Magde teadis seda sauna päris hästi.

Tuul vilistas üle lagedate lumevälude, helbed piitsutasid kiljudes lumekoorikut, millest noorte metskitsede jalad läbi vajusid.

Magde vööl rippusid kaks lastud laanepüüd, seljas kott ja pikk püss, villased seelikud seljas ja pikad seanahast saapad jalas. Täna ta pärale ei jõua. Aga see tahmast must saun keset väljakut oli ränduri jaoks hea öömaja. Eks see muidugi võis meelitada ka teisi, aga Magde oli valmis sellega leppima. Ta polnud mitu päeva kellegagi rääkinud, aga teadis päris mõnda lugu ja laulu, ja mõned on nõus nende eest soola ja tikke vahetama. Need ei olnud üldse kehvad lood.

Saun oli pime, aga täiskuu ja üksikud kirkad tähed peegeldusid pilvede vahelt lumest tagasi, nii et õuest paistis lumesajust hoolimata valgust piisavalt, et Magde nägi eestoa laes rippuvat petrooleumilampi süüdata. Toas oli soojem kui õues, aga mitte palju, vesi oli tündrites veel jäätumata, aga kui Magdet poleks täna tulnud, oleks see homme ilmselt kirme peale saanud. Nurgas seisid puud ja tohik tulehakatiseks, toa taganurgas väike pliit, keskel väike laud, kõrvalt pääses pesu- ja leiliruumidesse. Nurgas seisis suur seinakell – pool üks öösel. Mõni lollim üritaks sellest saunast asju varastada, aga sellel oleks muidugi omad tagajärjed.

Esimesena oli tähtis saun soojaks saada. Ta oli üsna kiire minekuga, aga Magde ei viitsinud kaua toas oma lambanahkset jakki üll hoida, nii et esimene tuli läks leiliruumi ahju ja alles teine pliidi alla. Kõht oli küll tühi, aga ega laanepüüsid saa tükkis sulgedega potti visata, puhastamisega läheb ka aega.

Nii istus Magde pingil ja kitkus lindudelt sulgi, kui märkas ringinuuskivat saunavaimu, väikest kõhetut tumedat kogu. Ta võttis vöö pealt välipudeli piiritusega ja pakkus seda vaimule. Too rüüpas seda, nohises rahulolevalt ja kebis tagasi peitu.

Lindude puhastamisega oli see häda, et see töö oli liiga lihtne, liiga kätes sees, nende juures ei pea mõttega kaasas olema. Liiga lihtne on mõtetega mujale triivida, aga siis võib juba kuhu teab eksida. Ei. Sellega riskida ei saa. Magde hakkas nüüd laulma üht roppu laulu hauakaevajast ja nendest, keda ta kuidas matab. Ta pole leiliruumis, siin võib. Pealegi oli saunavaim pärast piiritust üsnagi heatahtlik. Õigupoolest, kui tänane öö üle elada, on suurem häda möödas, homme jõuab ta juba Rumstadti piirile ja seal teda enam kätte ei saada. Võib-olla.

Magde lõikas parajasti oma jahinoaga ühe linnu kõhtu lõhki, kui sauna uks avanes.

Sisse astus kõigepealt pea kaks meetrit pikk umbes kolmekümneaastane mees, uhkete punaste vuntside ja habemega, seljas must kasukas ja säärsaapad jalas, rinnul rippumas hõbedane kuulike, vööl mõõk ja kaks püstolit, teravad väikesed silmad nagu sitikad toas siia-sinna volksatamas. Uks jäi tema järel lahti, nagu oleks seal veel keegi.

„Ohoh, vürstinna,” ütles mees siis selja taha. „Me ei ole siin saunas üksinda.”

„Tuli ju põles,” ütles Magde. „Silmad võiks ju peas olla.”

„Oo, madam, vabandan, vabandan,” ütles mees. „Me lihtsalt mõtlesime, et see võib mingi saunavaimu trikikene olla. Kas siin on veel kedagi?”

„Ei,” ütles Magde.  „Mina olen. Ja saunavaim. Ja sina. Ja ilmselt too vürstinna tuleb ka varsti sisse. Ma suruksin kätt, aga mu käed on linnusisikonnaga koos.”

„Kes seal sees on?” kõlas väljastpoolt kõrge, kergelt meloodiline hääl.

„Üks kohalik, vürstinna,” ütles mees. „Aga siin paistab ohutu olevat.”

Mees astus sauna sisse, kohe tema järel pikk tumedate lainetavate juustega neiu, kulmud mustad kui süsi, põsed külmast punased.

Magde  koukis laanepüü sapijuha välja ja uuris samal ajal saabunuid. Vürstinna kasukas oli hõberebasenahkadest ja punane kleit selle all oli siidist. Aga kasukas oli porine ja siid läbihigistatud ja rebenenud. Ilmselt ei olnud vürstinna selliste oludega väga harjunud, aga miski sundis teda teele. Vürstinna kaaslane – kes teab?

„Mina olen Magde,” taipas ta siis end tutvustada. Liignime pole neil tarvis teada. „Teen natuke laanepüüsuppi, kui tahate, võin teilegi pakkuda. Saun köeb. Saab ennast porist ja räämast puhtaks küürida.”

„See on tema kõrgeaulisus vürstinna Jekaterina Grigorjevna Triskoleva,” tutvustas mees. „Ja mina olen Boriss Schmidt. Supist me ära ei ütleks, või mis te arvate, vürstinna. Ja peaks meilgi olema kaasas kuivatatud liha, mida sinna sisse panna, ja ube.”

„Sauna me ei soovi,” ütles vürstinna. „Te ju mõistate, et minu positsiooniga inimesel oleks sündmatu koos võõrastega sauna minna, eriti kui majas on meesterahvas.”

Magde oli nagu Triskoleva nime kuulnud, aga polnud päris kindel, mis kontekstis. Ähmaselt meenus abielu märksa vanema vürstiga – kus Triskoleva mees aga nüüd on, ja miks on ta siin hoopis selle jumeka Borissiga, poiss nagu ponks? Aimata muidugi võib, pilgud räägivad nii mõndagi, aga Magde polnud nii loll, et midagi selletaolist välja ütelda.

„Kuhu siis härrasrahval minek on?” küsis Magde. „See saun siin on ju väga tagasihoidlik, te olete vast harjunud sitsist ja sametist vooditega.”

„Meil… on minek minu mehe sugulaste juurde,” ütles vürstinna. „Mees ise on haige.”

„Te ei karda praegustes oludes reisida?” päris Magde. Muidugi, tema suust oli see veidike silmakirjalik, aga ega külalised seda teadma pea.

„Simeoniite me ei karda,” ütles vürstinna. „Küll Päike meid kaitseb.”

„Teie usk on tugev.”

„Peab olema. Tänapäeval ei tea muidugi kunagi, ega kohatud võõras simeoniitide valeusku ei harrasta.”

„Haa. Ei, muidugi ei tea,” ütles Magde ja võttis teise linnu ette. „Aga me oleme ikkagi ülestõusule üsna lähedal. Seal on igasuguseid kaltsakaid liikvel ja mõne kombed ei ole ehk nii sündsad, kui ehk vürstinna harjunud on.” Magde ise on muidugi õigesodiaagilist päikeseusku, mis on temal pistmist simeoniitidega, ei, kes saaks teda selles süüdistada? Räägime parem rändavatest kaltsakatest.

„Selle jaoks on mul minu truu Schmidt.”

„See on õige,” kinnitas Schmidt. „Kui tuleb valeusklik, siis paar pauku minu püstolitest“ – ta jäljendas sõrmedega tulistamist – „põmm-põmm! Ja kõik on jälle korras.”

Magde polnud kindel, kas ühest Schmidtist, olgu ta nii vahva kui tahes, piisaks terve simeoniitide armee vastu, aga tõsi ta on, see oli veidike kaugemal. Magde teadis seda üsna hästi. Ärgu küsitagu, miks.

„Ma võin linnu puhastamisega aidata,” jätkas siis Schmidt. „Või siis võin sauna puid alla panna.”

„Linnuga pole vaja, aitäh,” ütles Magde. „Aga sauna võid kütta küll.”

Schmidt kadus kõrvalruumi puid alla panema. Magde vaatas vürstinnat. Too naeratas mõnevõrra närviliselt. Seda roppu laulu ei saa nüüd ka laulda.

„Tuisk on päris tugev, kas pole?” küsis vürstinna viisakalt.

„On,” kinnitas Magde. „Ja nüüd vihiseb kohe eriti kõvasti.”

Tõepoolest, tuule vihisemine väljas oli nüüd kuidagi eriti valjuks ja rütmiliseks muutunud. Siis jäi see aga äkitselt vait ja keegi koputas uksele.

„Tulge sisse,” ütles vürstinna.

Sisse astus pikk olevus tumesinises mantlis, ümber vöö mähitud paks köis, seljal hiiglaslikud kaarnatiivad ja peaks suur linnupea.

„Tere õhtust,” ütles too karedal häälel. Tiivad ta seljal vaibusid ja pea asendus keskealise heledapäise mehe omaga, habemes esimest halli.

„Püha Päike!” hüüatas vürstinna. „Nõiakunst!”

„Just nii, madam,” ütles saabunu. „Jens Humlehave, nõiakunsti doktor Grødholmi ülikoolist, teie teenistuses.”

Magde ei ütelnud midagi. Võlukunst oli muidugi üldiselt seotud allilma ja selle elanikega, aga teoorias oli muidugi võimalik seda ausal viisil harrastada. Vähemalt Magde lootis seda.  Ja mõned ülikoolid seda muidugi õpetasid ja Humlehave oli nähtavasti ametliku doktorikraadiga, nii et formaalselt oli kõik korrektne, parketikõlbulik.

Kõrvalruumist hüppas välja  Boriss, püstolid käes.

„Kus on nõid?” hüüatas ta ja võttis Humlehave sihikule. „Kas sina?”
„Härra, võlukunst on igati auväärne praktika, ja ei tasu niivõrd närvi minna.”

„Tumedate jõududega koostöö tegijaid ma ei salli!”

„Grødholmi ülikool töötab Päikese enda egiidi all. Või olete te simeoniit?”

Borissi suunurk tuksatas.
„Selleks, et võlukunsti mitte usaldada, ei pea simeoniit olema. Kui te midagi usuteadusest teate.”

„Ma tean küllalt. Ma ei pea teile meenutama, et Siimeon ise naelutas kogu oma väited kõigi  Grødholmi universiteedi teaduskondade uste külge. Ma nägin, kuidas Siimeon oma suures puust maskis pontifeksi esindajaga vaidles.  Me teame Grødholmis usuteadusest nii mõndagi.”

„Kuulge, rahunege maha,” ütles Magde. „Öö on tuisune ja me oleme ikkagi ühe katuse all, katsume üksteist mitte maha tappa. Me teeme suppi ka. Mul saidki nüüd linnud puhastatud.”

„Õige küll,” ütles Boriss. „Ma pidin ju  liha ja oad potti panema.”

„Impulsiivsed inimesed kipuvadki vahel selliseid asju unustama,” ütles Humlehave ja naeratas sardooniliselt. „Mul endal midagi toekamat kaasas ei ole, aga pipart ja loorberit on, kui sellest abi on.”

Tehti koos suppi. Pott mulises pliidil. Soojas toas paistis esialgne viha lahtuvat, eriti kui Magde oma piirituseplasku ja võlur pudeli viskit lauale tõid.

„No teate,” ütles Boriss selle peale. „Alkohol on ju inimkonna suurim vaenlane. Aga” –  ja ta haaras viskipudeli oma kätte – „juba pühakirjas on kirjas, et sina pead oma vaenlast armastama.” Boriss võttis tubli sõõmu.

Magdele tundus korraks, nagu oleks petrooleumilambi tuli korraks rohekalt võbisenud. Aga võib-olla talle ainult näis. Tal oli juba tunne, et tänane õhtu ei ole hea õhtu. Midagi läheb valesti. Ei, peast välja sellised mõtted! Ärgu need teda kiusaku!

„Kustkandist te tulete, doktor?” päris vürstinna. „Ja veel sellise külmaga teel?”

„Ma olin võtnud linnu kuju, et tõusta pilvedest kõrgemale ja uurida tähtede liikumist,” ütles Jens. „Aga tuul kandis mind lähedale mässuliste armee jäänustele. Nad üritasid mind püssidest tulistada, nii et ma kaldusin oma teest kõrvale.”

„Jäänustele?” imestas Boriss. „Nii et kas Siimeoni üritus on nurjunud? Simeoniitide väed on purustatud?”

„Nii tundus,” ütles Humlehave. „Seda, kus Siimeon ise on, ei tea keegi. Aga ka need jäänused on ohtlikud. Võitlus pole veel läbi.”
Võitlus pole veel läbi. Aga armee oli lüüa saanud. Magdel oli raskusi, et oma ilmet neutraalsena hoida. Ta oleks tahtnud praegu olla üksi. Minna sauna. Seal vihelda. Visata väga kõva leili. Kas ta oli teinud valesti? Magde ei teadnud. Aga seda, mis oli patu palk, ta teadis, tema usk oli karm ja kõva usk, kaugeltki mitte kerge, aga see-eest tõeline. Õiglane. Mitte selline, kus jõukad ja vägevad oma tegude tagajärgede eest pääsevad. Mitte selline, kus mõisnik, kes oli nälgivatelt talupoegadelt suvevilja röövinud, hiljem õndsaks kuulutatakse. Magde mäletas, kuidas tema näljast nõrgast vanemad lapitõppe surid ja samal õhtul peeti mõisas pitsballi. Viinaklaas ta kramplikus käes värises.

„Ma lähen panen puid alla,” ütles ta.

Saun oli juba üsna kuum, aga Magde lisas puid. Varsti saab ehk minna. Kui ta saab neid inimesi usaldada? Oma püssi eestuppa jätta? Võib-olla saab. Võib-olla on need head inimesed. Isegi kui nad ei ole Head Inimesed.

Kui ta tagasi tuppa jõudis, oli ta end koguda jõudnud. Kõik ei ole veel läbi. Üks armee võis olla lüüa saanud, aga ideed ei sure nii kergesti. Ja Rumstadtis olla kuulu järgi asjad veidi teisiti. Või nii Magde vähemalt lootis.

Kell oli juba kaks. Sügav öö. Võib-olla oleks pidanud magama minema, aga Magde ei olnud veel valmis. Teised olid asunud kaarte mängima. Magde võttis kausi linnusisikondadega, et neid õue visata.

Tuul vihistas külmi helbeid näkku. Taevast oli vaevu näha. Aga eemal, kuusetuka juures, paistis olevat üks tõld, hobused ees, aken punakalt hõõgumas.

„Kes seal on?” hõikas Magde, aga tuul sõi tema hääle ära. Ta sumpas tõllale lähemale, et paremini näha, aga siis nägi ta seda paremini ja karjatas.

Ei, see ei saanud tõsi olla. Võib-olla ta silmad eksisid. Magde käed tegid automaatselt päikesemärgi.

Ta tormas tagasi saunani.

„Tulge!” hüüatas ta. „Meil on külalisi!”

Teised tulid veidi porinal temaga kaasa.

Jens Humlehave nägi kõige esimesena, seda, mida Magde nägi.

„Mithras meid hoidku,” ütles ta ja tegi nagu Magdegi päikesemärgi.

Kuusesalu kõrval seisis must tõld,  selle ees neli nülitud hobust, silmad põlenud peas. Tõlla sees paistis põlevat tuli. Kutsaripukk oli aga tühi.

Kõik teadsid, mida see tähendab.

„Vanahall,” ütles vürstinna. „Vastaline. Eihüva. Tuhatkunstnik.”
„Nagu muinasjutus,” pomises Magde. „Läksime pärast keskööd sauna. Ja nüüd on eihüva siin.”
„Ainult et – kus ta on?” küsis Jens. „Tõld on kohal, aga pukk on tühi.”

„Eihüva võib võtta palju kujusid,” pomises vürstinna. „Ta ei ole tingimata sarviline kuju, kes inimsõrme sigarina suitsetab. Ta elab meie kõigi südametes.”

„Läheme tagasi sauna,” pakkus Boriss välja. „Siin väljas oleme me vanahalli ees kaitsetumad kui sees. Vähemalt sees näeb teda tulistada.”

„Millega sa teda tulistada kavatsed,” päris Magde. „Arvad, et halli mehe vastu püssirohi aitab?”

„Mul on taskus mõni hõberaha. Ehk on abi.”

„Ma kahtlen selles,” ütles Magde.

Sellest hoolimata mindi tuppa tagasi.

Toas oli aga juba keegi.

Magde tõmbus automaatselt pingule, kui nägi laua taga küürutavat tumedas rüüs tegelast. Boriss haaras oma püstolid.

„Mithrase nimel, kao meie seast,” käratas Magde endalegi üllatusena.

„Kas niimoodi te kohtletegi teekäijat preestrit?” pomises võõras.

Magde tõmbus korraks tagasi. Tõepoolest, võõral oli seljas määrdunud preestrirüü ja kaelas rippus päikesesümbol. Ta paistis olevat noor mees pesemata tumeda pea ja kitsa näoga. Tema silmad olid mustad ja ta oleks olnud päris ilus poiss, aga midagi tema ilmes häiris Magdet.

„Ma võtsin pliidi pealt suppi,” ütles võõras. „Ma loodan, et te ei pahanda. Ma olin näljane.”

„Üsna julge käitumine,” märkis Boriss. „Lihtsalt sisse marssida ja hakata võõrast suppi omastama.”

„Ma eeldasin, et preestrile ära ei ütelda,” ütles preester naeratusega, mis tema silmadeni ei ulatunud. „Külaliste kehvasti kohtlemine on väga suur patt. Ja teie ju kindlasti vihkate pattu, või ei?”

Magde suunurk tuksatas. See võõras mõnitas neid. Aga nad ei saanud ju teha nii otsest pattu, nagu seda on võõra nälga jätmine, eriti kui suppi oli küllalt neile kõigile. Kui õues on see tõld, on ilmselt tõlla omanik läheduses, ja tema jaoks on igasugune patt mugav kinni haarata.

„Mis su nimi on, võõras, ja kuhu sa teel oled?” küsis Magde. „Ja ehk on sul midagi meie supipotti lisada? Kas või midagi lihtsat. Naerist või porgandit näiteks.”

„Ma olen Georg. Rändav preester. Ja ei, ma ei anna teile süüa. Kui mul oleks naerist või porgandit, mida anda, siis ma oleks selle juba ära söönud. Kas te arvate, et meie mail on toitu jalaga segada?”

Lamp nende peade kohal vilksatas korraks roheliselt.

„Mina olen Magde. See on vürstinna Jekaterina, see tema saatja Boriss ja see doktor Jens Humlehave.”

Georg keeras pea viltu ja vaatas tutvustatuid, suunurgas kerge muie.

„Sõnakas vanaeit, abielurikkujad ja kuradikummardaja. Olen mina alles seltskonda sattunud.”

„Sa tahad vist kere peale saada,” ütles Boriss.  Ta astus Georgi juurde ja haaras tal rinnust kinni.  „Sa võtad need sõnad kohe tagasi või sa hakkad soovima, et sa oleks seda teinud.”

Ta oli Georgist märksa pikem ja laiem.

„Te käisite väljas, ja nägite, mis seal oli,” ütles Georg. „Kas te julgete selliste jõudude ümbruskonnas preestrile viga teha?”

Boriss lasi Georgi õlast lahti ja astus sammukese tagasi.
„Seda ma arvasin,” ütles Georg. Ta jätkas supi söömist.

„Sa võiksid ju teada, et uhkus on patt,” ütles vürstinna. „Ja et see tõld on seal sinu jaoks sama kardetav kui meile.”

„Rikka inimese jaoks muidugi. Õnneks pole seda rikkuse pattu minu hingel.”

„Varsti viskad oma preestrirüü minema ja hakkad simeoniidiks, tundub mulle,” ütles Jens Humlehave.

„Ja sina astud viimase sammu oma nõiakunstiga ja hakkad otse kuradit teenima.”

Magde hakkas naerma. Selle noore preestri arrogantsis oli isegi midagi sümpaatset.

„Miks sa meie kõigiga tüli norid?”

„Sest ma saan.” Georg nõjatus vastu seina ja tõstis jalad lauale. „Tead, kui vahva see on? Saada selle ilma vägevatele tõde näkku ütelda?”

„See ei ole eriti tervislik harjumus, poisu,” ütles Boriss. „Või peaksin ma ütlema „püha isa”?”

„Pinnud ja palgid, sõber. Mina olen võimeline selle harjumuse homme maha jätma. Aga sina ei suuda olla oma vürstinnat piilumata. Kaugele te omavahel jõudnud olete? Ära ütle, et midagi ei ole. Seda kommet sina küll maha jätta ei suuda.”

 

 

**

Tuba oli kõrgete lagedega, seinalt koorus värvi. Väljas oli hallikas sügis. Magde istus laua taga koos viie teise sõduriga. Laual lebasid kaardid, nende kõrval veinipeekrid. Boriss oli jaganud, tema oli kõige kuraasikam, kõige julgem. Magde ja Mihhail olid just käinud, noor Paul mõtles parasjagu, mida käia.

„Mõtle, mis sa mõtled, ega sa oma kaarte paremaks ikka ei mõtle,” teatas Boriss.

„Hmm,” ütles Paul ja tõmbas kaks kaarti käes veidi kõrgemale. Ta trummeldas sõrmedega nende servadel, kuni valis lõpuks parempoolse, mille veidi resigneerunult lauale asetas. Ruutu emand.

„Pabahh!” teatas Boriss ja lõi peale trumbi kümne ja korjas tihi endale. „Mis su mõtlemisest kasu oli?”

„No ega mina teadnud, et sul trump käes oli.”

„Trump või mitte trump, sõdur peab julge olema! Lahinguväljal ka jääd mõtlema niiviisi kahe kuuli vahel või?”

„Lahinguväljal mitte!” kaitses end Paul. „See on hoopis teine asi.”

„On ta sul küll. Kaardilauas oled arg, naistega oled arg. Kuidas sa lahingus julge peaks olema?”

„Sul hea rääkida! Mul pole nii suuri võite ega nii uhkeid vurre nagu sul, Boriss, kuidas ma peaks suutma naistega nii lihtsalt läbi lüüa?”
„Borissil pole naistega tegelikult sugugi mitte lihtne. Või õigemini, naisega,” ütles Magde vahele. Kuidas ta seda teadis?

„Arvad, Dmitri, et sa oled osavam?” päris Boriss. Õigus, ta oli ju Dmitri, truu nooremohvitser vürsti teenistuses?  Kust see nimi Magde? Ilmselt viinast. Aga Borissi oskas ta kiusata küll.

„Me teame küll, keda sa tegelikult tahad, Boriss. Seda tuvikest, kelle jalaaste meie kohal kuuled, mustakulmulist kaunitari.”

Boriss kahvatas.

„Ei, ei, sa eksid, Dmitri, sa nägid seda unes.”

„Kui Dmitri eksib, siis miks sa nõnda näost ära langesid?” küsis seni vait olnud Mihhail. „Miks need pilgud vürstinna suunas? Ja miks vürstinna sinule pilke heidab? Ons need vaid kohased pilgud aadliku ja truualamliku teenri vahel?”

„Vaiki, Mihhail!” põrutas Boriss.

„Mehe kohta, kes just oma julguse kohta kiitles, oled sa nüüd suisa araks löönud,” jätkas Mihhail. „Või oled julge ainult siit mõisast väljaspool, vürstinna juures oled kui värisev lambuke?”

„Ei ole!”

„Aga mida sa kardad?” küsis nüüd Paul. „Arvad, et vana vürst paneb tähele? Tema on raamatute uurimisest igerik, ei tema pane tähele, et tema kõrval roosikene närbub.”

Boriss tõusis püsti.

„Te teotate vürstinna head nime,” ütles ta, aga enam mitte nii järsult. Mõte oli oma konksud tema ajusse haakinud.

„Boriss, meie vaikime nagu haud,” ütles nüüd Dmitri. „Vürstinna nukrutseb üksinda ülakorrusel. Trepp tema tuppa on siinsamas, selle ukse taga. Mine, käi ära. Te olete noored, ärge laske sel kaotsi minna.”

Boriss taganes aeglaselt ukse juurde.

„Te ei mõtle ometi…”

„Mõtleme küll,” ütles Mihhail. „Sina oled meie ustav kaaslane. Mis loeb meile vürst, kui sina saad õnnelikuks.”

Boriss pani käe ukselingile.

„Mine-mine,” ütles Paul.

Borissi käsi värises. Ta raputas pead.

„Ei!” põrutas ta, „Ma ei lähe! Ma ei lähe!” ja astus ukse juurest sammu tagasi.

**

Nad seisid pimedas öös kuusetuka ääres. Boriss seisis tõllatrepil, käsi tõllaukse käepidemelt tõstetud.

Magde pilgutas silmi.

„Peab sulle au andma,” ütles Georg. „Elasid kiusatuse kenasti üle.”

„Te olite ka seal?” küsis Boriss. „Ja te nägite pealt? Ei, teie olite Dmitri ja Paul ja Mihhail! Ja teie ässitasite mind patustama!”
„Ma ei mäletanud, kes ma olin,” pomises Magde. „Midagi juhtus minu… minaga.”

„See on mingit sorti illusioon,” ütles Jens. „Illusionistid valdavad selliseid kunste.”

„Ei,” ütles vürstinna. „See on kuradi kätetöö. Kurat saadab selliseid kiusatusi meie teele. Kurat tahab meid näha vääratamas.”

Kui Magde oleks vürstinna asemel, siis ta oleks nii vait kui võimalik, et mitte tõmmata tähelepanu enda peale, aga inimesed on nähtavasti erinevad.

„Jah, see on kuradi töö!” ütles Boriss. „Ja ta ei ole meist kaugel! Tema tõld on siinsamas. Ta on meie seas.”

„Ma arvan, et kui sa oleks sinna sisse läinud, oleks sind põrgusõit ees oodanud,” ütles Georg. „See on üsna tõsine asi. Oleksid läinud igaveseks ajaks kuradi põldudele tema orjaks.”

„Sina oled püha isa,” ütles Boriss. „Aita meid! Aja see saatan siit minema. Loe palveid.”

„Ma ei usu, et sellest abi on,” vastas Georg. „See on sügavam küsimus.”
„Kuule, see asi oleks mind peaaegu põrgusse viinud! Ja mina pole siin ainus patune! Patt on inimloomuse osa, kuri tõmbab inimesi ligi nagu sõnnik kärbseid, ilmselt sellepärast meid kõiki täna siia tõmbaski! Nii et ole viks poiss ja loe oma paatrit, kuni see tõld siit kaob!”

Georg niheles veidi, nagu oleks tal piinlik.

„Ma ei arva, et see kasulik oleks.”
„Mul on toas palveraamat,” ütles vürstinna. „Toome selle ära ja loeme palveid, proovida ju võib!”

„Mina sel mõtet ei näe,” ütles Jens. „Aga teie muidugi võite lugeda.”

Mindi tagasi tuppa. Jens võttis pliidi pealt potist omale suppi kaussi ja jäi laua taha istuma. Vürstinna võttis oma kotist palveraamatu.

„Teate, ma jään vist ka tuppa,” ütles Magde.

„Ja mina ka,” ütles Georg.

„Preestri loetud palve on ehk mõjukam,” ütles vürstinna.

„Ei,” ütles Georg. „Mõttetu. Kuradi vastu aitab voorus, mitte sõnad võõras keeles.”

Boriss ja vürstinna piidlesid veidi kahtlustavalt Georgi, aga läksid siis, palveraamat käes, uuesti õue.

Jens, Magde ja Georg jäid laua äärde istuma.

„Keegi mängib meiega,” ütles Jens veidi aega pärast seda, kui vürstinna ja Boriss olid uksest lahkunud. „Ja ma mõneti aiman, kes see on.”

„Kes siis?” küsis Magde.

„Simeoniidid,” vastas Jens. „Nad muidugi ütlevad, et on nõiduse vastu, aga olge nüüd. Nende ridades on nii mõnigi taibukas tegelane. Ja kui vaja, siis on nad vägagi suutelised illusioone looma.”

„Miks nad peaksid seda tegema?” küsis Magde. Rahu. Jens ei tea midagi. Kui ta teaks, siis ta ei räägiks oma kahtlusi talle.

„Sest nurkaaetud rotid on kõige ohtlikumad. Ja neid rotte aetakse taga. Ja nad kardavad. Üritavad tekitada piisavalt segadust, et neid rünnata ei juletaks.”

„Sa arvad, et Boriss ja vürstinna on simeoniidid,” ütles Georg.

„Tubli poiss,” ütles Jens. „Ma arvan, et nad mängivad meiega mingit mängu. Praegu teevad väljas mingit kometit. Võib-olla seavad järgmist illusiooni üles.”

„Kas sellised illusioonid on võimalikud, kus sa unustad ära, kes sa oled?” küsis Magde.

„Jah, see on veider,” ütles Jens. „Ma isiklikult pole kuulnud, et see võimalik oleks. Aga võib-olla tunnevad Boriss ja vürstinna lihtsalt kunste, mida teised ei tunne. Teate, ma arvan, et Siimeon ise... ”

„Tuhatkunstnik tunneb ka palju kunste,” katkestas teda Georg. „Mulle tundub, et sa ei taha silmitsi seista sellega, et siin majas on kurat, ja sinu kunstid käivad kuradi omadega sama jalga. Mõtled välja illusioone, mida ükski inimene pole võimeline tegema, ainult selleks, et mitte tõega silmitsi seista.”

„Georgi jutus on iva,” ütles Magde. „Kas su ülikoolis ei õpetata mitte kasutama kõige lihtsamat seletust? Ja kas praegu pole mitte kõige lihtsam seletus see, et kurat on meiega?”

Jens hammustas huulde.

„See mõte ei meeldi mulle.”

„Kas sa kuradisse ei usu?” küsis Magde.

„Usun. Ma olen õiget päikeseusku. Ja kuradit ja tema tõlda on nähtud küll. Lihtsalt – ma ei tea. Palju uskmatuid on liikvel. Miks kurat on meie jälil ja mitte kõigi nende, kes praegu pühakirja tahavad ümber kirjutada?”

„Sa arvad, et päikeseusku inimesed pole võimelised patustama? Et ainult simeoniidid on patused?” küsis Magde.

„Hah! Jaa! Simeoniidid on ju Head Inimesed, nendest hoiab patt eemale. Ei, muidugi on õiget usku inimesed patuks võimelised. See on ikkagi kuidagi imelik. Kuidagi liiga mugav. Sest kuradi tõld näikse olevat, aga teda ennast mitte. Kus ta ennast peidab?”
„Kurat võib palju kujusid võtta,” ütles Georg. „Ta võib olla sitikana nurgas ja meid piiluda.”

„Tegelikult ma saan aru, mida Jens ütleb,” ütles Magde. „Sest kui mina oleksin kurat, siis ma ei oleks sitikas. Sitikal on raske inimesi patustama panna. Ma võtaksin mingi sellise kuju, kus ma saaksin inimesi lihtsamini mõjutada.”

„Kuidas me teame, et ta pole seda teinud?” küsis Jens. „Kuidas me teame, et kurat pole – üks meist?”

Tuppa sigines vaikus. Magde, Jens ja Georg vaatasid kahtlustavalt üksteist, midagi ütlemata.

Uks avanes. Sisse astusid Boriss ja vürstinna Triskoleva, lumi juustes.

„Ei aidanud,” ütles Boriss. „Georg, tule ikka ja aita palveid lugeda.”

Georg raputas pead.

„Ei.”

Ta naeris veidi tehtult.

Jens puuris silmadega Georgi. Tema kulm tõmbus kipra.

„Kuulge. Vürstinna. Andke oma palveraamat, palun.”

„Palun. Mis palveid te lugeda soovite?”

Jens pistis raamatu Georgile kätte.

„Ükskõik milliseid. Aga ma tahan, et Georg neid loeb.”

Georg raputas pead.

„Ei. Ei loe.”

„Loe! Ma tahan näha, kuidas sa jumalasõna loed.”

„Jaa!” tegi Boriss. „Loe meile palveid! Näita, et sa suudad. Või teeb see sulle haiget?”

Georg naeris närviliselt. Ta tundus nüüd kuidagi noorem, peaaegu poisike.

Siis hüppas ta püsti ja sööstis ukse poole, aga Boriss lõi ta vägeva rusikahoobiga selili maha. Georgi suust jooksis verd.

„Miks sa jumalasõna lugeda ei taha?” küsis Boriss Georgi kohal kõrgudes.

 

**


Metsavaheteel oli sulalumi pahkluudeni ja hakkas jalgade ümber. Nad sumpasid viiekesi, Magde kõige ees, higi kogunes tema karvamütsi alla, aga nüüd ei saanud seda enam ära võtta, külma saab. Tuul oli päris tugev.

Oli tunda õrna lumesula lõhna, võib-olla saab see talv pea läbi.

„Mujal on ju ka Häid Inimesi?” küsis Jüri. „Me ei ole ju veel kaotanud?”

Magde ei ütelnud midagi. Muidu oli noor Jüri päris taibukas olnud. Aga näe, lootus teeb inimesed lolliks.
„Häid Inimesi on,” pomises Ants. „Aga meid pannakse proovile. Me kaotasime selle maise lahingu, aga vaimset sõda pole me veel kaotanud. Tulevad rasked ajad.”

„Tulevad vist jah,” ohkas Jüri. „Ja viis rändurit, kes tulevad just lahingualadelt, paistavad ilmselt väga kahtlastena.”

„Kui me inimesi väldime, siis ehk ei saa sandarmid meid kätte,” pakkus Hanna. „Ja kui me piisavalt kaugele jõuame, ei peeta meid Heade Inimeste Armee sõduriteks ka enam mitte.”

„Lootust peab olema,” ütles Magde – ei, mis Magde, ta on ju Tiiu? „Aga lootusest ei piisa, ettevaatust on ka vaja.”

„Nojah,” ütles Jüri. „Ma lootsin nii palju. Ma mõtlesin, et pärast seda lahingut läheb kõik paremaks. Et esimesed saavad viimasteks ja viimased esimeseks. Oleks ju vahelduseks vahva, kui meie saaksime ka kasukate vahel lebada, reinveini juua ja pühakirja tudeerida.“

„Sina!” osatas Lauri. „Jüri-poiss, sa ei mõista lugedagi! Ja tahad ennast juba saksaks teha. Ma vaatan, et sul ongi juba peaaegu kasukas seljas, kaks vatti kohe. Tead, anna üks neist mulle, mul hakkab jahe.”

„Mu alumine vatt on päris viledaks kulunud,” protesteeris Jüri.

„Sa noor inimene, saad õhemaga ka hakkama,” ütles Lauri.

„Jüri, anna oma pealmine vatt Laurile,” ütles Tiiu. „Ja Lauri, sina anna oma pealissärk Jürile vastu.”

„Lauri särk on õhuke!” ütles Jüri. „Siis mul on ainult paar särki seljas, mul hakkab külm.”

„Saad hakkama,” ütles Tiiu. „Vahetage nüüd.”

Vahetati. Mindi edasi.  Jüri lõdises.

„Hea Inimene peabki oma ligimesele oma särgi andma,” lohutas Ants. „See teeb su hingele head.”

„Annaks see hingehea siis vähemalt sooja,” pomises Jüri.

„Jüri tahab suur saks olla ja peeneid raamatuid lugeda nagu kirikuõpetaja,” ütles Lauri. „Me peaks ta ümber ristima, saksad nimetavad oma Jürisid Georgideks.”

„Hah,” tegi Ants. “Jaa, miks mitte. Georgi-härra, kuidas suvatsete täna oma teed juua?”

„Härra Georg, kas soovite, et keegi teie kaelasooni mudiks?” jätkas Hanna.

Tiiu tahtis midagi ütelda, aga puude vahelt oleks nagu midagi vilgatanud.

„Keegi tuleb,” ütles ta. „Ratsa. Ruttu puude taha peitu!”

Teeäärsed puud olid kõrged kuusetüved ja puhmad-põõsad olid talvest paljad, aga nende räga paistis piisavalt palju varju pakkuvat. Nad lebasid maas, lumes, ninna tungis kuusevaigu lõhn. Tiiu ees tungis lumest läbi esimene lumikelluke.

Tulija oli aga kõigest üks mees, pikas rüüs, tuhkru hobuse seljas. Hobune lonkis tujutult mööda teed edasi, mees tema seljas umbes sama entusiastlik.

Jüri hüppas Tiiu kõrvalt püsti ja enne kui Tiiu midagi teha jõudis, sööstis ta tee peale.

„Seis!” kõmistas ta püstoliga teekäijat ähvardades.

„Pai noormees, anna armu,” kogeles võõras. „Ma olen kõigest lihtne preester.”

Lauri ajas ennast samuti Magde kõrvalt püsti ja ronis tee peale. Tiiu andis Antsule ja Hannale märku – kui juba, siis juba – ja mindi koos tee peale.

„Sina siis arvadki, et sina oled nii tark, et võid tulla inimeste ja Kõigevägevama vahele,” ütles Lauri preestrile. „See on päris ränk patt.”

„Tule õige hobuse seljast maha,” ütles Jüri.

Preester tuli hobuse seljast maha. Tema jalad värisesid.

„Kuulge, ei,” ütles Hanna. „Me oleme Head Inimesed, mitte maanteeröövlid.”

„Lora,” jätkas Jüri. „See rüü paistab sul ka päris paks olevat.” Tema püstol oli jätkuvalt preestrile suunatud.  „Võta see maha.”

Preester tõmbas oma preestrirüü ült. Selle all oli vaid särk ja aluspüksid. Ta oli üsna vana mees, ajamata habemega ja kiilaneva peaga. Ta lõdises.

„Jaa,” ütles Lauri. „See kõik läheb meile! Headel Inimestel on selliseid asju vaja! Jüri, korja see vammus üles.”

Jüri võttis preestrirüü ja viskas selle üle hobuse lautsi.

„Ei, loll poiss, sa ei kuula, mis ma räägin. Anna see mulle.”

„Jüri, kuula sõna,” ütles Tiiu.

Jüri vaatas natuke tema ümber kogunenud häid inimesi. Siis, midagi ütlemata, andis ta vasaku käega Laurile rusikahoobi näkku. Lauri lendas pikali maha.

„Visake kõik püstolid maha,” ütles Jüri püstolit nüüd kõigi poole suunates. „Kohe nüüd!”

Tiiu vaatas teistele otsa. Ta andis teistele lõuaga märku. Püstolid maandusid sulalumme. Püssirohi sai ilmselt päris märjaks. Loodetavasti ei tule neil neid pea kasutada.

„Jüri, mida sa teed?” küsis Hanna.

„Ma mõtlesin, et ma olen Georg?”

„Georg, palun, me tahame ju ainult head. Me oleme kõik Head Inimesed.”

Jüri raputas pead.

„Ei. Te ei ole. Te olete samasugused nagu peakirik, lihtsalt mood on teine. Keegi teist ei taha, et lihtne talupoiss saaks lugema õppida ja targaks saada. Et tema saaks hästi elada. Te kõik põlgate seda mõtet. Te tahate endale lihtsalt omaendi orje. Ma lähen nüüd selle hobuse sadulasse ja meie teed lähevad nüüd lahku. Teie tehke nüüd, mis tahate. Meil enam ühist tulevikku ei ole.”

Jüri tõstis ühe jala jalusesse ja hüppas sadulasse.

**

 

Tõlla uks klõmatas kinni.

Nad seisid uuesti musta tõlla kõrval. Georgi polnud enam näha. Ainult nülitud hobused ja tõld, mille aknast paistis leekpunane kuma.

„Ta ei teinud katset läbi,” pomises vürstinna. „Ta on nüüd seal sees. Teel põrgu orjusesse.”

Boriss ajas end püsti. Ta huul oli verine.

„Poiss lööb päris kõvasti,” ütles ta. „Aga noh, mina lõin teda esimesena, nii et vist on aus.”

„Ta ei olnud mingi kurat,” pomises Magde. „Ta ei lugenud palveid, sest ta ei osanud lugeda. Ja ta kartis, et jääb vahele. Ja et me teeme talle halba, kui tõe teada saame.”

„Ta oli ketser ja bandiit,” ütles Jens. „Ta läheb põrgusse ja on selle ära teeninud. Ta ei olnud mingi preester. Varastas selle rüü ausalt vaimulikult.”

„Kas see, mis me nägime, oli tõsi?” küsis Magde. „Kas need asjad on päriselt juhtunud? Ja nüüd oli Georgil võimalus teisiti käituda, aga ta ei teinud seda?”

Boriss kehitas õlgu.

„Mitte päris. See, mis minu nägemuses sees oli – seal oli osi minu mälestustest. Aga mõned osad olid võõrad. Ja mõned osad olid eri aegadest kokku pandud.”

„Nii et tegelikult pole sind kunagi vürstinnaga abielurikkumine ahvatlenud?” küsis Jens irooniliselt.

„Te teate tõde, eks ole,” ütles Boriss maha vaadates. „Midagi siin on. Kiusatus on. Kiusatus on suur. Aga meil on õnnestunud vastu panna.”

„Ja te lihtsalt juhtumisi reisite kahekesi, et minna külla – mis ta oligi – vürstinna haige mehe sugulastele?” küsis Magde.

„Mitte päris,” kordas Boriss. „Aga miks teil on vaja kõike seda teada? Jah, ma olen oma südames teinud pattu. Kas te peate meid niiviisi alandama, et kõik selle välja kisute? See ei ole vürstinna süü.”

„Südames,” osatas Magde. „Muidugi südames. Mitte mõnes kohas, mis on südamest märksa allpool.”

Vürstinna värvus punaseks.

„Lõpetame selle teema.”
„Aga muidugi, madam,” ütles Jens. „Läheme parem tuppa.”

Kell oli vahepeal jõudnud üsna palju edasi liikuda. Georgi kott oli laual.

„Ma olin päris veendunud, et Georg on saatan,” ütles Jens. „Võinoh, Jüri. Sest eihüva on siin. Ta kiusab meid. Ja Jüri käitus nii kahtlaselt. Ilmus just samal ajal selle tõllaga.”

„See oli kahtlane,” kinnitas Magde.
„Ja selles Georgi kiusatuses oli Boriss ju Lauri, eksole?” jätkas Jens. „Sest tema oli see, keda Jüri lõi. Ja Lauri oli see, kes Jüri kõige rohkem kiusas. Alandas poissi. Ma ei tea, see tundub nagu keegi, kes üritas Jüris kõige halvemat välja tuua.”

„Me ei mäletanud ju iseennast,” ütles Boriss. „Pealegi, te kõik nägite minu kiusatust. Mina olen inimene, mitte kurat. Mind ju ahvatleti.”

„Aga sul õnnestus väga mugavalt tõldaminekust pääseda,” ütles Jens. „Väikene petuskeem. Ma tean küll, kuidas petuskeemid käivad. Mul on nendega kokkupuuteid.”

„Minu arust oli kõige suurem põhjus Jüri kurjale teele viimises seal loos hoopis Tiiul või ilmselt Magdel,” ütles Boriss. „Sest tema kamandas. Tema oli juht.”

Magde vaatas kolme inimest enda ees. Keegi neist oli kurat. Kui ta peaks ütlema, kes, oleks see muidugi olnud Jens. Uhke doktor, kes end kõigist ülemaks peab, täpselt nagu kunagine mõisahärra. Aga see oleks olnud ehk liiga lihtne lahendus. Liiga ilmselge. Ja vähemalt selles oli Georgil olnud õigus, et täna õhtul oli väga riskantne külalislahkusetu olla. Kui nad kellegi enda seast kuradi pähe tapavad ja nad eksivad, on vastaline ju võitnud.

„Ei. Mina ei ole eihüva,” ütles Magde.

„Me peame aru saama, kes see on,” ütles Jens. „See on elu ja surma küsimus. Me peame valiku langetama. Nii nagu me peame valima õigesodiaagilise päikeseusu ja simeonismi vahel.”

Vade retro, satana!” käratas Magde selle peale. Kas tõesti teeb kurat ennast nii ilmselgeks? Niivõrd ülbe, kekutav omaenda õigsusega?

„Ohhoo,” imestas Jens. „Kust sellised sõnad!”

„Ära aja mulle jama, tuhatkunstnik!” jätkas Magde. „Sina oled nõid ja kui mõnda sõna võib ehk õppida vanaema käest või naaberküla targalt, siis nii palju loitse nagu sina tead – selle jaoks on vaja kuradipiiblit. Kui sa ei ole ise kurat, oled sa temaga mestis!”

Boriss võttis oma püstoli ja toppis sinna sisse hõberaha. Ta tõstis selle Jensi suunas.

„Mida sul enda kaitseks ütelda on?”

„Kuulge-kuulge, see läheb küll juba liiale,” ütles Jens käsi tõstes. „Me ei pea niivõrd äkilisi otsuseid langetama.”

„Ja mis meie alternatiivid siis on?” küsis Boriss. „Jääda ootama, kuni kurat meid kõiki sinna tõlda meelitab? Kaua suudab üks inimhing kuradi keelitustele vastu pidada?”

„Oodake!” hüüatas vürstinna. „Võib-olla on mingi muu viis? Äkki meil on mingi viis sellest mängust välja astumiseks?”

„Me võime minema jalutada?” pakkus välja Magde. „Eemale siit.”

„Ma ei tea, kas sellest abi on,” ütles Boriss. „Kui kurat meiega kaasa tuleb, siis mis tolku sellest minemajalutamisest on?”

„Vähemalt saaksime me sellest tõllast eemale,” ütles Magde. „Proovida ju  võib.”

„Ja näe, sealt paistab kirikutorn,” osutas vürstinna. „Kui me kirikuni välja jõuame, siis ehk sinna kurat tulla ei julge?”

„Proovida võib,” nõustus Jens.

Langes lund. Aeg-ajalt läigatas kirikutornilt kuuvalgus. Lumi oli sügav ja selles sumpamine vaevaline. Kõige otsesem tee kirikuni läks üle põllu, ilma maamärkideta põllu. Vahepeal tugevnes tuisk ja kirikutorni polnud näha, siis ilmus ta jälle. Kusagil ulgusid koerad. Kas kurat kardab koeri-hunte? Ei tea. Oleks suvi, oleks äikeselootust, see ehk ajaks kuradi minema, aga selleks on liiga vara.

Sulalumi kleepis ennast Magde riiete külge, tegi tema seelikud raskeks, ta raputas neid puhtaks, aga sellest polnud abi. Kirikutorn eemal välgatas aeg-ajalt, aga ta ei tulnud lähemale, nad olid läinud juba üsna kaua, kui kaua veel, vähemalt polnud siin kellegi mineviku patte, lihtsalt lumi ja väsinud jalad.

Eest paistis väike tuluke. Mitte küll veel kirik, aga vähemalt mingi teine inimene, mingi suits. Võib-olla on sellest inimesest abi? Või toovad nad kuradi selle inimese koju? Aga kes teab, ehk on tal saan, ja ta saab nad kirikusse viia.

Tuli läks suuremaks. See ei olnud ilmselt mingi suur talu. Magde silmad eristasid ainult üht maja ja seegi paistis väike. Pigem nagu… saun.

Eemal, kuusetuka varjus seisis ikka too must tõld, nülitud hobused ees.

Nad olid tagasi jõudnud.

Magde ohkas.

„Sellest polnud abi.”

„Ei,” sisistas Boriss. „Mina ei anna nii lihtsalt alla. Proovime uuesti. Hoiame pilgu kogu aeg kirikutorni peal!”

Mindi. See oli nagu unenägu. Kas Magde kõndis suikudes? Ta ei teadnud. Oli ainult see minek ja lumi.

„Psst!”

Magde oleks kui unest ärganud. Jens oli talle kõrva sosistanud.

„Ma arvan, et meid viiakse tahtlikult tagasi sinna sauna. Magde, ma arvan, et me oleme sattunud simeoniitide pessa.”
Hah. Muidugi.

„Või nii?”
„Ja tegelikult kardan ma, et asi on märksa hullem. Meie seas ei ole tavaline simeoniit.”

„Tõesti?”

„Ei, Magde. Vaadake, teie olete lihtne inimene, teie ei tea neid usuasju nii hästi. Aga kui Siimeon Grødholmis oma saatanlikke ettekandeid tegi, kandis ta suurt puust maski.”

„Väga imekspandav.”

„Keegi ei tea, kuidas ta välja näeb. Paljud arvasid, et ta on saatan ise. Ja siis ta kadus. Ta peaks siinkandis liikuma.”

„Oi.”

„Ja Magde, pange kaks ja kaks kokku. Kui meie seas on saatan, ja Siimeon ise on lähikandis liikumas – siis kas pole mitte loogiline, et see on sama isik?”

Magde süda peksis.

„Ja kes see Siimeon on?”
„Ilmselgelt Boriss. Ta mängib küll sellist elumeest, aga tal on fanaatiku mood. Ma tajun seda.”

Magde hingas välja.

„Hea küll.”

 

 

**

 

Magde Siimeon seisis lagunenud toas. See maja oli mahajäetud ja asus Grødholmi vaesterajoonis, üks Heade Inimeste vähemolulisi kokkusaamiskohti, selliseid, kus pole oluline, kas see hiljem üles leitakse.

Aega suure debatini oli, aga mitte palju. Varsti tuleb tõld, mis teda viib keisrikotta, kus tema ja pontifeksi esindaja räägivad pühakirja selgeks. Keiser oli pühalikult tõotanud, et Siimeonile ei tehta viga ja et teda ei võeta kinni.  Võib-olla rääkis ta isegi tõtt. Kotter, Richard ja David hoidsid praegu ümbruskonnal silma peal, et näha, ega neid ei varitseta.

„Magde Siimeon, mis te arvate, kas keisri sõna saab uskuda?” küsis Jean, Magde parim õpilane, otsekui tema mõtteid lugedes. Tema oli üksipäini siin Magdele seltsiks, vähemalt seni, kuni Kotter, Richard ja David tagasi tulevad.

„Ma ei tea. Aga mul pole valikut. Kui mul õnnestub piisavalt palju preestreid ja aukandjaid ümber veenda, saab maailmast parim paik.”

„Mul on üks mõte. Te esinete alati maskis. Aga kui maski kannaks keegi teine? Keegi, kes tunneks neid argumente sama hästi kui teie? Siis ei oleks teie enam ohus.”

„Jean, ma saan aru, mida sa ütelda tahad. Aga ei. Mina tean oma argumente kõige paremini. Mina pean minema neid kaitsma.”

„Aga kui teid kinni võetakse?”
„Kui sina lähed minu maskis ja ütled, et sina oled Siimeon, ja sind kinni võetakse, siis arvab rahvas, et Siimeon on tapetud. Ja pole vahet, kes seda maski kandis.”

Tuppa koperdasid Kotter, Richard ja David. David oli Kotteri ja Richardi vahel lõdvalt rippu. Ta ei näinud eriti hea välja.

„David sai pihta,” ütles Kotter. „Me vist raputasime nad maha, aga David sai pihta.”

„Näed,” ütles Jean. „Keisri lubadusi ei saa uskuda.”

„Keiser pole tõotanud meid mitte jahtida,” ütles Magde. „Seda oli arvata, et midagi taolist võib juhtuda. Kuidas Davidiga on?”

„Me ei tea,” ütles Richard. „Aga ta on vaevu ärkvel.”

„Pange ta siia laua peale,” ütles Magde. „Ma vaatan ta üle.”

Davidiga ei tundunud asjad head olevat. Kuul oli tunginud kopsu. Ta köhis verd.

Magde vaatas Davidi. Tavaline ravi siin ei aita. Kui aga ainult…

„Andke mulle kaks hõberaha ja üks päikesemärk,” ütles ta.

„Miks?” küsis Richard.

„Andke!”

Kotter pistis talle küsitu pihku. Magde pani ühe mündi Davidi laubale ja teise naba kohale, kõigutas päikesemärki Davidi kohal ja hakkas palveid lugema.

„Aga Magde Siimeon, see on ju nõiakunst!” pahvatas Richard.

Magde jätkas palvete lugemist. Muidugi oli see nõiakunst. Aga sellise juhtumi puhul on see lubatav. Või Magde nii vähemalt lootis. Ta oli seda paar korda varem teinud. Kui tal oleks aega, siis see õnnestuks. Ja tal on aega. Debatini on veel piisavalt. Ta jõuab. Ta saab. Ta suudab.

Tema jüngrid ei ütelnud midagi, ainult vaatasid tema tööd. David oli ikka näost valge. Jõuab. Peab jõudma.

„Magde Siimeon, ma lähen teie asemel,” ütles Jean. „Ma lähen ja väitlen teie asemel. Nii on kõige parem. Siis te jõuate Davidi terveks ravida..”

„Ma jõuan Davidi terveks ravida,” pomises Magde. „Ja ma lähen pean ise selle debati. Andke mulle ainult aega.”

Nad ei ütelnud midagi. David hingas katkendlikult. See ravi ei arenenud, ei, see arenes, aga liiga aeglaselt. Aga ta jõuab. Ta saab hakkama.

Kotter läks toast välja, ilmselt vaatama, kas tõlda on juba paista.

Kell tiksus.

„Magde, te ei pea oma hingega riskima,” ütles Richard. „David oli Hea Inimene. Ta saab taevariiki. Teie peate minema ja väitlema.”

Magde nohises. Loll. Loll. Ta saab hakkama. Ta teeb Davidi terveks ilma oma hinge ohustamata ja ta läheb väitleb pontifeksiga.

Kotter tuli tagasi tuppa.

„See tõld on kohal. See, mis teid peab väitlema viima.”

„Las ootab,” ütles Jean. „Nad võivad oodata.”

„Aga kas nad ootavad?” küsis Richard. „Magde Siimeon, te peate minema. Pange mask ette ja minge. Me saame Davidiga hakkama.”

Magde mõtles korra. Kas ta jätab Davidi siia surema? Aga kui ta ei lähe, siis surevad paljude hinged. Ja see on hullem.

Tema puust mask vedeles toolil. Ta ohkas. Väljast paistis keisri tõld.

Magde võttis maski oma kätte.

„Hoolitsege tema eest seni, kuni ma tagasi tulen.”

Arvatavasti ei ela David seda üle. Aga võib-olla elab.

„Magde Siimeon,” ütles Jean. „Pidage hea sõnaga meeles vürstinna Jekaterina Triskolevat.”

Siis haaras Jean Magde käest maski, pani selle endale  pähe ja jooksis ukse poole.

„Oota!” hüüatas Magde ja jooksis talle järgi, Kotter ja Richard kannul, aga Jean oli väledam, uksest välja, tänavale, ja enne kui Magde midagi teha jõudis, hüppas Jean tõlla uksest sisse ja lõi selle enda järel kinni.

 

**

 

Magde jõllitas enda ees kinni löödud ust.

Lumi tuiskas.

Oh ei.
Mida oli ta teinud?

See oli temale määratud kiusatus ja tema oleks selle patu ohvriks langenud, aga vürstinna – kellel oli piisavalt selget mõistust, et aru saada, mis toimumas on – oli end ohverdanud. Miks? Päikeseusku vürstinna tema,  Magde  Siimeoni eest, kõige tagaotsituma ketseri eest keisririigis.

 

Boriss ulgus. Ta peksis rusikatega vastu maad ja needis hirmsate vandesõnadega.

Miski puutus vastu Magde pihta. Magde rapsas vaistlikult selle pihta, ent ei saanud pihta. Köis Humlehave vöölt oli tema ümber keerdumas ja tema püss oli toas.

Neetud!

„Magde! Või peaks ma ütlema Siimeon?” hüüatas Jens läbi lumetuisu. Köis keerdus aina enam ümber Magde keha, põimides tema käed vastu ta keha. Kui ta saaks ainult oma saapasäärest noa kätte…

„Sa ei pea mind kinni võtma!” hüüdis Magde. Lollus muidugi. Auväärt õigesodiaagilise päikeseusku doktori jaoks oli Magde Siimeon ja kõik, mida ta kehastas, surmavaks ohuks.

„Ma olin sind juba tükk aega jälitanud, aga ma ei teadnud, et sa naine oled!” karjus Jens vastu. „Oleks ma seda teadnud, oleks ma õhtut sellega alustanud!”

Möirates hüppas Boriss Jensile selga. Köied Magde ümber lõtvusid ja ta haaras oma oma saapasse peidetud noa järele. Boriss oli Jensist käejagu pikem ja paiskas ta pikali, siis aga  lõid Jensi käed roheliselt lõõmama ja ta lõi nendega Borissile rindu. Boriss röökis ja kukkus lumme.

„Ma aimasingi, et see koht on üks puhas ketserite pesa,” ütles Jens püsti tõustes. Tema pea kohal hakkas tupruma mustast suitsust pilv. „Sinu pea eest, Boriss, on samuti raha väljas, et sa teaks, vürstinna abikaasa ei ole üldse õnnelik. Aga seda, et sa simeoniit oled, seda ma ei teadnud.”

„Sa oled kuradi omand,” sisistas Boriss. „Siimeon andis kõigile, kes seda väärivad, võimaluse tema küüntest välja pääseda. Sina ei ole seda väärt. Sina lähed põrgusse!”

„Põrgusse läheb esimesena sinu kallis vürs…” Jensi lause katkestas Magde noahoop, aga see kõigest riivas Jensi käsivart, neetud! Suits Jensi pea kohalt voolas Magde poole…

 

*

Magde kandis sangadest suurt kasti tagantpoolt, eest kandis seda Orav. Meister näitas, kuhu see tuleb maha asetada, ja nii langeski kast raksatades maha.  Orav toetus kasti servale. Magde – mis Magde? Rebane ikka – piilus teda silmanurgast. Meistrile ei meeldinud looderdamine, aga tundus et Oraval oli halb olla. Aga Meistril on praegu parematki teha.

Nad olid tulnud tuntud – muidugi mitte avalikult, aga asjahuvilistele küll – pearahaküti doktor Jens Humlehave juurde. Humlehave fuajee oli sametiga kaunistatud, trepikäsipuud olid raskest tammest.

Humlehave ise astus fuajeesse sisse ja silmitses kasti kerge uudishimuga. See oli päris suur kast, ei saa eitada.

„Kutsuge mind Meistriks,” tutvustas end Meister. „Kas doktor Humlehave?”

„Nii on. Millega saan kasulik olla.”

„Vaadake, ma asun kohe asja juurde. Väärikate seas on teie töö paljudele teada. Te olete spetsialist ja kunstnik.”

„Tänan,” ütles Humlehave.

Orav oli vahepeal istuli vajunud. Ta higistas. Meister heitis talle kergelt halvakspanevaid pilke, aga sobimatu oleks sellele tähelepanu osutada. Rebane oleks tahtnud talle appi minna, aga see oli muidugi mõeldamatu.

„Olen kuulnud, et teie sihtmärkide seas on olnud ka päris mitu pühakut?”
„Vastab tõele,” ütles Humlehave. „Kas teie vaenlane kuulub pühakute sekka?”

„Mingil moel,” ütles Meister. „Kas tohib teilt küsida, kuidas te ennast pühakute rauast nahast läbi uuristate?”

„Tavaliselt pole pühakute puhul naha lõikamine kõige targem mõte,” ütles Humlehave. „Tasub uurida teisi vahendeid nagu uputamine ja mürgitamine. Tunduvalt lihtsam. Aga see on juba minu mure, kui me peaksime kauba peale saama.”

„Aga põhimõtteliselt on pühakute naha lõikamine võimalik?”

„Põhimõtteliselt küll. See kuulub muidugi minu ametisaladuste hulka.  Aga milleks nii keeruliselt, kui saab lihtsalt? Pühakud kipuvad olema üsnagi tõrksad ja metsikud.”

„Vaadake, see viimane aspekt mulle muret ei paku. Täpsemalt ütelda, mul on selles kastis siin üks kinniseotud pühak. Mind huvitab selle pühaku süda, maks ja nahk. Ma tahan südame ja maksa ära süüa ja nahast teha endale mantli.”

Orav oli vajunud pikali. Tal oli vist päris halb. Rebane ei teadnud, miks.

„Hmm,” tegi Humlehave ja silitas oma habet. „Huvitav. Väga huvitav. Põhimõtteliselt – tehtav. Jah, miks mitte.”

„Suurepärane. Nii et teie ülesanne oleks siis teha see kast lahti ja see pühak lõhki lõigata. Tasuks pakun miljon kuldnat.”

Humlehave silmad kitsenesid äkki, otsekui ta oleks midagi taibanud.

„Oot. Mina pean selle kasti lahti tegema?”
„Jah. Pühak on kasti seina külge kinni seotud, nii et te ilmselt peaksite seal sees opereerima. Aga see ei valmista muidugi teie kaliibriga mehele mingeid raskusi?”

Humlehave astus sammu tagasi ja hindas pilguga kasti.

„Hmmm.”

„Kas olete nõus? Siin on teile võti.”

Humlehave kulm oli kipras. Siis kerkis tema huulile naeratus.

„Armas Meister, mulle valmistab ülimat kurvastust asjaolu, et ma pean teile ära ütlema!”

Humlehave tõstis pea kõrgele ja asetas käe pühalikult rinnale.

„See, mis te mulle ette panete, ei ole kohane päikeseusku inimesele. Suisa kuratlik ettepanek, kui tohin end nii väljendada. Sestap, ei, ei ja veelkord ei.”

Kuratlik? Oot? See nagu meenutaks Rebasele midagi.

„Pühakud on meie usule väga olulised tegelased. Ja üht pühakut niimoodi piinates seaks ma ohtu  oma hingeõnnistuse,” jätkas Humlehave.

Oot, ei. Ta ei ole Rebane. Ta on Magde Siimeon. Ja seal kõrval kokku vajunu ei ole ju Orav, see on Boriss.

„Sestap, auväärne, mina, lugupeetud doktor Jens Humlehave, pean ütlema teie pakkumisest ära, kuna olen vooruslik inimene ja kardan oma hingeõnnistuse pärast. Ma olen juba aastaid olnud meie kiriku truu liiga ja tunnen…”

Käis pauk. Orav-Boriss oli tõstnud oma püstoli ja tulistanud. Humlehave varises, auk laubas, elutuna maha.

 

*

 

Magde seisis värisevi jalu lumes. Jens Humlehave lebas surnuna maas. Vähemalt mitte tõllas. Aga ons seal enam niiväga vahet?

Magde ei teadnud enam, kus oli vanahalb. Võib-olla oli see tema ise? Kas on võimalik, et kurat võtab mingi kuju nii hästi, et seda enam ise ei mäleta? Ja levitab sedakaudu õpetust kogu maailmale, mis seda halvemaks kohaks teeb?

Boriss oigas tema kõrval lumes. Jensi löödud mürgihaavad nägid halvad välja. Kas Boriss oli vanahalb? Võib-olla. Magde ei teadnud. Aga ta teadis, et haavad tuleb mürgist puhastada. Ja võib-olla on tarvis sõnu.

Ta tõmbas Borissi enda najale ja koos vaakusid nad sauna poole.

„Siimeon…” pomises Boriss. „Püha Siimeon…”

Magde ei ütelnud midagi. Lihtsalt vedas Borissi enda järel. Tuppa, leiliruumi, lavale. Seal, ettevaatlikult, eemaldas Borissi ülakehalt särgi, et haavu puhastada. Siis ta aga peatus.

 

Borissi selga katsid korpas halvasti paranenud piitsavorpide armid. Mõni nägi üsna värske välja. Mõni mädanes.

Boriss ei olnud lihtsalt tavaline simeoniit.

Boriss oli fanaatik.

Aga esimesena oli vaja ikkagi hoolt kanda tema mürgihaavade eest, Magde teadis sellist rohelist tuld küll. Tal oli mõned sõnad selliste juhtumite jaoks. Ta sättis Borissi külili, et haavadele ligi pääseda, ja ütles paar ettevalmistavat silpi.

Siis köitis aga tema tähelepanu väike kuulike, mis Borissi kaelas rippus.

Vanahall võis võtta inimese kuju, see oli tõesti õige. Aga ta võis ka võtta mingi eseme kuju ja siis piisas vaid sellest, et keegi selle endaga kaasa toob…

Ahi praksus kõrval. Magde küünitas roobi järgi ja avas sellega ahjuukse. Siis, teise käega, võttis ta ettevaatlikult Borissi kaelast hõbedaselt küütleva kerakese…

Borissi käsi sööstis üles ja haaras Magde käest. Ta haare oli nagu rauast.

„Ei,” raputas Boriss pead ja naeris. „Nii lihtne see ei ole.”

Tema silmad põlesid mingi erilise innuga.

Magde lasi kuulikesest lahti.

„Magde Siimeon. Sina peaks ju aru saama. Sina tead, mis on patu palk.”
Magde teadis. Aga ta oli väsinud. Ja ta ei teadnud, kas ta jaksab sellises maailmas elada.

„Mida sa oled teinud, Boriss?”

Boriss naeris.

„Mina ja vürstinna oleme käinud ringi. Igal pool, kuhu me läheme, on rahvast. Kuri tõmbab inimesi ligi, Siimeon. Mõni ime, et inimesed üksteist saatanaks peavad, nad ei ole ju temast moraalselt kuigi kaugel! Ja see kõik on aus. Me paneme inimesi proovile. Ennast ka. Ma ei ole kordagi sellest uksest sisse läinud, kuigi ma tahan, oo, kuidas ma tahan, Siimeon, kuidas ma tahan vürstinna juurde, teda puudutada, aga ei, see ei ole lubatud. Mõnikord ma patustan oma mõtetes, aga selle eest saan ma ennast ise karistada.”

Magde käsi oli jätkuvalt Borissi haardes.
„Kas vürstinna tuli sinuga vabatahtlikult kaasa?”

„Vürstinna teadis, et tal on parem olla koos minuga. Ta on tark. Või oli. Ta teadis, et kui ta pole koos minuga, jõuab kohtumõistmine ükskord temani. Ta võib ju olla piisavalt taibukas, et osata pettusest aeg-ajalt läbi näha, aga mitte alati, oo ei. Minu juures on tal turvalisem. Ma ei lase kunagi tema kiusatusel esile kerkida.”

„Tundub, et ta enam ei tahtnud olla teistele hukatuse tooja.”

„Ei. Ta oli nõrk. Ta ei olnud südames kunagi õiget usku. Ma tean, ta luges salaja vanu õigesodiaagilisi palveid. Aga ma armastasin teda.”

„Mitte piisavalt, et sa oleks tal lasknud teha, mis ta tahtis.”

„Ei. Seda mitte. Ma ei saanud.”

Magde ohkas.

„Lase mu käest lahti, Boriss.”

„Tule minuga kaasa, Magde Siimeon. Sa tead, kuidas see käib.”

Magde raputas pead.

„Ei. Ma ei hakka inimesi nende hukatusse saatma selle eesti, millised nad oma kõige nõrgemal hetkel on.”

„Sa tuled minuga kaasa.”
„Ei, Boriss. Ei tule.”

Boriss tõusis istuli. Ta haaras teise käega Magdest kinni.

„Ma topin su ise sellesse tõlda sisse, kui sa ei tule, Magde Siimeon.”

„Käi põrgu.”

„Ma oleks pidanud teadma, et sa oled kehvem kui su sõnad. Et need sõnad üteldi läbi sinu välja, ja sinul polnud seal suuremat tähendust kui sellel paberil, millele sa need kirjutasid.”

Boriss tõusis püsti ja tõstis Magde üles nagu nuku. Ta hakkas Magdet  lahtise ahjusuu poole tirima. Magde punnis vastu, aga Boriss oli liiga tugev.

„Sa kukkusid oma katsumuses läbi, Magde Siimeon! Kui vürstinna poleks ennast ohverdanud, oleksid sa praegu juba tõllas!”

„Aaa…!” karjus Magde. „Aidake!”

Saunas hakkas äkki midagi kohisema.

Nurgast kasvas välja väike vari, algul saunavaimu kujuga, siis aga kasvas suuremaks ja suuremaks, pea laeni ulatuv kuju kaheksa varjust käega. Kuju surus Borissi pikali ja Magde pääses Borissi haardest välja. Magde koperdas leiliruumist välja ja lõi ukse selja taga kinni, siis ühe pingi kiiluks uksele ette.

Boriss peksis sees vastu leiliruumi ust.

„Lase mind välja!”

Magde ei ütelnud midagi.

Kõrvaltoast kumas petrooleumilamp, aga väljas oli pime hakanud väga õrnalt vähenema. Magde tahtis magada. Ja sauna. Kui ta saaks sauna, oleks juba piisavalt hästi, siis tema kurnatus kaoks, juba väiksena oli niimoodi olnud. Aga nähtavasti ei saa ta kumbagi. Võib-olla Rumstadtis saab, aga ta ei teadnud enam. Rumstadt oli teistmoodi riik, teistmoodi kommetega, vaevalt, et tal sealgi kergem on.

„Magde Siimeon,” ütles Boriss leiliruumist. Ta ei kõlanud enam vihasena, pigem väsinuna, sama väsinuna kui Magde. „Sul on õigus. Ma olin vihane. Ja ma poleks pidanud kunagi vürstinnaga koos reisima.”
„Ta oli sulle heaks mugavaks kiusatuseks,” ütles Magde. „Liha patuga on alati lihtsam tegeleda kui vaimu omaga.”

„Jah, Magde Siimeon, ja ei. See oli viga, aga mitte sellepärast. See oli viga, sest kuidas saab üks vürstinna mõista selle maailma ebaõiglust? Vürstinna on ju sellest sündinud. Ma tahan maailma, kust ebaõiglus on välja juuritud, sikud on lammastest eraldatud. Ja selleks on mul vaja kedagi, kes seda valu on päriselt tundnud. Vürstinna ei saa seda teada. Sina saad, Magde Siimeon.”

„Ebaõiglus välja juuritud. See kõlab ilusasti.”
„Jah, Magde Siimeon. Mõtle sellele. See katse on ju üsna lihtne. Ja leidub neid, kes suudavad selle läbi teha. Kas sa ei taha maailma, kus elavad ainult need, kes on südames head?”

Magde pani käe vastu saunaust. Nii lihtne oleks see pink eest lüüa, kiil eest. Jah, see oleks hea. Hea ja lihtne.

„Magde Siimeon, kas sa arvad, et see mõisahärra, kes su perekonna leiva maha müüs, teeks selle testi läbi? Ei eales. Ta langeks esimesena. Tema ei teeks seda katset läbi.”

Magde silitas pinki ukse ees.

„Jah, sul on õigus. Ei teeks.”

„Tee see uks lahti, Magde. Läheme koos. Teeme selle maailma paremaks, üks inimene korraga.”

„Boriss…”

„Magde Siimeon, minust saab sinu kõige ustavam jünger. Me ehitame Heade Inimeste kiriku uuesti üles, inimene inimese haaval, ja kõik selle liikmed saavad olema head, kõik need, kes katsumuse läbi teevad.”

Magde ohkas.

„Boriss. Mina ei teinud ju katsumust läbi. Ja vürstinna tegi. Aga ometi on tema seal tõllas ja mina mitte.”

„Magde Siimeon…”

Borissi hääl kõlas otsekui lämbuva inimese hääl.

Aknast hahetas koidiku eelaimdus.

„Ei, Boriss. Ma ei tule sinuga kaasa.”

Leiliruumi uks jäi kinni.

*

 Magde seisis äkki väljas, musta tõlla ees, tõlla uks tema ees suletud. Taevas oli taamal punakas. Tõlla puit oli käele soe.

Kusagil kaugel kires kukk.

Tõld tema ees hajus halliks suitsuks. Lumes, tema ees, lebasid kaks inimkuju. Georg ja Jekaterina. Nad hingasid nõrgalt, värisesid külmast. Nende kõrval lebas Jens Humlehave laip.

Magde aitas Georgi ja Jekaterina püsti.

„Teil on külm,” pomises ta. „Õnneks on saun soe. Lähme.”

Nad läksid.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0552)