See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ viies osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

10. Paradiisiretk

Mari ei tahtnud Tõnu vanaisa talu poole tagasi minna. Ta ei olnud valmis nüüd ja kohe Tõnule seletama hakkama, miks ta niimoodi minema jooksis. Ja tundus, et Tõnu ei tahtnud seda filifjonkajama enam kuulda. Niimoodi edasi enam ei saanud. Ja nüüd veel seisis Nemesis hooviväravate juures ja keegi liikus selle all. Mari ei näinud, kes see oli, suveöö oli liiga hämar. Ta võttis ennast kokku ja läks talu poole tagasi.

Kui Mari Nemesise alla jõudis, oli kõik täiesti vaikne ja pime. Isegi avariireaktor ei mürtsunud. Kes sellega ometi niimoodi öösel siia lendas? Mari vaatas õue poole. Nemesise all liikunud kogu osutus paksuks hirveks, ta oli läinud esmalt rehielamu poole, ent kuulnud siis Mari samme ja tagasi pöördunud. Jumal tänatud, Kai on siin. Äkki ta aitab natuke. Ütleb vähemalt midagigi enamat, kui et harju selle filifjonkaga ära. Mari ootas, kuni paks hirv tähelaevani jõudis, hirv vaikis ja viipas kaelaga rambi poole. Mari järgnes Kaile tähelaeva pimedasse sisemusse.

“Pane ta käima,” ütles Kai. Mari läks reaktoripaneeli juurde ja keeras lüliteid. Nioobiumakud olid täiesti uued, süüteannihillaatori väljad olid paari sekundiga laetud, Mari tõmbas kangi ja laevakeret läbis põntsatus. Peareaktor oli käivitunud, rambiruumis süttis ere valgus. Ta tundis end kuidagi imelikult. Kas sellest, et midagi imelikku on juhtumas? Või sellest, et ta polnudki vist kunagi varem täiesti korras tähelaevaga tegelema juhtunud?

Mari läks ebakindlal sammul kabiini ja istus pilooditoolile ning küsis: „Noh ja nüüd?“

Ei olnud teises toolis Alissat, ei olnud ka Liisut arvuti ees. Maril ei olnud vaja kambüüsi ega puhkeruumi minnagi, ta aimas niisamagi, et Kai oli üksi tulnud. Hirv istus pilooditoolide vahele maha ja rääkis tasa: “Ral on vaja Laptoniga atmosfääri- ja kosmosekatseid teha, tal on vaja saatelaeva kaasa. Aga mul ei ole lennuõigust.”

Mari vedas umbusklikul ilmel näpuga üle püstmootorite lülitite. Selline lend ei kesta kaua, ta on hommikuks tagasi. Nüüd saab Kaiga põhjalikumalt Filifjonkast rääkida.

“Vii ta atmosfäärist välja,” julgustas Kai.

Mari uuris radarinäitusid ja lisas võimsust. Ehataevas kaardus allapoole, loovutades ruumi mustavale täheudu täis kosmosele.

“Kus siis Lapton on?” küsis Mari radareid uurides.

“Laiali,” vastas Kai. Marilegi meenus, et alles hommikul oli Lapton olnud remonditsehhis, mootorid ja muist kattepaneele puudu, kärbid ei oleks eluilmaski suutnud seda praeguseks uuesti kokku panna.

“Mida me siin üldse teeme? Kus lennuplaan on?” karjatas Mari juhtimispuldi arvutiterminali toksides. “Kus lennuluba on!?”

“Seda ei ole,” vastas Kai tasa. “Me toome hoopis Filifjonka sulle pulma.”

“Mis Filifjonka!” karjatas Mari juhist lahti lastes. Ta käsi vihises läbi vaikse kabiini, küüned riivasid valusalt Kai palet ja kõrvaalust. Siis puuris Mari pilgu radariekraanidesse ja viis kõrvalekaldunud kursi taas paika. Kõrvades kohises veri, kabiin oli vaikne. Raadiogi oli välja lülitatud. Transponderitki polnud sees! Mida see paks nässakas endast mõtleb!

Mari oli Kaid löönud. Kuidas see võimalik oli? Kuidas saab sellist habrast olendit lüüa?! Ta ei olnud seda kunagi teinud, polnud isegi sellele mõelnud. Kas ta hakkab tõesti hiidkärbiks muutuma?! Hiidkärbid. Kai. Viki salatsemine. Ajuskannerid. Mari tõusis pilooditoolist, ta käed värisesid.

Hirv lebas selili maas ja nuttis.

“Sa lõid mind,” kuulis Mari heledat tasast häält. Mari heitis hirve kõhu peale ja silitas pehmet rinnaalust.

“Kai, millesse sa mu nüüd kiskusid?” sosistas Mari. “Sa varastasid laeva ja põgenesid Orkaanilt. Mida sa endast mõtled?“

“Sa tead väga hästi, et sa ei saa neist nägemustest lahti, kuni sa Filifjonkaga ära pole lõpetanud,“ lausus Kai nuttes.

Ei tea. Aga siiski – äkki Kai teab, vähemalt aimab sellest rohkem.

“Me ei saa ju niimoodi lihtsalt võtta tähelaeva ja kahekesi lennata. Mida pärast Tah ütleb... Ja tookord sai Filifjonka ju peaaegu surma. Ja kuidas me üleüldse sinna saame?”

“Ei saanud surma... Ma ei tea, miskit oli valesti, ma kartsin ja viisin ta tagasi.” lausus Kai vaikselt ja pööras end kõhuli.

Mari tõusis püsti ja vaatas enda ette, istus ebakindlalt pilooditoolile tagasi.

“Ma arvan, et see painaja on sellest, et nii meil kui temal jäi palju rahutust hinge sellest kohtumisest. Kui me temaga suhtleks ja harjuks...“

“Temal kah? Kuidas ometi? Selline põgus kohtumine ja selline painaja? Kust sa tead?“ nõudis Mari.

“Arvan. Seda sa nägid ju isegi, et ta ei ole tavaline mõistuslik olend.“

Ja nüüd mõtleb Kai seda lummutist veel kohtama minna. Siis tuli Marile meelde, kui ilus ta oli ja ta ei paistnud sugugi ohtlik olevat. Ja see helgus ja igatsus, kui ta Filifjonkat Laptonis kallistas. See meenutus rahustas Mari meeled maha.

“Aga kuidas...“

“Nemesisele pandi remondiga uue põlvkonna hüperajam.“

“Ja sa tahad öelda, et sa oskad seda kasutada?“

“Kas mul on midagi kunagi meelest ära läinud? Kui kiiresti ma tähelaeva juhtima õppisin?“ rääkis Kai vaiksel heledal häälel ja ronis arvuti taha. Jah, Kai oli väga terase mäluga, väga kiire õppija. Kui Mari Kai mõni aasta tagasi lendama õpetas, oli tüdrukul vaja enamust neist paljudest oskustest näidata hirvele ainult üks kord. Liisu oli samakiiresti ka arvutit kasutama õppinud ja laeva süsteemid kõik selgeks saanud. Kas Kai õppiski tee Filifjonka juurde selgeks, piiludes lihtsalt üks kord üle Ra õla? Mida teha? Lülitaks raadio ja transponderi sisse ja pööraks tagasi Orkaani poole? Mari käed värisesid endiselt.

“Ma pean ta niikuinii siia tooma,” lausus Kai menüüsid lapates.

“Miks ometi? Miks sa pead ta ära tooma?” imestas Mari tagasi pilooditoolile istudes.

“Tunnen lihtsalt,” ohkas Kai. “Filifjonkat on siia vaja. Väga vaja.”

“Miks ometi?”

“Ma ei tea, aga ma tunnen,” ütles Kai tasaselt. “Midagi on valesti ja ma tunnen, et kui ta korra siia tuua, siis läheb see paika. See võib lihtsalt olla sellest, et me teda vaid põgusalt nägime, aga ei tutvunud temaga õieti. Ja siis tema aura...”

“Ja sa tahad, et ta mulle pulma tuleks?“

“See oleks ideaalne rahumeelne üritus, kus selline kontakt luua, mis kõik selle ära tasandab. Või vähemalt võimaldab harjuda. Et see, kui teda unes näha, ei oleks nii koormav,“ jutustas Kai.

Mis nüüd küll juhtuma hakkab? Kuhu Kai teda ometi viib, mis sündmustesse mässib? Milline pahandus ja segadus sellest küll tõusta võib? Paar päeva Maal olid tekitanud Maris illusiooni, et kõik on hea ja rahulik, Ge oht on kõrvaldatud ja teda on Maale elama lastud. Samas meenusid Marile Viki salapärased sõnad kellestki Viimasest, jutud reaktorikütuse liikidest ja fakt, et Viki ei olnudki Ge antiloop, nagu kõik arvasid. Äkki ei oleks ta pidanud siiski Raga koos katselennule minema, ehk oleks ta siis sellest kõigest kõrvale jäänud? Ei, Mari oli Filifjonkat tunnetanud juba haiglas, tükk aega enne ajaloolist katset, tal ei olnud pääsu. Siis meenus talle tsitaat Ge raamatust ja Piibel Liisi laual. Ja see Miski, mis hirmutas, kui ta end koos saatusega üksi tundis, kus keegi ei aidanud. Ei, Mari oli nii ehk naa selles hoomamatus mängus sees ja tagasiteed ei olnud. Värisevad sõrmed haardusid ümber tähelaeva juhiste.

“Nii, suuna laev vektorile 763-342-984,” käskis Kai. “Ma tegutsen ise edasi.”

Tulgu mis tuleb, mõtles Mari Nemesist vektorile suunates ja võimsust lisades. Tähelaev eemaldus Maast avakosmose poole.

Nüüd oli aega ja tahtmist ka Filifjonkast mõelda. Kas Mari julgebki uuesti selle kummitusliku daami ette astuda? Veel hullem – tundus, et Kai viib ta lausa Filifjonkale külla, tema majja! Mari meenutas neid unesid ja painajaid, mis teda vaevanud olid, püüdis meenutada ja tunnetada, kuidas Filifjonka neis unedes tundus. Ei, ta ei olnud ohtlik, pigem oli ta uudishimulik, tunnikese eest tagakambris, kui Mari sõrmuse ära võttis, küsis ta ka pigem uudishimulikul ilmel, miks Mari sõrmuse ära võttis, ta ei olnud sellest solvunud. Siis meenus Marile jälle hetk Laptonis, mil ta Filifjonkat kallistas ja see piiritu valgus ja helgus, mida ta sel hetkel koges. Mida rohkem Mari mõtles, seda rohkem talle tundus, et ta ei karda Filifjonkat, vaid soovib temaga rohkem tutvuda ja suhelda. Äkki saab jälle ka seda headust ja valgust kogeda. Äkki saab ta sellest osa päriseks? Selle nimel tasus kindlasti talle külla minna. Äkki mõtleb Kai tüki sellest helgusest Maale, kärpidele ja inimestelegi tuua?

“Kuule, aga mis saab siis pulmalistest, kellega Filifjonka tuttavaks saab? Praegu on ta oma kodumaal ja isegi praegu painab ta mind. Mis aga siis saab, kui ta reaalselt Maale, meie aega tuua? Kas see mitte veel hullem variant ei ole?” küsis Mari, kahtlustades, et Mari ajas, Tõnu majas võib Filifjonka inimestele veel šokeerivamalt mõjuda kui siis, mil inimesed on Muumimaale sattunud ja kohtavad Filifjonkat omas keskkonnas.

Kai suunas niisked silmad maha ja lausus: “Ega see lihtne ei saa olema. Aga muudmoodi ei saa. Ma ei tahaks Filifjonkale halba, aga ma pean. Aeg on sealmaal, et muudmoodi ei saa.”

“Kas Filifjonkaga võib midagi halba juhtuda?” muretses Mari. “Mina küll ei tahaks vastutada selle eest, et temaga midagi juhtuks.”

“Ma ei tea. Samas ei oleks sellel kõigel mõtet, kui surma saaksime, ma ei taju surmaohtu. Aga midagi väga suurt tahab juhtuda ja sellega koos juhtub see ära. Ma ei hooma, mis ees tuleb, tean vaid, et see on midagi kohutavat. Nii, me siseneme hüperruumi,” ütles Kai pead langetades.

Mari tundis tuttavat kuminat ja kukkumise tunnet, kõik hakkas helendama, samamoodi nagu Laptonis, kui Ra esmakordselt Muumimaale lendas.

Kui Mari teadvusele tuli, oli Nemesis juba Maa orbiidil, Kai oli kõrvalistme seljatoe pikali keeranud ja kõhutas sellel ning juhtis tähelaeva.

“Jätka sina, sul on see mugavam,” ütles hirv maha ronides. Mari haaras juhised ja hakkas sinavasse õhuookeani laskuma. Nina ja tiivaservad hakkasid kuumenema, tähelaev rappus õhuga kokku puutudes.

“Kus see Eesti oli? Kas Muumiorg oli umbes selle koha peal?” küsis Mari koordinaadiribasid jälgides.

“Lenda silma järgi, mäletad ise, koordinaadid olid siin täiesti mööda, nende järgi ei leia siit midagi üles enne, kui uut kaarti pole tehtud,” vastas Kai. Mari jätkas lendu kolmekümne kilomeetri kõrgusel ja suundus põhjapooluse poole. Ta vaatas tükk aega meresid ja maid, aimas lõpuks, et ta lendas üle Vahemere Aafrika kohalt Euroopa kohale. Rannajoon oli tundmatuseni muutunud, Euroopa paistis olevat metsik ja mahajäetud. Kaugel silmapiiri sinises hämus ida pool paistis paar suuremat linna, otse all olid vaid üksikud külad ja põllulapid, millede vahel võis olla kilomeetrite viisi puutumatut metsa. Marile meenusid üksikud Tove Janssoni joonistatud kaardid Muumimaast, sealgi oli selline hajus asustus. Paistsid laiad jõed ja üksikud teed. Mari lasi teleskoobi välja ning uuris metsi läbistavaid jooni ning avastas, et need on enamasti raudteed. Maanteed olid halvemini märgatavad, neid nägi vaid teleskoobiga. Korraks sai Mari ekraanile isegi vanaaegse aururongi, mis uskumatult kiiresti läbi laane kihutas. Radar registreeris uuritava objekti kiiruseks taustsüsteemi suhtes 141 kilomeetrit tunnis. Peatselt oli ka Läänemeri nägemisulatuses, sealt leidis radar hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid laevu. Teleskoop näitas radari leitud suundadelt kas purjekaid või vanaaegseid aurikuid. Kes nendega sõitsid, jäi selgusetuks, sest õhk virvendas suvesoojuses liialt tugevasti. Ent Marit huvitas, mis on saanud Eestist. Eesti kui koht oli alles, ainult rannajoon oli tundmatuseni muutunud, Saaremaa ja Hiiumaa ei olnud eristatavad, sealkandis paistis tihe kummaline saarestik, mis ulatus läbi Soome lahe Soome rannikuni, pealegi oli veel Soome laht keskelt kuivanud. Tallinn ja Helsingi olid ka alles ja kahe linna vahel paistis endises merepõhjas raudteemagistraal, mis kohati kulges ida poole jäänud suure järve kaldal. Maakitsust läbis võimas ja lai jõgi, millest oli üle ehitatud mitu uhket ja suurt silda.

“Võta kiirust maha ja hakka laskuma, me oleme varsti kohal. Lenda loodesse rohkem,” manitses Kai Marit, kes oli end 800000 aasta kaugust Maad imetlema unustanud. Mari langetaski kiiruse helibarjääri alla ja laskus paari kilomeetri kõrgusele Botnia lahe kohale ning hakkas piki ranniku äärt põhja poole lendama. Maril läks raskeks, kui ta pidi üheaegselt Nemesist õhus hoidma ja samal ajal radariekraane vahtima ja teleskoopi suunama, lootuses leida Tove Janssoni raamatutest tuttavaid kohti. Viimaks registreeris radar üksikul väiksel saarel oleva ehitise, Mari leidis teleskoopi suunates saarelt majaka. Jah – see ta oli, saare tipus paistsid betoonvaremed, saare keskel väike järv, saare kõrval oli veel üks väiksem laid, kus Muumipere oli piknikul käinud. Äkki näeb siin isegi merisälge täiskuuööl rannal mängimas?

Siit tuli nüüd otse itta keerata, silmapiiril mustava mägise maa poole. Kusagil seal peab elama Filifjonka, Muumipere, kõik need toredad muinasjutuolevused. Ent Mari ei suutnud kuidagi uskuda, et Nemesis ühes Ra tehnikasaavutusega teda tõsimeeli muinasjutumaailma on kandnud. Tumedast sakilisest silmapiirist hakkasid eralduma saared, meri hakkas sälguti sügavale maasse lõikuma, moodustades fjorde, mis vaheldusid metsaste mäeahelikega. Kusagil siin, mõtles Mari loetud muinasjutte meenutades ja teleskoopi suunates. Tähelaev pendeldas vee ja taeva, paari kilomeetri ja paarisaja meetri vahel ja viskles siia-sinna, mil Mari teleskoopi jälgis ja tähelaeva käsitsi juhtis. Radar leidis järjekordse veesõiduki ja Mari suunas teleskoobi joonele… Muumitrollid olidki olemas! Ekraanil ilutses ühemastiline purjekas, mille reelingul kaks muumitrolli usinalt võrke sikutasid. Üks oli suurem ja valgem, teine lühem ja sinakashallim. Esmapilgul paistsid nad soliidsemad ja pikemad, mitte nii töntsid ja ümarad, nagu Tove joonistatud piltidel, ent ilma vähimagi kahtluseta tundis Mari muumitrollid ära. Esmalt tõusis üks matakas koon ülespoole, seejärel teine ja Mari nägi ümaraid, heatahtlikke silmi teleskoobiekraanil vastu vaatamas. Muumitrollid olid lähenevat kosmoselaeva märganud. Järgmisel hetkel hakkas purjekas kasvava kiirusega lähenema, kuni välgatas mööda ja jäi tähelaeva taha. Veel nägi Mari valget jämedat käppa tervituseks tõusmas. Mari raputas pead ja valis radarekraanilt leitud ehitise eemal rannal ning suunas teleskoobi sinnapoole. Viimaks kõikus ja õõtsus teleskoobi sihikul sinine ehitis – Muumide supelmaja! Mari keeras teleskoobi kinni ja võttis juhised kindlamini pihku ning vähendas veelgi kiirust. Sinetav veteväli lõppes, sinine majake möödus tähelaeva alt, veel nägi Mari silmanurgast rannaliival ühte pruunikat looma.

Miski hõõrus vastu Mari reit. See oli Kai, kes oli end Mari kõrvale pilooditoolide vahele istuma seadnud. Mari kallistas hirve ja juhtis teise käega tähelaeva. Hirve silmad särasid kabiini paistva päikese kiirtes. Nad hõljusid kui muinasjutus, loetud sekundid, mil Nemesis üle Muumioru lendas, tundusid väga pikad. Mari pani tähele valgetüvelist kasesalu, puukuuri, oja, silda ja telki silla juures, Muumimaja oli täpselt selline ümar ja sinine, nagu raamatutes ja piltide peal, peenarde äärest sätendasid kullatükid vastu. Ühtki olendit Mari ei märganud, peagi kadus kõik tähelaeva juhtimispultide ja läbipaistmatute seinte varju.

“Filifjonka org peaks olema järgmine, põhja pool,” ütles Mari rõõmsal häälel Nemesist mäeaheliku poole suunates. Tõesti, nad olid õiges kohas, Mari tundis ära kaljuseljandiku, kuhu nad ennist Laptoniga maandunud olid, kohe nägid nad ka Filifjonka maja. Aed paistis kitsas ja ilutaimi täis, ümberringi oli kuusemets. Maja taga oli suurem aas. Mari suunas tähelaeva sinnapoole, lasi telikud välja, käivitas püstmootorid ja vähendas kiirust. Kohe vajusidki kosmosemasina rattad rohtu värviliste põllulillede vahele, Mari avas rambi ja seiskas kiiresti kõik aparaadid, loopis rihmad laiali, hüppas istmelt maha ning tormas Kaist mööda rambiruumi. Esimesed sõõmud värsket puhast õhku, Mari oligi valguse käes, keset lilli, mesilasi ja liblikaid. Siin ei olnud enam mingit painajat, siin ununesid kõik mured, siin oli soe ja leebe muinasjutumaa! Mari sirutas käed laiali, tegi paar tantsisklevat pööret, lastes pilgul üle mägede ja metsade libiseda, nautides Muumimaa suviste värvide ilu.

Pilk jäi pidama Filifjonka majal. Mari meenutas ornamente raamatupiltidel, vaatas pööningukorruse aknaid, nägi ka piksevarda maanduslatti. Jah, see oli Filifjonka maja, ehkki ta ei paistnud nii suur ja sünge, nagu raamatupiltide peal. Isegi krohv oli samamoodi siit-sealt pragunenud ja maha pudenenud. Mari astus maja poole, vaatas ilupõõsaid ja viljapuid. Kaugele ta ei jõudnud, sest teed tõkestas maasse torgatud teravatest tammelattidest aed. Mari kõndis mööda aiaäärt metsani ja leidis enda eest läbitungimatu võsa. Siis keeras ta ringi ning turtsatas – külm ja sünge teemandiitmonstrum, tähelaev Nemesis paistis selle sinitaeva ja lilli täis aasa taustal kuidagi naljakas ja kohatu, umbes nagu õlistes tunkedes töömees keset peent ballisaali pidu. Ent üks teine asi, mis nende lillede keskele uskumatult hästi sobis, tuli Mari poole. See oli Kai, Mari suurim sõber ja lemmikloom. Nagu oleks Kai kah muinasjutuloom, nagu olekski ta Muumimaalt pärit.

“Sealt ei saa, jah? Metsa ääres on oja, äkki on kuskil mõni rada ka,” pakkus hirv ümber pöördudes. Ta kutsus Marit pilguga enesele järgnema. Mari astus üle vuliseva vee tüvede vahele rohelisse hämarusse. Paar lindu lendasid eemale, ühe okste harude vahelt piidles neid üks silmapaar. Jalge all vetrus sammal, ühtki rada ega jälge Mari ei märganud. Maastik laskus üha madalamale, lisaks samblale nägi Mari üksikuid langenud tüvesid ja sammaldunud kivimürakaid, peale kuuskede kasvas siin ka üksikuid kiduraid pihlakaid ja kaski. Pea kohalt kostis kohinat ja hõõrduvate okste naginat, üksik tuuleiil kõigutas puude latvu. Lõpuks nägi Mari eespool tihnikut, ent tihniku ääres oli teerada! Lähemale minnes nägi Mari, et see on nii lai, et siin võis isegi autoga sõita. Kas siin sõidetakse autodega? Ilmselt mitte, küll aga nägi Mari vankrirataste jälgi. Pehmemates ja niiskemates kohtades ka mitmesuguseid käpajälgi, mitmes suuruses saapajälgi… Jah, ka teravate kontsade jälgi oli pinnases, kindlasti olid mõned neist jätnud siia Filifjonka. Paaris kohas märkas ta ka pisikesi hobuserauajälgi.

“Me peaksime ilmselt sinnapoole hoidma,” ütles Kai Mari ees astuma hakates. Rada viis jälle kõrgemale, mäest üles ja muutus kruusasemaks, varsti hargnes sellest väiksem rada, mis paistis selle aasa poole suunduvat, kus Nemesis seisis. Kai astus otsustavalt väiksemale rajale. Mari kõndis ta järel, vaatas ringi ning nautis kõigi meeltega selle metsa ilu.

Mõne käänaku järel olidki nad Filifjonka aia värava taga ning nägid tuttavat maja. Mari katsus linki ja leidis, et värav oli lahti. Hoolitsetud tee viis otse maja trepi ette, ühel pool olid lillepeenrad, täis värve, mesilaste suminat ja liblikatiibade värelust, teisel pool laius muru, kaugemal olid hoolitsetud ja pöetud puud ja põõsad, nende varjus aialaud ja tool, lauale jäetud ajaleht. Mari hõljus kui unes trepi poole ja vaatas korra tagasi. Kai oli ta järel ning vaatas, pea viltu, kuidas Mari trepist üles astus ja uksele koputas. Ootas natuke ja koputas veel.

“Teda ei ole kodus,” ütles hirv. Mari istus trepile ja silitas Kai rinnaesist.

“Mis me teeme nüüd? Ootame? Lähme lendame ja vaatame ringi? Niikuinii saame selle eest nii, et tolmab, vaevalt keegi vesiniku üle arvet peab?” küsis tüdruk.

“Ja siis?” küsis Kai. “Äkki ootaksime teda siin?”

“Ma tahaks veidi ringi vaadata,” ütles Mari tõustes.

“Kas sa oled kindel?” küsis Kai tüdrukule järgnedes. Mari ei vastanud, sulges vaid hoolikalt värava ja kõndis üle samblase metsaaluse, tagasi sinnapoole, kus vulises oja ja kus oli aas tähelaevaga. Tõesti, Kail oli õigus, Mari olnuks parema meelega Filifjonka aias lillede keskel ja oodanud, kui lennanud tähelaevaga. Jälle oli ta Pluuto kosmoselaeva kalkide seinte vahel, Muumimaa ilu paistis nüüd vaid läbi kristallklaasi.

“Kuhu lendame?” küsis Kai istmete vahele maha istudes.

“Kuhu süda kutsub,” naeris Mari juhist enda poole tõmmates. Maa kadus Nemesise nina varju, hetke nägid nad vaid sinist taevast. Kai võpatas, kui maastik ülaltpoolt nähtavale ilmus, Mari ainult naeris ja viis surmasõlme lõpuni, võttis siis kursi kagu poole, kus pidi olema Eesti.

Aeglasemalt ja madalal lennates nägi rohkem, Mari leidis lõuna poolt paar suuremat asulat ja raudtee. Sisemaal oli asustus hõre, tavaliselt oli majapidamiste vahel kilomeetrite viisi puutumata loodust. Elu oli koondunud rohkem ranniku ja raudteede äärde. Mari juhtis kohmakalt ühe käega, teisega suunas teleskoopi ja uuris asulaid. Autod olid siin haruldased, linnades oli näha tramme ja hobuveokeid. Hobused tundusid väiksed ja trullakad, paaril korral märkas Mari ka halle ja teravakoonulisi heleda lakaga hobuseid, kes võisid olla merisälud. Kas nad olid ka lillelised, nagu raamatus kirjas, seda Mari ei märganud. Rahvastik oli kirju, enamus elanikest olid siiski inimeste nägu: ilmselt siis pumpsid, mümlad, mõmmikud ja kes kõik veel. Palju oli ka jõehobunägudega koduvanasid, filifjonkasid nägi Mari harva. Muumitrolle ei olnud kas üldse või ei eristanud Mari neid koduvanadest. Oli palju teisigi olendiliike, milliseid Mari raamatupiltidelt mäletas, oli ka selliseid, keda Mari nägi esmakordselt. Neid võis olla kokku kümneid.

Paistis, et asulakohad olid alles, Mari uuris Tallinna, Tartut ja Pärnut. Ühtegi tuttavat ehitist ega tänavajoont ei hakanud silma, see oli ka raskesti usutav, et midagi sellist võiks 800000 aastat säilida. Ime, et asulad üldse endistel kohtadel olid. Ja kas üldse olidki? Kogu maastik oli ju tundmatuseni muutunud. Korra mõtles Mari ka maanduda ja proovida rahvaga suhelda, aga miski hoidis teda tagasi. Kai istus ja ootas kannatlikult, kuni tüdruk oma uudishimu rahuldab.

“Huvitav, kas vesi on soe?” küsis Mari eespool laiuvat saarestikku vaadates. Eesti hakkas selja taha jääma.

“Lähme ja katsume?” pakkus Kai. Mari lükkas juhised ettepoole ja laskus madalamale, hakkas siis maapinnaradarit jälgima. Ta ei tahtnud kellegagi kokku sattuda ja otsis saart, kust radar mingeid paate ega ehitisi ei leiaks. Selliseid saari oli palju, peatselt vajusidki Nemesise rattad ühe saare ranna kiviklibu valli. Mari katsus korra vett, heitis siis kleidi ühele suuremale kivirahnule ja tormas vahustesse lainetesse. Kai tatsas talle kohmakal sammul järele. Vesi oli kristallselge, vaid veidi roheka varjundiga, Mari nägi kalu ja oma varbaid, põhjas lebavaid teokarpe. Mis siis, et ta oli juba peaaegu silmini vees.

“Kui mõnus on olla nii kerge,” ütles Kai ujudes. Mari nägi eespool laugjat kivi ning otsustas selle juurde ujuda ning otsa ronida. Selleks kulus kümmekond minutit, Kaid tuli kauem järele oodata. Hirv tõusis oma tudisevatele jalakestele ja astus mööda kivi Marile lähemale ning kurtis: “Kui halb on olla nii raske.”

Kai siidine kasukas oli vett täis ja lisas hirve liigsele priskusele veel omalt poolt kaalu. Kai õlad ja kintsud võdisesid, hirve õrnad jalad ei olnud teps mitte sellise koorma kandmiseks mõeldud. Viimaks heitis hirv Mari juurde ja pani pea tüdruku sülle. Mari silitas Kai põske, vaatas lähedalt ta niisket silma, tumedaid ripsmeid ja sügavpruuni silmaava. Hirv oli kena ja armas, justkui osa siinsest muinasjutust.

“Miks Maal ei võiks olla nii ilusaid kohti?” küsis Mari silmapiiri vaadates.

“Sa oledki Maal. See ilu on teil seal kogu aeg olemas olnud, see on teil vaja vaid leida ja lõpetada selle saastamine. Ja ta on teil käes,” vastas hirv.

“Ma vaatan, et see saastamine on ühel hetkel lõppenud,” ütles Mari.

“Ja sa ei taha teada, kuidas see lõppeb,” lausus Kai jalule tõustes ja vette hüpates. Mari muretses, ega hirv endale sellise liigutusega haiget ei teinud ja hüppas järele. Vaatamata oma õrnusele ja paksusele oskas hirv end ikkagi hoida, temaga ei juhtund midagi, ta ei olnud enda jalgu kivide vastu katki kukkunud. Varsti olid nad veest väljas ja kuivasid põõsa varjus.

“Jääks siia? Ei lähekski tagasi sinna nende hullude kärpide ja murelike inimeste juurde? Jääks siia elama?” pakkus Mari.

“Sa ei peaks kaua vastu,” vastas Kai. “Hakkad tundma, et su koht pole siin. Hakkad mõtlema Tõnust, Vallist, neist kõigist, kes ilmapiiri taha jäid. Mõtle, kas sa tahaksid kellegagi siin kohtuda?”

Mari silme ette tõusis jälle pilt hämarast tagakambrist ja voodil istuvast Tõnust, seda meenutades tekkis tal tahtmine lausa otsekohe koju naasta.

“Keegi lendab siiapoole,” ütles Kai silmapiiri poole kissitades. Marigi märkas lähenevat lennumasinat ja mõistatas, mis see olla võiks. Kui see juba piisavalt lähedale oli jõudnud ja Mari juba punast värvi ja 19. sajandi lennukate fantaasiapiltide stiili nägi, tundis ta Fredriksoni lendava laeva “Mereorgesstri” ära. Ta vaatas kui lummatu, kuni isevärki lennumasin saare tipule rannaliivale laskus ja luuk avanes. Mari hüppas umbusklikult püsti, haaras kleidi ja ruttas Nemesise rambist üles ja käivitas reaktori. Kui ta pilooditooli istus, tundis ta ka raamatupiltidelt tuttava Fredriksoni ära, kes teiselpool kristallklaasi, käed puusas, küsival ilmel oma lendava laeva kõrvale Nemesist vaatama oli jäänud. Siis kuulis Mari Kai samme, ta lasi rambi kinni ning käivitas püstmootorid.

“Ta tuleb järele,” ütles Kai radariekraani silmitsedes, kui Mari juba saarestiku kohal lendas. Mari lisas kiirust.

“Temagi lendab helibarjääri lähedal,” ütles Kai näite lugedes. Mari andis veelgi võimsust, peatselt kihutas Nemesis juba kolmekordse helikiirusega ida poole, et jälgi segada. “Mereorgesster” oli juba jälitamisest loobunud. Mari vähendas kiirust, keeras tagasi Muumioru poole ja laskus päris puulatvade kohale.

“Poleks uskunud, et sa kohe niiväga kardad kohalikega kontakti astuda,” ütles Kai. Mari juhtis pingsalt, jälle tuli talle silme ette kambrisse jäänud Tõnu.

“Ma läksin vist selle filifjonkaluulu pärast Tõnuga tülli,” kurtis Mari. “Ma ei kujuta ette, mis ma talle ütlen, kui me tagasi läheme. Mis me kärpidele ütleme. Ma ei tea, mis teha, ma ei julge ka tagasi minna!”

“Küll sa julged,” rahustas Kai. “Küllap ka Tõnu annab meile kõik andeks, kui ta on saanud teie pulmas kasvõi ühe ringi Filifjonkaga tantsida.”

“Jah, see lahendaks selle kindlasti ära, kui ma talle Filifjonka ette näitaksin,” leidis Mari.

“Kutsu ta siis pulma,” ütles Kai.

“Jah. Huvitav, kas ta on kodus?”

“Lähme ja vaatame.”

Peatselt maandus Nemesis Filifjonka maja taga aasal, Mari kuivatas veel juukseid ja pani kleidi selga. Kai ootas juba lillede keskel. Teekond läbi metsa ja mööda radasid käis nüüd kiiremini, kui oli täpselt teada, kuhu minna tuleb. Loetud minutite pärast avaski Mari Filifjonka aia värava. Mari süda puperdas ja kõhus keerlesid liblikad, kui ta märkas, et ajaleht oli laualt kadunud ja ukse kõrvale seina najale oli tekkinud reha. Keegi pidi olema koju jõudnud ja siin ei elanud kedagi peale Filifjonka. Tee ja maapind kõikusid, Mari sundis end vägisi rahulikuks. Ometi tuigerdas ta kui joobnu majatrepist üles ja jäi ukse kohal paistvat keerulist märki silmitsema. See oli Filifjonka peremärk.

“Noh? Ja nüüd?” utsitas Kai Mari selja taga. Mari koputas ja kuulis paari pika ja painava sekundi pärast rutakaid samme ukse taga kajamas. Halastamatu kindlusega lähenes see hetk, Maril polnud enam kuhugi taganeda, tagasiteed ei olnud. Uks avanes ja Mari nägi taas oranžikaspunast kleiti kuldsete tikanditega, musti nööbikesi valgel pluusil, kikilipsuks seotud kaelalehvi ja… Seda väljakannatamatut pilku. Poolvägisi surus Mari oma silmad tagasi kikilipsu juurde, kaela ja krae vahele, kuni nägi seal enda kingitud keed sätendamas. See oli ikka seesama Filifjonka, keda nad siis kohtasid, kui Ra siin Laptonit katsetamas käis.

Filifjonka ehmatas silmnähtavalt ja taganes sammu, ta ilmest paistis paanikahoog. Ta sundis end siiski rahulikuks ja peaaegu karjatas heledal häälel: “Aah… Teie! Muidugi, tere-tere! Astuge edasi!” ja ta pööras ringi ning astus ebakindlal sammul toa poole, keerates rutakalt pead ja heites pilku selja taha, veendumaks, et ootamatud külalised talle järgnevad. Mari astus ettevaatlikult edasi ja vaatas arglikult ringi. Kõik oli nii väike ja madal, Mari juuksed puudutasid uksepiitu, laed olid käeulatuses. Mari oli kartnud näha peent ja uhket salongi, kus ei tea, kuhu istuda ja kuidas astuda. Esmapilgul meenutas tuba hoopis muuseumi, mis oli liiga tihedalt vanakraami täis. Peale mõningast harjumist avastas Mari, et asjad olid ikka maitsekalt paigutatud ja selles, et nende vahel ruumi ei olnud, oli süüdi Mari suurus. Talle meenus nimelt, et Filifjonka oli siinkandis üks suuremaid ja pikemaid olendeid, mis siis et ta Marist rohkem kui poole peenem oli ja kasvult heal juhul õlani küündis. Teised pidid siis veel väiksemad olema, väike My pidi siis tõesti olemagi nii pisike, nagu Tove Jansson kirjutas. Sellistele olenditele oli siin hingamisruumi täiesti piisavalt.

Mida kauem Mari selles ruumis viibis, seda soojem ja hubasem siin tundus. See ei olnud peen härrastetuba ega elutu kontoriruum, see oli Filifjonka kodu. Kauni vanaaegse mustriga tapeet oli suuremalt jaolt varjatud peente nikerdustega mööbliga, nende vahel rippusid pildid teistest filifjonkadest ja käsitsi maalitud looduspildid, postamentidel olid potid ronililledega, mis ka omalt poolt tapeeti varjasid. Siin-seal valendasid portselan- ja kipskujukesed, aknalauad olid täis potililli. Värske, soe õhk, lillelõhn. See oli Filifjonka pesa.

“Miks te ootate?” kostis hele hääl köögiukse vahelt. “Istuge ometi,” ütles Filifjonka koonuga teelaua poole osutades. Mari astus arglikult ümber teelaua ja istus nikerdatud seljatoega sohvale, Kai kõndis aeglaselt postamentide vahelt läbi ja heitis teelaua kõrvale vaibale, ettevaatlikult ja tasa, nagu tähelaev Orkaani lastiruumi maandudes. Mari hindas hirve suurust ning aimas, et Valli poleks siia enam liikuma mahtunud. Hirv vaatas tüdrukule säravsilmi otsa, nagu oleks ta omas kodus.

“No mis sa kardad?” küsis Kai.

“Ma ei tea… See kõik tundub nii uskumatu, sihuke tunne, nagu oleksin unes, aga ei ärka üles,” vastas Mari käsi põlvede vahele peites ja enda ees linikul pikutavat portselankiisut silmitsedes.

“Lase end vabaks,” soovitas Kai. “Ära mõtle sellele, kas see on võimalik või võimatu, lase tal lihtsalt olla selline nagu ta on. Mida sa siin näed ja tunned?”

“Ühte väga ilusat kodu. Sellist, kus tahaksin elada. See on ikka nii peen ja ilus,” vastas Mari, lastes pilgul üle mööbli, lillede ja piltide libiseda. Aga kus on perenaine? Mari kuulis köögiukse vahelt vaikset vilistamist, keeva vee kahinat, kergeid samme. Lõpuks uks avanes ja Filifjonka astus graatsilisel sammul tuppa, koon uhkelt püsti, ühes käes kandik imekenade tasside ja koogitaldrikuga, teises käes teekann.

“Aeh, vabandage mind, te tulite nii ootamatult,” lobises Filifjonka erutusega, “mul ei olnud pliit soe, teega läks aega, teekook on ka hommikune, hommikuse tee kõrvale tegin, vanaema retsepti järgi.”

Mari vaatas lummatult Filifjonka pisikesi nõtkeid käsi, mis meenutasid rohkem käppi, kui Filifjonka kandiku lauale asetas ja siis auravat teed tassidesse kallas. Mari võttis tassi. Käsi värises nii, et tee oleks peaaegu maha loksunud.

“Miks sa kardad, mümla? Mis su nimi oli, minul läks meelest?” küsis Filifjonka, pea viltu.

“Ma olen Mari. Ma kardan sellist tassi kätte võtta, ma pole kunagi midagi nii ilusat näinud,” vastas Mari väriseval häälel, imetledes enda kätte usaldatud hinnalise portselani ornamente.

“Vanatädi pärandas selle serviisi,” vastas Filifjonka Mari kõrval istet võttes ja teist tassi silmade kõrgusele tõstes, hoides seda õrnalt ja daamilikult, väike sõrm püsti. “On tõesti maitsekalt maalitud, iseäranis see roosi motiiv…”

Mari hakkas hirmust üle saama ja vaatas Filifjonkat, kes teed rüüpas. Praegu tundus ta nii kena ja armas, et Maril tekkis tahtmine teda kallistada ja silitada. No tee, mis tahad, ta oli täpselt selline, nagu Tove Jansson oli kirjutanud ja joonistanud. Siis ta võpatas, kui nägi kolmandat tassi Kai sõra vahel ja vaatas hinge kinni pidades, kuidas hirv rüüpas. Hirv jõi samamoodi, nagu Filifjonka – graatsiliselt ja daamilikult, mis siis, et ta nii paks oli ja sellised liigutused ta jaoks rasked olid.

“Kui kaugelt te tulite? Kas olete väga väsinud?” küsis Filifjonka.

“Uhh,” tegi Mari ja hakkas meenutama, millal ta viimati magas. Ta oli maganud Tallinnas Tõnu kaisus, lennanud Tartusse, siis emalaevale, siis maale, seal veel ei tea mitu tundi rasket tööd teinud, ujunud… Ja südaöö paiku ära tulnud, peaaegu põgenenud. Ja siis veel siin mitu tundi Nemesisega ringi lennanud. Maal võis olla praegu uus päev käes. Mida nad seal maal teevad, sellest ei tahtnud Mari mõeldagi.

“Jah, ma olen tõesti väsinud,” leidis tüdruk. “Ja me tulime tõesti kaugelt. Väga kaugelt.”

Kai vaatas Marile julgustavalt otsa, aga Mari vaikis.

“Tegelikult on aeg õhtustamise peale mõelda,” ütles Filifjonka, “päike on juba madalal. Kas kook ei maitse või?”

“Ei-ei, väga hea on, ma pole kunagi midagi nii head saanud,” vastas Mari. “Ma lihtsalt mõtlesin.”

“Jah, tegelikult… Te olete justkui mures. Teil oleks nagu suur mure,” arvas Filifjonka Marit ja Kaid vaadates. “Kas midagi on halvasti?”

“Ei,” vastas Mari ebalevalt, “võibolla et nagu teist korda võõras maailmas… Teeb ikka ärevaks.”

“Aa, ma saan aru, muidugi, te peate lihtsalt kohanema, harjuma. Võtke, jooge teed, näete, siin on ajaleht,” rääkis Filifjonka osavõtlikult, leides liniku tagant laua alt riiulilt ajalehe. “Ma lähen kööki toimetama. Kas sõrmus meeldib sulle?”

“Jah, ta on väga ilus,” vastas Mari korraks rubiini sädelust vaadates ja seejärel Filifjonkat pilguga saates, kuni ta oranžikaspunane kleidisaba köögiukse taha kadus. Võttis siis ajalehe kätte. Esmapilgul tundus, et kiri on midagi lootusetult erinevat sellest, mida Mari näinud oli ja lugema oli harjunud, ent lähemalt vaadates sai ta kirjatähtedest ikkagi aru. Mis siis, et aastatuhanded olid nad õige omanäolisteks vorminud. Nad olid siiski alles. Aga Mari ei saanud ikkagi midagi aru, kuna ei osanud ei rootsi ega norra keelt, millele see kiri kõige enam sarnanema paistis. Ta vaatas piltidel paistvaid maju, koduvanasid ja pumpse, tagapool kuulutustenurgas nägi ta ka ühte uhket joonistatud filifjonka portreed, mis illustreeris üht kuulutust, mis võis reklaamida mõnda juuksuritöökoda või moeateljeed.

Mari pani ajalehe lauale tagasi ning vaatas ringi, meenutades Muumioru lugusid, mida ta lugenud oli. Filifjonka elas üksi. Seda ta teadis. Teadis ka seda, et siin maal ei olnud sugugi kerged ilmastikutingimused. Mari pilk libises üle kamina, ta kujutas ette tulevalgel ihuüksi istuvat Filifjonkat. Millest ta võis mõelda oma üksinduses, kui väljas oli polaaröö, tuisumöll ja ei tea, mitukümmend kraadi külma? Kas tal on kedagi, kes teda lohutama tuleks? Mari pilk liikus mööda kaminasimssi, kuni jäi pidama ühel valgel nipsasjakesel. Mari võpatas, sest see oli katkise kõrvaga portselankass. Kas tõesti oli see siin seesama Filifjonka, kelle kodu hävitas keeristorm ühes raamatuloos?

“Noh, mis kardad?” küsis Kai, pea viltu.

“Ei, ei midagi. See kõik tundub ikka nii ebatõeline,” vastas Mari tõustes ja portselankassi lähemalt vaadates. Vaadata oli palju, Mari uuris ruumi nüüd selle pilguga, et kas veel mõni raamatust tuttav detail silma jääb. Viimaks peatus ta akna all ja vaatas üle potilillede välja, Filifjonka aia poole. Seal oli loodus, Muumimaa. Ühtäkki tundus Marile, et Filifjonka aed ei olegi niiväga tehislik, mis siis, et peenrad olid noolsirged, umbrohust puhtad ja põõsad täiuslikult pöetud. Kõike seda ümbritses miski salapärane nähtamatu soojus, seesama soojus oli ka siin toas, Filifjonkagi oli osake sellest. Ja see kutsus möödanikku unustama, kutsus endasse, kutsus enda elu ja olemasolu nautima. Huvitav oli veel see, et Kaigi sulandus sellesse massi.

“Ma ei tahaks siit ära minna,” ütles Mari.

“Aga sa pead. Sa ei peaks siin kaua vastu,” vastas Kai. “Kas kutsud ta omale pulma või?”

“Millal?”

“Nüüd ja kohe,” oli Kai kärsitu.

“Talle ei tarvitse meeldida, kui ma teda söögitegemise ajal tülitan,” arvas Mari. Köögi poolt kostis samme, nõudekolinat ja vaikset vilistamist.

“Kust sa tead?” küsis Kai tõustes ja köögiukse poole astudes.

“Sind küll,” lausus Mari hirvest ette rutates ja köögiust avades.

Köögis oli palav, pliidil podises pott keeva veega, pliidiukse pragudes väreles tulekuma. Filifjonkal oli põll ees, ta istus, kergelt kühmus, laua ääres ja pesi peene harjaga kartuleid, kaalikaid ja porgandeid. Ta tegi ühepajatoitu. Sellest Mari aru ei saanud, kas ta pani külaliste kööki ilmumist pahaks või mitte.

“Mis… Oijaa, muidugi, te ju ei oska kohalikku kirja, et võiksite ajalehte lugeda,” ütles Filifjonka vabandaval ilmel. Tõusis siis püsti, et võtta kapist maitseaineid ja need peale lusikaga mõõtmist keevasse vette puistata. Mari jälgis ta liigutusi ja piilus kapiukse vahelt, kas Filifjonkal on päriselt ka need maitseainepurgid ja jahuvakad niimoodi joonlaua järgi rivis, nagu Tove Jansson kirjutas. Olid küll. Filifjonka peatas hetkeks toimetused, vaatas Marile otsa ja palus: “Istuge ometi. Kai, kas sa kaali tahad? Ma lõikan sulle?” Ja ta lõikas ühest kaalikast viilu ning andis selle hirvele. Mari istus ja jätkas Filifjonka toimetamise jälgimist. Filifjonka oli sale ja nõtke, ta liigutused olid kiired, täpsed ja graatsilised, ta liikus köögis nagu tuulepuhang. Kõike seda kroonis kaunis meloodia, mida Filifjonka tasa vilistas. Esmapilgul paistis Marile, et ta oli rahutu ja rabistas, pärast pikemat jälgimist sai Mari aru, et Filifjonka on lihtsalt kiirem kui inimene. Mõnel hetkel oli ta täiesti liikumatu, kui ta pliidirauda või potist tulevaid aroome nuusutas ja vurre väristas, selliseid hetki tuli kaunis sageli ette. Paistis, et ta meeled on väga tundlikud ja ta kasutas neid kõikjal, kus vajadus tekkis.

“Tead, Filifjonka, milleks me siia tulime?” küsis Mari. “Me tahame sind külla kutsuda.”

Filifjonka vakatas, katkestas toimetused ja vaatas Marile otsa. Ning ütles peale pausi: “Te juba korra kutsusite, aga mina minestasin kuskil teie laevas ja järgmine mis ma mäletan, oli see, et olin selili metsarajal siin kodu taga. Ma ei jõudnud kuskile.”

“Jah, tookord. See polnud lihtne kosmoselend, seal oli vaja läbi hüperruumi minna. Selle käigus ilmnesid sellised nähtused, mis... Võisid sulle ohtlikud olla,” püüdis Mari seletada.

“Kuidas? Ma nägin siis vaid Kaid, kes kuhugi ära kadus, mingist kosmoselaevast ei olnud jälgegi, ainult mina olin metsarajal. Justnagu oleks ma seda kõike unes näinud,” ütles Filifjonka teravalt. Mari maigutas korra suud ja vaatas Kai poole.

“Jah, sellega oli probleeme, kuna sina ei olnud meie ilmast. Ära muretse, nüüd on kõik korras,” ütles hirv Filifjonkale silma sisse vaadates. Filifjonka pöördus ja nuusutas jälle pada. Keeras siis pliidile selja, ajas end sirgu ning rääkis: “Muuseas, ma teadsin, et te siia tulite. Ma olin just Muumimamma juures, kui te üle lendasite, Nuuskmõmmik kuulis ka mürinat. Ja vaene Sniff jooksis rannast koju ja hädaldas, et mürisev vari oli teda ehmatanud.”

“Mari armastab jah liiga madalalt lennata…” alustas Kai.

“Ma tahtsin läbi esiakna maastikku vaadata,” sosistas Mari tusaselt vahele.

“Ega sa neile pole meist rääkinud?” küsis Kai.

“Ei, ei ole,” vastas Filifjonka istudes. “Nad ei oleks niikuinii uskunud. Aga kohe, kui teetass tühi oli, tulin ma Muumimamma juurest ära.” Filifjonka küünitas jälle ninaotsaga poti poole, nuusutas ja väristas vurre. “Oot-oot, mis puhul te mind külla kutsute?”

“Pulmad,” vastas Mari.

“Oih! Kas tõesti?” imestas Filifjonka särama lüües. “Kes siis abielluvad? Kas neist Snifi moodi loomadest keegi või?”

“Ei, mina olen pruut, peigmees jäi koju,” vastas Mari Tõnu kingitud sõrmusega kätt laual sirutades.

“Palju, palju õnne!” ütles Filifjonka erutatult. “Tõesti, ma ei uskunud. No ole ometi rõõmsam! Sa ju abiellud!” Filifjonka nuusutas jälle potti, tõusis siis nõtkelt püsti, haaras nagist pajalapid ning tõstis poti lauale. Paistis, et ta samm muutus kergemaks ja rõõmsamaks ja liigutused nõtkemaks, kui ta kappidest nõusid otsis ja lauda kattis. Ühepajatoit, mida Filifjonka serveeris, oli väga maitsev ja toitev, ent tegi uniseks. Kai ei vajanud tooli, ta istus maas nagu hiidkärp ja ulatus parasjagu lauani, sõi kahvliga ühepajatoitu ja rüüpas plekk-kruusist piima peale. Mari vaatas Filifjonka nägu. Huvitav, kas see peen daam ennast meigib ka või? Huuled ja ninaots olid niisked nagu koertel ja hiidkärpidel, sellest võis järeldada, et huulepulka Filifjonka ei kasuta. Aga ripsmeid ja vurre võis küll värvida. Ei tea kah, need paistsid olevat tähtsad kompimiselundid, äkki olid tal miskised harjad nende hooldamiseks? Kui Vallil, Kail, hiidkärpidel ja Mari teistel karvastel sõpradel oli alati silmade läheduses rähma, koonul kuskil karvad sassis, siis Filifjonkal polnud miskisest prügist jälgegi, silmalaud olid piinlikult puhtad ja õhuke karvkate silmnäol ideaalses korras ja sile.

“Kes sinna peole tulevad? Kas see on ka peenema seltskonna pidu?” küsis Filifjonka.

“Inimesed ja hiidkärbid. Ei tule sellest midagi peent, lihtsad inimesed ja lihtsad kärbid. Ja armsad, toredad loomad,” vastas Mari Kaid silitades.

“Mis inimesed? Kärbid?” küsis Filifjonka piimakruusi lauale langetades.

“Mina olen inimene. Kärpe sa nägid, need olid tookord, juhtisid kosmoselaeva…” seletas Mari.

“Kas need Sniffi moodi loomad?”

“Jah, just need…”

“Oh jah, et oled hoopis inimene. No muidugi, miks peaks teisel planeedil mümlasid elama,” leidis Filifjonka tõustes ja uusi portsjoneid puukulbiga Mari ja Kai taldrikuile tõstes.

“Mis ametit nad ka peavad?” uuris Filifjonka edasi. Teda huvitas endiselt piduliste positsioon ühiskonnas.

“Hiidkärpidest minu parim sõber on tuumafüüsik. Teadlane ja insener. Tema naine samamoodi. Kaks lahingulendurit tulevad kindlasti. Üks bioloog, väga kena ja tore naisterahvas. Emalaeva remonditsehhi juhataja ka,” tutvustas Mari oma sõpru. Kai naeris.

Filifjonka kortsutas kulmu, Kai seletas: “See on küll üks naljakas tüüp! Mari, aga admiral?”

“Kui tal aega oleks, tuleks ta kindlasti.”

“Admiral?” küsis Filifjonka imestunult.

“Jah,” vastas Mari. “Pluuto sõjalaevastiku ülemjuhataja, admiral Tah. Ja inimestest: minu isa on sportlane, jõumees, noh… Tõnu, peigmehe, isa on keemik, Tõnu sõbrad on muusikud, Tõnu ise oskab ka pilli mängida, tegelikult on ta elektroonikainsener. Tõnu vanavanemad peavad talu, kasvatavad vilja ja kartulit.”

“Insenerid, keemikud, lendurid. Koguni admiral! Ja sina ütled, et ei ole peene seltskonna pidu!” imestas Filifjonka.

“Ei ole jah nad nii peened ja uhked, ehkki muidugi, targad on nad küll,” vastas Mari pead käele toetades ja teisega süües.

“Sa oled vist päris väsinud,” nentis Filifjonka Marit vaadates. “Mis ametit sa ise pead?”

“Praegu olen missioonil ja selle praeguse missiooni ajal olen transpordidivisjonis tähelaev Nemesise esimene piloot. Muidu, kui kodus – Pluutol – viibin, olen lihtsalt loomatalitaja.”

“Kas sa elad Pluutol?”

“Ei teagi nüüd. Loodan Maale kolida, Tõnu juurde, kui abiellun,” seletas Mari oma elulugu.

“Ja kas sa oled kindel, et ma neile meeldin?” muretses Filifjonka.

“Kindlasti meeldid, mulle tundub, et sul on väga viisakas kasvatus,” vastas Mari Filifjonkat vaadates.

“Jah, filifjonkad on alati hästi kasvatatud ja viisakad,” vastas Filifjonka uhkelt, koon püsti.

“Ära siis seepärast muretse, et sa kellelegi halba muljet võiksid jätta.”

“Millal siis pidu on? Millal me läheme?” küsis Filifjonka.

“Minu pärast kasvõi kohe, kui ma nii väsinud poleks,” vastas Mari läbi köögiakna paistvat hämarduvat aeda vaadates.

“Muidugi ei saa me kohe minna, ma pean ju ette valmistama, kohvri pakkima. Õhtu on ka käes,” ütles Filifjonka tõustes ja nõtkel sammul akna juurde astudes. “Aga kui magada tahad, siis üleval on voodi. Tule, ma näitan.” Filifjonka ruttas kontsade kõpsudes läbi elutoa ning juhatas Mari pööningukorruse trepi juurde. Üleval oli väike tuba kapi ja voodiga, Mari vaatas punakat lambikuplit ja selle rippuvaid tutte. Akna taga paistis kallak plekkkatus. Ainult Janssoni mainitud seebivee kauss ja kalts olid siit puudu, Mari hoidis naeru tagasi. Filifjonka vaatas korra kahtlustavalt Mari poole, ent siis äratas ta tähelepanu nagin, mille saatel Kai oma rasket keret mööda treppi üles vedas.

“Ole lahke, need linad on puhtad… Kai, kus sina magad?” küsis Filifjonka.

“Kus juhtub. Ma olen metsloom,” vastas hirv.

“Sina ja metsloom! Hunt sööb su kohe ära!” Filifjonka naeris.

“Siin on nii mõnus ja pehme vaip,” jätkas Kai voodi ette pikali laskudes.

“Kas sa tõesti ei magagi teki all?” imestas Filifjonka segaduses paar sihitut sammu astudes ja siis trepist alla rutates. Mari riietas end lahti ja puges linade vahele. Filifjonka maja haaras ta oma sooja, pehmesse embusse. Minuti pärast kostsid trepil sammud ja Filifjonka ilmus hämarusest nähtavale, paks suletekk süles.

“Maga selle all,” ütles ta tekki Kai peale sättides, niipalju, kui see hirve matsaka keha ümber ulatus. Kai tõi kuuldavale ebamäärase rahuloleva häälitsuse. Filifjonka ütles “Head ööd.” Ja ruttas trepist alla. Oma roosaka öösärgiga läbi hämarate tubade hõljudes oli ta kui tõeline haldjas.

 

Kui Mari ärkas, magas Kai alles sügavalt. Ta ei saanud aru, kui kaua ta maganud oli, igatahes oli väljas endiselt hämar. Kas ta oli tunni või kümme maganud, ta aru ei saanud. Päikest igatahes akna taga näha ei olnud. Ainult viirastuslikesse udukihtidesse mähkunud Filifjonka aed ja sinitaevas. Ei, hommik oli käes, altpoolt kostis kontsaklõbinat ja vilistamist – Filifjonka oli ärganud ja toimetas köögis. Mari ukerdas üle Kai, äratades ka tema ning vaatas aknast välja. Marile ilmus pisar silmanurka. Allpool hämaras rohus paistvad värvilised lilled, õites ilupõõsad ja viljapuud, taamal tumerohelised kuused, eespool valendavad udukihid… Muumimaa hommik oli hingematvalt ilus. Mari sirutas ennast, riietus siis ja tegi voodi üles ning läks allkorrusele.

“Tere hommikust,” tervitas Filifjonka köögiuksel. “Kohv on veel kuum, ma tegin võileibu. Seal kausi ääres saab silmi pesta.”

Mari astus kausi juurde, mõeldes, kas ta ikka magab veel, kas see aed, maja ja perenaine ei ole mitte unenägu. Kaigi ilmus köögiuksele ja vaatas võileivavaagnat.

“Õues on kaste ja värske ristik. Ma lähen hoopis õue sööma,” leidis hirv end ümber pöörates.

Filifjonka kohmitses juba toas kapi juures, valis riideid ja pakkis kohvrit. Tuli siis kööki kohvi jooma, kui Mari laua taha istus.

“Mis sina arvad, mis ma võiks peo puhul selga panna?” küsis Filifjonka, hoides tassi kahe käe vahel.

“Ei teagi… Sa oled igal juhul ilus. Tegelikult üks kõige kaunim elusolend, keda ma kunagi näinud olen. Täiesti tõsiselt,” vastas Mari võileiba võttes. Leival oli näha juustu, redist, sibulat ja veel mingit rohelist maitsetaime, mille nime Mari ei mäletanud. Lõhn ja maitse olid võileiva kohta uskumatult head.

Filifjonka lõi Mari komplimendist särama, ta õhkas, tõusis, läks ukse poole, tehes tee peal paar piruetti, lennutades kleidisaba ja näidates saledaid sääri. Ta oli tõesti erakordselt ilus, ta oli painduv ja sale nagu uss. Ehkki ta oli kehaehituselt üsna inimese moodi, oli ta luustik palju kergem ja kitsam, see võimaldas tal olla üheaegselt hästi sale ja samal ajal normaalselt söönud. Kui samas kaalus inimesel oleks ribid ja puusakondid kaugele turritanud, siis Filifjonka oli sile ja kumer, kohati isegi pehme. Ta ei olnud kondine ega nälginud, ta oli terve ja ilus.

Mari võttis järgmise võileiva, sõi sellest poole, siis naases kööki Filifjonka, näidates ühte kleiti, hoides seda enda ees ning küsis: “Kuidas see sobiks?”

Mari vaatas kleidi ornamente ja võpatas. Selle ülemine osa oli sinine ja altäär roheline, sinise ja rohelise üleminek oli püstipidi sakiline, all sakkide tipus rippusid punased tutid. Marile meenusid taas Janssoni raamatuillustratsioonid. Kas tõesti oli seesama Filifjonka lisaks katastroofile ja novembrikuisele seiklusele oma maja plekkkatusel veel ka ohtliku jaanipäeva üle elanud? Kas Tove Jansson oli kirjutanud ühest ja samast Filifjonkast? Ja miks Mari, Kai ja hiidkärbid just selle Filifjonkaga kokku juhtusid, ehkki neid oli kindlasti rohkem olemas? See pidi küll midagi tähendama…

“Tõesti ilus,” leidis Mari, vaadates lähemalt kleidi ornamente, mida Tove polnud oma illustratsioonidel viitsinud välja joonistada. Filifjonka kallutas äraolevalt pead ja ruttas jälle tuppa kohvri juurde. Toa poolt kostsid ka Kai rasked sammud. Mari tõusis ning astus tuppa, mis tundus aknail valgust varjavatest potililledest hämar.

“Mina olen igatahes valmis,” teatas Filifjonka rõõmsal häälel, pea viltu, ühes käes käekotike, teises kohver, päevavari käsivarrel rippumas. Kai vaatas korraks ringi ning astus otsustavalt välisukse poole. Õues oli tunduvalt valgem, kui ennist läbi akende paistis, Mari väristas kergelt hommikujaheduses külmetavaid käsivarsi. Filifjonka keeras värava lukku, vaatas oma maja viimast korda ning ohkas nukralt. Mari võttis ta kohvri ning asus teele aasal seisva tähelaeva poole.

Mets rõkkas linnulaulust, sammal oli niiske, tüvede vahel hõljus udu. Paistis, et ilmapiir on siinsamas mõne meetri kaugusel, mets ja vulisev oja tundusid muinasjutulised. Nagu viibiksid nad haldjametsas. Aas oma värvilise lillemerega oli hingematvalt ilus nende viirastuslike udukihtide all. Kaugemal mäe otsas hakkasid tõusva päikese kiired kuuski oranžiks värvima. Mari vaatas Nemesist ja udu allpool orus, vaatas Kaid lillede keskel ja Filifjonkat, kes seisis nukralt, pilk maas, käekott käes ja päevavari käsivarrel rippumas. Mida ta ometi kardab? Mari jaoks oli see ju üks ilusaim kosmosereis, millest ta osa oli võtnud, see oli kauneim maa, mida ta on kunagi näinud.

Nemesise ramp laskus alla, Mari läks ja käivitas reaktori. Kai sättis end arvuti taha, Mari istus esimesse pilooditooli ning juhatas Filifjonka teisele istuma. Praegu tundus ta uudishimulik olema ega kartnud. Ramp sulgus ning Mari haaras juhised. Filifjonka oligi omast keskkonnast välja rebitud.

 

11 …tema, kes ta ei ole meie ilmast…

Nemesis kihutas orupõhja kohal alla mere poole, keeras mere kohal põhja poole ning hakkas tõusma. Filifjonka hoidis kramplikult käetugedest kinni ja vaatas kangestunult maastikku, mis väreles akna taga tema jaoks kujuteldamatu kiirusega. Kui tähelaev juba tõusis mere kohal, rahunes ta veidi, ent paistis ikkagi hirmuga võitlevat. Ent siis köitis tema tähelepanu idast tõusev päike. Päikesekiirtest kuldsed mäetipud, metsad ja pilved, ärkav Muumimaa avaldas talle sügavat muljet. Marigi nautis vaatepilti ja kutsus Kai istmete vahele. Oranž valgus muutus üha sinakamaks, maastik kaardus ja vajus allapoole sinisesse hämusse, taevas muutus üha mustemaks. Filifjonka ehmatas, kui ta pilgu ette suunas ja tähti täis kosmost nägi.

“Vektor?” küsis Mari.

“127-463-287,” vastas Kai arvutiga töötades. Mari seadis Nemesise kursile ja käivitas kosmosemootorid. Filifjonka ega keegi teine ei tundnud mitmekümnekordset kiirendust, Filifjonka leidis enese tähtede vahel hõljumast. Ta ei kartnud enam, vaid nautis vaadet, lõpuks võttis taskust suupilli ning hakkas mängima. Tähelaeva kabiini täitsid tasased, helisevad meloodiad.

“Hüpersiire,” hoiatas Kai silmi kinni pigistades ja nina maha suunates, Mari surus end vastu istmeseljatuge ega osanud Filifjonkale midagi öelda. Ühel hetkel kostis valjenev kumin, kõik hakkas helendama. Suupill kukkus sülle, Filifjonka karjatas ning kattis silmad käppadega.

Kui Mari toibus, nägi ta esmalt hirmunud Filifjonkat, kes talle otsa vaatas.

“On jah see hüpersiire üks ebameeldiv kogemus. Ma vanasti isegi oksendasin alati, nüüd olen ära harjunud,” seletas Mari Filifjonkale kosmoses rändamise eripärasid. “Kui me ilma hüpersiirdeta hakkaksime teisele tähele lendama, siis kohale jõuaksid meie lapselapselapsed. Kui neile lendamiseks kütust ja oma laste kasvatamiseks süüa jaguks.”

“Aga kuidas ma selle seekord välja kannatasin?” päris Filifjonka, meenutades eelmist hüpersiirde kogemust. Ta oli haritud daam, muuhulgas teadis ta üht-teist astronoomiastki, sealhulgas ka seda, et valguse kiirus on suurim kiirus ja selle kiirusega teistele tähtedele rändamine võtab kümneid ja sadu aastaid aega. Mari ja hiidkärbid pidid siis valdama mingit nõiakunsti neist vahemaadest üle hüppamiseks.

“Selle lennuki aparatuur on uuem ja täpsem,” leidis Kai Filifjonkat rahuldava vastuse. Ei Maril ega Kail ei tekkinud tahtmist üritada selgitada Filifjonkale veel Ra leiutatud ajamasina eripärasid, mida nad isegi vaevalt hoomasid.

Mari kummardus radariekraanide poole, leidis pildilt kolm kosmoseristlejat ja hulga väiksemaid kosmoseaparaate. Jah, nad olid tagasi Maal, Mari ajas ja Filifjonka oli ta kõrval täiesti elus ja terve. Mida ta nüüd kärpidele ütleb, kui selgub, et pulma on kutsutud Filifjonka Muumiorust ning et nemad – Mari ja Kai – on Filifjonka täiesti omavoliliselt Muumiorust ära toonud? Filifjonka ei teadnud neist muredest midagi, ta nautis lähenevat sinist Maad ning mängis jälle suupilli. See, kuidas ta oma pikka koonu mööda suupilli äärt libistas, oli omamoodi naljakas vaatepilt.

Mari juhtis ning kuulas neid kummalisi kenasid võõramaa meloodiaid, need olid põhjamaiselt nukrad ja aeglased. Kuhu minna? Maale või Tallinnasse? Mis Tõnu vahepeal teinud on? Kas ta üldse tahab enam Marit näha?

Kõrgemad õhukihid hakkasid meeletu kiirusega laskuvat tähelaeva raputama, tiivaservad lõid hõõguma ja üle esiakna välkusid hõõguvad joad. Filifjonka pillas jälle suupilli sülle ja haaras käetugedest, vaatas hirmunud pilguga ringi ning küsis: “Mis meiega nüüd juhtus?! Me põleme! Kas me saame surma?”

“Ei, ei, kõik on korras, kosmoselaevad on ehitatud kõigele sellele vastu pidama. Me sulpsatasime õhuookeani, hõõgume praegu nagu meteoor. Jah, kõik on korras, me püsime kursil,” seletas Mari mõõteriistu jälgides ja tähelaeva juhtides. “See rappumine tuleb liiga suurest kiirusest. Nagu siis, kui sa kätt hästi kiiresti läbi vee tõmbad. Rapub ju samamoodi?”

Filifjonka rahunes ja ka Nemesise kiirus langes tasapisi, varsti lõppes ka rappumine ning algas rahulik lend Eesti poole. Kai uuris radarinäitusid ja väljast tulevaid signaale, teatas siis: “Me oleme Venemaa kohal ja ilmselt mingi väga tähtsa objekti läheduses. Igatahes allpool ollakse väga vihased, meie pihta tulistati praegu neli raketti. Anna võimsust!”

Mari lisas kiirust ning hakkas laskuma, küsides: “Mis nende rakettide tegevusraadius võiks olla? Igatahes peame jätkama allpool nende radarite nähtavust, ära kaduma.”

“Misasja? Kas ma kuulsin tõesti, et meie pihta tulistatakse? Kuhu te mind toonud olete? Viige otsekohe tagasi!” nõudis Filifjonka.

“Ära muretse, laskusime kogemata nende õhuruumi, küll me putket teeme,” vastas Mari juhtides. Filifjonka vingatas haledalt, kui lähenevat metsast maapinda nägi, ta tõmbus sügavale istmesse, justkui püüdes sellega üheks saada, kui Mari päris puulatvade kohal horisontaallennule üle läks. Filifjonka rahunes jälle veidi, tõstis pilgu taeva poole, et mitte lasta end mitmekordse helikiirusega mööduvast maapinnast heidutada.

“Nende õhuruumis,” kordas Filifjonka aeglaselt. “Mis imelik maa see on? Kas tõesti on siin õhk kellegi oma? Ei või lennata? Kas vähemalt hingata ja laulda tohib?”

Eespool lõppes mets, hetke jooksul nägi Mari punkreid, hooneid ja betoonradu, terava kontuuriga tumerohelisi lennukeid betoonil seismas.

“Oijaa, see siin oli sõjalennuväli,” nentis Mari.

“Kas nüüd olete mu päris suurde pahandusse vedanud?” küsis Filifjonka teravalt. “Mis teil arus on?”

“Ei-ei, ära muretse, nad ei tee meile midagi. Nad isegi ei näe meid selle kiiruse juures. Kui nad ka esimese lahingulennuki õhku saavad, oleme meie juba mitmesaja kilomeetri kaugusel,” vastas Mari metsaste küngaste vahel laveerides.

“Hoia rohkem lõuna poole, kus on vähem asustust, lendame üle Pihkva järve,” soovitas Kai. Marigi jälgis vaheldumisi täppiskõrgusmõõtjat ja kaarti, lõpuks söandas ta kõrgemale tõusta.

“Meil on uus probleem, lähenevad Pluuto lahingulennukid,” teatas Kai. “Nüüd on aeg raadio ja transponder tööle panna, et meid gelaste pähe alla ei lastaks.”

Mari tegi vajalikud lülitused ning otsis sagedusi. Peatselt kostiski kuularist nõudlik hääl: “AKT3717 Nemesis.”

“Nemesis on kuuldel,” vastas Kai.

“Kuradi rasvarull, kuskohas sa olid?! Ära sa nüüd Tahi silma alla sattu, see teeb sinust prae! Sa võtad loata tähelaeva ja lendad käsuta välja nagu varas! Kus Mari on? Mari on kadunud. Kuhu te lendate?” prigises valjuhääldaja.

Mari haaras mikrofoni ning vastas: “Mari on puldis, ärge muretsege. Kõik on kontrolli all. Lendame praegu Eestisse.”

“Siis lendate Tallinna, Chen ja Mai on seal. Las nemad siis klistiiritavad teid edasi, meil hakkab vahetus lõppema,” kostsid sajatused. Radarid näitasid, et lahingulennukipaar hakkas tähelaevast eemalduma.

“Ma ei saa midagi aru. Kes te sellised olete ja mida te minust tahate?” küsis Filifjonka närviliselt. Ta oli segaduses, ühel hetkel tundus talle, nagu oleks Mari ja Kai tähelaeva varastanud ja tema ei tea mille pärast Muumimaalt kaasa meelitanud. Ta hakkas kartma.

“Kes me ikka oleme. Mina olen pruut ja kutsusin su pulma,” vastas Mari.

“Ja mina olen pruudi hirv,” vastas Kai. “Ära muretse, kõik saab korda, me saame ilma pahandusteta hakkama.”

Lennu viimane osa eelhelikiirusel üle keskpäevase Eestimaa oli jälle ilus, Filifjonka rahunes ning nautis vaadet metsadele, põldudele ja järvedele. Viimaks nägi ta merd, suurt torni ja läänes laiuvat linna. Kiirus kahanes ja tähelaev laskus nii madalale, et Filifjonka nägi ka inimesi tänavail ja aedades askeldamas, autosid teede peal sõitmas. Lõpuks varjasid puudevõrad vaate ning Nemesise rattad puudutasid Pirita-Kose spordiplatsi asfalti.

Mari avas rambi ning ruttas, Filifjonka kohver käes, välja, et vaadata, kuidas esmakordselt Maa ajaloos astub Maa pinnale reaalne muinasjutuolend. Peened saapad kõpsusidki spordiplatsi asfaldil, Filifjonka astus Nemesise kere alt päikese kätte ning avas päevavarju, vaatas siis ringi. Siinsamas kõrval seisid kaks vanemat Pluuto lahingulennukit, nende lähedal oli hulk inimesi uudistamas, neid kamandasid eemale sinises mundris politseinikud.

“Milline kummaline maa,” mõtles Filifjonka, tundes mingit seletamatut hirmu. Kõik kosmosemasinad paistsid nüüd koledad ja kalgid, inimesed tundusid hullud ja imelikud. Kogu loodus oli otsekui kaitseseisundis, justkui valitseks looduse üle üks väga kuri olend. Lilled kraavipervel ei paistnud sugugi rõõmsad, Filifjonkagi tundis külma ja kinnist õhkkonda, justkui oleks ta miski koletu kiskja meelevallas, et see kiskja on valmis iga hetk teda armuheitmatult tapma.

Nüüd kõndisid nad mööda tänavat. Koerad sikutasid kette ja haukusid nende peale raevukalt. Filifjonka surus end värisedes Mari vastu, sest mitte kunagi ei olnud ta näinud nii kurje koeri. Vahel tundus talle, et mõni koer tahtis Kaid kinni püüda ja lõhki kiskuda, ehkki endal oli kõht täis, teised paistsid kartvat, et Filifjonka nende aeda tungib ja neid rünnata tahab. Miks nad ometi nii käitusid? Nad kartsid. Kartsid seda miskit, mida Filifjonka ja ka ülejäänud loodus kartis. Aga Mari ja Kai olid ju toredad. Äkki on nende sõbrad ja tuttavad samatoredad? Ja kui asi päris ohtlikuks läheb, võtavad nad tema sellesse imelisse tähelaeva, mis isegi õhutõrjetule eest putket teeb, rääkimata veel kurjadest koertest? Vaatamata, et see monstrum oli kole ja elutu, oli tema sisemus Filifjonkale kõige turvalisem paik siinkandis. Filifjonka rahunes veidi ja hakkas ette kujutama oodatavat pulmapidu.

 

Tõnu majas oli hiidkärpe rohkem kui kaks. Kai ja Nemesise kadumine oli hiidkärpides rahutust tekitanud, veel rahutumaks oli muutunud admiral, kui temani jõudis teade, et Mari oli Nemesise kirjeldusele vastava kosmoselaevaga minema lennanud. Tõnu vanaisa oli mürina peale üles ärganud, pidžaamaväel õue läinud ja eemalduvat Nemesist näinud. Seepärast olid Tõnu juurde lennanud vanade Xi3-de dessandiruumis lisaks pilootidele Maile ja Chenile ka Ra ja Mag, kui Tõnu perekonnatuttavad.

“Me tõesti ei oska midagi arvata, mis neile sisse võis minna,” kurtis Mag.

“Oh seda Kaid. Ta ikka oskab…” alustas Ra lauale nõjatudes.

“Kaigast teile vaja, mitte Kaid! Et minia oleks tagasi ja tervena tagasi!” kärkis Tõnu isa ajalehe tagant.

“Mariga ei ole kõik korras, tal oli mingi kinnisidee Filifjonkast,” kaebas Tõnu, kes kööginurgas konutas. Peale saatuslikku ööd oli ta tujust ära, ta ei tahtnud tööd teha, ei tahtnud ülepea mitte midagi. Lõpuks sõitis ta bussiga Tallinna tagasi. Valli ja Eliise jäid nukralt maale ootama.

“Jah, see Filifjonka lugu on omaette teema,” vastas Mag. “Pole päris naljaasi, sellega peab veel tegelema.“

“Kas teil on siis aimu, mis toimub? Enne Mari kindlasti selline ei olnud, ta on muutunud,” vastas Tõnu.

“Eks me pea millalgi selle reisi raportit Tõnule tutvustama,” ütles Ra. “See Filifjonka oli seal tõesti, ütleme, et muljetavaldav. Sellel olendil oli hmm, ütleme mõju. Aga me pole selle uurimiseni veel jõudnud.”

“Lõpetage, te ajate niimoodi kõik hulluks, mingit Filifjonkat ei saa olemas olla! Ta on väljamõeldis!” hüüdis Mai tüdinult. “Mõelge parem välja, mis me admiralile ütleme, kui vahetus lõppeb! Otsi transponderita tähelaeva! Midagi paremat ei oska välja mõelda või?”

“Oodake parem lõunasöök ära,” soovitas Tõnu ema. “See Filifjonka oli üsna naljakas karakter. Lokid ja murelikud silmad,” naeris Tõnu ema, meenutades kirjandusklassikat. Ta askeldas pliidi ümber, valmistas lõunasööki. Temale oli seni filifjonka teema rohkem nalja valmistanud, kui muret tekitanud. Tõnu isa nohises pahuralt, tema oli Mari pärast rohkem mures. Kuidas see sai nii olla, varsti tuleb suur pidu ja minia lendab äkki teadmata suunas minema.

“No kurat küll… Et nüüd veel sihukene asi pidi juhtuma. Ei oskaks Nemesist otsima ka minna, ei tea kohe mitte, kuhu nad kaduda võisid,” arutles Ra pahuralt. Chen oli kogu selle aja nurgas kössitanud, ta sirutas end ja lausus äärmiselt tüdinult “Alleaa!”

Ra märkas silmanurgast liikumist, vaatas aknast välja ja hüüatas: “No ikka puhta lollakad! Mis neil arus on! Mille kuradi päras te ta veel siia tõite?!”

“Kelle? Mille?” imestas ema.

“No kohe näete! Kohe saate teada, kus Mari ja Kai käisid! No on ikka lollakad, nad vist üldse ei mõtle, mis nad teevad!” kärkis Ra.

Chen naeris: “Nemesise varastamisest räägid või? See pole vargus, ise räägid kogu aeg, et Lan ei loe tähelaevu üldse!”

“Oleks nad vaid tähelaeva ära ajanud, siis ma ei muretseks,” vastas Ra pead käppadele toetades.

Uks liikus ja koridoris kostsid sammud. Kõik võpatasid ja tõmbusid pingule, kui kergeid kontsade kõpsusid kuulsid. Murelikud silmad ja lokid olid ühtäkki Mari ema ees, viimane peaaegu minestas ja langes toolile nii, et see raksatas.

Filifjonka leidis end kõrge laega köögist. Ümbritsevad inimesed ulatunuks peaaegu laeni, kui nad püsti seisnuks, mitmelt poolt jälgisid teda mornid silmapaarid. Filifjonka vaatas anuval ilmel ringi, ta olekus paistis kasvav hirm. Mari oli kohmetunud, tuttavates kärbinägudes paistis jahmatus, ühes võõras ja ümaras kärbinäos midagi hirmutaolist.

“Kas te… “Tere” ei ütlegi?” kogeles Mari tasa. Filifjonka käpad ja lõug värisesid, silmis paistis paanika.

“Nad ei ole kunagi ühtegi filifjonkat näinud,” lausus Mari, püüdes Filifjonka meeleolu aimata. Aga Filifjonka pöördus järsku ümber ning jooksis välja. Mari üritas teda püüda, ent kukkus. Filifjonka oli uskumatult väle.

“No mis teile nüüd sisse läks?” imestas Tõnu isa, kui oli artikli läbi lugenud ja üle leheääre jahmunud nägusid vaadanud. Mag surus end hirmunult Ra vastu, Ra oli tige ega osanud midagi kosta. Mai ja Tõnu ema vaatasid päranisilmi enda ette, suud lahti ega tahtnud uskuda, mida nad sekundite eest siin köögis nägid. Chen vaatas šokeeritud Maid ja hakkas lõpuks naerma. Tõnu tõusis lummatult püsti ja astus Mari poole. Esikust kostis Kai hala: “Mis te ootate, minge püüdke ta kinni, me ei tea ju, mis temaga seal juhtuda võib! Minust ju jooksjat ei ole!”

“No mille kuradi pärast te ta siia tõite?! Te ju ei tunne teda! Kas te tõesti ei osanud ette näha, mida teevad inimesed, kui nad sellist olendit kohtavad?” pahandas Ra end toolilt maha libistades.

Filifjonka oli keset tänavat ja paanikas nagu metsik tiiger suurlinna südames. Isegi veel kohatum. Ta jooksis sinna, kus rohkem puid paistis, sest alati olid need ta turvaliselt enda varju võtnud, kui tal hirm oli, ja mujale peituda ei olnud. Ta jõudis metsa, mis spordiplatsi piiras ning leidis ennast prügimäelt. Vastikustundega põikas ta kõrvale, kui roostes konservikarpe ja klaasikilde nägi, ninna tungis roiskuvate toidujäätmete vastik hais. Pealegi ei olnud see mets, pigem mahajäetud park, see paistis igast küljest läbi. Nüüd nägi Filifjonka Nemesist ja uudistavaid inimesi. Ta sööstis nii kiiresti, kui jalad võtsid, puges inimeste vahelt läbi, joostes paar tükki peaaegu jalust maha ning klammerdus küüntega Nemesise rambiluugi vahele.

“Mida sa endast mõtled?!”

“Tule tagasi, sinna ei tohi minna!”

“Kes see on üldse, see pole kangaroid!”

“Rebasnaine?”

“Filifjonka ju! Ei näe või?”

“Ise oled sa üks filifjonka, mine sa ka persse!” kostsid mitmesugused hääled, küll haritumatest, küll ropumatest suudest. Filifjonka veendus, et ta ei pääse tähelaeva sisemusse ning avastas ennast inimeste tähelepanu keskpunktist. Jälle jooksis ta kiiresti, valides ringis kõige jahmunumad inimesed, tundes instinktiivselt, et nad ei jõua teda püüda ega talle midagi teha, kui ta nende vahelt piisavalt kiiresti läbi poeb. Nii ta pääseski minema ja jooksis metsa kõige tihedamasse piirkonda. Ent sealgi ei tundunud turvaline, inimesed vaatasid talle järele, teised kõndisid siinsamas tänaval, teisel tänaval sõitis auto. Metsa nurga pool paistis ristmik ja kaugemal tihedam mets. Filifjonka lidus nüüd otse, silme ees vaid puud. Mets lõppes, saabaste alla tekkis kõva pind… Äkki lõikas kõrvu plärisev signaal ja kummikrigin asfaldil…

“No eluga, eluga!” kiirustas Ra Kaid, kes Tõnu maja välisukse vahel koperdas. “Ei taha ette kujutada, mis temaga seal juhtuda võib! Ta on ju ihuüksi, temal ei ole ju sõjalaevastikku pea kohal orbiidil valvamas!”

Chen oli kööki jäänud, koos Mari, Kai ja Tõnuga olid välja tulnud veel Mag, Mai ja Ra. Ra astus kõrvaltänavale ja pidi kiiresti lähenevat mootorimüra kuuldes tagasi hüppama. Üks punane auto kihutas mööda.

“Rääbikas ka näost ära, mis tal viga oli?” imestas Tõnu, kui oli näinud autot ja juhi ehmunud nägu.

“Mis nad kihutavad, siin ei tohi ju kihutada!” turtsus Ra. “Kas sa tundsid teda?”

“Rääbikas. Tegelikult Renno, käis minust klass tagapool. Normaalne kutt on,” vastas Tõnu kiiresti käies. Mari, Mag ja Ra pidasid temaga sammu, Mai ruttas ka järgi, kohendades lennurihmu oma lopsaka läikivmusta kärbikeha ümber. Kai jäi viimaseks.

Ees oli ristmik, kust kaks tänavat hargnesid metsa ees, mille keskel oli spordiplats kosmoselaevadega.

“Ta läks kindlasti tähelaevade juurde,” pakkus Mag suunda valides. Mari oli segaduses ja ahastuses, Tõnu vaatas teisele tänavale ning küsis: “Mis kogunemine seal veel on? Pilu ja Kere on ka seal!” ning ruttas inimeste poole, kes uudistasid midagi, mis vedeles tänavaääres maas. Peeter ja Kristo rääkisid midagi võõrastele, pöördusid ning hakkasid Marile ja Tõnule vastu jooksma. Märganud vastutulijaid, Peeter peatus rumalal ilmel ning teatas: “Rääbikas ajas rebasnaise alla! Tulge vaadake!”

Mari võpatas ja kaotas peaaegu käimisvõime, otsis Tõnu õlalt tuge. Lõpuks, kui ta nägi Filifjonkat, kes kummuli tee ääres vedeles, suu verine, varises Mari maha ja puhkes hüsteeriliselt nutma. Ta ei tahtnud enam elada. Kai jäi küll jalule, aga kaugele oli näha, milline kohutav löök oli tema hirvesüdant tabanud. Ra istus keset asfalti ning kärkis käppi laiutades: “Kas te nüüd saate aru, millega te hakkama olete saanud?!”

Mag vaatas ka maha ja puhkes nutma, ainsana suutis tegutsemisvõime säilitada Mai, kes utsitas Marit: “Ära ulu, võta ta üles, me peame ta kohe Orkaanile hospidali viima!”

Mari ei võtnud jalgu alla, lõpuks oli hoopis Kristo see, kes Filifjonka tolmuselt teepervelt üles tõstis ja sülle võttis. Peeter katsus ta kaelasooni ning teatas asjalikult: “Tuksub. Ta elab.”

“Kiiresti, kiiresti,” kutsus Mai lühimat metsarada pidi kosmoselaevade poole rutates, Kristo järgnes talle pikkade sammudega, Tõnu tõmbas Mari jalule ning vedas teda kaasa.

“Kas see ongi see rebasnaine, milline pidi ameeriklastel käes olema?” küsis Peeter Ralt. “USA eriüksus olla leidnud selliseid maaväliste laevade vrakkidest koos maaväliste inimestega. Kevadel kuulsin raadiost.”

“Rebasnaised?” turtsatas Ra. “Ge inimestel oli kaasas kodukatte, kes meenutavad tõesti veidike inimese kehaga rebaseid, need on hoopis teist moodi, paksud…”

“Ja olidki tüsedad olnd,” pistis Peeter vahele.

“Ei see ole kodukatt, see on samapalju kodukatt, kui sina oled hobune,” ütles Ra Kristo kandami poole noogutades.

“Kes ta siis on?”

“Filifjonka!”

“Nii, Mari, sina tuled kaasa,” nõudis Mai oma vanatüübilise Xi luuke avades ja pilooditooli taga olevat kitsast istmepaari näidates. Mari ei olnud kontaktivõimeline, ta nuttis ja halas Tõnu õla najal, Tõnu kehitas õlgu. Lõpuks ronis Tõnu ise istmele, võttis Filifjonka Kristo käest omale sülle ning tõmbus koomale, tehes ruumi Marile, keda Ra lennukisse ronima utsitas. Lõpuks lasi Mai luugid kinni ning tõusis lendu.

“Noh, mis sa ütled?” küsis Ra Kai käest, kes veekalkvel silmadega Xile järele vaatas. Kai ei öelnud midagi.

Õnnetus oli Tõnu jahmatusest maa peale toonud, ta hoidis ja silitas Marit ning vaatas kummalist olendit enda põlvedel. Selline ta siis ongi, see Filifjonka, kes Mari pea segi oli ajanud. Jah, ta võis juba oma iluga inimesi sõgedaks ajada. Pealegi tema pilk, mida Tõnu vaid hetke oli näinud. Temagi tundis kohe, et see ei ole tavaline inimesesarnane mõtlev olend, ta oli midagi muud, seletamatut. Pidi temaga siis niimoodi minema! Tõnu võttis taskuräti ja pühkis Filifjonka veriseid huuli.

Mai käed värisesid lahingulennuki juhistel, tal ei olnud lennuprille peas, ta vaatas rahutult ringi, näis pingsalt mõtlevat. Korra võttis ta ka mikrofoni, pani selle uuesti kinni. Xi lendas juba ülemistes õhukihtides. Mai võttis uuesti mikrofoni, pani selle suu juurde ja hoidis mitu sekundit. Siis viskas jälle käest ning uuris radariekraane. Lõpuks väänas otsustavalt juhiseid ning sooritas järsu manöövri, mis pani Tõnul pea ringi käima ja mille peale Mari nutmise lõpetas. Xi pikeeris taas Tallinna poole.

“Me ei saa teda sinna viia, ma kardan, et Lan laseb ta hoopis tappa ja laboris läbi uurida,” kurtis Mai juhtides.

Tõnu lõi jalaga koduukse lahti. Toast kostis mitmehäälset nuttu ja Ra sõimu: “No oli teil vaja sinna minna? Mis te nüüd teete? Sa mõtled ka, millega sa hakkama oled saanud, raisk, ma tõmbaks sul siinsamas kõri läbi, kui sellest tolku oleks!”

Kai lebas elutoanurgas ja nuttis südantlõhestavalt, Mag halas: “Jäta, Ra, see ei too teda tagasi!”

“Jälle siin! Noh, mis nüüd siis!? Mis me temaga siin peale hakkame!?” imestas Ra, nähes Filifjonka lõtva keha Tõnu süles.

“Mõtle ka, mis Lan temaga teha võiks, kui kätte saab,” ütles Mai murelikult.

“Muidugi, Lani kätte teda tõesti viia ei tasuks,” toetas Chen, kes oli köögiuksele ilmunud. Tõnu ema tuli esikusse ja küsis jahmunult Tõnu kandamit nähes: “Issandjumal, mis temaga juhtus!? Vii kohe sohva peale pikali!”

“No jäi auto alla!” turtsus Ra. “Mille kuradi pärast oli vaja teda siia tuua?”

“Ma kutsusin ta pulma…” sai Mari lõpuks nutu vahele öeldud.

“Pulma! No mida veel!” lõi Ra käed puusa. Kai oli veidi rahunenud ning lausus, vaadates altkulmu Rale otsa: “Sa ei taha teada, miks teda siia vaja on. Ma ka ei taha. Ausõna.”

Ra ehmus veidi Kai sõnadest ja tõmbus tagasi. Kai ja Mari jätkuv sõimaminegi ei muudaks midagi paremaks.

Tõnu pani Filifjonka elutoasohva peale pikali, sättis patju, Kristo tuli osavõtlikult Filifjonka käsi-jalgu katsuma, uurimaks, kas luumurdusid ei ole.

“Näe, eit ei ole tundigi meie planeedil olnd, Kere juba käperdab!” ilkus Peeter.

Kristo ei teinud punkarist välja, teda oli haaranud siiras mure selle võõramaa iluduse tervise pärast.

“Kuulge, see võib ka tema oma olla,” ütles Peeter lõpuks taskust suupilli võttes ja lauale pannes. “Siin on mingid muumitrollid ka peal. Leidsin selle ta kõrvalt rohust.” Suupilli küljele olid graveeritud tantsivad koduvanad, kes võhikule tõesti võisid muumitrollidena tunduda.

Tõnu isa tuli toauksele ning nentis: “Kutu! Veri ninast väljas, siit küll enam head nahka ei tule. Kes ta selline on üldse, see ei ole ju kangaroid!”

“Kangaroid oled sa ise, meie oleme hiidkärbid!” põrutas Chen solvunult. “Ja see seal on Filifjonka, kel veri ninast väljas. Ta ei ole meie planeediltki.” Tõnu isa kergitas imestunult kulme.

“Ei ole ninast,” teatas Kristo Filifjonka suud lahti kiskudes ja toas viibjiatele säravaid valgeid hambaid ja pisikesi teravaid kihvu näidates. “Isegi mitte suust ei ole see veri, ta on hoopis huuled kihvade vastu katki kukkunud.”

“Peavad alles teravad kihvad olema! Mäletad, ma panin nende kaakide hundikoerale saapaga mööda lõugu nii et kiunus, kui nad seal luhal meile kallale tulid! Sellel küll mingit verd suust ei tulnd,” jutustas Peeter.

Kristo mõtles hetke, meenutas kulmu kortsutades aastatagust kaklust ja vastas: “Ah need Lasnaka trossid, kes kohe sääred tegid kui esimese laksu kirja said… Ma ei pannud tähelegi, mis see koer tegi. Aga need kihvad on siin tõesti teravad.”

Kristo näitas kriimu, mille ta oli saanud Filifjonka kihvast, kui oli liiga hooletult Filifjonka lõugu kiskunud. Võttis siis Filifjonka käe ning ütles: “Vaata neid küüniseid ka.”

Filifjonka käsi oli tilluke, peopesa peaaegu olematu. Pöial oli naljakalt väike ja nõrk. See oli tõesti rohkem käpp kui käsi. Aga küünised olid üsna suured ja tugevad nagu koeral, muidugi piinlikult puhtad ja hoolitsetud. Peeter vaatas küüniseid, suu lahti, Kristo lausus: “Ausõna, mina küll ei tahaks sellelt daamilt kõrvakiilu saada.”

“Aga see müts… Millal te selle talle pähe panite?” küsis ema imestunult. Kõik vaatasid totrate nägudega üksteisele otsa. Keegi polnud Filifjonka kuljusega mütsi sõrmeotsagagi puutunud, see oli selle koha peal, kuhu Filifjonka ta hommikul riietudes oli pannud – Filifjonka peas. Ja tundus, et sugugi mitte kindlalt, see müts oli rohkem pealael, see ei ulatanud sügavamale ega olnud kuskilt ümber pea pingul. Täiesti seletamatul kombel oli see müts Filifjonkal peas püsinud, elades koos omanikuga üle metsajooksu, auto alla jäämise ja kägarasendis kosmoselennuki kitsal tagapingil Tõnu süles kössitamise.

“No ei saa olla!” naeris Tõnu ema kööki minnes ja käsi külma vee kaussi kastes. Ta raputas vett Filifjonkale näkku, mispeale Filifjonka vurrud, silmad ja huuled tõmblema lõid. Ra vaatas, kulm kortsus, Maril vajus suu lahti. Filifjonka tõusis istuli, pilgutas oma haldjasilmi ja kompis paistes huult. Kui ta püsti tõusis, leidis ta end ootamatult Mari pehmes embuses. Ta oli tüdruku jaoks kullakalliks saanud, Mari rõõm oli piiritu, nähes seda olendit taas elava ja liikuvana. Mis siis, et ta oli tolmune, räsitud ja paistes, oli ta üllatavalt kergelt pääsenud. Kuna tänav oli õuealal, kus jooksis palju kasse-koeri ja mängivaid lapsi, oli auto kiirus kaunis väike olnud, see oli Filifjonka hullemast päästnud. Pikkade, hellade tõmmetega paitas Mari Filifjonka juukseid, hoidis ta värisevat keha enda vastas. Ent Mari ei tundnud praegu seda kummalist õndsat tunnet, mis teda valdas siis, kui ta kunagi Laptonis Filifjonkat embas.

Filifjonka hakkas rabelema, ta vaatas närviliselt ringi, pildus heledal häälel arusaamatuid skandinaaviakeelseid fraase. Ta pilgust paistis, et ta ei ole adekvaatne. Mari hoidis teda kinni, kuni Tõnu ukse sulges. Siis astus ette Kristo, kes džentelmenliku žestiga tooli laua äärest eemale tõmbas, pakkudes Filifjonkale istet. Värin vähenes, Mari tundis, et Filifjonka rahuneb tasapisi. Lõpuks lasi ta olendi lahti, see läks ebakindlal sammul ning istus laua äärde.

“No rääkige ometi midagi! Mari, räägi temaga, ta on ju täiesti šokis!” käskis Tõnu ema, silmis naer. Ta oli jahmatusest üle saanud ning peaaegu harjunud sellega, et Filifjonka oli raamatust reaalsusse astunud. Ent keegi ei osanud midagi teha. Lõpuks võttis Kristo laualt suupilli, vaatas seda hetke ning ütles: “See on plaat on ju kõver, Tõnu, mine too oma kellassepa kruvikeerajad.”

Filifjonka ehmus, rabas suupilli Kristo käest ära ning karjatas: “Kust te selle kätte saite?”

Siis märkas temagi, et pill pole terve, karjatas ahastusega: “Mis te sellega teinud olete? See on väga hinnaline, ma just sain selle!” Ning proovis puhuda. Pill ei teinud enam endist häält, Filifjonka lasi sellel käppade vahelt lauale kukkuda ja puhkes lohutamatult nutma.

“Meie ei teinud sellega midagi, kullake, sa jäid ju auto alla,” püüdis Kristo Filifjonkat lohutada, silitades ta kätt.

Peeter uuris pilli ning ütles: “See külgmine plaat on vastu keeli.”

Tõnugi jõudis kruvikeerajatega kohale, Peeter asus kohe oma metallitöö oskusi kasutama, kruvides vigasaanud plaadi pilli küljest lahti ning painutades seda, vaheldumisi silmaga sihtides ja lauale asetades ja proovides, et see ühegi serva pealt kandma ega kiikuma ei jääks.

“Kurat, see on ju kuld!” imestas punkar ja vaatas lahti võetud pilli lähemalt. “Ja need keeled. Alumiinium? Ei, miski molübdeenteras või hoopis plaatina? Jube puhas töö, see küll tootmisliinilt pole tulnd. Tõesti hinnaline, kohe nii hinnaline, et ei julgeks kättegi võtta! Tõnu, too see elektroonika puhastamise balloon ka, laseme selle sodi siit vahelt minema.”

Tõnu tõusis jälle püsti ning ruttas oma toa poole, ema vangutas pead ja läks kööki tagasi. Isa oli jälle ajalehe kätte võtnud, hiidkärbid konutasid igaüks oma nurgas ja mõtlesid, Kai lesis keset põrandat ning vaatas enda ette maha. Mari kössitas sohva ääre peal, pea kätel.

Tõnu tõi suruõhuballooni, Peeter susistas ja lasi joa korra ka keelte vahele, see tekitas kiledaid läbilõikavaid helisid, mis Filifjonka ta nutust jälle üles äratasid ja ülejäänud toas viibijaid ehmatasid.

“Mida sa ometi teed, anna see kohe siia!” karjatas Filifjonka kätt sirutades,

Peeter tõmbas suupilli Filifjonka käeulatusest kaugemale ning vastas kõigutamatul, ülbel toonil: “Lase ma panen ta vähemalt uuesti kokku!” ja silitas Filifjonka pisaramärga põske, vaatas talle korra otsa. Filifjonka nägi karmi ja ülbet punkarinägu, Peeter kissitas silmi ja pööras pilgu ära ning lausus: “Oled sa ka kummitus!” ning hakkas suupilli kokku kruvima.

Ema kolistas nõudekapi kallal ja otsis vanavanaema hõbekandiku välja, pani sellele oma kõige peenema serviisi ning kallas teed. Tema teadis täpselt, mismoodi tuleb ühte filifjonkat vastu võtta.

“Jooge praegu teed, varsti tuleb lõunasöök,” kuulutas ta kandikut elutoalauale asetades. Filifjonka võttis salvräti ja pühkis palgeid, tõstis ühe tassi enda ette. Punkar ulatas talle suupilli, öeldes lihtsalt: “Palun.” Filifjonka kõrval istus mäesuurune mees, kes lisas enda tassi suhkrut, ulatas siis suhkrutoosi tema poole ning pakkus: “Suhkrut?”

Filifjonka vaatas aukartlikult Kristo rannet, mis oli jämedam kui Filifjonka põlv ning võttis arglikult pakutu vastu. Siis tundis Filifjonka teisel pool enda reie vastas midagi pehmet – Kai võttis laua ääres koha sisse. See paks ja armas hirveke, mis tal ometi viga on, et ta niimoodi nutnud on? Filifjonka pühkis hoolitsevalt Kai palgeid salvrätiga, vaatas siis ringi, ümbritsevaid hiidkärpe ja inimesi. Nad olid kõik kas murelikud või tüdinud, ainult see vanem naisterahvas – Tõnu ema – paistis end vabalt tundvat. See on siis osa peoseltskonnast. Tegelikult paistsid nad kõik üsna viisakad olevat, kui see naljaka soengu ja nahkvestiga tüüp välja jätta. Selle tüübi voorusteks paistsid olevat jällegi ausus ja enesekindlus.

Filifjonka rüüpas teed ning sirutas ennast. Huuled tuikasid, üks põlv valutas, puus oli kange ja ka ribides tundis ta valu. Vasak rannegi oli valus, kui seda liigutada. Nad ütlesid, et ta jäi auto alla. Muumimaal leidus ka üksikuid autosid, Filifjonka teadis hästi, millega võib lõppeda auto alla jäämine. Mis temale sisse oli läinud? Mis ta üldse tegi enne siia tuppa jõudmist? Kui ta tähelaevalt maha astus, oli ta kohe märganud kummaliselt käituvaid inimesi, närvilisi koeri, lilli haisva kraavi ääres, mida keegi tähele ei olnud pannud ja mis kasvasid omaette, nii kuis said. Ja see määrdunud, kolletav taevas silmapiiri kohal, suured majad, suured, tumedad aknad. Ühtäkki oli ta end tundnud mahajäetuna, üksikuna, nagu pesast väljakukkunud linnupoeg. Ta hirm oli ainult süvenenud ja kui ta nägi päris lähedalt inimesi, kes olid veel suuremad ja tugevamad, kui Mari, kes oli tema kodus ukseavadest küürutades läbi käinud, sattus ta paanikasse. Filifjonka oli tundnud end nagu prussakas betoonpõrandal, kellel polnud kuhugi põgeneda ega varjuda, ta oli ainult jooksnud, jooksnud ja jooksnud… Kui Mari Muumimaal käis, tundis ta õndsust, piiritut vabadust ja headust, kõigi oma meeltega. Tundis suurt kontrasti enda ja Filifjonka kodumaa vahel. Ta tahtis oma maa peaaegu unustada, leides eest paradiisi. Aga Filifjonka meeled olid palju tundlikumad ja teravamad kui Mari meeled. Temagi tundis seda kontrasti, aga Mari ei osanud arvestada, et see kontrast oli Filifjonka jaoks vastupidine. Pealegi ei olnud muinasjutulise päritoluga Filifjonkal mitte mingisugust kohastumust viibida sellises sünges reaalsuses, ta ei olnud ülepea kokku puutunud kurjusega, novembrikuine plekk-katus, koduvana vangikong ja keeristorm üksildasel rannal tundusid olevat lapsemäng selle maailma kõrval.

“Jumal tänatud, sa oled elus,” sai Mari lõpuks sõnad suust. “Ma ei tea, mis ma teinud oleks…”

Selles maailmas oli siiski võimalik elada. Mari, Kai, kärbid ja inimesed elasid siin. Filifjonka oli tähele pannud juba Muumimaal Kai veidi nukrat, leebet ilmet. Siin paistis see nukrus märgatavalt sügavam. Jah, kõik naisterahvad paistsid siin nukrad ja murelikud, meesterahvad seevastu tugevad ja karmid. Siin maailmas oli rõõmudele ja muretusele vähe ruumi, tundus, et kõik nurgatagused, kõik kohad olid muresid täis. Ja tema oli nüüd üks neist muredest. Ta oleks peaaegu surma saanud. Aga nad hoolisid temast! Kõik siin laua ümber hoolisid temast, olid väga mures ta tervise pärast. Isegi see kukehari, kes tema sõnu ja nõudmisi julmalt ignoreerides ta suupilli ära parandas. Teda imetleti, peeti ilusaks. See juba Filifjonkale meeldis. Ta asetas tassi lauale ja võttis suupilli käte vahele.

Kõik kuulasid hinge kinni pidades. Peeter polnud kunagi nii puhast suupilliheli kuulnud, ta ei kujutanud seni ette, et mõni suupill üldse võiks sellist häält teha.

“See ju heliseb!” sosistas punkar.

Kristo tõstis hoiatavalt sõrme, sosistades kähku: “Kuula, mis lugu!”

Kõik kuulasid hardalt.

Vaid Kristo kergitas kulme ning küsis peale loo lõppu Filifjonkalt: “Mis selle loo nimi oli?”

“Hiina roosid,” vastas küsitu. “Üks väga vana ja traditsiooniline lugu.”

“Tõnu, otsi see viimane Enya kassett välja,” palus Kristo. Tõnu tõusis ja imestas: “Mis ajast rokkarid ja punkarid nüüd new age’i kuulama on hakanud?”

“Ega ei olegi. Aga nüüd meenuta Filifjonka viisi,” ütles Kristo tõustes, ta pani Tõnu toodud kassetti riiulil seisvasse makki ja keris. Filifjonka vaatas mehemüraka tegevust huviga, tõusis ka püsti, kuulas imestusega kõlareist kostvat rahustavat meloodiat. “Hiina roosid?!” imestas Filifjonka Kristole otsa vaadates.

“Jaa, sama lugu, jah,” vastas Kristo istudes ja kõlarite fookuses seisvat Filifjonkat imetledes. Laulja hääl oli sametine ja leebe nagu Kail, vahepeal tundus, nagu laulnuks koor, vahepeal oli kuulda tšellosid või kontrabasse. Palju helisid olid päris tundmatut päritolu, Filifjonka imestas, kuna ta polnud kunagi süntesaatorit kuulnud. Kui lugu läbi sai, küsis ta magnetofoni uurides: “Kas see… On nagu grammofon või? Elektriga käib jah? Minul kodus elektrit ei ole.”

“Elektriga jah. Grammofoni moodi jah, aga ei käi plaadiga, kasseti sees on magnetlint, heli tuleb sealt,” püüdis Kristo seletada. Filifjonka uudistas kassetiriiulit ja astus sammu edasi, vitriinriiuli juurde, millel seisis Tõnu vanemate kristall ja mille tagumine külg oli peegelklaasist. Ta vaatas klaase, märkas siis iseennast peeglist.

“Milline ma välja näen!” virildus Filifjonka, vedades sõrmedega läbi sassis juuste ja vaadates tolmust kleiti. “Kas teil siin kusagil end pesta ei saa?”

“Saab ikka, aga kõige pealt lõunasöök!” vastas Tõnu ema lihavaagna ja kartulikausiga tuppa astudes.

“Laske ma pesen vähemalt käed ja näo ära, nii ei sobi ju!” palus Filifjonka.

“Mine kööki, seal pliidi kõrval on kraanikauss,” juhatas ema ja pani vaagnad lauale. Ta vaatas Filifjonkale järele, muretsedes, kas Filifjonka teab, mis asi on kraanikauss. Teadis küll, ta leidis selle kohe üles ja imestas: “Ohhoo, teil on siin veevärk!” ning keeras kraane. Külm vesi värskendas nägu ja leevendas huultes tuikavat valu.

Tõnu ema kattis lauda ning muretses: “Kas te ikka oskate Filifjonkaga ühes lauas süüa?”

Peeter lamaskles toolil, tanksaapas jalg üle põlve ning kannatas makist kostvat new age’i, viril nägu peas.

“Söön, kuidas söön, mul pohhui,” teatas Peeter, hapu nägu peas. “Pole mina neid esteetide söömiskombeid õppind!”

Tõnu ema vangutas muiates pead ja sättis morsiklaase ning kutsus kärpe lauda. Ehkki laud oli suur ja ka lisaklapid lahti tõmmatud, jäi laud kitsaks, kuna sööjaid oli üle kümne. Kärbid tundsid end vabalt, sosistasid omavahel ja itsitasid. Filifjonka tundus esmapilgul oma nõtkete, peenutsevate liigutustega naljakas, ent hetke jooksul tundsid inimesed, et Filifjonka ei püüdnud näida peene daamina, ta sõigi alati niimoodi. Tema liigutustes ja olekus paistis salapärast ürgset aristokraatlikku uhkust, ta ei mänginud daami, ta oligi daam. Isegi Peeter tundis end Filifjonka vastas ebamugavalt, ta meenutas sügavatest mälusoppidest ammu õpitud lauakombeid ja püüdis mitte häbisse jääda. Ehkki punkarina ta jälestas esteete ja kõrgseltskonda ning peeneid kombeid, tekitas see salapärane kosmosedaam temas seletamatut aukartust ja lugupidamist.

Filifjonka võttis morsiklaasi käte vahele ja vaatas hiidkärpe. Nemad rääkisid kellestki Lanist ja itsitasid, lisaks kuulis Filifjonka keerulisi oskussõnu, tähelaevade konstruktsioonilisi eripärasid ja probleeme emalaevaga. Ta ei saanud millestki aru.

“Nõnda me siin siis elame. Niimoodi võtsin ma täna külalised vastu. Ausalt öelda tulite te üsna ootamatult,” ütles ema, püüdes seltskondlik olla.

“Näha oli jah,” nõustus Filifjonka. “Väga ootamatult, nagu näha. Meie kõigi jaoks. Kas siis Mari ei rääkinudki teile, et ta kavatseb mind kutsuda?”

“Mitte kui midagi,” lausus Tõnu ema.

“Lausa salaja!” urises Ra.

“Kuidas siis nii?” küsis Filifjonka Marile otsa vaadates. Mari vaikis ega osanud midagi öelda. Piinliku vaikuse katkestas lõpuks Kai: “Mari tahtis teile üllatust valmistada.”

“On see vast üllatus!” urises Ra liha järades. “Nojah, üks külaline veel juures. Ja mihuke külaline!”

“Kas ma olen üleliigne või?” küsis Filifjonka teravalt.

“Ei-ei! Mulle oleks küll väga suur au olla ühel peol koos Filifjonkaga,” vastas Tõnu ema väriseval häälel.

“Te olete…” vabandas Ra lakke vaadates, “suhteliselt eriline külaline. Teid tuntakse vähe, te olete võõrast maailmast pärit… Aga ometi me mõistame teineteist, mis siis, et me nii erinevad oleme.”

“Võõrast maailmast? Kuidas te seletate seda, et siin kasvavad samasugused kased ja männid, nagu minul kodu juures ja Muumiorus?” küsis Filifjonka morsiklaasi tõstes.

Filifjonka pidi vastust ootama jälle mitu sekundit, kuni Mari vastas: “Sa ei olegi tegelikult Maalt lahkunud.”

“Kuidas nii? Me lendasime ju läbi kosmose! Pealegi meie rahvad teavad üksteist ja käivad läbi üle terve maailma, aga ühtki sellist sünget maanurka meil ei ole, ei ole selliseid… inimesi mitte ühelgi maal!” rääkis Filifjonka daamilikult sõrmedega vehkides.

“See oli ajaränd. Terve Päikesesüsteem liigub mööda kosmost ja selle 800000 aastaga on ta nii palju liikunud, et pidi kosmoselaevaga järele lendama,” seletas Mari. Ra vaatas vihaselt Marile otsa.

“Kuidas palun? Kas te tõite mind 800000 aastat teise aega? Kas edasi või? Kuhu siis koduvanad, muumitrollid ja need teised rahvad on kadunud?” imestas Filifjonka.

“Vastupidi. Sa oled minevikus, filifjonkasid ja muumitrolle ei ole veel olemas,” seletas Mari. Ra vangutas pahuralt pead, Filifjonka vaatas jahmunult enda ette lauale.

“Kas sa oled kuulnd midagi sellisest linnast, nagu Tallinn?” küsis Peeter.

“Taanilinnast? Muidugi olen kuulnud, see on ju kaunis ligidal mu kodule, paarsada miili kagus, Soomjärve ääres,” vastas Filifjonka.

“Sa oledki praegu Tallinnas,” teatas Peeter. Ra ja Mag vaatasid teineteisele otsa, Magil oli väga etteheitev nägu peas, Ra laiutas käppi. Nemad olid teinud ajamasina ja tänu sellele oli nüüd Muumioru lugude Filifjonka elava luu ja lihana maalaste elutoas ning maalased rääkisid temale ei tea mida kokku. Ra ohkas, sest pahandused tõotasid suured tulla.

Filifjonka ahhetas ja mõtles pingsalt, rüüpas morssi ja vedas käega läbi juuste.

“Teie siis oletegi need, kellest muistendid pajatavad. See iidne rass, kes kunagi elas maal ja kes suri kadeduse ja vihkamise kätte,” lausus Filifjonka aeglaselt.

“Mis rass? Mis vihkamise kätte?” päris Peeter.

Filifjonka pani käed lauale ning jutustas: “Kunagi elas maal suur ja vägev rahvas. Aga nad ei hoolinud teineteisest, tahtsid üksteisest vägevamad ja rikkamad olla. Lõpuks oli käputäis rikkaid ja vägevaid ning suur mass vaeseid ja solvunuid. Lõpuks nad ei pidanud vastu, läksid teineteisele kallale ja tapsid üksteist, tappes sellega ka vihkamise ja kurjuse. See oli suur rõõmupidu, siis said filifjonkad kaljudest välja tulla, muumitrollid tulid kahhelahjude tagant välja, koduvanad vabanesid pimedailt pööninguilt. Maailm oli meie, me kõik võisime julgelt elada, laulda, tantsida päikese all!”

Peeter kuulas suu lahti, Kristo põrnitses imestunult enda taldrikut.

“Enamik teadlasi arvas, et see on müüt, muinasjutt, et sellist sugu pole Maa peal kunagi olnud. Väljamõeldud muistend, mis õpetab selle uskujaid vältima kurjust ja vihkamist. Aga viimasel ajal on arheoloogid suuri avastusi teinud, Ameerikas on ruutmiilide viisi välja kaevatud väga vanade linnade jäänuseid, betoonipurul ja rauaroostel ei näi lõppu olevat. Portselannõusidki on leitud. Ja juttude järgi on need ikka mõõtmatult vanad, nende vanust ei ole suudetud määrata. Ja osa teadlasi on hakanud oletama, et need ongi selle iidse kultuuri jäänused, teised teadlased arvavad, et mümlad, mõmmikud ja pumpsid on selle rahva järeltulijad,” jutustas Filifjonka, libistades pilgu üle inimeste. Tõesti, inimesed meenutasid Filifjonkale mümlasid, mõmmikuid ja pumpse. “Ja paistab, et niimoodi juhtubki. Kui see tõele vastab, et te olete mind ajas tagasi toonud.”

“Meil on tõesti ebavõrdsus, ühed rahvad on külluses ja söövad end rasva, aga väga suur osa inimkonnast nälgib,” ütles Tõnu isa sõna sekka.

“Nii suur see ebavõrdsus ka ei ole, et kuskil suur sõda või midagi muud kurja ja suurt silmapiiril terendaks,” vastas Tõnu kartulit kahvli otsa võttes. Ra oli pahurdamise lõpetanud, kõik neli hiidkärpi kuulasid hoolega Filifjonka juttu.

“Ära sa räägi midagi, sa ei tea, mida võib lõpuks Hiina ette võtta. Ja veel must manner, neid on ju läbi ajaloo veel eriti alandatud ja röövitud,” seletas Tõnu isa.

Mari mõtles õudusega tuleviku peale. Kas tõesti läheb nii, nagu ettekuulutajad ja usklikud räägivad – kui inimesed samamoodi jätkavad, tuleb maailma lõpp? Ehk ikka lähiaegadel midagi sellist ei tule, rahustas end Mari ja vaatas Filifjonkat. See tõstis ta tuju, et Filifjonka oli seltskonda sulandunud ja ei kartnudki enam. Vähemalt ei paistnud see välja. Ja ehk ka inimkond ei kao, vaid muutub mõmmikuteks ja mümladeks, nii nagu Filifjonka rääkis. Aga kust Filifjonka tuli? Mari teadis, mis asi on evolutsioon ja kui aeglaselt looduses kõik toimub, ta teadis, et Maal ei ole sellist looma, kellest võiks 800000 aastaga filifjonka areneda. Ja veel need koduvanad, muumitrollid… Merisälud! Kas hukkuva inimtsivilisatsiooni keemia- või tuumakatastroofides tekkinud värdjatest arenenud uued liigid? Ei saa olla, kiirituse tagajärjel tekkinud mutatsioonid olid alati koledad, aga Filifjonka siin laua taga – otse vastupidi – väga ilus.

“Kas sulle ei maitse?” küsis Tõnu ema hoolitsevalt.

“Ei-ei, väga hea on,” vastas Mari jahtunud einega jätkates. Ka teised inimesed olid end mõtlema unustanud, Filifjonka vaatas mõtlikult lakke, küünarnukid laual ja klaas käte vahel. Kai oli sellest päevast väsinud ja sootuks magama jäänud.

“Ma tahaks end ikkagi pesta,” ütles Filifjonka lõpuks klaasi lauale pannes.

“Aga tule, ma näitan,” kutsus Tõnu ema esiku poole minnes, “kas sa duši all käid?”

Filifjonka oli siiski üsna inimtsivilisatsiooni moodi ühiskonnast pärit, ta teadis hästi, mis asi on dušš. Esiku poolt hakkas summutatud veelpahinat kostma, Tõnu ema ruttas nõtkel sammul elutuppa, istus laua äärde ning turtsatas.

“No kust te veel sellise üles oskasite korjata?” küsis ta vaevu naeru pidades.

“Muumiorust…” lausus Mari enda ette lauale vaadates.

“Ära räägi lollusi,” vastas Kristo kulmu kortsutades. Kai tõstis pea ning küsis: “Ütle siis, miks ta ei võiks olla Filifjonka Muumiorust.”

“Seepärast ei või, et ta on füüsiliselt olemas ja sõi selle taldriku tühjaks ja see suupill on ka füüsiliselt olemas, see ei ole hallutsinatsioon ega uni,” vastas Kristo Filifjonka suupilli korraks kätte võttes.

“Ei noh, minu jaoks on seda veidikene palju,” ütles Tõnu isa, tõusis üles ja läks esikusse. Ta kohmitses seal natuke, pani kalossid jalga ning läks õue.

“Lihtsalt uskumatu,” sosistas ema pead kätele toetades. “No ta on nii selle Tove Janssoni Filifjonka moodi, no tee mis tahad! Ma just ostsin siin pikkadeks talveõhtuteks neid muumiraamatuid lugeda, Filifjonka on mul hästi meeles.”

“Ta ongi seesama Filifjonka. Ma nägin seda katkise kõrvaga portselankassi ta majas. Maja ornamendid on ka samad mis piltidel. Ja ta näitas mulle samasugust kleiti, mis oli ta seljas selle jaanipäeva raamatu piltidel,” sosistas Mari.

“Jäta lora!” vastas Tõnu ema. Peeter ohkas ja Kristo vangutas pead. Hiidkärbid vaatasid teineteisele küsivalt otsa.

“Noh, Kai on siin. Nemesis on ka olemas. Mis me nüüd teeme? Kuidas me seda suppi nüüd admiralile serveerime?” küsis lõpuks Ra.

Mai vaatas kohkunud näoga Rale otsa, Chen nõjatus apaatselt uksepiida najale, Mag oli kössis ja vaatas enda ette maha.

“Kai möllaku!” ütles Chen end sirutades.

“Aga see Filifjonka, kas sellest ka räägime?” küsis Mai murelikult. Ra mõtles hetke, tegi suu lahti, samal hetkel ütles Chen uuesti: “Las Kai möllab, las tema räägib ja seletab, meie tema kantseldajad ei ole. Ja pole ka meie mure, kui admiral tähelaeva peale sellise hirve piloodiks paneb. Ise teavad!”

“Jah, ma räägin temaga ise,” ütles lõpuks Kai pahuralt.

“No ja mis me nüüd teeme siis?” küsis Ra.

“Lähme laiali. Viskame teid emalaevale ära, siis tuleme patrulli tagasi,” arvas Chen.

“Aga Kai, Mari ja see Filifjonka? Mis me nende kohta ütleme?” päris Ra edasi. “Mina ei oska midagi välja pakkuda.”

“Ära närveeri, ära muretse asjade pärast, mis sind ei puuduta. Leidsime Kai ja Nemesise üles? Leidsime. Kanname ette. Muid kohustusi meil ei ole. Kui admiral juba hirve tähelaeva juhtima määras, siis küsigu ise, kus ta sellega käis ja keda vedas. See on sedasorti asi, kuhu mina oma nina pista ei taha,” kordas Chen end judistades.

“Lähme siis,” kutsus Mai ukse poole minnes. Kärbid seadsid end ritta, Mag kutsus: “Noh, Kai!”

Kai kohendas end maas ja vastas: “Mina kavatsen alustuseks väheke magada.”

Mag lõi käega ja läks. Kui välisuks paukus, siis sosistas Tõnu ema: “Ikka ei saa ma aru, kuidas see võimalik on.”

“See ei ole võimalik,” vastas Kristo.

“On võimalik,” ütles Kai.

“Kuidas?”

“Saame teada,” vastas Kai.

“Kas siis kõik, mis me mõtleme, toimub kuskil maailmas päriselt?” päris Tõnu ema.

“Paistab veidi sedamoodi jah,“ lausus Kai lohakalt seistes. “Ra on ajast otse läbi murdnud. Jõudnud avastusteni, mis võivad suure osa senisest maailmapildist ja arusaamistest pea peale pöörata.” seletas Kai lohakalt seistes.

Peeter sirutas end tüdinult ja sobras taskus, leides sealt kasseti.

“See on see uus, mille ma eile ostsin, lähme kuulame minu juures,” ütles Peeter.

“Kas siin ei võiks?” küsis Kristo.

“See libarebane tuleb sealt duši alt paljalt ja vahusena läbi seinte mulle kallale, kui selle praegu mängima paneks,” arvas Peeter tõustes.

“Noh jah. Paistab vähemalt, et selle libarebasega on nüüd kõik korras. Eks mõni päev tulen läbi, vaatame siis, kuidas seda pidu orgunnida ja mida põnevat ette võiks võtta,” vastas Kristo esiku poole astudes.

“Muidugi. Ma pean nüüd selle kullaga tegelema millaski,” vastas Tõnu. Ja laudkonnast jäid alles vaid Mari, Tõnu, Kai ja Tõnu ema.

“Kui kaua sa teda tunned?” küsis Tõnu ema tasa, pöördudes Mari poole.

“Ei tunnegi kaua. Õieti ma näen teda teist korda,” ohkas Mari.

“Ja kutsusid endale pulma. Kuidas ta ometi küll nõusse jäi…”

“Kai tahtis, et kutsuksin… Ma arvasin kohe, et hea idee ja siin ta nüüd on,” rääkis Mari. Ta ei olnud mõelnud, kuidas inimesed käituda võiks, kui nad on ühes lauas koos eheda filifjonkaga ja mis üldse pulmast niimoodi välja võib tulla. Ta ei tahtnud sellest mõelda, sest mida rohkem ta mõtles, seda rohkem muresid esile kerkis.

“Või et mina tahtsin…” ütles Kai veekalkvel silmadega üle õla Marile otsa vaadates ja esiku poole astudes. Marile tuli meelde hetk, mil ta Vikit “Monstrumi” sensoriruumi uksel viimast korda nägi. Kai ilme oli samasugune, Marile meenus jälle see salapärane kohutav Miski, ta peaaegu kaotas tasakaalu, leidis tuge lauaäärelt ja istus kohmakalt toolile.

“Sa võiks natukenegi mind aidata,” ütles Kai katkeval häälel ja astus Tõnu tuppa.

“Mis teile nüüd sisse läks…” alustas Tõnu ema, Tõnu katkestas teda: “Tss!” ja pani sõrme suu ette. Veekahinat ei kostnud enam ammu, hoopis esikust kostis kobinat. Ema kiikas korra esikusse, tõmbus siis kohe tagasi tuppa, kõht kõveras ja hoidis vaevu naeru tagasi. Tõnu vaatas teda nõutult ja Marigi ei saanud aru, milles asi oli. Mari tõusis ja vaatas ka korra esikusse ja tõmbus samamoodi tagasi. Esikus peegli ees istus murelik Filifjonka, täpselt nagu Tove Janssoni tušijoonistusel, täpselt samas poosis, sama ilme ja meeleoluga, ainult lokirullid olid puudu!

Lõpuks astus Filifjonka elutuppa ja küsis: “Kas midagi on valesti?”

“Ei, kõik on korras… Sa näed vapustavalt ilus välja,” kokutas ema. “Kuidas sa end tunned?”

“Ei tunne hästi, kuidagi uimane olen,” vastas Filifjonka pead langetades ja valutavat koonu kompides.

“Aga äkki tahad sa pikali visata ja puhata, ma teen üleval sulle voodi valmis?” küsis ema abivalmilt. Ta ei oodanud vastust ja ruttas esikusse. Hetk hiljem latsusid ta tuhvlid teise korruse trepiastmeil. Mari läks Tõnu tuppa, põlvitas Kai kõrvale maha ning võttis ta pea endale sülle. Kai oli palunud temalt abi, ent Mari ei osanud teha muud, kui hirve pehmet kaela silitada. Filifjonka oli nüüd esikus ja vaatas ennast peeglist, keerutas ja väänles, näppis ja sikutas kleiti, uuris siit-sealt lähemalt. Teda huvitas, kas kleit pole õnnetuses kuskilt rebida saanud. Mari vaatas Kai pead enda süles. Hirv oli justnagu peksa saanud. Ta igatses tõesti rahu ja vaikust, aga Mari tundis, et ta ei suuda hirve olemist kergemaks muuta. Äkki siis suudaks, kui ta enda olemine paremaks muutuks? Pidi proovima, seda sai teha siin ilmas vaid üks inimene. Mari pani Kai pea maha, tegi talle pai, tõusis siis ning läks elutuppa Tõnu kõrvale. Tõnu ei olnud Marist loobunud, kahtlused Mari hullusest olid purunenud kohe, kui ta Filifjonkat nägi. Noormees teadis kohe, et ta peab pruudile toeks olema, aimates samas, kui mastaapsesse mängu ta Mari kallimana sattunud oli. Midagi polnud teha, Miski kiskus ka teda kaasa, ta pidi andma endast parima. Mari ja Tõnu vahel oli jällegi kõik korras, Mari nautis jälle, kuidas Tõnu hellalt ta kumerusi silitas.

“Noh, armastajad, kus Fifi on?” küsis Tõnu ema, kui oli tagasi tuppa tulnud.

Mari avas ehmunult silmad ja tõusis püsti. Esikus olid Filifjonka kohver, päevavari ja saapad. Mari vaatas ka kööki, seal polnud kedagi. Ainult peenart rohiva Tõnu isa selg paistis akna taga põõsaste vahel. Tagasi elutuppa minnes piilus ta ka korra Tõnu toa irvakil ukse vahelt sisse ning nägi Filifjonkat kohe – ta oli enese Kai laia selja peale kerra tõmmanud. Mõlemad magasid sügavalt.

 

See öö oli väga kummaline ja väsitav. Mari ja Tõnu üritasid mitu korda teineteisele läheneda, alati katkestas lembehetke sahin kuskilt sealtpoolt, kus Kai magas. Aeg-ajalt kostis arusaamatuid skandinaaviakeelseid fraase. Korra mõtles Mari Filifjonkat äratada ja juhatada teda sinna ülakorrusele voodisse, mille Tõnu ema oli üles teinud. Mari kergitas pead ja vaatas muumimaalast, kes sügavalt magas ega raatsinud teda üles äratada. See päev oli Filifjonka jaoks liiga elamusterohke olnud. Siis sai Mari natukene magada, kuni ta järgmise sahina peale ärkas. Külg oli valus ja käsi surnud. Tõnu voodi oli kahe inimese jaoks kitsas. Tõnulgi ei olnud hea olla, ta sättis end ühe külje pealt teisele, lõpuks valges, vastu hommikut läks ta sootuks elutuppa ja viskas diivanile pikali. Alles nüüd õnnestus ka Maril sügavalt magama jääda.

Kui Mari ärkas, oli ta jalgade peal midagi rasket. Päike oli juba kõrgel ja vaip, millel Kai maganud oli, oli tühi. Filifjonka oli nüüd Tõnu voodi jalutsisse kolinud ja põõnas Mari jalge peal keras nagu koer. Õieti ei olnud arusaadav, mis asendis ta oli. Mari olendi käsi ei näinud, kollakad juuksed olid mööda tekki laiali. Paistis vaid sale säär tumesinise sukaga, millesse olid peened lillornamendid tikitud; ja puusakumerus. Suletud silmad tundusid kummaliselt väikesed, sale koon oli risti üle reie. Mari püüdis jalgu ettevaatlikult välja tõmmata, loomulikult Filifjonka ärkas üles. Ta silmis paistis arusaamatus ja hirm. Mari tõusis kähku istuli, silitas Filifjonkat ja küsis murelikult: “Kuidas sa end tunned? Ega sul enam valus ei ole?”

Filifjonka istus voodiäärel ja pühkis silmi.

“Kas ma olin tõesti siin niimoodi terve öö, kleidi ja mütsiga?” sosistas ta heledal häälel.

“Jah, ma ei raatsinud sind üles ajada,” vastas Mari. Filifjonka tõusis püsti, kohendas kleiti, pluusi ja kaelalehvi, läks siis esikusse ning otsis oma kohvrist sussid välja. Pesi köögis käsi ja nägu, tuli tagasi esikusse peegli ette, võttis ühest laekast väikse harja ning hakkas oma nägu siluma.

“Niimoodi, see käib, kui oled üleni karvane,” selgitas Filifjonka Marile, kes ammulisui pealt vaatas. “Kas kärbid ei kanna enda eest üldse hoolt või?”

“Nad on jah sellised pragmaatilised,” vastas Mari.

“Kuidas palun?” ei saanud Filifjonka aru.

“Noh, neile on vaja vaid, et kõht oleks täis, masinad töötaksid laitmatult ja kosmoselaevad oleks korras,” seletas Mari uksepiidale nõjatudes. “Muide, Kaid ja Vallit olen ma ikka vahest harjanud, neile meeldib see väga.”

“Jah, seda on näha, Kai on küll terve ja ilus… Aga Valli?” vastas Filifjonka pingsalt mõeldes.

“Minu valge hobune.”

“Ahjaa, muidugi, kuidas mul meelest ära läks. Kus ta on üldse?” küsis Filifjonka harjakest laekasse tagasi pannes.

“Ta on maal. Kindlasti ootab mind väga,” vastas Mari.

Filifjonkaga paistis kõik jälle korras olevat. Ta silmadeski oli süttinud taas see salapärane Miski, mis Marit heidutas ja pani Filifjonka pilku vältima. Eilegi oli Mari Filifjonkale paar korda silma püüdnud vaadata, aga siis oli Filifjonka hirmunud ja rahutu, pilk tantsiskles ebakindlalt ringi, eile ei tekkinud sellist hirmutavat silmsidet. Lõpuks ta tõusis ja läks kööki.

Köögis istus Tõnu isa ja luges hommikusi ajalehti, Filifjonka uuris köögikappe ja leidis puhta kastruli. Siis avas pliidiukse.

“Mis sa lõgistad, mis sul vaja on?” küsis Tõnu isa nii, et Filifjonka ehmus.

“Kuidas oleks… Hommikuse teega?” küsis Filifjonka ettevaatlikult.

“Ah teega, jah, no muidugi. Aga ära pliiti küta, näe, seal lauanurgal on elektripliit ka,” juhatas isa püsti tõusmata, lehe tagant sõrmega näidates. See prillidega pealaelt kiilas mees oli küll järsk, aga tundus, et ohutu. Filifjonka uuris elektripliidi nuppe, keeras üht ja nuusutas plaate, väristas vurre. Üks plaat läks soojemaks, Filifjonka lasi kastrulisse vett ning pani kastruli pliidile.

“See vesi lõhnab imelikult,” ütles Filifjonka.

“Kuidas imelikult? Ahjaa, nad panevad kloori veevärki, seepärast jah, meil maakodus on kaevuvesi kindlasti etem,” vastas Tõnu isa. Filifjonka võttis kraanikausi kõrvalt väikse noa ning ruttas õue, et sealt mõne nõgese, musta sõstra võsu ja ei tea millega veel tagasi tulla.

Mari tuli kööki, istus laua taha ning jälgis Filifjonka tegevust. Vesi mulises kastrulis, Filifjonka nuusutas auru, millalgi pani midagi vette juurde, millalgi õngitses midagi välja ja viskas tuhaämbrisse. Paistis, et ta haistmine oli terav nagu koeral, pealegi võis ta vurrudega katsuda õhu liikumist ja niiske ninaotsaga täpselt soojust tunnetada. Mari hakkas aimama, et need teravad meeled on üks põhjustest, miks Filifjonka tehtud toidud kõik nii maitsvad ja laitmatud olid olnud, niipalju, kui ta neid proovida oli saanud.

Välisuks liikus ja esikust kostsid rutakad sammud. Tõnu ema tuli kööki ja tõstis poekoti lauale.

“Oi, mis teil siin juba nii hästi lõhnab?” imestas ema.

Filifjonka kallas parasjagu tee kastrulist portselankannu ning asetas kannu lauale, liniku keskele.

“Oh jah, te kõik juba üleval! Teeme siis võileibu!” Ema lõi käsi kokku, otsis kotist värsked pätsid lagedale, keeras siis selja ja võttis külmkapist juustu, vorsti ja või välja. Tõnu astus kööki ja ringutas, uksele ilmus ka nukra ilmega Kai.

“Ma tean, sulle meeldis seda sorti sai,” ütles ema ühest pätsist paksu kannikat lõigates ning Kaile andes.

“Ei – noh, kust sa selle tee said?” imestas isa tassi tõstes.

“Teie aiast,” vastas Filifjonka uhkelt lauda istudes, “Gafsan andis mulle retsepti. Tõesti, mina ka ei teadnud, et nii lihtsatest asjadest võib sellise maitse saada.”

Ema vangutas pead ja määris võid leibade peale.

“Mis me täna teeme?” küsis Tõnu.

“Lähme maale?” pakkus Mari juustuleiba võttes.

“Muidugi minge maale, mis teil siin linnas ikka teha on. Valli jäi sul ka sinna ju,” ärgitas ema.

“Kai?” küsis Mari.

Hirv vaatas nukralt maha ja lausus: “Eks ma pea teid sinna viima ja ise lendan tagasi Orkaanile, admirali meelevalda.”