Pauli isa hoolealustele meeldis pimedus. Kui Paul lambiga valgust näidates mööda farmi riiulivahesid läks, siis kõikjal, kuhu lambivalgus langes, kihises ja kahises, ohkas ja sabises. Farm tootis kolmkümmend tuhat prussakat ruutdetsimeetri kohta aastas. Prussakaid oli siin ruumis kõikjal – seintel, põrandal, laes ja loomulikult riiulitel, mis kujutasid endast tihedalt üksteise peale asetatud plastplaatide virnu, mille vahel pragudes käis prussakatel agar elu. Paul pidi hoolega ette vaatama, et ta liiga palju putukaid surnuks ei tallaks. Nad olid selleks liiga väärtuslikud. Prussakaid tarvitati Ühenduses nii meditsiinis ja robootikas kui toiduks ja Pauli isa firma oli vaid üks kümnest omataolisest Heimil. Siinset toodangut eksporditi kõigisse Uraani orbiidi asundustesse.
„Isa, ae?“
Isa vastas talle tagantpoolt ja Paul võttis suuna sinna. Ta näitas lambiga teed ja tume vaip ruttas kahele poole riiuleisse peitu. Vaid mõned üksikud julged jäid põrandale kohmitsema ja Paul püüdis neist üle astuda.
Poolel teel tuli isa Paulile vastu. Sõnalausumata surus ta poja oma rinnale. See oli Paulile natuke naljakas, sest isa tundus ootamatult väike. Paul oli kahemeetrine ja muljetavaldava ülekaaluga. Selle ajaga, mis nad teineteist näinud ei olnud, oli Paul võtnud juurde nii kaalus kui lisanud veidi pikkust. Isa seevastu oli vajunud veidi enam kühmu kui tavaliselt. Oskamata isa härduse peale midagi teha, kannatas Paul kallistuse ära. Isa astus sammu eemale ja takseeris poega, ka Paul uuris isa. Papsi juustes oli halli, mida enne näha ei olnud, ja silmadki olid varasemast kortsulisemad ja vajunud auku. Kuid tuttav säde põles neis aukus silmades endiselt ja Paul kahtlustas, et just tema ilmumine oli see, mis selle neisse oli toonud. Pauli silme ees olevas teabeväljas vilkus hoiatusikoon ja punane kiri: „Suhtlemine lubatud vaid tööalastes küsimustes.“
Paul teadis väga hästi, et ta ei kavatse papsiga vaid tööalastes küsimustes suhelda. Kuid miinuspunktid arvestatakse kokku alles keskööl ja selleks ajaks on tal juba plaan.
„Noh, Paul, tagasi inimeste seas?“
Paul vedas laia naeratuse näole. Kuigi ta oli alguses plaaninud valitsust kiruda ja oma elu üle kurta, siis isa väljanägemine pani ta hoolega sõnu valima. „Jap, olin eeskujulik vang ja teenisin välja kõik lisapunktid, mis võimalik.“
Paps noogutas.
„Kui ma õieti mäletan, siis allamiinussajalised saavad ainult baasratsioone närida.“
„Sa mäletad õieti,“ kinnitas Paul. „Tahaks küll midagi muud. Mul on sest baastoidust kõht juba teist nädalat kinni. Kas ma võin mõne prussaka võtta?“
„Võta-võta,“ lubas isa ja viipas poja endale järgi, farmi administratiivosa poole. Paul napsaski jalamaid ühe prussaka, lömastas ta sõrmede vahel ja pistis suhu. Mahlane ja krõmpsuv üheaegselt, tõi lapsepõlve lemmiktoit Paulile meelde põnnielu rõõmuhetked ja isaga koos edasi sammudes käisid ta käed kiirelt kahele poole, püüdes pagevaid prussakaid ja neid suhu toppides.
„Mõnus,“ pomises ta täis suuga. Isa noogutas.
„Jah, meie alal juba nälga ei jää.“
Pauli kontole potsatas esimene miinuskrediidipunkt lubamatu jutuajamise eest. Paul võpatas, kui punane number vilkuma hakkas, kuid rahunes siis. Tal oli aega keskööni, alles siis loetakse plussid ja miinused kokku ja rakenduvad kas sanktsioonid või soodustused. Selleks ajaks lootis ta sellest miinusest lõplikult lahti saada.
Nad läbisid lüüsi ja jõudsid töötajate puhkeruumi. See oli väike, sest farmis töötas vaid kolm inimest. Ema-isa ja nüüd ka Paul. Putukafarmi juhiti piiratud mõistusega tehisintelligentsi abil, kes jälgis pidevalt 80 erinevat parameetrit, et teha prussakate elu võimalikult mõnusaks. Inimesi ei olnud seetõttu vaja rohkem, kui lihtsalt ülevaatajaks. Farm oli ülejäänud kosmosejaamast hermeetiliselt isoleeritud ja varustatud lüüsidega. Mitte keegi ei soovinud, et kuus miljardit prussakat, kes siin elasid, pääseksid kosmosejaama lahti. See oleks olnud mitte ainult Pauli isa firma pankrott, vaid ka ökoloogiline katastroof.
Isa ja poeg seadsid end laua taha. Pauli isa tellis kafaari, Paul aga kõike head, mis siinne köök suutis pakkuda ja millest Paul oli tükk aega ilma olnud. Saanud söögi kätte, hakkas Paul seda sisse kühveldama ja läks suutäite vahel kohe asja juurde.
„Kas sa uudistest seda juttu uuest Laevakaitseteenistusest oled kuulnud?“
Isa noogutas.
„Raske oleks mitte kuulda, kõik kanalid on sellest täiesti pöördes. Sellist hüsteeriat taasmilitariseerumise üle kuulsin viimati poisieas, kui Heimile otsustati luua politseipunkt kolme kordnikuga. Meeleavaldused ja piketid, sotsiaalmeediakampaaniad – „Miljoni elaniku kohta kordnik on selge politseiriigi tagasitulek! Kas me kavatseme kellegagi sõtta minna?“
Paul noogutas läbematult. Ta oli seda juttu isa käest juba kuulnud, siis, kui talt võeti vägivaldsete virtuaalmängude eest esimesed kümme punkti sotsiaalkontolt.
Just siis sai talle esimest korda päriselt selgeks, et ka kujuteldav vägivald oli Päikesesüsteemi ühenduses rangelt karistatav. Põhimõtteliselt oli ta ka varem sellest teadlik, sest kõigis virtuaalmängudes oli tootjatel kohustus karistada mängijaid säärase tegevuse eest, kus nad eemaldusid Ühenduse ideaalidest. Mängud pidid olema sissejuhatus reaalsesse ellu ja õpetama mängijatele, mida tohib ja mida ei tohi.
Kergemad pättused ja isegi mõnetine vägivald olid mängudes täiesti võimalikud, kuid alati koheselt karistatavad. Mõnikord kaotasid sa mingid oskused, mõnikord kaotati trahviks mängusiseseid privileege, mõnikord said raskemate mängukuritegude eest mõneks ajaks mängukeelu. Kuid Paul ja tema sõbrad pidasid seda pigem väljakutseks. Nad olid kondiüdini mängurid ja kui mängud hakkasid igavaks muutuma, siis seadsid nad endile eesmärgiks püüda mängumehaanikaid pettes trahvidest kõrvale hiilida. See muutis mängu ainult huvitavamaks, vahelejäämist ja karistada saamist võeti pigem mängu osana ja see oli osa lõbust.
Kuid neljateistaastaseks saades hakkasid karistused võtma reaalset kuju krediidipunktide kaotuse näol reaalselt kontolt. Siis võttiski paps ta käekõrvale, viis pikale jalutuskäigule mööda prussakafarmi ja nad pidasid maha tõsise vestluse. Alla viiekümne punktise krediidiarvega kodanikud ei saanud enam virtuaalmänge mängida. See oli Paulile ja tema sõpradele nagu löök näkku. Just siis, robootikaringi sunnituna, hakkaski Paul fantaseerima mängudest, kus mäng kasutajaid kuritegude eest hoopis mängusiseselt premeerima hakkaks. Tema robotivõitlusüritused olid selle esmaseks väljenduseks. Kui see keelati, susis ta niikaua, kuni nad lõid püsti oma salajase serveri ja Malte mängud ümber programmeeris.
„Ma mõtlesin, et liitun Laevakaitsega,“ ütles Paul täis suuga. Isa nõjatus taha ja vaatas poega pikalt. Paul ise noogutas oma sõnade kinnituseks. Ta oli seda pikalt kaalunud ja ei kavatsenud mingil viisil lasta oma meelt muuta. Kuid tema üllatuseks noogutas ka isa.
„Olen seda ka ise mõelnud, jah, nii on ehk tõepoolest kõige parem.“
Pauli suu peatus. Ta oli seda vestlust isaga pidanud oma mõtetes mitu korda, kuid seda, et isa ta teguviisi heaks kiidab, ei osanud ta kunagi arvata.
„Mõtlesid ise ka?“ küsis Paul juhmilt.
„Jah. Sind on alati tõmmanud millegi ründamise, lammutamise ja võitlemise poole. See on nii veider, et sport ei ole sind kunagi tõmmanud. Sind ei huvita võistlemine. Pingerida ei ole sinu jaoks piisav. Ainult kas võit või surm. Vaid siis, kui kaotus kujutab endast tõsiseid tagajärgi, siis sa aktiveerud. Muidu aga… on sulle sellised asjad igavad.“
Paul ei osanud selle peale midagi kosta. Ta ei olnud kunagi oma huvialasid või tegevust niimoodi analüüsinud.
„Ma ei tea, vist jah. Kas siis mulle sündides geeniteraapiat ei tehtud?“
Isa kehitas õlgu.
„Tehti ikka, aga näe, ei mõjunud, võib-olla oli geenitehnoloog algaja. Ma ei oska öelda. Aga sa ära muretse, et sa sellepärast mingi imelik oled. Seda juhtub päris tihti.“
„Ja mis nendest saab, kellega seda juhtub? Istuvad pooled oma elupäevad kolm korda kolme meetrises kongis?“
Isa raputas pead.
„Võib-olla mõned jah, kuid kõiki nii kinni hoida võtaks liiga palju ressurssi ja see oleks ühiskonnale koormaks. Alati on leidunud mehhanismid, kuidas seda rahutust kasulikult ära kasutada – varemalt suunati need rahutud hinged uusi taevakehi avastama ja maasarnastama, sest võitlus võib toimuda ka loodusega. Nüüd on kõik planeedid, mida meie tehnika võimaldab, asustatud ja tsiviliseeritud, rahutu mass on jõudnud otsaga Kuiperi vöösse. Sealt ei ole aga enam kuhugi edasi liikuda. Vähemalt mitte nende käsutuses oleva tehnikaga. Seepärast nad ongi keeranud otsa ringi ja ohustavad Ühenduse kaubateid.“
Paul kuulas isa, sõi ära viimased riismed oma toiduportsust ja lasi robotil tuua köögist lisa. Ta mõtles isa sõnade üle.
„Ja nüüd saadetakse need, kuidas sa ütlesidki, rahutud hinged, teiste omasuguste vastu sõtta?“
„Nii see on jah, poeg, kuigi – „sõtta” on ehk liiga karm sõna selle jaoks. Tagasi tõrjuma on parem väljend. Ma ei usu, et teile tegelikult relvi antakse või sõdima pannakse. Te olete rohkem niisama, piraatidele hirmutamiseks. Pole ju neilgi seal mingeid sõjavägesid ega relvi, vaid lihtsalt õige sihita inimesed. Meedias on selle üle kõvasti arutust olnud ja keegi ei taha vanade sõjaaegade tagasitulekut. Ühenduse Maailmakongress võttis täna vastu otsuse alustada teiste tähesüsteemide hõlvamise projektiga. Kõik seiklushimulised pakitakse suurtesse põlvkonnalaevadesse ja saadetakse uusi maailmu avastama. See on uus ventiil kogunenud pingete välja laskmiseks. Teie olete vaid ajutine hädaabivahend, kuni laevad valmis ehitatakse ja rahu taastatakse.“
Paul kummardas oma toidu kohale ja kühveldas selle endale kiiresti sisse. Teised tähesüsteemid, mõtles ta, see tundus huvitav.
„Kui nii, siis võib juhtuda, et ma lähen ka nendega kaasa,“ pomises ta täis suuga.
„Seda ma usun,“ ütles isa ja ta ei tundunud kuigi rõõmus. Pauli kontole potsatas uus miinuskrediit. Paul ainult muigas selle üle, kuid siis taipas ta järsku, et ka isa pidi praegu miinuskrediiti teenima. Paul lõpetas söögi ja tõusis püsti. Paulil oli pääsemisplaan olemas – isa aga pidi siia jääma ja Paul teadis omast kogemusest, kui raske oli end tegelikult sotsiaalse krediteerimise süsteemis positiivsest küljest näidata. Ei olnud vaja omade jamade tõttu ka ülejäänud perekonda allamäge vedada. Seepärast otsustas ta, et ei hakka ka emaga kohtumist ära ootama.
„Ma pean minema. Tervita ema.“
Ka isa tõusis.
„Tervitan. Ole siis tubli.“
***
Värbamiskeskuse kõledusest oli näha, et Laevakaitseteenistusele ei olnud jaamavalitsuse eelarvest kuigi suuri vahendeid antud. Sees istus ruumi keskel, ristijalu väikesel vaibakesel, keskealine mees, seljas uhiuus Laevakaitseteenistuse tumesinine vorm. Teaberiba kuvas Paulile ka tema nime – laevakaitse nooremspetsialist Sive Dam. Peale vaipade ja teenindusrobotite laadimisplatvormide puudusid siin kõik muud mugavused. Nooremspetsialist Dami silmad olid hägustunud ja neuroliides ta kõrva taga säras täites tuledes, viidates, et omanik oli jäägitult hõivatud millegagi võrgus. Paul astus ta ette ja laskus külalistevaibale istuma, tema selja taga hakkas sumisema robotkoristaja. Küllap oli Paul prussakafarmis liiga paljudele putukatele peale astunud ja nüüd oma taldadega põranda ära määrinud.
„Teie soov?“
„Astuda Laevakaitseteenistusse.“
Tekkis paus, mille jooksul nooremspetsialist Dam Pauli kohta informatsiooni otsis.
„Ma ei leia teid sundmääratute nimekirjast.“
„Seda sellepärast, et ma olen vabatahtlik.“
Dam vaatas nüüd esimest korda Pauli.
„Vabatahtlik?“
Dam vaatas Pauli nagu prussakat. Ta vangutas hetkelise takseerimise järel pead. Pauli ette hüppas eeltäidetud taotlusvorm. Paul lasi silmadega üle ridade ja kinnitas siis, et kõik vastab tõele ja ta tahab astuda vabatahtlikuna üheks aastaks Laevakaitseteenistusse. Niipea, kui Paul oli taotluse kinnitanud, viipas nooremspetsialist Dam seina ääres olevale istumisvaibale. Hetk hiljem oli laevakaitsja taas võrku sukeldunud.
Paul, viimasel ajal juba harjunud sellega, et keegi temaga ta madala sotsiaalkonto seisu tõttu rääkida ei saa või ei taha, istus seina äärde. Samal hetkel tuli talle silme ette teade, et ta on Heimi tsiviilvõrgust välja logitud. Kui ta proovis siiski võrku tagasi logida, ilmus tema silme ette kiri: „Laevakaitseteenistuse liikmetele on ette nähtud Teenistusvõrk. Teid logitakse sisse niipea, kui olete teenistusse vastu võetud.“ Paul, oskama midagi muud teha, lasi pilgu ringi käima.
Värbamiskeskus oli üsna suur, ilma erilise sisustuseta endine jäätmesorteerimiskeskus ja sobis sellisena just oma praeguseks ülesandeks. Paul ei oleks sugugi imestanud, kui Laevakaitseteenistus oleks spetsiaalselt just selle sümboolsuse tõttu siia kolitud ja tegelikult kohalikele väga vajalik jäätmesorteerimiskeskus vägisi kuhugi mujale viidud.
Varsti astus värbamiskeskuse uksest sisse veel üks inimene. Paul tundis ta jalamaid ära ja viipas talle. See olid Malte. Malte hakkas alguses Pauli plaanile vastu puiklema. Kuid kui ta nägi, et Paul on kindlalt minemas, siis otsustas ikkagi liituda.
„Parem siis juba koos, kui et äkki määratakse mind hiljem sundkorras kes-teab-kuhu ja mis- seltskonnaga-kokku,“ ütles ta hapuma olekuga kui tavaliselt.
Päeva jooksul kogunes veel viis vabatahtlikku ja kakskümmend neli sunniviisil teenistusse määratut. Vabatahtlikud tulid kõik üsna varakult nagu Paulgi ja koduaresti asemel Laevakaitseteenistusse sundmääratud alles vahetult enne värbamispunkti sulgemist. Senimaani tegelesid vabatahtlikud kes-millega. Paul ja Malte lõid oma neuroliideste vahel kohtvõrgu ja hakkasid üht legaalset kaevandusmängu mängima. Paul nautis iga hetke sellest. Ta oli oma koduarestis viibitud ajaga täiesti tüdinud üksikmängudest.
Peagi vuras sisse varustusrobot. Nad kõik said selga ühesugused sinised nutikangast vormitunked. Need kohendasid end kandjate järgi, libisedes kergeimagi tõmbe peale ise selga. Kuigi nutikangas oli peaaegu kaalutu ja äärmiselt pehme, tundusid sellised riided Pauli geelpihustist tulnud rõivastega võrreldes üpris palavad ja kohmakad. Vabatahtlikel oli rinnal väike luminestseeriv V-tähe märk, rõhutamaks nende vabatahtlikku panust, ja sundvärvatutel samasugust värvi S-täht.
Kõigi värskete laevakaitsjate suureks rõõmuks toimus tunkede kättesaamisel ka automaatne Teenistusvõrku sisselogimine ning nüüd võis Paul soovi korral näha oma teabeväljas kaasteenistujate kohta käivat avalikku informatsiooni. Teise uuendusena oli kadunud Pauli sotsiaalkrediidi konto ja selle asemele oli tekkinud teenistuskrediidi konto, millele kanti kohe viiskümmend positiivset krediidipunkti. Uus algus – just sellisena oli teenistus välja reklaamitud, sest valitsus soovis, et võimalikult paljud astuksid sellesse vabatahtlikena. Nüüd sai Paul tänu isa jutule ka aru, mispärast. Selleks, et saada võimalikult kiiresti lahti nendest, kes niikuinii korralikult rahumeelsesse ühiskonda ei sulandu. Valitsus ei soovinud teenistusse saata inimesi, kes olid krediidimiinustes mingil muul põhjusel kui soov „võidelda ja lammutada“. Paul kahtlustas vingus nägude järgi, et enamik, kui mitte kõik nende praegustest sundmääratud kaaslastest ei hinnanud kuigi kõrgelt „võitlust ja lammutamist“.
Nähes viitekümmet plusspunkti oma kontol, venis üle Pauli näo lai naeratus. Seni ei olnud ta arugi saanud, kuidas pidev krediidilangemise hirm teda kammitsenud ja muserdanud oli. Nüüd oli ta sellest kõigest vaba. Tema rõõmsat elevust jagasid ka teised vabatahtlikud.
Lõpuks rivistas üks vingus näoga tüüp, kelle nimeks oli Teenistusvõrgu andmetel Laevakaitseteenistuse ülemspetsialist Gjelle Petterssen, kõik kohalolijad üles. Vabatahtlikud kogunesid ühte, sest erinevalt mossis nägudega sundmääratutest oli meeleolu nende seas lustakas ja rõõmsameelne. Kui sundvärvatute seas oli nii naisi kui mehi ja väga erinevas vanuses, siis kõik vabatahtlikud olid meessoost ja enamus neist olid samamoodi oma varastes kahekümnendates nagu Paulgi. Vaid üks veidi vanem, silma järgi kolmekümnendates tüüp oli nende seas. Ta seisis teistest eraldi ja tundus, et ei oskagi noortega millestki rääkida. Ülejäänud aga lobisesid ja arutasid rõõmsalt oma tuleviku üle. Sundvärvatutele teises rivis vaatasid nad ülalt alla. Vabatahtlikud olid siiski ise oma õnne sepad, nemad olid oma tee ise valinud, mitte nagu sundvärvatud, kes olid valitsuse lükata-tõugata. Ülemspetsialist Petterssen kõndis rivi ette.
„Tere tulemast Laevakaitseteenistusse. Mina olen Laevakaitseteenistuse Heimi 1. Laevakaitsemaleva ülem. Sellesse malevasse kuulute nüüdsest ka kõik teie.“
Petterssen ohkas, nagu kahetseks ta, et üldse nende ees seisab.
„Nagu te teate, siis me oleme noor teenistus. Nii noor, et ka mina ise olen alles käesoleval nädalal teenistusse astunud ja mul puuduvad veel isegi spetsialistid, kes mind abistaks teie organiseerimisel. Teie olete teine rühm, kes Heimilt on komplekteeritud. Esimene rühm kogunes minu tööleasumisega samal päeval ja lendas üleeile välja, teie järgnete neile üsna pea. Teil lasub väga suur vastutus – üle väga pika aja on Maailmakongress leidnud, et meie kodanikele on tarvis anda kätte relvad.“
Pettersseni hääl oli seda öeldes inimese oma, kellele on mõistetud surmanuhtlus ja nüüd loeb ta valjusti ette menüüd oma viimaseks söömaajaks. Kuulates Pettersseni, vaadates tema vingus nägu ja leinaja ilmet, tundus Paulile, et Petterssen on omadega mingit sorti vaimses kriisis ja tahaks olla tegelikult hoopis kuskil kaugel eemal, mitte siin nende ees.
„Selle kuu lõpus saab Laevakaitse täpselt ühekuuseks. See on, nagu ma juba ütlesin, meile kõigile suur vastutus. Meie ülesanne saab olema räpane töö – hoida Ühenduse piiridest eemal avakosmoses tegutsevad piraatlike kalduvustega inimesed. See ei ole midagi nauditavat, sest nagu teiegi, kui ma vähegi saaksin, ei teeks ma sellise vägivaldse teemaga mingit tegemist. Kuid siin me oleme ja peame kuidagi hakkama saama.“
Petterssen pidas kerge pausi ja vaatas neid hapult, enne kui jätkas.
„Teile antakse kaasa relvad. Ma ei loe seda õigeks, kuid otsus on langetatud ja eks me peame sellega leppima. Siinkohal teile ühene käsk – te ei kasuta neid mitte mingil tingimusel! Relvad ei ole mänguasjad, need tapavad inimesi! Te ei lähe kosmosesse, et inimesi tappa, vaid selleks, et hoida piraate meie kaubalaevadest eemal. Te teete seda õrnalt ja leebelt, selgitate neile kindlalt, et võõrast ei tohi võtta ja saadate nad tagasi sinna, kuskohast nad tulid. Vägivallatus on meie Ühenduse poliitika olnud ammustest aegadest ja see on viinud meid õitsengule. Vaadake, kui palju me oleme saavutanud, kui me oleme teinud koostööd, mitte kulutanud oma ressursse hävitustööks. Kordan veelkord – käed relvadest eemale!“
Saabus taaskord paus, mille jooksul Petterssen mossis näoga põrandale vahtis ja ilmselt mõtles, mida neile veel öelda, ja tundus, et talle ei tulnud enam ühtegi head mõtet. Viimaks tõstis ta oma morni pilgu.
„Nüüd kobite kõik transpordimasinasse ja teid viiakse kosmodroomile. Seal jagatakse teid laevadele. Valvake neid laevu ja, ma kordan, ärge lollusi tehke. Ma tean, et te olete siin seepärast, et viimasel kui ühel teist on tavaks mingit jama korraldada. Mingil muul moel meie ridadesse ei satutagi. Kuid ma palun teid – teile on antud võimalus alustada puhtalt lehelt. Püüdke ometi natukenegi, hoidke ennast tagasi, ja peagi olete te tagasi tsiviilmaailma rüpes.“
Pauli tõstis käe ja Pettersseni morn pilk libises noormehele. Paul sai Pettersseni näoilmest kohe aru, et küsimusi ei olnud tegelikult ette nähtud.
„Mis mure teil, vabatahtlik Möldri, on?”
„Millal väljaõpe algab?”
Petterssen pilgutas üllatusest silmi. Siis vangutas ta pead ja tuli vabatahtlike rivi ette. Paul märkas, et ülemspetsialist Pettersseni rinnas oli S-tähega märk.
„Kas teie, vabatahtlik, olete mingit sodi söönud või? Kas te üldse ei kuulanud, mida ma rääkisin? Väljaõpe toimus just praegu! Punkt üks: te hoiate oma käed relvadest eemal. See oligi väljaõpe! Selge? Ma olen ise alles teenistusse sunnitud, kuskohast ma peaksin teadma midagi, mida teile õpetada? Pange oma pead laevareisil tööle ja püüdke oma aega kuidagi kasulikult sisustada. Edaspidi püüame ehk välja mõelda midagi konkreetset, mingi programmi, mis aitaks teil tsiviilellu tagasi minemisel positiivset krediidikontot säilitada.”
„Selge,” vastas Paul. Nii vähe, kui tal õnnestus enne värbamispunkti tulekut vana sõdade ajastu kohta võrgust andmeid koguda, oli talle mulje jäänud, et sõjavägedel oli vanasti mingi ühtne väljaõppesüsteem. Tundus, et Laevakaitseteenistuses ei olnud seda veel välja töötatud. Petterssen jalutas eemale.
„Äkki on vanad andmebaasid ka teenistuse loojatele kättesaamatud. Nad ei saagi meile väljaõpet anda, sest neid ei lubata militarismi-tondi tõttu vanadele teadmistele ligi,“ sosistas Malte Paulile.
„Või on need kõik juba ammu ära hävitatud,“ vastas Paul. „Kas sa S-tähte ta rinnas nägid? Võib-olla on ülemad kõik sundvärvatud ja neid ei huvitagi meie väljaõpe. Nad tahaks sellest jamast võimalikult ruttu käed puhtaks pesta ja tagasi tsiviilellu saada.“
„Vaikust!“ käratas ülemspetsialist Petterssen. „Nüüd ma jaotan teid jagudeks ja määran teile jaoülemad.“
„Hea, et me vabatahtlikult teenistusse astusime. Nüüd oleme uue teenistuse eliit,“ ütles üks hiiglasekasvu vabatahtlik, kelle nimi oli Orvar Grönblom. „Just meid peaks kõiki jaoülemateks määrama.“ Ta hääl tuli nagu tõrrepõhjast ja kuigi mees vist arvas, et ta sosistas, kostis ta hääl ka ülemspetsialist Pettersseni kõrvadesse. Petterssen oli jalamaid vabatahtlike rivi ees tagasi.
„Kas ma kuulsin sõna „eliit”?“ küsis ta Grönblomi käest sapiselt. „Siin eksite te, vabatahtlik Grönblom, küll rängasti. Teeme ühe asja kohe selgeks: teie, vabatahtlikud, olete meie teenistuse häbiplekk!“ Petterssen osutas sundvärvatutele. „Nemad vähemalt püüdsid oma puudustele vaatamata ühiskonnas hakkama saada ja pole nende süü, et loodus pole neid õnnistanud rahumeelse meelelaadiga. Nad määrati sundkorras Laevakaitseteenistusse. See on nende jaoks rehabilitatsiooniprogramm ja tee paranemisele. Teie aga isegi ei püüdnud, andsite järgi oma madalatele instinktidele ja tulite jooksujalu siia, lootes et siin tolereeritakse teie agressiivset saamatust. Kordan veelkord: te olete Päikesesüsteemi Ühenduse kodanikkonna kõige madalam põhi, korrigeerimata geneetilised apsakad. Tunnistage endale seda, ehk leiate endas mehisuse vabatahtlikult hoopis Geenikliinikusse minna ja seal ennast korrigeerida lasta. Illusioonides elades ja enestele valetades, et olete millegi poolest paremad, teete te endale ainult antiteene. Just Geenikliinikutesse oleks pidanud teid suunama, mitte laevakaitsesse meelitama. Pärast teenistuse lõppu minge tehke see ära, seni aga ärge meelitage ennast.“
Seejärel vaatas Gjelle Petterssen kurjalt otsa lähimale vabatahtlikule, kes selle peale lausa võpatas. See oli nende kamba ainus ülekolmekümnene, kellele Teenistusvõrk ütles nimeks Bo Jennsen.
„Teie, vabatahtlik Jennsen, olete nüüdsest määratud nooremspetsialistiks ja vastutate edaspidi selle närakakarja eest, mida nüüdsest nimetatakse esimeseks jaoks!“
Tema neuroliidese tulukesed välgatasid korraks ja Jennseni nutikangast vormirõiva õlgadel lõid lõimed kollakalt hõõguma, moodustades nooremspetsialisti tähistava triibukese.
„Mispärast mina?“ küsis Jennsen. Paistis, et ta ei olnud „närakate“ juhtimise üle just sugugi õnnelik.
„Sest prussakad järgnevad ikka prussakale,“ vastas Petterssen ja kõndis sundvärvatute juurde, et ka nemad jagudeks jaotada ja allüksuste ülemad määrata. „Nooremspetsialist Sive Dam ootab teid kõrvalruumis, võtke ülejäänud varustus, mis on teile määratud, ja kaduge transporterisse!“
Jäänud omapead, vaatas Bo Jennsen ülejäänud jaole otsa ja jagu vaatas talle vastu. Nad kõik olid üsna jahmunud sellisest sissejuhatusest ja nende suunurgad olid üsna all. Kuskil Pauli sisemuses hakkas kuju võtma kerge kahtlus, et ehk ei olnud ta tõesti teinud õiget valikut. Tabanud endalt Malte süüdistava pilgu, süvenes see kahtlus veelgi. Jennsen ohkas ja ajas end lõpuks sirgu.
„No hakkame minema siis, laevakaitseteenistuse närakad, uks on seal, nagu ülemspetsialist Petterssen näitas.“
„Ise oled sa närakas,“ pomises Orvar Grönblom ja tema hääl kõmas üle terve saali. Õnneks Gjelle Petterssen ei kuulnud seda või ei tahtnud kuulda.
