“Kurnäu!” kargas kass tinapõhjaga saapa eest ära ja pages, kui oleks tal tulejutt sabas, laua alla peitu, võtmata ette isegi vaenlase peale kähisemist.

Midagi oli valesti. Saapaid oli palju ning nad sagisid ringi. Soojad olid närvilised ning ärevil, hüüdes üksteisele käsklusi. Kass teadis kuidas kõlas käsk. Nad proovisid seda vahel ka tema peal, kuid ta ei lasknud sellest end liialt segada. Enamasti vähemalt. Käsk kuulus soojade, mitte kasside maailma.

Kuid ta teadis üht - käskude hüüdmine ei tähendanud kunagi head.

Külm ja kõva põrand äratas liiga äkiliselt, kuid pehme aseme ümber oli veel tihedam sagimine kui siin. „Eest!“ andis üks soe talle käsu, lükates raske laua, mille all kass varju otsis, külili.

Kass hüppas eemale, endiselt uneuimas, ning tuhises saapaid ja mööblit vältides vaikselt uriseva konsooli alla. Ta libistas end orva, kus hoiti istudes jalgu, tõmbus maad ligi ja ajas kõrvad püsti. Urisev masin õhkas sooja, kuid mitte piisavalt, et põranda-külmast vabastada. Kuigi selg oli nüüd soojem, oli käppade alt endiselt jääkülm.

“Türam kuidas Põrnikad teadsid siia tulla?”

“Kurat kui mina seda tean?”

“Mingi sond äkki?”

“Jaam on isepuhastuv. Sondid ei jääks siin terveks!”

Aruteluks polnud aega. Soojad keerasid pimestavad valgusvihud sissepääsu poole – nad ei näinud pimedas hästi. Üles paisatud tolm ja ebemed tantsisklesid eredate kiirte käes.

Kass tõmbas ninaga õhku. Valgus, isegi nii kaugelt, segas ta nägemist, kuid nina ei vedanud kunagi alt. Õhk oli täis ärevust ja hirmu. Varjus püsides jälgis ta sissepääsu ja sügas jalaga paremat kõrvatagust, mis tuksus ja torkis valusasti.

Oodati vaikuses. Ainus heli, mis kõrvu kostus, oli ventilaatorite ühtlane undamine.

Aeg tundus venivat.

“Kõlks!” kostus äkki sissepääsu poolt tunnelist.

Kõlks!

Kõlks!

Hääl muutus aina valjemaks.

Kõlks! Nüüd kostis see täiesti ukse tagant.

Vaikus.

Üks soe köhatas kurgu puhtaks, kuid tegi seda vaikselt ja ebalevalt, justkui häbenedes. Teine kohendas oma relva.

Õhk oli ärevusest nii paks, et seda võis noaga lõigata. Tundus, et isegi ventilaator hoidis hinge kinni.

“Karmauh!” lendas kambriuks plahvatusega eest, täites ukse-esise tolmupilvega. Soojad andsid relvade haukudes tuld.

Kass tõi konsooli alt kuuldavale kaebliku näugumise, mis kadus kui tilk häälte merre.

Esimene kõva, kes sisse astus, langes, soojade hõisete saatel, mürtsatusega maha, väristades tervet tuba. Järgmised võtsid tema taga varju ning saatsid roheliste silmade välkudes teele kõrvetavaid nooli.

“Klirr! Klirr!”

Valgusallikad olid hetkega maas ning soojade ilmselge eelis hävitatud. Need, kes käske karjusid, võeti järgmisena, hääl andmas ära nende asukoha.

Õhk oli välgunooltest tiine.

Kass hoidis end nii varjus kui ta vähegi suutis – hoides isegi tolmust ja tossust põhjustatud köhimissoovi tagasi.

Vänge vere ja kõrbeva liha lõhn tungis ninna.

“Müts!” langes järgmine kõva värina saatel põrandale, kuid tähistamiseks polnud põhjust. Soojade mitmekümnepealisest salgast oli alles vaid kaks.

Üks neist vaatas korra vaikselt undava masinavärgi poole, justkui meenunuks tal midagi tähtsat. Ta võttis vöölt palli, tõmbas sellelt midagi küljest ning-

Enne kui pall lendu läks, läbistas välgunool mehe pea. Pall kukkus käest ja lõhkes sealsamas, paisates sooja punase sisemuse plärtsatusega mööda seinu ja lage laiali.

Samal hetkel maandus samasugune pall ka kõvade jalge ette – viimane soe kasutas võimalust võtta neist maha nii palju kui võimalik. Kass, kes oli jälgides end natuke peidust välja poetanud, tõmbas tagasi varju, muutes end nii väikeseks kui võimalik.

Ta tegi seda viimasel hetkel. Kõuemürina saatel lendasid kõva tükid mööda ruumi laiali kui rahe, lüües mõlke seintesse ja lakke.

Siis tuli vaikus, milles kostus sooja köhimist – ta oli kõva tükiga pihta saanud. Heli oli piisavalt selge, et kõvadele märguandeks olla ja välgunool lendas halastamatu täpsusega läbi mehe pea.

Lahing oli läbi.

Kass, kes vahepeal hirmust ka oma viimse kõhutäie välja lasknud, jõllitas suurte silmadega sissepääsu poole.

Ta ei sallinud kõvasid.

Kui ta nägi kõvasid esimest korda, võtsid nad ta kaasa ja tegid valu. Ta ei mäletanud kõike, mida temaga tehti. Küll näidati valgust, torgiti ühelt ja teiselt poolt ning siis üks hetk läks kõik uduseks. Järgmisel hetkel oli ta lihtsalt tagasi tuttavas kohas.

Kuid valu kõrva taga andis endiselt vahel tunda.

Kui nurka aetud loom ajas kass end suureks ja kähises ukse suunas, tema pimedas läikivad silmad täis raevu.

Nad olid ta sooja koha ära rikkunud.

Jälle!

„Hoidke eemale!“ kihises ta, kuid kõva liikus edasi otse tema suunas. Kass libistas end tahapoole, litsudes end veel rohkem konsooli vastu, ning ähvardas valjuhäälselt.

Kõva jõudis tema ette ning jäi seisma. Ta tõmbas oma peast pika juhtme ning kinnitas selle vaikselt undava sooja masina külge.

Kass kähises ning andis ette tekkinud vaenlasele mitu korda kiirelt käpaga. Tema võimsad küüned ei jätnud kõva kestale jälgegi, kuid nüüd märkas kõva ka looma. Suur külm kämmal liikus alla otse tema suunas.

Kass kähises kurgu põhjast ning kargas läheneva käe poole, et sellest oma võimsate küünte abiga kinni haarata, ei leidnud aga küüntele toetust.

Hüppe hoogu polnud võimalik peatada. Kass paiskus vastu vaenlase kätt ja sealt vastu konsooli. Tuge otsides haaras ta küünega juhtmest, lennutas end sellega alla, rapsis küüne juhtme seest välja ja lipsas hetkega kõva jalge vahelt läbi. Vaid viiv ning ruumis polnud temast enam haisugi.

*

Kõht mõru maitsega väikesest karvasest täis, liikus kass mööda pisikest külma käiku. Neid oli siin palju. Miks soojad väikesed käigud tegid oli mõistmatu – ise nad ju nendesse ei mahtunud. Peale kodust lahkumist olid käigud tihti tema varjualuseks. Siin oli küll külm ja kõle, kuid vähemalt ei sattunud siia kõvad ning ka vihm, mis siin ilmas oli valusam kui muidu, ei teinud liiga.

Käikude kaudu sai minna sinna kus vaja.

Esimesel korral, kui ta siia sattus, oli käike rohkem. Mitmed neist olid nüüdseks kinni varisenud, teistes kiskus kõva tuul.

Kass tundis neid kõiki.

Ka tunnel, mida mööda ta liikus, oli varisenud, kuid ometi oli prahi vahel piisavalt palju ruumi läbi pugemiseks. Ta pressis end läbi tolmu, raua ja kiviklibu ning tuli välja suure hävingu keskel – katkiste ehitiste seinad püsti kui näljase looma teravaid kihvu täis lõuad, tuule kokku kuhjatud puru sädelemas neil kui elanikelt rebitud värske veri.

Kass ronis prahihunniku keskele, keeras end seal kerra ja pani pea käppade alla peitu.

See koht, kuigi siin enam midagi polnud, mõjus rahustavalt. Mis sellest, et kuulda polnud muud kui tuult ning ka lõhn oli vale, oli see ikkagi tema kodu. Tema esimene kodu ilmas, kus puudus päike ja rohi. Kus polnud ei tiibadega lendavaid ega põrisevaid mutukaid. Ainsad, kes pool-kogemata reisi kodust siia kaasa tegid, olid väikesed karvased.

Ning muidugi soojad ise, kuid neid nüüd enam polnud.

Tuul kiskus ta kasukat ning tõmbas tolmu üles.

Kummaline, kui ta veel siin elas, polnud neil kunagi tuult ning ka valgus paistis alati kõrgelt. Nüüd aga puhus ja valgus oli kadunud – ta võis vaadata helkivaid täpikesi taevas niipalju kui süda lustis. Taga ajada neid ei saanud, isegi kui ta oleks jaksanud.

Täpikeste kõrval helendas kõrgel taevas mitu suuremat helkivat ketast, siledad kui veesilmad.

Eelmises kohas oli neid vaid üks. Ta pea täitsid helged mälestused soojematest ja helgematest aegadest. Mitu sooja, kelle süles lesida või kelle külje vastu end hõõruda. Söök ning soe koht kus magada.

Sama jätkus mõni aeg ka siin, kuid ainult senikaua kuni perekond elus püsis.

Tõusev tuul rappis kassi kasukat üht ja teistpidi, sundides teda varju otsima.

Isegi siin, kus polnud alles midagi enamat kui mälestus, ei lastud tal olla.

Saates kiunatusega kogu oma pettumuse kalgi kosmose suunas, puges kass prahi alla peitu.

*

Kass vaatas kambrisse. Enne olid siin surnud soojad, kuid nüüd olid nad kadunud. Isegi mööbel oli tagasi püsti tõstetud ja plekid pestud. Vaid mõlgid seintes, lagedel ja maas andsid märku eelnevast lahingust.

Kass krigistas hambaid. Võitlusest oli möödas omajagu, aega oli siin raske tajuda, ning olgugi, et ta oli saanud mõned pehmed karvased hamba alla, ei olnud sellest küllalt. Viimati leitud väikeste karvaste pesa oli peamiselt täis surnud loomi, kes olid toitunud kõigest. See söök tuli sama kiiresti välja kui läks sisse. Kui isegi karvased süüa ei leidnud, polnud ka kassil lootust. Siiski oli ta panustanud viimasele võimalusele. Kui soojad muutusid külmadeks, sai ka nendest viimaks toit.

Kuid ruumis polnud vereplekkigi alles.

Nälginud kass tõmbas end ukse vastu ning näugus hingepõhjast. Hääl kajas kõledast ruumist vastu.

Ta oli üksi. Keset külma.

Lõpuks ta vaikis, tõmbas end kerra ning jäi paigale.

Sellel polnud mõtet.

Tal polnud kuhugi minna.

Ta oli väsinud, liiga väsinud.

Silmalaud vajusid aukus silmadele, lootes enam mitte kunagi tõusta.

Tema keha läbistas kerge värin – ehk oli see alla andmisest.

Kuid... see värin ei kadunud. Kass tõstis äkki pea. Siis surus ta kõrva vastu seina.

Kogu elamist läbis madalal mürin.

Hetkega oli kassi uni ja väsimus kadunud. Ta hüppas püsti ning tormas tunnelite suunas.

Käik, kust sai suurte lendavate saabumiskohta, oli mitmest kohast katki nii et kass pidi korduvalt end prahist läbi pressima kui ka tuule käes mööda kitsast äärt käima. Kord avastas ta end ka keset käiku edasi hõljumas. See polnud meeldiv kogemus – meenutas liialt vees olemist – kuid vähemalt ei teinud märjaks.

Kohale jõudnud, ronis ta kõige kõrgema kastide virna otsa ning vaatas suures lagedas ruumis ringi. Mürin oli lõppenud, kuid ühe suure masina juurest kostsid hääled. Need olid mänglevad ja lustlikud – soojad, kes elasid head elu.

See tundus kui hea uni.

*

“No ja siis pidi ta skafandri selga ajama,” seletas Ron emotsionaalselt. Ta oli teismelise mõõdus ja tihti ka nende huumorimeelega, kuigi eluaastad lähenesid pigem kuuekümnele. “Purgiherned ja skafander. Kas sa kujutad seda ette?”

Tema kaaslane Zeig, läikivas turvises pikkade heledate juustega meesterahvas, automaat käes, turtsatas valjult, kuid siis muutus tõsisemaks.

„Me ei peaks end liiga vabalt tundma. Viimane ekspeditsioon pole endast märku andnud, ega ka mitte nood, kelle juurde nad tulid. Mis paneb mind Põrnikaid kahtlustama.“

„Ära ole nii paranoiline. Baas on isepuhastuv ja kontrollbot ei näinud ühtki ohumärki,“ märkis Ron.

„Seal, kus ta veel töötab, küll. Ühendus on mitmelt poolt maas,“ urises Zeig.

Ron lõi käega. „Arvatavasti sadas miski kivirahe peale. Ikka juhtub. Usu mind, üsna tihti. Me käisime kaamerasilmaga kogu liigutava ala läbi ja midagi kahtlast seal ei paistnud.“

„Aga kus kõik siis on?“ ei jäänud Zeig rahule.

„Arvatavasti kosmoseprahi poolt ära lõigatud ning ilma sidevahenditeta. Sellepärast peamegi kiirelt liikuma. Ma olen ammu rääkinud, et siia tuleks ehitada püsiv kuppelkaitse. Oleks kindlam ja kodusem.“ Tema hääletoon muutus hetkeks veelgi asjalikumaks. „Sellega saaks päeva rütmi ka paika, mis on organismi korraliku toimimise jaoks hädavajalik.“

Zeig turtsatas. „Kes sul Põrnikasõja ajal sellist raha pakub. Täiskuppel on hirmkallis. Kohandatav kordades odavam.“

„Aga laseb kosmoseprahi läbi, mis muudab relvadega mehed väga paranoiliseks,“ täheldas Ron teravalt. Zeig oli liiga ärevil ning see nakatas ka teisi reisijaid. Ta pidi mehe enne maha rahustama, kui kõik välja tulid. „Muretsemiseks pole põhjust, küll sa-“ Ta lause lõpetas automaadivalang kastide suunas. „Mjäu!“ kadus miski kastide taha.

Kaks mees vaatasid üllatunult üksteisele otsa.

„Kass?“ sõnas Ron.

„Ju keegi tõi kaasa. Hiirtega on algusest saati probleem olnud,“ turtsatas Zeig. „Ime, et veel elus, kui kõik teised on ära lõigatud. Sööki ei tohiks siin liialt palju olla.“

„Haa! Kosmosekass,“ muigas Ron. „Ja sina ütlesid, et meile ei tulnud keegi vastu.“ Ta võttis taskust tüki kuivatatud liha, laskus põlvedele ja pani kuivanud lihatükiga käe ette. „Kss-kss-kss.“

Näljast kokku kuivanud kass piilus ettevaatlikult, kuid uudishimulikult, kastide vahelt välja.

„Must kass. Otseloomulikult,“ urises Zeig, nähes järgmist märki halvast õnnest.

„Oh jaa,“ turtsatas Ron. „Me oleme targemad kui kunagi varem, tipptehnikaga, vallutanud terve galaktika, aga must kass toob endiselt ebaõnne.“

Zeig hammustas huulde, et mitte midagi sapist öelda.

Kass tuli Roni juurde ning haaras pakutud pala hammaste vahele. Kugistades tahtis see kurku minna. Kass köhatas ja proovis aeglasemalt süüa.

Ron võttis looma hellalt sülle ja asus teda silitama. „Tulid meid tervitama. Väike vaprake. Otsime sulle kohe varsti midagi korralikumat süüa, ära muretse.“

„Näe, inimestega täiesti harjunud,“ märkis ta oma kaaslasele napilt.

„Tal pole muud võimalust,“ mühatas Zeig.

„Ära ole nii kalk,“ pahandas Ron.

„Ma ei ole. Kosmos pole koht, kus koduloom iseseisvalt hakkama saaks. Nende kaasa võtmine on ebainimlik.“

Ron tõstis kulmu. „Vau. Poleks kunagi oodanud, et sa hakkad inimlikkusest rääkima.“

„Sa võid kah persse minna.“

Ron turtsatas naerda. „Aga päriselt, mis arvad, kas püsime sel ööl laevas või otsime mõne kambri. Tööd on küll palju, kuid ma tean, et kõik kibelevad sarkofaagist välja.“

Zeig vaatas mõtlikult angaaris ringi.

„Meie kaks oleme koristamise juures ja ma ei usu, et nad sel ajal laevas püsivad, isegi kui me selleks käsu anname. Parem võtame siis ühe kambri baasiks ja laseme neil kraami tassida.“

„Mõistlik,“ sõnas Ron ning pöördus kassi poole. „Kuulsid, pisike, me teeme siia oma pesa.“

Kass surus end sooja vastu.

Külm tema kehast hakkas lahkuma. Lootus tuli tagasi.

Ta surus silmad kinni ja lasi soojusel kanduda üle terve keha.

Ta lasi rõõmust nurru ning miski tema parema kõrva taga hakkas valusalt tuksuma.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0573)