Skarabeuse 2023. aasta raamatuks on antoloogia OHVER, mis sisaldab kaheksa eri pikkusega lühiteost aastatelt 1956 – 2020. Autoridki on mitmelt maalt: USAst (3), Jaapanist (1), Ukrainast (2) ja Soomest (2). Raamat on pehmekaaneline, lehekülgi ca 310 ja raamatukauplustes on selle hinnaks ca 22€ (Estconil 13€). Raamat ilmub müügile juuni teisel poolel. Allolev jutt on pärit samast kogumikust ja ühtlasi selle maitseprooviks.



Punane kapuuts puude vahel. See on esimene asi, mida tast näen.

Sügisest ja vihmast tumedaks muutunud puud küünitavad oksi, kui ta kõnnib mööda tihnikut läbivat rada. Oksasõrmed sirutuvad mantlihõlmu haarama. Tüdruk pääseb neist iga kord mööda. Ta ei jää kinni, kuigi rajal mahub vaevu liikuma. Ma ise ei mahukski nii kitsale rajale – välja arvatud sel ajal kuust.

Vahin teda hindavalt, kuid olen just söönud jänese. Lasen tal minna. Või laseksin, kui kogu mu tähelepanu ei köidaks lõhn. See on magus nagu grenadillil, kuid selles on ka midagi vanast verest – sellest, mis kuulubki hundile.

 

Karvad ja pori on läinud, kuid punane jope jääb. Minu maailmast kadusid värvid  juba kaua aega tagasi – väike hind muutuse eest. Praegu aga punane ei kao, see tungib mu värvituks muutunud maailma iga kord, kui sulen silmad.

Hommikul pean triivima tagasi halli, eemale punasest, sest kulisse tuleb ju ülal hoida. Tilk-tilk tilgub kohv. Sah-sah sahisevad kummitaldadest summutatud sammud, kui ma kontori poole liigun. Väldin lompe ja tervitusi – olen vaid vari uinuvas linnas. Selles tardunud linnas ei taha keegi iseennast näha ja just sellepärast on see täis pragusid ja väikesi lõhesid, minule sobivaid, et lipsata inimeste maailma ja sealt tagasi. Minutaolised on juba ammustest aegadest leidnud kohad, kus päeval redutada.

„Sealt meie sangar tulebki! Need ostjad helistasid – selle veekahjustuse asjus oli sul õigus!“

Noogutan. Emma on rahatulvast vaimustuses nagu inimeseks sündinu kunagi. Mina tahan vaid tagasi oma puust seintega pessa, ootama hetke, kui saan minna metsa, et samblalõhn pühiks grenadilli mu ninast.

„Aga selle Taanila osmiku müük saab olema üks ränkraske lugu, isegi meie supermüüjale,“ kisub Emma hääl mind metsast välja. „Vilkkilä-vana on küla peal lärmi löönud, et metsas on hunt ja sinna on ohtlik minna, vähemalt üksi, enne kui eluka nahk on Vilkkilä seinale tõmmatud.“

„Linlasele suvekoduks,“ mainin.

„Sina tead alati, millest kinni haarata. Meile oli see tõeline lotovõit, et meie harukontorisse üle tulid.“

Emma astub tantsiskleval sammul telefoni juurde, mina aga jään jõllitama oksamustrit sajuniredes aknal. Keegi ei peaks olema metsas üksi.

 

Kuu vöökoht on hakanud hädavaevu kokku tõmbuma, kui taban, et rikun juba omaenda reegleid. Olen metsas – kahel jalal. Olen tundnud ta lõhna mitmel ööl. Marsruut on alati sama. Ja siis ma lihtsalt teen seda. Nagu tavaline inimene, kes on õhtusel jalutuskäigul, lähen teeraja sellesse ossa, kus minagi saan selja sirgeks ajada. Ja nüüd seisame vastamisi märgade tüvede ja kuuseokste ahtuses. Lihtsalt juhuslik kohtumine. Tüdruk ootab selgelt, et mina kõrvale astuks.

„Kas keegi pole sulle rääkinud, et see mets on öösiti ohtlik?“ Sõnad pääsevad plehku, enne kui neist hammastega kinni saan, reeturid niisugused. Ma ei pidanud ju sekkuma, vaid lihtsalt pilgu heitma.

Tüdruk põrnitseb mind. „Mida see muudaks, kui olekski rääkinud?“

„... noh, siis et sa ei tohiks siin üksi olla?“

„Kas kavatsed mu ära süüa?“

„Ei, aga ...“

„Järelikult otsustasid vastutulijat lihtsalt at random hirmutada ja vähe moraali lugeda?“

„Sa oled, ütleme ... kolmeteist? Sa peaks praegu kodus olema!“

Tüdruk tõukab mind mõlema käega rindu. Õõtsatan, astun mustikavarte vahele ja peaaegu kukun, kui märjad vitsaraod mu pahkluude ümber keerduvad. Kui tasakaalu tagasi saan, on tüdruk vaid punane jopeselg pimenevas õhtus.

 

Järgmisel õhtul laskun neljakäpukile ja tõmban selga teise naha. Surun küünised pinnasesse; tüdruk on nüüd värske lõhn mätaste vahel. Kui õue jõuan, on kardinad ette tõmmatud. Aga verandal kuivavad tuttavad porised tanksaapad, õhus hõljub huulepulga grenadill ja eilne mandariin.

 

Õuele pargitud roostes Fiati kõrval on maasturi jäljed, õhus püssirohu ja õlitatud metalli lõhn. Ma ei tohiks siin olla.

Sellest hoolimata kössitan õuekaasiku ülekasvanud rohu sees, niikaua kuni kuu taevavõlvi keskele jõuab, kuid keegi ei tule välja.

 

Müün Taanila osmiku kliimaahastust põdevale noorpaarile. „Täis kaif elada viimaks ometi ökoloogiliselt siin looduse keskel,“ ütlevad nad linnamaasturil õue tüürides. Lasen neil alla kirjutada hundilaskmislubasid piiravale rahvaalgatusele.

 

Püüan kinni ondatra, millest jätkub kuuse all järamiseks, kuni öö on muutunud sobivalt pimedaks, et mind varjata. Tunnen huultel ikka veel ondatrarasva, kui sörgin läbi kasetihniku – selle, kus on põldhiirte pesi.

„Kas oled jälle joonud ära kõik õlled, sa kuradi siga?!“ Naise hääl, keskealise või umbes nii, kes on hääle juba ära joonud.

Jänes, keda tuimalt vahtisin, pistab hüüde peale plehku.

Maja. Olen maja ja õlilõhna lähedal. Olen siin vaid nende laiskade põldhiirte pärast.

„Oleksid võinud poest rohkem tuua. Aga selline laisk hoor ei saa isegi kõige lihtsamat toitu toodud!“

„Tooksin, kui oleks, mille eest! Aga härra vedeleb vaid sohval ja joodab viimasedki õlled topsisõpradele! Alailma kolab siin see Vilkkilä-jobu, joob meid lihtsalt paljaks! Aga ei, peab mängima suure talu peremeest vaid sellepärast, et teine toob vahel mõne kondise jäneseraipe. Ja tead sa, kes ka tolle peab nülgima? Mina! Ikka mina!“

Põmaki! Välisuks. Huulepulga grenadill ja mandariin. Sees karjutakse edasi, kuid mina järgnen lõhnale. Verandal torkab ta jalad saabastesse ega vaevu neid kinni nöörima, enne kui rada tihniku taha pöörab.

Jätan ondatrajala sinnapaika ja sörgin järele. Sammal on pehme ja järgnen millelegi mõtlemata grenadillilõhnale.

Kuid lõhnas on midagi viltu. Kirbe higi ja õlitatud metall. Peatun kuulama – rasked saapad teerajal. Teerajal, kus ma pole haistnud kunagi midagi muud kui grenadilli. Mulle see ei meeldi.

Teelahkmel valib tüdruk vasaku haru, mees valib samuti, järgneb punasele jopeseljale. Mehe õlal on jahipüss, kuigi need metsad on kuulutatud jahikeelualaks – kontrollisin seda enne siia kolimist. Mulle see ei meeldi sugugi.

Sörgin sügavamale padrikusse ja ulun. Praks-praks murduvad kuivad oksad, kui raske mees rajalt kõrvale pöörab. Ulun väheke ja keeran siis ringiga hääletult rajale tagasi. Mees kirub neid kuradima krantse, kuni viimanegi välgatus punasest on kadunud pimedasse metsa.

 

„Täitsa geniaalne, et taipasid selle Rantaneni lobudiku müüki saada. Sellega pole midagi ette võetud pärast seda, kui pärijad tülli läksid.“

Emma energilisus on hakanud mulle juba närvidele käima. Aga kui ma ei taha end reeta, tuleb mul olla osa kollektiivist.

„Niisugune taktika on mul alati olnud. Nuhin välja need objektid, mida teised ei leia. Just sellepärast mulle meeldibki piirkondi vahetada, sest siis on alati midagi uut, mida nuhkida.“

Emma lusikas kilksub kohvitassis kilks-kilks-kilks ja mu kõrvus pistab-pistab-pistab. „Noh, loodan, et sa meilt kohe ära ei lähe! Tahan öelda, et müüginumbrid on nüüd hoopis teised.“

Sulen silmad, püüan blokeerida hääle, kuid näen vaid punast jopeselga.

„Ei, ma ei kavatse siit niipea ära minna. Liiga palju huvitavaid objekte.“

 

Iga öö on eelmisest külmem, kuid ometi leian end igal ööl metsasamblal hiilimas. Varem tulin siia vaid nendel öödel, kui moondumist polnud võimalik vältida. Varem polnud mu elus midagi peale redutamise. Kuid nüüd järgnen talle igal õhtul, kui ta läbi metsa läheb. Seda ei juhtu sugugi mitte igal õhtul. Aga alati, kui ta metsa läheb, toimub see ühtemoodi. Vihased tanksaapad rajal, eemale lendavad käbid ning lõpuks – hooldamata õu ja väike maja.

Akna taga on tuba, kus lamab voodis vanake. Õues on palju jälgi. Kord ootan päeval rohu sees – käin väheke vaatamas neid kõrvalisi objekte, Emma, jõuan kontorisse alles pärast nelja – ja näen koduhoolduse autot. Nad põetavad tühja kestana lamavat keha, kuid õhtul, kui tüdruk põrandale kerratõmbunult magama heidab, ei tule keegi, keegi ei hooli.

 

Pehmetel käppadel, vetruvatel mõhnadel, tsah-tsah ... sörgin üle sammalde – kased, põõsad, viimaks kuused, mille alt mahun läbi, kui vaid tsipake põlvedest järele annan. Jõuan tagasi rajale kohas, kus vesi on imbunud turbasamblasse ja muutnud nõmmemaa mustaks poriks. Istun tagajalgadele ja ootan. Kuulen tema tanksaabaste samme juba kaua enne kuusikut. Hetkelise mõttesähvatuse ajel tõmbun puude vahele ja lasen jäsemetel pikemaks venida. Võibolla olin kogu aeg teadnud, et teen seda. Mu kaelas ripub kott, kus on polüestrist matkapüksid ja T-särk.

Kui astun tagasi rajale, tunnen okkaid kui pehmet vaipa jalge all. Miks teravad asjad on pehmed, kuid pehmed torgivad?

„Kuhu sa nii hilja lähed?“

Ta võpatab, kui näeb mind varjudest esile astumas, aga manab siis kiiresti näole endise osavõtmatu ilme.

Ehk oleksin pidanud teda kohe alguses ehmatama. Ehk oleks ta siis taibanud siit eemale hoida.

„Lähen vanaema juurde. Aga mida kuradit see sulle korda läheb?“

Isegi kahel jalal jõuan paari hüppega tema juurde.

„See mets on ohtlik. Las ma saadan sind.“

„Ah et põõsastest väljakargav kingadeta pervo on parem kui pime mets?“

Ütlen oma nime. „Nüüd olen vähemalt teada paha.“

„Hilkka. Ja just nüüd on mul kama kaks, mida sa teed. Mu jalad said märjaks juba kaks lompi tagasi.“

Vaatan alla. Hilkka saapad on kulunud, tallad irevil.

 

Kolm ööd hiljem jätan verandale vanade kõrvale uued saapad. Nende nahk läigib punaselt, niisama punaselt kui Hilkka jope.

 

„Kas oled mingi stalkerist pervo?“ küsib Hilkka järgmisel õhtul teerajal.

„Võibolla. Vähemalt nii võiks kutsuda öösiti metsas kahtlaselt ringi hiilivaid mehi.“

„Sa hiilid ka mujal. Sa kas töötad kingakaupluses või oled käinud verandal nuhkimas mu kinganumbrit.“

Ma ei tunnista, et oleksin teinud just seda. „Kas jalutame?“

„No jalutame siis, jobu niisugune. Ja ma olen viisteist. Mitte kolmteist ega ka mingi su heategevuslik projekt.“

 

Mõnel õhtul kõnnin koos Hilkkaga mööda rada, kuid niisama tihti järgnen talle halli varjuna kuusikus. Mul tuleks see lõpetada või teha midagi õiget, helistada lastekaitsesse või otse politseisse.

Aga kui ma hangin Hilkkale abi, viiakse ta siit ära. Ja mida muud mu elus üldse on kui välgatus punast kuuskede vahel?

Aga ometi ma aeg-ajalt üritan. Pean tundelisi monolooge, mis kriibivad ka mu enda kõrvu. Kuni üks banaalsus purustab hapra kirme.

„Tean, et vahel näib, nagu poleks valikuvõimalust, aga alati on.“

Tüdruk peatub, pöörab ringi ja mu ees on täiesti teine inimene. Mida ma ütlesin? Kas ma varem polegi seda rääkinud?

Hilkka selg on sirge, huultel kerge muie ja silmis midagi tundmatut. „Kas pakud mulle valikuvõimalust?“

 

Minu nagis tundub punane jope naeruväärselt väiksena. Tanksaapad selle all on korralikult kõrvuti. Jäänud on vaid Hilkka, grenadillilõhnaline ja bändisärk seljas.

„Kas ma võin laenata seda plaati? Neid vanemaid Spotifys pole.“

„Võid kasvõi endale jätta. Praegu ma muusikat enam ei kuula.“ See on üks väheseid asju, mida igatsen taga ajast enne seda, kui mu aistingud liiga teravaks muutusid. Nüüd rõhub iga riff nagu kaheksa alasit mu trummikilet, tappev raskus.

Ole täiskasvanu, kordan endale. Hilkka kodus pole kindlasti toitu. Ega siingi ole, sest praegu söön peaaegu alati väljas, kuid igaveseks lahti pakkimata jäänud kolimiskastist köögis leian iidse nuudlipaki. Loodan, et kõlbavad.

„Kas sa sööd karri ...“

Sügistuulest külmad käed libisevad mu särgi alla, pigistavad vöökohta. Need on saledad ja väikesed, liiga väikesed. Hilkka on viieteistkümnene. Ära isegi mõtle sellele.

 

Pool tundi hiljem haagib Hilkka kinni rinnahoidjat. Minu küünte jäljed tüdruku nahal  veritsevad, niisama punased kui ta jope. Need veavad mind üles nagu punased köied, üles õndsast valgest, kuhu meeled mul hetkeks vajuda lasid.

„Ma poleks tohtinud.“ Kuulen, kuidas mu hääl väriseb. „Poleks, kuigi sa pakkusid. See pole õige.“

Hilkka vaatab mulle otsa. Ta on rahulik ja muigab. Kus on paanika? Miks on see minul, mitte temal?

„Kas arvad, et keskpärane seks lükantroobiga on kõige halvem asi, mis minuga on juhtunud?“ Hilkka tõmbab Children of Bodomi särgi tagasi selga. „See on täitsa okei. Ära ainult mõtle, et siin on tegemist millegi enamaga.“

Kas tõesti arvad, et keskpärane seks lükantroobiga on kõige halvem asi, mis minuga on juhtunud?

Peaks ju olema. Ta on viieteistkümnene. Seks oleks pidanud teda šokeerima. Minu küüned ja hambad oleksid pidanud teda šokeerima. Kui see on „täitsa okei“, milline siis Hilkka elu tavaliselt on?

Btw, ma võtan ka su Cradle of Filthi.“

Mida ma ometi olen teinud?

 

Järgmistel nädalatel saadan teda üksnes puude varjust, sealt halli piirilt, kus must ja valge unustavad, mis nad on. Mida muud ma võiksin teha? Hoian tast edaspidi rangelt eemale. Aga kui ma nüüd lastekaitsesse helistan, tuleb minu osa paratamatult välja.

Arvan, et olen taibukas. Lipsan ühest halli varjundist teise, kuni ...

 

„Ma ei tea, miks sa ühtäkki seal eemal ringi hiilid. Mina igatahes kavatsen sinuga rääkida, kuigi sina minuga ei räägi.“ Hilkka läheb edasi – mustade jälgede rida valgel lumekirmel venib pikemaks ... must-must-must. „Ära pabista, lähen vanaema juurde, kui sinul pole julgust mind ööseks enda juurde võtta.“

Must-must-must ... purunev valge kirme.

„Varem saatsid nad alati mind vanaemale veini ja kooke viima,“ räägib Hilkka vaiksel häälel, nagu loeks muinasjuturaamatust. Iga samm viib sügavamale loo musta peegelpinna alla. „Arvasin, et nad tegid seda heast südamest. Aga vanaemal on diabeet. Ja magusad veinid olid tema nõrkus.“

Hilkka raputab lund okstelt – ka need jäävad tema järelt mustaks ja paljaks. „Nad tahtsid, et vanaema sureks, sest siis oleks nad saanud tema säästud endale. Aga vanaema ei surnudki ära, vein lihtsalt viis tema vaimu ja tervise. Sest meil on tervishoid, mis hoolitseb inimeste eest siis, kui pole enam vaja.“

Hilkka hääl kisub mind sügavusse, kus pole enam midagi muud peale musta. Pole kunagi olnudki. „Vanaema lamab kui juurvili ja kõik tema säästud on kulunud koduhoolduse peale. Kui keegi oleks midagi õigel ajal ette võtnud, oleks võinud vanaema olla see üks täie aruga inimene mu elus. Aga tema juures on vähemalt hea ööbida, ta ei küsi midagi.“

Must.

 

Kontoris kommenteerib Emma suure häälega viimaseid sündmusi metsa lähedal ja teeb seda nii valjult, et kuulen iga sõna isegi siit oma laua äärest, aastaaruande tagant.

„Kiskjad teevad seal pahandust.“

Teised ühinevad jutuga, aga mul pole jõudu jälgida, kes mida räägib. Sel pole enam tähtsust.

„Ei, Vilkkilä-vana on ise purjuspäi oma koera maha lasknud ja süüdistab nüüd hunte, kui pole julgust tunnistada, et oli salaküttimise peal väljas.“

Keskendun teiste kinnisvarafirmade vabadele töökohtadele, müügil olevatele objektidele. Jälle uus algus, võimalikult kaugel.

„Parem mitte rääkida tema salaküttimisest, kui ei taha surnud jänest oma kaevu mürgitama. Nagu läinud sügisel Sommelote juures, kes kurtsid, et vana oli peaaegu nende õue varitsema tulnud.“

Mu puuri seinad tõmbuvad päev-päevalt koomale – pean põgenema, kuni mahun veel trellide vahelt läbi lipsama.

Kuid iga kord, kui leian midagi, mis peaks mulle sobima – mida muud ma siis tahan, kui terve nahaga pääseda –, on uue firma logo just seda teatud punast värvi; keegi koorib just nüüd puhketoas mandariini. Kuu on kasvamas, tõepoolest, selle kaitse all võiksin veel mõneks ajaks jääda. Aga vaid mõneks ...

 

Kogu talve hoian ma Hilkkast eemale. Üksnes saadan tumeda metsa varjust.

Kord, kui on külm ja Hilkkal pole labakuid, luban tal oma kasukas käsi soojendada. Järgmisel ööl hiilin verandale ja poetan tanksaabastesse kindad. Punased.

Labakud käes, kõnnib Hilkka läbi metsa, igal ööl. Enam me ei räägi. Aga mõnikord olen hooletu ja lasen tal end näha. Siis vaatab ta otse minu poole, võtab algul käest ühe labaku, siis teise. Ta vaatab mulle otsa, naeratab ja sirutab valged käed minu poole. Esimest korda oma uues elus õpin tundma, mida tähendab hirm.

 

Sel ööl haistan Hilkkat palju varem, kui näen. Nojah, nii on alati, kuid tavaliselt haistan kõigepealt grenadilli. Seekord tungib sõõrmetesse terav raualõhn, liiga värske.

„Nad nägid su jälgi.“

Kiunatan. Ära kunagi mine majade lähedale lume või poriga, ära jäta jälgi! Olen rikkunud kõige tähtsamat reeglit. Meid on vähe, nii paganama vähe, ja me ei tohi silma alla sattuda, peame pugema esimesse ettejuhtuvasse prakku. Muidu jõuab jälle kätte tule ja jahimeeste aeg.

„Nad keelasid mul metsa minna. Et hunt ära ei viiks.“ Hilkka naerab mõrult. „Siis hakkasid jälle omavahel kaklema. Ja kutsusid selle Vilkkilä-sea meile „hundijahti“. Ta ...“ Hilkka pilk tõmbub mõneks ajaks süngeks, siis muutub kurvaks. „Mis kaitsmine see on, kui nad panevad mind luku taha sinna, kus ma mingil juhul olla ei taha?“

See on su enda huvides. Peaksin vastama nagu korralik täiskasvanu. Keeldun muutumast inimeseks. Hilkka sügab mind kõrva tagant.

Kui Hilkka minu kõrvale kükitab, lakun ära ta lõhkisest huulest valgunud vere. Osa on juba kuivanud ja koorikuks tõmbunud ning see saab jääda.

 

Möödub neli päeva, enne kui jälle Hilkkat näen. Ootan teda igal ööl siin kasetüvede vahel, mustade ja valgete, kahe vastandi vahel, kuhu mina kui hall kunagi päriselt ei sobi.

Ootan kolm ööd ja kolm päeva. Võtan hundi kuju kohe, kui tööpäev läbi saab. Iga kord haistan relva õlitatud metalli. Tean, et pean eemale hoidma. Aga meie viimane kohtumine metsas ... kuigi ma pole kindel, mis lahti, tean, et midagi on viltu. Ja isegi rohkem kui tavaliselt.

Neljandal päeval saabun kohale, kui külm talvepäike riivab horisonti, kui piir maailmade vahel ähmastub. Hämaras näen seda mustana valgel nagu laike kasetüvedel.

Mu nina teab, mis see on, kuigi silmad mitte.

Lähen verejälge mööda puukuuri taha. Laip lamab maas, kirves kaela löödud. Hilkka istub puupakul ja sikutab kapuutsinööre koomale.

„Tulin koju, mõtlesin, et ta on läinud. Aga nad kõik olid seal lääbakil maas. Vilkkilä ärkas esimesena. Kuigi minu omad ei märka ka selge peaga midagi.“ Hilkka nahk tõmbub valgeks sealt, kus sõrmede ümber keerdunud nöörid on katkestanud vereringluse. „Kas sa ei võiks ta lihtsalt ära süüa?“

Tõusen hetkeks kahele jalale. „Mitte täiesti, vaid suurema osa. Iseäranis sealt kaela kohalt.“

„Sellest aitab. Ma võin rääkida, kuidas ta päästis mind kohutava kiskja käest. Tead küll, julge jahimees ja muu selline pask.“

Lasen karvadel kasvada ja aitan Hilkkat ainsal kombel, milleks veel võimeline olen.

 

Mu maja, mu turvaline puust pesa, on puur. Nahk minu seljas on puur. Rammin närviliselt oma piire, kuid trellid ei anna järele. Konventsionaalne linn on juhtunust konventsionaalses šokis. Peaksin olema juba kaugel, kuid mina istun ikka veel siin ja närin kitsikuses oma pahkluud. Tahan välja-välja-välja, aga mets on täis politseinikke ja mu uks peab olema kinni.

Kuni ta koputab sellele.

Täpsemalt öeldes helistab Hilkka uksekella, nagu oleksime mõlemad normaalsed inimesed. Astun vaikselt lähemale. Kõhklen. Ma ei tohiks avada, kuid reetlik käsi leiab iseenesest lingi. Avan ukse ja maailmas pole enam midagi muud kui grenadillilõhn ja vabadus.

 

„Ma lähen kuuldavasti siit minema.“ Keskendu sõnadele, ära upu lõhna! „Ja vanaema samuti. Tema pannakse mingisse hooldekodusse. Arvan, et ka mind. Keegi pole mulle küll korralikult seletanud ...“

Valged käed kisuvad kapuutsinööre nagu siis, nädal tagasi. „Kuuldavasti tuleb mulle kasuks, kui mujale lähen. Uus ümbrus, uued sõbrad. Võmmid käisid meil sees, kuigi Vilkkilä-vana puhul pidi olema ju selgelt tegemist suure kiskjaga. Keegi olevat vihjanud.“

Väldin Hilkka pilku. Tean, et sellele vaatamata loeb ta mu mõtteid.

Viin keharaskuse teisele jalale. “Ka mina olen kolimas. Mulle meeldib väljas liikuda, aga kuuldavasti olevat siinkandi metsades hunti nähtud. Kuid õnneks on olemas kaamerad ja jahimehed.“

„Mul on kahju.“ Esimest korda näeb Hilkka välja endavanusena.

„Hoopis minul peaks olema.“

Hea, et ta ära läheb, ütlen endale. Saame kumbki uue alguse, normaalse alguse – nii normaalse, kui selles olukorras üldse võimalik.

„Siin on su CD-d!“ teatab Hilkka järsku valju häälega. „Neist on olnud tõesti palju abi mu harjutamisel!“

Alles siis näen värava taga autot. Juhiaknast nõjatub välja vanem kostüümis naine.

„Kahju kaotada nii andekat lauluõpilast!“ improviseerin häälekalt ja loodan, et mõjun vähemalt mingil määral asjalikuna.

Hilkka surub mulle sülle kilekotitäie CD-plaate. Avab suu, suleb selle ja on juba ümber pööramas, kui tema näole ilmub põgus naeratus. „Olen ehk ühe maha unustanud. Tule järele, kui puudub.“

Ta kepsutab rada pidi auto juurde ning tõmbab ukse kinni enne, kui jõuan midagi vastata. Õhku jääb hõljuma väheke grenadilli ja mandariini. See mähib mind endasse, pigistab puuri koomale. Vean seda lõhna ninna, kopsudesse ning alles siis tajun, millest mu trellid on tegelikult tehtud.

Punane kapuuts auto tagaaknas. Grenadill ja mandariin. Kui kaugele ma neile võin järgneda?

                    (2020)                 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)