Gagarini kosmoselendu tänapäeva ulmikud ei mäleta, olid sellal veel sündimata. Selle 20. aastapäeval tegi esimese lennu USA kosmosesüstik Space Shuttle ja seda ma juba mäletan. Mõtlesin, et nüüd hakkabki nii olema: suts kosmosesse ja jälle tagasi, korduvkasutatav kosmosesõiduk on igati praktiline. Mõelda vaid, et sellest on juba 40 aastat möödas ja progressi pole selles vallas toimunud! Ehitati 5 süstikut, millest kaks hävisid koos 14 astronaudiga (Challenger 1986 ja Columbia 2003), kokku tehti 135 starti. Maanduti üsna harilikele lennuväljadele, kus pidi olema vähemalt 2300-meetrine maandumisrada, maanduti nii betoonile, asfaldile kui isegi kuivale järvepõhjale. Selleks lepiti kokku 2 põhimaandumiskohta ja 86 varumaandumiskohta (neid kasutati ainult 1 kord), millest 58 asusid välismaal. Viimane lend lõppes 21. juulil 2011 ja edaspidi pidid astronaudid kasutama Vene kosmoselaevu Sojuz. Kuid filmis kujutas kosmosesüstikut juba 1979. aasta Bondi-film „Kuurakett".
https://en.wikipedia.org/wiki/Space_Shuttle
Argentinosauruse avastas 1989 Argentiina kuulsaim paleontoloog José Bonaparte, kes pole küll Napoleoni suguvõsast pärit. Saurus elas hiliskriidis 96–92 miljonit aastat tagasi, oli 30–40 m pikk ja kaalus 50–100 tonni ning teda peetakse üheks kõigi aegade suurimatest maismaaloomadest – täpselt pole teada, sest temast pole säilinud just palju. Sinivaal kaalub siiski rohkem. Kõrguseks on hinnatud 7 m või natuke rohkem, see pole kaelkirjakust (ligi 6 m) just palju enam. Argentinosaurus oli evolutsiooni tupiktee, näiteks suutis ta liikuda, kui väga pingutas, 7 km/h, aga kaelkirjak sprindib 60 km/h ja jookseb mitu kilomeetrit järjest 50 km/h. Argentinosauruse muna oli seevastu ainult liitrisuurune ja vastkoorunud sisalik kaalus 5 kg. Ükski muu imetaja, lind ega roomaja ei kasva elu jooksul nii palju kordi. Tema looduslik vaenlane arvatakse olevat olnud mapusaurus, kes teda karjaga ründas.
https://en.wikipedia.org/wiki/Argentinosaurus
Vonda McIntyre avaldas 1973 jutustuse „Udust, Rohust ja Liivast", millega pälvis oma esimese Nebula. Ta kirjutas selle aastal 1978 romaaniks „Unemadu", millega pälvis Nebula, Hugo ja Locuse. See on ebatavaline, et nii jutustus kui selle romaniseering saavad mõlemad Nebula. Jutustus on romaani esimeseks peatükiks. Tegevus toimub pärast tuumaholokausti, mis tappis igaühe, kes selle põhjustest teadis või hoolis. Peategelane Snake on ravitseja, kes kasutab geneetiliselt muundatud madusid. Unemadu pole pärit siit maailmast ja tema hammustus annab kannatajatele meeldiva une. Kiidetud on madude bioloogiliselt täpset kujutamist. Udu, Rohi ja Liiv on tema kolm madu. BAASi keskmine hinne romaanile on 4,5.
.jpg "wiki03 Dreamsnake(1stEd)")
„Unemadu" on feministlik romaan. McIntyre väldib täielikult sugu määravaid asesõnu, alles hiljem selgub pealtnäha juhuslikult, et keegi on mees või naine, ja iga tähtsa tegelase kohta ei selgugi. Selles maailmas koosneb abielu kahest mehest ja ühest naisest. Jutu sisu on ühe sõnaga öelduna quest. Rännak pole siiski tavaline: kangelane pole mees, vaid naine, kangelast ei ajenda armastus ega kättemaks, probleemid lahendab ta mitte jõu ega osavuse, vaid ravi ja hoolitsusega. Talle järgneb tema kallim, Snake võtab tema abi vastu, kuid ei vaja päästmist. Snake'i peamine probleem on selles, et tema unemadu tapeti, tal pole uut võtta ja inimesed ei oska neid paljundada. Rännak lõpeb edukalt: ta avastab, kuidas unemadusid paljundada. Raamatu juhtmotiiv ühe lausega kõlab: õnn ei peitu armastuses ega perekonnas, vaid töös. See on mulle sümpaatne, sest minul ei ole armastust ega perekonda, vaid töö.
https://en.wikipedia.org/wiki/Dreamsnake
„Legendide liiga" on paljude mängijatega online-võitlusmäng, mille tootis Riot Games ja mis esmaavaldati 27. oktoobril 2009. Teineteise vastu astuvad kaks viieliikmelist võistkonda, mäng võib lõppeda veerand tunniga, aga ka kesta üle tunni. Mängimine on tasuta, aga raha eest saab nänni osta. Kiidetud on suurt jällemängimisväärtust. „Legendide liigat" peetakse maailma suurimaks e-spordiks, võisteldakse 12 rahvusvahelises liigas ja igal aastal toimuvad maailmameistrivõistlused, mida tunamullu jälgis 100 miljonit inimest, korraga kõige rohkem 44 miljonit. Mõned mängijad on sellega teeninud üle miljoni dollari. „Legendide liiga" on inspireerinud lisaks teistele mängudele muusikat hevi metalist hiphopini, Marveli koomiksi ja animafilmiseeria.
https://en.wikipedia.org/wiki/League_of_Legends
BASE on lühend sõnadest Buildings, Antennae, Spans, Earth ja see tähendab „hooned, mastid, sillad, kaljud“. Need on kohad, kust alla hüpatakse – tavaliselt sooviga ellu jääda. Selle leiutas 65-aastane Fausto Veranzio 1617, aastal kui hüppas langevarjuga Püha Markuse kellatornist Veneetsias. Termin leiutati 1978 ja umbes sel ajal hakkaski see tegevus massidesse levima. Seda sai näha 1976. aasta Bondi-filmis „Spioon, kes mind armastas". Kuid filmis hüpati kaljult alla juba 1938. aasta Ameerika filmis „Kolmekesi köie otsas". BASE-hüppamine on üks kõige ohtlikumaid vabaajategevusi, tõenäosus surma saada on 43 korda suurem kui lennukist langevarjuga hüpates. Inimene, kes on kõigilt neljalt objektitüübilt alla hüpanud, võib saada niinimetatud BASE-numbri ja 2017. aasta mais oli välja antud juba üle 2000 BASE-numbri.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:BASE_Jumping_from_Sapphire_Tower_in_Istanbul.jpg
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Mario_role-playing_games
KUU ÕUDUSPILT: mees vasarhaiga Mogadishus (17. aprill)
Mogadishu on Somaalia pealinn. Somaalias käib kodusõda vahelduva eduga juba 1992. aastast ja see on pildiltki näha: pealinna suur tänav on päise päeva ajal inimtühi ja majad on varemeis. Elanike arv on üle 4 miljoni – veel 50 aasta eest 230 tuhat.
Vasarhaid elavad rannikumeredes Tulemaast ja Uus-Meremaa lõunatipust kuni Briti saarte ja Sahhalinini, sealjuures kõikjal Vahemeres. Nad kasvavad kuni 6 m pikaks ja 580 kg raskeks. Nende pea on vasarakujuline ja silmad asuvad „vasara" otstes, seega teineteisest väga kaugel. Vasarhai nägemisväli on vertikaaltasandis 360° ehk teisisõnu näeb ta kõike nii enda peal kui all. Peas on elektroretseptorid, mis võimaldavad tunnetada elektrivälja. Suur pea võimaldab elektrivälja allikat paremini tuvastada. Söövad kõike, mida kätte saavad, sealhulgas teisi haisid ja omaenda järglasi, kuid nende lemmiktoit on astelrai, iseenesest mürgine ja ohtlik elukas. Samas on vasarhai ainus hai, keda on märgatud söömas mererohtu. Provotseerimata rünnakuid inimeste vastu on registreeritud 17, aga ühtki inimest pole vasarhail õnnestunud tappa. Vasarhai on ainus hai, keda on täheldatud paljunemas ilma isaste abita.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:%D0%A4%D1%80%D0%BD%D1%82%D0%B0%D0%BD.webm
1915. aasta Ameerika draama. Theda Bara saatus näitlejana oli õnnetu: enamik tema filmidest on hävinud, see on üks vähestest säilinutest. Ta oli Hollywoodi esimene seksisümbol ja filmides kehastas ta vampi. See on lühend sõnast „vampiir", kuid filmid pole ulmelised. „Elas kord lollpea" on siiski käsitletav ulmena. Bara mängib naist, kes imeb meestest välja lisaks nende rahale tahte ja elujõu, jättes järele tühja, pankrotistunud kesta. Film on omapärane selle poolest, et ei moraliseeri: vamp ei saa karistada ja eeldatavasti jätkab oma tegevust uute meeste kallal, tema hävitatud lollpea ei kahetse samuti midagi. Filmis vihjatakse suguelule, mistõttu Suurbritannias keelas tsensuur filmi näitamise. 1922 tehtud uusversioon ei saavutanud sellist menu kui originaal.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:A_Fool_There_Was.webm
See 1919. aasta Ameerika tragöödia on MeToo kampaaniale mõeldes üllatavalt tänapäevane. Isa vägivallatseb alailma oma tütre kallal, kellel on sellest psüühikahäire. Tütar põgeneb kodunt ja leiab pelgupaiga hiinlasest poodniku juures, kes temasse armub. Naispeaosa, mitte päris täiskasvanud tüdrukut mängib suurepäraselt 25-aastane Lillian Gish. Kui see film tehtaks tänapäeval, oleks seal kindlasti vägistamine sees, aga – mida see juurde annaks? Ei midagi. Tollane tsensuur keelas eri rassidest tegelastel abielluda ja omavahel suudeldagi, tüdruk ei tohi isegi paljajalu olla. See, et hiinlast mängis valge mees, ei tähenda midagi. Samuti keelas tsensuur hiinlasest tegelasel valget inimest budismi pöörata, see tähendab, et õnnelik lõpp poleks tsensuurist läbi läinud, järele jäävad ainult õnnetud lõpud. Film oli edukas nii äriliselt (eelarve 88 tuhat, kassatulu 600 tuhat dollarit) kui kriitikute silmis. Kui 1919 valitanuks Oscarit, kandideerinuks see parima filmi, režissööri (David Griffith), stsenaristi (Griffith), naisnäitleja (Gish), meesnäitleja (Richard Barthelmess) ja meeskõrvalosatäitja (Donald Crisp) kategoorias.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Broken_Blossoms.webm
1915. aasta Ameerika draama, omal ajal kõige pikem (3 tundi) ja äriliselt kõige edukam film (kassatulu 50–100 miljonit dollarit 100 tuhande dollari kulu juures). See oli esimene film, mida näidati Valges Majas (seda vaatas seal Woodrow Wilson). Ehkki tummfilm, lõi helilooja Joseph Carl Breil sellele 3 tunni pikkuse helitausta, kasutades niihästi klassikalist muusikat, kaasaegset muusikat kui omaloomingut. Režissöör on David Griffith, peaosades Henry Walthall ja Lillian Gish, eelmises lõigus mainitud Donald Crisp mängib Ulysses Granti. Kuigi „Rahvuse sünd" teinuks nähtavasti 1915. aasta Oscarite jagamisel puhta töö (kindlasti parim montaaž ja parim operaator), ei vaadata sellele tänapäeval hea pilguga, sest film on rassistlik, kujutades neegreid jõhkrate, laiskade, kõlvatute ja ohtlikena. Tal oli suur mõju Klu Klux Klani taassünnile samal aastal. Ometi pole filmi ka päris ära keelatud, ma nägin „Rahvuse sündi" kunagi ETV-st.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Birth_of_a_Nation_(1915).webm
„Onu Raivo jutupliiatsit“ mäletate? Mina mäletan, nooremad vist mitte. Aga muinasjuttu „Kassike ja kukeke" olete lugenud? Mina olin, aga vajasin filmi vaatamist, et see meenuks. Ukraina keelt oskate? Kui ei, siis vaadake piltegi. Žanriks on klaasijoonistus. Kunstnik katab klaasi peene liivaga ja joonistab sellesse pilte. Onu Raivo tegi paberile väikseid märke, et meeles oleks, kuhu ja kui suurelt midagi joonistada, läbi tollase viletsa telefilmi ei paistnud märgid välja ja tundus, et neid polegi, aga klaasimaal seda ei võimalda, seal tuleb kõik käigu pealt ja mälu järgi joonistada, vale joont parandada ei saa.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:%D0%9A%D0%BE%D1%82_%D0%B8_%D0%BF%D0%B5%D1%82%D1%83%D1%85_%E2%80%93_%D0%A3%D0%BA%D1%80%D0%B0%D0%B8%D0%BD%D1%81%D0%BA%D0%B0%D1%8F_%D1%81%D0%BA%D0%B0%D0%B7%D0%BA%D0%B0_%D0%A1%D0%BA%D0%B0%D0%B7%D0%BA%D0%B8_%D0%BD%D0%B0_%D0%BF%D0%B5%D1%81%D0%BA%D0%B5_-3.webm
Olen juba öelnud, et igas kuus käib sellest rubriigist läbi mõni tuhkatriinulugu, ja seegi kuu pole erand. Tuhkatriinu läheb ballile, kus kohtub Printsiga. Ainult seekord on Prints kõlvatu. Ta võtab kogemusteta ja kergeuskliku Tuhkatriinu oma armukeseks ning laseb tal arvata, et nad on abielus, aga kui Tuhkatriinu rasedaks jääb, jätab ta maha. Säherdune sisu pahandas tsensuuri, Pennsylvania filmiamet nõudis üle 60 kärpe, välja tuli lõigata libaabielu ja kõik vihjed seksile, nii et vaatajad olid hämmelduses, kui Tuhkatriinul korraga tita süles oli. Lahti tuli saada ka suitsetavatest naistest. Commonsi versioon on kärbeteta. „Tee kaugele idasse" on segu paljudest žanridest, melodraamast ühele poole tragöödiani ning teisele poole toore-munaga-pähe-ja-hanguga-perse-naljadeni. Režissöör on David Griffith, peaosades – ei tule vist üllatusena – Lillian Gish ja Richard Barthelmess. Kaskadööre pole, Gish ja Barthelmess tegid kõik oma trikid ise ning kasutati päris koske, ehkki see oli ainult meetrikõrgune ja sinna monteeriti Niagara juga vahele. Gish hoidis juukseid ja paremat kätt päriselt jäises vees ning käsi ei taastunud sellest lõplikult kunagi. 1920. aasta Oscarite valimisel kandideeriksid siit parim film, režissöör, stsenarist, montaaž, filmitrikid ja Vivia Ogden naiskõrvaosas kuulujuttude levitajana – kuid mitte Gish ja Barthelmess. Eelarve oli 700 tuhat dollarit, kassatulu 4½ miljonit.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Way_Down_East_(film,_1920).webm
1922. aasta tummdokumentaalfilm ühest päevast 75-aastase Edisoni elus. Hoolimata kõrgest east osaleb ta endiselt oma ettevõtete juhtimises. Ta on küll kõva kuulmisega, aga muidu täitsa tegus. Tema perest filmis ei räägita (naine ja 6 last – 3 esimesest ja 3 teisest abielust). Pärast filmi valmimist elas Edison veel 9 aastat. Nõukogude aja inimesena tundus see film mulle propagandana, aga vaadata kõlbab sellegipoolest, hästi tehtud propaganda. Sealt näeb 1920-ndate olustikku. Ja kui te ei tea, kuidas hõõglampe toodetakse, siis vaadake siit.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:A_day_with_Thomas_A._Edison.webm
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Chernobyl_rubble_and_steam_tanks_overlaid.gif
