Kobisid kosmoselaeva
kapten, füüsik ja navigaator,
mehaanikuid kaks
ja pirtsakas ülemvaatlur.

Ioonide pahinal
luusisid tähtede vahel,
Oli ükskõikne kõiksus
ja tsipake jahe.

Napilt pääsesid mööda
hõõgvel gravitatsioonikatlast,
ühiskajutis kiitsid
navigaatorit vaprat.

Hoo sisse sai laev,
meeskond end magama seadis,
nende ärkamisaega
pardakompuuter vaid teadis.

Möödus sajand,
või paar – polnud keskit seal lugemas,
mööduv tulnukalaev neid silmas
ussiurkesse pugemas.

Tulid välja kusagil
galaktika äärealal,
sealse päikese külje all.
Laev oli palav.

Hakkas tööle alarm,
meeskond ärkvele toodi,
ootas uus planeet,
maanduti autopiloodil.

Luugid lahti ja välja
skafandrites tuikusid mehed.
Oli sinine taevas ja puudel
rohekad lehed.

Kaugeid rändureid
tervitas kohalik sõjavägi
need olid ka ainsad,
keda eales nad nägid.

Jah, aeg kontaktiks
polnud veel küps.
Jäi suletuks piirkond
viiskümmend üks.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3529)