Seeria: Life in Exile (1-4)
Autor: Sean Oswald
Tarbitud formaat: Audible

Lühikokkuvõte: Klassikaline Ameerika perekond satub teise maailma, mis sarnaneb arvutimänguga. Seal on kollid, maagia, oskused ja erinevad tasemed. Kuna teed tagasi ei leita, peavad nad kohanema uue olukorraga, kus pole ei televiisoreid ega ekraane. Selleks, et ellu jääda, tuleb tugevaks saada. Seega saavad nad tugevaks. Igaüks küll isemoodi ja mitte alati lihtsalt.

Tegemist on üsnagi klassikalise Isekai… vabandust… LitRPG-looga, mille suurim erinevus on ehk selles, et peategelasi pole mitte üks, vaid viis: pereisa, pereema, teismeline (15) tütar, varateismeline (13) poeg ja kaheksa-aastane tütar. Seega, lisaks mänguri-mõtlemisele on siin ka omajagu vanema vastutust ja murekohti. Kuigi maailm on arvutimängu sarnane, on surm siiski sama lõplik. Seega on väga palju rõhku sellel, kuidas luua võimalikult turvaline keskkond lastele maailmas, mis on ääreni täis kolle ja omavahel konfliktis rasse.

See osa seeriast on huvitav.

Samuti on omajagu nauditavad nö „kohanemisraskused” – see, kuidas autode, voolava vee, interneti, telefonide, sotsiaalvõrgu ja elektrimasinatega harjunud inimesed proovivad leida mingeidki alternatiive. Ning otseloomulikult, olles Ameerikast, hakkavad ühel hetkel ka püsse ehitama või siis vähemalt proovivad.

Põhjus, miks perekond teise ilma satub, on üsna kahtlane ja lõpuni selgitamata. Seda hullem, et esimene raamat alustab just sellest „põhjendusest” ja teeb alguse üsna raskesti seeditavaks ja vaevaliseks. See probleem jätkub ka ülejäänud raamatus.

Teine ja kolmas raamat jätavad mulje, et kirjanik on tegelikult täitsa osav ja pole sel seerial häda ühti. Seeria neljas ja viimane raamat tekitas kahetisi tundeid. Ühelt poolt toimub palju ägedat. See saab aga jube ruttu otsa, kui poleks sel piisavalt kaalu. Mitmed suured küsimused jäävad endiselt vastamata – suure tõenäosusega, kuna sellele seeriale on tehtud ka jätkuseeria ning kes seda ikka lugeda tahaks, kui kõik küsimused on vastuse saanud.

Kui alguses on perekond hunnik pehmikuid, siis seeria lõpuks on nad piisavalt OP, et ei suuda isegi enam oma oskuseid meeles pidada. Kuigi realistlik ja tuttav neile, kes on pikemat aega DnD-d mänginud, muutis see lahenduste otsimise magedaks. „Oi, see on keeruline olukord. Kuidas ma küll seda lahendan? Kas nii? Ei, see pole hea. Kas teistmoodi? No see kah ei tööta. Aga kuidas siis? Peab vist alla andma. Las ma vaatan igaks juhuks oma karakterilehte. Oi, aga mul on ju see loits ja see teeb 100% täpselt seda, mida vaja.” – stiil näitab peategelaste hajameelsust, aga mitte leidlikkust. Lisaks, kui sa lugejana oled juba ammu selle lahenduseni jõudnud, on kogu otsimist lihtsalt piinlik jälgida. Kui laval on püss, peab see pauku tegema. Neid „püsse” tuleb omajagu, kuid paljud neist jäävad kasutamata. Kui loo alguses kasutatakse oma varustust ja oskuseid mõistlikult ära, siis mida edasi, seda kahtlasemaks see muutub ning seeria viimases raamatus on karakterilehed ja varustus juba nii pikk, et iga ettelugemine võtab 4-5 minutit.

Sarja suurimaks miinuseks on minu arvates korraliku tragöödia puudumine. Olgugi et perekond peab rinda pistma erinevate ohtudega, ei juhtu nendega suures plaanis midagi väga traumaatilist. Mitte ainult ei vähenda see loo kaalu, vaid vähendab ka usutavust ja lugeja poolset kaasaelamist.

„Life in Exile“ on hea potensiaaliga, kuid läheb pigem lustliku seikleja teed. Siiski, maailm on tore, karakterid usutavad ja pöörded põnevad. Seda piisavalt, et olen juba jätkuseeria poole peal.

Hinne 6/10