Rait

      1. Kes sa oled, kust sa tuled, mida oled õppinud, mida muud põnevat oskaksid enda kohta öelda? Millistest elus omandatud oskustest on ulme kirjutamisel kasu olnud?

Olen elukutselt ajakirjanik ja pärit Põltsamaalt, kuigi elan Tallinnas. Ulme kirjutamisel on ilmselt kasuks tulnud varasem töö tehnikaajakirjanikuna. Olen minevikus õppinud ka võitluskunste ning ajaloolist relvavõitlust, mis võivad samuti kirjutamisel abiks olla.


      2. Millest sai kõik alguse? Mis oli sinu esimene kokkupuude ulmega, oli see teadlik millegi uue otsimine või täiesti juhuslik?

Kujutan ette, et esimesed kokkupuuted ulmega tulid väikse lapsena multikaid vaadates. Eesti kanalitelt jooksis nii Jaapani animatsiooni kui ka näiteks USA superkangelaste sarju. Samuti käisin algklassides kohalikus raamatukogus tõlgitud ulmeromaane lugemas. Ilmselt võib öelda, et ulme on mind tõmmanud nii kaua kui mäletan.

Teadlik ulme otsimine algas teismelisena ja siis mängisid olulist rolli arvutimängud ning anime teadlik otsimine internetist. Umbes 16-17 aastasena proovisin kätt ka kirjutamisega, kuigi lugemus oli sellel ajal kaunis väike. Paraku ei kuulunud õigekiri (ega eesti keele tundides tähele panemine) minu tugevuste hulka.


      3. Millest sai alguse „Hinged mõõgateral?” Mis oli esimene jutt ja kuidas see sündis? Kas protsess oli valuline? Mis arvad, kuidas võtavad eesti ulmikud sinu debüüti vastu? Mida teeksid teisiti?

„Hinged mõõgateral“ sai alguse Joel Jansi ettepanekust koondada minu senine lühiromaane puudutav looming ja lisada sinna uut avaldamata materjali. Esimene lühiromaan, „Pilvelinna bluus“, sündis 2017. aastal ning ilmus kõigepealt Reaktoris ja seejärel kogumikus „Tuumahiid.“

Kuidas ulmikud mind vastu võtavad, ei oska öelda, eks loodan parimat. Ilmselt leiavad mõned, et olen veel kõrvade tagant märg. Samas usun, et mul on pakkuda loomingut, mida keegi teine Eesti kirjandusmaastikul pakkuda ei suuda. Eelkõige puudutab see keskaegsest Jaapanist inspireeritud fantaasiat. Loodan, et see äratab huvi.
Mida teeksin teisiti? Tagantjärgi vaadates tundub „Pilvelinna bluus“ ikka mõnevõrra amatöörlik, aga ilmselt tahaks kõik autorid oma varasemaid teoseid kõvasti ümber kirjutada. Võiks öelda, et tegu oli esimese katsega „tõsiselt“ kirjutada. Samas on arvustused olnud valdavalt positiivsed.


      4. 2021. Aasta jutuvõistlusel jäid teist kohta jagama eesti ulmemaailmas juba tuntud autoritega, isegi esikoht ei jäänud kaugele. Kuidas kirjeldaksid seda juttu? Kas võistlustulle läinud lugu esindab sama stiili kui su jutukogu või on midagi hoopis teistsugust?


„Raha ei tunne maailmavaadet“ läheb minu varasemast loomingust lahku selle poolest, et see leiab aset Eestis. Varem pole ükski minu lugu Eestit kujutanud. Tundub, et lugejad eelistavad kodumaiseid lugusid ja leidsin, et varem või hiljem tuleb midagi Eesti kohta ka kirja panna. Kui detsembris kirjutama hakkasin, murdsin pikalt pead, et mida siis ikkagi teha, sest ainus märksõna oli: „see leiab aset Eestis“. Üleüldiselt oli selle loo kirjutamine üpris vaevaline protsess, aga lõpptulemusega jäin enamvähem rahule. Kindlasti ei osanud ma teisele kohale jõudmist oodata.
Jutukoguga seob seda peaasjalikult küberpungi/tehnotrilleri žanr, mis on mulle üpriski südamelähedane. Üritasin siiski vältida tüüpilist küberpungi esteetikat ja minna pigem realistliku tuleviku peale. Arvestades, et minu lood (ja küberpunk üleüldiselt) kipuvad olema sünged, loodan siiski, et sellist tulevikku me siinmail nägema ei pea.


      5. Mis tüüpi ulmet eelistad? „Hinged mõõgateral” annab juba osa vastusest: jaapani mütoloogia ning küberpunk. Aga miks? Kas sinu maitses on ruumi ka tuumamootoritele, etnoõudusele, diip- hämar-uitulmele?

Jaapani mütoloogial põhinevat keskaegset fantaasiat leidub väljaspool Jaapanit uskumatult vähe. Jaapanis leidub seda samuti peamiselt ka ainult manga ja anime kujul. Õigupoolest teangi ainult ühte autorit, kes midagi sellist kirjutab: Lian Hearn, kodanikunimega Gillian Rubinstein. Kui keegi teab veel, siis palun teada anda.

Seega võib öelda, et minu maitset on siiski valdavalt kujundanud tüüpiline Euroopa kultuuri keskne keskaegne fantaasia. Eelistan peaasjalikult realistlikumat, et mitte öelda süngemat vähese maagiaga fantaasiat. Samuti köidab mind pseudo-varauusaegne fantaasia, kus mängu tuleb püssirohi, tulirelvad, kahurid jms. Taolist fantaasiat on viljelenud näiteks Django Wexler ja Brian McClellan.
Ilmselt tuleb ka küberpungi ja tehnotrillerite lembus süngemate lugude eelistamisest. Realism on minu jaoks loomingus oluline isiklik eelistus ning küberpungist (ja vahel ka militaarulmest) leiab seda kõige rohkem. Väga hästi kirjutavad realistliku ulmet näiteks Daniel Suarez, Linda Nagata ja Ramez Naam. Samuti arvan, et kübepunk käsitleb sageli ülejäänud ulmega võrreldes huvitavamaid ja keerulisemaid teemasid. Mind väga huvitavad näiteks sotsiaalsed ja eetikaga seonduvad küsimused.
Ma eeldan, et „tuumamootorite“ all on küsimuses mõeldud kosmoseooperit. Leidub ruumi ka selle jaoks. Olen näiteks suur Marko Kloosi ja James S.A Corey austaja. Samuti meeldivad Reynolds, Bujold ja Scalzi. Kuna kosmoseooperid ei tundu mulle sageli kuigi realistlikud (S.A Corey on seal suur erand), siis ilmselt sellepärast kaldun rohkem küberpungi ja tehnotrillerite poole. Tegu on siiski puhtalt subjektiivse hinnanguga.
Etnoõudusega mul vist kokkupuuted puuduvad. Samuti pole ma kindel, mis kvalifitseerub hämar/uitulmena. Kui ma mõtlen imelikule ulmele, siis tuleb pähe VanderMeer. Tema õudussugemetega sari „Southern Reach“ mulle täiesti meeldis.


     6. Sulle meeldivad kostüümid ning kostüümides inimesed. Oled aastaid osalenud LARPidel ning käinud animeüritustel erinevas cosplays. Su abikaasa on käinud lausa Eurocosplayl Eestit esindamas. Kuidas põimub see kõik ulmega?

Kostüümid on rohkem abikaasa [Kadri Umbleja – toim.] teema, kuigi ma hindan nii head taaskehastamist kui ka head cosplayd. Mind ennast huvitavad rohkem ajaloolised turvised ja muu sõjavarustus. Võiks öelda, et kui mu naine tegeleb kangaga, siis mind huvitab rohkem raud.

Üritan oma fantaasialugudes nii kostüüme, turviseid kui ka relvi võimalikult realistlikult kujutada. Kipun raiskama liiga palju sõnu erinevate detailide kirjeldamise peale ja sellele järgnevad valulikud kärped. Mul on kohutavalt raske jätta asju lugeja fantaasia hooleks. Pean selles vallas veel kirjanikuna arenema.

IMG 4890


      7. Millest sai alguse kirjutamise tung? Mis kihu ajas sind klaviatuuri kätte võtma ja sõrmedele valu andma? Mis olid esimesed kirjutised ning milline on olnud nende saatus?

Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kas mõni autor üldse teab kust see tung pärineb või olen ma ainus imelik? Olen lapsest saadik peas maailmu ja lugusid loonud, ammu enne millegi kirja panemist. Ilmselt lapsena ägedate asjade lugemine, vaatamine, mängimine pani peas mingid hammasrattad käima, et kuidas see minu versioonis oleks.

Kõige esimesed katsetused on ajaga kaduma läinud. Kusagil 18-aastaselt hakkasin ühte foorumisse sõprade meeleheaks kirjutama järjejuttude sarja „Xiola“, mille peategelasteks olid nemad ise. Tegu oli väga tugevalt animest ja mangast mõjutatud postapokalüptilise supervõimete märuliga. Minu kirjaoskuse tase oli toona nullilähedane ja tekst kubises toorestest anglitsismidest. Samas mu sõbrad jumaldasid seda. Ilmselt on see seal foorumis siiani alles.
„Xiola“ sündis järgnevate aastate jooksul mitu korda ümber erineval kujul, sest ma alustasin sellega vähemalt kolmel korral algusest peale. Kõige viimane versioon pidi saama koguni romaaniks ning seda valmis 18 peatükki enam kui 60 000 sõna ulatuses. Postapokalüptilisest märulifantaasiast sai 20. sajandi algusega sarnases maailmas toimuv poliitiline fantaasiamüsteerium. Paraku jäi see mingil hetkel lihtsalt tolmu koguma, sest ma kasvasin kuidagi sellest välja. Ühel hetkel tundus see lihtsalt väga lapsiku loona.
Olen korduvalt mõelnud „Xiola“ taaskäivitamisele mingil uuel kujul, aga see on ilmselt tulevikumuusika.


      8. Kuidas on seotud sinu 2 Jaapanis veedetud aastat sinu loominguga? Kas jutus „Daam punases kimonos” olev sild on päriselt olemas? Kas nägid mõnes mägikülas nukuetendust, mis inspireeris juttu „Nukumeister?”

Huvi Jaapani vastu oli mul juba ammu enne sinna kolimist, kuid seal elamine mõjutas loomingut tegelikult tohutult. Varasem ebamäärane huvi Jaapani ajaloo ja eriti samuraide vastu kinnistus ja võttis selge kuju. Erinevaid kohti külastades hakkasid hammasrattad peas tööle ning kerima uusi lugusid ja maailmu. Samurai taaskehastajatega tutvumine viis nii kaugele, et oman nüüd ka ise rüüd ja relvi. Seda võib näha „Hinged mõõgateral“ kaanel. Üleüldiselt hakkasin Jaapanis elades just feodaalajastu ja samurai seisuse uurimisega rohkem süvitsi minema. Oma lugudes üritan ajalooliselt tõetruu olla.

Kuna käisime Jaapanis palju matkamas ja mägesid ronimas, siis looduskirjeldused pärinevad kindlasti enda kogemuste põhjal. Eelmainitud sild pole otseselt võetud ühegi konkreetse silla pealt, aga sarnaseid sildu on Jaapanis palju. Nukumeistri linnakirjeldused pärinevad näiteks mitmete ajalooliste postilinnade ja vabaõhumuuseumite külastusest. Nukumeistri üldine sisu on rohkem seotud aga arusaamaga, et elututes asjades võivad peituda hinged. Jaapanis kohtab seda palju, eriti pühamuid külastades. Samuti on seal Eesti hiitega sarnaseid pühapaiku, kus puude ja kivide sees elavad jumalad.

119517763 10220637416303354 5384203573413944295 n


      9. Aga raamatu teine pool: küberpunk. Kas ka siin on Jaapan sind mõjutanud? Või vastupidi, maailma nägemine paneb hindama meie väikest Eestit, kus kõike saab teha ID-kaardi ja PIN-koodiga? Kas hoiad end igapäev kiipide ja neuroliideste arengutega kursis, haarad poeriiulilt kõige vilkuvamaid uusi vidinaid?

Küberpungis on mind peaasjalikult mõjutanud Jaapani animatsioon ja sellega puutusin kokku juba ammu enne sinna kolimist. Jaapanlastel tuleb küberpungi tegemine kuidagi jõle hästi välja, seda valdavalt animatsiooni ja manga kujul. Eks siin mängib samuti rolli Jaapani rahvususund sinto, mis haakub hästi küberpungi temaatikatega, nagu näiteks hing tehislikus anumas (Ghost in the Shell). Jaapani küberpunk on näiteks tugevalt mõjutanud ka William Gibsoni loomingut. Neuromancer leidis aset Chiba prefektuuris.

Vaatamata Jaapani kõrgtehnoloogilisele mainele on nad siiski ka paljudes asjades väga minevikus kinni. Eesti e-riiki on raske hinnata enne välismaal elamist. Jaapani bürokraatia on kurikuulsalt paks, paindumatu ning uppunud paberite ja fakside sisse. Kõik toimingud võtavad meeletult aega, eeldavad erinevate kontorite külastamist ja paberite määrimist. Sellises keskkonnas tunduvad riiklikud e-teenused uskumatult kiired ja mugavad.

Uusima tehnoloogia ja vidinatega hoidsin ennast rohkem kursis tehnikaajakirjanikuna. Nüüd teen seda mõnevõrra vähem, kuid julgen väitan, et pole ilmselt midagi eriti maha (veel) maganud. Uusimaid nutitelefonide ja läpakate mudeleid ma peast enam küll nimetada ei oska.


      10. Kui puritaaniks sa end küberpunk maailmas peaksid? Kas hoiaksid oma ihu ja hinge puhtana või vastupidi, kasutaksid kõiki võimalusi ja ehitaks end ümber?

Eks see sõltuks tehnoloogia arengust, selle kättesaadavusest ja ohutusest. Ma pigem eelistaks ennast bioloogiliselt modifitseerida, kui lasta konkreetselt rauda oma kehasse panna (viimane on siiski rohkem vanema küberpungi teema). Ei ütleks kindlasti ära parematest organitest, täiustatud närvisüsteemist jne. Kui saaks enda tüvirakkudest kasvatada või bioprintida täiustatud varuosasid, siis oleks see kahtlemata väga kasulik. Selles osas pooldan tugevad meditsiiniteadustesse investeerimist.


      11. Mida toob meile tulevik? Milliseid ulmes kohatud fenomene, tehnoloogilisi lahendusi, sotsiaalseid liikumisi või muud pead tõenäoseks? Ning vastupidi – mida kujutatakse ulmes väga palju, kuid on sinu meelest ebatõenäoline?

Usun, et meid ootab ees väga rahutu ajajärk. Mitmed murrangulised tehnoloogiad on kanda kinnitamas ja toovad endaga kaasa suured sotsiaalsed muudatused, mis võivad mööduda üpris valulikult. Töö massiline automatiseerumine ja tehisintellekti kiire areng on juba toimumas ning tulevikus võib kaduda suur enamusi praegusi töökohti. See tekitab rahutusi, viha ja hirmu progressi ees ja loob soodsad tingimused populismi vohamiseks. Loodan, et suudame inimkonnana need muudatused võimalikult vähese piinaga läbida ja lülitada ennast ümber ühiskonnale kus tööl käimine pole ilmtingimata vajalik. Kardetavasti süveneb siiski sotsiaalne ebavõrdsus järsult.

Samuti annab endast üha tugevamalt teada kliimamuutus, mis toob tõenäoliselt endaga kaasa sõjad, näljahädad ja tohutu migratsiooni laine. Ebanormaalsed ilmastikuolud muutuvad üha tavalisemaks ning kõige enam kannatavad sellest vaesed arengumaad. Arenenud maailm seisab ühel hetkel keerulise valiku ees: mida teha miljonite kliimapõgenikega, kes pagevad piirkondadest, kus pole lihtsalt võimalik enam elada. Siin tasub loota, et äkki tehisintellekti areng suudab äkki lõpuks lahendusi pakkuda: olgu selleks siis geoinseneeria projektid vms.
Positiivsemast küljest usun meditsiini kiiresse arengusse ja seda, et inimese geneetiline modifitseerimine (esialgu küll meditsiinilistel kaalutlustel) saab laialtlevinuks lähima paarikümne aasta jooksul. Veelgi enam hakkame modifitseerima aga põllukultuure ja toiduloomi, et väiksema ressursside kuluga rohkem toitu saada. Võib-olla hakkab tulevikus sealiha sisaldama kõiki kasulikke vitamiine? Arengumaade põllukultuurid vajavad kindlasti rohkem ilmastikukindlaks modifitseerimist.
Üleüldiselt hakkab tohutult kiiresti arenema robootika, droonid, energiatalletus (akud jms) ning liitreaalsus.
Aga asjadest, mida minu hinnangul tüüpilise ulmega võrreldes ei juhtu:
Vaevalt, et me kunagi mehitatud kujul kosmost vallutama läheme. Mida rohkem universumist õpime, seda raskem tundub see väljakutse. Küll aga saadame kindlasti üha enam roboteid välja ning võib-olla isegi hakkame koloniseerima oma päikesesüsteemi. Siiski, ainuüksi Marsi koloniseerimine tundub juba tohutu väljakutena, mis annab väga vähe vastu. Teised planeedid jäävad ilmselt robotite pärusmaaks. Tahaksin siiski loota, et mõned inimasustusega kolooniad tekivad. Enne tuleb aga välja mõelda kuidas ületada radiatsiooni ja mikrogravitatsiooni põhjustatavad tervisekahjustused. Ka siin võib lahenduseks olla geneetiline modifitseerimine.
Ma pole enam täiesti kindel ka tuumaenergeetika arengus, millest on kahju, sest tegu on suhteliselt puhta ja erakordselt suure potentsiaaliga energiaga. Siiski tundub, et inimkond triivib sellest eemale hetkel kuna hirmu ja müüte on tuumaenergia ümber palju. Mitmed suured riigid nagu Saksamaa ja Jaapan sulgevad pidevalt üha uusi jaamu. Hetkel jääb loota ainult ITER projekti ja Tokamaki reaktori õnnestumisele.


      12. Millised on sinu suhted eesti ulmega? Estconile jõudsid 2020. Aastal esimest korda, Tallinna ulmikute kohtumistel oled käinud, aga mida oled eesti ulmevaramust lugenud? Ja provokatiivsem küsimus: milline tundub eesti ulmefändom kõrvalt vaadates?

Mulle meeldib Maniakkide Tänava looming ning tema lugudega puutusin ka kõige varem kokku. Kõige esimene eesti ulmeteos, mida kunagi lugesin, oli „Surmakarva“. Keegi kinkis selle (vist?) 20. sünnipäevaks. Võiks öelda, et ta on minu maitse järgi autor – kirjutab nii ulmet kui fantaasiat ja sageli küberpunki. Üks viimaseaja lemmikuid on ka Jaagup Mahkra „Riisirahvas“, sest see kujutab huvitavat ajastuperioodi ja kohta.

Ulmefändomi kohta on raske üldistusi teha, sest ma üpris kindlasti ei tunne enamusi neist. Vahetevahel on kõrva jäänud loosungid justkui oleks niinimetatud kuldajastu ulme või vana ulme üleüldiselt ainus hea ulme ja midagi uuemat polegi mõtet lugeda. Usun, et selline mõttelaad viib ainult stagnatsioonini. Loodan, et enamus sellist mõtteviisi ei jaga.
Samuti tundub, et nooremaid inimesi on skeenes väga vähe. Ulmel (ja eriti fantaasial) on Eestis ja mujal tegelikult väga palju fänne. Seda näitab juba meelelahutustööstus, mis toodab sellist sisu üha enam. Tean isiklikult hulganisti inglise keelse ulme ja fantaasia lugejaid, kes ei tea eesti ulmemaastikust mitte midagi. Tuleks mõelda kuidas inglise keele lugejaid rohkem kampa meelitada.


      13. Esimene oma nime kandev raamat on ilmunud, mis edasi?

Peaks ilmselt hakkama romaani kirjutama ja mõtteid on selleks mitmeid, kuid pole praegu veel ühegi kindla idee peale jäänud.

Plaanin millalgi suve esimesel poolel Reaktoris avaldada veel ühe keskaegsest Jaapanist inspireeritud „Tuhande Saare“ lühiromaani. Nimetatud loo peategelane ilmub muide põgusalt ka jutus „Pajatust daamist punases kimonos.“ Saate hiljem välja otsida.

rait turvises

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.4283)