Viimane buss Saku poolt oli tühi. Sinakaspunased istmed, mille peale olid justkui joonistatud rombjad kujutised, panid mu pilgu virvendama. Männitukad kihutasid mööda, tundus, et sisemine paanika, mis mul oli tekkinud pärast nädalat Sakus oma tüdruku juures veetmist, oli ka bussijuhti haaranud, nagu see oli haaranud pea kogu ühiskonda.

 Kõik olid kuulnud uudiseid: ränkraske ja ülinakkav haigus, millele üritati rohtu leida, karantiin, mis oli läbi kukkunud ja toonud valitsused kriisi äärele. Kõik oli läinud nii halvasti kui vaid sai. Sakus olid olnud elektrikatkestused, asi, mida Tallinnas väga tihti ette ei tulnud.

 Kõikidel riigi kanalitel oli soovitatud püsida kodus ja vältida nakatunuid, kelle arv iga päevaga tõusis. Esimene laine oli läinud mööda rahulikult, ilma kärata, kuid nüüd hiljem muteerunud, viies tervishoiusüsteemid põhja. Olin näinud kaadreid lokkavatest patsientide murdudest haiglates, mis ei suutnud end enam toetada.

 Kui see oleks kõik olnud, oleks ma isegi suutnud rahulikuks jääda. Olin elanud üle esimese laine paanika ja see tundus taaskord ülepaisutus. Viimastel päevadel aga olid tulnud kuuldused, et mingit metsikud jõugud ründavad inimesi, kannibalistlikult neid järades ja siis veritsema jättes. Need olevat inimesed, kuid tunduvat… surnud. Silmad tühjad, kõnnak hektiline. Telekast vaadates tõi see kananaha ihule.

 Seepärast olingi kohe oma kotid kokku pakkinud, kui sain kõne oma emalt. Mu isa oli  haavata saanud ühe poeskäigu ajal, kui taoline jõuk sisse sadas. Mu ema oli murest murtud, pidi ta hoolitsema nii isa kui ka väikeõe eest, ja palus, et ma koju tuleks. Mäletasin ta sõnu: “Palun, Erik, tule nii kiiresti kui saad.” See oli olnud kolm tundi tagasi. Busse lihtsalt ei sõitnud, kuidagi ilmus kesköise bussi juht kohale ja käivitas masina, millele ma ronisin.

 Olin jätnud hüvasti oma tüdrukuga, lubasime kontakti hoida ja siiani sain talle veel kirjutada. Kohati oli levi aga kehv ja ma kartsin, et peagi katkeb üldse. Mõtlesin kõigele halvale, äkki oli midagi juhtunud mu perega. Äkki juhtub midagi Kerliga, Sakus tundus asi vaikselt hapuks minevat.

 Mütsatus tõi mu bussi tagasi, mõtted olid hakanud ujuma soovimatutes suunades.  Ei, pidi pea hoidma positiivsel noodil, ma ei saa hetkel midagi mõjutada, pole mõtet end piinata sellega. Lihtsalt…

 Lendasin järsult ettepoole, kui buss pidurdas. Ma lõin oma pea vastu ees olevat istet ära ja korra lõi maailm kumisema. Poolsuletud laugude vahelt vaatasin välja, kuidas bussijuht oma kabiinist köhides välja astus ja uksed avas. Ma ei näinud selle nurga alt, keda ta hüüdis, kuid sain aru, et mingit häält ta tegi.

 Ma ajasin end püsti, kuid kukkusin kohe. Mu jalad olid kohutavalt nõrgad. Peapõrutus see vist polnud, samas valutas nagu põrguline ja silme eest virvendas. Kas mul polnud mitte paari ibukat kotis?

 Kuulsin karjatust. Vaatasin teravneva pilguga bussijuhi poole ja nägin, kuidas ta hirmunult bussi tagasi koperdas. Ta küünitas juhtpaneelil oleva nupu poole ja lajatas sellele, sulgedes nii ukse. Järgmisel hetkel mürtsatas keegi vastu seda.

 See nägi välja justkui inimene, kuid nägu oli nahast puhtaks kooritud, nii et jäi vaid erkpunane ja värdjalik lihaskude. Hambad paistsid irevil, küüned, mis olid ebardlikult pikad, kriipisid vastu klaasust. Riided olid räbalad, nahk oli kohati punsunud, kohati kokku vajunud, andes kehale deformeerunud ilme. Inimest meenutav elukas surus end vastu ust, justkui proovides sisse saada. Uks aga pidas. Veel.

 “Mis kurat see veel oli, türa?” urises bussijuht. Ta oli neljakümnendates, ülekaalus ja kiilaneva blondi peaga. Ta kandis dresse ja rohemusta vesti ning halle jooksutosse. Ta vaatas ringi ja silmas siis mind. Koheselt sammus ta minu juurde.

 “Hei, sa oled üleval?” küsis ta, mind püsti aidates. See tundus mulle naljakas, et ta seda küsis, sest ma üpris selgelt olin üleval. Noogutasin vastuseks.

 “Väga hea. Ma sain sellelt raisalt mõnusa küünistuse, näe,” ta näitas mulle oma kaela, kus ilutsesid kolm piklikku punast joont, “aita mul see kinni paigata ja ma viin su sinna, kuhu sa tahad, otse. Ega ma isegi tahaks koju minna nii kiiresti kui võimalik. Bussi esmaabipakis on vajalikku kraami.”

 Ma jälgisin haavu, mis silmnähtavalt punasemaks tõmbusid. Keskelt omandasid need imelikku hallikat varjundit. Ma kortsutasin kulmu, kuid noogutasin siis taas. Kui ma kuidagi saan kiiremini koju, on see väärt aitamist, kuigi olukord tundus kahtlane.

 Vello, nii seisis nimesildil, lamas maha ja ma kraamisin välja esmaabikarbi. See oli puupüsti täis igasugu medikamente, leidsin kusagilt antiseptiku ja plaastreid ning hakkasin tööle. Puhastasin iga haava eraldi ja asetasin siis hõõguvale paistes jutile ridamisi plaastreid. Õõvastav hais levis kui ma ühe plaastri lahti tõmbasin ja kogemata ka haava peale tekkinud õrna kärna avasin. Hallikas-kollane mäda tilkus sealt välja. Vello surus lõua krampi ja kannatas mu protseduurid ära.

 “Valmis. Kindlasti viska arsti juurest läbi, kui saad,” sõnasin. Ta tõusis ja pühkis laubalt higi. Siis köhatas ta.

 “Kui satun. Sa oled näinud neid kaadreid haiglatest? Nagu oleks laulupidu,” ütles ta samal ajal bussi rooli istudes. Elukas, kes oli enne kraapinud ust, oli kuhugi kadunud. Tänasin mõttes jumalat selle eest, kuid olin siiski ärevuses. Kapis koll on hirmsam kui päevavalguses koll.

 

*

“Kuhu siis minek?” küsis Vello. Ta oli bussis tagumised tuled kinni pannud ja ma istusin tema kõrval, kabiini juures. Me sõitsime aeglaselt, sest teeääred olid täis autosid. Kohati sattus mõni ka keset teed, aga Vello sõitis neist ettevaatlikult mööda.

 “Kergelt linna sisse, ma elan Kerese tänaval,” laususin mina, “kuhu sa ise kavatsed minna?”

 “Ma elan Kesklinnas. Ei taha mõeldagi, mis seal lahti on. Ma kardan kõige hullemat. Levi on maas, kontakt puudub. Kuidas sul? Tead, mis olukorras pere on?” Ma raputasin pead. Ka mul polnud levi ega midagi. See hirmutas veidi, kuid ma olin kindel, et kõik saab korda.

 Vello köhis ja tõmbas paberiga üle otsaesise. Ta oli hakanud rohkem läkastama, korra peatas ta autogi sellepärast. Lisaks köhale oli ta muutunud kuumaks, ju see oli palavik. Nägin, et ta pilk polnud enam nii terav kui enne. Ma ei teadnud, kas see oli külmetus või midagi muud. Tema konditsiooni pärast olin ma hetkel rohkemgi mures kui oma pere pärast.

 Esimesed majad vasakul tervitasid meid tummade valvuritena, väikeste poodide esiaknad olid kohati katki, uksed avali. Vello sõitis neist mööda, mäest alla ja möödus sildist, mis alustas liiklusseadustiku kohaselt linnapiiri.

 Jõudnud linna sisse, peatas Vello bussi. Tema hingeldamine oli muutunud tugevamaks. Vaid tund aega tagasi oli ta olnud normaalses seisundis. Kuid nüüd näis ta justkui vari oma endisest olemusest. Ta komberdas kabiinist välja ja heitis pikali. Esitulede valgusvihus nägin ma kaugemal Rimi ja seda ümbritsevaid kogusid. Äkki olid need inimesed? Ma pöörasin pilgu neilt ja aitasin Vellole midagi padjaks pea alla. Mu käed värisesid kergelt.

 “Kurat, nii valus. Mis jama see nüüd olgu, alles oli kõik korras. Poiss, vaata mu haavad korra üle,” ta tõmbas seljast vesti ja ma tõmbasin eest ta triiksärgi kaeluse. Pilt, mida ma nägin oli õõvastav.

 Haav oli tõmbunud hallikaks, plaastritest pooled olid lahti tulnud, nende vahelt voolas tatilaadset moodustist, mis aeglaselt tahkus, tekitades haavale peale vastiku kihi. Ma hoidsin oma käed sellest eemal. Oleksin peaaegu oksendanud, sest lõhn, mis hoovas ülekasvanud kärnast, oli jõle. Imalmagus laibalehk ja roojahais segunesid iiveldama ajavaks kokteiliks.

 “On see väga hull? Ära krimpsuta nii…” ta sõnad mattusid köhahoogu. Üks oli kindel. Sõita Vello enam ei saanud. Ta käed värisesid ja krambid panid ta tõmblema. Türa küll, mis jama see oli? Kas see oli kõik tõesti sellest haavast? Ma vaatasin esiaknast välja ja nägin, et summ, kes enne oli seisnud Rimi ees, oli hakanud liikuma siiapoole, esimese koolnud nägu suutsin ma juba eristada. Ma kangestusin ja vaatasin lähima surnud silmadesse.

 Jahmatuseks tundsin selle nahast palja ja väändunud kehaga eluka ära. Või tundsin ma ära selle, kes ta kunagi olnud oli. See oli üks kohalikest joodikutest, Kalle, kes tihti Kauge peatuses istus. Veidi kolmnurkne nägu ja üks puuduv käsi. Selle köndi asemele oli kasvanud punsunud lihastest moodustis, mis oli umbes autoratta suurune. Ta keha oli selle poole kaldu ja vajus kergelt kössi.

 “Vello, me peame minema,” sõnasin tungivalt, ikka veel vaadates aknast välja. Vaikselt ilmusid nähtavale ka mitmed teised, aeglaselt lähemale sammudes. Ma tundsin õõvastavat hirmu, kõht tõmbus külmaks ja õhku jäi väheseks. Ma kükitasin, et mitte pikali kukkuda. Vello kiunatas mu kõrval.

 “Lähme!” sõnasin ma ja ulatasin talle käe. Ta võttis sellest kinni ja mõne hetkega sain ta püsti vinnatud. Ta toetus kogu oma raskusega mulle peale ja seda raskust oli palju. Ma mõtlesin palju ta kaaluda võiks. Saja ringis kindlasti.

 Kostus kõmakas kui elukas, kes kunagi oli olnud Kalle, vastu esiklaasi lõi. Ma keerasin instinktiivselt sinnapoole. Tema selja taga oli ligi kahekümnepealine kari neid elukaid. Mürtsatuse peale keerasid end mitmed kaugemad elukad ringi ja hakkasid meie poole liipama.

 “Raisk!” sisistasin ma ja viisin Vello bussi tagaotsa. Ka siin oli üks uks. Mõte süttis mu peas.

 “Vello, milline nupp teeb tagumise ukse lahti?” küsisin ma teda õrnalt raputades. Ta ei vastanud mulle, vaid soikus midagi mandariinidest. Ma surusin lõuapärad vihast kokku ja hingasin välja. Nii palju siis temast kasu. Ma sammusin kabiini juurde ja haarasin tee peal käevangu ühe raskema kolmnurkse klotsi, mis paigutatakse bussi rataste taha, kui buss kaldega pinnal pargib.

 Kaks nuppu, mõlemad samasugused. Kes kurat disainib nii busse? Mütsatused klaasil valjenesid, elukaid oli rohkem. Iga löök muutus agressiivsemaks. Neid oli palju rohkem kui enne, ümbritsedes kogu bussi esiosa. Lõputu peade meri pani mu iiveldama, kalbed elutud silmad vahtisid minu poole ja tunglesid justkui ühtne kobrutav mass bussi poole. Varsti ei saaks ma ka tagaotsast enam välja.

 “Persse kah,” sõnasin ma endamisi ja lajatasin mõlemale nupule. Samal hetkel heitsin klotsi sireeni peale. Buss tõi kuuldavale pika kaebliku häälitsuse, mis lukustas mul korraks kõrvad. Vaatasin paremale ja nägin, et bussi uks vajub lahti. Loodetavasti juhtus sama ka tagauksega.

 Samal hetkel kuulsin raksatust, kui esiaknasse pragu sisse löödi. Iga järgnev kõmakas tegi pragu vaid suuremaks. Kõrvulukustava signaali saatel jooksin bussi tagaotsa, et vaadata, kas uks avanes. Sinna jõudes aga vajus mu süda saapasäärde.

 Uks ei olnud avanenud. See oli mingisuguse kodukootud mehhanismiga kokku köidetud, vaid väikene pragu oli kummist ääre ja seina vahel. Kuidas ma seda enne küll ei märganud? Pimedus? Ma kirusin jupstükki ja enda pimedust ning märkasin, et mehhanism, mis ust kinni hoidis oli tehtud plastikribadest. Ühe plastikriba peal oli väike ovaalne kleeps, kus seisis “Maroco”. Nendest mandariinidest oli Vello hämanud.

 “Kuidas see sitt lahti käib!” karjatasin ma. Vastust ei tulnud. Küll aga vaatasin ma taha. Pool bussi oli elukaid täis, enamus neist üritas agressiivselt signaalini jõuda, paar neist oli aga minu poole hakanud sammuma. Mõned laskusid küürakile ja sööstsid kontrollimatult vastu seina või muud objekti.

 “Keera… punast,” ähkis Vello, poolisilmi jälgides mu tegevust. Ta higistas üle keha ja värises kontrollimatult. Ma kobasin mustade pannalde seas ja leidsin punase hoova. Otsisin selle otsa, sorides mustade tükkide vahel.

 Järsku kuuldus karjatus. Selja taha vaadates nägin, et üks elukas oli karanud Vello jala ümbert ja näris nüüd seda, teine tõmbas ta alakõhtu lahti. Pritsis verd, soolikad valgusid laiali ja mehe kriisked, keda olin vaevalt paar tundi tundnud, lõikasid mul läbi hinge. Ma kangestusin ja jäin lihtsalt tumma näoga seda vaatama. Mu pea ei tahtnud seda kinni võtta. Ma tõmbasin meest kätest eemale, kuid see äratas vaid tema kõhus sööja tähelepanu, kes tõstis oma pea ja üritas minust haarata. Ma tõmbasin end eemale ja vist karjatasin ka ise. Vello kriisked olid vaibunud, neli elukat ronis ta otsas, üks küünitas end minu poole, nahast, soolikatest ja verest ligased käed olid minust haaramas. Kas siia ma surengi, mõtlesin, liinibussi koos ülekaalus bussijuhiga? 

 Vali lask kajas järsku mu selja taga. Eluka pea lendas tükkideks, kaela otsa jäi vaid paar riba, mis meenutasid konfette. Ma tõmbasin end tagasi, ärgates justkui transist. Ma vaatasin selja taha ja nägin püssitoru uksepraost sisse piilumas.

 “Kas sa ei kuule või? Lõika need asjad katki ja kiiresti, mul pole palju kuule üle!” mingi mees karjus väljastpoolt, suunates püssitoru järgmisele elukale. Ma koperdasin vastu ust ja tõmbasin kõigest jõust punasest hoovast. Miski andis järgi ja uks, mis seisis pingestatult, avanes kräuksatusega. Ma langesin sellest välja.

 Kaks tugevat kätt haarasid mu ja tõstsid jalule. Mustas villases kampsunis ja teksadega püssimees seisis mu ees ja sihtis uksest sisse, tema mind üleval ei hoidnud. Vaatasin ehmunult selja taha, seal seisis üks noorem mees, seljas nahkjakk ja teksad, tema oligi mu püüdnud. Mehe selja taga seisis noor naine, paks pruun pusa ja nokamüts patsis juustel.

 “Kas sind hammustati,” küsis naine veidi eemale hoides, “või kriimustati või sattus kuidagi muud moodi see aine sulle sisse? Vasta!”

 “Ei. Ei, mitte midagi. Vello sai kriimustada, minuga on hästi,” sõnasin tasakesi. Naine ei kuulnud mind, seega keeras mu püüdja end tema poole ja lausus: ”Ta on puhas, ära muretse.”

 Naine ohkas kergendunult, kuid viipas siis bussi esiosa poole. Elukad proovisid ikka veel sisse saada, mõned neist keerasid end meie suunas. Vanamees võttis midagi vöölt ja heitis selle üle elukate peade. Enne kui granaat plahvatas, olime me juba jooksujalu Männiku teelt kadunud.

                                                                       *

 Metsas oli vaikne, ma poleks eales arvanud, et vaid tund aega oli möödas sellest, kui ma põgenesin meeletult bussist, mille olid üle võtnud mu endised liigikaaslased. Ma istusin, tekk ümber, selg vastu puutüve ja silmad suletud. Mu mõtted rändasid mööda tuttavaid radu. Kas mu perega on kõik korras? Ma polnud nendega ühendust saanud. Kuidas Kerlil läheb? Ka temaga polnud kontakti. Pilt Vellost ei tahtnud lahkuda mu silmadest, see kuidas need elukad teda järanud olid, söönud ja lahti rebinud. Lootusetus mattis kõik, nõrkus läbis mu liikmed. Järsku kuulsin ma kellegi tõusmist.

 Indrek, vanem mees astus minu juurde. Tal oli kortsuline, kuid lahke nägu, tema oma oli ka jahipüss. Selles oli veel neli lasku.

 “Kuidas sul on, tahad nüüd rääkida?” küsis ta. Ma noogutasin. Ta naeratas ja kükitas mu ette maha. Leena ja Jaan istusid veidi eemal ja arutasid sosinal midagi. Jaan oli Indreku vennapoeg, Leena Jaani naine. Nad olid kogunenud Indreku juurde, ainsad suguvõsa liikmed, kes Tallinnas elasid. Ülejäänud pere elas Raplas, või nii olin ma aru saanud. Indreku maja oli aga elukate poolt üle võetud. Sellepärast me nüüd metsas redutasimegi.

 “Ma… ma tulin pere juurde, ema, isa, väikene õde, Sakust…ma ei tea, mis juhtunud on, ma näen esimest korda mingeid olendeid, üks neist oli Kalle, joodik. Ja Vello, bussijuht tõi meid, aga ta sai tee peal haavata, ei pidanud seda millekski ja hakkas kuumenema ja haav kattus mingi…” jäin vait. Leena tihkus nutta. Jaan kaisutas teda. Indrek vaatas süüdlaslikult maha. Mu nägu tõmbus soojaks ja vaatasin samuti maha.

 “Leena väikevend muutus. Ma pidin ta tapma. Ära tema kuuldes hulludest räägi,” sosistas Indrek. Noogutasin vaid ja vaatasin maha. Tundsin end süüdi. Muidugi, kui terves pealinnas on olukord niisugune, siis olen mina viimased paar päeva ja tundi säästetud olnud. Ma oleks pidanud olema tänulik. Kuid kahetsus näris hoopis mind. Kahetsus, et ma polnud siin olnud.

 “Indrek, mis sa arvad, kas mu pere on elus?” küsisin ma. Ta vaatas ikka maha. Siis kuulsin vaikset ohet.

 “Ma väga loodan, aga ma sinu asemel valmistuks halvimaks. Kus sa ütlesid sa elasidki?”

 “Kerese tänaval,”

 “Seal oli park, äkki ei läinud asi nii halvasti kui mujal. Valdekul põleb üks maja, selle kuma oleks ilma metsa katuseta näha. Nelgi tänaval on asi veel kehvem, sõitsin sealt läbi, paar korda suurem hord kui see siin tuias ringi. Rets. Aga me aitame sul su peret leida. Mina vähemalt aitan, ära muretse. Me peame leidma töötava auto, eelmine… puhkab seal,” ta osutas kahe suure männi vahele, kus õrnalt suitses kümme aastat vana Subaru. Mul polnud aimugi, kuidas nad selle sinna vahele olid saanud.

 “Mu isal on üks väikebuss, kui me nad üles leiame, viskame teid hea meelega Raplasse ja sealt ise Türile,” laususin. Indrek naeratas. Siis ulatas ta mulle käe. Ma surusin seda.

 “Siis on meil diil. Leena, Jaan, pange end valmis, me lähme autot saama. Ja leiame Eriku pere tee peal,”

 Jaan vaatas talle otsa ja noogutas kindlameelselt. Ka Leena noogutas, kuid ta silmad olid nutetud.

 Mõne minutiga kustutati tuli ja pakiti asjad kokku. Seda polnud palju, Jaanil üks seljakotitäis kraami, Leenal teine ja Indrekul väike spordikott. Mitte kõige rohkem. Me kõndisime läbi metsa, pistmata nina tänavaile. Jõudnud rabarajalt ära, hiilisime poolkükkis ja pidevalt ringi uurides mööda Kraavi tänavat kuni Valdekuni. Põleva kortermaja kuma tekitas tunde justkui oleks vulkaan purskamas, soojus hoovas ka meieni, kuigi tulest paistis vaid kuma.

 Nägime vaid paari elukat, ju kõik ülejäänud olid asunud teele leegi poole. Nad kõik jooksid, aga see oli hektiline, kord peatudes ja siis taas sprintides. Nad ei suutnud end sirgelt hoida ja põrkasid tihti vastu tänavakive ja poste. Mõned olid vaiksed, mõned huilgasid, mõned urisesid, ühtset häält polnud. Peitsime end ühtede prügikastide taha, kuni nad meist möödusid ja liikusime siis edasi.

 Peatusime ühel mänguväljakul, liumäe all, et edasist plaani kokku panna. Jaan valvas, sel ajal kui mina ja Indrek ümbruskonna kaardi joonistasime. Pidime liikuma mööda Kraavi tänavat, kuni Kereseni ja siis keerama vasakule, et jõuda Vabaduse puiestee lähedusse, kus pidi loodetavasti olema mu pere.

 Püüdsin korduvalt neile helistada, kuid levi puudus. Pettunult vaatasin, kuidas telefoni aku punasesse triivis. Vaid loetud protsendid jäid minu ja infosurma vahele.

 Viimases hädas helistasin ka Kerlile. Mu üllatuseks see kutsus. Kangestusin pinevusest ja jäin kükitades pidama. Üks piiks. Teine. Viies. Kaheksas. Vaikselt vajus mu käsi rippu. Oleksin kõne kinni pannud kui järsku poleks kuuldunud tuttav “Heii”.

 “Kerli, oled sa elus?” küsisin ma, rõõmus meel ülevoolav.

 “Jaa, mul on kõik hästi, pere on elus, pidime end korterist välja võitlema, et autosse saada. Me tuleme teile järgi,” sõnas ta. Ma ehmusin.

 “Ei, ärge linna tulge, see on kaos. Siia tulek on halb idee. Minu pärast pole mõtet end surma saata,”

 “Ega me ainult sinu pärast ei tule. Meil apteegist vaja läbi käia, Sakus käib juba rüüstamine, äkki teil parem olukord. Ma sain väikse kriimu põgenedes, aga see on okei, plaaster peaks selle kinni panema. Igatahes…”

 “Mida?!” ma peaaegu karjatasin. Ei, see ei saanud võimalik olla. Jaan vaatas mind ärritunult ja lõi sõrme suule.

 “Kõik on hästi, ära muretse, see on vaid kriim. Kuule, sa… krre.. ssss…” telefon läks mustaks.

 “Hallo? Kas sa kuuled mind?” küsisin ma elutult tükilt. Mu käed värisesid ja pilk lainetas pisaraist, mis olid silma tunginud. Indrek, kes oli minu ees kõndinud, peatas teised.

 “Mis?” küsis ta. Seletasin paari sõnaga. Ta vajus veidi morniks. Siis lõi ta nägu taas lootusrikkaks.

 “Äkki ei kriimustanud teda mõni hull vaid… lihtsalt…oks? Tee peal kukkus?” sõnas ta küsivalt. Ma mõtlesin sellele. Jah, see oli võimalik, sellises olukorras ikka saab juhtuda midagi taolist. Pole mõtet muretseda. Kindlasti on kõik hästi, sisendasin ma endale. Aga kusagil sügaval oli mul ikka halb eelaimdus.

 “Liigume?” küsis Jaan tasakesi. Noogutasin.

                                                                       *

 Tee oli aeglane, kuid õnneks polnud palju hulle. Üks oli jäänud kinni auto kapoti ja laternaposti vahele. Keha läbistasid mitmed terasvarred, sodiks sõidetud ots oli sulanud kokku eluka alakehaga. Ülakeha oli deformeerunud nagu ülejäänudki, rinnakorv oli punsunud, pea oli vasakult kortsu vajunud, kuid nägu oli nahast puhas. Silmad paistsid tühjana ringi vaatavat, käed kriipisid kapotti. Jaan virutas sellele kirvega ja me jätkasime teekonda.

 Oodates ühe väiksema hordi möödumist, triivisid mu mõtted nakatumisele, ka mina olin haiguse ju läbi põdenud. Minuga polnud midagi juhtunud. Ka mu peres olid kõik kergelt selle läbi põdenud, kas nendega oli ka siis kõik korras? Või ründas see mõnedel hiljem?

 Ühes olin ma kindel, haigus oli seotud nende elukatega. Nii palju ma teadsin ja suutsin järeldada, olin näinud ühte tuttavat inimest, kes nüüd oli elukas. Ka Vello oli muutunud, omandades kibekiirelt sümptomid, mis olid olnud haigusega kaasas - palavik, köha, nohu. Kas ei või see siis olla mingit uut moodi mutatsioon sellest? Kuid kas miski taoline paneks inimesi nii käituma? Ma ei teadnud, kuid ma kartsin, et olin õige mõtteni jõudnud.

 Siis järsku meenus mulle põhjus, miks mu ema oli olnud nii mures ja mind koju palunud. Mu isa oli saanud haavata hullude rünnaku ajal. Kas ta võis ka olla nakatunud? Millal see oligi, eile? Vello muutus kiiresti, kas see tähendas, et… et on juba liiga hilja? Ei, ei see ei saanud nii olla.

 “Erik, kõik korras?” sosistas mu kõrvale ilmunud Indrek. Ju ta oli märganud ma kahvatut ilmet.

 “Mu isa, ta sai haavata poes käigu ajal, ma ei tea, kas nakatada, aga kuidagi haavata,” laususin.

 “Oota, seega me võime kõndida nende parvele lihtsalt peale, kui me su majja siseneme?” sisistas Leena järsult. Ma vaatasin maha.

 “Sa oleks võinud seda enne öelda, nüüd pole meil enam kuhugi minna,” ütles ta. Jaan pomises midagi selle kohta, et niikuinii polnud. Leena vaatas mind kurjalt. 

 “Lähme, nad on elus. Ma… tean seda,” sõnasin kindlalt ja jätkasin kükakil teekonda. Kuulsin Leena ahastavat ohet ning seda, kuidas Jaan teda lohutas. Indrek pani mulle käe õlale.

 “Ära muretse, me püsime su selja taga, juhata ainult,” ütles ta kindlusega. Noogutasin. Kõhus keeras. See, mis ta ütles, polnud julgustav, vaid tuletas mulle meelde ühte vanasõna. Need, kes sulle noa selga löövad, on alati su selja taga.

 Jõudsime läbi männimetsa minnes kiiresti kodumajade ette. Kogu tee püsis vaikus, mida lõhestasid mõned üksikud huilged kaugelt. Ükski hull ei andnud näole. See oli hea, kuid samas õõvastav. Tundsin, et mulle meeldis, kui sain neid näha, mitte ei pidanud arvama, kus järgmine surmatoov elukas varitseb.

 Kaks maja jäi veel koduni, kui järsku kuulsin ma mingit häält paremalt. Vaatasin sinna poole ja nägin kellegi nägu naabermaja aknas. See tundus kuidagi tuttav, aga pimedas ei suutnud ma eristada täpseid näojooni. Millest ma aru sain, oli see, et ta koputas tasakesi aknale ja tegi siis käega liigutuse, kutsudes enda poole.

 Vaatasin taha Indreku poole, ka tema piidles akent, kratsides ühe käega habet ja teisega püssirihma pingutades.

 “Lähme? Kui ta oleks hull, oleks ta juba ammu rünnanud,” sosistasin. Jaan tõstis ühe pöidla, Leena jälgis liikumatult akent. Indrek noogutas ja me ületasime vaikselt tänava. Aiavärav oli irvakil, ilma kriuksumata lükkasin selle lahti ja astusin sisse.

 Olin siin paar korda käinud, mu kunagine sõber, Karl, elas selles majas. Teadsin, et munakivirada viib trepini, vasakule läheb tee selle maja garaaži, paremale on aed, mis asus maja taga. Kõrge tara oli rikkumata, erinevalt mitmest ümberkaudsest hoonest. Maja aknad olid korras, paksud kardinad ees.

 Esiuks avanes vaikselt ja sealt pistis pea välja keegi lühem naine. Tema blondid juuksed olid salguti rebitud, hele triiksärk oli katki. Ta piidles murekortsudes näoga üle tänava ja viipas meid siis sisse.

 Maja esik oli vähe valgustatud, valgus põles kusagil sügavamas majas. Naine sulges meie selja taga ukse. Lukk käis vaikse klõpsuga ja kohe, kui see oli kostnud, muutus ta hoiak. Enne küürus naine ajas end sirgu ja hingas sügavalt välja. Ta näole ilmus väikene naeratus.

 “Jumal tänatud, et keegi veel elus on. Mina olen Maria. Majas on veel paar inimest, küll nad tulevad,”

 “Kes see ülemisel korrusel on?” küsisin mina. See tuttavana näiv nägu ei jätnud mind rahule, justkui oleks liiga kaua vaadanud päikest ja tekib silmile laik, mis ei kao. Nägu oli nii tuttav.

 “Ta on meil vahipostil, keegi teine meist ei näinud nii pimedas, isegi kui tänavalaternad veel töötasid. Nii, kui te tuleks edasi…” Maria juhatas meid mööda koridori sissepoole, kui me järsku kuulsime kiireid samme trepilt. Indrek tõstis instinktiivselt oma püssi, kuid ma lükkasin selle allapoole.

 “Ee-iiik,” kiljatas väike pätakas, kelles tundsin järsku ära oma väikse õe.

 “Jansa, sa oled elus,” suutsin ma nõrgalt sosistada enne, kui väike koolieelik mulle sülle kargas. Ta pruunid juuksed olid kohati katki lõigatud, näol oli pori ja mõned riided olid sopased, kuid ta oli ikka see sama mu väike õde. See oligi see tuttav nägu, keda ma olin enne näinud. Kaks helkivat sinist silma ja väike armas naeratus.

 Ta kaisutas mind nii kõvasti, et korra lõi hing kinni. Ja kui kerge ta oli. Hoidsin Jaanikat tükk aega. Rõõm tulvas minust üle. Sulgesin silmad, tundsin pisaraid laugude all.

 Selles õndsuses aga jõudis mulle midagi kohale. Kui Jansa on siin, siis mida see tähendab ülejäänud pere kohta? Külm raskus vajus mulle kõhtu, ma lasin väikse õe maha ja kükitasin ta ette. See oli müsteerium, kuidas ta sellises kaoses oli suutnud naeratava näo säilitada. Ju see oli vanuse asi.

 “Kus emme ja issi on? Kas sa olid nendega koos?” küsisin temalt. Ta raputas pead, ikka naeratades.

 “Nad läksid aiglasse, issil akkas väga alb. Nad pidid varsti tagasi tulema,” lausus ta, hääldamata h-tähte. Jansa tuttav titehääl, mis vanusega ei tahtnud kuidagi kaduda, pani ka minu muigama. Samas selle muige taga olid mul muremõtted. Kui nad on… olid linnas siis… siis see küll väga palju lootust ei andnud. Kurat küll, miks see pidi nii minema? Miks nad läksid? Jansa polnud veel aru saanud, et maailm on läbi, mulle jõudis see teadmine tasakesi kohale. Kogu senine maailm varises kokku. See ei saanud võimalik olla, aga samas see oli nii.

 “Jaanika, sa tunned seda poissi?” küsis järsku Maria. Mu õde noogutas.

 “See on mu venna, E-ik. Emme issi tulevad ka varsti,” sõnas ta. Ma vaatasin Mariale otsa, ta kahvatus ja naeratus ta näolt kadus. Ta vaatas eemale, pannes käe suule. Ma langetasin pea. Kaks väikest kätt võtsid sellest kinni.

 “Mis on, venna?” küsis Jansa. Ma raputasin pead ja võtsin ta õrnalt sülle.

 “Kohtume teistega, eks,” sõnasin. Ta noogutas ja me järgnesime Mariale elutuppa. Muremõtted ei taandunud mu peast, need tiirlesid aina edasi, ühesama surnud ringina. Kas mu vanemad on elus? Kas Kerliga on kõik korras? Tundsin kerget iiveldust, kuid sundisin end edasi minema.

                                                                       *

 Elutuba oli küllaltki ruumikas, kahe pika diivani ja lauaga, akende ette olid lükatud kapid, lisaks olid akende ees ka paksud kardinad, mida olime väljast näinud. Valgust andis üksainus laualamp, mis täitis toa kollaka kumaga. Toal oli kaks väljapääsu, üks viis esiku poole, teine kööki, mis hetkel oli ümber ehitatud ajutiseks laoks, see oli täis kaste, purke, konserve, pakke ja muid anumaid, mis hoidsid toiduaineid, lisaks olid köögilaual hunnikus relvad ja laskemoonakarbid. Mitu kanistrit vett oli laotud köögisaare kõrvale.

 Meie seltskond oli suuremaks saanud. Olime põgusalt kõik tuttavaks saanud ja olin kohe aru saanud, kuidas need inimesed ellu jäid. Suurem osa seltskonnast oli militaartaustaga, Maria mees Peeter oli leitnant, tema rühmast olid siin ka Urmas ja Karmo. Kõik olid relvastatud ja lahingkogemusega.

 Peeter istus diivanil, Maria kaisus, Urmas oli valvel eeskojas, jälgides ust, Karmo istus ülemisel korrusel. Neil oli kaasas väike arsenal, Indrek sai oma püssile mitukümmend padrunit juurde ja patsutuse õlale ettenägelikkuse eest, lisaks sellele ühe väiksema toa, kus puhata. Jaan ja Leena olid leidnud toa, kus silm looja lasta, ka ma ise olin üpris väsinud. Jansa mu külje all juba magas. Ta oli pääsenud vaid tänu sellele, et Maria oli näinud teda õues, kui nende salk selle maja endale võttis. Mure tüdruku pärast oli pannud naise teda hoolt kaasa haarama ja Jansa polnud vastu punninud, ju ta sai aru, et midagi on jamasti.

 Pere olin ma korraks tahaplaanile lükanud. Mul oli uus mure: Kerli. Kas ta kriimustus võis tõesti eluohtlik olla? Kas ta jõudis üldse läbi nende elukate Männiku teel? Mu pead vaevasid mõtted ja kahtlused ja mulle tundus, et raiskan niisama istudes lihtsalt aega, aga Peeter tegi mulle selgeks, et pole mõtet pimedas enam välja tikkuda, isegi kui nii tähtsa inimesega tegu. Pidin olema oma väikeõele olemas praegu. Seda ma ka tegin.

 “Seega, Erik, sina tulid Sakust. Mis bussijuhiga juhtus? Täpsemalt, ma mõtlen, kuidas me peaks käituma, kui keegi nakatub?” küsis Peeter. Ta raudhallid silmad puurisid minusse, kuigi ta kehahoiak viitas rahulikule olekule, kuid samas miski tema juures oli kogu aeg pinges.

 “Ta muutus… ma ei teagi, tunniga? Väike kriimustus kaelal, köha oli tal enne juba, kui ma seda parandada üritasin, siis oli sellel mingi moodustis peal juba,”

 “Aga milline ta muutumine oli? Palavik? Oksendamine?”

 “Palavik jah, vappumine üle keha ja nõrkus…jah, see ka. Ning siis viimaks täielik jõuetus,”

 “Huvitav. Ja kas sa puutusid ta verega või ükskõik millega kokku?”

 “Ei mäleta, algul kui plaastreid panin haavale, siis äkki? Aga ma hoidsin eemale sellest pigem,” laususin haigutades. Peeter noogutas ja tegi siis liigutuse nagu viipaks mind lähemale, kuigi ei tõusnud ise kuidagi. Ka mina ei tõusnud.

 “Tead, meid kutsuti poistega teenistusse, et sellega võidelda, iga “nakatunu” kästi maha lasta. Kästi valmis olla, kuid staabis, seal samas, Saku poole, oli kõik tühi. Mõned mehed lahkusid relvadega. Nad ei jõudnud kaugele, rahvahulgad hakkasid märatsema. Me ise pagesime selles segaduses. Hea oli ka.”

 Noogutasin. Suur saladus või asi. Olin lootnud juba miskit erilist. Vaikus sigines tasakesi, pidin end vaevaga ärkvele sundima. Jututeemat oli vaja.

 “Mis sa arvad, kust see kõik järsku tuli? Ma mõtlen, et see on eelmise haigusega seotud, mis sa arvad?”  küsisin ma. Peeter jäi mõttesse. Ta kratsis lõuga ja paitas Mariat, kes oli magama jäänud.

 “Ma arvan, et sul on õigus. Ju see levis aeglaselt meis kõigis, põdesime läbi, pisikud jäid osalt sisse ja siis haigus ühe korraga muteerus, paljudes korraga. Väga surmatooval viisil, mainin ära. Sellisel juhul võime me iga hetk muutuda. Kuid ma tunnen, et suurem muundumine on lõppenud, nüüd on ainult need, kes muutusid, ülejäänud oleme meie, inimesed,” lausus ta. Ma noogutasin vaid, jutt tundus mõistlik.

 “Miks siis osad muutusid ja osad mitte? Ja et kõik korraga ka veel? Ma ei mõista seda,” sõnasin tasakesi.

 “Ma arvan, et see on midagi muud kui vaid bakteriaalne viirus. Uus mutatsioon jah, aga see on ühenduses kõik. Nagu seeneniidistik. Iseseisvad üksused järgnemas süsteemi juhtimisele. Me lasime ühe ribadeks, pead ei hävitanud. See kukkus maha ja kahe minutiga jooksid kaks hordi meie peale kokku,”

 “Päriselt?”

 “Päriselt. See oli rets. Aga tänu püssidele saime ära lipsata,” lausus mees ja patsutas püstolit.

Järsku kuulsin kiireid samme ülemiselt korruselt. Vaistlikult surusin end veidi kükki, kuid kui Karmo ümar nägu ukseavasse ilmus, kadus pinge minust kohe. Peeter oli haaranud püstoli, kuid lasi sellest siis lahti.

 “Peeter, ma sain raadiol sõnumi, sa tahad seda kuulda,” lausu ta. Mees tõusis aeglaselt püsti, asetades Maria pea diivanipadjale. Siis viipas ta ka minu kaasa ja ma tõusin, jättes Jansa tasakesi magama. Tüdruku hingetõmme kiirenes hetkeks, kuid siis jäi ta uuesti sügavasse unne.

 Trepp oli järsk, kuid me sammusime kiirelt ja vaikselt seda mööda üles. Jaan pistis pea ukse vahelt välja, kuid sulges selle siis uuesti. Ju ta usaldas sõdureid. Ka mina usaldasin. Aga tundus, et Peeter oli mu omaks võtnud. Olin uhke selle üle.

 Raadio sahises tasakesi toas, mis kunagi oli olnud mõne lapse magamistuba. Multikategelasega tekk lamas maas voodi kõrval. Laud, mis nüüd oli puhtaks tehtud, oli auto kujuline, põrandal olid laiali klotsid. Kapid, mis olid iga akna ette nihutatud, olid täis mänguasju. Vaid üks aken oli katmata.

 Laual seisis raadio, kaks nuppu sageduse ja helitugevuse kruttimiseks. Selle tagant vonkles välja juhe, mis jooksis läbi irvakil akna katusel oleva antennini. Sahinas tundsin ära ma teatud sõnad, mida ma lauseks kokku ei suutnud panna.

 “Kuuled?” küsis Karmo. Peeter kuulatas, kruttides veidi nuppu, et paremat helikvaliteeti saada. See paranes veidi ja siis sain ka mina aru, mida raadio kordas. See algas ingliskeelse tekstiga, millest suutsin eristada vaid mingi akronüümi: ICFL. Pärast lühikest teadaannet jäi paus ja kõlas ka eestikeelne tekst:

 “Kõigil lahkuda Tallinna piirkonnast enne päikesetõusu, koidikul toimub pommitamine. Te olete hoiatatud ÜKVL-i poolt. Kordan, kõigil lahkuda Tallinna piirkonnast enne päikesetõusu, koidikul toimub pommitamine” sõnum kordus ka vene keeles. Peetri nägu süngestus, ta vaatas järsku selja taha, mulle otsa.

 “Ärata kõik, me lahkume nüüd. Karmo, otsi meile sõidukid, mis kümmet inimest ja kogu varustust veaks,” Peeter jäi raadiot kuulama, kui me Karmoga käske täitma läksime.

 “Kaks maja edasi peaks olema üks minibuss, loodan, et see teadmine aitab,” sõnasin trepist alla minnes. Karmo noogutas.

 “Sa oled siis kohalik siin, et tead?” küsis ta. Ma ei teadnud mida vastata. Kas meist keegi oli enam kohalik selles maailmas? Kas see kuulus enam meile? Või olid selle omandanud monstrumid?

 “Kunagi olin kohalik,” laususin vastuseks. Teadmine, et maailm oli lõppenud, imbus aeglaselt minusse. Ma surusin selle sinna samasse taganurka ajus, kus oli mu mure Kerli pärast. Mis temast saanud oli? Kas ta oli veel elus? Ma tundsin muret, kuid teiste kohustuste olemasolu oli veidi varjutanud temaga seonduva. Lootsin, et temaga on kõik korras.

 “E-ik, kuhu me läheme?” küsis Jansa, kui ma ta üles olin äratanud. Ta hõõrus haigutades silmi ja jälgis saginat, kui toidu-ja joogikraami kottidesse pakiti.

 “Kuhugi, kus on parem. Ära muretse, kõik on hästi,” sõnasin rahulikult. “Ma lähen vaatan, kuidas aidata saan, sa püsi siin, onju.” Ta noogutas vastuseks.

 Ma astusin Maria juurde, kes heitis mulle kaks spordikotti konservidega ja kupatas esikusse. Tassisin koos Peetri ja Urmasega kaste esikusse, neid tundus nii kohutavalt palju, eriti ligi poolsada liitrit vett.

 “Kust te kõik selle kraami saite?” küsisin ähkides Peetrilt, kes just Indrekule kolmandat kotti selga aitas. Jaan ja Leena aitasid Marial pakkida, samal ajal kui meie asju toimetasime. Jansa oli istunud köögisaarele ja joonistas midagi, mida ta keeldus mulle näitamast.

 “Osa oli siin juba ees, tundub, et kohalik pere oli korralikult varunud. Neid ennast aga ei ole siin, muidu ma tänaks südamest kõige eest,” lausus Peeter ise kolme kanistrit vedades. Ma noogutasin, kuid ei hakanud mainima, et tundsin maja kunagisi elanikke. Niikuinii polnud neid siin, mis sellest enam. See maja ei kuulunud enam kellelegi.

 “Mis kell see päike tõuseb?” küsis Indrek. Peeter kehitas õlgu ja tassis edasi.

 “Meie oleme selleks ajaks juba läinud. Olgem mureta. Kuuled, Karmo ajab autot ette. Urmas, teeme tee autoni vabaks, siis teised saavad asjad sisse tarida. Ning siis kaome siit,” sõnas ta entusiastlikult. Asjad istusid esiku põrandal organiseeritult, kuulsin tuttavat mootoripõrinat, kui valge minibuss aia ette sõitis.

 Peeter lükkas ukse lahti, suunates püssi õue, Urmas kattis teda teiselt poolt, kui nad kummalgi pool väravat valvesse asusid. Kõik tassisid kaupa, ka Jansa võttis väiksemaid asju ja asetas neid pagasnikusse. Kui ma temast korra möödusin, seisis ta paigal ja vaatas aiast välja, veidi end küünitades, et ühest autost üle piiluda. Ühtki hullu ei paistnud silmapiiril, kuid kartsin, et iga hetk on võimalus neid silmata.

 “Mis on, Jansa?” küsisin õelt. Ta vaatas oma suurte silmadega mulle otsa.

 “Mis siis kui emme issi tagasi tulevad? Nad pa’andavad väga kui meid ei leia ju,” lausus ta, nutuvõru ümber suu. See, et tema nutma puhkeks, oli küll viimane asi, mida ma hetkel tahtnud oleks. Võtsin ta sülle ja kussutasin vaikselt. Leena heitis mulle mürgise pilgu, kuid tassis edasi. See naine hakkas mulle aina vähem meeldima, ma ei saanud aru, mis tal minu vastu oli.

 “Ma kiljutasin neile kilja. Siis nad teavad, kus me läksime,” sõnas tirts tasakesi taskust kortsu volditud ja värviliste kriitidega maalitud kirjakest näidates. Ma vaatasin seda. Arusaadavalt olin joonistatud mina ja tema ning auto ja maja ning tee. Võtsin lehe ja voltisin selle uuesti kokku. Panin Jansa maha astusin Peetri juurde.

 “Mu maja… see on siinsamas, ma viskan läbi ja jätan selle sinna, siis Jansal on süda rahul. Äkki leian isegi midagi majast,” sõnasin. Mees noogutas.

 “Sul on max kümme minutit, tee kähku. Pea meeles, kui midagi juhtub, ootame me Männiku teel, linnast väljas. Pärast päiksetõusu oleme läinud, pea seda meeles. Ja sinna pole palju aega, märkad, juba on valgem. Me jookseme ajaga võidu siin, onju. Jansa saab igal juhul kaasa võetud, seda ma luban,” lausus ta. Noogutasin ja kangestusin siis.

 Selles suunas, kuhu ma vaatasin, Peetri selja taga paistsid hullud. Neid oli korralikult, väiksema hordi jagu. Tulid nad teiselt poolt kui mu maja ja ma näitasin kohe Peetrile ka. Poleks isegi pidanud, sest kohe tõi üks hull kuuldavale huilge, mis kajas tänavalt vastu. Mees keeras end ja võttis nad kohe sihikule.

 “Tee kiiresti, viis minutit nüüd,” lausus ta ja karjus siis kohe: ”Meil on seltsi, mehed, haarake relvad, naised, kandke edasi. Eluga!”

 Ma lidusin juba teises suunas. Tagasi vaatamata keerasin ma aeda sisse, garaaži uks oli kinni. Garaaži ees oli seisnud minibuss. Lasud kajasid hästi vastu, kuid ma ignoreerisin neid.

 Tuttav sinine maja ja valge uks, mis oli irvakil. Kas mu vanemad tõesti jätsid selle nii? See polnud väga nende moodi. Tõmbasin ukse lahti ja lendasin sisse, esikus lõi vastu mulle laiba ja rooja lehk, mis oli olnud ka Vello haavadel. Haarasin esimese kättejuhtuva asja, mis meenutas relva – selleks oli kingalusikas – ja astusin aeglaselt edasi.

 Maja oli nii tuttav. Esikust viiv tee elutuppa, trepp üles, köök, kus rippusid pannilapid, mida ma olin käsitöö tunnis teinud. Iga asi meenutas mulle eelmist maailma, kuid oli juba läbi imbunud sellest uuest. Haises, õhk oli teistsugune, asjad olid kohati paigast ära, lamp ümber ja kardinad katki. See oli nagu kohtumine vana sõbraga, kes ei tunne sind ära.

 Panin paberi lauale ja olin lahkumas, kui kuulsin mingit heli. Tardusin. Raisk, kas mõni neist oli siin sees? Kas ma olin avastatud? Pigistasin kingalusikat, mis nüüd tundus nii kohutavalt kehv relv. Liipasin köögi poole kui silmasin järsku midagi. Verejälg söögilaua ääres. Toolid olid paisatud põrandale, kõige suurem kööginuga oli puudu.

 Tõmbasin sahtlist suuruselt teise ja igaks juhuks pistsin lihahaamri vöö vahele. Niisama. Järgnesin verejälgedele, hais läks hullemaks. See jõudis trepi alt läbi ning siis ukseni, mis oli kasutusel olnud panipaigaga. Uks paistis ülemistelt hingedelt ära kukkunud olevat. Alumised olid kinni ja hoidsid nii ust avanemast. Vereloik oli suurim selle ees.

 Järjekordne kolksatus ja nüüd ka rägin, mida olin kuulnud neid elukaid tegevat. Neelatasin ja astusin lähemale. Põrand mu all kriuksatas ja, kes iganes seda häält tegi, jäi vait. Sekund hiljem jätkas see veel intensiivsemalt. Mis kurat see küll olla võis? Kartsin ust avada, kuigi seisin juba otsapidi vereloigus. Ju see teadis, et ma olen kohal.

 Võtsin lingist, pigistasin seda tugevasti, ootasin hetke ja avasin siis järsult ukse. Kõigepealt tulvas vastu mulle hais, seejärel nägin hullu, kes oli siruli maas. Tundsin elukas ära oma isa tuttava silueti koos tema tavalise pruuni pintsaku ja siniste pükstega. Ta oli muutunud, ta kehal olid ülemäärased paised, üks jäse liiga pikk, teine liiga lühike. Ta tundus haaravat midagi, kuid ta pähe oli löödud kööginuga.

 Imelikul kombel haaras mind apaatia. Ma ei uskunud seda, mida mu silmad mulle näitasid. See ei saanud lihtsalt võimalik olla. See pole päris, ei ole. See on vaid unenägu või midagi muud vale, see ei saa olla päris. Virvendus mu silme ees ei andnud järgi, lainetas ikka veel.

 Järgmine heli tõi mu välja transist. See oli kolin ja seejärel urin ning kähin, mis toa tagaotsast kuuldusid. Vaatasin ja nägin seal hullu. Kuid hullu, kellel oli mu ema vägagi tuttav nägu. Ta oli kinni ühe raske riiuli all, ta jalg oli lõhki puretud ja keha ebaloomulikult muundunud. Nägu oli nahast paljaks kriibitud ja hambad irevil naksas ta minu poole.

 Ma karjatasin vaikselt ahastusest ja langesin põlvili. See ei saanud võimalik olla. Miljon mõtet tulvasid läbi mu aju, pilt lõi virvendama mu silme ees. Ei, ei, ei, see ei olnud võimalik. Nad pidid elus olema. Need olid mingid teised hullud. Mingid teised, teised…

 “Eeee-iik, kus sa oled?” kuulsin järsku selja tagant, eesukse poolt. Jansa oli mulle järgnenud. Kuidas ta minema sai? Vahet polnud. Türa, mida ma teen? Kas ma lasen tal seda jubedust näha? Kui ma tahan oma ema piinad… lõpetada, siis ma pean seda tegema. Aga kui ma tahan õde säästa…

 “Jaa, kohe seal,” sõnasin ja tõusin. Pühkisin pisara ja lükkasin ukse kinni. Urin vaigistus veidi kui uks sulgus, kuid ei jäänud täiesti vait, see valjenes iga sammuga, mis ma lahkusin. Astusin kiirel sammul sealt eemale, haarates hooga Jansa kaenlasse ja astusin välja. Pisar voolas mööda mu nägu alla ja ma pilgutasin kiiresti, et ülejäänusid peita.

 Maja mu selja taga kõrgus kui tume kalju, laine, mis tahtis mind neelata. Ma tundsin justkui selle varju ja selle survet endal kui ma eemale kõndisin, avatud aiast läbi ja püsse paugutavate meesteni jõudsin. Paugud kostusid justkui läbi vati, need toimusid kusagil kaugel. Ainus, mis reaalne oli, oli mu väikese õe raskus mu süles. Ta hoidis tugevalt minust kinni. Lootsin, et ta polnud näinud seda. Ma polnud kuri, kurb, ega midagi, täielik tühjus valdas mind.

 “Kurat, kobi autosse, minek. Jõudsid kah,” sõnas Peeter kärsitult. Nägin eemal Jaani, kellel puudus pool alakeha. Laubas oli tal värske kuuliauk. Leidsin end mõttelt, et kumb see oli, kas Peeter, Karmo või Urmas? Tema peal lamas nuuksuv Leena, keda Maria eemale tõmbas.

 Istusin tagaistmele, Jansa süles ja nägin enda ees hüsteeriliselt nutvat Leenat, keda suruti istmele. Urmas tõmbas teda, Maria hoidis teda jooksmast. Leena aga siples nagu pöörane.

 “Kas sa jääd vait. Jaan on surnud, ära nüüd hala. Ela!” käratas Indrek talle järsku. Jansa kattis oma kõrvad kätega ja surus end sügavamale kaissu. Leena vajus lõdvaks ja tõmbas istmele kägarasse. Urmas hüppas autosse ja noogutas Peetrile.

 “Kõik peal? Läksime siis,” sõnas Peeter ise ka autosse karates. Ta hoidis püssi justkui väikese kahuri väljas ja tulistas hulle jooksult. Karmo surus pedaali ja kihutas nagu pöörane, ju ta oli märganud elukate kiirust.

 “See on tema süü, tema süü, tema on süüdi,” kuulsin järsku selgelt Leena sosinaid. Ta jälgis altkulmu mind ja Jansat, kes mul känkras süles lamas. Naine keeras end seljaga minu poole ja pomises edasi. Kuulsin midagi vaid kättemaksust. Näitasin talle selja tagant keskmist. Osa minust oleks tahtnud ta hoopis ära kägistada.

 Auto keeras järsult paremale ja sirge tee paistis meie ees. Peagi möödusime linnasildist. Bussi kõrbenud skelett jäi kaugele taha.

                                                                       *

 Päikeseratas roomas aeglaselt taevavõlvile, oranžikas kuma paitamas maailma, mis teda nii kaua janunenud oli. Männitukad lõid lõkendama, karjäärivesi sillerdas tõusva päikese kiirtes. Tee viis sirgelt põhja suunas, sinna, kus oli öösel paistnud Tallinna kuma. Nüüd oli see kuma kadunud ja asendanud järk-järgult heledamaks tõmbuva tumeda laotusega.

 Tumesinise audi katusel seisis teismeea lõppu hoidev tüdruk. Ta tumedad juuksed voogasid lainetena, ta peen keha oli sirge, kui ta seiras teed linna poole. Kohati vaatas ta ka mujale, kuid põhifookuses oli see tee osa. Auto pagasiruumis käis ümberpakkimine, kui tüdruku vanemad kotte välja tõstsid, neid lahti tegid ja osa asju maha viskasid, et teha ruumi muule kraamile, mille nad leidnud olid.

 “On siis vaja päiksekreemi või?” küsis mees.

 “No äkki on. Ära pista siis kotti. Kindlasti on sul rohkem kasu sellest kaardipakist,” nähvas naine vastu.

 “See on limiteeritud väljaanne, allkirjastatud,” pomises mees, kuid heitis kaardipaki siiski eest, et järjekordsele purgisupile kotis ruumi teha. Terve tagumine osa autost oli laotud täis toitu ja jooki, mille pere oli kokku kraapinud teistest autodest.

 Audigi polnud nende oma, nende originaalne auto seisis veidi eemal, kapott verine, klaas lägane ja auto all vonklemas punane jutt. Nad olid sõitnud ühele elukale otsa ja teelt veidi välja keeranud. Uus auto tundus ainus loomulik valik. Ning tee ääred olid täidetud peatunud sõidukitega.

 “Kerli, kas sa tuled appi, ma võin ise vahti minna? Sa saad ju oma katkise käega tõsta, onju?” küsis ema, vaadates abitult tütre poole. Too raputas pead ja pomises midagi “eip-i” sarnast. Ema ohkas, kuid tütar astus ikkagi auto katuselt maha.

 “Aitäh, kallike,” sõnas ema ja proovis katusele ronida.

 Järsku oli kuulda kumedat mütsu, paugatust ja raginat. Kerli pistis pea auto tagant välja ja vaatas linna poole. Algul ei silmanud ta midagi, kuid sekund hiljem käis jälle see sama heli. Ning seekord ta nägi tulejutti, mis üles paiskus. Paugud valjenesid, tulelondid lõid aina kõrgemale. Punane päiksetõusune tuli sütitas linna. Kusagil plahvatas midagi tõeliselt suurt, ju gaasitoru, väiksemad plahvatused liikusid nüüd jälle kaugemale.

 “Mis kurat see veel oli?” sõnas isa. Ta hoidis käes purki õlut ja teist purki lihaga. Ta kaalus ühte ja teist ning pani siis liha kotti, õlle kahjutundega maha asetades. Paukude peale oli ka tema uudistama asunud.

 “See on see, millest raadios räägiti, päiksetõusul hakkaski pommitamine. Jumal, ma loodan, et Erikuga on kõik korras. Kõne katkes nii järsult, ma ei saanudki teda rahustada,” sõnas Kerli ikka veel kaugusse vaadates. Ta masseeris oma kätt, mille oli kukkudes mööda trepikäsipuud lõhki tõmmanud. Õnneks said nad selle ühe Fiati esmaabikarpi kasutades kiiresti kinni pandud.

 “Nojah, ma ka loodan. Meil pole aga muud teha kui ots ringi keerata ja maale kihutada,” lausus ta isa ning jätkas laadimist. Asjad olid otsa saanud, vaid ebavajalik istus maas veel.

 “Nii, kus on selle masina võti?” küsis ema alla ronides.

 “Sinu käes polnud?” küsis isa.

 “Ei, ma mõtlesin, et selle pere mehel on see kusagil peidus,” sõnas ema vastuseks, toonitades sõna “mehel”.

 “Jajah, küll see siin kusagil… ei mitte see tasku siis,” sõnas isa taskuid kobades.

 “Sa kaotasid need. Hea tüüp noh,” ahastas ema. Kerli ronis taas auto katusele ja jälgis kuumusest hõõguvat horisonti linna kohal. Tallinn põles. Polnud kahtlustki. Kes seda tegi, seda Kerli ei teadnud. Mingi tähtede kombinatsioon, mis meenutas kehalise tundi.

 Väreleva silmapiiri alt, seal, kus tee kohtus metsaga, paistis midagi. Väike valge laik, justkui silmas oleks miskit. Kerli hõõrus silmi ja kissitas neid, kuid paremaks pilt ei muutunud.

 “Issi, kas sul binokleid on?” küsis ta.

 “Kusagil ikka on, ma arvan. Nii… näe siin need ongi, milleks sul vaja läheb?”

 “Midagi on seal,” lausu Kerli ja vaatas läbi klaaside. Ta jälgis pingsalt minuti, kuni binoklid kukkusid ja ta suure hooga autolt maha hüppas.

 “Nonoh, preili,” hüüatas ta ema. Kerli aga ei oodanud. Ta astus sihikindlalt vastu valgele minibussile, mis suure kiirusega tema poole liikus. Umbes kahekümne meetri kaugusel see peatus. Kerli ei saanud aru, kes roolis oli, kuid numbrimärgi tundis ta iga kell ära.

 Uks avanes ja välja piilus tuttav nägu, mis paistis kurnatud murest, kuid nüüd uskumatust rõõmus säras. Öö koormad olid hetkeks unustatud, kui Erik tüdruku juurde tormas ja ta embusesse võttis.

 Kõik pidi nüüd korda saama. Öö oli läbi, uus päev oli algamas ning selle uue päevaga ka uus ajastu. Uus ajastu, kus inimkond oli jahitava rollis. See oli roll, mida me polnud ammu mänginud.