Kõhe kohalelend

Kuigi hommik oli alanud suviselt süütu päikesepaistega, mis tõotas muretut retke hoolsate ettevalmistuste ja einepausidega, andis sobivalt õudne ilm märku, kuhu tegelikult teel ollakse.


Haapsalus oli küll taas kohatult päikesepaisteline, aga temaatiliselt kõhe. Et kodus õpitud tänavanimedest ei olnud mälus märkigi, ei hakanud ma retke esimese tähtpunkti - Piksekese kämpingu - asupaika kaardil kontrollima, vaid põrutasin päikese järgi umbkaudu lõuna suunas, läbides teel maalilisi raudteemaastikke. Oma üllatuseks õnnestuski esimese katsumise peale laagriplats üles leida, ainult paarsada meetrit sai lisaringi.

Siiani olid mind vaevanud mõningad süümevapped, et kevadine nädalavahetus, kuidas siis nii, et mitte maakodus … aga kui oma silmaga öömaja nägin, valgus universumi harmoonia taas oma kohale. Õige pisut andsid tumedad-jahedad jõud oma kohalolust siiski märku - nimelt muidu nii hoolikalt kokkuseatud varustusepaunast oli täiesti välja jäänud üks tsiviliseerituma moega kampsun. Noh, pole viga, selga soojendab tõhus maalt-traktoriga-vest, muid liikmeid peab vastavalt käbedamini vehkima.

Nõnda siis võis ette kanda: esimene tähtpunkt - saavutatud, ootan veel vaid kohalikke, kellele ülesande täitumisest ettel kanda. Ning siis juba järgmine tähtpunkt - Posti tänav ja väiksed luupainajad!

hoff02 kava.jpeg

 

Ahto ja Sampo

Maja (nimega Ahto) juures oli parajalt palju sättimist, kokku-lahku pakkimist ja instruktsioonide vastuvõtmist, nii et pisikeste painajate esimesele seansile ikkagi ei jõudnud.

Pass käes, tuli nüüd aega parajaks teha, nõnda seadsin kursi toidulõhnade peale. Puhvetis püüdsin gravitatsioonivälja Jaani ja siis veel Lemmi ja kuna tuttavaid nägusid olla sel aastal hõredalt, tõotasime jõudumööda kokku hoida ning kinnitasime usku punasel vaibal Väinamöise kandlega.

hoff03 lemmi väinam.jpeg

hoff04 vaibale.jpeg

hoff05 sanderpublikus.jpeg

hoff06 vinnipuhh.jpeg

Ja siis ta tuli. Sampo! Sampo! (Öelda hästi aeglaselt ja teineteise järel.)

hoff07 sampo.jpeg

Sampo oli värviline nagu Valgus Koordis ja jõrm nagu põhjakonn. Mehed murravad tööd, naised piidlevad kalda peal või laulavad või ahastavad. On metsa, mida kanneldeks raiuda, on merd, mida künda. Filmitrikk paneb tantsima karu ja teeb rauast hobuse! Minu eriliseks lemmikuks oli kurja põhjaeide tuustakate käsilaste armee. Käsilastel oli kaks väga tähtsat ülesannet: 1) töllerdada, 2) jõllitada. Vahel veeresid nad kangelase kangelasliku silmavaate peale ka uperpalli, mõnikord koguni sünkroonis. Massistseenideks aeti kohale kogu kolhoos ja tehti nii mõnda suitsu- ja tuletükka!

Pärast vaatasime suures saalis veel Beau hirme. Kohati oli päris tore, eriti esimeses kolmandikus, kus see kortermaja ja kvartal oma stsenaariume genereerisid (ainult pasanteeria oli veel puudu, kuigi ega me tegelikult ju ei tea, mis seal blenderis oli). Aga mida rohkem film käiku vahetas, seda enam qõrge qunst mul üle pea lendas. Unenäoloogika - okei, aga ma vist ikka eelistan, et autor kuidagi reaalsuse nurgaposti ära markeerib (või siis montaažitoimkond halastamatumalt lõigub). Filmi lõpupoole leidsin end Sampoga seoseid põimimas, noh eriti selles teatrireaalsuse osas. Siis oligi juba öö ja rohkem ei jaksanud. Koduteed saatis kindel plaan hommikul lühifilmide ajaks ikkagi kohale jõuda.

 

Hommikused rituaalid

Varajasem ärkamine õnnestus! Uneohver oli seda väärt, sest Kuldmelies’ valiku iga film meeldis millegi poolest, mõned koguni väga.

hoff08 novod.jpeg

Minu harimata mittefilmifriigi silmale tundus, et paljudes palades annab tooni seitsmekümnendate laadis külahorror, seda nii esteetika kui lugude endi poolest.

Ja siis see poolakate (hiljem selgus, et hoopis slovakkide) Rituaal sinna otsa!

hoff09 hambumus.jpeg

Lõunaks oli esiotsa plaanis Djatlovi kuru kohta autorijuttu kuulata, aga rõdusaali juures läks selline tunglemine lahti, et otsustasin kohe heaga suurde saali evakueeruda.

Nõiutud kinnisvara lugu oli parajalt tore ja kerge ja hispaania tempo ei lubanud uimerdustesse laskuda.

hoff10 kodused.jpeg


Pärastlõuna veetsin aga Mart Sandri võlumaailmas. (Rõdusaali lähdane õhkkond oli selline, et pilti teha ei raatsinud. (Küll festivali materjalides leidub kõigest ja kõigist fotograafipilte.) Selle eest õnnestus soetada autogrammiga eksemplar "Kaarnakulda". Ning võlumaailma tervitusjook katkestas selleks korraks mu "kaine Hõffi" jooksu.

 

hoff11 kaarnakuld.jpeg


Õõvased õhtutunnid

Mul oli plaan (ja otsene isiklik huvi) minna vaatama võistlus-lühijuttude ettelugemist, aga sinna oli veel aega, nii et imbusin salakesi keldrisaali, kus näidati Jaapani imelikfilmi „Pinocchio-minginumber“. See lõi tekstuuriga, samuti heliga. Sisust ei saanud muhvigi aru, aga sinnapaika ka ei raatsinud jätta. Nagu kogemata vaatasingi lõpuni ja avastasin, et süžee on täitsa olemas, lihtsalt rõhk on mujal. (Väga mujal.)

Raamatukogus, kus lühijutu-karaoke toimuma hakkas, avanes tõeline raamatukoguhoidja õudusunenägu: küünlad igal pool, küünlad otse raamaturiiulis. Mul võttis hetke aega, enne kui meenus meie oma raamatukogu jõulupidu ja saali kaunistanud LED-küünlad.

Ettelugemisvalikusse jõudnud lugusid oli üksjagu, nii et omapere-nurgas panime lõpupoole väikse viskiringi käima. (Kahju, et ettelugejatele jooki ei võinud pakkuda, neile paistis see ka kõige õuduse peale ära kuluvat. Või noh, äkki võis ka, me ei hakanud neid seal soolikate ja kummituste vahel eksitama.)

Esimesel pildil loetakse ette Zarviku juttu ja teisel minu oma!

hoff12 karaoke.jpeg
hoff13 karaoke2.jpeg

Isiklik huvi seisnes nimelt  selles, et üks minu saadetud jutt sai esimese auhinna! Tsiteerin osalejatele saadetud teadet:

Selleaastase konkursi võitjateks said koos Apollo kinkekaartide ning õudse au ja kuulsusega: 100€ kinkekaart: Laura Loolaid „Meiega ei jää sa kunagi nälga" (Tartumaa), 50€ kinkekaart: Meelis Looveer „Õpekalüps" (Läänemaa), 20€ kinkekaart: Susanna Mildeberg „Jaan" (Viljandimaa).

Loe ka uudist folklore.ee-st ja vaata, mida Kirjandusmuuseum raporteerib Facebookis. Õuduslugude-karaoke fotograafipilte saab vaadata siin.

Lühipalad kuulatud ja auhind näpus, hiilisin luuravaid kombitsaid trotsides keldrisaali ja vooderdasin seal endale pesakese Tumedate Tundide sessiooni tarbeks. (Tänaseks on Haapsalus sisseloetud osa ka juba TuTu kodulehel saadaval.)

hoff14 tutu.jpeg

 

Logistilised vaevused

Öö oli saabunud kerkiva hulluse lainel: etteloetud Lovecraft ja sinna otsa hullumeelsuse lõuatäis, kõrvale soovimatud episoodilised uinakud ja illegaalse viskivaru kahanemine.

Hommik tõi lisaks looduse stiihiatele kaasa veel logistilised vaevused: tahtsin kämpingust kõigi kodinatega ära kultuurimajja tulla ja seekäigus oli vaja päevasteks käimisteks sobiv pisem patrullkott paigutada ära suurema koti sisse, nii et midagi maha ei jää. Tulemus jäi lopergusem, kui oleks tahtnud, ja riideid sai nagu liiga soojalt selga, aga raskusi trotsides õnnestus ikkagi hommikuseks seansiks kohale jõuda.

Varajase saabumise hinnaks oli logistiliste vaevuste jätkumine: küll oli aeg õige ja saal vale, siis jällegi saal õige ja aeg pisut mööda. Igatahes õnnestus lõpuks ometi tabada pisipainajaid. Mulle jäi kõige mõnnamalt meelde see autosuvila-piraatidega lugu, aga ootamatult sügavale hinge puges ka see juudi põlvest-põlve õuduse dekonstruktsioon.

Ei taibanud kohe teiste eeskuju järgida ja oleks nii äärepealt maha maganud „Viimase vahiposti“ alguse. Väikse eksirännaku järel jõudsin siiski õigesse saali ja leidsin huvitava vaatenurga. Rõdupiirete vahelt vaadates tekkis tunne, nagu oleks ise ka seal merel!

hoff15 vahipost.jpeg
hoff16 kalver.jpeg

Pärast jäime samas saalis vaatama teist laksu hispaania kodukaunistamis-horrorit ehk „Neetud kohvilauda“. (Noortele vanematele ei soovita!) Ootamatult selgus, et kell ongi juba palju ja kohe-kohe hakkab festivali lõpetamine. Alles ta ju algas!

Päev hiljem, pärast meeleolukat Haapsalust Tallinnasse hääletamist, öist bentsuka-kohvi ja sugulastega põkkumist ning hommikuidülli ja ringiga Tartusse jõudmist (Qwest!) leidsin oma kirjakastist festivali punase vaiba foto.

 

hoff17 punanevaip.jpeg

Pildistas Aron Urb. Vasakult: Jaan, Lemmi, Väinamöinen, Laura


See reisikiri ilmus esmalt otse-sündmuskohalt ampsudena Rujanaudi blogis: esimene osa, teine osa, kolmas osa, neljas osa, viies osa.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0815)