“Mis mõttes sa jätad mind maha?” Christina hääl oli kerkinud tema jaoks enneolematutesse kõrgustesse. “Mulle tundus, et meil läheb kõik hästi. Ise sa alles täna hommikul ütlesid mulle, et armastad mind!”

Carl tundis end silmnähtavalt ebamugavalt. “No ma armastangi, aga viimasel ajal käib mulle sinu juures peaaegu kõik närvidele, ma ei jaksa enam jätkata.”

“Ei tea, mis asjad minu juures siis nii valesti on?” Naine puuris meest pilguga, mis oleks võinud viie sekundi jooksul tolle jalge ette, otse läbi seitsmekordse hoone, tekitada kiirtee Austraaliasse. Tema peagi endine elukaaslane tõmbus seepeale veelgi enam kössi.

“Noh, sa jätad alati enda järel kõik tuled põlema, su pidev viisist mööda ümisemine ajab mind hulluks ning sa ei pööra mulle piisavalt tähelepanu, vahid ainult oma telefoni.”

“Ja miks sa alles nüüd nende asjadega lagedale tuled? Mulle ütlesid ikka, et oled minuga õnnelik. Valetasid siis või? Oleksid võinud ju varem midagi öelda, kas mulle sinu jaoks tulede ära kustutamine siis raske oleks olnud?” Christina soovis, et ta suudaks lahkuminekuga väärikamalt toime tulla, kuid hetkeemotsioonid pühkisid tema tavapärasest rahust üle.

“Ma ei tahtnud, et sa mu peale ärrituksid,” pomises Carl süüdlaslikult.

“Ja sa arvad, et see oli parem lahendus - kõik endasse hoida ja siis lõpuks lihtsalt alla anda? Või et ma praegu polegi ärritunud?” Mehe saamatu õlakehitus viskas vaid hagu tulle. Naine surus oma lõualuud kokku ja jõllitas meest. “Sul on keegi teine, jah?” paiskas ta lõpuks.

Carli pilk viskus kiiresti üles. “Ei ole, ausõna!” Ta tundus olevat täiesti siiras, kuid Christina oli nende vestluse käigus hakanud mõistma, et asjad nende vahel polnud olnud just sellised, nagu talle tundunud olid, nii et võimalik, et ta eksis ka selles hinnangus.

Ta ohkas. “Vahet pole enam nagunii. Ma lähen jalutama, korja oma asjad kokku ja kao mu silmist, enne kui ma tagasi jõuan.” Ta keeras kannal ringi, haaras nagist oma mantli ning riiulilt käekoti ning tõmbas ukse enda järel pauguga kinni.

Jahe õhk paitas Christina tulitavaid põski, tuues ebamugavale hõõgusele siiski vaid kerget leevendust. Ta rapsas käega eemale paar tumedat juuksesalku, mida tuul kippus talle näkku puhuma. Tema pehmetes tennistes jalad kandsid teda kiiresti tülikoldest eemale. Mitmendat korda oma elu jooksul leidis ta end ülimalt frustreerituna inimeste võimest rääkida üht ja mõelda hoopis teist. Miks ei võinud keegi ometigi normaalselt väljendada seda, mida nad mõtlesid või tundsid? Miks peab inimsuhetes pidevalt käima mingi mõistatamismäng? Kuidas ometi suudaks ta näha ja mõista, mis inimeste peas toimub, kui nad seda talle ise ei räägi?

Mantlihõlmu jaheda sügistuule eest koomale tõmmates astus Christina ülekäigurajale. Vaid sekundi murdosa võrra hiljem kuulis ta pidurikriginat ning märkas silmanurgast taksot, milles polnud juhti. Põrgusse need isesõitvad autod, jõudis ta veel mõelda enne, kui masina põrkeraud tema põlveõndlaid tabas ning ta laia kaarega sõiduteele lennutas.

“Kahjuks teie nägemine paremast silmast iseenesest enam ei taastu,” sõnas doktor Merimaa kaastundlikult Christinat silmitsedes. Naine oli tema juures tagasi peale kuu aega kestnud ootusaega. Peaaegu kõik avariist põhjustatud vigastused oli tema keha juba ise kõrvaldanud. Peatrauma tagajärjel kahjustunud nägemisnärvi suhtes oli tema lootus aga kadunud juba ammu enne seda, kui see sõbralik vanemapoolne naisarst tema vastas need sõnad kuuldavale tõi.

Ta noogutas alistunult. “Seda ma arvasingi,” lausus ta, kuid esitas siiski siin kabinetis ilmselt paljukuuldud küsimuse: “Kas tõesti siis mingit võimalust raviks ei ole?”

Doktor Merimaa oli pika hetke vait, enne kui vastas. “Võib-olla on. See tehnika on küll veel väga uus, võetud kasutusele alles aastal 2034 Rootsis ja paar aastat ei ole arstiteaduses just eriti pikk aeg. Mujal maailmas on see mitmeid patsiente suurepäraselt aidanud, kuid siinsetel arstidel sellega kogemused veel puuduvad. Ja haigekassa seda ei kompenseeri, kõik kulud tuleks tasuda teil endal.” Christinale vahepeal sõna andmata vajutas doktor toa keskel seisval sambakesel nuppu ja selle kohal lõi helendama anatoomiliselt korrektne, kuid kümnekordselt suurendatud hologrammkujutis silmast ja närvist. Ta osutas punasele lõigukesele joonisel. “See on teie silmanärvi kahjustatud lõik. Närvirakud on hävinenud, seega võimetud edastama silmadest saadud informatsiooni ajju. Kõnealune protseduur seisneb imeväikese implantaadi sisestamises ajju ning selle ühendamises nägemisnärviga, misjärel hakkab implantaat ise edasi andma signaali aju nägemiskeskusele.”

Christina kortsutas kulmu. “See kõik tundub päris keeruline. Tegemist on ju sisuliselt ajuoperatsiooniga, kas see ohtlik ei ole?”

Doktor rehmas käega. “Eks kõigil operatsioonidel on omad riskid. Ja iseenesest ei ole implantaadi ajju paigaldamine enam nii uus tehnoloogia. Mõttejõule reageerivat implantaati on juba pea viisteist aastat kasutatud kunstjäsemetega inimeste abistamisel - tänu sellele liiguvad nende asendatud jalad või käed vastavalt nende tahtele nii nagu pärisjäsemed. Samuti ei ole eelnevalt selle protseduuri läbinutel esinenud mingeid kaebusi, kõik töötab siiani plaanipäraselt. Seetõttu ma sellist lahendust soovitada julgengi. Ma olen veendunud, et spetsialisti käe all pole teil vaja hirmu tunda.” Ta puuris pilguga oma patsienti. “Või muretsete hoopis kulude pärast?”

“Ei-ei, küll ma ka raha kokku saan, kui vaja,” vastas Christina, sisimas ikka veel kõhkleval seisukohal. Peale pikka mõttepausi tõstis ta lõpuks pilgu ja vaatas oma ainsa nägeva silmaga arstile otsa. “Jah, ma olen nõus,” ütles ta, “Ei usu, et midagi hullemaks saaks minna.”

Pea kaks kuud hiljem ärkas Christina ühes Helsingi haiglas. Sellisel tasemel ajukirurgi, nagu tema operatsioon eeldas, Eestis veel ei leidunud, nii tuli ravile sõita üle lahe. Naine paotas südame põksudes oma silmi kõigepealt vaid kriipsujagu ning seejärel läksid need iseenesest juba suureks - ka tema parem silm nägi! Ta vaatas naudinguga heledates toonides palatit enda ümber, heitis pilgu aknast välja sügisestes värvides puuderivile haigla sissesõidutee ääres ning heledatele pilvetupsudele, mis sõudsid sügavsinises taevas. Ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Käega põski pühkinud, tõstis ta selle oimukohale ja kompis väikest juustest paljaks aetud ala. Operatsioonikoht oli vaid paari sentimeetri laiune. Peagi katavad seda uued juuksed ning kogu asi on unustatud. Ukse avanemise hääl pani teda pead tõstma.

“Tere hommikust, Christina!” Doktor Merimaa, kes temaga protseduuriga isiklikult tutvumiseks Soome kaasa sõitnud oli, säras üle kogu näo. “Sinu operatsioon õnnestus imehästi. Kuidas sa end tunned? Kuidas silm on?” Arst oli jõudnud tema voodi kõrvale.

Christina naeratas. “Ma tunnen end suurepäraselt ja ma tõesti näen! Olin juba unustanud, kui imeline on maailm, kui seda kahe silmaga vaadata saab!”

“Võrratu! Nüüd, kui sinu protseduur on hästi läinud, lubab see kindlasti ka järgmiste Eesti patsientide puhul seda kasutada.”

Arsti kõneledes jälgis Christina teda pingsalt. Äkki muutus pilt tema silme ees pisut värelevaks ning doktor Merimaa näol vilksatas justkui mingi vari. Christina pilgutas häiritult silmi. Arst märkas tema ebamugavust.

“Kas kõik on korras?” küsis ta, häälde siginemas väike mure.

Christina kõhkles. “Ma isegi ei tea, korraks lõi nagu pildi virvendama.” Ta vaatas toas ringi ning lasi pilgul üle erinevate esemete käia. “Samas tundub nüüd nagu kõik okei olevat.” Kuid silmi jälle teisele naisele pöörates, tuli võbelus tagasi. “Aga kui ma nüüd teid vaatan, häirib mind miski jälle. Ja just selles paremas silmas. Äkki on valgus selle nurga alt kuidagi kehv?”

Doktor Merimaa ilme tõsines. “Silma endaga teil kindlasti mingit muutust olla ei saa, seda me ju füüsiliselt ei puutunud. Tõenäoliselt on tegemist tõsiasjaga, et aju veel kohandub implantaadiga. Saadan teid igaks juhuks kontrolli, kus vaadatakse, kuidas impulsid läbi selle liiguvad. Ma ei usu, et millegi pärast praegu muretsema peaks.”

Järgmisel hommikul sõitis Christina tagasi Tallinna. Kõik testid olid näidanud, et implantaat töötab suurepäraselt, on ajus kenasti omal kohal ning ei tohiks mingeid muresid tekitada. Spetsialistid soovitasid ajule nädala või paar harjumisaega anda ning kui siis nägemishäire jätkub, tagasi arsti poole pöörduda.

Laeval ringi kõndides hämmastas naist kõige enam see, et esemete vaatlemine ei kutsunud kordagi esile mingeid ebakorrapärasusi tema nägemises, samuti ei olnud probleemi inimestega, kes parasjagu vait olid. Küll aga märkas ta virvendamist inimeste näol, kellega ta ise vestles või kes ajasid juttu kellegi teisega. Ta ei saanud sugugi sotti, millest see võis tulla.

Lõunastama läks naine laevakohvikusse, leides koha ruumi nurgas akna all, võõraste pilkude eest üpriski varjatud ühe lopsaka potitaimega. Ta tundis vajadust hetke hinge tõmmata ning järele mõelda. Ja kindlasti oli tal lõuna lõpetuseks vaja saada kohvi ja kooki. Lihtsalt oli selline päev. Valitud koht andis Christinale võimaluse silmatorkamatult teisi einestajaid jälgida. Nii tuli talle mõte võrrelda kahe silma nägemisvõimet eraldi, lootuses, et see aitab tal paremini mõista, mis värelevat pilti põhjustab. Temast paari meetri kaugusel istus umbes kahekümnendates paarike. Christina sulges parema silma ning fokuseeris oma pilgu neile. Noormees kandis tumedaid teksasid ning lihtsat sinist T-särki, tema kaaslane aga oli oma välimusega tunduvalt enam vaeva näinud: tüdruku blondid, otstest punakaks toonitud juuksed olid kinnitatud kõrgesse hobusesabasse, lühike valge kehasse töödeldud kleit rõhutas tema kumerusi ning põlvedeni ulatuvate säärtega saabaste tikk-kontsad lisasid jalgadele pikkust. Christina märkas rahulolevalt, et tema vasak silm tundus olevat täiesti korras, ei mingit virvendust ega võbelust. Nüüd pani ta selle silma kinni ning piilus tüdrukut läbi parema. Temani kandus neiu hääl.

“Ma ütlen sulle, et me oleme ainult sõbrad! Mis asja sa pabistad nii palju? Kas sa tõesti arvad, et keegi saaks meie vahele tulla?” Noore naise toon oli rahulik ja julgustav, kuid tema täiuslikult viimistletud parem kulm tõusis pilkavalt ning punaseks toonitud suu kiskus põlglikult muigele. Tema kaaslane ei paistnud tema tooni ning näoilme vastukäivust tähele panevat. “Sa ju tead, et ma armastan sind, ma ei vahetaks sind kellegi teise vastu, isegi kui tal oleks näiteks palju raha, mida minu peale kulutada.” Tüdruk võttis oma kaaslase käe ning surus seda soojalt, tema nina aga tõmbus halvakspanevalt krimpsu.

Mis värk ometi sellega on? mõtles Christina. Miks ta selliseid nägusid teeb, kui ise samal ajal lembesõnu räägib?

Alles siis märkas ta, et näeb oma parema silmaga täiuslikult - ei mingit kahelinägemist ega virvendust. Ta ohkas kergendatult. Mõnuga lasi ta järgmisel koogitükil suus sulada ning silmitses vahelduseks aknast paistvaid vahutipulisi laineid. Siis pööras ta pilgu jälle paarikesele ja ta kõht tõmbus krampi - virvendus oli tagasi. Ta kontrollis jälle kumbagi silma eraldi - mõlemad nägid üksi töötades hästi ning selgelt, koos aga häirivalt.

Kui ta niimoodi vaheldumisi kiiresti silmi pilgutas, jätkuvalt sama neiukest piiludes, jõudis ta äkki arusaamisele, et kumbki tema silm näeb erinevat pilti - vasaku silmaga vaadates oli tüdruku näoilme rahulik, sõbralik ja armastav, parema silmaga aga nägi ta tema ilmes peegelduvat vaoshoitud viha, põlgust ja üleolevust. Mida värki?

Christina oli päris segaduses. Ta tõusis, et tellida leti äärest endale veel üks latte. Huvi pärast läks ja valis ta endale nüüd teise koha nii, et noormehe nägu talle paremini kätte paistis.

“Olgu-olgu, ma usun, et teie vahel pole midagi,” sai mees lõpuks neiu jutule sõna sekka. “Ainult et ma ei mõista, miks mu sõber oleks pidanud mulle valetama selle kohta, et ta teid suudlemas nägi.” Huvitavalt kombel püsis poisi nägu Christina pilgu all selge ja teravapiiriline, ei mingit virvendust. Ükskõik kumma silmaga ta proovis teda vaadata, nägid silmad võrdselt hästi ning täpselt sedasama pilti. “Ma lihtsalt tahan, et me oleksime teineteisega ausad. Kui sul tõesti on kellegi teise vastu tunded tekkinud, siis sa võid mulle seda ju lihtsalt öelda, eks?” Christina pööras pilgu tüdrukule - ja jälle eristas ta tema ilmes kahte eri varianti.

“No mina ka ei tea,” kostis neiu vastuseks, suured silmad kutsikalikku pühendumust väljendamas, samas aga salakavalalt kissi tõmbudes. “Võib-olla on ta lihtsalt armukade? Minu meelest on ta mind alati pisut ihara pilguga vaadanud. Ja kas saakski seda talle pahaks panna?” Ta naeratas võrgutavalt ning viskas oma blondid juuksed kerge liigutusega üle õla. Nüüd virvendus Christina silme eest kadus ja pilt oli selge.

Noormees naeratas kergelt ja vastas: “Ega vist saaks küll.”

Nad tõusid lauast ning Christina jäi oma uute avastuste üle pead murdma.

Järgnev kuu igapäevast elu kinnitas Christina esimeste päevade kogemusi – tema nägemishäire ilmnes vaid inimestega suhtlemisel, kuid ka seda mitte alati. Autojuhtimine, arvutiga töötamine ja elutute objektide jälgimine ei tekitanud talle mingeid probleeme. Siiski otsustas ta doktor Merimaale asja ära rääkida.

“Hmm, äärmiselt huvitav,” ütles arst, kui oli Christina loo kordagi vahele segamata ära kuulanud. “Kas nimetatud olukord tekitab teile kuidagi muul moel ka vaeva - peavalusid või -ringlust näiteks?” Christina raputas pead ja doktor jätkas: “Ma ei ole küll kunagi millestki taolisest kuulnud. Mulle hakkab tunduma, et siin ei ole küsimus otseselt implantaadi rikkes, vaid selles, kuidas teie aju läbi parema silmanärvi saadud infot tõlgendama on hakanud. Te ju kindlasti teate, et selles osas, mida me maailmast näeme ja tajume, teevad aju ja silmad koostööd, näiteks pöörab aju silmadest saadud tagurpidi pildi meie jaoks õigetpidi. Tänu sellele töötavad ka optilised illusioonid, et teatud pildiline info võib meie aju segadusse ajada. Kas teile ei tundu, et olete ehk oma parema silmaga hakanud tajuma paremini teistelt inimestelt tulevat mittenähtavat informatsiooni ehk tundeid, mida nad püüavad peita? Mulle paistab, et teie parem silm aitab teil nüüd edukamalt kasutada oma “südamesilmi”, kui nii võib öelda.” Ta muheles kergelt oma võrdluse peale.

Arsti sõnadele järgnenud pika pausi ajal töötles Christina palavikuliselt oma kogemusi. “Teil on vist õigus,” vastas ta lõpuks. “Nüüd hakkan ma kõigest aru saama - miks laste näod mulle reeglina selged on ja miks tunnetest rääkides inimesed sageli mu nägemist häirivad - see tõesti on loogiline!”

“Aga nüüd jääb üks küsimus,” sõnas doktor Merimaa mõtlikult. “Kas see olukord segab teid niivõrd, et me peaksime implantaadi eemaldamisele mõtlema ja te peaksite leppima ideega jäädavaks nägemise kaotuseks paremast silmast, või suudate oma ülejäänud elu jooksul selle kõrvalekaldega toime tulla?”

Christina noogutas. “Ma olen sellele juba mõelnud ning vastus on jah, ma suudan sellega toime tulla. Kindlasti ei taha ma implantaadist loobuda. Olen hakanud sellega juba harjuma ning see ei sega mind enam nii väga.”

“Olgu siis nii!” noogutas arst rahulolevalt. “Igal juhul ootan teid siia kolme kuu pärast tagasi, et saaksime üle vaadata, kuidas teil läinud on.”

Mida aeg edasi, seda rohkem märkas Christina, kuidas tema võime näha inimeste peidetud emotsioone mõjutas tema suhtumist maailma ja inimestesse tema ümber. Ta kaotas rohkem sõpru kui võitis. Väsima oli naine hakanud ka oma tööst. Kriminaaladvokaadina oli ta alati tahtnud uskuda oma klientide süütusesse, kuid nüüd mõistis ta iga päevaga üha enam, et ühtki päris süütut inimest tema kaitse all kohturuumi ei sattunudki. Tema peas peeti kohtuprotsess ära ammu enne kohtusaali jõudmist ning alati oli otsuseks rohkem või vähem “süüdi”.

Pärast poolt aastat kestnud sisemist rahutust, mis lõpuks tormiks kasvas, pani Christina lahkumisavalduse oma ülemuste lauale, tuues põhjenduseks ülemäärase tööstressi ning selle tagajärjena vaimse tervise halvenemise. Samas polnud tal selleks hetkeks veel vähimatki aimu, mida oma ülejäänud eluga peale hakata.

Samal õhtul helises tema telefon. Tundmatu number. Ta kergitas kulmu ja valis vastamiseks häälkõne tavapärase holokõne asemel.

“Tere, Christina kuuleb!”

“Tere, mina olen Märten Sillaots Kaitsepolitseist. Kas teil on hetk aega rääkida?”

Naise süda hakkas peksma ning ta lasi silme eest läbi kõik oma endised kliendid. Ta ei leidnud selle lühikese inspektsiooni käigus ühtki põhjust, miks KAPO tema vastu huvi tundma peaks. Ta oli muidu väga palju politseiga koostööd teinud, kuid kaitsepolitseiga puutus kokku esimest korda. “Jah, on ikka,” vastas ta, püüdes oma ärevusest hoolimata enesekindlalt kõlada. “Kas midagi on juhtunud?”

“Ei, ei, ärge muretsege, teil pole mingeid pahandusi! Mul on teile hoopis üks pakkumine.” Mehe hääl oli meeldiv ja kõditas naise kuklakarvu.

“Tõesti? Milline siis?” Christina ärevus oli juba asendumas huviga.

“Me kuulsime, et te loobute oma tööst advokaadina. Kui teil ei ole just kindlat ideed nüüd mõnda oma eluunistust täitma hakata, võiksite ehk kaaluda meiega liitumist.”

“Aga ma pole ju mingi politseinik,” imestas Christina, “kuidas saaksin mina teile kasulik olla?”

Märten naeris kergelt. “Ega meile tulemiseks peagi kindlasti enne politseinik olema. Teie kogemus õiguskaitses on juba piisavalt hea argument, samuti võõrkeelteoskus ning võime erinevate inimestega toime tulla. Pealegi,” lisas ta juba ettevaatlikumalt, “on meieni jõudnud info, et teil on üks ainukordne omadus näha inimesi sellistena, kes nad on, mitte sellistena, kellena nad end esitlevad.”

“Mida te sellega silmas peate?” küsis naine teravalt. Mitte keegi peale tema raviarsti tema omapärast ei teadnud. Arst aga poleks tohtinud tema saladust teistega jagada. Ta ei soovinud ka praegu sellele võõrale otse tunnistada, kuidas asjad on.

Mees teisel pool toru ohkas kergelt. Ilmselt oli ta lootnud, et see vestlus läheb kergemini.

“Kui ma tõesti pean selle selgelt välja ütlema, olgu nii. Me teame kindlast allikast, et tänu teie parema silma närvile siirdatud implantaadile näete te selle silmaga inimeste reaalseid tundeid, nii et teil on kerge aru saada, millal nad räägivad tõtt ja millal mitte. Ja enne, kui te pärima hakkate, siis ei, teie arst ei rääkinud meile sellest, te võite teda ka edaspidi usaldada. Meil on oma viisid, kuidas meile vajalikke inimesi leida, kuid kahjuks ma neid teile praegu paljastada ei saa.”

Christina huultele kerkinud küsimus suri sealsamas. Vestlusesse sigines pikk vaikus, kuni naine kuuldut läbi töötas. Lõpuks sõnas Märten:

“Ma saan aru, kui teil on otsustamiseks aega vaja. Võite mulle alati selsamal numbril tagasi helistada. Head õhtut!”

Naisel kulus mõtlemiseks veel vaid kümnendik sekundit. “Oodake, ma olen nõus!” hüüdis ta, lootes, et mees teda veel kuuleb.

Hetke pärast kostis telefonist mehe naeratav hääl: “Olete nõus? Suurepärane! Kas saate homme läbi tulla, et põhjalikumalt vestelda?”

Christina leppis kohtumise kokku ning lõpetas kõne. Nüüd peksis tema süda hoopis elevusest. Kuigi otsus oli tulnud kiiresti, tundis ta, et see on tema jaoks õige.

Järgmisel hommikul hetk enne kella kümmet astus Christina Tõnismäel asuvast kaitsepolitsei hoone peauksest sisse. Teda tabas üllatus, kui ta vaimusilmas nähtud kõhuka kiilaneva keskealise meesterahva asemel leidis end tervitamas hoopis kolmekümnendate lõpus oleva tumeda silmadele langeva juuksetuka ning pilkupüüdvate roheliste silmadega mehe, kes jälgis teda teispool turvaväravaid. Naine vajutas harjunud liigutusega oma pöidla sõrmejäljeskännerile, mis tema isiku ühe hetkega tuvastas, ning seisatas korraks 3D skänneritega varustatud väravate vahel, mis lasid turvatöötajal kontrollida, et ta ohtlikke esemeid majja sisse smugeldada ei ürita.

Kui Christina oli turvakadalipu läbinud, astus mees tema poole ja sirutas käe:

“Väga meeldiv on lõpuks tutvuda, mina olen Märten.” Tema silmanurkadesse tekkisid kurrukesed ja naine leidis end tema kätt surudes vastu naeratamas. “Tere tulemast kaitsepolitseisse!”

Märten juhatas naise edasi teisel korrusel asuvasse kaunilt sisustatud kabinetti, kus mees istus akna all asuvasse tugitooli, pakkudes Christinale istet identses toolis teisest mugavas kauguses.

“Ega te öö jooksul oma meelt muutnud pole?” küsis mees pikema sissejuhatuseta.

Christina raputas pead. “Ei, olen oma soovis teiega liituda kindel. Kuid kuidas ma täpsemalt teile kasulik saaksin olla? Seda ma öö jooksul välja nuputada ei suutnud.”

Märten toetus küünarnukkidega põlvedele ning nõjatus naise poole, talle sügavalt silma vaadates. “Kaitsepolitsei suuremad ülesanded sisaldavad riigireeturite ning terroristide paljastamist. Kuigi me kasutame inimeste ülekuulamisel ka salvestuste abil kahtlusaluse mikronäoilmete analüüsi, et veenduda nende jutu tõesuses, on selle meetodi efektiivsus vaid seitsekümmend protsenti – see tähendab, et umbes kolmandik inimesi on suutelised enda füüsilisi reaktsioone nii hästi kontrollima, et nende vestluspartneril on võimatu aru saada, kas nad on siirad või mitte. Teie abil loodame me edukuse protsendi viia sajani.”

“Aga mina pole ju kunagi saanud kontrollida, kas minu arusaamad inimestest on alati õiged või mitte. Äkki suudavad nad petta ka mind?”

“Tõsi,” sõnas Märten, ajas end sirgu ning toetus istme seljatoele. “Aga siin olekski kasu ka mõlemapoolne. Me saame teil aidata välja uurida, kui kaugele teie anne ulatub ning kui usaldusväärne see on. Meile tundub, et see oleks igal juhul katsetamist väärt. Teie töö ei oleks ohtlik. Saaksite töötada siitsamast majast ning jälgida reaalajas toimuvaid ülekuulamisi. Mind huvitab - kas teie anne ka videosalvestiste peal töötab?”

Christina raputas pead. “Ma küll ei ole seda kunagi täheldanud. Mulle tundub, et selleks on siiski päris inimest vaja näha.”

“Seda me arvasimegi. Videos pole ju võimalik inimesi ruumiliselt vaadelda, nii et mõni ilme võib seetõttu jääda varju, takistades tervikpildi kujunemist. Ent kui saate piisavalt harjutada, võib äkki siiski juhtuda, et õpite ka salvestiste pealt midagi nägema. Ilmselt aga töötavad teie silmad koostöös teiste meeleorganitega, mis võtavad vastu ka mittevisuaalset infot, nagu hääletoon või näiteks isegi inimese lõhn. Lõppude lõpuks on ju meie aju see, mis kogutud teabest ühise pildi loob.”

Naine jälgis naudinguga mehe meeldivat nägu, mis püsis tema pilgu all stabiilsena, häirimata tema tundlikku silma. Mehe habe oli hoolsalt aetud, lõuajoon kindel, miimika talitsetud, kuid enesekindel. Üks vähestest headest ja ausatest meestest, mõtles Christina omaette. Temaga võib koos töötada küll. Tahtmatult libises tema pilk üle Märteni käte ning ta tundis rahulolulainet, nähes sõrmusesõrmi rõngastamata.

Märten jätkas: “Millal teile sobiks meile tööle asuda? Kas teil on vanas kohas veel asju kokku tõmmata või olete juba vaba?”

“Kuidas oleks järgmise esmaspäevaga?” pakkus Christina. “Nii saan mõne päeva puhata ka, ei mäletagi, millal see viimati juhtus.”

Mees noogutas. “Meile sobib see hästi.”

Järgnesid kõnelused töötasu teemal, vestlus riigisaladustele ligipääsu nõuetest ja muust konkreetse ametikohaga seonduvatest detailidest. Tunnike hiljem tundus olevat vajalik öeldud, nii et Märten saatis Christina välisukseni.

“Jään meie koostööd ootama,” ütles ta lõpuks ning naisele tundus, et tema ilmes peegeldus ka midagi muud peale professionaalse huvi.

Mõne järgneva nädala jooksul elas Christina oma uude keskkonda kiiresti sisse. Ta nautis intelligentsete töökaaslaste seltsis viibimist ning fakti, et nende arukusega ei kaasnenud üleliia kõrget enesehinnangut nagu advokaatide puhul pahatihti kombeks oli. Alguses tegi ta tutvust kaitsepolitsei tööga üldiselt, seejärel aga asus läbi vaatama hunnikute viisi hologrammidena jäädvustatud ülekuulamiste salvestusi, mille puhul sai ta kujutist nii ja teistpidi keerata, sisse ja välja suumida. Kahjuks ei näinud ta sellistel salvestistel inimeste nägudel tundevirvendusi, küll aga õppis ta uuel moel märkama väikseid hääletoonimuutusi nende kõnes ning žestide rohkust või nende puudumist, samuti sai talle omaseks KAPO ülekuulamistehnika, nii et peale kaht nädalat pingsat tööd salvestistega, võis ta sageli juba ette ennustada, kuhu suunas intervjuu liikumas on.

Lõpuks saabus see päev, kui Märten naise kabineti uksele koputas ning innustunult lausus:

“Nüüd on sinu tähetund käes, Christina! Meil on ülekuulamistoas üks võimalik korrumpeerunud riigiametnik ja me ootame sind teda jälgima.”

Naise hingest käis läbi elevusevärin, kui ta tõusis, kätega seelikut silus ning mehe kannul esimese ülekuulamistoa kõrval asuvasse ruumi astus. Naljakas, mõtles ta läbi ühepoolse peegli teises ruumis istuvat kaitsepolitseiametnikku ja kahtlusalust silmates, kuidas mõned asjad ei muutu kunagi. Ühepoolsed peeglid politseiruumides jäävad kasutusele vist veel järgmise sajandini.

Lipsustatud tumedate juuste ja valge särgiga politseiametniku vastas istus peente näojoontega rätsepakostüümis keskealine naisterahvas. Mitte just tavapärane rahadega sahkerdaja.

Ametniku hääl oli naise poole pöördudes jahe:

“Diana Lehtmets, te olete Riigihankekeskuse juht olnud nüüdseks kaheksa aastat. Kas mul on õigus?”

Naine ei vastanud, ainult noogutas, ilme rahulik.

Mees jätkas: “Meile on hakanud silma, et viimase viie aasta jooksul on paaris erinevas valdkonnas hankeid võitnud ühed ja samad firmad.” Ta toksis midagi oma tahvlil. “Täpsemalt, ehitussektoris on rohkem kui pooltel juhtudel osutunud võitjaks KLC Ehitus, sõidukite hankes jällegi Future Motors. Kuidas te seda selgitate?”

Diana raputas naeratades pead, kuid Christina parem silm märkas naise kulme murelikult kortsu tõmbumas. “Kuulge, Riigihankekeskus saigi viisteist aastat tagasi loodud selleks, et mitte ainult lihtsustada suurte tehingute dokumentatsioonipoolt, vaid ka selleks, et muuta protsess nii läbipaistavaks kui võimalik. Ma olen kindel, et teil on juba olemas kõik informatsioon nende hangete kohta ning ilmselt olete leidnud, et need vastasid nõutele.” Kuigi tema nägu oli jätkuvalt rahulik, nägi Christina tema silmi ruumis justkui väljapääsu otsides ringi vilamas.

“Kuid ka teiste firmade pakkumised olid nõuetekohased, kui te sellele viitate,” ei lasknud ametnik end häirida. “Meile tundub nende firmade sage võit lihtsalt liiga suure kokkusattumusena.”

“Tundub? Kas te oma töös põhinetele tunnetele?” Diana kergitas üht kulmu ning vaatas uurivalt mehele otsa. Christina pilgu all kõverdusid tema suunurgad aga peaaegu nutuvõruks.

Mees jättis tema märkuse tähelepanuta. “Fakt on, et on firmasid, mis riigihankeks tegid ühe või teise kriteeriumi järgi paremad pakkumused, aga teie eelistasite siiski eelpoolmainituid.”

Diana naaldus küünarnukkidega lauale toetudes mehe poole ja vaatas talle sügavalt silma. “Nagu te ütlesite - ühe või teise kriteeriumi järgi. Tingimusi on erinevaid, niisiis kaalume pakkumusi mitme külje pealt. Otsustasin alati selle pakkumuse kasuks, milles enim kriteeriume hanke tingimustele paremini vastas.” Ta kehitas õlgu ning naaldus uuesti seljatoele, kuid tema ilmes Christina lõdvestumist ei märganud - tema kulmud olid ikka ninajuurele tõmbunud ja huuled kokku surutud. “Tundub,” rõhutas ta, “et neil on tööl lihtsalt väga head spetsialistid, kes teevad riigihanke pakkumuste koostamisel suurepärast tööd.”

Nüüd nõjatus politseinik naise poole. “Kuidas finantseerisite oma villa ehitamist Kakumäele? Pangalaenu te võtnud ei ole ning teie mees on õpetaja, nii et tema taskust see kindlasti ei tulnud.”

Diana puhkes naerma. “Õnneks õpetas mu ema mind elama kokkuhoidlikult ning vanaema teadis, et parim koht raha kogumiseks on sukasäär. Olen elu jooksul osanud piisavalt koguda tuleviku suurteks projektideks.” Christina jälgis teda rääkimise ajal pead raputamas. “Pealegi on see minu eraasi ning ei ole minu teada käesoleva vestluse teemaks. Kas ma võin nüüd minna? Mul on tähtis kohtumine ees.”

Ametnik noogutas ja tõusis. “Palun olge valmis edasisteks küsitlusteks,” sõnas ta ning juhatas naise ukse poole. Viimasel hetkel enne väljumist vaatas Diana peegli poole ning tema pilk ristus Christina omaga. Naise silmist peegeldus tõsine mure.

“Miski on siin tõeliselt mäda,” lausus Christina mõtlikult.

“Ma olen sinuga nõus,” vastas mees tema kõrval. “Ilmselgelt peame selle asjaga edasi tegelema.”

Mõne päeva pärast koputas Märten Christina toa avatud ukse piidale, endal võidukas naeratus näol.

“Tead mis, me leidsimegi Diana Lehtmetsa vastu tõendid, mis näitavad, et ta võttis neilt firmadelt altkäemaksu nende pakkumuste eelistamiseks. Sinu esimene juhtum on lahendatud!”

Christina naeratas talle oma laua tagant. “Mis minu juhtum, ma vaevalt tegin ju midagi. Ma lihtsalt vaatasin üht ülekuulamist ja oligi kõik.”

“Ära ole nii tagasihoidlik, ilma sinuta me seda teha poleks saanud. Nii ju üks hea meeskond toimibki - kõik panustavad ja kõik tähistavad koos võitu. Tule, lähme õhtul välja sööma!”

Vaid hetke kaalutles naine, mida see kutse võis tähendada. “Okei, lähme. Ma lõpetan kuskil pool kuus, kas peale seda sobib?”

Märteni rohelised silmad särasid eriliselt, kui ta naisele otsa vaatas. “Sobib!”

Tööl oli Christina suhelnud Märteniga vaid professionaalsel tasandil ja rääkinud peamiselt tööjuttu. Õhtusöögi ajal nägi ta mehest aga hoopis teist külge - vaimukat, haritut ja laia silmaringiga inimest, kelle siirus tõmbas naist magnetina. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas tema silmad mehega koos olles alati ühisel nõul olid, ei mingit virvendamist ega juttu varjatud tunnetest.

Šokolaadisuflee kohalt üles vaadates tõsinesid Märteni silmad lõpuks ning ta pani koogikahvli käest.

“Ma pean sulle midagi rääkima,” sõnas ta. “Kuigi mulle teeb meie ühine võit suurt heameelt, on ka üks teine põhjus, miks ma sind täna välja kutsusin.”

Christina süda hakkas kiiremini lööma. Ka tema asetas oma kahvli taldrikule.

Mees jätkas. “Me oleme oma osakonnas juba pikemat aega kahtlustanud, et keegi meie seast mängib topeltmängu ja müüb infot venelastele. Nüüd, kus sa oma esimese juhtumiga oled oma võimeid meile tõestanud, lubas ülemus mul sulle ausalt ära rääkida, et kutsusime su pardale selleks, et aitaksid meie enda töötajatel silma peal hoida. Sellest ka põhjus, miks ma tahtsin sinuga täna majast väljaspool rääkida - üleliigseid kõrvapaare meid siin restoranis kuulamas pole.”

Christina noogutas. See polnud küll jutt, mida ta salajas oodanud oli, kuid teda liigutas usaldus, mida tema vastu üles näidati. “Saan aru, minust võib selles olukorras vist tõesti kasu olla. Kuidas ma seda tegema peaksin?”

“Anna meile lihtsalt iga kord teada, kui sulle kellegagi tööasjadest rääkides silma hakkab, et nad ei ole päris siirad. Siis saame üheskoos otsustada, kas see inimene vajab lähemat tähelepanu või mitte.”

“Tundub lihtne,” sõnas naine ja võttis ampsu sufleed.

“Veel üks asi,” lisas Märten. “Sa tõeliselt meeldid mulle ja ma tahaksin meie isiklikku tutvust edasi arendada, kui see sulle vastuvõetav oleks.”

Christina tõmbas koogi hingekurku ja hakkas läkastama. Lõpuks suutis ta pomiseda: “Oleks küll vastuvõetav.”

Kontoriromaanidele ei vaadatud KAPOs just eriti hea pilguga. Liiga palju oli kaalul selleks, et omavahelised suhtekriisid tööd segama hakkaksid. Seetõttu varjasid Märten ja Christina oma kosuvat suhet töökaaslaste pilgu eest kiivalt, jäädes tööl asjalikuks ja viisakaks ning pigem vältides liigset koos viibimist. Õhtutundidel kokkusaamistest kasvasid aga ajapikku välja ka üleöö kokkusaamised, nii et Christina viis Märteni poole isegi mõned hädavajalikud tualett-tarbed ning varuriided.

Kolleegide taga nuhkimine oleks Christinale olnud vastumeelne, kuid lihtsalt teiste sõnade ja tunnete erinevuste ettekandmine ülemusele ei tekitanud talle moraalseid pingeid. Üheskoos arutasid ja otsustasid nad, kas siiruse puudumine mõne töötaja jutus konkreetsel hetkel oli midagi sellist, mis vajas uurimist või mitte. Kui ühine arvamus oli, et asjasse peaks veel pisut süvenema, võtsid otsa üle juba teised kolleegid, keda ülemus usaldas.

Samal ajal oli üha enam ülekuulamisi, kuhu Christina vaatlejaks kutsuti. Vaid vahel harva leidis ta, et kahtlusalune oli viks ja viisakas ning usaldusväärne inimene, kes naise silmade analüütilise pilgu all puhta südametunnistusega kaitsepolitsei pihtide vahelt pääses. Enamikul juhtudest oli kahtlustatav siiski ühel või teisel moel asjaga seotud. Christina kaasabil tõusis valetajate tabamise efektiivsus seitsmekümnelt üheksakümne kuuele, mis oli väga arvestatav kasv ja tekitas üldist heameelt kogu organisatsioonis. Naist hakkasid tunnustavalt vaatama ka need vanemad kogemustega mehed, kelle nägudelt ta oma esimesel töökuul oli peegeldumas näinud üleolekut ja pilkeid. Ning tasapisi hakkas ka temas endas tekkima tunne, et ta kuulub sellesse organisatsiooni, olles selle täieõiguslik liige. Tundus, et tema elu on leidnud uue sihi ja eesmärgi.

Ühel kaunil kevadõhtul kodu poole jalutades juhtus Christina läbi klaasukse sisse kiikama ühte vanalinna restorani. Enda rõõmuks märkas ta Märtenit istumas ja juttu ajamas mehega, kes elavalt midagi seletas. Naise suunurgad kerkisid üles ning ta astus hoonesse sisse.

“Tere!” ütles ta Märteni selja taga. Kumbki mees polnud märganud tema lähenemist.

Märten võpatas korraks ja pööras ringi. Hetke pärast ta tõusis ja suudles Christinat kergelt.

“Tere, kallis, sa täitsa ehmatasid mind!” Siis pöördus ta tagasi oma kaaslase poole. “See on minu vend Romet.”

Teine mees tõusis püsti ja surus Christina kätt. Tema silmad olid pruunid, juuksed punaka alatooniga ning alumist näopoolt kattis hästi hooldatud lühike habe. Tema vabas stiilis riietus oli kontrastiks Märteni tööülikonnale. “Meeldiv tutvuda,” sõnas Romet sõbralikul toonil, kuid Christina parem silm püüdis tema näol üllataval kombel kinni põgusa hirmuvirvenduse.

“Samad sõnad,” vastas naine uue tuttava kätt vabastades. “Pean tunnistama, et ma olin unustanud, et Märtenil ka vend on. Tema õde ma küll tean.” Ta lasi oma silmadel oma kallima ja tema venna vahel rännata. “Mul on küll raske teie vahel perekondlikku sarnasust märgata. Ehk ainult suus ja kõrvade kujus.”

Märten naeris kergelt. “Sa pole esimene, kes seda ütleb. Tegelikult on Romet minu isapoolne poolvend ja kuna meie mõlema perekonnas on just emapoolsed geenid need, mis tugevamini välja löövad, ongi meie omavaheline sarnasus minimaalne.”

“Igal juhul tundub mulle, et teie mõlema emad on kaunid naised,” sõnas Christina.

“On küll,” kinnitasid mehed nagu ühest suust ning Märten kutsus naist nendega liituma.

Seepeale Romet tõusis. “Tead, oli tore sinuga jälle kohtuda vennas, aga ma pean nüüd minema. Perekondlikud kohused ootavad. Pealegi on sul nüüd minust ilusam kaaslane, kellega kohvi juua.”

Christina ja Märten jätsid Rometiga hüvasti ning tellisid endale kohvi ja kooki. Kuigi nende tolle õhtune kokkusaamine oli juhuslik, ei olnud midagi juhuslikku selles, et nad õhtu hoopis Märteni juures lõpetasid.

Hommikul unest ärgates sirutas Christina end Märteni pehmete voodilinade vahel mõnusalt pikaks nagu lõunauinakust ärkav kass. Märten istus juba hommikumantlis toanurgas asuva laua taga ning klõbistas kiiresti arvutiklaviatuuril. Äkki kostis köögist suurt särtsumist.

Mees vandus endamisi ja kargas püsti. “Jää sinna, kus sa oled! Ma unustasin ära, et ma panin munad keema. Hommikusöök voodis kümne minuti pärast.”

Christina heitis laisalt pilgu kellale, mis näitas juba kümme minutit pärast üheksat. Nad ei pidanud täna kella peale kontorisse tormama, kuid ta ootas üht olulist erameili. Ta ajas end istukile ning kobas käekotist telefoni otsida. Selle aku oli tühi. Siis vaatas ta Märteni töölauale lahti jäänud läpakat. See oli mehe isiklik arvuti. Neil oli algusest peale omavaheline kokkulepe, et nad üksteise isiklikke asju austavad ega näpi, kuid see oodatav kiri oli talle tõesti tähtis.

“Märten, kuule, kas ma tohin korraks su läpakat kasutada?” püüdis ta end üle köögist kostva veepahina ja pannisärina kuuldavaks teha.

“Sa räägid midagi või?” hüüdis mees vastu. “Oota korraks, ma praegu ei kuule!”

Christina oli kindel, et mehel poleks midagi selle vastu, kui ta korraks arvutit kasutaks. Masin ei olnud jõudnud veel lukku minna, nii et naine istus toolile ja klõpsis brauseriikoonil. Hetkel enne selle avanemist jõudis ta märgata ekraanil lahti olevas dokumendis paari tähelepanu tõmbavat sõna. Ta klõpsis brauseri uuesti kinni ning jäi kirjutist lugema.

“Minu meelest leppisime me kokku, et me üksteise asju ei puutu,” kostis äkki magamistoa ukseavast külm hääl.

Christina tõusis ning taganes vastu akent. “Sina oledki see reetur, keda te mind püüdma palkasite. Kuidas see võimalik on?” Tema rinnus peksles süda, täis pettumust, valu ja hirmu. “Kuidas võisid sa mind ninapidi vedada? Ma ei näinud sinus kunagi midagi muud, kui sinu siirast olekut! Kas sa siis ei armastagi mind?” Pisarad hägustasid naise nägemist ja kogu tema sisimus tõmbus valusalt krampi, kui Märten tasapisi tema poole liikus, nägu neutraalne ja naise silme all ikka veel selgepiiriline.

“Armastada sind?” põlgus mehe toonis tungis sügavale Christina südamesse. “Armumine on vaid keemiline reaktsioon kehas, seda ei tasu liiga tõsiselt võtta. Loomulikult pidin ma sind enda poole võitma, kui nad sinu meeskonda tõid. See vaid kindlustas mulle tagalat, sest armunud inimene näeb maailma veel udusemalt kui tavaliselt. Ja sina panid liiga palju lootust sellele, et näed inimeste tundeid ning mõistad seeläbi, kes nad on.” Märteni näole venis üleolev irve, kui ta jätkas: “Aga tunded - need on nõrkadele! Tunded on selleks, et neid valitseda ja alistada, mitte neid väljendada ja nende ajendil käituda. Ma vean kihla, et sa polnud arvestanudki sellega, et mõni inimene võib oma tunded lihtsalt välja lülitada, et võib leiduda mõni minusugune, kes laseb end juhtida vaid intellektil ja ratsionaalsusel!”

“Psühhopaat selline,” sisistas Christina, kui mees oma tiraadi lõpetas. Tema hingevalu oli kiiresti muutunud vihaks, mis talle jõudu andis. Ta käsi sulgus selja taga ümber põrandalambi jala. Märten oli temast nüüd vaid poole meetri kaugusel.

“No, mis me nüüd siis teeme, kullake?” päris mees meelitava tooniga. Ka sel hetkel ei suutnud naise silmad tuvastada mehe näol ühtegi virvendust. “Kas veel viimane sõbralik kohtumine, enne kui ma su elu kui tordiküünla kustutan?” Tema parem käsi haaras naise pihast ning ta surus huuled tema suule. Samal hetkel tõstis Christina käe, et mehele lambiga virutada. Hoop oli jõuline, kuid viimasel hetkel takerdus juhe ning löök kaotas vajaliku hoo. Haiget tegi see mehele siiski korralikult, tekitades ta põsele paarisentimeetrise haava. Sel hetkel said tunded lõpuks Märtenist võitu. Ta rebis vihaselt lambi naise haardest lahti ja virutas selle toanurka.

“Ah sulle meeldivad karmimad mängud, mis?” urises ta. “Poleks kunagi arvanudki.” Kogu selle aja oli tal õnnestunud Christinast kinni hoida. Nüüd keerutas ta naise oma käte vahel ringi nagu poleks too enamat kui mängukann, ning surus käsivarre ümber tema kaela. “Muide,” sosistas ta rabelevale naisele otse kõrva, “mul on sulle üks uudis. See implantaat sinu ajus on KAPO eriväljaanne, mõeldud spetsiaalselt sulle. Olid nende jaoks ideaalne katsejänes. Ehk aitab see teadmine sul enne surma vastuseid leida. Mitte et sul selleks eriti palju aega oleks jäänud.”

Christina rabeles nagu suutis. Tema ajju tulvas palju küsimusi, kuid ellujäämisinstinkt kustutas need kõik kiiresti. Märteni haare tema kaela ümber tugevnes, sellal kui mehe vaba käsi üle tema rindade libises.

“Ma olen kuulnud, et kui inimene lämbumise äärel on, pidi see mingil hetkel päris suurt naudingut tekitama. Kas tahad järele proovida?”

Mehe hääl ajas naisel ihukarvad püsti. Ta võttis kokku kogu oma jõu ja virutas Märtenile küünarnukiga kõhtu. Löök tabas meest roietesse. Märten oiatas ja lõdvendas korraks haaret. Sellest piisas, et Christina saaks end lahti tõmmata ja ümber keerata. Järgmisel hetkel tabas tema nägu aga Märteni rusikas. Tema peas plahvatas valu ning ta paiskus selja taga olevale diivanile. Kohe oli Märten kaksiratsa naise peal ning pigistas käed ümber ta kaela.

“Kahjuks ei ole sul võimalik mulle sellest naudingust kunagi enam rääkida,” pressis mees läbi hammaste hetk enne, kui Christina teadvuse kaotas.

Christina ärkas haiglas. Tema pea valutas ning neelamine tegi haiget. Ta sirutus voodi kõrval kapi peal seisva veeklaasi järele ning vajutas peale janu kustutamist õe kutsumise nuppu.

Oodatud medõe asemel astus hetke pärast palatisse tema ülemus, kes tõstis käe vältimaks naise koheseid küsimusi.

“Ära proovi praegu rääkida. Arst ütles, et sinu kõri sai kägistamiskatse käigus päris palju viga, nii et sul oleks seda praegu ilmselt üpris ebameeldiv teha. Ma jutustan sulle kohe ise kõigest.”

Christina noogutas ning vajus taas patjadele.

Ülemus istus tema voodi kõrvale toolile. “Ilmselt mäletad isegi, et Märten üritas sind tappa, kuna sa avastasid tema arvutist tundliku infoga faili, mida ta oli oma kontaktisikule edastamas. Õnneks jõudsime kohale õigel ajal ja nüüd on ta turvaliselt luku taga. Arvatavasti huvitab sind ka, kuidas meie asjast teada saime, kui sinagi midagi ei märganud, kuigi olid temaga lähedastes suhetes.”

Naine punastas, ent noogutas jälle.

“Ära selle pärast muretse,” jätkas mees, “me kõik teeme elus vigu. Ja ka mina tegin vea, et Märtenit täielikult usaldasin. Isegi minu paljunäinud ja üldiselt usaldusväärne kõhutunne ei reetnud teda mulle. Tema topeltmängule jõudsime jälile tänu tema niinimetatud vennale Rometile, kellega ta regulaarselt kohtus. Omal ajal tema tausta kontrollides saime teada, et tal on ainult õed. Kuid eelmisel nädalal sattusime koos sööma ühte restorani, kus ta regulaarselt einestab. Selle koha ettekandja küsiski viisakuse pärast, kuidas tema vennal läheb. Märten käitus, nagu ajaks teenindaja midagi sassi ning õhtu läks edasi, nagu midagi poleks juhtunudki. See asi ei andnud mulle aga rahu ning ma läksin järgmisel päeval tagasi teenindajale täiendavaid küsimusi esitama. Tema oskas meile anda Rometi eesnime ning turvakaamerate lindistustelt saime ka tema pildi. Rometil on tihedad sidemed oma Venemaa kaitseministeeriumis töötava emaga. Ilmselgelt olime avastanud oma infolekke. Märteni juurde kiirustasime niipea, kui asjas selgust saime. Õnneks või kahjuks oli see just tol hetkel, kui sina asja avastasid ning ta sind ründas.”

Christina ei suutnud kauem oma suurt küsimust tagasi hoida. “Minu implantaat…” Tema hääl oli talle endalegi võõras ning kõnelemine tegi haiget. Õnneks tundus, et boss mõistis teda niigi.

“Ma tean, see on minu teine suur läbikukkumine.” Mees ohkas. “Ma oleksin pidanud kohe alguses sinu juurde tulema ja aus olema, kui doktor Merimaa meiega ühendust võttis. Ta otsis meie jaoks sobivat kandidaati, kes oleks nõus lisaväärtusega implantaati katsetama. Kõrgemal pool oli kokku lepitud, et me katsealusele midagi ei räägi, vaid vaatame, kas asi üldse hakkab plaanitult tööle ning kas inimene ise meile sobiks. See läks minu südametunnistusega vastuollu, aga käsk on käsk. Palun vabandust!” Ülemuse nägu väljendas siirast kahetsust.

Christina naeratas. “Ma annan sulle andeks,” kähistas ta.

Ka mees naeratas, süda silmnähtavalt kergem. “Mul on kahju, et pidi sellest kõigest läbi minema.” Ta viipas umbmääraselt naise suunas. “Mul on kahju, et me varem ei jõudnud.”

Christina asetas käe ülemuse käsivarrele. “Te jõudsite just õigel hetkel,” sosistas ta, “just õigel hetkel.”


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3066)