Hetkel veel kahekordne Stalkeri laureaat Kalmsten ei ole kade ja võtab kõik huvilised lahkelt vastu. Soovite midagi postapokalüptilist, aga palun. Võibolla õrna feodaalromantilist, siiapoole! Ah teile meeldivad hoopis vampiirid, no leiame. Düstoopiasugemetega utoopiat, muidugi-muidugi. Ideed pulbitsevad sellise hooga, et vaevalt on üks kirja saanud, kui juba on järgmise juurde vaja edasi liikuda, mis parimal juhul jätab lugedes mulje, et sulle näidatakse lukuaugust mingit huvitavat maailma, et juba on midagi tohutult põnevat sündinud ja kohe-kohe on midagi veel otsatult ägedat juhtumas, aga võtmehoidja on juba järgmise ukse juures, kopsib seal kannatamatult ning sul ei jää muud üle, kui kahjatsedes selg sirgu ajada ja järgmise lukuaugu juurde kõmpida, et seal seesama emotsioonide kaar läbi elada. Nii et kuigi on ilmselgemaid ja peidetumaid vihjeid teistele kuulsatele kirjanikele, olgu siis Paolo Bacigalupi või Sheri S. Tepper või Terry Pratchett, siis mul ei tekkinud kordagi muljet, et Manfredi erinevate stiilide ja tonaalsustega mängimine on võimalikult laia hulga lugejate meelitamiseks mõeldud. Kalmsten tundub ise nautivat oma erinevate ideedega lustimist ja kellegi teise ideele oma vindi peale keeramist, nii et need seosed, mis mina lugedes lõin, ilmselt ei olnud need seosed, mida Manfred kirjutades silmas pidas või mis tal kuskilt alateadvusest teksti sisse hiilisid.On mõned lugusid läbivad teemad. Manfred väldib väga teadlikult igasugust kangelaslikkust, selle heroilises mõttes. Fanfaarihelide saatel valgel hobusel kindlasse surma ratsutamise kangelaslikust. Võib-olla kõige ilmekam näide sellest, millise hoolega Kalmsten heroilisust väldib, on jutus „Tundmatu surm“, kus peategelase isa sureb sõjakäigul mitte vaenlasega võideldes, vaid kukub lihtsalt hobuse seljast maha ja murrab kaela. Ma ootan huviga lugu, kus Kalmsten lugeja ootuste petmiseks peategelaseks puhtaverelise kangelase kirjutab.
Tema lugude kangelased on pigem sellised noir’ ilikud suitsu kimuvad küünikud, kelle maailmapildis on must ja valge omavahel ammuilma halliks segunenud. Nad ei ole ise täiuslikud ja nad ei oma mingeid illusioone selles osas, et äkki maailm on. Nad ei ole oma loomu poolest kurjad, aga nad on vajadusel otsustavalt halastamatud.
Teine mitutki juttu läbib motiiv on ring. Ajalugu käib ringiratast ja polegi tähtis, kas seda kontseptsiooni peljata või julgelt emmata. Maailmal on sinu tahtmistest ja kavatsustest ükskõik. Tema käib ikka edasi. Ringi. Jutu lõpuks saab jälitajast jälitatav. Ja kui sa seda ei teadvusta, oled sa automaatselt mõistetud tegevusega kaasa lohisema. Ja ei loe midagi, mis värvi kuub on sul seljas, milliseid lohesõnu sa peast öelda oskad või kui ustav sa oma valitsejale ka ei oleks. Kui ikka ei ole taiplikust või tahtmist ajaloost õppida, siis oled sa mõistetud seda kordama.
Minu isiklik lemmiklugu antud kogumikust on üks vanemaid, 2013. aastal antoloogias „Täheaeg 12: Musta Roosi Vennaskond“ ilmunud „Põgeneda Rottidelinnast“. Linn ise on rusudeks varisemas. Maa all on säilinud midagi organiseeritud ühiskonda meenutavat, maa peal tegutsevad stalkerid ja autonoomsed relvasüsteemid. Üks suhteliselt klassikalise kalmstenliku õhustikuga jutt. Mis ta minu silmis eriliseks teeb, on, et siin ma tõesti tunnen, et peategelasele Julianile on jäetud valik, ta peab tegema otsuse. Tema kõhklust on lugedes tunda. Varemete vahel keerutav rada, mida mööda ta Mariat vabaduse poole juhatab, on sisuliselt Juliani enda kõhkluste metafoor. Tal on igal hetkel võimalik teisiti otsustada, aga iga sammuga jääb aega vähemaks. Tal ei ole kilbiks küünilisust ega majakaks pimedat fanatismi, Julian on inimene, kes on pandud raske valiku ette ja kes peab leidma mooduse tehtud valikuga rahu teha. Lugejal on muidugi lihtsam seiskohta võtta, tema elus on ilmselt muudki kui Kaltsakas ja Išš.Minu lugemus ei ole selline, et oskaksin „Raske vihma“ eelmisel aastal ilmunud kogumike võrdluses mingile kohale paigutada. Nii tuleb teil kokkuvõttes leppida teadmisega, et siin ei olnud ühtegi lugu, mille lugemise ma poole pealt katki oleks jätnud. Vastupidi, nad on mõnusalt loetavad ja hoogsad. Jah, mina võiks pahandada, et miks polnud kõik lood nagu „Põgeneda Rottidelinnast“, keegi teine mossitada, et Tätüskögg polnud grammigi Sleikniri moodi ja kolmas põlastavalt teadustada, et alternatiivajaloolisest Eestist oskab ainult Harglal kirjutada. Ma millegipärast arvan aga, et Kalmsten nende põlastamiste peale vilistab, nõjatab rahulikult sillakäsipuule, vaatab mõtlikul pilgul Emajõkke ja püüab otsustada, millist neist hetk tagasi pähetulnud ideedest järgmisena jutuks vormida. Mina soovitan siinkohal kaaluda mõnesse oma ideesse rohkem investeerida ja kangelasse rohkem uskuda. Jutust lühiromaanini või ka romaanini on ainult kirjutamise vaev.