Indrek RüütelCatheline Tamm - Barzakh

Lühike jutt. Ristisõdalas(t)e müstilis-üleloomulikest üleelamistest. Pole päriselt minu maitse, kuid lugedes ei saa ma üle ega ümber mõttest, et igatpidi maitsekalt teostatud ja meeleolu on õudusloole täitsa kohane. Eks ta rohkem selline meeleolu jutt ongi.


Tim Hornet – Tüütu töö

Seda lugu lõpetades on tunne „he-hee“… Sihuke väike jutt paraja vimkaga lõpetuseks. Väga head ja samal ajal väga lühikest juttu on väga raske kirjutada. Et see ei mõjuks suvalise kontekstist välja kistud killuna, mis iseseisvalt „püsti ei seisa“. Siin aga suudab autor mu meelest kaasa tarida natuke suurema „loo“ seda otseselt välja kirjutamata. Nappide ridade peale lihtsalt hakkavad need seosed mu peas oma elu elama ja sünnibki tulemus, mis on suurem kui antud laast. Hästi tehtud! 


Maarja Kruusmets – Neljane palat

Naah… Ja ongi kolmas jupp Onyx-ajamasinat. Ei teagi, kas iseendale ennustajavõimete eest õlale patsutada või kaasa tunda. Olgu. Lugegem.
Järjekordne ajaränd, järjekordne püüdlus midagi minevikus ära korraldada, mis annab parasjagu veidra (mitte ootuspärase) tulemuse tegelase kaasajas. Et kui midagi nüüd tahta kangesti kritiseerida võtta, siis võibolla eeskätt seda, et suurem osa loost on triviaalsevõitu sehkendamine ja inimsuhte-seebikas. Ulmekastmes. Tüütu on asja juures aga mitte see olmeromantika, vaid COVID-19 temaatika sisse toomine. Ilmselt mitte parim avaldamise ajastus – lihtsalt niivõrd kõrini on sellest koroonaasjast, et sellel teemal ilukirjanduse lugemiseks peab ilmselt mitu aastat mööda minema, et ei tekkiks mingit irratsionaalset tõrget.
Sportlikust hasardist kantuna jääb uudishimu siiski püsima – kauaks seda Onyxit veel jagub ja mis see suurem tervik lõpuks kokku võiks olla?


Artur Räpp – Kuni ma usun

Mulle meenutab see lugu liinibussiga sõitmise kogemust – toimub kulgemine, taustal vilksatavad mingid stseenid, kuulen pealt suvaliste inimeste (minu jaoks) seosetuid dialoogikatkeid. Ja kui lõpp-peatuses avastan, et siia ma küll ei tahtnud jõuda, on ka puänt käes. Olen korduvalt öelnud, et dialoogipõhist juttu on äärmiselt keeruline kirjutada. Dialoog peab olema loomulik, sundimatu ja samal ajal mitte suvaline libelobapulamula, vaid peab andma sisulist informatsiooni. Ma ei taha väita, et antud lugu oleks sisutu, ei – lihtsalt sinna „asja mõtteni“ jõudmine sarnaneb siilikese seiklusele udus. Ümberringi miskit sünnib, mõhkagi aru ei saa. Kui lõpuks koidab, et robotid ja legendid inimeste olemasolust ja ebamäärased viited Asimovi robootikaseadustele ning Lutsu „Kevadele“, siis… Oeh.


* * *

Kui tahta, et jutt oleks mingi konkreetne, punktist A punkti B minev juhtum, moodustaks teatava terviku, siis „Tüütu töö“ ja „Neljane palat“ täitsa kvalifitseeruvad. Sellised lood on minu eelistustes eespool. Kui mõelda meeleolu loomisele ja et võib-olla toimuv eraldi võetuna polegi niiväga oluline, siis „Barzakh” pakub seda ilusti. Pole päris minu rida, aga kunst on kunst minust sõltumata. Dialoogilembesele lugejale jääb „Kuni ma usun“. Anekdootide hindajale on „Tüütu töö“. Olmeseebi ja romantikajanustele jällegi „Neljane palat“. Sünget müstikat ihkajale „Barzakh“ ja mõistatuse lahendajatele „Kuni ma usun.“

Justkui oleks mõnelegi midagi…?



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0866)