Kunagi ammusel ajal oli Noami Charn kindlasti väärt kõiki neid miljoneid, mis tema kuulamise – ja sugugi mitte vähem ka vaatamise – eest välja käidi. Essence Idol oli kuulsaim alternatiivse muusika punt ning valitsusvastaste protestide eestvedaja nii lõppevas hipi- kui hakkavas jupimaailmas. Kes kordki näinud seda pööraselt enesekindlat ja veendunult pöörast naist, ei unustanud teda ilmselt iial.

            Helke, Primula isa, kelle poisikesepõlve täitsid omakorda tema isalt kuuldud vaimustus­õhkamised, polnud igatahes midagi unustanud. Ei Noami skandaalseid alastiüritusi läbipaistva poliitika nimel, ei kinniteibitud suuga lauldud kontserte tsensuuri vastu ja sõnavabaduse kaitseks, ei naisi ahistavatele poliitikutele üle maailma saadetud minigiljotiine ega suurfirmade ja sõjardite kokkuleppeid paljastavaid improesinemisi. Primula oli neist tüdimuseni kuulnud, kuid ise ta – ullike humanitaarilma laps – neid näinud ei olnud. Ja nüüd, kui Noami Essence Charn Idol tuli neile lausa koju kätte (no tuli samakeelse naaberosariigi pealinna, mis Primula kodust vaevu 300 km kaugusel) ning Primula isal oli parasjagu tütrega taastutvumine käsil, lõi Helke pileteid lunastades kaks kär­best ühe hoobiga.

            Primula just otse ei jaganud Helke ekstaasi, aga tal oli ees raske lahutusprotsess, seljataga tüütu varajagamine... ja vähemalt teaks ta siis, mille järele papa keelt limpsab. Kui papa pärast kont­serti seda va keelt ikka veel limpsab. Sest tegelikult on ka isa Helke juba pehme humanitaarilma laps ning hindab rahulikku demokraatlikku otsustusprotsessi ja leebet selgitustööd. Primula arvas, et papa saab oma sisemise metslase paar korda kuus öisel ajal punase tulega üle tee minnes kuhjaga välja elatud.

            Kontsert toimus vanas rekkade teeninduskeskuses, iseenesest NECI-le just täpselt õige koht: tühjaks röövitud ja läbinisti kõledalt tehniline stangede, metallredelite ja laes rippuvate robotkäppa­dega saal, kuhu oli kokku tassitud paar tuhat tooli, rahvastaadioni ebamugavaid, kuid vastupidavaid pinke, õhus hõljus õli ja kõrbeva plastiku lääge hais ning lava aset täitis külilikeeratud ja hullupööra lömmis kaubakonteiner. Piletid, välja lõigatud tont-teab-millistest hoiatustahvlitest (Primula pileti taga oli näiteks selge tuleohtlikkust näitava piktogrammi osa, papal samas ainult poolik suur Ä täht), koguti taaskasutamiseks kokku. Vastu said Primula ja Helke kahepeale liitrise pudeli vett, paki kõige odavamaid juustuviile (neid, mis näevad välja nagu hea sulajuust, ent maitsevad nagu plastik) ja kaks viietollise läbimõõduga roosa-kollase-sinise-kirjut pika pulga otsas troonivat klaaskommi­ketast. Koos manitsusega proviandi tarbimisel kokkuhoidlik olla; pole teada, millal saabub järgmine toiduabi. Helke hirnatas vaimustunult ja rebis oma juustupaki lahti, et esimest viilu õngitseda ja tütrelegi ulatada. Primula meelest tuli kõrbeva plasti lehk just neist pakkidest, ta ei tahtnudki.

            Nad kõmpisid toolide poole ja nägid tagasi vaadates kõhna vana naist, kes juustupakkide kastis sobras – see oligi Noami. Ta nägi välja nagu oma noorpõlvepiltide karikatuur. Mõned eakad, kuid ikka veel heas vormis, mehed ja kaks nolki ronisid konteineri otsa. Muusika tõmmati käima.

 

Kontserdi nimi oli „Harjutused iseseisvaks eluks, üldkasulik rahvaloeng”, aga esimene pooltund oli üles ehitatud kunagiste lööklugude taasesitustele ja töötlustele. Primula ja Helke undasid rõõmsalt kaasa – kumbki ei pidanud tegelikult viisi – ning õõnes tunne Primula kõhukoopas andis järele. Primula oli kartnud, et peab mingites sotsiaalsetes katsetes osalema või vaatama, kuidas Noami midagi jõledat teeb, näiteks avalikult kellegagi seksib... Eih, vaatamine vaatamiseks, see ei võta tükki küljest, just võikaid eksperimente publiku seas ja publiku peal pelgas Primula.

            Et miks ta siis üldse siia tuli? Kui papa ta kontserdile kutsus, polnud Primula sellele mõel­nud. Hirm oli alanud hetkest, mil piletid neile koju toodi. Käskjalg oli suur tugev mees, tal oli käes must ametliku välimusega dokumendiplokk ja ta käskis neil alla kirjutada mitte piletite kättesaamise pärast, vaid vabatahtliku nõustumise ja riski vähendavate nõuete teavituse läbilugemise kohta. Ja kui tavaliselt ukselt uksele käivad müügimehed ei oota, et toodud paberid läbi loetaks, siis too tüüp sundis neid rahulikult, ent järelejätmatult kogu teksti tähelepanelikult uurima ja oleks arvatavasti küsimustelegi vastata püüdnud. Niisiis lugesid Helke ja Primula teksti – peenike kiri kolmel leheküljel – ning kirjutasid seejärel alla vabatahtliku osalemise, hilisemate kaebuste mittekehtivuse ja turvariskidest teadlik-olemise dokumendile. Kõik nägi välja nagu ravimikatsetuste puhul. Primula sõbranna Keyla oli kord mingi uue päikesekaitsemeigi juures katseisik olnud ja täidetavaid hoiatuste, kinnituste, nõustumiste ja viimaks tagasiside pabereid oli kaugelt enam kui asi väärt. Primula oli veel nalja visanud, et kõigi nende allkirjade järel oleks Keyla võinud vähemalt kullast nina saada... ja vahest ka kiila minna. Keyla polnud tookord just õnnelik, aga läks leebemaks ja oli sõbranna edasi, kui mõistis, et oma lolli nalja oli Primula jaganud ainult tema, Keylaga, mitte näiteks riputanud kogu sõpruskonna ühisele teadetetahvlile. Primula oli kurja sõnaga, ent tagaselja susserdaja ta ei olnud, no ja tegelikult taipas ta juba nalja lõpul Keylale otsa vaadates, et see polnud eriti andekas huumor.

            Miskipärast oli allakirjutet paberipakike tekitanud Primulas ebamugava tunde, nagu peaks ta nüüd oma tookordse kuritahtlikkuse eest vastutust kandma. Ta oli kogu aeg oodanud, et keegi teine tema arvel umbes samasugust nalja viskab, ja kui seda ei juhtunud, tekkis tal vastik ebausk, et tulev kättemaks on veel palju hullem.

            Noami turnis tudinal konteiner-lavale ja liitus lauludega. Kulus veel 20 minutit. Primula püüdis esimese pooltunni õndsat olemist säilitada; Helkel paistis see korda minevat, aga Primula libises pöördumatult olevikku. Kas sellepärast, et ta oli naine ja Noami näis kuuluvat just nende naiste hulka, kes ka vanuigi jätkuvalt meeste kirgi kütavad ja kelle vastu seega kõik harilikud naised instinktiivselt kahtlustavaid vaikusemüüre püstitavad?

            Noami riietus oli endise maine vääriline: must pükskostüüm, miljardi pandlaga nahksaapad, tööriistavöö pussi, mutrivõtme ja laserlõikuriga, kiiver ja kaitseprillid, sinna juurde kaitsevärvides pehme kašmiirõlasall ning peened sõrmkindad. Käes tavaline must kiirkirja-alus, randmel hiigel­mõõtu kolme sihverplaadiga kell, seisis ta seal meeste kõrval, meikimata – või pigem üliosavalt meigitud – ainsaks ehteks hõbedane vööpannal. Ja valitses saali.

            Noami hääl oli ta välimusega ühtne – karm, iseteadlik ja käre. Või nagu Päevalehe muusika-arvustaja poeetiliselt kirjutas: „...vahe nagu sõjaväearsti skalpell, mürkgaasidest kahjustatud ja valu­lubadusest tiine”. Primula polnud ekstaatilise valu pooldaja. Tema mees oli seda, aga ta ise, ei, ei mingil juhul. Papa ei teadnud, kuid need erinevused olid Primula abielu hävimise peapõhjuseks. Noami häält kuulates pidi Primula tahtmatult ka oma abikaasa erisoovidele mõtlema.

            Muusikud lõpetasid ning Noami alustas üldkasuliku loenguga, osundades kuulsat lauset „Tõde on kusagil olemas”. Osundades ja osatades. Sest kui Noamit uskuda, on valitsused ja võimu teostavad ametnikud tõde nii pikalt varjanud, et see, jagatud paljudesse kaustadesse, killustatud ja valega segatud, ei lähe enam tõena arvesse, kuna on muutunud nähtamatuks ja eristamatuks.

            Noami küttis publiku üles; tõesti, isegi rahumeelne konflikte vältiv Helke hõikus kaasa, müdistas jalgadega ja lasi kuulda oma parimat röövlivilet, kui Noami kutsus kõiki valitsusi välja vilistama. Primula vaatas oma õhetavat paari aastakümne jagu noorenenud isa ning luges sel hetkel kontserdikülastuse ikka veel plusspooleliseks – papa hoidis end kogu aeg vaos, talle kulus üks meeletustest täidetud õhtu keelava fooritule eiramise kõrvale tõepoolest ära. Mis puutub Primulasse, siis tema ei suutnud juba tubli pool tundi Noami jutuga nõustuda. Primula polnud ei valu-, karja- ega vandenõuinimene.

            Õhtu edenes, Noami küsis, kas publik tahab vaheaega või „laseme minu arsti ja kontserdi kuraatorite ettekirjutustest hoolimata edasi?” Küsimus polnud tegelikult küsimus; teenindus­keskusetäis rahvast tegi väga ettearvatavalt nii, nagu Noami ütles, kuni esitatud valik andis võima­luse ükskõik millisele võimulolijale vastanduda. Primula tundis, kuidas kuklakarvad turri tõusid. Mõtle oma peaga moondus ikka ja jälle maksiimiks Mõtle meie moodi. Mida selgem eristumine üldtunnustatust, seda suurem omavaheline identsus – kultuuriloo klassika!

            Noami ja poisid esitasid veel veerandtunni jagu lugusid, need olid uued lood, aga õhevil rahvas võttis need vastu nagu vanad tuttavad, tõusti püsti, trambiti ja lärmati. Primula lootis, et sellega kogu loenguosa piirdubki, ta hakkas lärmist ning ühtsuse teesklemisest väsima, igatses vanni ja vaikust... Võiks ju olla, et Noami on publiku oma käpa alla saamisega ühtlasi vajaliku rahulduse saanud ja jätab nad rahule! Primula ronis toolile, et konteineril toimuvat paremini näha. Ja sattus vaatama otse Noami silmadesse. Ning sai aru, et eelkõige kütab naine üles iseend. Noami ilme, arupidav, kaine ja kuidagi kahjurõõmus, ei lasknud kahelda, et on tulemas midagi päris õelat. Mui­dugi. Iseseisva elu harjutused on ju veel tegemata!

            Primula riputas end väikese lapse kombel papa varruka külge. „Mul on paha olla,” karjus ta ekstaatiliselt poolkükke tegevale isale kõrva. „Lähme ära!” Helke vaatas tühja pilguga tema poole. Primula tõmbas end kööku, surudes vaba käe ümber kõhu. Tal polnud kehalist häda, ent vanadest aegadest mäletas Primula, et papa skaalal, kes noorpõlves ise lekkiva pimesoole kätte peaaegu surnud oleks, oli määratlematu kõhuvalu kõige võimsam argument. Primula oli vabalt valmis öö otsa EMO-s istuma, kõiki uuringuid tegema ning üha uuesti papa sinuga-ei-saa-ka-kuhugi-minna hala kuulama, et aga minema pääseda. Papa nagu hakkaski iseendast teadlikuks saama, lõpetas üles-alla jõnkumise ja vaatas Primula poole, kuid Noami sekkus taas, naise hääl uputas Primula palve. Ja nagu needus oli Noami uus teema parasiidid. Ta kirjeldas jubedaid usse, kes elavad meie kopsudes, kõhukelmel, maksas, isegi ajus. Dramaatiliselt vaikset häält ja kraaksumist vaheldumisi kasutades suunas ta publiku kontrollima hingamist ja kompima kõhtu. Helke hirm näis kustuvat lootusse, et Noami kindlasti teab, mida teha.

            Kusagil ukse pool oksendas keegi luksudes, levis vastik hais. Noami valitses inimesi, nagu Primula ettegi kujutada poleks osanud. „Ajus peituvad parasiidid on need, mis ei lase meil tõelisust näha!”. Mõned inimesed püüdsid ära minna, Primula üritas isa liikvele tirida ja märkas, et Noami on oma konteineri otsas üksi, seisab valgusvihus, mis on suunatud täpselt talle, aga tema meeskond õiendab midagi uste kallal. Laealuste käppade küljes õõtsus veidraid prügikotikilesse mässitud puldanpampe. Primulal tekkis õõvastav kahtlus, et järgmiseks pannakse nad luku taha ja kallatakse seaverega üle.

            Noami nõudis vaprust. Publik möirgas. „See on meie tõde, sellises maailmas oleme määratud elama!” lõugas Noami. „Kas arvate, et keegi tuleb teile appi? Kas usute veel suurte isade jutte armastusest ja inimsusest? Tugevam võidab, aga pidage meeles: keegi meist, ei teie, ei mina, pole küllalt tugev! Vaadake tõde!” Noami juhtis neid hirmsasse tegelikkusse, kus lisaks võimu­kandjate salaplaanidele jahtisid inimesi tulnukate eluainest moodustunud koletised. „Kapis elavad kollid on selle kõrval püüdlikult pisendatud ja naeruväärseks muudetud aseaine, et me ei peaks mõtlema tõelisest ohust! Glamuuribeibe suhtedraamade jälgimine valitsejate tegevuse tähelepane­mise asemel. Kes kardaks voodi all elavat külmade sõrmedega nõida?!” Publik naeris hüsteeriliselt. Noami ilkus puhastumise ja meditatsioonitehnikate kallal, mis aitavad silmi kinni hoida, kui lima­sed elukad su poegi lämmatavad ning tütardele ebardlikke titti sigitavad.

            Primula üritas uuesti Helket mõistusele tuua. Kas Noami tõesti märkas teda või oli see juhus, aga naine juhatas harjutused iseseisvaks eluks sisse just tema näitel: „Kas soovite ära minna? Kas olete valmis lahkuma sellesse maailma, kus keegi ei valeta, et on rahu ja julgeolek? Ma näitan teile, kuidas käib võitlus ja kus toimuvad tõelised lahingud? Kas arvate ikka veel, et valitsuse kehtestatud piirnormid ja kriisivarud on need, mis teid aitavad?”. Ja ootamatult oli publik hiir­vaikne, üle teenindusjaama lendasid huilates lahingulennukid, turvamehed olid demonstratiivselt valmis uksi avama. Keegi suur kraapis ust, kõlas rida plahvatusi ja miski prantsatas väljas vastu piita. „Harjutused on alanud!” Noami hääl kriiskas, väike osake Primula ajus sedastas, et see oli täpselt välja arvestatud, mitte ehtne hüsteeria. „Harjutused iseseisvaks eluks! Kes ellu jääb, saab võib-olla ka lahkuda! Pange tähele! See pole proov! See pole õppus!” Viimased sõnad olid taas vaiksed, vastu seinu prahvatas samal ajal mitu rasket hoopi. Korraks lõi publiku tahe vankuma, keegi minestas, mõned karjusid. Noami naeratas kohatult.

            Primula pöördus, et näha, mis Noamit lõbustas, ja nägi tursket umbkaudu Helke-vanust meest  pinkide vahelt ettepoole liikumas, käsi tähelepanu nõudlemiseks pea kohale sirutet. Noami ootas ja Primula tundis sula vihkamist, tema kohta väga äärmuslik tunne, samas isegi mingil moel ergastav, kurku nöörivat – ta oli kindel, et sel mooril on midagi õelat plaanis. Mees näis küllaltki tavaline, vahest oli temagi lihtsalt uudishimust ja huvist vanade lugude vastu kohale tulnud. Ta astus konteineri ette. Pani käe rinnale, kummardas ja ütles midagi. Noami ulatas talle lahkelt mikrofoni. Mees alustas uuesti, seekord oli teda ka publikusse kuulda: „Proua, mina olen doktor Ren Garso, teadlaste ja töösturite liidu spiiker. Minu isa oli teie suur fänn. Olen teie etteasteid ka ise jälginud ja nautinud, aga see läheb liiga kaugele. Niisuguseid asju, nagu te kirjeldate, pole reaalses maailmas olemas, vabandust... Minu kõrval minestas just keegi noor naine. Ja kui ma ei eksi, sai üks meesterahvas tagapool epilepsiahoo! Palun, teeme sellele lõpu ja kuulame parem teie suurepäraseid laule!” Mehe hääl oli paluv ja toon lepitust pakkuv.

            Väljast kostis veel üks prahvatus. Noami vaatas meest mõtlikul ilmel, meenutades nõnda tahes-tahtmata saaginäljast raisakulli. Primula mõtles, et mees poleks pidanud alustama oma tiitli­tega; lihtsalt nimega tutvustamisest oleks rohkem kasu olnud. Noami silmad sädelesid kurjalt. Ta võttis mikrofoni tagasi. Tõusis püsti. „Vaadake hästi, oo hundid! Siin ta on: mõistuse rahuarmastav hääl. Igal kontserdil, iga publiku seas, igas kontsernis, igas parlamendis, igas massis leidub üks sää­rane! Kui maailm oleks paik, mis võib muutuda, areneda ja paremaks saada, võiks see hääl edu saavutada. Aga ei, maailm on just see kakluspuur, mida me kardame seda olevat. Mitu tuhat aastat on möödas sellest, kui Kristus, Amida Buddha ja Ehnaton kõige liha teed läksid?” Mees hüüdis midagi, sõnad kustusid rahvahulga häältesse, kuid Noami oli kuulnud ja Primula sai aru, et see, mida ta kuulis, oli lauljale meelepärane, oli see, mida ta oligi juba päris alguses lootnud.

            „Isand Garso ütleb, et kolle pole ei kapis ega meie seina taga. Tema ju teab, ta on tähtis mees!” Inimesed sumisesid äraootavalt. Mees ütles taas midagi ja taas oli see Noamile mokka­mööda. „Ta lubab minna välja ning tõestada meile, et metsas pole mingeid röövleid, et lennukid ei pilla biomehhvõitlejaid ning ukse taga pole võõrlaste sissetungijaid!” Kaastundlikult pöördus naine Garso poole. „Ärge minge, see on praegu ohtlik. Katted on maas. Te peate teadma, mis toimub.” Ja publiku poole, taas peaaegu kriisates: „Te kõik peate saama teada, mis tegelikult toimub!” Nagu tellimise peale kukkus midagi rasket katusele ja veeres tükkhaaval alla, mürtsatades vastu seina ning lüües midagi valusa klirinaga kildudeks.

            Mees, Garso, hõikas jälle, ja seekord oli mõte selge – ta soovis ikkagi ära minna. Noami tegi liialdatult viisaka kahetsev-nõustuva žesti ning mees astus otsustavalt ukse poole. Üks turvamees paotas tulija käsul ust. Läbi ava kobrutas sisse rohekat tupruvat auru. Inimesed vaatasid kahtlevalt: muidugimõista oli toss vingemate bändide vaatemängus kohustuslik. Garso arvas samuti. „Hea show! King, oli ju?! „Udu” või „Hämu” või midagi!” hüüdis ta. „Aga koletisi pole siiski olemas!” Mees astus söakalt edasi. Udust sirutus ruumi neli-viis peenikest lülilist kõverikku („Nagu skorpioni või hiidämbliku jalad,” mõtles Primula) ja midagi ülipika londi taolist, mis hetkeks peatus. Korraks oli kõik pildina liikumatu, siis aga tormasid sündmused üksteisele lausa otsa. Aurust kostis susin, uued udupilved kukerpallitasid edasi, turvamees hakkas ust kinni lükkama, Garso lehvitas käega ning astus veel paar sammu, lont keerdus tema peast kõrgemal periskoobiks ja selle otsas avanes pesukausisuurune jahmatavalt neoonrohelise iirisega silm, lülijalad astusid läbi Garso jalgade, mees röögatas ja kukkus, lülijalad tegid otsekui tantsusammuliigutuse ning siis nägid kõik, kuidas Garso üles ja ukse poole lendas. Korraks takerdus ikka veel röökiva mehe keha selleks ajaks enam-vähem juba suletud ukse taha, siis pöördusid lülijalad tema poole, sööstsid ta kerest otse läbi ja viisid ta välja. Uks sulgus raske metalse kõminaga, ruumi sealpoolses osas kobrutas ikka veel udu ja udu seest kostis selgesti pladin ja lätsumine, mis kähku üha aeglustuvaks tilkumiseks vaibus. Inimhulk hakkas üksmeelselt kisendama.

            Charn Idoli bassimees tõmbas paar nooti, nii madalat, et Primula tundis neid läbi südame­augu kajamas. Keegi hakkas huilgama ja plaksutama, sellega liitus kohe veel paarkümmend hea­uskset. Noami vaatas neid, Primula arust põlgusega, ja teatas kähedalt: „Jah, te arvate ikka veel, et olete näinud vinget show’d, parimat, mis NECI-l pakkuda on. Ja see ongi parim show, show, mille nimi on elu, aga selle loojad ning teostajad on meie riigijuhid ja magnaadid. Elagu elu!”

            Rahvas karjus. Ansambel mängis veel ühe loo, NECI kunagise superhiti „Pisitilluke haav”. Primula kuulas poole kõrvaga ja katsus välja mõelda, mil moel Noami Charn oli Ren Garso nii kaugele saanud, et too nõustus äsjaetendatud mängust osa võtma. Doktor Garsol võis olla mitmeid puudusi, ent näitlejasoont tal kohe kindlasti polnud, pigem tunti teda pisut tuima teadusliku tõe eest võitlejana. Primula noorusarmastus dr Anat Murgrave oli kord mingile laborile projekti olulisust tõestavat juttu kokku kirjutades Garso praktilist mõtteviisi kirunud ning kurtnud, et tüüp peaks töötama mitte uuendusettepanekute osakonnas, vaid kinnituskomitees. Et ulmelised kavad satuks sel juhul tema silma alla juba teaduse udulooris ning mõnigi vaene vennike, kelle hea idee alul fanaatilise usu kargu toel koperdab, saaks taskuraha ja meelerahu. Primula ei mäletanud täpselt, millega Garso tookord Murgrave'i üles ärritas – see oli ikka tõesti ammu – igatahes ei teinud Garso juba oma paarkümmend aastat enam päris teadust, oli aga hinnatud teaduspoliitik, töösturite diplo­maatiline vahendaja ning üleüldine lepitaja, kuulu järgi just hea maine tõttu, st ärateenitult. Labased trikid ja dramaatilised esinemised ei ole säärasele mehele kohased ning tema tegevus polnudki Primula teada iial üle paisutatud. Ja siis nüüd seesugune väljanäitus ning too võimatu ja uskumatult verine lõpp! Oli tegu üldse Garsoga? Primula ei tundnud meest välimuse järgi. Muidugi kuulis ta, kui too end tutvustas, ja nimi siin-seal uudistes vilksanud kujutisega vastuollu ei läinud... Ja kuidas Garso – ükspuha, ehtne või võlts – nõnda kõigi silme all kaskadööri või hoopistükkis robotnuku vastu välja vahetati? Ei, Primula tahtis uskuda, et tõelist Garsot oleks vaid surma ähvardusel sääraseid hookuspookusi sooritama saadud. Aga äkki olid doktorilgi omad kapiluukered, mille väljakukkumise või -kukutamise hirm sundis meest Noami show’s osalema? „Pole tähtis,” otsustas Primula ja püüdis endale kinnitada, et lavastuse tehnilised töölised on NECI-l alati kõrgtasemel ol­nud, et kui lülijalad ja aurupilv publiku tähelepanu köitsid, oli Garsol, ükspuha siis, kas näitlejal või tõelisel, küllalt aega eemale tõmbuda ja vaateväljast kaduda, sest ülemisel tasandil on piisavalt ruume. Sundis end triki lahtiharutamisega ametisse, töötlemaks ümber rusuvat mälestust karjuva doktori – ei, doktorikujulise mannekeeni – õhulennust; mõistusega võttes oli niisugune sündmus publiku hirmutamiseks ju täiuslik! Sundis end kasutama mõistust, sest ta tunded olid Garso surma ja voodialuseid nõidu uskuma jäänud ning vasardasid adrenaliinipuhangus ühtainsat kihu: põgene! Primula ei tahtnud sellele järele anda, aga ei pannud soovi endale ka pahaks. Tegelikult oli kõik, mida Garso teinud ja öelnud oli, ikka väga ehe.

            Primula kiikas kõrvale, Helke poole. Papa üürgas laulu refrääni kaasa ning õõtsus oma rea rütmis. Temagi oli ilmselt otsustanud, et kui on valida mõistuse poolt välja kuulutatud ekstaatilise lõbutsemise ja tunnete poolt õhutatava lauspaanika vahel, tasub kuulata vasakut ajupoolkera.

            Paari laulu jagu hiljem kostis ülalt taas libisevlirtsuvaid samme ning Noami peatus lava äärel ja hüüdis: „Inimesed! On aeg tõega algust teha! Ma tean, et paljud peavad toimunut võltsiks vaate­mänguks. Ärge laske end verest ja valust petta! Meie käsutuses on paar tundi, enne kui nähtamatu maailm siinilmas ja selles paigas kuju saab. Selle ajaga pean mina teist välja koolitama võitlejad, kes edaspidi teatepulga üle võtavad, kui minu pea langeb...”

           Primula lendas tagasi lapsepõlve, ta vanavanaema oli kasutanud just seda väljendit. Kui mi­nu pea langeb. Memm ütles harilikult nõnda siis, kui oli pidanud tegelema majapidamisülesandega, mida tavalistes peredes kutsuti lahendama spetsialistid, kelle kutsumiseks neil raha ei jätkunud ning mida seetõttu memm ise toimetas: tilkuv kraan, jooksev toru, katkine triikraud, kõikuv voolu­ühendus, pealtlennanud katusetükk, vajuv majanurk... Või näiteks liha soolamine, kapsa hapen­damine, sinepi või majoneesi tegemine, suitsuahju ehitamine... ketramine-kudumine... Memm oskas kõike, aga edasi ei andnud midagi, sest keegi ei tundnud piisavalt huvi ega viitsinud juures passida, kui ta üksinda vajaliku linnutiivul korda ajas. Ja sundima memm kedagi ei hakanud, ainult pomises ähvardusi stiilis: „Mis teist siis küll saab, kui minu pea kord langeb?” Memm suri, kui Primula oli neljane. Pärast teda pidid nad ikkagi torumehe kutsuma ja poest kõrvitsasalatit ostma... Primula ei tundnud end süüdi, tema elus polnud kodusele toimetamisele niikuinii ruumi.

            Noami vaikis, kui kõlav kriiks hetkeks võimenduse katkestas. Keskuse seinad kaardusid kirjeldamatult võimsast survest. Rahvas hakkas uuesti kiljuma, ent Noami käsutas kõik vait, ja kui järgnes hoop uksele, taltusid inimesed. Primula ei mõistnud, mis sundis neid maost hüpnotiseeritud küülikute kombel haledalt ja ahastavalt Noami küljes rippuma ja naise käske täitma. Isegi papa – muidu ikka viisakalt skeptiline – oli kui võdisev sült iid-iidoli pilku püüdmas. Mõned kontserdi­külastajad soovisid lahkuda, Noami veenis neid seda mitte tegema. Üks loobus, kolm asusid ukse poole teele... ja lõpetasid samuti kui Garso. Noami naeris kurjalt.

            „Kas te tõesti arvate, et meie praeguse teadustaseme juures ei saaks inimene vabalt elada 150 või 200 aastaseks? Miks on ikka veel olemas hällisurmad ja kuidas juhtub tarkade automaat­pilootide kiuste ikka veel noortega nii meeletul hulgal saatuslikke liiklusõnnetusi? Ma ütlen teile: need surmad, need elud on lõiv, mida makstakse meie, ülejäänute, hea õnne nimel, juhuslik valik ohvreid selle jaoks, et meie, TEIE (siinkohal oli Primula mõelnud, et vähemalt ei arva Noami end muu rahva hulgast välja, kuid – ennäe! – juba kõlaski korrigeeriv parandus) saaksite valitsuse unelaulu saatel rahulikult suikuda. Nooh, mul on teile uudis! SEE AEG ON MÖÖDAS!!! Kas jukerdas helitehnika või oligi kõik läbi mõeldud ja meelega niiviisi paika pandud, igatahes kõmahtas Noami viimane lause lahinglennuki möirgena.

            Tekkinud äkkvaikuses kostis sahisev heli nagu hõõruks miski (keegi?) jubetusuure nuustikuga üle angaari seinte ja lae. Salgake vargsi ukse poole liikunud noori kiirustas publiku juurde tagasi. Noami naeris kiledalt – ikka veel polnud see Primula meelest muu, kui hüsteeria osav näitlemine – ja hüüdis: „On aeg! Me alustame iseseisvumisega! Kui siinsed elukad saavad võidetud, on meil kõigil võimalus! Te ju tahate normaalsusse tagasi, aga selleks tuleb tõde välja lülitada; ainult sel moel on meil võimalik kapikolle ja laibaõgijaid eirata.” Noami hääl muutus kaastundlikuks: „Ajuparasiidid annavad teile võimaluse ellu jääda, saates signaali koletistele seal eemal, signaali, mida inimkond iial pole omanud ja millest meie hõim poleks ka eales kinni pidada suutnud, signaali, mis ütleb: „Ärge võtke kõiki, muidu ei kasva neid juurde, ja me peame näljastena järgmise päikese poole edasi rändama...”!” Noami hääl muutus taas, nüüd oli see kähisev ja võigas ning tundus tulevat otse naise kõhust. „Ainult ühte ei talu nad, need parasiidid, kes valitsevad maailma – nad ei talu tõde!” möirgas Noami ootamatult, publik elustus, ja Primula mõtles tigedalt, kui palju head oleks Noami-taoline isik võinud teha, oleks ta oma suurt annet maailmas rõõmu teostamiseks kasutanud.

            Kitarrid möirgasid vee ühe loo, see oli vajalik seisundi hoidmiseks, ning lõpuks võttis Noami konteineriserval istet. „Nüüd tuleb instrueerimine ja seejärel mingi tegevus... siis me saame ehk lõpuks minema,” mõtles Primula, ja mõtles vist suur hulk muudki publikut. Noami ilmsest  tõesuspretensioonist hoolimata ei suutnud Primula juhtunut sajaprotsendiliselt uskuda: liiga eba­loogilised ja terve ülejäänud elukogemusega sobitumatud olid Noami väited. Kuigi... Garso, seina­tagused hääled, plokitäis teksti, millele sai alla kirjutatud... Ei, siiski mitte! Ainus, milles Primula kõige täiega ja kogu raha eest kindel oli, oli Noami hullumeelsus. Vahest polnud Noami iial päris normaalne olnudki?

            Papa vaatas Primulale haledalt otsa: „Ma ei teadnud,” sosistas ta, justkui vastuseks tütre kahtlustele. Primula patsutas Helket lohutavalt. „Kuis sa olekski pidanud. See tüüp on padukindlasti peast täitsa segi, aga ta on sinu noorusaja täht ja suur kuulsus ja...” Papa vehkis kätega ning Primula sai äkki aru, et ta ei palunud vabandust mitte tema, Primula, siia kontserdile toomise pärast. „Ma ei teadnud,” kordas Helke kähinal ja raputas ägedalt pead. „Mina pole kuhugi midagi lubanud ja me emaga ei ohverdaks sind iial mingitele tulnukatele, sa pead mind uskuma, ma... me ei tea sellest midagi, meie pole salaplaanis osalised...” Primula tundis, kuidas südame alt külmaks tõmbus, nüüd oli tal päriselt paha; nagu mõnituseks liitus vappekülmaga rohke higi, mis voolas oimukohtadelt ja kuklast alla. Primula judises. Helke oli Noami väiteid uskuma jäänud!

            Noami oli oma jutuga jõudnud valitsuste kahekeelsuseni omaenda rahva reetmisel. „Vandenõu viimne tuum ja olemus,” kriiskas naine, „kui muud enam üle ei jää ning mõni meiesugune kahtleja tõe jälile jõuab, saab kokku võetud kahe sõnaga: ise süüdi! On sul laps narkomaan või jääd pimedal teel koperdades auto alla – ise süüdi! Ei saa elektrikatkestuse puhuks vajalikke varusid ostetud – ise süüdi! Kaotad elukoha või saad trahvi, oled sobimatu välimuse või orientatsiooni tõttu pilgete märklauaks ning peksupoisiks, keda keegi ei kaitse – ise süüdi! Kõik on seatud nõnda, et te tõelise kurjuse ning ehtsa põhjuse otsimise ja vastutavaks seadmise asemel omaenese puudulikkust süüdistaks! Haigused, rahapuudus, ebamusikaalsus või kehaline saamatus – no ikka ise süüdi, kes siis veel! Postitantsu ja striptiisi kombinatsioon! Olla stripparist kõrgema moraaliga ning nautida tema füüsilisi pingutusi diivanil lösutades, kas see pole mitte ideaal?” Noami kraaksus naerda, publik koos temaga, ehkki tüki ettevaatlikumalt kui tunni aja eest. Primula tabas endas tillukese kaastunde- ja mõistmissädeme. Vahest ongi ainult kaks võimalust: koostööd teha või vastu töötada? Ta suutis kujutleda küll, kuidas Noami, toona alles lapseohtu, aus, ideaalitruu ja veidi jopakas, aiva tõrjumist, pila ja kiusu tunneb. Ja mida ta – Noami – sinna juurde tunneb ning kuidas end kättemaksule mõeldes lohutab. Säärane kibedus peab ju kusagilt tulema!

            Raks! Katusepaneeli murdumine tõi Primula tegelikkusse. Noami hääl alanes pingsaks sosinaks: „Kohe õpime, kuidas ilma sõber diivanipadjata hakkama saada, selle jaoks te ju siia tulite; allkirjastasite kõik need vastutuse võtmise ja ise süüdi jäämise dokumendid, sõitsite kohale ja olete iseseisvumiseks valmis!” Ja taas pea kriiskavalt: „Olge tänatud! Kui võidate tänased vaenlased ja ellu jääte, on teil nii suur kogemuspagas, et keegi ei saa seda karistamatult eirata! Ja pidage ikka meeles: mina ei ole teie vaenlane! Neid otsige mujalt, mina olen ainult õpetaja, kes püüab teid õpitud korratabelist lahti laskma veenda! Harju...”

            Võimalik, et Noami tahtis öelda: „Harjutust alga!” Alanud õudused olid nii uskumatult valed, et Primula mõistust säilitasid vaid Noami viimaste sõnade kallal tehtavad tähenärimisharjutused. „Harjutamine teeb meistriks!” või „Harjumus annab iseloomu!” või „Harju-lappe saab korrapidajate ruumist!” Selleks ajaks, kui asi harjamiseni jõudis, oli koristamine hädavajalik, katkiste laeviilude vahelt libises sisse üha uusi koletisi, betoonpõrand oli oksest lige ja hais, juba tuttav jäledus, kleepus kurku ning silmadesse. Primula jaoks olid hais ja lima nii jälgid, et igasugune teotahe ja enesealahoiuinstinkt kadusid. Nad on kõik surma määratud! Ta ei suutnud tõsta kätt ega jalga, lihtsalt ootas... säh sulle võitle-või-põgene taktikat! Aeg läks. Inimesed karjusid ja võitlesid või põgenesid. Üsna umbropsu ja asjatult, ent Primula jaoks siiski väikese kasuga: kui veri kattis muud põrandale valgunud ollused, muundus lehk töökojale sobivamaks õli-raua-seguseks raskeks vinaks. Primula ajas end pinkide najal käpuli, peas tuikamas unenäolised pildid: noortehulk võitlemas elu ja väljapääsu eest, kitarriga rohelist sülge pritsivat koeralaadset elukat tõrjuv mänedžer, usjas kogu üle pingiridade roomamas, Noami, kes rebib riideid seljast ning tundub igast poorist oranžikat löga välja ajavat – kus ta praegu üldsegi on? Ja papa Helke, karjuv ning ülespoole, trepi poole osutav. Rahvas, trügimas metallastmetel nagu Titanicu aegadel. Janu oli väljakannatamatu. Primula haaras ehku peale pudeli järele ja üritas võimalikult salaja treppi kontrollida. Robotkäppade küljes rippusid ikka veel räpased puldanpambud ja kileribadest nõrgus rohekat tarretisetaolist läga, trepp oli väändunud ja vildakas. Koletisi ei paistnud, aga elus inimesi polnud samuti näha.

            Janule lisaks tundis Primula oma suureks ehmatuseks ka nälga. Näis, nagu oleks korralikust einest möödunud mitu päeva. Primula otsis oma kotti, aga kui selle lõpuks leidis, loobus nii side- kui ka esmaabivahendite otsimisest: keegi mees oli pea ta kotti pistnud ning sinna lämbunud. Lämmatatud? Ta ei tahtnud teada tõde ega kontrollida, mis on ehtne. Ja ikkagi, Primula tunnistas end olevat ootamatult tugeva. Kui ta pole just hull, kes elab läbi järjekordset psühhoosi.

Kõik, selle üle saab hiljem aru peetud – kui on selge, millega tegu, ja kas hull on tema või Noami. Laibad ja muud jäänused (ehtsad või mulaažid), lima, veri ja roe (osav keemia või päris bioloogia), sel pole praegu tähtsust, nad ei saa Primulale viga teha, kui ta ise nende lõksu, selle vastiku eide, Noami lõksu ei lange ja neid uurima ei lähe! Kõik! Avaldusest meelekindlust ammutanud, luukas Primula ukse poole. Mitte selleks, et välja piiluda, vaid et leida toitu, vett ja teed kempsu. Ta teadis, et ronib üles, aga trepp, liiga kipakas, et teda kanda, ei tulnud arvesse.

Primula oli kindel, et kogu teekond, mida ta oma peas koeralikult toimuvolevikus tegevuste abil dokumenteeris (toidukasti juurde, võtan teki, teen koti, oo, kampsun, sellest saab veel ühe koti; kes seal liikus? Võtan peegli, luuran, kui vaja, tapan, kui vaja, tapan, kui vaja, tapan, pole vaja... ei, ikka on! Keevituskindad kätte, sure-suresure! Ja tagasi. Kukutan trepi kokku, söön juustuviilu, öäk! Peatus. Ei hakka oksele!!! Oo, kinnine joogipudel, tänasest alates usun kõiki häid jõude, kui vaja, siis tapan nende eest ja oma isa nimel, Helke? Ei nuta!!! Jääkapp ja veel vett!!! Kes oleks võinud arvata, et 16 l vett on nii raske? Tassida ja ronida korraga ei jaksa, ei jõua. Mehaanika ja käppade võimsus, sisse lülitan nüüd ja... ei tööta, ossa sigane sindrisitikas!!!! oot, veel kord... jne) võttis aega umbes 2 päeva. Kõige pikemad ja üksildasemad päevad Primula elus, täis peavalu, kukkumisi ning normide väändumist. Enne ja pärast eristusid selgelt ja julmalt – või mida arvata, kui üks aus keskealine naine on valmis tuletikkude leidmiseks surnu taskuid läbi sobrama ja liga seest välja turritavat pulgakommi limpsima, rääkimata Essence Idoli bassimehe pikkade remondimehetunkede kahimisest – hea leid, püksid olid väljast üsna ja seestpoolt täitsa puhtad; bass oli nähtavasti julge mees olnud!

Primula magas tillukeste tukastuste kaupa, sundis end sööma viilu juustu ja jooma pool pudelit vett iga kord, kui ärkas, ehitas nöörredeli, pani tööle kogu masinapargi, tegi selgeks, et uksed on kinni kiilunud ja väljast kostab aeg-ajalt taas veidraid hõõrumishääli, jõi uinumiseks viina ning ärkas taas. Ta uskus, lootis ja soovis, et keegi, ei, et Helke oleks elus. Ei üllatunudki eriti, et kõik sidevahendid – no 15 ta neid üldse leidiski, ülejäänud olid lihtsalt kildudeks purunenud (või katki löödud!) – on täiesti kasutud ning isegi turvameeste raadiosaatjate akud ei tööta. Kolmandal päeval jõudis ta ülakorrusele, kus asusid meeldivad puhketoad. Laipu ei olnud. Kangikeste ja juhtpaneeli nuppude man vilkusid reipalt tulukesed.

Primula tundis end nagu laps, kes on just jänku maski alt oma ema ära tundnud ega tea, mida teha: öelda ei söanda, aga salata kah ei taha. „Papa? Helke, kus sa oled, see olen mina, Primula! Helke! Oled sa siin?” Primula hääl kuulas vaevu sõna. Rahustavalt roheliste nuppude ritta süttis veel üks. Noami hääl kuulutas, et tal on hea meel näha võitjate hulgas järjekordset naist, mehed olla nimelt palju hapramad. Noami kõneles veel ja veel, rääkis valitsustest ja Mängust ja ellujäämisõpetustest. Primula ei kuulanud. Iga kord, kui Noami hinge tõmmates pausi tegi, kutsus ta Helket, uuris tema kohta, hüüdis papat. Primula ei teadnud, mida Helke viimses stseenis öelda proovis, aga ta oli näidanud üles, ja see oli kindlasti mõeldud talle, Primulale! Kas papa viimane tegu oli olnud Noami projekti põhjalaskmine, teadis papa NECI kohta juba varem midagi kuritegelikku või oli ta andeka vaatlejana lihtsalt üliosav tuletaja-järeldaja? Noami sai lõpuks aru, et peab Primulale Helke kohta tõtt kuulutama. „Rahu,” ütles ta peaaegu leebelt. „See on mäng. Prototüüp ellujäämismängust, mis õpetab elulisi oskusi. Kriisioskusi. Sinu jaoks elamuskingitus. Helke soovis, et sa ei teaks, et oleks põnev ja natuke hirmutav, aga kui mäng juba käis, ei saanud... oli energiajaotusviga ja... selleks ju katsetusi ja proovimänge tehaksegi, saa aru!” Paus. „Helke palkas meid. Mind. Ta arvas, et su lahutus läheb valutumalt, kui oled enesekindlam... ma tegelikult ei tahtnud, et sa midagi ei teaks, et sa oleks nagu külma vette visatud, aga Helke arvas... kinnitas, et sa oled tugev ja et väike šokk teeb sulle ainult head, lisab võitlusvalmidust...” Primula ei öelnud midagi. Näis kasulik lasta Noamil praadida. Naisel oli kindlasti ebamugav. „Energia puudumine ja üliküllus üheskoos ajasid mängu segi, masinad lähevad ju vahel lolliks... otsisime abi, sina kadusid korraks silmist. Ja siis... Helke ei leidnud sind, ta... me arvasime, et sa said välja, enne kui asi hulluks läks ja uksed lukku jäid!”

„Mäng,” ütles Primula, ja oli üllatunud, et Noami ta hääletut kõnet üldse kuulis. Projekt „Usukuma”, ütles Noami. Mul on kahju! Aga kohe on kõik, mäng sai läbi, sa pead kinnituse tegema, ja siis saad koju minna.”

Primula oli tige. Kurb ja pettunud ja tige nagu herilane. Ta oli kuulnud teadusprojektidest, mis põhinesid ülima tegelikkuse teoorial ja kollektiivse alateadvuse kehastamistel. Teisisõnu: sa saad, mida te kõik üheskoos uskuma olete jäänud. Aga kui mängida võib ükskõik mida, siis kus on tõde? Mis on ehtne? Ja kus on Helke?

„Kuuled sa mind,” küsis Noami hääl. Primula ei kuulanud, ehkki kuulis.

Ükspuha, kas koletised on olemas või peituvad ainuliselt inimeste haiges ühismõistuses, on see tõde või näitemäng, Primula ei kavatse unustada ega lase Noamil pääseda. „Ise süüdi,” mõtles ta tigedalt, ja tõmbas kangi. Mitte seda, mille kohal ilutsevates tähtedes kiri MÄNG LÄBI, vaid väga rahutuilmelist tillukest punase paelaga märgitud käepidet kirjaga LOE VIIENI JA ALUSTA UUESTI.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0601)