"Thinner"
Richard Bachman (Stephen King)
Hodder & Stoughton, 2022
352 lk
----------------
Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku, sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.
King ise on ütelnud, et Bachmani nime alt avaldas ta raamatuid, mis mingis
mõttes Kingi kui kirjaniku ampluaasse nagu hästi ei sobinud. Ma ei oskagi nüüd
selle paikapidavust kommenteerida, eks tollal oli King rohkem puhtama õuduse
kroonitud pea küll ning Bachmani nime alt ilmunud "Rage" ja
"Roadwork" olid täitsa õuduse- ja ulmevabad, "The Running
Man" (jah, selle ainetel on samanimeline film loodud) ning "The Long
Walk" on düstoopiad, millest esimene on üsna raju, viimane selline leebem,
kus ulmet on väga vähe. "Blaze" on kriminaalne lugu, kus on ka näpuga
ulmet. Aga eks praeguseks on King kirjutanud väga mitmesuguseid raamatuid ning
Bachmani kohtab harva. Vahel ikka, näiteks 1996. aastal ilmus Bachmanilt
"The Regulators", mis on Kingi samal ajal kirjastatud
"Desperationi" omalaadne peegelversioon.
"Thinner" ei ole eesti keeles ilmunud, pealkiri võiks olla
näiteks "Kõhnem". Kui ma vaatasin raamatu sisututvustust, siis
muutusin üsna kiirelt ettevaatlikuks, kuna oma olemuselt tundus see olevat
natuke sarnane pea 35 aastat hiljem ilmunud lühiromaani
"Elevation"-iga. Mõlemas on lähtepunkt sarnane - peategelane hakkab
ühel hetkel kaalu kaotama ning "Elevation" oli ikka tõsiselt nõrk
raamat, Kingilt üks kehvemaid. "Thinner" on õnneks hoopis teisest
puust.
Siinses kaalulangetusraamatus on peategelaseks rasvunud ennasttäis advokaat
Billy Halleck, kes autoga sõites ning abikaasa Heidi hellade käte meeldivat
käsitööd nautides ühtäkki ajab teeleilmunud mustlasnaise alla, kes saab
kohapeal ka hetkega surma. Kohtus jääb
Billyle küll koos kohaliku politsei kaasabiga õigus ning ta pääseb täiesti
puhta ja terve nahaga, kuna naine tõesti hüppas üsna hooletult vales kohas teele,
lisaks on ühelpool "letti" palavalt armastatud valgekrae, teiselpool
mustlasinimrämps. Kohtumajast lahkudes kohtub Billy kärnase ja räpase
mustlasmehega, kes paneb advokaadile peale needuse ning peale seda hakkab
rasvunud jurist kiirelt kaalu kaotama. Siit hakkabki ülejäänud raamat hargnema.
Kirjanikud kipuvad end vahel ikka raamatusse sisse kirjutama ning antud
juhul on King teinud seda omapärasel muhedal moel.
"Vistrikud. Rasupunnid. Vinnid. See kõik. Kas oled õnnelik?"
"Midagi veel?"
"Ei. Ning Billy, ma ei arva, et vistrikud oleks midagi erilist. Sa hakkad kõlama juba nagu mingi Stephen Kingi romaan, aga ei, see pole midagi sellist. Dunc Hopleyl on ajutine näärmemure ja kõik. Ning see pole tal ka midagi uut - tal on varasemalt olnud palju nahaprobleeme kuni seitsmenda klassini välja."
"Väga
ratsionaalne. Aga kui sa lisad võrrandisse Cary Rossingtoni koos alligaatorinahaprobleemidega
ja William J. Hallecki tahtmatu anorexia nervosa, kaalulanguse, siis see hakkab
natuke kõlama stephenkingilikult, kas pole nii?"
Kui natuke lähemalt temaatikat vaadata, siis on see raamat kehaõudus, ehk
siis õuduse alamosa, kus inimese või looma kehaga toimub midagi groteskset või
õõvastavat. Klassikaliseks näiteks on Kafka novell "Metamorfoos", kus
peategelane Gregor Samsast suureks putukaks muutub - mis muide on ka
Cronenbergi kärbse-filmi inspiratsiooniks. Või siis Mary Shelley
"Frankenstein", Stevensoni Jekylli ja Hyde juhtum. Ma ei ole väga
palju seda õuduse alamnurka puudutanud ning ausalt üteldes oli ikka väga suur
üllatus seda Kingilt leida. Eks tal on erinevaid detaile siin ja seal, näiteks
"Dreamcatcher" peaks ka kehaõõva sisaldama. Minu jaoks on sedasorti
õudus ikka üsna vastik ja häiriv, nii filmidena näiteks "Tetsuo",
"Hellraiser" või siis jah, seesama raamat siin. Õnneks küll King jäi
minu jaoks sellistesse "normaalsetesse" piiridesse, erinevalt näiteks
Cronenbergist, kes filmimaailmas "Videodrome" ja
"eXistenZi" on ikka üle võlli ära keeranud. Aga jah, mingil hetkel
hakkas sees ikka keerama küll. Vastikult õudne raamat. Kohati. Miks see aus õudus
Bachmani nime alt ilmus... jah, jälle hea küsimus.
Kui nüüd astuda mõned sammud tahapoole ning vaadata õuduse-värgist
kaugemale, siis ma ei saa jätta ikka ja jälle mainimata - Stephen King pole
mingi õuduskirjanik! Tähendab, see oli nüüd tirriteerivalt üteldud, eks muidugi
on King ikkagi õuduse alal mihkel, pole küsimust ka. Aga tal on alati ka muu
agenda, pole tavaline sirgjooneline "kallame lugeja õudusega üle"
värk, vaid kirjanikuhärra leiab-loob ka muid alahoovuseid. Eks see ongi ju hea
ulme kvaliteedimärk, kus tegeletakse ikkagi pärismuredega, mis on vähe
harjumatusse (ulme)kuube riietatud.
Näiteks konkreetse "Thinneri" puhul on mu silmis siin niipalju
põnevaid kõrvalteemasid, mis võistlevad "põhiliiniga". Seesama
rängalt kinnimakstud juristide-maailm, kus kõrgel lossis elavad mehed-naised
teevad, mis tahavad ja on võrdsetest võrdsemad. Või siis kuidas needsamad
vaimselt-füüsiliselt paksud-rasvunud inimesed kohtlevad mustlassõnnikut, ajavad
neid kogu aeg igaltpoolt minema ning seetõttu tekitavadki rändavad
vagabundilaagrid, mis peavad eluspüsimiseks teinekord minema kõverale ja
mitte-alati-legaalsele teele. Inimsuhted, kus peavooluteelt kõrvale eksinud
õnnetu inimene kiirelt "normaalsete" kodanike seast kõrvaldatakse.
Kahepalgelisus, kus needsamad ontlikud kantseleirotid kulisside taga on
tavalised räpased kaabakad ning ei kõhkle omakasu nimel kiirelt kuritegelikele
teedele minemast. Siin raamatus ja Kingil üldse on alati niipalju meeliköitvaid
nükkeid, tähelepanekuid ja lugusid lugudes, et patt on teda (vaid) õuduskuninga
troonile tõsta, kuna erinevaid pjedestaale leiab jah palju. Äkki ma millalgi
kirjutangi nendest ka eraldi pikema lugulaulu.
Samuti meeldib mulle Kingil lahe ja ladus komme kirjeldada Average Joed,
tavalist ameeriklast. Jälle, loed ja muheled. Annan oma parima tõlkimisel, sest
ma pole tõlkijana ikka suurem asi.
"Motellid
ääristasid ja juhatasid sisse peatänava, kus andsid tooni allahinnatud
fotokaamerate, suveniiride ja räpase kiimakirjanduse letid. Maikades lapsed
passisid jõude ja seiklesid mööda tänavat, mõned teineteisel käest kinni, mõned
tuiutasid tühjade huvitute pilkudega räpaseid aknaid, mõned sõitsid ruladega ja
keerutasid end tüdinult rahvamasside siginast-saginast läbi. Billy Halecki
jahmunud ja lummatud silmade jaoks tundusid nad kõik ülekaalulised ning kõik -
isegi rulalapsed - tundusid midagi söövat: pitsalõik, Chipwichi jäätisebrikett,
pakk Doritose tortillakrõpse, popkorn, suhkruvatituutu. Ta nägi paksu meest,
särk püksist väljas, kottis roheliste nermuudapükste ja sandaalidega
jalapikkust hotdogi õgimas. Mehe lõua küljes rippus mingi niit, mis võis olla
sibul või kapsalible. Ta hoidis teises käes veel kahte hotdogi ning Billy jaoks
nägi ta välja nagu mustkunstnik, kes näitab punaseid kummipalle ning seejärel
kaotab need võlutrikiga ära."
Kokkuvõttes: "Thinner" on selline hea mõnus
klassikaline bachmanking minu jaoks, kirjaniku loomeperioodi varasema osa
küpsest kandist, kus sealsamast leiab veel näiteks "Pet Sematary",
"Draakoni silmad" ja "It". Ehk siis on veel loomeinimese
alguseaja kutsikaenergiat ning samal ajal ka kogemust ja oskust see valada
korralikku vormi. Kuna kehaõudust eesti keeles väga palju pole, siis minu
silmis oleks selle raamatu tõlkel juba selles mõttes oma koht maarjamaakeelses
tõlkekirjandusruumis.
4/5
---------------
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 52 raamatut, 30.05.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 82.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit:
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing
