350093732 6239530452827839 6202701906780628115 n

"Thinner"

Richard Bachman (Stephen King)

Hodder & Stoughton, 2022

352 lk

----------------

Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku,  sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.

King ise on ütelnud, et Bachmani nime alt avaldas ta raamatuid, mis mingis mõttes Kingi kui kirjaniku ampluaasse nagu hästi ei sobinud. Ma ei oskagi nüüd selle paikapidavust kommenteerida, eks tollal oli King rohkem puhtama õuduse kroonitud pea küll ning Bachmani nime alt ilmunud "Rage" ja "Roadwork" olid täitsa õuduse- ja ulmevabad, "The Running Man" (jah, selle ainetel on samanimeline film loodud) ning "The Long Walk" on düstoopiad, millest esimene on üsna raju, viimane selline leebem, kus ulmet on väga vähe. "Blaze" on kriminaalne lugu, kus on ka näpuga ulmet. Aga eks praeguseks on King kirjutanud väga mitmesuguseid raamatuid ning Bachmani kohtab harva. Vahel ikka, näiteks 1996. aastal ilmus Bachmanilt "The Regulators", mis on Kingi samal ajal kirjastatud "Desperationi" omalaadne peegelversioon.

"Thinner" ei ole eesti keeles ilmunud, pealkiri võiks olla näiteks "Kõhnem". Kui ma vaatasin raamatu sisututvustust, siis muutusin üsna kiirelt ettevaatlikuks, kuna oma olemuselt tundus see olevat natuke sarnane pea 35 aastat hiljem ilmunud lühiromaani "Elevation"-iga. Mõlemas on lähtepunkt sarnane - peategelane hakkab ühel hetkel kaalu kaotama ning "Elevation" oli ikka tõsiselt nõrk raamat, Kingilt üks kehvemaid. "Thinner" on õnneks hoopis teisest puust.

Siinses kaalulangetusraamatus on peategelaseks rasvunud ennasttäis advokaat Billy Halleck, kes autoga sõites ning abikaasa Heidi hellade käte meeldivat käsitööd nautides ühtäkki ajab teeleilmunud mustlasnaise alla, kes saab kohapeal ka hetkega surma.  Kohtus jääb Billyle küll koos kohaliku politsei kaasabiga õigus ning ta pääseb täiesti puhta ja terve nahaga, kuna naine tõesti hüppas üsna hooletult vales kohas teele, lisaks on ühelpool "letti" palavalt armastatud valgekrae, teiselpool mustlasinimrämps. Kohtumajast lahkudes kohtub Billy kärnase ja räpase mustlasmehega, kes paneb advokaadile peale needuse ning peale seda hakkab rasvunud jurist kiirelt kaalu kaotama. Siit hakkabki ülejäänud raamat hargnema.

Kirjanikud kipuvad end vahel ikka raamatusse sisse kirjutama ning antud juhul on King teinud seda omapärasel muhedal moel.

"Vistrikud. Rasupunnid. Vinnid. See kõik. Kas oled õnnelik?"

"Midagi veel?"

"Ei. Ning Billy, ma ei arva, et vistrikud oleks midagi erilist. Sa hakkad kõlama juba nagu mingi Stephen Kingi romaan, aga ei, see pole midagi sellist. Dunc Hopleyl on ajutine näärmemure ja kõik. Ning see pole tal ka midagi uut - tal on varasemalt olnud palju nahaprobleeme kuni seitsmenda klassini välja."

"Väga ratsionaalne. Aga kui sa lisad võrrandisse Cary Rossingtoni koos alligaatorinahaprobleemidega ja William J. Hallecki tahtmatu anorexia nervosa, kaalulanguse, siis see hakkab natuke kõlama stephenkingilikult, kas pole nii?"

Kui natuke lähemalt temaatikat vaadata, siis on see raamat kehaõudus, ehk siis õuduse alamosa, kus inimese või looma kehaga toimub midagi groteskset või õõvastavat. Klassikaliseks näiteks on Kafka novell "Metamorfoos", kus peategelane Gregor Samsast suureks putukaks muutub - mis muide on ka Cronenbergi kärbse-filmi inspiratsiooniks. Või siis Mary Shelley "Frankenstein", Stevensoni Jekylli ja Hyde juhtum. Ma ei ole väga palju seda õuduse alamnurka puudutanud ning ausalt üteldes oli ikka väga suur üllatus seda Kingilt leida. Eks tal on erinevaid detaile siin ja seal, näiteks "Dreamcatcher" peaks ka kehaõõva sisaldama. Minu jaoks on sedasorti õudus ikka üsna vastik ja häiriv, nii filmidena näiteks "Tetsuo", "Hellraiser" või siis jah, seesama raamat siin. Õnneks küll King jäi minu jaoks sellistesse "normaalsetesse" piiridesse, erinevalt näiteks Cronenbergist, kes filmimaailmas "Videodrome" ja "eXistenZi" on ikka üle võlli ära keeranud. Aga jah, mingil hetkel hakkas sees ikka keerama küll. Vastikult õudne raamat. Kohati. Miks see aus õudus Bachmani nime alt ilmus... jah, jälle hea küsimus.

Kui nüüd astuda mõned sammud tahapoole ning vaadata õuduse-värgist kaugemale, siis ma ei saa jätta ikka ja jälle mainimata - Stephen King pole mingi õuduskirjanik! Tähendab, see oli nüüd tirriteerivalt üteldud, eks muidugi on King ikkagi õuduse alal mihkel, pole küsimust ka. Aga tal on alati ka muu agenda, pole tavaline sirgjooneline "kallame lugeja õudusega üle" värk, vaid kirjanikuhärra leiab-loob ka muid alahoovuseid. Eks see ongi ju hea ulme kvaliteedimärk, kus tegeletakse ikkagi pärismuredega, mis on vähe harjumatusse (ulme)kuube riietatud.

Näiteks konkreetse "Thinneri" puhul on mu silmis siin niipalju põnevaid kõrvalteemasid, mis võistlevad "põhiliiniga". Seesama rängalt kinnimakstud juristide-maailm, kus kõrgel lossis elavad mehed-naised teevad, mis tahavad ja on võrdsetest võrdsemad. Või siis kuidas needsamad vaimselt-füüsiliselt paksud-rasvunud inimesed kohtlevad mustlassõnnikut, ajavad neid kogu aeg igaltpoolt minema ning seetõttu tekitavadki rändavad vagabundilaagrid, mis peavad eluspüsimiseks teinekord minema kõverale ja mitte-alati-legaalsele teele. Inimsuhted, kus peavooluteelt kõrvale eksinud õnnetu inimene kiirelt "normaalsete" kodanike seast kõrvaldatakse. Kahepalgelisus, kus needsamad ontlikud kantseleirotid kulisside taga on tavalised räpased kaabakad ning ei kõhkle omakasu nimel kiirelt kuritegelikele teedele minemast. Siin raamatus ja Kingil üldse on alati niipalju meeliköitvaid nükkeid, tähelepanekuid ja lugusid lugudes, et patt on teda (vaid) õuduskuninga troonile tõsta, kuna erinevaid pjedestaale leiab jah palju. Äkki ma millalgi kirjutangi nendest ka eraldi pikema lugulaulu.

Samuti meeldib mulle Kingil lahe ja ladus komme kirjeldada Average Joed, tavalist ameeriklast. Jälle, loed ja muheled. Annan oma parima tõlkimisel, sest ma pole tõlkijana ikka suurem asi.

"Motellid ääristasid ja juhatasid sisse peatänava, kus andsid tooni allahinnatud fotokaamerate, suveniiride ja räpase kiimakirjanduse letid. Maikades lapsed passisid jõude ja seiklesid mööda tänavat, mõned teineteisel käest kinni, mõned tuiutasid tühjade huvitute pilkudega räpaseid aknaid, mõned sõitsid ruladega ja keerutasid end tüdinult rahvamasside siginast-saginast läbi. Billy Halecki jahmunud ja lummatud silmade jaoks tundusid nad kõik ülekaalulised ning kõik - isegi rulalapsed - tundusid midagi söövat: pitsalõik, Chipwichi jäätisebrikett, pakk Doritose tortillakrõpse, popkorn, suhkruvatituutu. Ta nägi paksu meest, särk püksist väljas, kottis roheliste nermuudapükste ja sandaalidega jalapikkust hotdogi õgimas. Mehe lõua küljes rippus mingi niit, mis võis olla sibul või kapsalible. Ta hoidis teises käes veel kahte hotdogi ning Billy jaoks nägi ta välja nagu mustkunstnik, kes näitab punaseid kummipalle ning seejärel kaotab need võlutrikiga ära."

Kokkuvõttes: "Thinner" on selline hea mõnus klassikaline bachmanking minu jaoks, kirjaniku loomeperioodi varasema osa küpsest kandist, kus sealsamast leiab veel näiteks "Pet Sematary", "Draakoni silmad" ja "It". Ehk siis on veel loomeinimese alguseaja kutsikaenergiat ning samal ajal ka kogemust ja oskust see valada korralikku vormi. Kuna kehaõudust eesti keeles väga palju pole, siis minu silmis oleks selle raamatu tõlkel juba selles mõttes oma koht maarjamaakeelses tõlkekirjandusruumis.

4/5

---------------

350093732 6239530452827839 6202701906780628115 n

Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud 52 raamatut, 30.05.2023 seisuga on Kingil neid kokku umbes 82.

Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit:

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0609)