Üks kõige halvemaid jutuvestmise viise on see, kui lõpuks selgub, et kõik toimus üksnes unes. Sellepärast olgu kohe ära öeldud, et kellelgi liigseid ootusi poleks: ma nägin seda unes umbkaudu kolm aastat tagasi. Tegu oli erakordselt selge unenäoga, mitmel pool julgen kasutada otsest kõnet, sest olen sõnades nii kindel, hiljem pole ükski unenägu mulle nii hästi meelde jäänud. Nii et mingis mõttes on siinkirjeldatu päriselt juhtunud.

Ma olin metsateel ning minu juures olid isa ja õde. Millegipärast ema ei olnud, aga see ei tulnud üldse jutuks ega tekitanud mingeid probleeme ega küsimusi.

Olime kandunud mineviku Hiiumaale, kuid meile ei öeldud, missugusesse aega ja kohta. Pidime mineviku Hiiumaal elama hakkama. Ma ütlesin kohe, et Hiiumaa pole kuigi suur ja koht ei olegi nii tähtis (täpne lause unenäost: «Kärdlasse saab ikka.») Märksa olulisem oli kindlaks teha aeg, kuhu sattusime. Sest kui oleme kahesaja aasta taguses minevikus, kus Kärdla asemel on rannarootslaste küla, siis polegi suurt mõtet Kärdlasse minna.

Olime kõik kolmekesi jooksmiseks sobivates riietes. Mitte just orienteerumisriietuses, mitte ka staadionijooksuriietuses, vaid õhukestes pikkades pükstes ja T-särkides. Ja mitte kolmekesi ühesuguses vormis. Meil ei olnud kellelgi üldse raha ega mingeid dokumente, mis oli ka mõneti mõistetav, sest need minevikus vist ei kehtiks. Aga me ei otsinud oma taskuid läbi, vähemalt mina seda ei teinud ja me ei rääkinud sellest omavahel.

Oli täiesti pilvitu. Õhutemperatuuri (üle +20 °C) ja päikese kõrguse järgi otsustades pidi olema kesksuve keskpäev. Eeldades, et päike on lõunas, seisime ida-lääne-suunalisel metsateel. Lõunasse jäi hõre pohlamännik, põhja männi-kuuse-segamets.

Pinnas oli kõva ja sellel olev tee koosnes kahest laiast liivasest jäljest, mille keskel oli kitsas rohuriba. Uurisin teed, et kindlaks teha, kas seda mööda on sõidetud rehvide või vankriratastega, aga siin polnud ammu keegi sõitnud ja jäljed olid kadunud. Vähemalt olime ajas, kus ratassõidukeid kasutati – ja vist mitte vähe.

Isa näitas käega ida poole, ütles: «Hakkame minema,» ja hakkas sörkima. Minul ja õel ei jäänud muud üle, kui talle järgneda. Oli ju selge, et kusagile tuleb minna, ja idasuund polnud sugugi halvem läänesuunast.

Eespool paistis kõrge metsamüür. Niisugune suur tee ei saa ometi eikuskil lõppeda ja täisnurkseid pöördeid sellised teed ei tee, nii et ees pidi ootama T-kujuline ristmik.

Kuid ette vasakule keeras rada, mis oli liiga kitsas auto või vankriga läbimiseks, siiski oli see hästi tallatud. Järelikult liikus siinkandis jalakäijaidki. Isa pööras tempot aeglustamata sellele rajale, mina ja õde pidime järgnema. Me ei jõudnudki T-kujulisele ristmikule, vaid lõikasime nurga maha ja rada jõudis umbkaudu põhja-lõuna-suunalisele teele. Jäime seisma, sest tundsime koha ära.

See oli samasugune sirge pinnastee kui eelminegi, aga selle idaservas kulges sügav kraav, sama sirge kui tee. Ent meie läheduses lahkus tee kraavi äärest, tegi tillukese kaare, naasis kraavi äärde ja kulges selle kõrval edasi. Kaare sees oli ristkülikukujuline kraavike ja selle keskel seisis post, umbes nagu telefonipost, aga selle küljes polnud ainsatki juhet. Olin lapsena seda korduvalt imestanud: mis võis olla selle posti otstarve? Kas kunagi oli neid poste terve rivi? Ent mõlemal pool teed oli tihe mets ja tee ääres polnud postirivile kohta. Sellegi posti jaoks oli teele jõnks tehtud. Miks oli posti ümber ristkülikukujuline kraavike? See ei saanud olla maailmasõjaaegne kaevik, sest sinna ei mahtunud lapski, rääkimata sõdurist. Samuti polnud sinnakanti oodata mingit vaenlase sõjaväge. Umbes sel ajal, kui ma keskkooli lõpetasin, oli post sealt kadunud (võib-olla varemgi), eeldatavasti kukkus ise ümber ja koristati ära, et liiklemist ei segaks. Sajandivahetuse paiku kaareke likvideeriti, tee tõmmati sirgeks ja kaeti kruusaga.

Mõtlesin soovitada teile internetikaarti, aga niihästi Google Maps kui OpenStreetMap on selle koha peal abitud ega vasta tegelikkusele – nagu enamik Kärdla kaarte internetis. Ainult HERE kaart sobib. Ja Google'i otsing „Kärdla kaart" annab Digari kaardi mõõtkavas 1:50 000, mis vastab unenäole veel paremini, sest on vananenud.

Kärdla edelaosas kulgevad Vabaduse ja Sõnajala tänav linna piirini ning kaartide järgi lõpevad, kuid tegelikkuses pole nad seal kunagi lõppenud, vaid kulgevad kilomeetrijagu sirgelt ja paralleelselt edasi ning kummagi idaservas on kraav. Kilomeetri kaugusel Kärdla piirist ühendab neid ida-lääne-suunaline tee ja sellele olimegi sattunud. Olime jooksnud Vabaduse tänava pikendusele.

Unenägu taasloob minevikku üksnes sel määral, kui unenägija teadmistest ja mälestustest võtta on. Mõnigi kord ebaõnnestunult. Tagantjärele unenäole mõeldes leidsin olulise vea. Kui tegelikkuses oleksime kandunud minevikku samasse kohta kui unenäos, oleks läänest kohe paistnud kraav ja üle selle viiv sild, mis oleks meie huvi äratanud, ning kohe selle taga olnuks poolteise meetri kõrgune küngas, mille järgi oleksime otsekohe aru saanud oma asukohast Sõnajala tänava lõpus.

Muidugi tuleb lõpuks minna inimeste juurde. Samas oli see ohtlik. Kui selgub, et parajasti on Saksa okupatsioon, võidakse meid kergesti spioonideks pidada. Ega Stalini aeg sugugi parem olnud. Tõsi, vene keelt me oskame. Isa õppis keskkoolis saksa keelt, aga kui me lapsepõlves saime kusagilt Saksa DV piltidega lasteraamatu ja palusime isal tõlkida, siis olime pettunud, et ta ikkagi ei oska. Mina olen Tehnikaülikoolis saksa keelt pisut õppinud ja see on algtasemel. Ma pole õega sellest kunagi rääkinud, aga sisetunne ütleb, et temagi on ülikoolis saksa keelt õppinud ja oskab algtasemel.

Poolsada meetrit linna poole sörkimise järel viis itta üle kraavi purre ja selle taga oli rada, mis on kõige otsem kodutee. Tänapäeval on see purre hävinud ja raja ots ei paista Vabaduse tänavale, seda peaaegu ei kasutata ja hakkab kinni kasvama. Kõhklesin, kas peaksime sinna pöörama, ent isa ütles: «Läheme Nõmme tänava kaudu. Kõigepealt peame kindlaks tegema, mis aega oleme sattunud.» Ja jätkas jooksu linna poole põhja.

Sain tast täiesti aru. Me võime lihtsalt jalutada mööda linna ning vaadata, missugused majad on olemas ja milliseid pole veel ehitatud. Põline kärdlalane oskab selle põhjal umbkaudse aasta paika panna.

Rahvas räägib, et Vabaduse tänav on Kärdla kõige pikem ja ainuke täiesti sirge tänav. See vastab peaaegu tõele – ka Sõnajala tänav ja mõned lühemad tänavad on absoluutselt sirged. Niisiis sörkisime ning kaugel-kaugel ees oli Vabaduse tänava ja Kõrgessaare maantee ristmik. Paar korda sõitis sealt läbi auto. Me ei saanud kilomeetri kauguselt kindlaks teha mudelit ega isegi marki, viuh! – ja ta oligi ristmiku ületanud. Kuid esiteks näitas see, et autod on olemas, mis oli hea uudis, ja teiseks oli liiklustiheduse järgi selge, et me pole XXI sajandis.

Seda lugu kirjutades tuleb mulle veel üks asjaolu pähe, mida ma und nähes ei taibanud. Me ei olnud rannarootslaste ajas, seda näitas Vabaduse tänava ääres olev kraav. Pidime olema kraavi kaevamise järgses ajas.

Jooksime Vabaduse tänavat mööda üle poole kilomeetri. Kärdla piiril ületas tänava kõrgepingeliin. Nõukogude ajal ei hoolitsetud liinide aluse eest tihti, alles siis, kui kõige kõrgemad puud hakkasid liinini ulatuma, lõigati liinialune võsast puhtaks. Siin polnud aga vähimatki võsa. Vähe sellest, isegi rohtu polnud liini alla õieti kasvanud. Jõudsin järeldusele, et oleme sattunud kõrgepingeliini rajamise aastasse. Nõukogude aeg, enne minu sündimist, kuid mitte Stalini aeg. (Pärast uurisin tuttavatelt elektrikutelt järele: siiski pärast minu sündimist, aga ma olin siis veel nii noor, et minu jaoks on see liin alati olemas olnud.)

Isa sai asjast nähtavasti samamoodi aru. Ta ütles: «Korras,» hüppas üle kraavi ja hakkas liini mööda itta jooksma. Nõmme tänava kaudu polnud enam vaja ringi minna.

Järgnesime talle. Vabaduse tänavast vahetult itta jääv liiniosa on suurema osa aastast märg, kuid siin polnud ammu vihma sadanud, liin oli absoluutselt kuiv ning võsa ja kõrge rohu puudumise tõttu oli seda mööda isegi mõnus joosta. Seda tundis isagi ja tegi üllatavalt kiiret tempot. Ma ei väsinud, kuid ometigi tuli vahe sisse. Ligi kilomeetripikkuse jooksu järel jõudsime Metsa tänavale. Arvasin, et isa peab nüüd kinni ja ootab meid järele, aga selle asemel jooksis ta peatumata ja tagasi vaatamata mööda Metsa tänavat ida poole. Pidime sedasama tegema.

Metsa tänava lõpus on ühekorruselised puust eramud. Sellised olid nad ka unes, ent kuidagi uued ja värsked. Hoovides olevad õunapuud polnud suured nagu tänapäeval, nende asemel olid kõigest istikud. Majade värv polnud koorunud, aknad polnud eri stiilis nagu tänapäeval. Ja arusaadavalt polnud tänav asfaltkattega nagu nüüd, vaid kruusakattega.

Metsa tänav tuleb põhja poolt, aga liinini jõudes teeb täispöörde itta ja saja meetri pärast lõpeb Kabeli tänaval. (Ilma selle käänakuta oleks ka Metsa tänav absoluutselt sirge.) Sellel ristmikul pööras isa vasakule ja hakkas põhja jooksma.

Olime isast juba paarkümmend meetrit maha jäänud. Jooksime ristmikule ja peatusime. «Miks isa Kabeli tänavat mööda jookseb?» imestas õde.

See oli minulegi arusaamatu, ent vastasin: «Küll tema juba teab, kuhu minna. Tema tunneb Kärdlas peaaegu kõiki. Ainult et seda tuleb nüüd nimetada Säde tänavaks.»

Ja Sõnajala tänav oli tol ajal Sõpruse tänav – kuni pärast taasiseseisvumist avastati, et sõprus on poliitiliselt ebasoovitatav mõiste, mida ei kõlba tänavale panna.

«Aga meie? Kuhu meie läheme? Miks isa seda meile ei öelnud?»

Vastasin: «Vanaisa ja vanaema on elus ning me teame, kus nad elavad. Nemad ei jäta meid hätta. Küll nemad juba midagi välja mõtlevad.»

Õde vaatas isa, kes polnud veel jõudnud Kabeli ja Väike-Liiva tänava ristmikule, ning küsis mõtlikult: «Kas sulle ei tundu, et isa on nooremaks muutunud?»

Pidin nõustuma. «Võib-olla küll. Kui ta poleks nooremaks muutunud, poleks ta suutnud meil eest ära joosta.» Endamisi mõtlesin, et see võis ka õe kohta käia, sest olime paar kilomeetrit läbi jooksnud, õde pidas meie tempot ja tal polnud midagi häda, kuigi ta ei armasta pikamaajooksu nagu meie. Aga kui juba tema, miks siis mitte mina? Sest mina ei tundnud end nooremana?

Õde ütles: «Vaatame, kuidas meie kodu välja näeb.»

Imestasin. «See ei ole meie kodu. Seal elab teine perekond.»

«Mis siis, vaadata võime ikka.»

Ma ei näinud põhjust, miks me ei võiks seda teha, ja sörkisime kõrgepingeliini all edasi itta Lodju tänavale. Tol ajal olid Kabeli ja Lodju tänava vahelisel teel märjal ajal tohutud loigud, ent siin polnud ammu sadanud ja tee oli täitsa kuiv. Teisel pool Lodju tänavat paistis mäest alla viiv jalgrada, mis on tänapäeval võssa kasvanud ja täielikult hääbunud, ent veel minu lapsepõlves sai seda mööda sõita suuskade ja jalgrattaga.

Selle koha peal ärkasin üles.

Vähem kui aasta pärast isa suri. Aprillis on tema surma-aastapäev. Ja mingis mõttes on see kirjatükk tema nekroloogiks.

Ma jutustasin talle seda unenägu. Isa ei öelnud ainsatki sõna ja tegi, nagu vaataks telerit. Talle ulme ei meeldinud. Ent siiski on mul hea meel, et ma talle sellest rääkisin. Aga õele ma ei jutustanud.


Kevad 2021

Taivo Rist


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (2.7399)