„Härra, pange see kaamera palun käest ja võtke istet!”

Lennuassistendi hääl oli tüdinud – see oli juba kolmas kord viie minuti jooksul, kui ta reisijaid korrale pidi kutsuma. Pagana suunamudijad! Nemad olidki pea ainukesed, kes said endale säärast luksust nagu kosmosekruiis lubada. Ega ausa töö eest tänapäeval enam midagi ei maksta. Mina olin siin ainult tänu hiljuti saadud pärandusele, mis lubas mul oma ammuse unistuse teoks teha.

Noomimisest hoolimata käis punaste lokkis juustega noormees süstikusalongis ringi, käsi kaugele ette sirutatud, et tema jälgijad „sellest ainukordsest ja meeliülendavast sündmusest” maksimaalselt osa saaksid. Kui ta minust möödus, märkasin tema kosmoseülikonnal Ameerika Ühendriikide lippu. Loomulikult, kust mujalt need influencer’id siis tulevad.

Panin tähele, kuidas lennuassistendi kannatus hakkas katkema. „James Harrison!” kõlas tema hääl üle salongi nüüd ähvardavalt nagu läheneva äikesetormi kõmin. „Võtke palun istet!”

Punapea vaatas ehmunult ringi, pani telefoni käest ning liikus oma kohale, hakates seejärel oma turvarakmeid kinnitama.

Tõstsin kohmetult käe.

„Vabandust, mul oleks rakmetega korraks abi vaja!”

Lennuassistent pööritas silmi, kuid hakkas minu poole liikuma. „Leanna” helendas nimi tema rinnal. Tema sammudes oli kassilikku nõtkust ning isegi hall unisex-kosmoseülikond istus tema seljas hästi, suutmata täielikult peita tema keha liivakellakumerusi.

Samal ajal kui Leanna minuga tegeles, vilksas tema pilk kontrollivalt üle ruumi.

„Lucia, teil ei ole vaja praegu kõiki neid nuppe vajutada. Uskuge mind, need töötavad, nagu peab.”

Leanna tähelepanu koondus uuesti minule, kuid ta pomises omaette: „Nagu mingi igavene lasteaed, kogu aeg passi peale, et keegi mõnda lollust ei tee.”

Salongi siginenud ootamatut vaikust märgates ajas ta end sirgu ning vaatas ringi. Mõistes, et ta oli unustanud oma mikrofoni välja lülitada ning kõik reisijad olid teda kuulnud, omandas tema nahk kriipsu võrra tumedama tooni, kuid ta kogus end kiiresti.

„Ma vabandan oma sõnakasutuse pärast, see oli ebaprofessionaalne,” lausus ta väljapeetult. „Siiski panen teile südamele, et te järgiksite kogu reisi vältel minu juhiseid. Alles eelmisel kuul õnnestus meie konkurendi lennul ühel reisijal lasta end kosmosesse imada – ärge küsige minult, kuidas – nii et tähelepanelik reeglite järgimine on ülioluline. Võin aga ausalt öelda, et ühelgi minu reisil ei ole suuremaid õnnetusi kui hüppeliigese välja väänamine juhtunud. Kolmenädalaste kruiiside kohta on see suur saavutus. Esimesse sihtkohta jõuame kümne tunni pärast. Kui teil on küsimusi, võite pöörduda minu või meie AI poole, keda me Alfieks kutsume. Kohaltvõtt toimub ühe minuti pärast. Head reisi!”

Leanna sättis ka ennast korralikult istmele, kuni tehisintellekti pehme hääl kuuekümnest alla luges.

„Null.”

Kiirendus ei tundunud kehale kuidagi hullem kui tavalise ülehelikiirusel lendava lennuki stardi ajal. Vastupidiselt lennuki kohaltvõtule ei olnud mul aga võimalik aknast jälgida kaugenevat maapinda, nii et hoidsin selle asemel silmad Leannal, kes ainsana reisijate hulgast ei väljendanud ühtki ärevusmärki. Kohe näha, et vana kala.

Kuskil poole tunni pärast tundus süstiku kiirus ühtlustuvat, surve kehale kadus ning reisijad hakkasid omavahel lobisema. Kuigi seltskond oli rahvusvaheline, lubasid tõlkekiibid takistusteta suhelda ka erinevate emakeeltega inimestel. Kuulates teiste poolt kostvat jutuvada, hakkas minu silm tasapisi kinni vajuma.

 

Ärkasin süstiku alarmide möirgamise peale. Nägin Leanna murelikku nägu, kui AI ütles:

„Lugupeetud reisijad, palun säilitage rahu. Meie Alcubierre’i ajam on mingil põhjusel saanud kahjustada ning me väljume Casimiri vaakumist enneaegselt. Meie väljumispunkti lähedal on sobiliku keskkonnaga planeet EC3250, kus saame hädamaanduda ning ajami parandada. Maandumine toimub seitsmeteistkümne minuti pärast.”

Mu süda tõusis kurku ning jäi sinna mõneks ajaks laperdama, ähvardades maosisu enda juurde meelitada. Tagapool istuva inglise abielupaari naispool nuttis ja klammerdus oma abikaasa külge, Vahemere äärest pärit Luciat tabas paanikahoog, nii et tema kõrval istuv Jaapani härrasmees teda rahustama pidi hakkama. Koos sõbraga reisile tulnud Dmitri aga hakkas rusikaga vehkima ja räuskama:

„Tunnistage kohe üles, kes ajami tuksi keeras! See on kindlalt sabotaaž!”

„Rahunege palun!” hüüdis Leanna. „Kuulsite, mida Alfie ütles? Me teeme hädamaandumise, parandame ajami ning kõik saab jälle korda.”

Sellest polnud aga suurt kasu. Salongis kõlasid läbisegi hüüded: „Me nõuame raha tagasi!”, „Siia me sureme!” ja „Neetud sakslased ja nende tehnika!”

Äkitselt lõpetas alarm kriiskamise ning ootamatu vaikus leevendas reisijate paanikat.

„Nüüd pole enam muretsemiseks põhjust,” sõnas Leanna silmnähtava kergendusega naeratades. „Alcubierre’i ajam mõjutab ainult ussiaukudes reisimist. Nüüd, kui me juba tavakosmoses oleme, funktsioneerib süstik normaalselt. Võime rahulikult maanduda. Olen kindel, et juba mõne tunni pärast saame oma reisi plaanipäraselt jätkata.”

Ruumi läbis üksmeelne ohe, kui kõik kinni hoitud hinged ühekorraga vabaks lasti.

„Kas te teate midagi selle planeedi kohta, kus me maandume?” päris Dmitri. Surmahirm oli kadudes kaasa viinud ka tema sõjakuse.

Leanna raputas pead. „Kahjuks mitte eriti palju, vaid seda, mida AI ütles. See planeet ei ole kunagi meie reisisihtkohtade hulka kuulunud, nii et täpsem info meil puudub. Alfie saab maandumisel küll planeedi elukeskkonda kiirelt analüüsida, kuid see on ka kõik. Tõenäoliselt harjuvad teie tõlkekiibid mingil ajal kohaliku keelega, kui seal elanikke peaksime kohtama. Kui me väljume, püsige minu ligi ja käituge mõistlikult, küll me hakkama saame.”

Ruumi eesotsas süttis ekraan, mis näitas meile seda, mida nägid piloot ja mehhaanik kokpitis läbi akna. Olime juba sisenenud planeedi atmosfääri, läbinud pilvekihi ning lähenesime sinistesse ja punastesse toonidesse mähkunud maapinnale.

„Nii,” ütles Leanna tõustes ja rinnataskust väikest karbikest võttes. „Oma istme parempoolsest taskust leiate gaasimuunduri, mis võimaldab teil hingata ka meile ebasobiva atmosfääriga planeetidel.” Ta võttis karbist välja õhukesest silikoonist hapnikumaskitaolise kaadervärgi, mille küljes oli kaks metalset kettakest. „Selle kasutamine on imelihtne. Maskiga tuleb teil katta oma nina ja suu, nii et õhk pragude vahelt läbi ei pääseks, vaid käiks läbi nende kahe muunduri siin.” Rääkimise ajal sättis ta maski näole, surus hoolikalt kinni selle ääred ning osutas kahele kettakesele. „Selle servad on isekinnituvad ja mask on korduvkasutatav. Ma olen kindel, et õpite selle paigaldamise kiiresti ära. Proovige nüüd ise ka!”

Igaüks meist otsis välja oma gaasimuunduri ning pusis sellega seni, kuni sai selle õigesti näole asetatud. Õnneks läks mul sellega paremini kui turvarakmete kinnitamisega, nii et olin esimeste seas, kes omadega valmis sai. Vaatasin enda ümber oma kaaslasi, kes maske kandes sarnanesid pisut äädikakärbestele. Lootsin, et meie eluiga tundmatul planeedil on pikem kui neil.

Ei läinudki enam kaua aega, kui tundsime süstiku maapinnaga kohtumise tõuget. Paar minutit hiljem lülitas piloot mootorid välja ning me istusime äkki harjumatus vaikuses.

Leanna tõstis käe kõrva juurde, justkui midagi kuulates. „Alfie teatas mulle just, et kiire skänn läheduses suuri eluvorme ei tuvastanud, nii et praegu on ohutu välja minna. Lähme sirutame remondi ajaks jalgu, nii on kõigil kergem. Ja tehke nüüd rõõmsam nägu pähe,” lisas ta, „ei ole siin nii hullu midagi, lihtsalt üks ootamatu seiklus.”

Pugesime ükshaaval lennuassistendi järel süstikust välja ning kogunesime sellest mõne meetri kaugusel. Meiega liitus kaks meest, keda ma varem näinud ei olnud. Vaatasime imetlusega meie ümber laiuvat tasandikku, millel kasvasid veinipunaste tüvede ja sügavsiniste lehtedega puutaolised taimed, kollased viljad küljes. Maapind meie jalge all oli samuti sinistes toonides taimedega kaetud, võib-olla oli siin planeedil just seda värvi taimedes peidus midagi niisama olulist nagu Maal klorofüll rohelistes.

Juba oli Jamesil jälle positsioon sisse võetud, et võrratut vaatepilti oma austajate tarbeks jäädvustada. Teised lobisesid omavahel, innustunud tundmatu planeedi meeliülendavast ilust.

„Ever, kas see pole mitte imeline?” küsis Lucia ja libistas käe minu käevangu. Õrna ohkega toetus ta minu vastu, pikad tumedad juuksed kerges tuulehoos lehvimas.

Üks tundmatutest meestes laksas teisele vastu selga ning hüüdis:

„Sure ära, kui ilus siin on!”

Järgmisel hetkel vajus ta kokku kui nõelatud õhupall. Tema kõrval seisnud inglanna tõi kuuldavale kriiske ning langes oma mehe käte vahele. Hetkega vaikis jutukõmin ning kõigi pilgud koondusid kahele minestanud kogule.

Kokku kukkunud mehe kõrval seisev Dmitri togis toda jalaga.

„Kuule, mees, ära jama. Tule nüüd püsti,” lausus ta pisut väriseval häälel. „Ehmatad siin daame ja puha.” Tema tegevusel polnud lamajale mingit mõju.

Leanna kummardus, et mehe kaelalt pulssi otsida, ja viipas inglasele, et ta oma naise juures sama teeks. Hetke pärast raputas naine pead.

„Mulle tundub, et ta on surnud,” ütles ta murelikult, „kuid ma pean kontrollima. Kuidas teie naisega on?” pöördus ta Granti poole.

Mees ohkas kergendatult. „Tundub, et ta ainult minestas ehmatusest. Poleks ka esimene kord. Ta hakkab juba toibuma.”

„Hea seegi,” vastas Leanna. Tabanud kapteni kerge noogutuse, jätkas ta: „Ma lähen toon käsiskänneri, siis saame täpsemalt teada, mis meie mehaanikuga juhtus.”

Ta kadus süstikusse.

„Kas ta ütles, et see oli meie mehhaanik?” küsisin enda kõrval seisvalt jaapanlaselt. Too vaid noogutas sõnatult. Tahtsin veel midagi öelda, kuid Leanna naasis juba, skänner pihus.

Aeglaselt libistas naine sellega üle mehhaaniku keha, jälgides tähelepanelikult seadme näite. Tema näoilme muutus aina süngemaks.

„Kahjuks on see tõsi – ta on surnud. Ajuaneurüsm. Teha pole enam midagi.”

„Kui tema oli meie mehhaanik, siis kuidas me nüüd ajami parandatud ja siit minema saame?” küsis James nõudliku häälega. Kordki oli ta oma telefoni ära pannud ning keskendus olukorrale enda ees. Ta pöördus teise võõra mehe poole. „Teie olete kapten, kas pole? Öelge, mida me nüüd peale hakkame?”

Piloot tundis end silmnähtavalt ebamugavalt. „Jah, mina olen kapten, Diego Martez on mu nimi. No eks meil tuleb siis üritada ise ajamit remontida või kohalikelt abi küsida. Leanna, kas sul on infot kohalike liikide kohta? On nad sõbralikud?”

Olin juba enne märganud silmapiiril paistva päikeste kiirtes helkleva hoonetekobara poolt kiiresti lähenevat sõidukit. „Mul on tunne, et saame varsti teada,” ütlesin ma ja viipasin tulijate poole. Lucia kiljatas ning puges mu selja taha mulle nii lähedale, et tema kuum hingeõhk mu kuklakarvu kõditas. Ma ei saa öelda, et see mulle vastumeelne oleks olnud. Keerasin end pisut ning panin talle käe kaitsvalt ümber õlgade.

Sõidumasin jõudis meieni mõne minutiga. Juba eemalt oli näha, et tegemist oli hõljukiga, mille põhi oli maast vaid mõne sentimeetri kõrgusel. Masinal oli kaks eraldiseisvat üksteise külge haagitud vagunit, millest esimeses istus paar kohalikku, kuid tagumine oli tühi. Selle hõbedane kere kiiskas kaksiktähtede valguses eredalt, pannes mind silmi kissitama.

Hõljuk peatus ning sellest astus välja esimene olend – pikka kasvu tumepruuni nahavärvuse, nelja käe, kahe jala ning koheva sabaga. Peast rippusid tal rohelised rastapatsides juuksed, seljas kandis ta kollast hõlsti. Välimuselt meenutas ta pisut mõnd India jumalustest. Kõige kummalisem oli aga see, et tema hõljukisse jäänud kaaslane tundus olevat teisest liigist oma heleda soomuselise naha, kahe pea ja sarvemüksudega. Jalgade ja käte arvu oli minu kohalt raske tuvastada.

Kohalik mõõtis meid pika pilguga, kummardas kergelt meie üldises suunas ning ütles midagi, mis kostus kui ritsikate sirin. Kummardasime vastu, kuid ei osanud muidugi talle midagi vastata. Olend jälgis meie kimbatust mõnda aega, asetas siis pihu oma pealaele ja ütles uuesti midagi, seekord pikemalt.

Meie silme all hakkas ta muunduma – aeglaselt kadus lisapaar käsi, juuksed muutusid rohelisest mustaks ning tõmbusid kokku poole lühemaks. Samal ajal lendas tema õlale safiirsinine linnutaoline olend, kellel oli küll neli jalga kahe asemel. Tulnuklind lõi kohaliku õlal lahti rõõmsa laulu. Jälgisime kogu seda protsessi, suud ammuli.

Nüüd tavalise india päritolu meesterahva välimust kandev kohalik kummardas uuesti. „Tere!” ütles ta. „Mina olen Harand, teie selja taga asuva linna juht. Palun öelge oma siinviibimise põhjus.”

Kapten Martez tõmbas rinna kummi. „Mina olen süstiku Solardrive 232 kapten. Alustasime koduplaneedilt Maa kolmenädalast turismireisi alles täna. Kolm tundi peale starti purunes meie Alcubierre’i ajam ja kümme minutit pärast hädamaandumist suri meie mehaanik. Kas te saate meid aidata?”

Harand kortsutas kulmu. „Mis teil purunes?”

„Alcubierre’i ajam,” kordas kapten pisut ärritunult. „Selle abil liigume Casimiri vaakumist sisse ja välja, läbides lühikese ajaga sadu valgusaastaid.”

„Liigute kust sisse ja välja?” küsis Harand uuesti.

„Casimiri vaakumist!” karjus Martez. Tundus, et olukorra pinge hakkas talle mõjuma. Või äkki oligi ta lühikese süütenööriga.

Linnapea kummardas. „Ma vabandan, mul puudub soov teid ärritada. Mulle lihtsalt tundub, et neid teie laevaga seotud sõnu meie keeles ei eksisteeri, kuna minu tõlkesüsteem selle koha peal ainult põriseb vaikselt. Seega on minu vastus: ei, me ei saa teid aidata.”

Lucia minu käevangus hakkas värisema ning vaikselt nutta tihkuma. Ulatasin talle oma rinnataskust vanamoodsa siidist taskuräti, mida just naisterahvaste pisaravoolu taltsutamise eesmärgil alati endaga kaasas kandsin.

Leanna aga paistis hoopis tugevamast puust olevat. Ta vaatas Harandit terava pilguga ja küsis: „Miks mitte?”

Võõras vaatas meid kahetsevalt. „Meie planeedil tähtedevahelisi rände võimaldav tehnika puudub, seega puuduvad meil ka seda tähistavad sõnad. Kuid sõnad on meie tööriistad, ilma õigete sõnadeta ei oska me mingil viisil teie süstikut parandada. Ainus viis teie muret lahendada,” ütles ta ja tegi oma jutus tähendusrikka pausi, enne kui jätkas, „on see, kui õpite seda ise tegema.”

„Kuidas?” küsisin ma. „Keegi meist ei ole mehaanik. Me ei tea süstiku ehitusest esimest asja ka.”

„Siin planeedil piisab ka vaid kujutlusvõimest,” lausus Harand aeglaselt mulle otse silma vaadates. Tundus, et tal puudus vajadus silmi pilgutada, nii et tema ainitine pilk puuris sügavale minu sisse, pannes mind ebamugavusest peaaegu vingerdama. „Kui õpite kontrollima oma sõnu, saate kontrollida ka mateeriat enda ümber. Siis pole raske teie lennumasina purunenud osa parandada.”

„Oot-oot,” elavnes James, nägu säramas. „Kui te suudate sõnadega mateeriat valitseda, kas te ei saaks siis lihtsalt meie mehaanikut surnust üles äratada? Ta teeks meie ajami korda nagu naksti ja oleksime siit kiiresti läinud.”

„Kahjuks mitte,” vastas Harand kannatlikult, nagu räägiks lastega. „Sõnadega saame mõjutada küll iseennast ja loodust meie ümber, kuid loodusseadused ei luba meil manipuleerida mõistusega olenditega. Igaühele peab jääma vaba tahe.”

„Vaba tahe! Kas te arvate, et meie mehaanik tahtis surra?” hüüdis James, lootus tema hääles asendunud meeleheitenootidega.

„Tahtis või ei tahtnud, tema sõnadel oli tagajärg nii või teisiti. Loodusseadusi me muuta ei saa.” Kui Harandil oligi meist kahju, siis välja see küll ei paistnud.

„Kust te teate, et ta oma sõnade tagajärjel suri?” pärisin kahtlustavalt.

Esimest korda nägin kohaliku suunurki mõruks muigeks tõusmas.

„Üks linnuke siristas. Pealegi ei ole te siin esimesed turistid,” vastas ta kuivalt, jättes oma sõnade taga peituva vihje õhku rippuma. „Nüüd aga soovin teile pakkuda võimalust peatuda minu külalistemajas seni, kuni oma süstiku lennuvalmis saate. Või soovite te siinsamas ööbida? Pean hoiatama, et ööd lageda taeva all võivad teile üpriski ohtlikuks kujuneda.”

Kogunesime reisijate ja meeskonnaga kobarasse ning kaalusime erinevaid võimalusi. Peaaegu ükshäälselt jäi peale soov linnapeaga kaasa minna. Vaid venelased olid valmis öö ohtudega rinda pistma, kuid päris üksi nad tasandikule jääda ka ei tahtnud.

Vedasime meestega õnnetu mehaaniku laiba süstiku külmkambrisse, lootuses et surnukeha seal hästi säilib, kuni koju tagasi jõuame. Seejärel edastasime oma otsuse linnapeale, mispeale ta noogutas oma ikka veel hõljukis istuvale kaaslasele. Nüüd ronis too masinast välja ning viipas meid lähemale. Nägime, et jäsemeid oli tal inimesele sarnaselt neli.

Astusime hõljukile lähemale ja piilusime sisse. See ei olnudki nii erinev Maal leiduvast ühistranspordist – kummalgi pool vahekäiku istmeread, seljaga akende poole. Kohti oli piisavalt, et me kõik lahedalt ära mahuksime. Ka linnapea kahepealine kaaslane liitus meiega. Temal aga ei paistnud olevat mingit kiiret oma välimuse muutmiseks. Harand istus esimesse vagunisse ning hetke pärast hakkas hõljuk sujuvalt liikuma.

Otsustasin, et kui siit planeedilt pääsemine tõesti meie endi õlul on, peab tööga varakult peale hakkama.

„Tere,” tegin kohaliku poole kerge kummarduse, „minu nimi on Ever.”

Kahepealine vastas samaga. „Pleek,” lausus ta. „Meeldiv kohtuda.” Ei tea, kas meie tõlkekiibid olid kohaliku keelega juba harjunud või oli sel mingi muu põhjus, et me temast kohe aru saime, igal juhul oli see tänuväärne.

„Kas linnapea muutis oma välimust ainult oma sõnade abil?” küsisin ma ettevaatlikult. Mulle oli hakanud koitma, et siin peab rääkides väga sõnu valima, kui ei taha ootamatute ebameeldivate tagajärgedega tegeleda.

„Jah, muidugi, kuidas siis veel?” kergitas Pleek kulme.

„Ja meie mehhaanik – kas tema sõnad „sure ära” põhjustasid tema surma?”

„Tõenäoliselt.” Pleeki hääl oli neutraalne, kaastundeta, justkui oleks ta rääkinud ilmast.

„Pleek, kas te saaksite palun meile selgitada, kuidas teie maailmas sõnade kasutamine toimib.”

Pleek kummardas jälle. Huvitav, kas nad tegid seda ka lihtsalt nõustumise märgiks, arutlesin ma.

„Päris täpsed reeglid pole meile endilegi selged, kuid on mõned üldised põhimõtted, mida meie lapsed sünnist peale õppima ja harjutama hakkavad,” alustas meie kaaslane. Tema selja taga hakkasid mööda vilksatama linna esimesed hooned, igaüks eriilmeline. „Kõigepealt õpivad nad mõjutama iseennast, näiteks oma tervist, meeleolu ja välimust. Juba mõnekuune laps oskab muuta oma nahavärvi, juuste pikkust või kõrvade suurust ning teha end terveks, kui viga saab.”

Mõnekuune laps? Olin üllatusest tumm, kuniks mulle tuli meelde, et nende aasta pikkus siin võib meie omast väga erineda, samuti nagu nende järglaste arengukiirus.

„Palun õpetage meid ka!” sekkus mu kõrvalt üllatuslikult Lucia. „Ma olen endale alati väiksemat nina tahtnud.”

„Olgu,” vastas Pleek kavala muigega. „Siin ei ole midagi rasket. Kõigepealt tuleb teil ette kujutada, mida oma sõnadega soovite saavutada, ning siis oma kehale käsk anda.”

Lucia hakkas kohe proovima. Ta pani silmad kinni ja ütles siis hetke pärast: „Nina, ole väiksem!”

Meie silme all hakkas ta nina kokku tõmbuma ning oli varsti väike kribul keset nägu.

„Noh, kuidas paistab?” küsis Lucia taskust peeglit otsides õhinal. Kellelgi meist ei tulnud sõnagi üle huulte. „Aah!” lasi ta kuuldavale ahastushüüde, kui peegli lõpuks enda ette tõstis.

„Ja siit tuleb teine põhimõte, millest alati kinni peab pidama,” ütles Pleek häirimatu rahuga. „Oma sõnades peab alati olema nii täpne kui võimalik, muidu peab pärast viitma aega vussiläinud katsetuste parandamiseks. Proovige uuesti,” soovitas ta Luciale.

Tundus aga, et Lucia oli esimesest katsest nii ära ehmatanud, et oli kiire iluoperatsiooni mõttest loobunud. #Nina, muutu endiseks tagasi!” käskis ta ning ohkas kergendatult, kui peeglist kärmet muundumist jälgis. Tükk aega liigutas ta peeglikest enda näo ees ringi, enne kui oli veendunud, et kõik jälle korras on.

„Muide,” ütles Leanna endalt gaasimuundurit eest ära võttes,  „Alfie analüüside kohaselt on selle planeedi atmosfäär vaid pisut Maa omast erinev ning meile hingamiseks sobiv. Unustasin siin segaduse keskel enne öelda.”

Mul oli hea meel, et vähemalt midagi meie kasuks mängis. Eemaldasin gaasimuunduri ja toppisin selle taskusse. Sedasama tegid ka teised.

„Me oleme kohe kohal,” lausus Pleek aknast välja vaadates. „Soovitan õppimist jätkata homme. Sättige end külalistemajas sisse. Pimedas ärge välja minge.”

Astusime hõljukist välja ja vaatasime ringi. Hooned meie ümber olid sama värvikirevad ning erikujulised nagu nende elanikudki, kes omi asju ajades rahulikult mööda tänavaid jalutasid. Vaid mõni üksik viskas meile uudishimulikke pilke. Ilmselt tundusime kõik oma ühetaolise välimusega nende jaoks sama imelikud kui nemad meile. Märkasin, et väikesed lapsed sarnanesid üksteisele rohkem kui oma vanematele. Tavaliselt oli neil üks pea, kaks jalga ja kaks kätt nagu meilgi, nahk aga soomuseline nagu Pleekil. Arvatavasti oli see kohaliku liigi loomupärane kuju.

Pleek istus hõljuki juhikohale ning sõitis ära, Harand aga juhatas meid edasi majja. Hoone meenutas lumememme, koosnedes mitmest üksteisega ühendatud poolkerakujulisest osast. Välisseinad helkisid õhtupäikeste kumas tumesiniselt, kuid interjöör oli soojades puna-kuldsetes toonides.

Meie sisenemise hääle peale jooksis meile vastu kolm erinevas suuruses last, kes kuhjana Harandi külge rippuma kargasid ning vaimustatult „issi” hüüdsid. Tuttav vaatepilt pani mind muhelema ning mul oli hea meel, et vähemalt mingid asjad siin kummalisel planeedil olid samad nagu kodus. Hetke pärast astus tuppa ka üks naissoost kohalik, punased juuksed lehvimas roheliselt särava näo taustal. Harand tutvustas teda oma naise Krikena.

Krike juhatas meid läbi mitme avara ruumi maja tagumisse kolmandikku, mis külalistemaja ülesandeid täitis, ning jättis meid omavahele, et saaksime end sisse seada. Suure korteri mõõtu majaosas oli mitu erinevat magamistuba, millest ühte pidin mina hakkama jagama Jamesiga. Inglased läksid loomulikult ühte tuppa, venelased teise, jaapanlane ja kapten kolmandasse ning viimase toa hõivasid Leanna ja Lucia.

Mul oli hea meel avastada, et iga toa juurde kuulus ka vannituba koos tualetiga. Õnneks tundus planeedi kohaliku liigi seedesüsteem meie omale sarnaselt toimivat. Vesi oli küll kummaliselt punast värvi, kuid duši all käimist see ei seganud, vetsu kasutamisest rääkimata. Juua ma seda niimoodi kohe ei julgenud, kuigi James kulistas seda peale esimest ettevaatlikku maitsmist hoogsalt.

Kuskil poole tunni pärast astus Krike meie elutuppa ja palus meid õhtusöögilauda. Järgnesime talle maja keskmisesse ossa, kus oli kaetud pikk laud kõiksugu kummalise kraamiga. Võtsime istet toolidel, mis kuju järgi meenutasid meie omi, kuid olid kaetud mingi nii pehme materjaliga, et mu tagumik istmesse mõnusalt sisse vajus.

Leanna kraamis kaasa võetud seljakotist välja mitu pakikest.

„Ma väga vabandan, Harand,” ütles ta peremehe poole pead noogutades, „kuid minu kogemused on näidanud, et planeetidevahelistel rändudel on targem piirduda tuttava toiduga. Muide,” lisas ta laua ümber istuvaid kaaslasi vaadates, „soovitan ka teil oma kuivratsioonid välja otsida.”

Ta haukas oma energiabatoonist suure suutäie ning näris seda isukalt.

„Mida veel! Vaata ainult neid isuäratavaid roogi, mis meie ees on!” sõnas James uljalt. „Kas selle pärast me kosmosesse rändasimegi, et neid jõledaid kuivikuid järada? Mul on raudne seedimine, mul pole kunagi mingeid probleeme. Pealegi, lonks pipraviina ajab asja alati korda.” Ta koukis rinnataskust välja lapiku pudeli ning võttis sealt suure sõõmu.

Lucia otsis taskust endalegi batooni ning proovis selle otsast tükikese. Ta mälus seda nina kirtsutades.

„Kuule, anna mulle ka lonks!” palus kapten Martez Jamesi.

Pudelist rüübanud, ulatas ta selle ameeriklasele tagasi, tõstis oma taldrikule tüki sinakasrohelisest ümarast asjast, mis paistis olevat mingi puuvili, võttis sellest ampsukese, mälus pisut ja teatas siis särades: "See on imehea!” Julgelt tõstis ta taldrikule erinevat toidupoolist ja kaevus kuhja. Ta kiitis kõige maitset, välja arvatud pehme oranži lima taolise olluse oma, mis jäi temast peaaegu puutumatult taldrikule lebama.

Teised reisijad järgisid varsti tema eeskuju, vaid Leanna loobus pakutavast toidust.

Ka mina valisin vaagnatelt üht-teist, kuid enne sööma asumist ütlesin igaks juhuks iseendale:

„See toit ei tee mulle halba, vaid ainult head. Mu keha võtab selle toidu hästi vastu.”

Toit oli tõesti üpris maitsev. Ma imestasin isegi, et tundmatu planeedi elanike maitsed meie omadega nii kokku läksid. Muidugi, turgatas mulle pähe, võisid nad olla andnud toidule samamoodi käsu maitseda just nii, et meile meeldiks.

Vaatasin vaikides laua ümber käratsevaid reisikaaslasi. Tundus, nagu kellelgi peale Leanna poleks meeles, kui tähtsad meie sõnad sel planeedil on. Sõnad voolasid ja lainetasid meie ümber lõbusalt, nagu polekski pelgalt paar tundi varem üks meie seltskonnast nende tõttu hukkunud. Istusime Leannaga justkui üksikul saarel keset mäslevat sõnamerd.

„Mulle vahel tundub, et jutud inimkonna intelligentsitaseme pidevast langusest ei olegi nii liialdatud,” ütles Leanna mulle lõpuks vaikselt. „Kas tead, mind meelitati viis aastat tagasi õpetajatöölt ära lubadusega, et see töö on palju kergem. Kuid rännates erinevate planeetide vahel, tutvudes ebamaiste kultuuridega ning vaadates siis neid reisiseltskondi, kes suudavad endale sellist kruiisi lubada, kahaneb minu usk inimkonda iga reisiga. Laste juures oli alati vähemalt lootus, et nad õpivad ja kasvavad, aga siin…”

Kuulasin teda mõtlikult ega osanud midagi vastata. Patsutasin vaid mõistmise märgiks kergelt tema käsivart.

Ühel hetkel, kui jutuvada lõpuks raugema hakkas, tõusis Harand püsti, andes märku õhtusöögi lõppemisest. „On aeg puhkama heita,” sõnas ta otsustavalt. „Homme tuleb Pleek tagasi, et teid õpetada oma sõnu valitsema. Seniks aga, head und!”

Tõusime lauast ning igaüks suundus oma tuppa.

Kummalise päeva tekitatud elevusest hoolimata uinusin kiiresti. Mu uni oli sügav ja unenägudeta, kuni mind äratas keset ööd Jamesi oigamine.

„Mul on nii paha,” pomises ta vaevaliselt. „Mul on selline tunne, nagu hakkaksin ma surema.”

Aeglaselt ajas ta end voodist püsti ning komberdas vannitoa poole. Hetk hiljem kostis sealt öökimist.

Mina tundsin end õnneks hästi, kuid mul oli niisugune uni, et ma ei suutnud silmi lahti hoida. Öö jooksul virgusin veel mitu korda ja alati kuulsin Jamesi ägamist vannitoast.

Hommikul ärgates tundsin end värske ja puhanuna. Kell mu randmel näitas poolt kaheksat, ikka veel kodumaa aja järgi. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ajaarvamine sellel planeedil käis, kuid oli tore ette kujutada peret ja sõpru Eestimaa rahulikus suvehommikus omi asju toimetamas.

Ringutasin ja ajasin end istuli. James oli lõpuks tagasi oma asemel ning nohises magada. Tema nahk oli omandanud kergelt rohelise varjundi.

Loivasin vannitoa poole, kust avastasin Jamesist jäänud korraliku segaduse. Vaatasin nina kirtsutades ja hinge kinni hoides ruumis ringi. Leidsin peegli kõrvalt seinalt väikese veenõu kujutisega nupu. Vajutasin seda puhtast uudishimust. Minu suureks üllatuseks kuulsin õrna surinat, kraanikausialuse kapi uksed avanesid ja välja sõitis väike robot. Kiiresti asus see kokku korjama maas vedelevaid käterätte ja vetsupaberit, pannes need enda seljas asuvasse kasti. Järgmisena võttis see ette vetsupoti põhjaliku pesu ning lõpuks pihustas põrandale mingit hästi lõhnavat puhastusvedelikku, sellal kui põhja alt välja ulatuvad harjased põrandat läikima küürisid.

Vaid viie minutiga oli vannituba puhas nagu prillikivi ning robot liikus tagasi oma kappi. Kasutasin rahuldust tundes vetsu, otsisin seljakotist tualetivahendid ning veerand tunni pärast olin riietunud ja valmis teiste reisikaaslastega liituma.

Pererahvas oli ärkvel. Harand istus arvatavasti meid oodates elutoas, kaksikpäikeste hommikune oranžkuldne kuma nägu paitamas. Krike valmistas hommikusööki ning lapsed siblisid ema jalgade ümber ringi, proovides teda ettevalmistustega aidata, kuid ilmselgelt rohkem segades. Ainuke inimene, keda toas nägin, oli Leanna.

„Kuidas magasid?” küsisin talle lähemale astudes.

Ta naeratas mulle. Ma ei olnud varem märganudki, kui ilus tema naeratus on. „Tänan, hästi,” vastas ta. „Seda ei saa küll öelda Lucia kohta. Vaeseke ei kannatanud ilmselt eilset toitu, vaevles terve öö kõhuvalude ja iivelduse käes. Nüüd on tal parem, kuid ta on nii nõrk, et ei suuda tõusta.”

Noogutasin mõrult. „Sama lugu on Jamesiga. Kas sa teistest tead midagi?”

Naine raputas pead. „Ma pole kedagi teist täna hommikul näinud. Äkki peaksime neid kontrollima?”

„Hea mõte,” vastasin ma. „Vaata sina üle kapten ja mina võtan venelased.”

Liikusime koos tagasi külalistemajja. Kiire pilguheit teistesse tubadesse kinnitas meie kurje kahtlusi – kõik ülejäänud külalised olid kehvas seisus.

„Miks sina haigeks ei jäänud?” arutles Leanna, kui tagasi elutoa poole kõndisime. „Sõid ju ometi teistega sama toitu.”

„Mäletad – sõnade mõju,” tuletasin ma talle meelde. „Mina ütlesin enne sööma hakkamist, et see toit ei tee mulle halba, ja ei teinud ka.”

„Loogiline, hea, et selle peale mõtlesid.” Leanna kulmude vahel oli armas mõttekurd. „Me peame vist selles asjas Harandilt abi paluma.”

„Ega siin muud võimalust ole jah.” Ma ei olnud küll kindel, millega linnapea meid täpselt aidata saaks, kuid midagi muud peale hakata ma ka ei osanud.

Rääkisime Harandile kõik ära. Ta saatis paar suuremat hooldajarobotit meie reisikaaslaste tube puhastama, neid kraadima ning elulisi näitajaid mõõtma. Samal ajal istusime meie hommikusöögilauda. Loomulikult ei unustanud me toidu üle häid sõnu lausumast. Nüüd, kus minu näol oli elav näide olemas, kuidas võõrast toitu turvaliselt süüa, julges ka Leanna pakutavat proovida. Menüüs leidus mitmeid juba eelmisest õhtust tuttavaid toiduaineid, kuid oli ka uusi, mida julgelt maitsesin. Minu lemmikuks sai pruuni ogalise koorega puuvili, mis välimuselt meenutas hobukastani vilja, kuid mille lillakas viljaliha oli hõrk ja värske lõhnaga.

Hooldajarobotid olid mõne aja pärast tagasi infoga, et meie reisiseltskonna elulised näitajad on stabiilsed, suurim mure oli vedelikupuudus. Õnneks olid nende analüüsid näidanud, et selle planeedi vesi sobib ka meie organismidele. Saanud peremehelt käsu külaliste eest pidevalt hoolitseda, suundusid robotid tagasi külalistemajja.

Mõne aja pärast kostis ukse poolt kobistamist ja tuppa astus Pleek, hõbedaselt läikiv hõlst üll. Võtsime koos temaga elutoas istet ning meiega liitusid Harandi lapsed, kellel samuti oli vaja sõnade kasutamist harjutada.

Andsin Pleekile lühiülevaate sellest, kuidas ma sõnade jõudu juba õhtusöögijärgselt tunda sain. Pleek noogutas mõtlikult.

„Väga hea,” lausus ta. „Ma näen, et olete olnud tähelepanelikud. Täna annan teile ülejäänud põhipunktid ning siis ei ole vaja teha enam midagi muud, kui harjutada. Kõigepealt tahan aga, et te püüaksite muuta midagi iseenda juures, see on esimene samm. Valige ise, mis see olla võiks. Ikka samad põhimõtted – kujutlege, olge täpsed ja uskuge.”

Meie jalgade ees põrandal istuvad põngerjad hakkasid rõõmsalt kihistama. Kõige vanem, Melle, pomises midagi ning silmapilk hiljem särasid tema enne sinised silmad hoopis tumepunaselt. Mulle oli see võõrastav vaatepilt, kuid imetlesin, kui lihtsalt see asi tema käes käis.

Püüdsin keskenduda. Olin alati endale tihedamaid juukseid tahtnud. Meie suguvõsa pärilik keskeas algav juuksekadu näitas minu peanupul juba esimesi märke. Astusin seinal rippuvale peeglile lähemale. Panin silmad kinni, tõmbasin hinge ja ütlesin:

„Olgu mul palju juukseid!”

Hetkega tundsin, kuidas karvad minu enne paljaks pöetud kukalt kõditasid. Silmi avades leidsin enda peast paksud õlgadeni ulatuvad kiharad, millega nägin välja nagu koopaelanik. Kummardusin peeglile lähemale. Tihedus oli õige, kuid soeng täiesti vale. Olin unustanud, et täpsus kõnes on väga oluline. Proovisin uuesti.

„Juuksed, olge tihedad! Olgu mul see moodne juukselõikus, mida eelmisel nädalal reklaamis nägin.” Manasin reklaampildi silme ette ja kujutlesin, kui kena ma sellega välja näen.

Nüüd jäin tulemusega palju enam rahule. See polnud küll detailideni täpne koopia reklaamis nähtust, kuid oli piisavalt hea, et sellega mitte enam jamada. Lootsin väga, et siin saavutatud tulemused planeedi mõjusfäärist lahkudes püsivad. Soengu kaotamine oleks väike asi, kuid ajami parandamise õnnestumise korral selle purunemist üle elada enam ei tahaks.

Peeglile selja keeranud, märkasin, et ka Leanna oli oma katsetustes edukas olnud. Tema enne tumedad silmad olid nüüd helesinised, andes talle ebamaise välimuse. Üks lastest oli aga kasvatanud endale kaks lisajalga, mille peal ta nüüd mööda tuba kihutas nagu väike kentaur. Minut hiljem sai ta selle pärast aga Krikelt nahutada ning pidi oma algse välimuse taastama.

Pleek naases köögist aurava tassiga ning noogutas meie pingutuste peale heakskiitvalt.

„Suurepärane!” lausus ta. „Võtame nüüd ette mateeria valitsemise väljaspool teie keha. Kõige lihtsam on alustada millestki väga isiklikust, näiteks seljas olevatest riietest. Katsetage aga, kõik reeglid on samad,” ütles ta ning vajus mugavasse tugitooli meie ponnistusi jälgima.

Olin veendunud, et ka muude asjadega läheb sama kergesti kui mu juustega. Vaatasin oma määrdunud ja pisut kulunud jalanõusid.

„Tossud, olge nagu uued!” käskisin ma neid enesekindlalt. Mitte midagi silmnähtavat ei juhtunud. Proovisin uuesti. „Jalanõud, olge puhtad, ning materjal, taasta enda esialgne olek!”

Nüüd võisin märgata, kuidas tossude välimuses hakkas midagi muutuma, kuid selle asemel, et säravvalget läiget taastada, hakkasid need hoopis pruunikat tooni omandama. Mul läks mitu hetke mõistmaks, et ilmselt ei olnud materjali esialgne olek mitte valge olnud. Mühatasin frustreeritult, kuid keeldusin alla andmast.

„Jalanõud, omandage vabrikust tulnud seisukord!”

Pruuni tooni levik peatus ning see hakkas taanduma, andes taas maad valgele, mis oli vaid pisut heledam, kui katsetustega alustades. Sisuliselt ei olnud ma kuhugi jõudnud. Heitsin pilgu Pleekile, kes jälgis mind, väike muie suunurgas mänglemas.

„Ei olegi nii lihtne, mis?” ütles ta. „Ega me ilmaasjata siin aastaid seda kunsti õpi. Eluta mateeria mõjutamine on veel lihtne võrreldes eluslooduse muutmisega. Parimad meie hulgast suudavad panna puid rikkalikult vilja kandma ka siis, kui ei ole hooaeg, ja luua mullas leiduvatest mineraalidest uus eluhoone.”

Leanna teisel pool tuba naeratas mulle võidukalt. „Ma suutsin panna ühe oma kleidilitritest värvi muutma!” teatas ta.

Võib-olla oli see tema särav naeratus, mis minu hallid ajurakud äkitselt tööle pani, võib-olla midagi muud, kuid mulle turgatas pähe hiilgav idee.

„Alfie!” hüüdsin ma Leanna poole tõtates. „Tema on ju meie süstiku hing. Tema võib ajami terveks rääkida!”

Leanna vaatas mind, nagu oleksin ma kuu pealt kukkunud. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle siis jälle kinni. Lõpuks ütles ta:

„See võib tõesti töötada. Nii oleksime siit läinud kohe, kui teised on piisavalt terved.”

Pleek ei kommenteerinud meie ideed, vaid oli kohe valmis meid süstikuni sõidutama. Hõljukis istudes tundus aeg seisma jäävat, läks terve igavik, enne kui maandumiskoht paistma hakkas.

Meie juht tegi juttu tühjast-tähjast, heites meile pidevalt kõrvalpilke. Lõpuks hakkas see asi mind pisut häirima ning ma ei olnud ainus.

„Kas sulle ei tundu, et Pleek vahib mind kuidagi imelikult?” sosistas Leanna mulle ühel hetkel. „Nagu ta oleks minust huvitatud või midagi? Iga kord, kui ta mulle otsa vaatab, jooksevad mul judinad üle keha. Ja mitte heas mõttes.”

Asetasin demonstratiivselt käe ümber ta piha ja sosistasin talle kõrva: „Ma märkasin. Teeskleme, et oleme koos, äkki lõpetab ta selle ära.”

Leanna noogutas, tõstis pilgu ja vaatas õrna naeratusega mulle sügavalt silma. Siis toetas ta pea vaikse ohkega mu õlale. Oi, kui hästi ta näitles! Igal juhul lõpetas Pleek meie jälgimise ja keskendus juhtimisele.

Vaevalt olime kohale jõudnud, kui hüppasime hõljukilt maha ning tormasime süstikusse.

„Alfie,” hingeldas Leanna kiiruga. „Sina saad ajami korda teha. Sa pead vaid ütlema, et see ise end ära parandaks.”

Potsatasime toolidele ja jäime häid uudiseid ootama.

„Arusaadav,” vastas AI. „Alcubierre’i ajam, paranda ennast ära!”

Me ei tajunud mingit muudatust.

„Noh, kas töötab?” küsisin õhinal.

„Käivitan süsteeme ja kontrollin,” sõnas Alfie. Mootorid ärkasid ellu, samamoodi kerkis meie elevus.

„Ajami seisukord ei ole muutunud,” teatas AI hetke pärast.

Mu süda jättis löögi vahele, enne kui sügavaimasse kõhusoppi kukkus. „Mida? Proovi uuesti!” nõudsin ma. „Need asjad ei pruugigi esimesel korral välja tulla.”

Ja Alfie proovis. Ühe, kaks ja kolmandat kordagi, kuid ükski katse ei toonud oodatud tulemust.

Meil ei jäänud muud üle, kui löödult tagasi teiste juurde pöörduda.

„Muide,” ütles Pleek tagasiteel sundimatult, „mul läks ennist meelest mainida, et mateeriat saavad mõjutada vaid hinge ja mõistusega olendid. Masinatel, kas teate, puudub protsessiks vajalik kujutlusvõime.”

Tagasiteel juurdlesin selle üle, ega meie sõnakunstiõpetaja polnud hoopis meelega meid mõnest vajalikust infokillust ilma jätnud.

 

Maa aja järgi olime planeedil EC3250 viibinud juba üle kahe nädala. Kohalikud kutsusid koduplaneeti Samsoks, mis oli inimeste antud nimest palju suupärasem. Meie reisikaaslased hakkasid ükshaaval oma tubadest välja roomama alles kolmandal päeval, kuid nad ei olnud veel kaugeltki valmis sõnakunsti õpingutega alustama. Nende tervis taastus tasapisi ning meie igahommikuste õpirühmadega liitusid nad alles kuuendal päeval. Selleks ajaks olime Leannaga oma oskustes neist kaugelt ees. Oli ilmselge, et kui keegi süstikut üldse parandama hakkab, peame need olema meie.

Päeva pikkus oli Samsol minu kella järgi kakskümmend üks ja pool tundi, päikestetõusust loojanguni kolmteist tundi. Pimedas ei käinud väljas keegi. Ükskord öösel vannitoast tulles juhtusin akna taga märkama mingit liikumist. Astusin uudishimulikult aknale lähemale. Äkki leidsin end vastamisi õudse lõustaga, millest kiiskasid valged irevil kihvad ja suured veripunased silmad. Hea, et olin just vetsust tulnud, muidu oleksin ehmatusest püksi teinud. Elukas toetus tagakäppadel seistes vastu akent, seljaogad ähvardavalt püsti, peajagu minust pikem. Taganesin vaikselt hinge kinni hoides aknast eemale ning mõne hetke pärast loivas ka elukas minema.

Minu süda peksis nii, et ma ei saanud und enne, kui oma kehal rahuneda ja magama jääda käskisin. Terve ülejäänud öö kummitasid koletise hõõguvad silmad minu unenägusid.

 

Ühel hommikul söögilauas istudes olin tähelepanematu ja lükkasin kogemata oma joogiklaasi põrandale, kus see kümneteks kildudeks purunes. Õnneks oli see tühi. Olin juba koristajarobotit kutsumas, kui Leanna mind peatas.

„Oota korraks,” ütles ta ja pani käe mu käsivarrele. Tema puudutus saatis mõnusa surina üle kogu mu keha.

Ta sulges silmad, tõmbas keskendunult kulmu kipra ja lausus: „Klaas, pane end jälle kokku ning ole nagu uus!”

Minu silme all hakkasid tükid tagasi üksteise poole liikuma ning mõne sekundiga seisis põrandal jälle täiesti terve klaas.

Vahtisime kõik Leannat suurisilmi, kuid tema vaid muheles kergelt. „Parem kui nädal aega jutti saiatükikesega klaasikilde taga ajada, kas pole?” ütles ta ning sõi rahulikult edasi.

„Pekki küll!” hüüdis James erutunult, hüppas järgmisel hetkel püsti ja hakkas oma kannikat nühkima. Ilmselt oli teda tabanud järjekordne piste pehmesse kohta, nagu seda oli juhtunud juba korduvalt. Mõni inimene ei õpi ka kunagi. „Ma tahtsin vaid väljendada oma imetlust sinu oskuste üle,” ütles ta end ettevaatlikult tagasi toolile libistades. Naine vaid pööritas selle peale silmi.

Peale einet juhtisin Leanna märkamatult grupist eemale. „See on uskumatu, millega sa hakkama said!” ütlesin ma vaimustatult. „Kas sa tead, mida see tähendab? Me saame hakata süstiku ajamit parandama!”

„Oled sa kindel?” Leanna hääles kõlas kahtlusenoot. „See on kindlasti palju keerulisem kui klaas. Ma ei usu, et ma sellega veel hakkama saaksin.”

Raputasin pead. „Ma ei arva, et see keerulisem on. Alfie ütles, et ajam on purunenud, see tähendab, et tükid peavad ju kuskil samamoodi olemas olema nagu klaasi puhul. Kui sa suutsid klaasi lihtsalt niisama taastada, siis ma ei usu, et ajam kuidagi raskemaks osutuks.”

„Kuid klaasi kuju ma tean, see on mulle üdini tuttav. Mul ei olnud mingit probleemi ette kujutada, milline see tervena välja nägema peab.”

„Ma olen veendunud, et Alfiel on süstiku joonised olemas, ehk isegi fotod erinevatest juppidest. Need aitaksid sind kindlasti.” Olin isegi oma enesekindlusest üllatunud, kuid midagi mu sees ütles, et õige aeg on käes.

„Olgu,” vastas Leanna mõtlikult oma võrratute, ikka veel helesiniste silmadega mind vaadates. „Teeme proovi.”

Hiilisime majast välja nii, et meie reisiseltskonna teised liikmed meid ei märganud. Meil tõesti ei olnud neid tüliks jalgu vaja. Pleek ootas meid hõljukiga ning sõidutas süstiku juurde.

„Edu!” soovis ta meile ning sättis end istmele mõnusalt tukastama. „Eks andke teada, kui tagasisõiduks valmis olete.”

„Tere tulemast tagasi, Leanna ja Ever!” ütles Alfie, kui süstikuuksest sisse astusime. „Kuidas saan teile kasulik olla?”

„Palun otsi välja Alcubierre’i ajami joonised,” ütlesin käigu pealt, kui kokpitti teed rajasime. „Ja kui võimalik, siis paar fotot ka.”

Kokpitis võttis Leanna istet kaptenitoolil ja mina mehhaaniku istmel. AI kuvas juba ajami jooniseid ja fotosid suurel ekraanil, mis tavaliselt esiakna ülesannet täitis. Leanna vaatas ekraani mõtlikul ilmel.

„Alfie, palun kuva jooniseid aeglases tempos üksteise järel nii, et ma saaksin hea ülevaate ajami absoluutselt igast osast iga nurga alt. Mul on vaja sellest oma peas täielik pilt kokku panna.”

Vaatasin kõrvalt Leanna õppimist, tundes end pisut kasutuna. Olin kogu aeg arvanud, et mina saan olema see, kes süstiku lõpuks töökorda saab ning kellele meie reisiseltskond elu lõpuni tänulik on. Mis seal salata, vahepeal olid isegi ajaholode pealkirjad minu silme eest läbi jooksnud: „Eestlane päästab tundmatul planeedil lõksus oleva kosmosekruiisi reisijad” või veelgi sensatsioonilisem „Ever Sarapik – sõnade maailmameister!” Kuid suurest harjutamisest hoolimata ei küündinud minu oskused Leanna omade tasemele. Ta istus minu kõrval, kulm kortsus.

„See on nii raske! Need joonised on nii üheplaanilised ja ruumiline taju pole minu tugevaim külg. Ma lihtsalt ei saa sellest seadmest õiget ettekujutust!”

Oli ilmselge, et ta hakkas kaotama seda vähestki usku oma võimetesse, ning mina istusin seal täiesti kasutuna. Siis mulle turgatas.

„Sina võid küll kehv olla, kuid ma olen kindel, et Alfie suudab olemasolevate jooniste põhjal ruumilise kujutise kokku panna küll,” ütlesin ma ja esitasin AI-le vastava palve.

Hetk hiljem projitseeris Alfie meie vahele õhku täiusliku 3D hologrammkujutise ajamist, informeerides meid, et see on reaalsetes mõõtmetes. Leanna näole kerkis naeratus ning järgmised kümmekond minutit veetis ta kujutist igasse suunda pöörates ning seda tähelepanelikult uurides.

„Olgu, ma olen valmis katsetama,” ütles ta lõpuks minu poole pöördudes. „Anna mulle igaks juhuks see peakomplekt sealt. Ma tahan, et mu hääl igale poole süsteemi jõuaks.”

Ulatasin talle palutu ning ta sättis selle pähe. Peale sügavat hingetõmmet lausus ta hoolikalt sõnu valides: „Alcubierre’i ajam, kogu oma tükid kokku ja taasta oma algne kuju!”

Kuskilt süstiku seest kostus vaikset raginat.

„Kuidas on, Alfie,” küsisin ma. „Kas see sai korda?”

AI kontrollis süsteeme. „Ajam tundub olevat terve, kuid ei ole siiski funktsionaalne. Miski on veel korrast ära. Ma ei saa sellega ühendust.”

Leanna lasi kuuldavale ärritushüüde. „Mida nüüd? Ma olin nii täpne kui võimalik ja kujutasin ette, milline see välja nägema peab. Mida ma valesti tegin?”

Mulle tuli mõte. „Alfie, kas võis juhtuda, et mõni väiksem osa põrmustus nii, et sellest midagi alles ei jäänud?”

„See on tõenäoline,” kostus AI hääl, „kuid ma ei saa seda kuidagi kontrollida.”

Leanna vaatas mulle meeleheites otsa. „See tähendaks, et ma peaksin puudu olevad osakesed sisuliselt mitte millestki looma! Ma pole seda kunagi proovinud, ma ei usu, et see õnnestub.”

„Mida sa nüüd omast arust teed?” ütlesin ma ja põrnitsesin teda. „Räägid endale ebaõnnestumist kaela? Sa ju tead, et siin ei tohi seda teha. Siin rohkemgi kui kusagil mujal on isetäituvad ennustused päris asjad.”

Kuid ilmselt olin valinud vale lähenemise. Minu kurjustamise peale kogu reisi ajal tugev olnud Leanna murdus, tõmbus kössi ning hakkas nutma. Suured soolased pisarad voolasid mööda tema nägu, jõudes otsapidi minu südamesse. Tõmbasin ta enda vastu ja hoidsin teda õrnalt, hoolimata sellest, et tema silmavärv mööda minu valget särki laiali valgus.

Kui ta vaikselt rahunema hakkas, panin oma häälde kogu enesekindluse, mida suutsin leida. „Mina usun sinusse, Leanna. Sa saad sellega hakkama ja parandad ajami, et Martez saaks meid tagasi koju viia.”

Läks pisut aega, enne kui minu öeldu mõju avaldama hakkas, kuid midagi Leanna olekus muutus. Tema selg tõmbus sirgemaks ja näole tõusis otsustav ilme. Ta pühkis põsed käeseljaga kuivaks, võttis minu käe enda pihku, pani silmad kinni ja ütles aeglase keskendumisega:

„Alcubierre’i ajami puuduvad osakesed – taastage end materjalidest enda ümber, nii et muud süsteemid kahjustada ei saaks!” Ta avas silmad ja lisas: „Ma väga loodan, et puuduvad osad ei olnud suured. Alfie, milline seis on?”

AI käivitas katseks kogu süsteemi. Minuti pärast andis ta teada: „Ajam on funktsionaalne, kõik süsteemid töötavad suurepäraselt. Oleme stardiks valmis.”

„Jess!” hüüdsin ma ja haarasin Leanna oma käte vahele. „Sa said hakkama!”

„Jah,” pomises ta ning lasi kuuldavale südamest tuleva ohke. „Aga ma ei oleks seda ilma sinuta suutnud.”

Tema õbluke keha sobis minu embusesse ülihästi ning natuke aega seisime, lihtsalt õnnelikena.

Kui me seal niimoodi seisime, käis minu peast läbi üleannetu mõte.

„Mis sa arvad, kui jätaksime ülejäänud siia? Mulle tundub, et neile kuluks pisut lisaaega sellel planeedil ära. Ma olen kindel, et Alfie suudaks ka ilma Martezita meid koju viia. Hiljem võime mõne teise seltskonna neile järele saata. Ütleme, et oli hädaolukord ja meil polnud muud võimalust, kui üksi tagasi lennata.”

Leanna tõmbus minust eemale ning vaatas mulle tõsiselt otsa. „Ma olen tegelikult ka hädapiloodi kursused läbinud,” vastas ta, „nii et ära tekita mulle sellist kiusatust. Kuigi sul on muidugi õigus,” lisas ta kaalutlevalt, „nii mõnelegi kuluks see kindlasti ära.”

 

Ilmselt ei peaks ma eraldi mainimagi, kui rõõmsad olid meie reisikaaslased uudist kuuldes. Vähem kui veerand tunniga pakkisime kokku kõik kodinad, tänasime ülevoolavalt Harandit ja Kriket nende külalislahkuse eest, kallistasime lapsi ning asusime tagasiteele süstiku juurde. Ärajäänud kruiisi jätkamist ei võtnud keegi kõneaineks, kõik soovisid vaid võimalikult kiiresti koju jõuda.

Kasutasin veel viimast võimalust Samso atmosfääris ja ütlesin: „Kodutee kulgeb viperusteta ning ma magan rahulikult kogu selle aja.”

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0644)