Kiilaspäine+Tõnis

Imede põiktänav

Maarja Kruusmets    

Üks põiktänav, millesse sattuvad inimesed märkavad mingeid veidrusi, mis peegeldavad ja intenseerivad nende tundeid.

Ma isegi ei tea, kas mulle pigem meeldis või ei meeldinud see, et tegelased saavad teada, et tegemist on mingi tehnomaagilise installatsiooniga - tähendab, mõjub maagiana, aga tegelt on tehnoloogia. Arthur C Clarke kergitab kuskil oma kulmu talle loomupärase kelmikusega. Tore, sest lahendus. Samas tähendas see pööre üksnes maagia pööramist tehnoloogiaks, ei midagi enamat.

Kena jutuke küll, veidi mittemidagiütlev jada 3 pildist, pigem kirjutatud selleks, et suurendada trükitindi kilometraaži ja mitte selleks, et midagi kuigivõrd püüelda või öelda. Kevadine meeleolu.

 

Munalingutaja Magnuse sekeldused neitsinahkhiirtega   

Tuule Iil   

Magnus saab rongalt kutse tegeleda Zavoodi vallutanud rüvedate neitsinahkhiirtega. Õnneks leitakse lahendus. Erektorisse mõeldud jutt.  

Kena naljajutuke, Magnuse hea sõber on näiteks Vitseri Keeralt. Stiil pole ka eriti halb, andis lugeda, lühike ja tobenaljakas. Otsekui Witcheri-lugude seksualiseeritud paroodia, aga seksualiseeritud on üksnes jahitavad tegelased (neitsinahkhiired) ja sedagi mitte moel, mis võiks erutada.

Nii et seksversioon, milles vähem seksi või erutavat kui parodeeritavas? Ei oska eriti midagi arvata, oli kah.

 

Kuratlik lahendus

Tim Hornet  

Kuradid vaatavad, et inimesi saab palju. Leitakse võimalus delegeerimiseks.  

Tekst jookseb okeilt. Naljakas oleks nagu ka, kohati - näiteks saunasoomlaste hurjuhhid ja noniin-hüüatused põrgukatlas. Ent üldiselt ei tekitanud mingeid erilisi mõtteid ega tundeid.

Võib-olla on mul endal selline aeg lihtsalt. Aga ei, see tekst polegi mõeldud lugejas mingeid kuigi tugevaid tundeid tekitama ega raputama ega midagi paika loksutama. See lihtsalt on.

 

Eeva ning Aadam 

Artur Räpp 

Vana naine ja vana mees räägivad iga-aastase videokõne vahendusel sellest, kuidas läheb. Üksildus on võtmas maad, ent seda üksildust on vaja - inimesed on lubanud end eemale lülitada maapealsest loodusest.

Mind veidi üllatab, et Artur Räpi lugu on seni loetud Reaktori juttudest mu lemmik. Vist mu senini lemmik Räpi lugu. Loos oli õrna üksildust, see oli üsnagi ilusti kirjutatud.

Ei olnud mingit hullu põnevat sündmustikku, aga oli meeleolu. Ja väikestviisi puänt kah vasttärkava uue ahvievolutsiooni näol. Ent eelkõige vestlus kahe tegelase vahel, väikeste veidrate sündmuskirjeldustega, peaasjalikult aga omavaheliste tõmbumise ja tõukumisega.

Võib-olla võinuks selle karantiini põhjendus parem olla - hetkel oligi lihtsalt tegemist sellega, et inimesed on otsustanud vähendada ökoloogilist jalajälge ja sellega on hulluks mindud, lastud liigil välja surra.

Ent loo pealkiri mõjus kenasti. Ei olnud nad maailma rahvastiku taasloojad, vastupidi hoopis, maailma viimased inimesed. Ja see sümmeetria sobiski.

A valgus ruumi ja suhtles teiste suurtähtedega, rääkides natuke oma romantikast K-ga. Ühesõnaga ebamääraste jumalolendite ootamatult argine suhtlus tavaromantikast, mille tagajärjeks on aga uue maailma teke... 

Lugu, millel on ühtaegu tugevuseks ja nõrkuseks on selle veidrus. Nõrkuseks-tugevuseks see, et tekst on suhteliselt vähe seotud mingite harjumuspäraste tegelikkustega (hoomamatute pilvede suhtlus ju, isegi kui lihtsalt romantikast). Ent mulle tekst pigem ei meeldinud, sest siin polnud midagi peale selle kontrasti veidrate mitteinimlike tegelaste ning nende suht üleni inimliku probleemi vahel.

Kui selle kontrastiga oleks rohkem mängitud - näiteks kui veidraid pilveeksistentse oleks veelgi põhjalikumalt kirjeldatud, samas kui nende loo läbini inimlikkust süvendatud, oleks tekst omandanud mingi teise mõtte. Äkki oleks teksti ideeks saanud siis, et romantika on ikkagi universaalne probleem. Hetkel tahtis tekst jõuda üksnes selleni, et kui kõikvõimsad jumalikud tähepilved saavad lapse, sünnib universum…? Hetkel ei olnud tekst õieti millestki, lihtsalt ühe idee lõpunikirjutamine.

 

Saatuse pilge

Tim Hornet   

Kuningas ilmub vanasse kõrtsi, et rääkida ammuse ränduri Augustiinus Punasega tema suurimast varandusest - Saatuse Kivist.   

Mulle meeldisid siinsed elemendid (Rothfussi triloogiast tuttav tähtis vestlus suvalises kõrtsis; end varjav kuningas; ammune aegade suurim seikleja rääkimas möödunud aegadest). Puänt oli kena, Saatuse Kivi mittetoimimise põhjus mõjus adekvaatselt.

Ehk läks tekst veidi liiga kiiresti, mõjudes liiga tühiselt - tekstimaailmas peaks toimuma muudki peale lühikese põhiloo enese. Augustiinus Punane eksisteerib ainult selleks, et rääkida mõni sõbralik sõna luhtunud seiklusest ehk Saatuse Kivist, aga kuidagi tahaks, et aimuks tema seikluste vältel lihvitud paranoia kuninga suhtes (seda mainiti, aga kõrvalise infona, mitte ebalusena näiteks mõne kiirema liigutuse suhtes) või midagigi tema miljonist teisest teekonnast. Maailmakuulus seikleja peaks olema läbi elanud mitmeid sündmusi, mis nõrgemale jätnud jälje posttraumaatilise stsessi sündroomi kujul - ta ei tarvitse olla inimvare, aga võiks ikkagi aimuda see, et need on teda puudutanud. 

Kena looke, etteaimatavat puänti ei varjata kuidagi ja ega eriti peagi, kuna lugu lõppeb väga kähku pärast asjaolude selgumist. Lihtsalt veidi tühisevõitu.

 

Maa veri

Tim Hornet  

"Hiline lõikus: Fuusia" ühest karakterist inspireeritud jutt räägib TH-32-st, kes "heidetakse välja" oma maalt ja võetakse hoolitsemiseks vastu ühtede heade samariitlaste poolt. Kahjuks.  

Lugu on samuti lühike, nagu Horneti teine samas numbris ilmunud tekst, ent siin sobib loo lühidus rohkem, sest episood ongi väiksem, ongi kuidagi vähem vaja tausta lahti kirjutada. Või siis edastab olemasolev tekst palju täielikumalt seda lugu, mis jutustatud on. 

Keskkoolis käimise aegu olin tohutu animefänn (jah, Tõnis oli weeaboo) ja "Escaflowne'i" täispika filmi algusstseen oli minu jaoks haarav ja kujutlusvõimet sütitav. Selles maandus õhulaeva vaatetornile noor mõõgamees Van (kel on sissetõmmatavad inglitiivad). Valvur seal küsis, kes sa selline oled - ja jäi vakka pärast ainsat välkkiiret mõõgatõmmet, millele ei jõudnud reageeridagi. Van jätkas oma teekonda läbi koridoride õhulaeva kaptenini, kes ootas väärikat duelli, ent kel pea lendas ainsa mõõgahoobiga säuhti otsast.

Mõte ühestainsast mõõklejast, keda võib strateegilise relvana saata objektidele, mõjus toona väga köitvalt. Siin mängitakse taolise elemendiga - küll mitte mõõklemise kontekstis, vaid ikka mürgise Trooja hobusena. (Kas info sellistest ei peaks levima? Eh, ilmselt pole kedagi, kes infot edasi kannaks...) Ei puutu nagu asjasse, aga samas, veidi ikka. Ehk selgitab minu sümpaatiat. See tekst meenutab ühesõnaga “Escaflowne’i” sissejuhatavat stseeni ja on isegi nagu sissejuhatus - ja kuna inspireeritud rollimängijast, siis pärislood tekivad juba “Hilises lõikuses”. Ilukirjandus kui sekundaarkirjandus.

 

Hüljatud inimeste maja   

Artur Räpp   

Minategelane pannakse juhtima virtuaalreaalset "Sim Cityt”,, korraldusega hoida kõiki seal nähtavaid inimesi liikumas. Lõpuks saab minategelane ülesandega hakkama ja tema töö on lõppenud, aga kui ta võtab kiivri peast, on ta üllatunud.

Sündmustik on segasevõitu. Peategelase ülesanne on selge - hoida tegelasi liikumas -, aga tema mängureeglid on segased. Kelle või millega ta opereerib? Millisel juhul ta kaotab, millisel juhul võidab? Suures osas on see tema endagi jaoks segasevõitu, aga ta siiski orienteerub selles või teab, mis on mängus. Kas ainult raha? On selge, et see pole tema esimene rodeo - mis on varem toimunud, kuidas on ta varem hakkama saanud, millised on olnud eelmised tööotsad? Hetkel teab peategelane palju rohkem kui lugeja, kuidagi tuleks rohkem arvestada sellega, et lugeja ei tea midagi ja see teadmatus ei ole hetkel pingeline ja kujutlusvõimet särisema panev, vaid lihtsalt tüütuvõitu.

Lõpus kerkib küsimus, kas virtuaalne oligi õieti virtuaalne või oli tegelik, mis sobis. Sõna "supertulnukad" pole aga hea sõna, ükskõik mis muu sobiks selle asemele. Näiteks "Avaaadralased ongi lõpuks kohal!", praegune lõpp tuleb eikusagilt, ei mõju eriti kuidagi.

 

Götterdämmerung - jumalate hukk 

Manfred Kalmsten  

Jumal Odin otsustab 19. sajandi Tartus saata manalateele mõned viimased üleloomulikud olendid - vetejumalatari Ämälätäri.   

Lugesin juttu ca nädal aega tagasi, nüüd arutlen selle üle ja võin jääda ebatäpseks sisuülevaates, näiteks jõevaimu identiteet jäi mulle veidi hägusaks. See pole siiski kivi autori kapsaaeda, vaid märk mu enda aina süvenevast ebaprofessionaalsusest nende arvustuste kirjutamisel.

Korralik oli viikingilike tegelaste maalimine, Wodani tegevusi oli huvitav lugeda. Tema enesestmõistetav jumalikkus kõrtsis oli huvitav - meeldis kaklus, mis jäi vaevu olemata, aga mis jättis siiski oma sügavad jäljed sellesse ärplejasse, kes loobus ja põgenes. Kui kerge olnuks näidata siin Norra peajumala füüsilist jõudu - ja kui hea, et oli ootamatus, oli teistsugune lahendus.

Veidi selles "Odin jalutab meie seas"-asjas meenutas siiski Gaimani "Ameerika jumalaid", ehkki mitte nii tugevalt, et oleks hakanud arvama, et kuskilt ilmub Shadow, kes küsib: "Miks sa teda ei löönud?" vms. Shadow’d polnud, küll aga olid Ian McShane’i enesega rahulolevad silmad Wednesday rollis.

Loos olid kokkulepped jumalate vahel ning Odini otsus jääda ühe teise peajumala alluvusse. Ristiusku peajumal, see on ju hea kontseptsioon! Miks ma sellest praegu rohkem ei pidanud? Hetkel lihtsalt veidi libises minust mööda ja ma ei tea, millele seda omistada. Äkki midagi et kevadine stress, mis ei lase ennastunustavalt sukelduda proosasse. Või ehk tunne, et see mõjus siiski poolikuna.

Sealjuures pole tükk aega nii heal tehnilisel tasemel asja olnud Reaktoris, laused töötavad, tekst vinge. See siiski jääb.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0551)