Jõeorgu täitis paks uduloor, varjates endasse nii peatselt surijad, timukad kui ka pealvaatajad. Halastamatult jäine tuul ulus oru kohal sirguvate mägede vahel, vilistades sünget leinalaulu. Märjad lahtised juuksesalgud kleepusid Mitsunari õhetavale näole külmas ja karges hilissügise vihmas. Ta värises üle keha, hingeõhk auramas kõhedusttekitavas vaikuses – ainult taamal, uduloori taga, kostus voolava vee igikestev sulin. Pilliroog õõtsus viirastustena läbi halli kardina. Kümned naised valgetes kimonotes, põlvitamas rivis lubivalgetel tulvavee poolt ümaraks lihvitud kividel, oleks tundunud kui vaimud teispoolsusest, kui nende kõrval olevate laste nuuksed ei oleks samuraid tagasi reaalsusesse tõmmanud. Üks lastest tõstis pea ja tema tumedad vesised silmad kohtusid Mitsunari omadega. Need silmad olid segaduses, täis küsimusi: Miks ma pean surema? Mida ma valesti tegin?

Miks ma pean surema?

Mida ma valesti tegin?

Nüüd, aastaid hiljem, olid need Mitsunari silmad, mis küsisid samu küsimusi. Oli see mingi karma pilkeline keerdkäik või osavalt punutud needus, et nüüd põlvitas tema kargel ja hallil sügishommikul siinsamas jõesängis, kus ta aastate eest oli tunnistanud ülekohut, ümaraks lihvitud kividel, köidikud rõhumas ta randmetele? Tema elu viimane tund tiksus järjepidevusega lõpu suunas jäises Kyoto tuules.

Tahtmatult eksles samurai pilk kaugusesse, tühjale rajale, nagu ootaks ta kedagi. Rongkäigul hukkamispaika olid külamehed kolonni peatanud ning pakkunud nii talle kui tema saatusekaaslastele selle sügise viimaseid hurmaasid – teemoonaks nende viimasele rännakule. Kõik teised olid andami lahkelt vastu võtnud. Vaid Mitsunari oli keeldunud, muretsedes oma seedimise pärast. Yukinaga oli uskumatult pead raputanud: „Tunni aja pärast oleme me surnud ja sa muretsed oma seedehäirete pärast?!“ Ekei pilgus peegeldus etteheide: „Jälle oled sa jäärapäine. Kas kordki ei võiks sa olla kombekas, viisakas ja tänada talupoega, et ta oma teemoona surmaminejatega jagab?“

„Me ei tea kunagi, mida tulevik toob,“ oli Mitsunari enesele kindlaks jäänud, keeldudes leppimast oma peatse surmaga.

Keegi ju ei saanudki teada, mida täpselt tulevik endaga toob, kuni see käes oli. Kõik need naised ja lapsed, süütud hinged, ei olnud iial osanud arvata, et ühel hetkel tembeldatakse neid reeturiteks ja hukatakse. Nad ei olnud teinud midagi valesti. Nende ainuke kuritegu oli olla Hidetsugu perekond – tema naine, konkubiinid ja lapsed. Taikō, Mitsunari isand ja riigi ühendaja, oli tulise iseloomuga mees. Ta ei suutnud andestada, et Hidetsugu oli end tapnud. Ta tembeldas oma nõo reeturiks ja vihahoos käskis kõrvaldada kogu tema vereliini. Kõik need 39 hinge, sealhulgas printsess Koma, surid ühe mehe kapriisi ja teise mehe arguse tagajärjel. Ainult minut veel ja Komahime oleks võinud elus olla. Sada meetrit, mis maksid tüdrukule, kes kunagi isegi Hidetsugut kohanud ei olnud, tema elu. Kui vaid sõnumitooja oleks oma hobust kiiremale tempole sundinud. Kui vaid timukad oleksid hetkel veel oodanud – siis oleks printsessi elu päästev otsus saabunud enne saatusliku mõõgahoopi. Seega Mitsunari uskus, et mitte miski ei ole elus kivisse raiutud. Olukord võis näida hetkel väljapääsuta, kuid ta ei kaotanud lootust ja usku – kõik võis olla võimalik.

Mida ma valesti tegin?

Mitsunari oli kindel, et Yukinagal ja Ekeil oleks kindlasti vastus sellele küsimusele. Neil kõigil oli omajagu öelda tema valikute ja juhtimise kohta. Järjekordne saatuse irooniline keerdkäik – ainuke, mida Mitsunari oli tahtnud teha, oli käituda õigesti. Ainuke, mida ta oli üritanud saavutada, oli kinni pidada vandest surevale taikōle: „Ma kaitsen Toyotomi liini ning su poega niikaua, kuni ma hingan.“ Iga tema samm oli olnud selle nimel, et taikō pojal oleks troon, mis teda täisealiseks saades ootaks. Aga igal sammul oli keegi tal vastas, viskamas kaikaid kodaratesse tema üritustes kaitsta isanda pärandit. Igal sammul oli keegi süüdistanud teda mõtlematuses, omakasus, isiklikus vimmas või sajas teises puuduses. Muidugi, teadis ka Mitsunari ise – ta oli teinud vigu. Ta ei olnud kunagi plaaninud võtta enda õlule Toyotomi klanni kaitsja rolli. Ta ei olnud suur sõdalane ega kindral, hoolimata taikō poolt antud tiitlitest – need olid vaid sõnad paberil.

Paber. See oli midagi, mida Mitsunari mõistis ja armastas. Sõnad. Sõnad olid tema relvad, millega ta oma lahinguid võitis. Sõnad võisid olla teravamad kui mõõgad. Sõnad olid tema elu suurim armastus. Isegi oma perekonna embleemiks oli ta valinud kanjid, sõnad, tavaliste linnu ja lille motiivide asemel. Ta oli bürokraat – ihu ja hingega. Nendel juhtudel, kui tal oli õigetest sõnadest puudu jäänud, oli Gyōbu olnud alati tema kõrval ning lõpetanud tema poolikud mõtted.

Gyōbu. Üks tõde oli kahjuks kivisse raiutud – Gyōbu oli surnud ja süü selles lasus ainult Mitsunari enda õlul.

Mis ma valesti tegin?

„See, et ma sind endaga kaasa kutsusin. See, et me jagasime saatust, olles teekaaslased,“ teadis Mitsunari vastust ning naeratas, mõeldes tagasi neile aegadele, kui nad olid vaid poisid olnud. Noored samuraid, äsja meheks saanud, sooritades genpuku, teenides taikōt, kes tol hetkel oli vaid Toyotomi Hideyoshi. Nad olid esimest korda kohtunud teetseremoonial – oh, kuidas Mitsunari oleks hetkel tahtnud üht head sooja tassi vahust matchat. Kui tal oli olnud elus teine armastus peale sõnade paberitel, siis oli selleks olnud tee.

Osaka loss. Palav suvepäev. Tsikaadid siristamas teemaja ümber puudel. Juba siis oli see piinav pidalitõbi Gyōbut kiusamas. Tseremoonia käigus oli teetass, millest osalejad sõõmu võtsid ja siis edasi saatsid, Gyōbu ette jõudnud. Too oli tõstnud selle värisevate kätega oma huultele, kuid tükike mäda jäi tassi servale. Kõik vaatasid piinlikkusega lopergust teetassi, mida Gyōbu pidi nüüd edasi saatma. Üksteise järel jätsid teised noored samuraid oma lonksud võtmata, eirates tseremoonia protokolli – nad vaid suunasid tassi edasi järgmisele, kuni see jõudis Mitsunari ette. Noormeeste lugupidamatusest hingepõhjani solvunud vana teemeistri hukkamõistev pilk rändas üle kitsa ruumi. Samuraide pilgud olid häbist maha suunatud. Gyōbu oli muutunud tolleks hetkeks piinlikkusest näost tulipunaseks kui ladvaõun. Mitsunari isegi ei suutnud enam meenutada, mida ta mõelnud oli või mis oli teda tagant tõuganud, kergitamaks teetassi. Kõik teised noored mehed jälgisid teda ammuli sui, kui ta asetas kausi oma huultele. Ta neelas sõõmu teed, asetas tassi tagasi põrandale, suunas selle järgmisele ning tänas meistrit suurepärase tee eest. Gyōbu oli sellest ühest intsidendist nii liigutatud, et neist said parimad sõbrad ja relvavennad kogu ülejäänud eluks. Gyōbu oli üks väheseid, kes oli teda mõistnud. Näinud läbi tema motiividest, teda toetanud ja temaga saatust jaganud – läbi tule ja katsumuste.

„Kui julm on saatus nende suhtes, kes seda kõige vähem väärivad,“ mõtles Mitsunari oma sõbra haigusele, mis oli samm-sammu haaval tema keha hävitanud. Oleks vaid Gyōbul olnud rohkem jõudu – nende kõigi saatused oleks võinud teisiti minna. Mitsunaril kerkis pisar silma. Ta oleks tahtnud öelda, et see oli tingitud kargest tuulest, kui ta meenutas Gyōbu jõupingutusi ja piinu tol ööl, mil Mitsunari tema uksele oli tulnud ja anunud tema abi. Ta pidi veenma teisi samuraisid, et Tokugawa Ieyasu on murdnud taikō surivoodil antud vannet. Tal oli vaja meisterlikke lauseid, liigutavamaid sõnu kui see mustand, mis oli nende kahe vahel tatami-põrandal lahti rullitud. Terve öö, võideldes oma haigushoogude, väsimuse ja kurnatusega, oli Gyōbu selle teksti kallal töötanud. Kui hommiku esimesed päikesekiired tõusid sinakate mägede taustal, oli nende ees laual meistriteos. Isegi siis ei allunud Gyōbu oma kannatustele, vaid hakkas loodud ürikust ärakirju tegema, et iga nõukogus osaleja saaks oma koopia. Ta käed värisesid haigusest, pintsel pudenemas tema sõrmede vahelt. Mitsunari pakkus, et ta kirjutab need ise ümber, kuid Gyōbu oli keeldunud. „Me muudame ajalugu selle deklaratsiooniga,“ oli Gyōbu teatanud. „See võib olla mu elu kõige olulisem tekst, mille ma loonud olen. Ma lõpetan selle.“ Pintsel aga ei püsinud ta krampis näppude vahel, kukkudes pärgamendile. Gyōbu tütar, kes oli eemalt vaikselt kogu öö oma isa järele valvanud, tormas tema kõrvale, anudes teda puhkama, kuid Gyōbu oli järjekindel. Mitsunari vaikne saatja verandal ei liigutanud end – tüdruk valges kimonos kõigutas vaid igavusest oma jalgu.

„Huvitav, kellelt ma seda jäärapäisust õppisin?“ oli sõber Mitsunarit pilganud. Lõpuks oli Mitsunari hoidnud pintslit Gyōbu sõrmede vahel ja liigutanud tema kätt, maalides kanji-märke üksteise alla. Tema oli saanud oma deklaratsiooni ning Gyōbu säilitanud oma uhkuse.

Gyōbul oli õigus olnud – nad olid muutnud sellega ajalugu. Ta eksis aga sügavalt selles, kuidas nad seda muudavad.

Kui Mitsunari elus oli kolmas armastus sõnade ja tee järel, siis oli see Gyōbu. See ei olnud ei romantiline ega lihahimuline. See oli ühine ajalugu, koos võideldud kannatused. Koos kogetud raskused ja rõõmud. See oli kamraadlus, teineteise mõistmine ja lojaalsus – üksteisele, aadetele, taikōle. See oli sügavaim sõprus, täielik usaldus, kiindumus ning austus. Gyōbu võis alati öelda Mitsunarile, mida ta mõtles – olgu see kohatu, sobimatu või solvav. Ja Gyōbu tegi seda – too hoidis Mitsunarit pinnal, õigel rajal. Kui vaid Gyōbu tervis oleks kauem vastu pidanud, siis oleks Gyōbu päästnud Mitsunari hukatusest oma jõu ja nõuga.

Deklaratsioon võeti edukalt vastu – see oli ikkagi kahe sõnameistri šedööver. Tüdruk taamal oli vaid muianud Mitsunari võidu üle. Toyotomile lojaalsed klannid olid valmis koonduma ühise lipu ja juhtimise alla ning hakkama vastu Tokugawale, kes tolleks ajaks pidas end juba kogu riigi valitsejaks. Sõdalane ei olnud murdnud oma vannet mitte üksnes varjatud tegudes, vaid juba ka avalikult – võttes endale shogunitiitli.

Mis ma valesti tegin?

„Ma olin ma ise,“ mõistis Mitsunari mõrult. Gyōbu noris alati, et Mitsunari on liiga terava ütlemisega ühe tõelise intrigaani kohta. Liiga uhke, et vahel strateegiliselt kummardada ja alandlikult võtta vastu kaotus situatsioonis, kus tal tegelikult oli õigus olnud. „Mul ei olnud kunagi sõpru – peale sinu. Ma ei olnud kunagi tõeline sõdalane. Ma ei kuulunud kunagi teiste samuraide sekka. Ma olin heidik – mul on seda endale raske tunnistada. Ma olin geenius oma töös ja taikō premeeris ning edutas mind selle eest, mis tekitas teistes vaid kadedust. Ma ei tõestanud end kunagi lahinguväljal nagu me kaaslased. Ma lugesin raha, majandasin armeesid ning hoidsin arveraamatud korras. Teiste jaoks oli see märk nõrkusest – et mul puudub julgus vaenlasele silma vaadata. Et ma olen arg – kartes surma.“ Mitsunari pidi tõdema, et nüüdseks pidasid küll kõik teda argpüksiks. Ta oli läbikukkunud samurai – ta oli lasknud endal elusalt vaenlase kätte langeda selle asemel, et ise oma elu lõpetada. „Nagu Gyōbu seda teinud oli.“

Mitsunari tahtis karjuda kogu kõrist: „Ma ei ole pelgur! Ma ei karda surma!“ Ta pidi elama. Ta pidi võitlema viimase hingetõmbeni, kasutama iga võimalust elule, mis võis tema teele sattuda. Ta oli ju vandunud – ta kaitseb taikō poega oma viimase hingetõmbeni. Surm tähendaks läbikukkumist. Surm tähendaks sõnamurdmist. Elu, mille külge Mitsunari klammerdus ja mida teised pidasid häbiväärseks, oli kohustus, mille Mitsunari oli endale võtnud. Tumedasilmne tüdruk raputas hukkamõistvalt pead. Kes kaitseks taikō poega siis, kui teda enam pole? Kõige hirmutavam oli Mitsunari aimdus – mitte keegi.

Deklaratsioon oli kogu riigi kaosesse kiskunud ja pannud tööle hammasrattad, mida ei olnud võimalik enam peatada – ida ja lääs olid kokkupõrkekursil. Tokugawa Ieyasu, sõjakangelane ja karastunud samurai, juhtis armeesid idas. Aga kes juhib seda tormi läänes, mille Mitsunari üles küttis? Ta oli teadnud algusest peale, et see ei saa olla tema. Isegi kui tal oli ambitsioon oma nimi ajalukku kirjutada, oli ta kahe jalaga maa peal – tal ei olnud ei kogemust ega vajalike iseloomuomadusi. Liider vajas karismat, mida Mitsunaril enda meelest võis kübeke olla – kindlasti mitte piisavalt. Aga tal ei olnud liitlasi – ei verevendi eelmistest lahingutest ega perekondlikke sidemeid. Ieyasul olid kõik trumbid. Isikukultus. Lojaalsed vasallid. Lisaks olid tal ressursid, mõjuvõim ja maine. Mis maine Mitsunaril oli? Bürokraat. Jäik. Veidrik.

Seega oli Mitsunari usaldanud oma instinkte. Ta teadis, et ta ei suuda iial koguda endale järgijaid nagu Tokugawa. Aga õiglus oli tema poolel – tahtis Mitsunari uskuda. Tüdruk ta selja taga, valges kimonos, turtsatas selle peale. Kõik daimyod olid andnud vande taikō surivoodil – oli aeg need vanded sisse nõuda. Ta veenis Mōri klanni juhtima seda hiiglaslikku armeed, mis üle terve riigi oli tema sõnade peale kokku tulnud. Mōrid olid tõelised sõdalased iga samurai silmis – karastunud võitlejad uhke ja pika ajalooga. Taikō oleks võinud uhke olla – paljud pidasid oma antud sõnadest kinni ja haarasid relvad selleks, et minna vastu surmale kuueaastase poisi nimel.

Mitsunari uskus, et nad ei saa kaotada. Gyōbu sõnad olid aga hoiatavad – mitte miski ei ole lahingus kivisse raiutud, kuni viimane vastane on alistunud. Nüüd, oma viimasel tunnil, tagasi mõeldes, tundus see justkui mingi endena. Mitsunari kahtles, et järsku oli ta olnud liiga uhke – süü, mida Gyōbu talle tihti ette heitis. Ta oli harjunud taikō kõrval alati sõjakäike ette valmistama oma nõu ja jõuga. Mōri näis seda aga solvanguna võtvat – nad tahtsid kõike ise juhtida. Paljud teised daimyod ei tahtnud aga alluda Mōrile. „Kes otsustas, et just nemad seda sõjakäiku juhivad?“ pahandasid mitmed, pidades end kas kompetentsemaks või suursugusemaks. Lõpuks otsustas ikkagi igaüks, mida, millal ja kuidas nad teevad.

Kõige suurem viga, mis ta tegi, taipas Mitsunari, oli see, et ta ei suutnud kunagi veenda Toyotomi klanni liikmeid, et ta teeb seda nende nimel. Taikō pärija, alles poiss, oli rohkem huvitatud oma sõjamängudest kui poliitilisest situatsioonist. Pärija esindaja, tema ema, ei tahtnud midagi kuulda sõjast või surmast – leedi Yodo oli elus liialt kannatanud, et soovida kannatusi kellelegi teisele. Taikō naine, leedi Nene, ei pidanud maistesse probleemidesse süvenemist endale sobivaks. Lõpuks oli Mitsunari vastamisi vaid inimestega, kes ei tahtnud teda kuulata või ei hoolinud sellest, mis ta räägib. Toyotomid ei lubanud nende vappi kasutada või deklareerida sõjakäiku nende poolt heakskiidetuks. Jah, nende käed on puhtad – nad ei teinud midagi. Tokugawa ei saa neile midagi ette heita. Aga kuidas oli olukord läinud nii, et kahe aastaga oli terve riigi ühendanud võim taandunud hädisteks naisteks ja argpüksideks? „Nad väärisid seda“, sosistas hääl Mitsunarile kõrva.

Vihma hakkas tibutama. Sünged tumehallid pilvemassiivid purjetasid üle taevakaare. Preester lähenes Mitsunarile ja õudusega mõtles ta: „Kas juba?“ Ei, ta aeg ei saanud läbi olla. Ta käed vabastati köidikutest – Mitsunari hõõrus oma randmeid, taastamaks vereringet. Teener asetas vangi kohale varju ning preester tõstis Mitsunari ette madala laua koos kirjavahenditega. Aeg surmaluuletuseks.

„Minu viimased sõnad,“ taipas Mitsunari õudusega. Ta ei saanud eitada, et polnud kunagi mõelnud, mis oleks need read, mis ta sellisel hetkel igavikku talletab. Ta oli noorena mõelnud kavalaid sõnade mänge – mõtteid, mis peidetud kihtidena kihtide alla. Ta oli õppinud keerukaid ja vähelevinud tähemärke, et lisada peensust oma viimsesse luuleritta. Nüüd tundusid kõik need kavalad nipid nii tühistena – tint ei saanud Toyotomisid päästa. Paar värssi ei saanud kutsuda uinunuid ülestõusule, kui seda ei olnud juba suutnud teha tema ja Gyōbu meistriteos.

Ta tõstis pintsli. Ta hõõrus tindipulka alusel. Ta kastis pintsli märjaks ja tõstis selle, kuid poeet temas vaikis.

Miks ma pean surema?

Tal oli olnud suurem armee. Tokugawa pidi võitlema mitmel rindel enda poolt üles puhutud piirkondlikes konfliktides, samal ajal kui Mitsunari armee oli vastasele selja taha liikumas. Mõistes toimuvat, pööras Tokugawa kohe otsa ümber, liikudes vastu Mitsunari armeele. Mitsunari valis lahingupaiga – Tokugawa vaid reageeris sellele, mida Lääs tegi.

Gyōbu, oma elutee lõpus, tuli temaga, juhtides oma kuuesajamehelist üksust. Ta oli naernud, pilgates, et vähemalt ei tunne ta oma haiguse tõttu valu – ta ei kannata. Mitsunari ei uskunud seda kordagi. Ta nägi piinu oma sõbra hääbunud silmades. Tema jõuetuses, kui ta lasi end kandetoolis igale poole viia. Mitsunari ei oleks sellist saatust soovinud isegi oma vaenlastele – selle asemel pidi ta vaatama, kuidas tema parim sõber iga päevaga aina enam hääbub.

Ka Sekigaharas olid väljad olnud paksu uduga kaetud. Mäed, mis ümbritsesid ristteed, moodustasid justkui kausi, kust vinel põgenemisvõimalust ei olnud. See oli olnud justkui müür, mis peitis kõik helid – kui viimaks tuul loori kergitas, seisid kaks armeed põhimõtteliselt vastamisi.

Miks ma pean surema?

„Sest nad reetsid mind,“ pulbitses viha Mitsunari südames. Kõik oli koost lagunenud. Mōri ei saabunud kunagi lahinguväljale – nende uhkus ei kannatanud rivaalitsemist teiste klannide poolt. Mitsunaril ei olnud jäänud muud valikut, kui kõike ise kohapealt juhtida – esimest ja viimast korda elus. Ta ei olnud kindral – tal ei olnud kogemust ega oskusi. Gyōbu ei suutnud teda aidata ja Mitsunari üritas teda säästa – ta ei oleks pidanud kunagi seda teekonda pealinnast ette võtma. Ta oleks pidanud surema oma villas, ümbritsetuna oma perekonnast. Paljud klannid ei liikunud oma laagritest – jälgides oma küngastelt Sekigahara väljade ümber, kuidas lahing iga tunniga aina enam Mitsunari vastu pöördus. Viimase löögi andis Kobayakawa reeturlik samm – ta vahetas poolt, rünnates Gyōbu vägesid küljelt. Ta sõitis neist üle nagu taifuun, mis takistamatult randub – murdes kõike, mis tema teele jääb. Kuskil seal igihaljas metsas, hiiglaslike seedrite all, ümbritsetud vaid üksikutest lojaalsetest alamatest, kes kandetooliga põgenenud olid, otsustas Gyōbu surra. Mitsunari kujutas, kuidas ta sõber oli valinud enda ja oma vasallide elu vahel. Haige mehena ta ainult pidurdas neid. Lõpetades oma elu, andis ta neile võimaluse elule. Seal, ihuüksi, oli Gyōbu surunud wakisashi oma sisikonda. Ta oli tõeline samurai – valinud auga surma. Kas tema oli kirja pannud oma viimased värsid? Mitsunari ei teadnud seda. Küll aga teadis ta, et Gyōbu vasallid pidasid oma viimast lubadust armastatud isanda ees – nad peitsid tema pea. Tokugawa ei saanud seda.

Mitsunaril ei saanud sellist luksust olema. Tema pea pannakse avalikult välja – kõigile vaatamiseks ja õppetunniks, mis juhtub, kui tõsta relvad uue jõu vastu. „Sa väärid seda,“ kostus taaskord sosin, viirastuv tüdruk valges kimonos, kes näis hetkeks ilmuvat, seejärel taas kaduvat.

Miks ma pean surema?

Mõistes, et ta väed on hävitavalt lüüa saamas, jättis Mitsunari sügisesed kuldsed niidud ja põgenes. Ilmselt nimetakski paljud seda argpükslikkuseks – Mitsunarit ajendas aga lojaalsus. Ta oli valmis elama häbiga, kui tal oli veel õhkõrn võimalus oma vandest kinni pidada. Neil kõigil oli olnud õigus – ta ei olnud kunagi olnud tõeline samurai.

Mitsunari ohkas. Ta asetas pintsli paberile ja lasi saatusel oma pintslilööke juhtida. Ta maalis iga märgi jõulise ja terava liigutusega, sõnad temast välja voolamas. Kõik see kurbus ja pettumus. Kõik need saavutamata eesmärgid. Kõik need ended ja hoiatused. Igatsused ja mälestused. Ta valas selle kõik paari luuleritta. Ta pani sinna oma unistused ja lootuse. Oma hinge ja veendumused.

Lõpetanud, asetas ta pintsli lauale. Seal nad seisidki – tema viimased read. Tema viimane jälg siin maailmas. See ei olnud selline meistriteos nagu Gyōbuga koos loodud deklaratsioon, kuid ta võis selle üle uhke olla.

„Varsti olen ma jälle sinuga,“ mõtles ta oma sõbrale. Järsku oligi nii parem – ta ei kujutanud ette, kuidas elada maailmas, kus Gyōbut enam ei olnud. See tundus nii tühjana. Nii pimedana. Gyōbu oli olnud valgus, mis lasi tal särada.

Preester kummardus pärgamendi kohale ja mõtiskles surija poolt kirja pandud ridade üle. „Chikuma…“ pomises ta enda ette.

„Järv mu kodukandis,“ selgitas Mitsunari, mõeldes tagasi kallastele, millel ta veetis oma lapsepõlve. Ta oleks tahtnud veel korraks tagasi koju minna. Nüüd oli selleks hilja. Tükike sellest igatsusest oli jäädvustatud igavikku.

„Ja Ashima?“ uuris preester, osutades kavalalt maalitud tähemärgile – korraga nii kohanimi kui „pilliroo vahel“. Sellele Mitsunari ei vastanud, mille peale preester rullis pärgamendi tseremoniaalsete liigutustega kokku. Teener eemaldas varju, viis laua. Taas tibutas vihm takistamatult Mitsunari näole. Ta lahtised pikad juuksed kleepusid õhetavale näole.

„Kas sa nüüd soovid, et oleksid võtnud vastu selle pakutud hurmaa?“ noris Yukinaga hambutu irvega.

Mitsunari tundis, kuidas ta kõht selle mõtte peale korises. Üks hurmaa kõlas nii taevalikult. Ta tundis seda siidjat mahlast maitset oma suus. Tol hetkel tahtis ta üle kõige üht hurmaad.

Vaim tema selja taga vaid naeris selle peale. „Sa taipad kõike alati liiga hilja. Sul oli see võimalus. Sa lasid selle käest,“ viirastus tumedasilmne tüdruk tema ette. Ta oli täpselt sama vana kui tol neetud hommikul aastate eest. Kimono tema seljas oli siiani lubivalge, kuiv, hoolimata aina tihedamaks muutuvast vihmahoost.

„Sul oli võimalus mind päästa,“ meenutas vaim. „Sa ei teinud seda!“

Mitsunari mõistis lõpuks, kes oli see viirastus, kes teda kõik need aastad saatnud oli. „Kas sa needsid mind?“ küsis ta kohkunult. Kas keegi tõesti pühendas oma surmahetke selleks, et teda hävitada? Kas kõik, mis temaga toimus, oli ühe tüdruku sajatuse pärast? Tüdruku pärast, kelle elu ja surma üle ei olnud tal olnud mitte mingit võimu.

„Sul oli võimalus Tokugawa tappa, kui sa saatsid palgamõrvari tema järele. Sa lasid selle käest.“

Mitsunari tahtis midagi öelda, kuid ta ei leidnud sõnu. Viirastus tema ees vaid naeris.

„Sul oli võimalus võita.“

Iga vaimu sosistus oli kui tuhat väikest nõela, mis oleks justkui Mitsunarisse torgatud – ta tundis piinu, mida ta kunagi varem elus polnud kogenud. Kahetsus täitis sõnu, mida ta oli kogu selle aja endas kandnud. Ta tundis, et kogu ta keha põleb. Iga langev vihmapiisk oli kui pistoda, mis tungis tema ihusse.

„Sa viisid oma parima sõbra surma. Sa jätsid ta üksi surema.“

Mitsunari üritas võidelda kõigi nende emotsioonidega, mis tema üle näisid võimust võtvat – kuid tulutult. Vaim vaid jätkas oma mürgiste silpide loopimist, muie suul: „Sa hävitasid Toyotomi.“

„Ma tean,“ alistus Mitsunari rünnakule. Ta langetas oma pea, juuksed langemas ette, paljastades kaela.

Vaim kummardas mehe ette, pannes oma käe tema lõuale, tõstes seda. Nende silmad kohtusid – samamoodi nagu kõik need aastad tagasi.

„Koma,“ sosistas Mitsunari, hääl värisemas.

„Ei, ma ei neednud sind,“ tunnistas tüdruk, hääles teatud nukrus, justkui üritaks ta vabandada. „Sina olid vaid minu tööriist. Ma müüsin oma hinge Toyotomide hävingu eest.“

„Ma tean.“

„Sina oled aga nii paljus süüdi.“

„Ma tean.“


Mõõgatera langes. Veri pritsis lubivalgetele kividele jõesängis, tihe uduvihm asus kohe jälgi kustutama. Magistraat, kes pidi hukkamist jälgima, kutsus preestri, kelle hoiul olid surnute luuletused.

„Mis olid Ishida viimased sõnad?“ küsis ta, rullides lahti meisterliku kalligraafiaga luuleridu.

Chikuma lahel ja pilliroo vahel süüdatud lõkete taustal olen ma järk-järgult hääbumas.



*Suur aitäh Mirjam Puurile, kes aitas tõlkida ja lahti mõtestada Mitsunari surmaluuletust.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0856)