Setomaal seenel

Andrei Samoldin on Reaktoris avaldanud mitmeid lugusid. Paljud ulmefännid on kuulnud ta värvikaid lugusid Setu- ja Võrumaast. Räägi nüüd endast natuke lähemalt – kes sa oled, kust sa tuled?

Sündisin 1982. aasta oktoobris Petseri haiglas ja minu sünnitalu asub Võmmorski külas Pelska oja kaldal. Suurema osa koolieelsest ajast veetsingi seal koos vanavanemate ja vanema õega, kes õppis Petseri Eesti keskkoolis. Kui jõudis aeg minul kooli minna, koliti meid õega vanemate ja väikevenna juurde Värskasse ning gümnaasiumi lõpetasingi Värskas.

Kuna mu võrokesest vanaisa rändas Petserimaale enne II Maailmasõda, olen setodest sõprade jaoks mõtsik, kuid võrokestest sõbrad kutsuvad mind naljatades jällegi mitteetniliseks setuks, sest hariduse olen ju setode “päälinnas” saanud. Ka sisaldab minu võro keel hulganisti setoisme. Ise pean ennast võrokeseks.

Ülikooliõpinguid alustasid sa teoloogina, aga jõudsid sealt meditsiinialale?

Jah, lõpetasin Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning pärast kiiret, kuid intensiivset pedagoogikarjääri suundusin teenima Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Mingil hetkel komandeeriti mind ühele ekstreemsele meditsiinikursusele ja seal sain aru, et see ongi mu tõeline kutsumus. Lahkusin töölt, lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis erakorralise meditsiini tehniku kutseõppe ning ülejärgmisel aastal jätkasin samas füsioterapeudi eriala omandamist. Hetkel toimetangi põhiliselt füsioterapeudina, kuid tegutsen ka teistes ametites meditsiinisüsteemis ja õpetan Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.

Kuidas sa jõudsid ulmeni? Millised olid su esimesed kokkupuuted žanriga? Suurimad lemmikud?

Eks see esimene kokkupuude seal põhikooli lõpus Mirabilia sarja vahendusel tuli, neid raamatuid oli mu vanematel oma jagu riiulis. Kriminullid sellest sarjast mind väga ei tõmmanud, ma tahtsin ikka lahinguid ja lasereid, sest teistel poistel oli SAT-TV ja Star Wars ning mina kuulasin nende ümberjutustusi ning vaatasin Ostankino pealt Stalkerit ja Solarist. Aga kui “Marsi kroonikad” läbi lugesin, siis ei tundunudki kogu see koolivendade tähesõjavaimustus enam nii paeluv ja, saanud aru, et satti meile nagunii koju ei tule, hakkasin ulmet kirjanduse näol tarbima. Gümnaasiumi alguseks olid mul igatahes Mirabilia ulmekad valdavalt loetud ja oma roll oli siin Värska raamatukogu juhatajal Zinaida Kütil, kellel olid ilmselt kõikide valla laste lugemiseelistused teada ja kelle tüüpküsimuseks oli: “Aga kas sa seda raamatut tead?”

Esimesed lemmikud olid mul “Ahvide planeet”, “Trifiidide päev” ja “Redivivus palub tuld”. Umbes sel ajal hakati ka Salatoimikuid näitama, millest ma vist ühtegi osa vahele ei jätnud. Edasi tulid juba Pratchett ja Tolkien ning paralleelselt lugesin hästi palju ajaloolisi teoseid. Ülikooli ajal lugesin võrdlemisi palju, mäletan, et viimase kursuse aastal lugesin näiteks 187 ilukirjanduslikku teost, paraku on tolleaegne lugemispäevik kadunud ja ei mäleta, kui palju sellest ulmet oli. Ilmselt, vaadates aastat, võisid tollal tooni anda Pelevin, Sorokin, Philip Dick ning Frenchi-Koulu lood.

Hommik ukulele ja raamatutega

Uuesti värskendasin vana tutvust ulmega siis, kui ilmus Leo Kunnase triloogia ning sealt edasi tuli juba Saladusliku Tsaari 1. osa. Sest ajast olen proovinud sõrme ulmepulsil hoida ja kui ajapuudusel mõnikõrd enamat ei jõua, siis vähemalt Reaktoris ilmuvad jutud üritan ikka läbi lugeda.

Millal sa esimest korda kirjutada püüdsid? Mis sind selleks ajendas?

Eks koolis ikka vahepeal kirjanduseõpetaja kargas klassi ja ütles, et kuulutati mingi võistlus välja, tähtaeg on ülehomme ja hakake nüüd kõik käbedasti kirjutama. Mingi Setomaad käsitleva kirjandiga teenisin isegi 300 krooni, mis sajandivahetusel oli gümnasisti jaoks hea raha ja mõnda aega oli mu hüüdnimeks seetõttu Balsakk. Siis hakkasingi enda nime õigustamiseks pisikesi jutukesi kirjutama, kus tegelasteks olid põhiliselt kohalikud värvikamad tegelased: kalamehed, preester, hauakaevaja. Valdavalt kannustas mind soov nalja teha, kuid teisalt on mul juba lapsest saati mingi kummaline hirm või mure, et kui keegi lugusid edasi ei räägi, siis need kaovad ära. Neid jutukesi ma kusagil ei avaldanud, lugesin lihtsalt sõpradele ette.

Millised kirjanikud või žanrid sind kõige enam mõjutanud on?

Mul on juba keskkoolist alates üks lemmikraamat, mida ma aeg-ajalt armastan üle lugeda: Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga”. Skandinaavia mütoloogia ja loodus ning nendesse põimitud Gösta lugu seostub mulle tugevalt Seto- ja Võromaaga ning kordumatute tegelinskitega, kes siin ringi siblivad. Ma olen mõelnud, et Gösta lugu võinuks vabalt 19. sajandi Kagu-Eestis aset leida. Ülikoolis sattus kätte Enquisti “Pildimeistrid”, kus Lagerlöfi elu ja Gösta Berlingi tausta veidi lahati, mis avas mulle veel ühe tahu sellest raamatust.

Lagerlöfist rääkides ei saa üle ka Juhan Jaigist, sest nad tunduvad mulle üsna sarnased. Jaik on kindlasti kirjanik, keda pean enese üheks tugevamaks mõjutajaks. Ta on nooruslik ja  ajatu, kirjutab nagu elaks praegu kusagil Karlovas või Räpinas.

Omad mõjud on ka Harglal, Pelevinil, Sorokinil ning viimastel aastatel ka Metsavanal ja Maniakkide Tänaval.

Kes Eesti kirjanikest su lemmikud on? Nii ulmest kui mitteulmest?

Ulmekirjanikud mainisin juba eelnevalt ära. Mitteulmest lemmikuid peaks otsima ilmselt juba lapsepõlvest.

Põhikoolis kindlasti Herta Laipaik ja Nasta Pino, mäletan, et eakaaslased lugesid sel ajal usinasti Agu Sihvkat, mis mulle eriti muljet ei avaldanud. Umbes samal ajal, 4.-5. klassi paiku, hakkasin ka Eesti ajalugu uurima, eriti Vabadussõda ja II maailmasõda. Naabrimees, kes oli GULAGi läbi teinud, suutis Eesti Vabadussõja kapsastunud köidet läbi okupatsiooniaja säilitada ning laenas seda mu emale. Värisevate kätega pöörasin siis neid vaevu koos püsivaid lehti ja hoidsin lugedes hinge kinni, et kogemata mõnda sõna minema ei puhuks. Sealt tekkis ka siiani püsima jäänud huvi ajaloo, sõjakirjanduse ja GULAGI vastu ja tekkisid uued tutvused: Kivikas, Viirlaid, Kaugver. Tänapäevasest sõjakirjanikest on lisandunud Leo Kunnas ja Taavi Liias. Nõukogude armeega seonduv jätab aga mind näiteks täiesti külmaks.

Eelmisel suvel viibisin mõned päevad Riias ja kaasa võetud lektüüri hulgas oli Matsini „Sinine kaardivägi“. Hakkasin sellega pihta ja üsna pea selgus, et minu peatumispaik asus raamatu tegevuspaigas ning kogu sündmustik leidis aset kõrvaltänavatel. Lugesin järgneva paari nädala jooksul kogu Matsini loomingu Manöövrite ajast Kongo Tangoni läbi ja käisin teda ka Ulmeühingu korraldatud kohtumisel kuulamas. Mulle meeldib, kui põhjalikult ta lausete kallal töötab ja kui palju vaeva ja aega on ta pühendanud enda loodud maailmade tausta uurimisele. Teine kirjanik, kelle teostest minu arvates säärane tõsine taustatöö läbi kumab, oli Vahur Afanasjev.

Vaatad sa ulmefilme? Koomiksid, mängud?

Eriline filmisõber ma ei ole. Tulles näiteks tagasi Star Warsi juurde, siis pean tunnistama, et ei ole siiani sellest ühtegi osa näinud. Ahvide planeedi filmid olen vist  praeguse seisuga siiski kõik ära näinud. Koomiksitest oli mul kunagi 90ndate algul üks soomekeelne Batmani koomiks, mida pool küla uudistamas käis, sest seal olid märksa vingemad pildid kui Miki Hiires. Tekstist ei saanud vist küll keegi aru. Mängimisega ka erilist suhet ei ole tekkinud, kuid Diablo sai läbi thtud. ADD-d mängisime seevastu keskkooli ajal sõpradega hommikuni. Koolivend Rebase-Mait, kes nüüdseks on Tapperi solist, tegi paberist täringud, sest meil, maakatel, neid kusagilt osta ei õnnestunud. Üheks DM-ks oligi Rebase-Mait, teiseks aga ka kõva bändimees Puriku-Kaimar, kes laulab Vikatis ja Kassidele Iiristes.

On sul mingi oma ulme definitsioon, mille abil sa maailma ja ulmet mõtestad?

Raske küsimus. Ma ei ole kunagi sellele mõelnud. Võib-olla on ulme see, mis võinuks olla, võib veel tulla ja kusagil meile hoomamatus kohas ka praegu olemas olla?

Sinu jutud on üsna tugevalt läbi imbunud su kodukandi ajaloost ja vägagi bizarro’likus kastmes. Oskad sa seda kuidagi kommenteerida – miks just niimoodi?

See on see maastik, kus mul on turvaline liikuda. Lisaks on mitmete minu tegelaste prototüüpideks reaalsed inimesed Setomaalt. Näiteks Jorosk võib sulle Tartu peal vabalt vastu jalutada. Samuti politseiuurija Haak. Aga nemad on sellised tsiviliseeritumad tegelased. Seto ja Võromaa on tegelikult igasuguseid veidrikke, müstikat ja uskumatuid saatuseid tihkelt täis. Kui randlased vaatavad hommikul merele ja vaenulikke purjesid silmapiiril ei paista, siis tõotab kena päev tulla. Kagu-Eestis see ei kehti – siin võib iga mõhna taga koll varitseda või mõni jeekim sind kuhugi pisikesse järve lohistada. Essütajad, Vanahalvad ja igat sugu muud peletised aina ootavad, et saaks heale inimesele kõrri karata. Ilmselt seetõttu valitseb ka siin kohapeal selline bizzarrolik hõng. Säärane, et kui pärast viimast leili sauna eesruumis istuda ja hämarus hakkab nurgast välja hiilima, siis suunab keegi olijatest pilgu kaugusse ja ütleb midagi stiilis: „Taat rääkis, et meil tuli pärast sõda tare vundamendi kaevamisel kolm imiku kolpa välja. Kõik pooleks hammustatud.“ No ei saa ju sellises keskkonnas kasvanuna päris normaalseid jutte kirjutada.

Maskeerisin ennast ära, et essütaja mind kätte ei saaks

Su jutte on mõnikord kritiseeritud, et need ikka ulme pole. Noh, et formaalselt ju ulmet on, aga emotsionaalselt on raske neid ulmeks pidada. Kuidas sa seda kommenteeriksid?

Olen täiesti nõus. Eks ma proovin end pidevalt ka selles suunas arendada, et maailmad ulmelisemaks kirjutada. Kuna ma olen ikkagi võrdlemisi vähe kirjutanud, siis ei julge esialgu veel turvalisest keskkonnast kaugemale liikuda. Ajalise distantsiga olen mänginud, kuid koduplaneedilt või inimeste seast ei ole veel riskinud välja rännata.

Tahad sa loomingus midagi teistsugust proovida, on selliseid plaane?

Tulnukajuttu tahaks kirjutada. Samuti midagi alternatiivajaloolist näiteks Liivi Sõja, Põhjasõja või Vabadussõja teemadel. Kunagi lugesin Paldiskis kasarmus õhtuti Trifiidide päeva, mille keegi sinna unustanud oli. Sealt läks mõte rändama, et väeosas võiks Trifiidide või tulnukate rünnaku korral päris head ellujäämisšansid olla. Mõtlesin toona, et kes need kõige vingemad vastased võiksid olla ja jõudsin järeldusele, et ilmselt Läänemerest välja ronivad amfiibinimesed, kes on tekkinud merre lekkinud tuumajäätmete mõjul, mille jättis siia Nõukogude armee. Miks mitte miskit sellel teemal?

Su tekste lugedes on tunne, et need on n-ö lõdva randme, aga kindla käega kirja pandud. Mida sa ise oma juttude tugevuseks pead, milles nõrkust näed?

Lugejate tagasiside on olnud, et minu lugusid on kerge ja turvaline lugeda, sest jääb mulje, et ma tunnen enda loodud maailma üdini hästi, olen seal mõttega sees. Võib-olla see võiks tugevuseks olla, kuigi ma teadlikult sellele kirjutades ei mõtle. Nõrkuseks on kindlasti dialoogidesse kaldumine. Kunagi sain mingile loole Maniakkide Tänavalt tagasiside, et võiksin dialoogid siin-seal kirjeldustega asendada. Tegin siis paar kolm lõiku ümber ja vaatasin, et ohoh, täitsa nagu päris kirjanik kohe. Sellest ajast olen proovinud seda joont rohkem hoida, kuid ikka kipub liigseks latramiseks minema.

Võitsid just äsja Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia ulmejutuvõistluse. Kui ootamatu oli see võit sulle? Milliseid emotsioone see kõik sinus tekitab?

Seda ma küll kuidagi oodata ei osanud, sest loo sain valmis üsna viimasel minutil ning lootsin salamisi, et võiks ikka esikümnesse tulla. Samas teadsin, et kui ma seda lugu selleks korraks valmis ei kirjuta, jääb ta vinduma ning sahtlipõhjast uuesti huviorbiiti pääsemiseks on poolikutel lugudel minu puhul üsna kasinad võimalused. Nii et ikka väga ootamatu oli see esikoht, kartsin, et kiirustamise tõttu on mõned olulised loogikavead sisse lipsanud või tõmbasin otsad liiga kiiresti kokku. Sellevõrra olid üllatus ja rõõm suuremad. Võttis jalad ikka nõksa värisema, kui auhinda vastu võtma läksin.

Kas võit paneb kuidagi konkreetsemalt mõtlema Andrei Samoldini oma esikkogu peale?

Kogumikumõtteid on aegajalt esinenud. Üks tuttav pakkus isegi välja idee, et kui ma Joroski lugusid juurde vorbiksin, võiks need seto keelde panna, kogumikuks koguda ja siis maailma esimese setokeelse ulmeteose välja anda.

Mida sa tööst vabal ajal teed? On sul hobisid, lemmikloomi?

Kodus on mul harilik must kodukass ja üks siil luusib ka ümber maja. Hobideks on lugemine ning Petserimaaga seotud vanade postkaartide, fotode, raamatute ja dokumentide kogumine.