noktiperta vabastada – vaid tema suudab pimeduse kokku rullida. Pimeduse kokkurullimine on aga meie ainus võimalus võita, sest Inferna vägi on suures arvulises ülekaalus, valgus aga pimestab neid ja vähendab nende jõudu. Kuni pimedashelendajate üksus saabub, uuri välja, kus Noktipertat vangis hoitakse. Meie väed püüavad seni takistada Inferna omade edasiliikumist ning Tempestase ja Terrestra residentsini jõudmist.“

Küklosalpa süütas oma silmas punase tule, mille valguses Nebul vee all toimuvat taplust, millest ta seni vaid matsude ja kriisete järgi aimdust oli saanud, ka nägi. Kašelott oli ennast hiidkalmaari silinderja keha külge imenud, see aga põimis oma arvutute iminappadega varustatud kombitsaid ründaja ümber, püüdes toda omakorda tappa. Sinivaal oli oma tohutu kere alla matnud ühe hiidhai, kes juba hinge vaakus ja kelle kaks liigikaaslast lämmatajat oma väikeste teravate hammastega raevukalt puresid. Elektrisäga ja elektrirai püüdsid teineteist laengutega üle trumbata; kaheksajalg ja seepia paiskasid üksteise võidu välja tindijugasid, et vastase võitlejaid eksiteele viia; merikurat, kes seni liikumatult ja hinge kinni hoides merepõhja setteisse oli peitunud, avas äkitselt oma tohutud lõuad, ahmas korraga kaks väiksemat raid ning neelas need alla samal hetkel, kui lõuad sulgusid. Nii ees- kui ka tagapool, nii hüval kui ka kural käel käis armutu heitlus ja vihane verevalamine ning Nebul ei suutnudki esmapilgul päris täpselt aru saada, kes mereelukatest Okeanose, kes Inferna väkke kuulub. Pikemaks juurdlemiseks Nebulil aga mahti polnud, sest aeg sundis takka, seega varitsesid nad Küklosalpaga soodsat momenti ja sööstsid Sügavikku.

Sügaviku keskkond oli tõepoolest eriskummaline – ühtaegu nii õhk kui ka vesi ja samas mitte kumbki, igatahes suutis Küklosalpa selles ujuda ja Nebul lennata ning hingamisega polnud kummalgi raskusi.

„Näed seda eespool olevat mustjaspunast kivirünka?“ küsis seni vaikinud Küklosalpa sosinal. Nebuli vaikse jaatuse peale jätkas ta: „Selle tagant keerame vasakule ja liigume koltunud ja hallvalgete korallikuhjatiste ja -skelettide sihis nende varju hoidudes kuni vaalaluust väravani. Kui enne väravat tuleb olla ettevaatlik, siis pärast väravast sisenemist peame me olema madalamad kui muda ja vaiksemad kui hinge kinni hoidev merikurat, sest siis olema jõudnud Inferna ja Profanuse lossi õuele. Väravast sisse minema me aga peame, sest puurid vangidega on paigutatud lossi viiva trotuaari äärde, et kõik külalised Inferna vallutuste edukuses oma silmaga veenduda võiksid. Kuigi Noktiperta on Inferna lihane tütar, on viimane tema vastuhakust tõsiselt välja vihastatud ega kohtle teda teistest vangidest paremini. Vähemalt esialgu. Mis on meie jaoks muidugi soodne, sest mõnest lossikambrist teda vabastada oleks kordades keerulisem kui tee ääres asuvast puurist, mis pole muidugi ka mitte kergete killast ettevõtmine.“

Küklosalpa pani oma sültja läbipaistva mantli tagurpidi selga nii, et kui ta mantli hõlmaga tulesilma varjas, valgustas tulesilm küll nende teed ja nad ise nägid suurepäraselt läbi mantli välja, kuid kaugemale ei paistnud ainsatki kiirt ega olnud neid endidki eemalt märgata. Nebul maandus ja puges samuti Küklosalpa mantli alla. Sedaviisi heljusid nad surnud korallide varjus kuni väravani, pärast seda aga liikusid veelgi hillitsetumalt – maadligi hoides, igal sammul peatudes, tuunika alt välja piiludes ja tähelepanelikult kuulates, valmis iga hetk maha heitma või minema sööstma. Kas oli Küklosalpa tõeliselt osav hiilija või olid Inferna ja tema valvurite silmad-kõrvad muuga hõivatud, igatahes õnnestus mantli alla peitunuil puurideni jõuda. Mõned meetrid enne esimest puuri nad peatusid ja Küklosalpa sosistas Nebulile kõrva: „Edasi me valgusega minna ei saa. Kui ka keegi muu meid tähele ei pane, siis vangid märkavad ometi ja hakkavad meil paluma endid vabastada. See lärm aga ei saa enam kellelegi kuulmatuks jääda ja saab meile kõigile saatuslikuks. Me peame Noktiperta puuri pimedas kuidagi kindlaks tegema.“

Nebul ei pidanud pikalt mõtlema: „Kustuta tuli, ma ronin sulle pähe ja tõusen lendu – käratut lendu olen ma udude laotamisel pikalt pidanud kasutama – ning teen lõhna järgi kindlaks, millises puuris on Noktiperta. Hiidalbatrossina on mul suurepärane haistmine ja nüüd, kus ma tean, et Noktiperta on nahkhiir, suudan ma ta ilmeksimatult ära tunda – nahkhiirtel on väga omapärane hõng ja vaevalt siin praegu mõnda teist nahkhiirt on.“

Nii tehtigi. Kümmekonna minuti pärast Nebul naasis ja sosistas Küklosalpale: „Rajast vasakule jäävas puuridereas siitpoolt lugedes üheksas puur. Igaks juhuks nuusutasin kõik puurid üle – teistes on mitmesuguseid mereelukaid, kolm koolibrit, paar luike ja isegi üks lendorav, kuid nahkhiiri rohkem pole. See peab olema Noktiperta.“

Hetkeks ta vaikis ja kõneles siis poolihääli edasi: „Kuna me ilma pimedashelendajate abita Noktipertat vabastada ei suuda, siis on kõige õigem, kui tõmbume tagasi värava taha ja valime sobiliku surnud koralli, mis meile varju pakub, ning jääme ootele.“

Taas puges Nebul Küklosalpa mantli alla, too süütas tulesilma ja sama vargsi kui oli tuldud, mindi ka tagasi. Väravast viis-kuus meetrit eemal leiduski üks varjumiseks kohane mitmeharuline koralliskelett, mille jalam tänu ees olevatele lademetele teelt ei paistnud. Sinna jalamile sättis end Küklosalpa, Nebul aga haakis end küünistega koralli ühe külgharu külge sellises asendis, et ta eemalt niisamuti koralliharuna tundus.

Pinev ootus kestis kaua, vähemalt nii tundus ootajaile, kuid viimaks hakkasid Nebuli teravad kõrvad kuulma tasast sahinat, millest ta ka Küklosalpale sosinal teada andis. Küklosalpa ujus tasakesi sahina suunas ning naasnuna teatas, et pimedashelendajate armee on pärale jõudnud – väe keskosa moodustavad tulirullide tiheda tuunikaga varjatud kolooniatest moodustatud kompaniid, armee vasakul tiival ujub helendsuude ja teiste süvaveekalade korpus, paremal tiival aga hiilgevähkide ja ‑krevettide oma. Vähe sellest! Pimedashelendajatega on liitunud ka mõned teiste üksuste esindajad – helendsuude ja tulirullide vahele on peitunud saagkalade jaod, hiilgevähkide ja ‑krevettide hulka aga sobitunud naksurkrevettide rühmad.

Kiiresti kaalus Nebul kuuldu põhjal võimalusi ja väljavaateid ning sosistas siis Küklosalpale: „Meie sinuga kahekesi jäime Inferna valvuritele küll imekombel märkamatuks, kuid nii suur vägi ei saa neile küll kahe silma vahele jääda. Jää sina siia mind ootama – kui mul õnnestub mereelukate abil Noktiperta vabastada, siis sina saad meid Sügavikust välja juhtida, kui ülejäänud meie põgenemist katavad.“ Küklosalpalt nõusoleku saanud, sööstis Nebul hiirvaikselt neist juba kümmekonna meetri kaugusele jõudnud armee manu ning jagas oma edasisi plaane mereloomade kindrali, kaptenite ja vähemate üksuste juhtidega. Pikema jututa pandi peensused paika ja jagati korraldused kätte ning liiguti aegluubis edasi.

Kui keegi sõdalastest arvas, et neil õnnestub avastamatult puurideni pääseda või lootis kasvõi väravast segamatult sisse saada, siis eksis ta rängasti – ilmselt oli liginevat armeed juba tükk aega tagasi tähele pandud ning lossi kaitsjad ootasid vaid õiget hetke. Vaevalt olid esimesed väesalgad väravate vahelt sisse saanud, kui neid igast suunas rünnati – vähkidele ja krevettidele kargasid kallale krabid ja merilohed, helendsuudele tuhisesid turja õudnäsalikud ja angersabasägad ning tulirullid pidid rammu katsuma metsikute mõõkkaladega. Silmapilkselt süütasid kõik pimedashelendajad oma „lambid“ ja „laternad“ – ogade ja uimekiirte mürgistele hoopidele ja torgetele vastati pimestamise ja sellele järgnevate ülitäpsete hammustuste ja sõralõigetega. Tulirullid heitsid üha tulepalle, mis vastaseid segadusse ajasid. See võimaldas hiilgekrevettidel kaugemale söösta, kus nad oma tulejoad välja paiskasid, mis ühtseks, valgusega mitteharjunud elukate silmadele põrguvalu tekitavaks tulekardinaks liitusid. Selle tulekardina varjus eraldus kamraadidest Nebul, naksurkrevettide rühmad rinnasulgede külge klammerdunud ja saagkalade jaod tihedalt kannul. Tippkiirust arendades jõudsid nad paari sekundiga üheksanda puuri juurde. Tugevaid teokodasid läbi saagima harjunud saagkaladele ei tekitanud trellivarvad mingit muret ning mõne minutiga olid need siit-sealt, ühest kohast ja teisest nii palju läbi saetud, et Nebul neid küüniste abil piisavalt eemaldada sai ja Noktiperta juurde puuri pääses, kus siis naksurkrevetid Noktiperta keha katvale võrgule pudenesid ning seda oma vasakute esijäsemete sõrgadega kiiresti läbi lõikama asusid.

Peatselt lagunes tihe võrk nadideks närudeks, mis Noktipertat – suurt süsimusta nahkhiirt, nagu Nebul nüüd selgesti nägi – enam kuidagi pidada ei võinud. Noktiperta tahtiski tiibu tõsta, et puurist pageda, kuid tõi selle asemel kuuldavale valukarjatuse. Nüüd märkas Nebul ka seda, et nahkhiire vasak tiib ripneb küljel ebaloomulikus asendis – küünarliiges on paigast väänatud ja küünarvars murdunud – ning murdunud luu otsad on nahksesse lennusesse augu rebinud, nii et on ilmselge, et lennata nahkhiir ei saa.

„Tänan, et mu valla päästsite, Udumägede albatross,“ ütles nahkhiir, „aga tundub, et asjata kulutasite te oma aega ja jõudu – lennata ma ei suuda ja olen seega ikkagi surmale määratud.“

„Tundmused võivad sageli petta,“ vastas kiire mõtlemisega Nebul, „üks tiib on teil küll rivist väljas, kuid kolme jäseme küünistega saate te minu seljasulgedesse kinnituda. Ma olen piisavalt suur ja tugev, et jaksata meid mõlemaid kanda.“

„Aga ...“ püüdis Noktiperta vastu vaielda.

„Vaidlusteks ei ole aega, tulirullide ja hiilgevähkide tulejõud on küll tõhus, kuid vaid lühiajaliselt – see juba raugeb,“ lõikas Nebul vastuväited läbi. „Kiiresti mulle selga või torkab mõni mõõkkala meid mõlemaid läbi, ja katke oma terve lennusega nii enda kui ka minu kõrvad – hiilgevähkide tulekardin kustub kohe, me saame siit pääseda vaid tänu naksurkrevettide võimele. Aga mida teravam kuulmine, seda hullemini see mõjub, pealegi – lisaks kuuldavale helile tekitavad nad ka ultrahelivõnkeid ja meie jääksime mõlemad kurdiks!“

Noktiperta, kes oma päästjat hukutada ei tahtnud, täitiski oiates käsu – ei olnud tal kerge kolme jäseme abil, neljas abitu ja põrgulikult valutav, hiidalbatrossile selga ronida, aga hakkama ta sellega kuidagi sai. Samal sekundil, kui Nebul õhku tõusis, kustus hiilgevähkide tulekardin, ümbrust jäid valgustama veel vaid tulirullide aeg-ajalt väljapaisatavad tulepallid ning vastase võitlejad märkasid põgenikke. Raevunult tormasid nad rünnakule, kuid Nebuli ja Noktiperta vestluse ajal uuesti hiidalbatrossi rinnasulgedesse klammerdunud naksurkrevetid painutasid oma paremate jäsemete sõrgade küünislülisid tahapoole, surudes need vastu sõrmjätkeid – hakkasid kostma valjud plõksud, mida sõrgade sees olevad tühjad ruumid kõrvulukustavaiks võimendasid. Vastase vägedesse kuuluvate väiksemate mereelukate jaoks oli sadade naksurkrevettide tekitatav ultrahelilaine tappev – järjest langesid kümned põgenike suunas sööstjad surnutena põhjamutta –, suurematel purunesid sisekõrvades kiled, muutes nad kurtideks ning tekitades tugevaid valusid ja tasakaaluhäireid, tänu millele vilgas Nebul nende vahelt kahju saamata kiiresti läbi põikles. Vaid mõõkkalad muutusid tekkinud mürast veel metsikumaks ja jätkasid pealetungi, püüdes pagejaid läbi torgata. Silmapilkselt kohtasid nende mõõgad aga vahepeal teiste puuride trellide läbisaagimisega tegelenud saagkalade saage. Mõõkkalad ja saagkalad olid võrdsed vastased nii kogult kui ka sõjakuselt, mõõgad ja saed kõlisesid kokku, püüdes vaenlast surmata või vähemalt võitlusvõimetuks muuta.

Edasi-tagasi sik-sakitades õnnestus Nebulil võitlejate vahelt läbi pääseda ning, jäänud ilma vaid paarist sabasulest, kihutas ta vaalaluust värava suunas. Mõned röövkalad püüdsid teda küll jälitada, kuid nende kiirus jäi hiidalbatrossi omale kõvasti alla ning nii tuhiseski ta juba läbi värava ja koralliskeleti suunas, kus Küklosalpa teda ootas. Naksurkrevettide plõksimise alates, mis summutatuna, kuid selgesti äratuntavana ka Küklosalpani kostis, oli too lambi süüdanud ja mantli hõlmad paotanud, et Nebul teda näeks. Väravasuus jätsid naksurkrevetid plõksimise ja Nebul sai Küklosalpat kahjustamata temani lennata, ta küüniste vahele haarata ning tema lambi valgel Sügaviku väljapääsu poole kihutada. Tal polnud mahti ei mõelda, et kas ja kui jah, siis kuidas Inferna ülejäänud vangid vabastatakse või kui paljud liitlastest üldse eluga pääsevad, ega ka Noktiperta või Küklosalpaga sõnagi vahetada. Nii karm kui see ka polnud, oli tema asi nahkhiir turvaliselt Ilmamere sügavusest kiiresti õhu kätte toimetada, muuga pidid teised hakkama saama. Küklosalpagi ei muretsenud ei tulirullide ega hiilgevähkide pärast – jah, neid hukkub tuhandeid, kuid niipea, kui ellujäänud oma lambid kustutavad, muutuvad nad pimedas tänu oma tuunikatele ja rüüdele niisama nähtamatuteks kui tema isegi ja pääsevad segamatult Inferna valdustest tagasi koduse ookeani rüppe. Tulirullide kolooniate riismed hakkavad peagi punguma ja kasvatavad kolooniad niisama suurteks, kui need enne olid, ning hiilgevähidki suudavad tänu suurele viljakusele oma arvukuse lähitulevikus taastada. Suuremad elukad aga olid pisiloomade liitlased vaid tõsises sõjaolukorras nagu praegune, rahuajal toimisid hoopis teistsugused suhted, mistõttu Küklosalpa neile eriti kaasa tunda ei suutnud.

Sügaviku väljapääsust noolena läbi kihutanud, vabastas Nebul Küklosalpa oma küüniste haardest ja jätkas peatumata teed ookeani pinna poole – Noktiperta oleks juba mõne minutiga uppunud. Küklosalpa ja hiidalbatrossi rinnasulgedest lahti lasknud naksurkrevetid kandis veevool Sügaviku suust ning selle ees ikka veel vihaselt keevast võitlusest eemale.

Vabasse õhku jõudnud, ei peatunud Nebul enne, kui oli jõudnud punavasse koiduviirgu, kuhu taevalaotuses toimuv lahing ei ulatunud. Alles seal toetas ta oma tugevad tiivad lainetelt üles paiskuvatele õhuvooludele ja tõmbas veidi hinge. Tal polnud seda pausi vaja mitte üksnes puhkuseks, vaid ka Noktipertaga nõu pidamiseks.

„Sina pead nüüd suutma pimeduse katte kokku korjata. Me peame välja mõtlema, kuidas sa seda teha saad. Minu seljasulgedesse haardunult igatahes mitte,“ arutles Nebul.

„Ei,“ kostis Noktiperta, „ma kasutan pimeduse kokkurullimiseks jalgu, aga praegu olen ma just nendega sinu sulgedesse haakunud.“

„Mina kasutan udude kokkurullimiseks samuti jalgu, kuid täna pole vaja mul seda teha, sest tapluse tekitatud tormid on kõik udud räbalateks rebinud ja mul pole midagi kokku koguda. Seega võiksin ma võtta sind oma küüniste vahele, et sinu jalad vabad oleksid ja sa pimedust rullida saaksid,“ tegi hiidalbatross nahkhiirele ettepaneku.

„Kuna ma ise lennata ei saa, on see ilmselt ainus võimalus,“ soostus see ohates, „aga ole ettevaatlik, et sa oma küünistega mind ei vigasta, ma tunnen end juba praegu kohutavalt nõrgana ega pea enam kaua vastu.“

Pikkamööda uperdas Noktiperta Nebuli seljalt rinna ette, kust see ta ülima ettevaatusega küüniste vahele korjas. Merelindude väejuhatajaks määratud kuning-albatross oli Nebuli naasmist märganud ja teda silmanurgast jälginud. Kui Nebul ja Noktiperta nüüd oma ülesande täitmiseks valmis olid, saatis ta tormilindudest moodustatud kaitsesalga nende juurde. Võimsa eskordi saatel kulges vaevaline tagasitee – nii mõnigi kakk ja päll püüdis neid takistada ja tappagi, kuid sunniti tormilindude ühisel jõul sellest loobuma; mitmel korral pidi üks või teine tormilindudest kaaslaste turbe all ookeanist vett tooma ja sellega minestama kippuvat Noktipertat turgutama; paaril korral oleks nahkhiir pimeduserulli peaaegu et voogudesse pillanud ja taas olid tormilinnud need, kes olukorra viimasel hetkel päästsid. Nebul ei saanud neid kuidagi aidata, pidi vaid üha edasi lendama, hoolimata rünnakutest või Noktiperta nõrkusest või pimeduse katte alt vabanevast vaatepildist. Vaatepilt oli kohutav. Kogu ookeani pind oli täis hingevaakuvaid või juba surnud linde ning mereloomi ja kalu – esimesed õhust alla kukkunud, teised põhjast üles kerkinud ning tavaliselt rohekas-sinised Ilmamere vood olid nüüd valatud verest peaaegu punaseks värvunud. Ränk oli Nebulil seda näha, kuid ta lendas ja lendas ja lendas üha edasi Udumägede ning nende taga peituva Öösaare suunas, sest sinna pidi pimedus viidud saama. Pikk ja raske oli tagasitee, kuid viimaks see ometi lõppes – Nebul ületas Udumägede idapoolse kalju ja lääneranna ning maandus esimest korda elus Öösaare rannikul, kus ärevil pimedusekudujad ja -vardjad juba ammu ootasid. Nüüd võtsid nad pimeduserulli äärmuseni kurnatud ja veel vaid vaevu hingava Noktiperta küüniste vahelt ja toimetasid lossi omale kohale.

Vaid üks oodanuist jäi paigale ja põlvitas kuhtunud Noktiperta kõrvale.

„Oh, kuninganna!“ ägas ta „Oh, kuninganna! Oh, kuninganna!“

„Kuninganna?“ kergitas Nebul kulme.

Põlvitaja kogus end pisut ja vastas: „Noktiperta on Öösaare kuninganna, mina olen tema toaneitsi ja peaksin hea seisma selle eest, et temaga kõik korras oleks. Tema söögi- ja joogivarude täiendamise eest olen ma alati hoolitseda suutnud, kuid praegu olen ma võimetu. Öösaarel ei ole arsti ning minu vähestest teadmistest ja oskustest ei piisa, et kuningannat aidata.“

„Udumägedel on küllaga ravitsejaid ja manatarku, kes Noktipertale eluvaimu sisse puhuda ja tiiva korda seada suudavad,“ leidis Nebul kiiresti lahenduse.

Uuesti võttis ta nahkhiire ettevaatlikult küüniste vahele, tõusis õhku ja lendas oma lossi, kus nüüdseks meelemärkusetu Noktiperta tohtritele üle andis ning seejärel taas inimkuju võtnuna rampväsinult voodisse vajus.

Kaksteist tundi magas Udumägede kuningas rasket unenägudeta und. Kui ta viimaks ärkas, kutsus ta kohe oma kammerteenri ja päris tollelt Noktiperta järele.

„Keerulise ülesande andsite meie ravitsejatele, valitseja,“ vastas kammerteener, „kajakaid ja tiire on nad küll korduvalt pidanud turgutama ja nende tiibu siduma, kuid nahkhiire olemus on hoopis teistlaadi ja jäsegi mõnevõrra erineva ehitusega. Küünarliigese suutsid nad hõlpsasti paika saada ja luu lahasesse panna, aga lennuse lappimine polnud niisama lihtne, ammugi mitte patsiendi teadvusele toomine – kolm tundi nägid nad vaeva ja olid juba meeleheitel, aga viimaks kandsid nende ponnistused vilja ning Noktiperta hakkas uuesti hingama ja toibus niipalju, et taas inimkuju suutis võtta. Praegu magab ta tugevate raviloitsude all ja peab unerüppe jääma veel tunniks. Siis tuleb ta äratada ning talle toitvat, kuid kergesti seeditavat hommikueinet pakkuda.“

See teada rõõmustas Nebulit ja ta andis kammerteenrile korralduse: „Käsi siis teenritel tunni pärast söögisaalis laud katta ja kokkadel selleks ajaks road valmis seada. Millised toidud on antud juhul sobivaimad, oskavad nemad minust paremini otsustada, oluline on see, et oleks valikut ja meie külaline võimalikult kiiresti ja tõhusalt paraneks.“

Tunni pärast suundus Udumägede kuningas söögisaali ning, veendunud, et kõik on külalise kostitamiseks valmis, kutsus ühe oma naisteenijatest ja palus tollel ka Öösaare kuninganna aupaklikult lauda paluda. Peatselt kostsidki koridorist nõrgad sammud, saali uks avanes ja lävel seisis musta kleiti ja keepi rõivastatud noor daam, vasak käsi hiirhallis lahases. Nebul, kes oli juba viisakaks tervituseks suu avanud, ei suutnud paar minutit ainsatki sõna kuuldavale tuua, vaid üksnes silmitses ainiti oma külalist. Nii kaunist naist polnud ta iial varem näinud – ronkmustad juustelained piirasid virsikukarva nahaga ovaalset nägu, kus särasid sügavad öömustad silmad. Ka Noktiperta ei lausunud sõnagi, vaid vaatas omakorda Udumägede kuningat. Eks oli toogi vaatamist väärt – ehkki Nebuli juuksed olid tinahallid ja tema lõuga ehtis vesihall habe, polnud ta veel keskealine: tema keha oli tugev ja sitke, nägu ainsagi kortsuta ning terashallides silmades sätendas kelmikas helk. Udumägede kuningale kohaselt oli ta riietunud üleni halli: kroon oli pärlhall, rüü aga helkles halli eri varjundeis – suitshalli kuue ääri kaunistas merehall palistus ning kuue ja pükste mustrid olid tikitud hõbehalli, tuvihalli ja tuhkhalli siidniidiga.

Hetkeks kohmetunud kuningas sai oma enesekindluse tagasi, astus käsivart toetuseks pakkudes Noktipertale lähemale ja sõnas: „Tere tulemast minu lossi, Öösaare kuninganna, lubage mul end lauda saata ja kostitada parimaga, mida siinkandis leidub. Rõõm on näha, et te end juba paremini tunnete. Loodetavasti leiate te pakutava hulgast midagi suupärast.“

Naeratades toetus Noktiperta ulatatud käsivarrele ja vastas: „Tänan teid, Udumägede kuningas! Rõõm ja tänu on minupoolne. Mina olen ju teile tänu võlgu päästmise ja teie tohtritele ravimise eest.“

„Mingist võlast ärge küll rääkige,“ tõrjus Nebul leebelt, „ravimine on ju arstide amet ja kohus. Pealegi, ma küsisin just enne siia tulekut neilt teie seisukorra kohta ja sain vastuseks, et surm teid enam ei ähvarda, kuid hetkeni, mil te taas lennata ja Öösaarele naasta võite, läheb vähemalt kuu. Selleni, kui jälle maad pimedusega katta saate, aga vähemalt teist sama palju. Nii et kuu aega palun ma teil külalisena minu lossis viibida, minuga ühes einestada ning, kui te juba jaksate ja see teile vastumeelt pole, ka jalutuskäikudel mind oma seltskonnaga austada.“

Naeratus Noktiperta kauneil huulil kustus: „Siis vähemalt kaks kuud ei saa ma oma kohust täita! Mis küll maaemand ja ilmaisand selle peale ütlevad! Nii nagu teie ei saa udude laotamist usaldada ühelegi oma alamaist, ei ole ükski minu alamaist pädev maad ööga katma! Nad loovad küll mustreid ja koovad kangaid, millest üks on kaunim kui teine, kuid ainult mina suudan valida nende hulgast teie laotatud uduga sobiliku.“

Nebul aga naeratas edasi: „Ärge muretsege, kindlasti on maaemand ja ilmaisand teie seisukorraga kursis ja paar päeva pole minagi veel suuteline udusid laotama. Homme lähen Ilmapiirile Terrestra ja Tempestase residentsi ja uurin, mida nad edasise suhtes mõtlevad. Praegu aga istume lauda ja laske endal hea maitsta.“

Järgmisel hommikul pärast kerget einet lahkuski Nebul oma lossist ja lendas hiidalbatrossina Terrestra ja Tempestase residentsi, et neilt audientsi paluda ja juhiseid küsida. Lõunasöögiks oli ta tagasi ja jagas kuuldut Noktipertaga.

„Kuni te paranete, jätan mina ilmaisanda soovil oma udud laotamata, saadan vaid mõned neist Tuulemaale pilvede loomiseks. Inimesed saavad siis katkematu päeva, et laastatud maa jälle üles harida ja viljakandvaks muuta,“ kõneles Udumägede kuningas. „Võitlusega kaasnenud metsik maru on palju kahju teinud ning põldude ja niitude endise seisukorra taastamine on raske ja keeruline töö. Inimesed vajavad selleks aega ja ilusat ilma. Küsisin muidugi ka sõja tulemuste kohta. Kui meie Ilmamere voogudest väljusime, olid Inferna väed hoogsal pealetungil ja surusid meie omi üha sügavamale pimedusse ning nende vastupanu muutus järjest nõrgemaks. Seda hetkeni, kuni meie pimeduse kokkurullimisega lahingupaigast üle jõudsime. Pimeduse katte alt vabanenud taevas hakkasid särama päikesekiired, mis vastase võitlejad pimestasid, nii et nad enam õieti ei näinud, kuhu lüüa või kes oma, kes vaenlane on. Meie omad said sellest innustust ja uut rammu ning suutsid vastase viimset jõudu kokku võttes tagasi suruda. See oli karm sõda mõlema poole jaoks – langenuid oli kümneid tuhandeid nii Inferna kui ka meie armees, meie kaotused olid suuremadki, kuid me siiski võitsime.“

Nebul naaldus tooli seljatoele ja rüüpas suure sõõmu mõdu. „Jah, me võitsime, kuid nagu ma juba ütlesin – kogu maa on laastatud ja selle uuesti elule äratamine vajab palju aega ja jõudu. Meie kahe ülesanne on esmalt teie tervis taastada ja seejärel inimestele appi asuda.“

Nii jäigi Öösaare kuninganna kuuks ajaks Udumägede kuninga lossi, kahe nädala pärast võis lahase eemaldada, kolme pärast oli tema enesetunne juba niipalju parem, et ta lühikesteks hetkedeks nahkhiire kuju võis võtta ja pisut lennuharjutusi teha. Rõõmuga jälgis Nebul Noktiperta paranemist, rõõmuga nautisid albatrosskuningas ja nahkhiirkuninganna teineteise seltsi Udumägedel – alguses lühikestel jalutuskäikudel, hiljem pikematel kõnnituuridel, viimasel nädalal juba põgusatel lendudel. Siis saabus hommik, mil nahkhiirkuninganna suutis lennata ilma ainsagi valupisteta.

„Ma pean nüüd minema,“ rääkis ta väravakaarel istudes, „pimedusekudujad on kauaks omapäi jäänud. Ma pean seisu üle vaatama, lõimelõngade ja koeniitide tarned uuesti elustama, et siis, kui ma nii palju taastunud olen, et üle kogu maa lennata suudan, saaksime me mõlemad oma tööd jätkata. Inimesed on saanud kuu aega vältava päeva, selle jooksul kõvasti rabanud ning hakkavad ilmselt juba väsima ja puhkust pakkuvat ööd igatsema.“

„Jah, sul on õigus,“ kostis albatrosskuningas ohates.

„Miks sa ohkad, udude isand?“ päris Öösaare kuninganna.

„Liialt nautisin ma meie ühiseid tunde, liialt kiindusin sinusse ja mulle ei meeldi mõte, et me edaspidi enam koos pole,“ kõlas vastus.

„Ei meeldi see mõte minulegi,“ tähendas Noktiperta, „aga nii on need asjad ju seatud.“

„Olid seatud enne suurt sõda, aga see muutis palju. Lendan homme uuesti ilmaisanda jutule ja arutan asja,“ arvas Nebul.

„Pärituul sulle tiibadesse, tule siis pärast Öösaarelt läbi ja räägi tulemustest mullegi. Ootan sind!“ Noktiperta sirutas oma nahksed tiivad laiali ja suundus Öösaarele. Nebul jäi talle järele vaatama, kuni temast paistis veel vaid tilluke tume täpike. Kui seegi viimaks kadus, löntsis ta pisut nukra, kuid samas lootusrikkana oma lossi.

Järgmisel hommikul ei mallanud Nebul õieti pruukostigi võtta – vaid paar palakest põske pistnud, lendas ta juba Ilmapiiri poole. Ilmaisand istus palee aias ja imetles mesilinnukeste toimetusi.

Nebulit nähes muigas ta: „Aimasin, et tuled, Udumägede kuningas, aga et sul sellega nii suur valu on, ei osanud ma siiski oodata. Tean, mida minult soovid – et ma ilmaasjad selliselt ümber korraldaksin, et te Noktipertaga koos aega veeta saaksite. Ei imesta ma selle üle – välimuselt on ta oma emasse, kuid loomuselt tädi Terrestra tõugu, seetõttu ei salga ma ka seda, et teie vastastikune kiindumus mulle vägagi meelt mööda on. Mis siis ikka! Paljud inimesedki on rahul pikkade valgete tundidega soojal aastaajal ning ma mäletan hästi ka nende porisemist ja pikema puhkuse soovi läinud talvedel. Nüüdsest korraldame siis sedasi: igal aastal valitseb suvel päev, aga et valgus ja pimedus peavad kokkuvõttes tasakaalus olema, siis hakkab öö tasapisi tagasi tulema – päev hiljukesi lühenema ja öö pikenema, kuni jõuab kätte aeg, mil öö troonile astub, et siis taas taanduda ja päevale valitsusohjad üle anda. Nii saate teiegi rohkem koos olla. Kuid ma tahan teilt vastuteenet. Sel korral õnnestus meil küll Inferna tagasi lüüa, kuid tema kaotused pole kaugeltki nii suured, et teda lõplikult loobuma sundida. Juba kavandab ta uut vallutusplaani ja peagi hakkab selle elluviimise nimel ka tegutsema. Sina saad tänu oma ududele ja Noktiperta oma pimedusele nii mõnedki praegu tema pooldajate hulka kuuluvad videviku- ja ööloomad meie poolele värvata, nemad hakkavad siis meile tema plaanidest teada andma, et me need juba eos nurjata saaksime.“

Nebul oli Tempestase kavaga päri ning sellest ajast saadik ei olegi öö ja päev enam ühepikkused. Inferna aga kogub üha uuesti vägesid – järjest vihasemalt, järjest enam raevudes, püüdes küll tuulispasku ja vesipükse, küll maavärinaid ja vulkaanipurskeid esile kutsudes armeed ikka ja jälle võimupööret läbi viima saata. Seni on ilmaisanda liitlastel õnnestunud tema katsed tagasi tõrjuda. Seni ...


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.6877)