“Kujutage ette, et lähete pikemaks ajaks kodust ära. Tõenäoliselt panete uksed lukku, lülitate turvasüsteemid sisse, teatate võib-olla täiendavalt naabritele. Kuid kui teil on plaan käia korraks lähedal spordisaalis…”
Polnud ehk suurem asi võrdlus – arvestades meie kosmoloogilist mastaapi, oleks neid ehk pidanud korraks Jupiteri kuu peale suunama. Ah, vahet siis.
“Meil on teada neli Eelposti. Üks neist on põhjalikult evakueeritud, paraku aga põhinevad meie teadmised Eelpostidest just sellel, kuna kolm ülejäänud saiti on kindlalt luku ja riivi taga. Ei maksa muidugi tähelepanu pöörata igasugustele massikultuuri käsitlustele, filmidele sisselangevate seinte ja helendavate olenditega, kes neid kaitsma pidavat. Me teame üsna kindlalt, et Eelpostid rajas meist mitte väga kaugemale arenenud tsivilisatsioon ja, hoolimata meelelahutusmeedia soovidest, on üsna täpselt kindlaks tehtud – debaid on tõepoolest sellest tsivilisatsioonist alles jäänud rass. Me nimetame neid debaideks ja vahe tegemiseks Eelpostide ehitajaid – esmasteks debaideks...”
Huvitav, kes on ikkagi need kaks rangemalt riietatud tegelast teises reas. Tudengid nad kahtlemata pole, aga ülikooli “tulge kõik meid kuulama” poliitika toob mulle loengusse igasuguseid. Samas ei reageeri nad piltnäidetele selle uudishimuliku entusiasmiga, mis vabakuulajaid tavaliselt iseloomustab. Pigem tekib tunne, nagu üritataks mind inspekteerida. Märkmeid, tõsi, pole nad teinud.
“Me teame, et Debail esindatud tsivilisatsiooni mudel vastas ligilähedaselt meie omale. Koloniseerimine, juhtimine tsentraalsest keskusest. Ilmselt osutus Eelpostide sõjalisem struktuur vajalikuks, kuna nende rajamise ajal oli debaidel juba piisavalt võimas vaenlane, kelle eest end kaitsta …”
Midagi romantilist kuluks sissejuhatavasse loengusse ära. Too neljandas reas istuv daam omab potentsiaali. Arvatavasti teine kõrgharidus, midagi huvitavat juba olemasoleva sissetoova eriala kõrvale – disain ei meenuta kuidagi senteveeretavaid tudenginoorikuid ja vanus on minu jaoks täiesti sobilik. Reageerib ka õigesti, parasjagu huvitudes ja võõrsõnadest ei ehmu.
„Nii et, meil on kolm hästilukustatud kindlust – need varjavad endas eeldatavalt tehnoloogiaarendusi, mida me veel järele teha ei oska – sellest hilisemates loengutes. Suure tõenäosusega on kusagil võtmed, mida keerates need lukud avanevad. Võib-olla on teie seas keegi, kellele avaneb kunagi võimalus esimesena Eelposti kontrollkeskusesse sisse astuda…“
Annab lootust. Piisavalt huvitatud kursus, ei mingeid tooniandvaid „teame niigi kõike“ korporante, ainult üks tüüp, kes on ilmselt agraarkallakust kogemata ainepunktijahil valesse auditooriumisse astunud. Olgu, veel need kaks teisest reast on lahtised.
Samas muidugi teadsin, et tegu on vaid esmamuljega, peamiselt orienteeritud iseenda lohutamiseks – semester alles algab ja hiljemalt talveks on kindlasti kõrini loengutest, esinemisest, materjalide ettevalmistamisest kui muidugi iseendast keset kogu seda pedagoogilist tohuvabohu.
„Kursus koondab informatsiooni Debai ja Eelpostide uuringutest – ülesehitusest, tehnoloogiast, isegi veidi antropoloogiast ja psühholoogiast; käsitleme debaisid ja nende suhet oma pärandisse. Vaatleme teadaolevaid fakte ja ka hüpoteese, praktilise tööna loome ka mõned teooriad omalt poolt…“
Noor daam neljandas reas ilmutab adekvaatseid märke, et vähemalt loeb ta mind isaseks – kohendab tõustes kleiti ikka veel minu displei suunas vaadates, sätib veidi hoiakut. Alateadlikud märgid – loeng sai läbi ja näiteks neidised vasakult suunasid needsamad paabulinnutrikid koheselt noormeestele neist paar rida eespool. Nemad hindasid mind ilmselt ebamäärases vanuses isakujuks. Arvatavasti on oodata hiljemalt teiseks kontrolltööks väikest flirdiimitatsiooni – „pai papa, pane lühikese seelikuga tsikile ikka need punktid ära, ihii!“ Kuid neljanda rea noorik annab veidi praktilisemaid lootusi…
„Väga asjalik loeng.“ Tegelased teisest reast ei kiirusta auditooriumist väljuma, vaid on minu laua juurde pidama jäänud. Ahsoo.
„Aitäh. Esialgu alles sissejuhatus,“ vastan kohusetundliku poolnaeratusega. Pikem härrasmees kampsunis pistab käe püksitasku ja võtab sealt identifikaatori. Ah sedasi. Arvatagi ei iseloomusta nende ID neid Päästearmee või koduloomade varjupaiga töötajatena. „Kas me saame kusagil vestelda?“
Me istume auditooriumi kõrval kabinetis. Nad ei saa teisiti, kui peavad ennast salapäraseks tegema. Isegi kui nad tulid mulle väljapaistva riigitöö eest preemiat andma, on neil harjumuslik veidi aega uurida: „Tee ots lahti? Küsi midagi? Marineerid?“ Muide, preemiat nad andma ei tulnud.
Lõpuks alustab pintsakuga tegelane, ID kohaselt Peter. „Kas loengud on enne meeldiv töö või siis kohusetundest järelkasvu loomine?“ küsib ta.
Mulle see mäng meeldib. Kõigepealt tuleb välja mõelda kõige siiram vastus, mida tahaks teiesugustele kähvatada. Järgmiseks tuleb selle vastusega veidi mõnuleda ja seejärel on aeg ametlikuks mittemidagiütlemiseks. Eriti hea, kui te seda ametlikku ära oodata ei malda – pääseb formaalsusest.
Mul ei ole tegelikult enam autoriteediprobleeme (või kuidas seda kaasajal ka ei sõnastata). Ma ainult tean, et ma ei taha nende vahva organiga …
„Vaadake, praeguseks on välja kujunenud seisukoht, et Hank Freiberg ikkagi eksis…“ ei malda Peter tõepoolest vastust oodata. „Te võiksite tegelikult endise töö juurde tagasi pöörduda…“
Tore. Ainult et uskunud oleks ma seda ehk näiteks neli aastat tagasi. Olnuks ju loogiline. Eriosakond uurib asja, eksperdid arutavad, jõuavad otsusele ja siis tuleb mingi Peter, näitab ID-d ja ütleb, et Eriosakond vabandab. Mina noogutan, naeratan, eesriie.
„Meeldiv kuulda,“ noogutan.
„Minu teada meie riigis ei määra Eriosakond, millist tööd ma teha võin ja millist mitte…“ seda ma ei ütle. Arvatavasti poleks öelnud ka nelja aasta eest. „Kui te vabandama ei tulnud (ja seda te ei teinud), siis mida teil tegelikult vaja on?“ Seda ma ka ei ütle. Teie pidu, ise teate, millal tordi lauale panete. Ma ainult vaatan neid ja üritan teha küsivat näoilmet.
„Mõtlesime, et me võiksime küll esitada ametliku ettepaneku, aga vast oleks hea eelnevalt arutleda, kas teil üldse huvi on…“
Diplomaatia. Mitte tort. Ma noogutan kergelt.
Peter ilmselt ohkab sisimas. Ta pidi olema usinasti minu taustauuringute tulemusi läbi kaevanud – teisiti ei saa ju olla. Ent elukutse viga, ei saa ju kuidagi proovimata jätta.
„Me eeldame, et me leidsime veel ühe Võtme. Teie soovitused on jätkuvalt head ja Hanki osas, khm…“
Sirutan sõrmed kergelt laiali. Peopesa justkui puudutaks neetult tuttavlikku pinda, jahedat, aga metalli kohta ikkagi veidralt soojana tunduvat. Staatilise elektri surinat sõrmede otstes ei teki, kuid kusagil ajusopis kostab kauge kajana: “Sa oled teistsugune.“
Tort. Kirssidega, ohtras vahukoores, parimat šokolaadi peale riivitud. Kelmikad kutsuvad tundmatud puuviljad piilumas dekoori vahelt.
Ma noogutan aeglaselt. „Oletatavasti on teil konfidentsiaalsusleping…“
Peter kergitab veidi paremat suunurka. Loomulikult on tal konfidentsiaalsusleping. Ma lähen mantlitaskust oma ID-d otsima.
Ma seisin suhteliselt kiiresti liikuvas järjekorras – võiks ju arvata, et jagatakse näiteks valimisnänni või kogutakse mõnele pöördumisele allkirju, kui järjekorra lähistel ei viibiks ebatavaliselt palju sõjaväelasi. Siin-seal, kõik kenasti vormides ja relvastatud. „Robert Koch?“ ütles tsivilistist tütarlaps puldi juures. „Fikseerige nõusolek. Kinnitate ka ühtlasi, et olete tingimustega tutvunud. Sooviksite veel aega neid üle lugeda? Aitäh. Teie identifikaator, palun.“
Mäng käis sõjaväe kommete juurde. Kogu protseduuri oleks võinud automatiseerida, järjekorrast saanuks hoiduda – aga kusagil jälgisid kandidaatide käitumist valvsad analüütikud, alati valmis kas siis tsivilistidest abilistele või sõduritele märku andma. Lisakontroll viimase hetkeni, katseobjektidel puudus igasugune teadmine, milline hetk võiks viimane olla. „Teaduslik-statistilistel eesmärkidel indiviidi võimekuse profileerimine. Tulemuste anonüümsus on garanteeritud, tulemusi katseobjektidele ei väljastata.“ Kirjelduski on anonüümne, võiks juhtuda, et satun hoopis kontrolli, kus palutakse punast ja sinist värvi eristada.
… kiidetud olgu ajakirjandus, kes ei saanud kuidagi Debai ümber toimuvast näppe eemale hoida. Teadsin nii 65% tõenäosusega, mis profileerimisega siin tegu on. Ennekõike needsamad sõjaväelased, kes üritust korraldavad. Lihtsalt ei ole teisi suuremahulisi sõjaväe teadusprojekte, kuhu avalikkuse abi sellises vormis vaja läheks. Teisena reedab katsealuste valik. Profileerimise eelduseks on valmisolek taustakontrolliks, kõrgharidus, soovitavalt tehniline, hea tervis (loe: kosmoselennutaluvus), lisandub profileerimise ulatus. Eraldi võetuna nagu ei viita otseselt, kokku panduna ja ajakirjanduses olevate vihjete pilti lisamisega – Debai.
Eelregistreerimisel esitatud küsimused, kui juhuslikud maha tõmmata, näitasid samas suunas. Teaduritel-statistikutel paistis olema huvi katseobjektide vastu, kes polnud emotsionaalselt liiga stabiilsed a-la „magan-ärkan-söön-töötan-hobitan-magan“ – justkui otsiti loomingulisemaid … tundelisemaid? Rahutumaid?
Esimesest uksest edasi saades võtab mind juba privaatselt vastu järgmine tsivilistist ametnik. Selgub, et ta soovib eelvooru küsimuste osas veel vestelda ... vestleme.
… insener-tehniline kõrgharidus, sobin;
… tervis – käib kah, HR koridori ei karda;
… taustakontroll.
Käime küsimused üle, täpsustame.
Nojah. Vastan sellele, mida küsitakse, samas pean endaga aru.
Organeid kahtlemata ei jumalda, liigse patriotismiga silma ei paista, samas riiki kukutada pole kunagi soovinud, ammugi oma panust andnud. Kena keskmine mutrike.
Kui aga motivatsioonikirja peaksin kirjutama, näiteks ... näiteks Debai uurimisrühma saatmiseks?
Nagu arvata paljud insenertehnilised, sain põlvepikkusena maigu suhu, et igasuguste arvutustehniliste seadmetega suhtlemine on mugavam ja ennekõike loogilisem, kui suhtlus inimestega. Õnneks polnud ma klassikaline nohik, kes tehnoloogiasse peitu puges. Suhtlemine inimestega käis kah, isegi pakkus, eriti vastassugupoolega – ent minu mugavustsoon asus tehnikas. Puudujäägina pole ma paraku loominguliselt kuigi andekas, mis tähendas, et suudan küll tehnikahuvi kenasti maandada äraelamiseks piisavaks elukutseks – aga mutrike ma olen ja selleks ka jään.
Tavapäraselt nõuab tehno ajaga kaasaskäimist – uued suundumused, põnevuse otsimine sellest-mis-homme-niikuinii-tuleb-endale-selgeks-teha. Või negatiivsemas võtmes, millised uussaavutused su töö homme mõttetuks muudavad ja sunnivad uut elukutset omandama. Loomulikuks komponendiks huvides oli ka kosmos. Alustada võis seni realiseerimata võimalusest, kuidas kusagilt leitakse lahke arenenud tsivilisatsioon, see lahendab kõik inimkonna tarbimis-tootmisprobleemid ja muudab igasugused töömesilased tarbetuks. Märksa reaalsemalt aga: kuhu kavatseb põrutada ühiskond silmnähtavalt meie igapäeva muutva kosmosehõlvamise tõttu. Siiamaani oli kosmoloogiasektor tarbija. Debai avastamine muutis mängureegleid. Ühtäkki olime leidnud midagi, mida üldse Maal ega kolooniates ei olnud.
Ametnik teeb usinasti märkmeid. „Astuge palun järgmisse ruumi. Istuge tooli, lõdvestuge. Signaali peale minge edasi.”
Viimases ruumis polnud ühtki inimest, valgustus oli hämar. Ühes seinas laiutas displei. Keset tuba aga seisis ... justkui tükk kusagilt välja lõigatud ja kohale transporditud müürist?
„Eksperimendi eesmärgiks on profileerida teie suhet teile seni tundmata tehnoloogiaga,” teatas displei, näidates mitte just loominguliselt sellesama müüritüki pilti. „Väljaulatuv eend on kasutajaliides, märguande järel võite sinna asetada käe. Eesmärgiks on käivitada valgusallikad, mis asuvad ülemises ja alumises servas. Kui te peaksite tundma märkimisväärset ebamugavustunnet, lõpetage kohe profileerimine.”
Kõik. Displei näitab nüüd vaid nuppu „korda sõnumit”. Võin nentida, et küsimusi jagub – mis mõttes „käivitada?”
Nüüdseks aga olen juba veendunud, et profileerimise sisu on tegelikult tööintervjuu ja päris kindlasti ei kavatse end lollimana näidata teist korda sõnumit kuulates. Sirutan käe eendile.
Staatilist elektrit meenutav surin sõrmedes. Ühtäkki tajun – mitte müüritükki, vaid koridori. Seisan kindlasti endiselt toas, pole kusagile teleporteerunud, aga samas olen justkui osa koridorist, selles on ... fuuuuuuuuuuuh?!?!?! Mida paganat, mis mõttes ma „olen koridor” ??? Korraks tekkiv pööritus sunnib ... ütleme, tajusid koondama. Saan endaga hakkama. Koridor, sellest pärineb too müüritükk ... ehkki koridor on siin ja samas pole... isegi mitte Maal. Ma olen ikka veel Maal... displei taamal pakub nuppu vajutada ... ahaa. Te kuradid ei võinud siis veidi rohkem ette valmistada? Kirjeldadagi?
Valgustus... valgustus. Seinal tundub olema veel teadmisi ja funktsioone, need on ähmased. See-eest valgustuse osa leian selgelt – justkui tervitab mind. „Päevast, ega sul pime pole, mina olen lamp!” Vajutada pole midagi. Käsk anda ? „Sütti, lõke...” Pole see. Parem mitte käsu vormis, nii – „siin on liiga hämar!”
Kommunikeerisin hüüumärgi seadmele vist liiga hoogsalt, sest mõlemad valgusallikad lõid peaaegu pimestavalt helendama. Pean hetkeks pausi ja lasen siis eendist lahti. Tuba on endiselt ere.
Pea käib ringi. Meeldivalt, justkui oleksin võitnud sajameetrijooksu ja medalit valmistatakse juba kaelapanemiseks. Muidugi mitte need, kes profileerivad, neist on ükstapuha – tean, et suhtlesin hetk tagasi võõra tsivilisatsiooniga ... olgu peale, ainult nende seadmega ... ja sealjuures edukalt. Vast ka nemad ei kavatse mingeid medaleid jagada, aga ma ise, iseendale – kõhklematult.
Displeilt kaob nupp ja hääl teatab: „Astuge palun järgmisse ruumi.”
---
Esimesed uudised polnud kuigi sensatsioonilised. Igasuguseid jälgi kadunud tsivilisatsioonidest leidus ju tegelikult isegi Maal. Tõenäoliselt üritas sõjavägi Debaid niikaua salastada, kui vähegi suutsid. „Leiti asustatud planeet, primitiivne Maa-sarnane naturaalmajanduslik tsivilisatsioon, teadlased tegelevad kaardistamisega“ – palju neid selleks hetkeks juba oli, kümmekond? Võib-olla lugesin kohe, võib-olla ka mitte. Oletatavasti püsis info asjaomaste ringkonna sisesena aastajagu, ehk isegi kauem.
Siis tuli esimene vilepuhuja. Võin tagantjärele peaaegu kihla vedada: „Kontrollgrupp-üks, tüsistustega“. Artefaktidega suhestumine võis vastumeelsetel päädida ka mõnekuise depressiooniga. Keegi sama kontrollgrupi omadest pillas kunagi: „Vaimne vägistamine“ ja arvatavasti mõtles seda ilma igasuguse ülekantud tähenduseta.
Jäi veel ka võimalus, et juba tollal oli neil Võti ja siis veel ei välistatud selle kasutamisest kontrollgrupp-ühte.
Igal juhul oli vilepuhuja süsteemi peale püha viha täis ja esimesel võimalusel leidis sobilikud ajakirjanikud. Olen alati arvanud, et konfidentsiaalsuslepingud ja üldised demokraatlikud õigused omavahel lõplikku harmooniat ei saavuta.
„Otsereportaaž tulnukate sõjaväebaasist! Tundmatu supertehnoloogia leitud!“ Neid uudiseid loeti juba kogu maakeral. Nagu ikka sensatsioonide puhul, olid pealkirjad lubavamad kui sisu. Sõjavägi oli sunnitud mokaotsast möönma, et tõesti, natuke jätsime raportitest välja – aga mingeid supertulnukaid ei ole ja leitu kujutab endast tühje ruume kontrolleritega … ja üldse enne kisa tõstmist tuleks kindlaks teha, kas Eelpostid ongi sõjaväebaasid, sellega tegelevad korralikud tõsiseltvõetavad teadlased … kes, kurat võtku küll, järgivad konfidentsiaalsusreegleid!
Eelpostide avastamine oli kahtlemata fundamentaalse tähtsusega sündmus. Kui senini oli Tõenäolise Asustuse Tingimuste teooria vaid üks paljudest, kinnitas Debai koos Eelpostidega seda suisa õpikunäitena. Hüperruumi koridoride paiknemine planeedisüsteemide ümber pidi määrama, kuidas ja kas neile HR tehnoloogiaid kasutades ligi saab – Debai arvutuslik koridor vastas igati reaalsele. Galaktika keskme poole tihedamini paiknevad süsteemid olid mõtestatum asustusala, ääre poole tundus loogiline leida väiksemaid pidepunkte – Debai sobis mudelisse. HR koridor kui võimalike vaenulike saabumise suund vajas mingit tõkestussüsteemi: palun väga, Eelpostid. Sobiliku paigutusega kusagilt kohale pukseeritud asteroidid, millele korralikult hajutatutena ehitatud struktuur, maskeeritud ja paigutatud nii, et selle hävitamiseks tuleks terve asteroid ribadeks lasta. Kui meil, st. maalastel, jaguks ressurssi ja eesmärki, ehitaksime arvatavasti midagi analoogilist. Arvestades struktuuri otstarvet ja saalide paiknemist, polnud keeruline oletada, et osad ruumid Esimesel olid ette nähtud relvaplatvormidele ja viis suurt tühja saali hoiustasid kunagi kosmoselaevu.
Järgmised järeldused pärast esimest “ohoo, meie teooriad klapivad ja me pole tõepoolest meie galaktikas ainuke tehniline tsivilisatsioon!“ polnud aga enam nii meeldivad. Kosmilistes mastaapides üsna HR koridori lähedal paiknes rusuväli, mis oli suuresti tehislikku päritolu. Kunagine viies Eelpost? Kusagilt kaugemalt kohale lennutatud analoogne relvaplatvorm? Igal juhul oli see jäänus millestki purustatust ja sealjuures üsna põhjalikult purustatust. Rusuvälja rusude liikumissuuna järgi sai arvutada, et kunagi oli see ulatunud servapidi HR koridori. Keegi oli hoolega liigse osa kokku korjanud (tegelikult arvata minema suunanud). Põhimõtteliselt on ka meil selline võimekus olemas, samas aga peaks jällegi olema üpris kaalukas motivatsioon.
Debai kui võimalik motivaator on paraku kehvake. Maalastele mugavat asuala peaaegu pole: üpris vesine planeet, ligemale 90% ookeani ja paremal juhul stepialad kuival maal. Asustuseks kõlbulikul alal elasidki debaid, ent üpris tagasihoidlikult – kasvatasid karja, pidasid põldu ja evisid mõlemaks mingi koguse ammu toodetud tööriistu, ent tööstust neil sisuliselt polnud. Hinnangud kõikusid kahevahel: kas jätsid lahkujad maha liiga napilt kraami, et tehnilist tsivilisatsiooni edasi pidada või olid kohalejääjad veendunud tehnovastased. Arusaamist ei teinud lihtsamaks kohalik filosoofia. Debaid olid elanud hinnanguliselt vähemalt nelisada aastat teadmises, et maalaste mõistes ressursse laieneda ja areneda neil ei ole ega tule – isegi kui neil oli kunagi maalastega sarnane ettekujutus tehnilisest tsivilisatsioonist, olid nad sellest loobunud.
Muudel asjaoludel võinuks debaide maailmavaadet kirjeldada religioonina. Teisalt, kui valikuid ei ole? Maised psühholoogid ja antropoloogid diskuteerivad senini. Kuidas ja kas saab olla, et me ei armasta tehnoloogilist ühiskonda?
Artefaktid ei jätnud kedagi ükskõikseks. Vahetu taju tekitas kolm võimalikku reaktsiooni. Enamike katsealuste jaoks oli tunne sedavõrd võõrastust tekitav, et nad jalamaid loobusid. Vähemus suutis vastumeelsusest üle olla ja kontakti hoida, aga kirjeldas kogemust ebameeldivana. Kolmas reaktsioon oli lihtsalt iseloomustatav, aga üldse mitte kirjeldatav. Võis ju öelda, et kolmandale grupile „meeldis“, aga päris kindlasti polnud sõnastus korrektne.
Artefaktid tekitasid „taju suunatud laienemise“. Katsealune suhestus objektiga. Meil oli ühtäkki võime, ütleme, „mõttejõul“, sooritada mingeid tegevusi – täpsemalt, võinuks olla vastav võime, kui lahkujad poleks omandit lukustanud. Evakueeritud eelpostil olid omanikud jätnud vaid selle, mida ei saanud kiirelt kaasa võtta: uste kontrollsüsteemi, valgustuse ja hästi peidetud energiabloki.
Energiablokk oli pealekauba teoreetiline – oletatavalt asus see kusagil Eelposti all kaljus, võis aga üldse olla integreeritud katvasse kihti – teadsime selle olemasolust tänu tõsiasjale, et Eelpostil oli valgustus ja süsteemid töötasid.
Artefakt on uhke nimetus, sisuliselt olid need seadmed kontrollerid. Esmased kasutasid neid igal pool, samas puudusid need debaidel üleüldse – mis veelkord kippus viitama teadlikule tehnoloogiavastasusele.
Esmased ei olnud telepaadid (millist kergendust pidi see hinnang tõenäoliselt tekitama meie sõjaväelastel!), kuid nende ideaaliks oli arvatavasti võimalikult telepaatiale sarnane kontrollerite süsteem. Kontrollerite paigutus aga viitas üheselt, et süsteemide juhtimiseks vajasid ka Esmased seadmetega regulaarset füüsilist kontakti. Olin üritanud end mõnest teooriast läbi närida, kuid kogu närvivõrgustike füsioloogia ja oletustest kubisev seostamine artefaktide võimaliku lahendusega käis üle mu teadmiste piiri. Pealegi vähendas soovi sügavuti aru saada nending, et teooriateks kõik need arutelud senini jäid. Me polnud suutnud ainsatki artefakti lahti võtta. Esmased olid kas väga pühendunud oma tehnoloogia kaitsmisele, või, mis tõenäolisem, tagasid nende mittemonteeritavusega pikaajalist kestmist.
Artefakt suhestus sellega, kes teda puudutas, levitas mõõdetavat nõrka elektrivälja – ja hävines katsetel seda demonteerida. Üldine kokkuvõte inseneridelt oli, et artefaktide pealmine üpris tugev kiht sisaldaski kogu artefakti, ütleme, elektroonikat, ja koorimisel lakkas viimane töötamast. Meie vahenditega polnud need seadmed reprodutseeritavad.
Artefaktid olid autonoomsed vähemasti selleni, et kui need struktuurist piisavalt suure tükina välja lõigata, suhestusid need võimalike puudutajatega edasi. Me ei teadnud senini, kas ühendus juhitavate komponentidega oli füüsiline või näiteks raadioside abil (teoorias jäi muidugi ka telepaatiline).
Debaid keeldusid kategooriliselt artefaktide kasutamisest. Üsna tõenäoliselt tekitasid need neis samu või veel hullemaid reaktsioone, kui inimeste esimesel grupil. Maalaste jõuorganid liigse delikaatsusega silma ei torka – pidasin küllalt tõenäoliseks, et hoolimata kõigist deklaratsioonidest olid mõned organid siiski paar debaid sisse vehkinud, kuhugi salalaborisse kinni pannud ja nendega eksperimenteerinud – kuid teemas puudusid läbimurded. Arvestades debaide sadu aastaid sissekasvanud tehnoloogia eiramist oli artefakti kasutamine neile arvatavasti võrdväärne näiteks sodoomiaga. Jällegi, organid on meil ebaviisakuseni funktsionaalsed, mingitest katsejänestest hoolimine nende eetika hulka ei kuulu – ent artefaktide sisuks oli kasutaja soove tõlgendada … Ehk järeldus siit küll, et „tahan siit välja“ ja „kärvake, värdjad“ ei kuulunud artefaktide võimete hulka. Või polnud debaid paremad suhestujad, kui maalaste kolmas grupp.
Võisin ette kujutada, millist meelehärmi tekitas projekti korraldajatel artefaktide suhtlejate valim. Tundus kurja huumorina, et hakkama said sellega just nimelt millegi poolest emotsionaalselt ebastabiilsed. Fantaasia olemasolu paistis kohustuslikuna. Geneetikaga ei olnud siin midagi pistmist, oskused ei sõltunud soost, rassist ega vanusest ja vististi ka haridusest. Kindel reegel joonistus välja: rahulikel, positiivse ellusuhtumisega, kokkuvõttes endaga rahulolevatel inimestel ei õnnestunud esimesest faasist kaugemale jõuda. Artefaktid tajusid tugevat võõristust ja ei kuuletunud sel puhul mingitele korraldustele.
Loengute koostamise käigus lugesin ka üht tööd, mis üritas valimit seletada, kohati üpris kõrgelennuliselt. Näiteks kuulus hüpoteeside hulka, et Eelpostide sõjaväebaasi funktsioon seadis kriteeriumiks teatavad isikuomadused, artefaktid on filtrid, mis kontrollivad, kas neid kasutav isik on ikka võitlusvalmis. Rumalus. Meile kättesaadavad olid sisuliselt lülitid – termostaadid, valgustus, õhu ja niiskuse sensorid (viimased võisid küll automaatsed olla ja reageerida sellele, et ruumis on inimesi): võitlusvalmiduse puudumine pole põhjus kasutajat pimedusse jätta. Ei tundnud end kuigi pädevana tööle hinnangut andma, psühholoogia pole kindlasti minu eriala. Küll aga võtsin kogu targutamisest kokku – süsteemi kasutajad olid teistsugused mitte füsioloogialt vaid liideste kasutamise mõttelaadilt. Erinevate hüpoteeside rodu üritas lahendada küsimust „miks meie võiksime endale sellise haldussüsteemi ehitada.” Ei oska piisavalt argumenteerida, ent arvan veendunult – see lähtepunkt on vale. Artefaktide funktsionaalsus viitas süsteemsele ülesehitusele, mis on kasutajale mugav. Võib-olla põhjalikul kasutamisel muutuks see ka maalastele mugavaks.
Süsteemiga pikaajalise kohanemise katseid aga nähtavalt ei tehtud. Polnud aega (lugedes kokku möödunud aastaid vist küll tuleb välja, et oli...). Sõjavägi teadis: mingites paganama kivitükkides on kõigi tunnuste järgi hoiul võimas relvaplatvorm – mõistagi tuleb see sealt kätte saada nii kähku kui võimalik. Püstitasidki härrased ohvitserid ülesande „Leitagu piisavalt friigid, aga samal ajal piisavalt usaldusväärsed katseobjektid, toodagu meile, üks-kaks!” Meediakanalid teatasidki peatselt, kuidas alanud on „teaduslik-statistilistel eesmärkidel profileerimine”.
Kandidaatide valideerimiseks läks vaja ka artefakte. Seetõttu piiras ürituse mastaape, et Eelpostist lubati välja lammutada ainult üks osa. Lammutusplaanid olid meie „teadlastel” küllap juba varasest algusest, aga me ei tea senini, kui suur struktuuri osa tegelikult artefakti, tema toidet ja kommunikatsioone sisaldab. Tagantjärele tean, et „profileerimisel” kohtusin Sissepääsu abikoridori tükiga. Vaatasin hiljem ka aruannet: demonteerimine õnnestus üle ootuste hästi, seinad polnud külgedele oluliselt tugevdatud, kõik artefaktid jäid toimima, ülejäänud koridorid polnud mõjutatud ... midagi peab neil vahepeal ju õnnestuma ka? Lohutasin end aga sellega, et Sissepääsust edasi nad ikkagi ei saanud ja küll juba proovisid, ehkki vähemalt selleteemalisi aruandeid dokumentide seas ei paistnud.
---
Töövoliniku kabinet meenutab veidi psühholoogi vastuvõturuumi – mugav suure seljatoega kaldus iste kliendile, paigutatud nii et klient ei vaataks otse töövoliniku poole, kui just serva peal istuda ei taha, meditsiiniosakonda meenutav sisustus.
„Te olete kogu aeg tsiviilisikuna töötanud?” pärib härra volinik mingit formulari klõpsides. Arvestades toksimise usinust on tema stiilus paraku hädavajadus – sõrmega displeid tagudes määrduks see arvatavasti tunniga.
„Jah.”
(muidu oleks teil ju lihtne saata mind mõnda kaugemasse kohta sõjaväelisele dokumenditööle ja otsad vees...)
„Vaatan, et teil on siin ka mõningane pedagoogiline töö?”
„Jah, õpetasin vahepeal õppejõud-laborandina insenere.”
„Olete mõelnud ehk samas ametis uuesti olla?”
Pööre oli pisut ootamatu.
„Vaadake,” töövolinik nõjatub toolis tahapoole, „meil on tellimus mõnedele spetsiifilistele õppejõududele... just nimelt teie erialaga seotuna. Isegi mõlema erialaga, kui nii võtta.”
Räägi mullegi, mis mu teine eriala ühtäkki on? Suhtlemine võtmega, mille debiilid just hävitasid?
„Arvestades üldjoontes hästi kulgenud koostööd... võiksime teid soovitada St. Andrew tehnikakooli ja ülikooli õppejõuks. Nad avaldasid, et vajaksid ülikoolikursuseid muu hulgas Debai kohta. Taotlesid ligipääsu materjalidele ja dokumentidele, oma õppejõudude tarbeks, et vastav kursus kokku panna. Võttes aluseks salastatuse taseme ... Ehk siis, teil on vastavad ligipääsuõigused seoses senise tööga jätkuvalt olemas, kogemused, osad vahetud. Saaksime pakkuda näiteks viieaastast lepingut, lisaks Debai teemale veel tehnikakoolist distsipliine teie teiselt erialalt. Lisaboonus arvestatakse salastatud materjalide käitlemise arvel...”
Keegi neil seal – muidugi mitte töövolinikud, vaid Eriosakond – on päris nupukas. Milleks mind, solvunut, kuidagi keeruliselt represseerida, kui saab täiesti legaalselt ... ära osta. Pealegi hoolitsevalt, et süümepiinu ei tekiks. Mõneti on siin ka kompvek – kui töö eeldab salastatud materjalide käitlemise õigust, saan olla Debai teemaga edaspidigi kursis. Paketis on kindlasti oluliselt rohkem sissetulekut, kui erialal niisama teeniksin.
Seesama saladuse käitlemine tagab aga neile õiguse mul silma peal hoida ja takistab liigset sõbrunemist ajakirjanikega. Hästi koostatud, mis seal salata. Teist Võtit aga pole neil niikuinii.
„Oletan, et töökohal on katseaeg? Selle ulatuses ... nõus proovima. Jah.”
---
“Olete veendunud, et see teie möga midagi ära ei riku?” pärin nõudlikult. Assistent vaatab mind umbusklikult ja on aimata, et ta tahab öelda “nanotehnoloogia”.
Värske leiutisena oli saabunud kastitäis “dünaamilisi sensoreid”. Kindad ei töötanud, aga sõjaväelased ei jätnud jonni. Dünaamiline sensor on kuivanud liimi meenutav aine, see tuli rullida peopessa laiali, vedada tema andmekaabel käsivart pidi üles ja siis mõõteseadmetesse ühendada.
Umbusaldan kogu üritust. Rääkigu nad palju tahes mõõtmisest ja analüüsimisest, kaugem eesmärk on asendada tülikas inimkomponent kuulekate masinatega. Ei uskunud üldse, et see neil mingilgi määrataval ajal õnnestuks. Murelikuks tegi hoopis seesama küsimus, mille assistendile esitasin – väga murelikuks. Kontrolleritesüsteem oli ise masin ja mingeid masinaid selle juhtimiseks polnud ette nähtud. Seni polnud me tuvastanud mingeid blokeeringuid – artefaktid käitusid kogu aeg ühtmoodi ja Võti samuti, aga me polnud üritanud neid ka muul moel kui vahetult inimkontakti abil juhtida. Ikkagi võib kusagil süsteemis olla mingi enesehävitus. Näiteks mõeldud puhuks, kui mitte-inimesed üritavad inimesi mängida. Võib olla keeruline eristada, kas mehaanilist/elektrilist sissemurdjat juhib kusagil inimene või lilla merekoletis. Esmaste asemel mina ei vaevuks eristama, miks peaksid nemadki?
Kontakt artefaktiga on kehv … peaaegu ebameeldivuseni välja. Tajusse joonistub kuidagi skitseeritult, osad varasemast teadaolevad komponendid ei paista üldse. Kõik mattuks kui mürasse. Võtan käe ära. Assistendi silmades ja näoilmes aga on displei peal väljundit uurides entusiasm. Vähemasti info igal juhul jookseb. Hurraaa, nüüd veel kirjeldavad katseobjektid meile, mida, kus, kuidas nad nägid ja tundsid, veel suurema täpsusega kui senini, tekitame vastavuse loendi ja kirjelduste vahel, korrigeerime, arvutame – ja saamegi kõik need tüütud tüübid traadi küljes limaga määritud käemulaazidega asendada! Ja displeidelt nende tajutut vaadelda! Freiberg lubaks endale sel puhul vast klõmaka konjakit…
Puhastan käe ja proovin uuesti, nüüd ilma sensorita. Tahaks kergendatult ohata. Kõik on nagu peab, nagu eelnevatel kordadel. Naudin mõne hetke kauem, kui eksperiment nõuaks.
Kui senini polnud pähe tulnud katsete raportites valetada, taban end äkki tahtmiselt veidi fantaseerida. Sensordamise heaks kiitmine, mida raport sisuliselt teeb, ehk õnnestuks kuidagi vältida? Meenub aga, et ma pole ainuke, arvata kõrvutatakse sarnaste eksperimentide tulemusi hoolega. Mis siis ikka, kirjeldame siis sensoritega mulje kehvuse põhjalikult. Kasvõi seetõttu - ma tõesti usun, et siin on riskantne ummiktee.
---
Ootuspäraselt pakitakse meid sõjaväetranspordi peaaegu-inimeste-veoks sobivasse ossa. Erinevalt planeedilendudest asuvad Eelpostid kenasti HR koridori läheduses ja nendeni jõuab ruttu – HR-ist välja ja gaasi, ei mingeid kompensaatoreid ja nädalast loksumist ruumikiirusel gravitatsiooniarvutustega mängides. Reisijatele negatiivse poole pealt pole mingit põhjust lendu mugavamaks teha.
Testijate grupis on paarkümmend inimest – võib ainult oletada, kui palju kokku uude projekti kaasati, pole see esimene ega viimane lend. Nagu ka eelmisel korral on valik üpris seinast seina. Paar vanemat härrasmeest, suurem enamus ebamäärases vanuses kahekümne ja neljakümne vahel, naisi-mehi enamvähem võrdselt. Lapsi ja murdeealisi ei kasutata – segab juriidika ja väheste katsetulemuste kaootilisus. Võib-olla mängivad ka paranoiakaalutlused, oleks ju inetu, kui mõne artefakti abil saaks keegi sooritada kas vägeva paugu või suurejoonelise enesetapu. Silmitsen seltskonda, kellega tuleb arvatavasti mõned kuud üpris lähestikku aega veeta, sikutan sõrmega tahvlil nende profiilidel – ja seal istub Marlene.
Ta jääks arvatavasti mulle meelde suvalises grupis. Küllap vaatame juba lapsepõlvest saadik vastassugu „oma-võõras” kriteeriumiga, Marlene veidi peenutsevad näojooned liigituvad minu jaoks jalamaid „oma” kategooriasse, aga meeldejäämiseks näeb ta ka vaeva. Kõigepealt on ta uhkelt ignoreerinud jagatud soovitusi „mugavast ja praktilisest” riietusest. „Väljapeetud” on vast iseloomustav termin. Marlene riietub mingisse stiili, ma ei oska seda konkreetsesse subkultuuri paigutada, ehk lihtsalt ei tea sellist. Sellised stiilid on aga orienteeritud omasugustega harmoneerumiseks, meie projekti puhul ei usu kuidagi, et temasuguseid oleks rohkem. Provokatsioon. Hoiak, märgatav ettevalmistus „pean muljetavaldav välja nägema” – Marlene jaoks pole juhuslikke episoode, kus ta ennast lõdvaks laseks. Ta on näitsik, kellest ei usu, et ta võiks avalikus kohas siiralt ja lapselikult naeratada.
---
„Mitteformaalid, liitugem?” küsib ta minu kõrvale istudes.
„Eh?”
„Nähtavalt pole sa sõjaväest ja teadlase mõõtu ka välja ei anna.”
„Ei anna?”
„Vaatasin sind briifingul. Kõik liigutasid mingi teema juures ekstra kõrvu, tahtsid kusagil vaielda.”
„Mina olen juba teisel ringil,” teen end tähtsaks. „Briifingul ei olnud midagi uut...”
„Aga vastu sa ka ei vaidle, kui su olematut teadlaseau solvatakse. Ee... teisel ringil siis uues uurimistsüklis?”
„Jah.”
„Ahaa. Oleksin pakkunud nii 50:50, et nad kaotasid esimesed grupid kuhugi kosmosesse kogemata ära.”
Marlene mõõdab mind veelkord pilguga (loomulikult ma liitun sinuga ükskõik milles, aga ikkagi oleks viisakas konteksti seletada?).
„Kogu seltskonnast võiks meil kahel kõige rohkem rikkumata ausat tahet olla, et sellest ei kujuneks järgmine sõjaväe ja kontorirottide koostöös untsu keeratud äpardus,” lausub ta lõpuks. „Aga nüüd räägi esimesest ringist, ajalehtedes olnu võid vahele jätta.”
---
Pärast esimest kokkupuudet Võtmega kippus fantaasia lendama. Näiteks kujutlesin üsna detailse visuaalsusega, kuidas masinad ja inimesed skafandrites päevast päeva (sedagi mõõdupuud neil tegelikult Eelpostil pole) süstemaatiliselt tuhnivad Sissepääsust umbkaudu kümne kilomeetri kaugusel „külvipiirkonnas”, pinnast ettevaatlikult tõstes ja filtreerides – dokumentide järgi umbes kaks kuud. See, mis sinna purunenud oli, jättis endast fotodel tuvastatava ala – auke, kühmusid. Kokkuvõttes ei midagi erilist, aga silmahakkamiseks piisavalt erinevat ülejäänud Eelposti pinnast. Ükspuha kelle tehnika, kui see väikesteks tükkideks põrutada, koosneb absoluutselt suurimas osas prahist. Arvestades, et Eelposti väikesed tükid ei kujutanud endast eraldivõetuna mingit väärtust, oli üsna avantüristlik alal kaevata – et nad üldse midagi leidsid, oli õnnemäng.
Tasus ära.
Sissepääsus oli tavaline komplekt artefakte, aga lisaks üks tundmatu eend, millest paistis midagi puudu olevat. Kuna Eelpost-1-s avanes suurim (vähemalt teadaolevatest) ligipääs Eelposti ülejäänud ruumidesse ja ülejäänud Eelpostide Sissepääsudes oli samasugustest eenditest edasi justkui väga anonüümne sein, polnud kuigi keeruline oletada, et artefakti alusel oli mingi seos kusagil avaneva luugi või uksega.
Eendi suuruse järgi võis ka mingeid oletusi teha, milliste parameetritega eset tasuks otsida, kuid küllap ei mindud külvipiirkonda millegi konkreetse järele.
Muud artefaktid on seintesse integreeritud, Võti aga teist tooni – seinte halli asemel hõbejas ... mitte oluliselt, aga selgelt eristuvana.
Kontakt toimib samamoodi – aseta aga käsi või jalg või küünarnukk peale, natuke särinat.
Siis aga tuleb ruumitaju, seintest piiramatu, ja selles ruumis on ...
Ütleme siis Mõte. See Mõte suhtleb. Katsetaja, näiteks mina, saab teadlikuks, et ta võib endast teavitada ja midagi küsida.
Arvestades Võtme paiknemiskohta, on see ilmselt järjekordne kontroller, ainult hoopis kaalukam. Elu tähendust pole põhjust Mõtte käest uurima minna, sest eeldada võib, et Võti avab lihtsalt ligipääsu seina taga olevatesse ruumidesse ... kuid suhestumine tekitab tunde: võiks ka elu tähendusest arutleda. Tunnistan selle taju narkootiliseks. Nagu kuulda, julgesid mõned termini ka raportitesse kirjeldada.
Paraku kommunikeerib Võti maalasele ainult ühe sõnumi.
„... sa oled teistsugune.”
Mitte „vaenlane”, mitte „sissepääs keelatud”.
Võti kuulab sind ja jätab mulje, et too „teistsugususe” info pole lõplik.
---
“Jama!” teatab Marlene sisse astudes, nagu ikka ust avades enne viimase koputuse lõppemist. “Programm on täielik jamps!”
Pööran end tooliga projektsioonilt tema poole. “Jah?”
“Meid ei vii kuhugi nende teadmiste süstematiseerimine, neid on liiga vähe.” Ta sihib näpuga kuuendat lõiku kirjelduses. Programm saadeti meile kõigile korraga, ta peab olema kiire lugeja.
“Näen kolme võimalust. Mingi pedandist putukauurija võeti konsultandiks, keegi väga närviline kardab liiga kiireid tulemusi või – või meie kaptenameerikad on otsustanud koostada igale püstolikangelasele rakendatava ja arusaadava millimeeter-korraga-edasi juhendi. Selle peaksime siis kogemuste põhjal looma meie.” Ta peatub. Nähtavalt jäi ta viimast mõttekäiku kaugemale analüüsima.
“R … rotid. See põhjus. Neile hakkas meeldima mõte, et nad suudavad niimoodi ise Võtit kasutada!”
Pean teda peaaegu sarjast “seintel on kõrvad” manitsema hakkama, kuid Marlene jätkab ise: “Mille vastu ei saa midagi olla – aga see ei tööta! Võti kontrollib mingeid parameetreid, teeb seda kiiresti ja _korraga_. Siit aga tuleb välja, et … hakkame mõõtma, kui täis sööta või näljutada on võtmekasutajat vaja, samaaegselt mõtleb või ei mõtle ta kassipoegadest ja joonistab või ei joonista suure varbaga ringe! A-nek-doot.”
Marlene raputab pead. Siis kiire paus ja võltsitud leebemal toonil: “või teen ma vaesekestele liiga?”
Marlene pidi artefaktidega suurepäraselt läbi saama, taipan järjekordselt. Taustauuringu tulemused moodustasid kindlasti väga kaaluka protsendi kandidaadi sobivusest. Võis ju vabandada, et haukuv koer ei hammusta, aga üldiselt organitele sellised argumendid korda ei läinud.
Loen kuuendat lõiku uuesti. “Jääb ka neljas variant, “ märgin. “Koostas-konsulteeris keegi testgrupist, kes on huvitatud tunnitasust ja pensioniboonustest.”
Marlene turtsatab. Arvatavalt mitte niivõrd kesise huumori peale, aga tallegi meenus jalamaid madam Lily. “Kui see mõrd peaks Avama, pole ilmas õiglust,” nendib ta. Korraks ringi vaadates suundub ta voodi juurde, istub ja tõstab jala üle põlve.
“Kassipoegadest?” küsin. “Ega sa ometi…”
“Võõras lembus,” kallutab Marlene pea küljele. “Lapsepõlves sorisin, tuletasin Põrgut meelde … nii Chicago ööklubi kui seda, millest fantaseerisin. Oletasin, et meeldivad mälestused peaksid paremini sobima.”
“Mm-hmm.”
“Kui aga kirja panna on vaja, siis saab kodutunne, ema mummuline põll ja maitsev mannapuder hiiglasliku võisilmaga.” Marlene kiigutab jalga. “Selge, et võõrtsivilisatsioon mõttelist võisilma nähes laseb püksid rebadele ja reedab kõik oma saladused.”
Millegipärast kujutlen teda vaadates hoopis teisi pilte, mille nägemisest mõnigi oleks nõus “püksid rebadele” laskma (kui ma õigesti selle fraasi tähendust oletasin).
Marlene vaatab mulle otsustaval ilmel vastu ja lõpuks pärib kärsitult: “ Mis me siis teeme? Programmiga?”
… oli seal nüüd paus või ei olnud…
“Sina muidugi läheksid lõhkuma?”
“Sina muidugi kirjutaksid viisakusavaldustest kubiseva analüüsi?” ahvib ta mind järgi.
---
Nagu ka Eelpost-1-s, on logistikud kasutusele võtnud Sissekäigu. Põhjuste üle, miks lukustamisaltid Esialgsed ei olnud kinni pannud seda osa kompleksist, armastasid meie teoreetikud senini targutada. - olin paarist memost silmad üle lasknud. Mulle tundus kõige tõenäolisem kaalutlus, et Sissekäik 2.-s oli tühi. Nad polnud lukustanud tervet Eelpost-1 kompleksi, kuna see oli tühi; klappis üldise loogikaga. Teoreetikud arvasid näiteks, et Sissekäigus toimus eelselektsioon, keda baasi lasta, aga nii-öelda lahingutsoonist juba “katuse alla” võiks ju lubada – kinnitamiseks polnud neil muidugi midagi.
Eelpostide hajutusprintsiip peitis muu hulgas meie eest, kui palju ja mille jaoks neid ruume tegelikult kasutati. Saalid ja koridorid olid suured; polnud üldse tõenäoline, et pealuuk oli ainuke, nii et Sissekäik võis olla ka Tagauks või Vastuvõtutuba. Muidugi võis ette kujutada, kuidas siin kunagi liikusid koridorilaiused masinad… konteinerveokid … hiidämblikud? Aga vaevalt küll. Eelpostid olid ette nähtud lahingus kannatama ulatuslikku pommitamist (selle kohta oli sõjanduseekspertide koostatud analüüs, millele keegi ei tundunud vastu vaidlevat). Ruumide ja koridoride suuruse eesmärgiks oli pigem taotlus, et pommitamisega need ei blokeeruks.
Sissekäigu ruumidesse on veetud paarkümmend konteinerit, tavaline sõjaväevarustus. Vähemalt telke ei paista, ehkki ma nende kasutuse üle ei imestaks. Konteinerid ei ole õhukindlad, sellist kraami pannakse üles inimestele sobilikku keskkonda, nii et usaldame Esmaseid ja loodame nende elutagamissüsteemidele. Vähemasti on elamisblokid privaatsed, ehkki tagasihoidlikud – displei, juhtseade koos istmega ja magamiskoht.
Uurin dokumentide teemajaotusi ja tahaks vanduda. Mõistagi oli mind antud projekti liites lubatud rohkema info ligi, aga ärritab tunne, kuidas ma loengutes end lolliks olin teinud. Kui teema on sedavõrd oletusi täis nagu Debai, oleks õppejõust naiivne läheneda ausalt ja avameelselt “… ja kallid tudengid, mina tegelikult ei tea ka mitte tuhkagi, aga jagan teiega suurepäraseid kinnitamata oletusi…” Seetõttu olin loomulikult valinud balansseerimise kusagil piiri peal – “huvitav teooria see, oletus too, aga vaat seda nägin oma silmaga!” Ajapikku täiendasin mõistagi esialgset loengusarja nii vähestest avalikest kui ka veidi parematest salamaterjalidest saadud info ja motiividega – ent kena kompaktse refereeringu saamiseks pidin ikkagi küllalt palju oletama. Nagu aga selgus, polnud mulle avatud nii mõnigi allikas.
---
Marlene kõnnib hoogsalt saali keskele, peatub ja keerutab siis ennast kohapeal. „Mis sa arvad, mis ruum see on?”
„Koosolekusaal?”
„Tõenäoliselt mitte. Vaata valgustust. Palju. Kui see põhja keerata, on pigem mingi operatsioonisaal, aga kui mahedaks keerata... vilkuma ka veel panna ...”
„Tantsusaal? Mõtled sa seda tõsiselt?”
„Ei. Kui neil olnuks tantsimiskultuur, oleksid debaid selle säilitanud: odav pidada ja ei mingeid liigseid masinaid.”
Marlene prunditab huuli. „Igavad, nagu nad on – pakun, meditatsiooniruum. Istuvad ringi, panevad tuled voogama ja kordavad „Ommmmm!”
Marlene esituses kõlab see nagu igavleva karu kaeve.
„Küll ei sega nende algne otstarve ometi meid?”
Ta tuleb minu ette ja sikutab taskust tahvli. „Midagi rõõmsat ja hüplevat? Meloodilist? Kurba arrrrrmastuslaulu?”
Päris hüplema valitud muusikataust ei sunni. Teisalt võib Marlene olla diskotantsija ... mõnes teises elus?
Keerutame ... sammume ... keerutame veel – ja siis kallistame. Marlene suudlemine tundub avavat terve uue maailma mu senises mõttetus eksistentsis.
Marlene itsitab. „Tule ütlema, et see ei olnud sinu esimene suudlus kosmoses?”
---
Võib-olla on mul keskendumisraskused... päh, päris kindlasti on mul keskendumisraskused. Marlene konkureerib seni ainsa ja tsentraalse ja olulisima, artefaktidega suhtlemisega. Pean mõtlema mingeid programmilisi jaburdusi – ent kuulutan vahepeal ajaviiteks Võtmele kõigist registritest: „Tead, milline noorik mul on?!”
„...sa oled teistsugune”
Üritan teemasse haakumiseks jällegi dokumentides kaevata.
Nad olid püüdnud Eelpost-1-te pommitada. Nojah. Uduselt meenub mingi sõjaväelaste diskussioonikatkend aastate tagant (ei osalenud, kuulasin kõrval). “Aga kui seal on mingi automaatika, mis meid kõiki minema pühib” “kui kompleks on tühi, kaitse pole aktiveeritud – puruneb?” “kas meie relvad üldse mingit mõju avaldavadki?” Nagu selgub, olid Hank Freibergid (kas tema ise või mõni sarnane tolvan) lõpuks võitjaiks jäänud ja militaristid vedasid oma kosmosekahurid (või mis need ka pole) kohale. Lasen numbritest ja arvatavasti väga olulistest militaarslängis kirjeldustest pilgu üle. Seekord oli tolvanitel õnne. Kaitse oli aktiveeritud või töötas kuidagi passiivsena piisavalt hästi. Pikk lõik käsitles võimalikku “pinnase suunatud langemise” hüpoteesi; analüüs tundus eeldavat aktiivkaitset (arvatagi, lootused – selle kättesaamine oleks saavutus). Kokkuvõtlikult aga ei suutnud katse ulatuses kasutatud Maa tehnika Eelposti struktuuri mingil kujul kahjustada. Polnud ka eesmärk, kuid paigaldatud mõõteseadmed Eelposti ruumides arvasid olukorra väga turvaliseks – raporti tooni järgi vastu ootusi. Samuti ei karanud kusagilt asteroidist välja mingeid kosmosekuulipildujaid, mis pommitajate pihta tule oleks avanud.
Paras, mõtlen kahjurõõmsalt. Loodetavalt võeti kellegi pagunitel tärne vähemaks. Peaaegu nulltulemusega ja tõenäoliselt kulukas avantüür, suisa Freibergi repertuaarist.
---
Kui teil on üks kitsas privaattuba ja arvukalt väga tühje koridore ja saale, muutuvad teie jalutuskäigud varem või hiljem teekonna poolest korduvateks. Istume „tantsusaali” seina ääres.
„Su muusikaline taust?” küsin. „Mis seal temaatiliselt valida on?”
„Ah, igasugust,” lööb Marlene käega. Oleme juba läbi targutanud mitte just kõige õnnestunuma eksperimendipäeva. „Midagi keskeltläbi romantilist?”
Me sirutame peaaegu korraga käed artefakti poole, mis valgustust kontrollib. Marlene huuled on siinsamas... Kuidas kaks tunnetust küll kokku võiksid sobida?
Valgus hakkab ühtäkki mahedalt erinevates toonides voogama.
„fffffffffff???” ütlen mitte just artikuleeritult.
„Ah sa pagan...” sosistab Marlene. „Tead, ma soovisin seda ...”
„Jaah???”
„... aga mitte esmakordselt... eelmisel korral ei teinud ta väljagi...”
„Mis nüüd teisiti oli?”
„Sina.”
---
Me seisame eendi juures. Marlene koostatud argumentatsioon meie koos teostatavast plaanivälisest katsest kubises piisavast kantseliidist, viitas eelnevatele ja ei lubanud liialt palju, et kahtlusi äratada – mõistagi ei saanud sinna meie kogemusest midagi. Jätan Võtmele Marlene käe jaoks ruumi.
„... sa oled teistsugune ...”
Marlene liitub.
„... te olete teistsugused...”
Marlene olemus kusagil tajus on teravam! „No olen teistsugune, aga me oleme nii ilusad, tee luuk lahti...” konstrueerin, veel mitte kommunikeerides. Õnneks toimib siin sama efekt, artefakt ootab selgelt väljendatud sisendit. Võti küll ehk loeb ka mõttekäike ja peab peenikest naeru (lollid naljad!).
Marlene selles tajus on soe. Ahvatlev. Oma. Selle mõttega proovimegi.
„Me oleme omad. Ava meile!”
„...te olete teistsugused ...”
Vaatan murelikult Marlene poole. Ta raputab pead, kuid tundub midagi nuputavat. Laseme Võtmest lahti.
„ ... mmm ... särk seljast!” Marlene juba sikutab enda toppi ära. Võisin ette kujutada patrullisõdurite jahmatust. Kisun kuulekalt end rannakostüümi.
Marlene siiski heidab patrullipoistele kõrvalpilgu – ja raputab kergelt rindu. „Kui see peaks toimima, võin Võtit keerata ka alasti su näo peal istudes ...” ütleb ta vaikselt. See mõte pole siiski sõdurite kõrvadele ette nähtud. Ta tõmbab mu käest enda vastu. Jahedavõitu ruumis on Marlene kuum keha kui noorukipõlveunistus. „Korraga?” küsin veidi hingetult.
„Arvan küll.”
„Sa oled teistsugune ...”
Nah. Head ideed, aga kehv tulemus. Oot. „Sa?!”
Ukseavamiskäsu jõuab öelda Marlene. Suur luuk kerkib hääletult ja piki selletagust koridori süttib valgustus.
Enne, kui jõuaksime mõelda – näiteks sellest, et ehk on meie kaisutus süsteemi toimimise eeltingimus ja lahku astudes uks uuesti kinni kukub – astume mõlemad peaaegu korraga luugi poole. See püsib avatuna.
„Minek,” ohkab Marlene, haarab mu käest ja tõmbab mu endaga kaasa. Kiire sammuga jõuame teisele poole luuki, sõdurid hõikavad midagi järele – ja luuk sulgub samamoodi, nagu oli avanenud.
„Sina?” Ehkki toon on küsiv, ma muidugi tean.
„Sa oleks ise ka hetk hiljem,” märgib Marlene. „Või mitte?”
Loomulikult on tal õigus. Nagu Eelpost 1 kinnitas, Võtmega avatud osad ise ei sulgunud, seega Avamisega oli meie osa lõppenud. Meid oleks arvatavasti viisakalt tänatud tubli töö ja loomingulise lähenemise eest – ja saadetud esimese transpordiga kusagile piisavalt kaugele, et „professionaalid” saaksid nagu kord ja kohus asjaga edasi tegeleda.
Ehkki Võtmest olime juba hulk aega tagasi lahti lasknud, on taju alles – enam mitte Võtmega seotult, aga ma tean koridoris olevate artefaktide asukohti, võin kohendada valgustust ja tasakesi hakkab tekkima artefaktide funktsioonide kirjeldus. Kusagil tajus on Marlene – veidi sarnasena tundele, „pean mõtlema millestki muust, aga pealetükkiv meenutus nõuab tähelepanu” – ilmselt käsitleb juhtimisliides meid mingil määral tervikuna. Päris-Marlene ja taju-Marlene on jätkuvalt eraldi, tundub, et mingisuguse pingutusega võiksin taju-Marlenega vahetult suhelda. Sellega on aega, küllap vajab keskendumist?
Päris-Marlene, poolalasti amatsoon, vaatab veidi hajevil näoilmel minu poole. Küllap klaarib samamoodi oma tajust tuleneva tunnetusega ja hindab olukorda. Siis ta muigab.
„Kui ma su kõri näiteks läbi lõikaksin, vist poleks enam kontrolli?” teatab ta.
... vähemasti isiksusomadused juhtsüsteemidega suhestumisest ei muutu.
„Sa mõtle parem sellest, et Võtmete kasutamiseks peavad meie militaarid oma teispooled üles otsima ja nendega mingi harmoonia saavutama,” püüan irooniline olla.
„Emm. Kallis, mida sa minu vastu tunned?”
Hoolimata naljatlemisest oli küsimus tõsine. „Võtit proovisime ka mitmekesi ja minu arust mõlemast soost proovijatega... jah, olin koos proua Keidiga – ei midagi. Nii et midagi rohkemat on vaja, kui korraga ja mõlemast soost.”
„OK, siis me vähemalt ei pea kiirustama. Vasakul seina ääres ... Kas ka sina tajud seda liikurteena?”
„On muidugi oht, et nad leiavad kiiresti grupist mõne paari, kes hea meelega teineteist panna tahaks ...” märgib Marlene seina katsudes. „... kurat. Anna käsi, ehk saab täpsem.”
Mõneti lohutav, et taju väga palju ei parane. Samas leiame kätest kinni hoides artefakti siiski kiiremini – või mine tee vahet. Huvitav, kui Marlenele kott pealaest jalatallani tõmmata, kas esineks vastupidine efekt...
Tõepoolest, liikurtee. Ühtlasi tekib tajusse võimalike sihtkohtade loetelu.
„Juhtimiskeskus? Kardan, et sellest me üle ei käi,” ütlen kõhklevalt. Vilksab natuke murettekitav mõte, kas taju-Marlene kogemata mu emotsioone lugeda ei oska. Mul pole palju varjata – ta teab niikuinii, et meist kahest on ta avantüristlikum ja seetõttu ma tema otsuseid pigem ei usalda – aga kas ta ka on võimeline lugema, millised argumendid lähtuvad loogikast ja millised ettevaatlikkusest? Hetkel näiteks varjan ma mõningasi kahtlusi, mida Marlene võiks juhtimiskeskust kontrollides korda saata ... ehkki, tõesti, millestki väga komplitseeritust me oma arvata piiratud kontrollivõimekusega jagu ei saaks. See-eest ...
„Stardirada,” noogutab Marlene. „Kas me peaksime aru saama, kas seal midagi startivat on?” Liikurtee viib meid juba kuulekalt edasi.
„Mina ei taju. Samas – oletatavasti ei peagi, need on pigem suunaviidad, tänavasildid.”
„Mm-mhm.”
„...debaid. Nad on ju ometi kahesoolised?”
„Mõtlesin sedasama. Kuid tont neid teab. Arvasin alati, et neid uuriti üsnagi pinnapealselt. Kogu uurimine on niikuinii illegaalne ja siis on kõige olulisem Eelpost... tehnikateemad. Nende bioloogiat, kellel seda vaja.”
„Antropoloogid ei pruukinud militaaridega andmeid vahetada?”
„Just nimelt. Äkki nad näiteks ei sünnita, kui käest kinni ei hoia...”
Marlene itsitab. „Äkki peab neil luukide avamiseks parasjagu jooksuaeg olema.”
... või äkki peab naispool käsitlema meespoolt isikliku mänguasjana, muigan mõttes. Kui Marlene isikuomadused komplektis olid eelduseks, pole muret, et keegi luugi niipea lahti saab.
Valgustus liigub koos meiega, koridor taga pimeneb uuesti. „Sa ju ei anna „valgusta ainult meid” käske?” pärin.
„Ei. Süsteem loob ise seoseid, pakun.”
„Tõenäoliselt tuleb mingis punktis käsku uuendada.”
„Viiekümne meetri pärast on artefakt,” nendib Marlene. Pagan, mõtlen. Nüüd kui ta seda väitis, tajun ka ise – aga ta orienteerub ikkagi liideses paremini.
Artefakti juures liikurtee hargneb – „juhtimiskeskus” jääb vasakule ja „stardirada üks-kaks-kolm” paremale. Siinne artefakt on piklik, puudutada saab kätt piki seina libistades. Mõne järgmise peal tasuks proovida, kas ühendus „läbi Marlene” toimib – puudutusest joonistuvad tajusse edasised valikud. Liikurtee aeglustub.
Kui saali valgustus sisse lülitub, hingab Marlene sügavalt sisse. Ma vist hoian tahtmatult hinge kinni.
Kosmoselaev meenutab veidi laste poolt volditud paberlennukit. Pikk, mitte väga lai, noolekujuline – ja äärmiselt teistsugune kogu Maa kosmosetehnikast. Saalituled annavad kerele pehme hõbedase läike. Kindlasti pole tegu transportlaevaga – suurus ja proportsioonid on pigem uljad, võiks isegi kahtlustada mingit kunstilist eesmärki. Sa tont, äkki see on mingi niisama monument, mõtlen.
Astume korraga liikurtee lõpus oleva artefakti juurde ja sirutame käed.
Laev tekib tajusse ja ma tunnen, kuidas silmad märjaks lähevad. T-t-tuhat ja tuline...
Saali lagi on endiselt suletud, kuid Eelposti ümbritsev lähim ruum lülitub tajusse. Justkui vaataksin kaht pilti korraga – ees avanevat saali ja avakosmost.
Marlene tõstab käe ja pühib silmi. Ahaa, ka sina, Brutus ... sest kui veidi mõelda, edastab süsteem meile tegelikult informatsiooni, ei midagi rohkemat: palun, teie transport; palun, väljas on sobilik ilm lõbusõiduks; tee on vaba; järjekorda pole, lugupeetud reisijad, nautige meie teenuseid ka teine kord... Silmipimestava ilu interpreteerib ja pisarad tekitab meie sisemine tunnetus. Egas midagi, luuk...
Laevaminekutee tundub kerest välja voolavat ja tardub siis, jättes külje sisse avause. Huvitav-huvitav, arutlen, senini läbitud koridorid olid universaalsed, mõeldud nii kraami kui elusolendite transpordiks, parasjagu nüüd on hetk, kui laevaomanike tegelik suurus-laius-kõrgus esimest korda mõõdupuuks saab – või ka näiteks, millise nurga all ja kui libedat teed mööda nad oma laeva tavatsesid astuda. Ehk näiteks kõigi kaheksa koivaga piki võrku joostes.
Sisuliselt aga ajan endale julgustavat jama. Tajus on juba nii laeva juhtimiskeskus kui ka tagapool keres reisijate kohad. Tundub, et juhtsüsteem kaalukat vahet ei tee, vähemasti mõttes võin valida nii kapteniistme kui reisijakookoni. „Kapteneid” on orienteeruvalt neli ja nende istmete paiknemine lähtub ruumi kujust – hierarhia tähtsamat kohta ma välja tuua ei oska.
„... konservid,” lausub Marlene mõtlikult. „Vähemalt nelisada aastat vanad.”
„Kõht läks tühjaks?”
„Kunagi peab ju minema.”
Lasen artefaktist lahti. Taju ähmastub veidi, kuid laevaminekutee figureerib selles endiselt. Süsteem salvestab mingil kujul minusse informatsiooni. On see ohutu? Puudutan uuesti artefakti.
Konservid, tõepoolest, see tähendab midagi, mida tajun „toiduvaruna”. Või – lihtsalt „toiduna” ? Kas see on taju toortõlge või arvestab kuidagi ka minu bioloogiaga? Debaide menüü oli maalastele söödav – meie mõistes „maitsetu”, aga sisuliselt toitev (pidin küll siinkohal ajakirjandust usaldama, andmed pärinesid popkultuurist „planeedi XYZ elanike menüüd, millest meil õppida oleks”).
Marlene hakkab otsustavalt laeva poole astuma. „Trapp” osutub igati inimese jaoks kõnnitavaks.
Kui Marlene laeva vahekoridoris piki seina näpuga veab, näen lähemalt sama nähtust, mida oli esindanud „trapp” – sein voolab sujuvalt kõrvale, avades riiuli. Marlene tõmbab sealt välja millegi, mis võib olla näiteks lina ja kohendab selle ümber oma ülakeha. Käega sättides tundub see vormi võtvat. „Nii, mõneks ajaks pidu läbi”, teatab ta.
„Kurb,” nendin kohusetundlikult. „Sa toimetad, nagu tunneksid asja?”
„Mkmm. Kui materjali katsud, tunned ka – et sellega saab midagi teha. Ilma tajuta.”
„Hakkan vist aru saama, miks debaid isegi ei üritanud tehnoloogilist hoida. See kõik on käepäraste vahenditega täiesti reprodutseerimatu.”
„Ütle „nanotehnoloogia”,” õrritab Marlene. „Kui väga mulle ka ei meeldi riidepoodides shopata – kas me vaataksime juhtseadet?”
Kusagil sisimas annab endast märku üks torkiv mõte. Marlene ei saa ilma minuta kontrolli ... mis aga tähendab ...
Siiamaani pole me veel korda saatnud midagi, mis oleks rohkem kui huligaansus. Jah, pole üldse ilus kompleksi sisse tormata. Ammugi pole ilus enda järel ust sulgeda, et keegi meid siin luusimast takistada ei saaks. Kui me uudishimu rahuldamise järel kenasti tagasi läheme ja andeks palume, saame tõenäoliselt koledal kombel noomida – aga nad ei saa kohe meid isegi lõplikult minema saata, avamistrikk ei pruugi kellelgi teisel õnnestuda. Kui aga isegi õnnestub, kas keegi teine saab samamoodi süsteemi üle kontrolli, pole veel sugugi kindel.
Omavolilised testlennud leitud võõrtehnoloogiaga enam huligaansuseks ei kvalifitseeru.
„Mm-hm... displeid,” tähendab Marlene juhtruumi takseerides. „Võib-olla on ka nende tajuavardamisvõimekusel ... või soovil? ... mingid piirid.”
Astun kapteniistme juurde. Ehkki see on täiesti lame – istumisosa ja seljatugi – arvan juba teadvat: küllap hakkab see end keha järgi kujundama. Umbes põlvede kõrgusel paistab istmes väljaulatuv osa. Artefakt. Sirutan käe – ja puudutuse peale rullib see end mu käsivarrele. Tunne on veidi kõditav ja artefakti laiust arvestades oodatust vähem surinat tekitav.
Pööran pead. Mõistagi on Marlene endale teise artefakti käsivarrele saanud. Ta põrnitseb mind.
„HR.” ütleb ta siis. „Leidsid?”
Noogutan. Kurk kuivab ja kuidagi ei taha midagi öelda.
„Tiibade kuju... see lendab ka atmosfääris.”
Noogutan veel kord.
„Me võime minna ... kuhu vaid soovime. Ja – me võime kõik ilu anda neile tainapeadest militaristidele...” alustab ta ja vaikib.
Paus on pikk.
„Kas sa keltidest oled kuulnud?” küsib ta siis. „Neil on selline ... abieluvanne.
Sa ei saa mind omada, sest ma kuulun iseendale.
Kuid kui me mõlemad soovime, annan sulle, mis on minu anda.
Sa ei saa mind käskida, kuna ma olen vaba.
Kuid ma olen sinu jaoks nii nagu sa vajad
ja meekärg maitseb magusamalt, kui mina selle ulatan
Ma vannun sulle, et hüüan öös su nime ja naeratan su silmisse hommikul
Ma vannun, et sulle saab esimene suutäis minu toidust
ja esimene sõõm minu karikast
Ma annan su kätesse minu elu ja surma
Ma ei räägi võõrastele meie muredest
See on minu vanne sinule
See on võrdsete abielu”
Lühike paus ja natuke kõver muie. „Kunagi räägin, miks ma seda peast tean... Osalt sõnasõnaline meie olukorras, kas pole?”
Ma vaatan tähti ja Marlenet läbi taju – ja Marlenet enda ees. Ta ootab.