Sellist pealkirja kandis minu ettekanne Haapsalus Munasjutufestivalil. Siin olev tekst ei ole mu ettekande päris täpne koopia, kuid teisalt ei ürita tekst olla ka (teaduslik)artikkel, jäädes pigem teemakohase mõtiskluse tasandile.
“Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga.” Imeilus algus loole, mille tegevus toimub nii kaugel, et tavapärastesse kaupmehe või naaberkülast siia sõitnu lugudesse ei mahu. Kuskil seal kaugel on maa, kus kaevu kukkunud külatüdruk leiab kaevu põhjast uue pinna, millel kasvavad lopsakad pirnipuud ja kus kõnelevad ahjud küpsetavad saiu - maagiline kõikide võimaluste maa. Võib muidugi öelda, et muinasjutud on pelgalt õpetlikud lood, mis püüavad edasi anda teadmist, et üksi metsa minna ei maksa ja laiskus või rumalus on omadused, mis sind toita ei aita. Jah, ka nii võib ning selleni jõuan ma hiljem ringiga ka tagasi.
Aga mida see "seitsme maa ja mere taga" tänapäeva maailmas tähendab? Otse võttes on seitsme maa ja mere tagune uudis meist vaid ühe klõpsu kaugusel – välismaise uudistekanali avamiseks ei pea isegi diivanilt püsti tõusma. Seal elamise ise tunnetamiseks piisab paaritunnisest lennureisist. Ei! Nii kauget kohta, et seda „seitsme maa ja mere taguseks” piirkonnaks võiks pidada meie planeedil enam tänasel päeval ei ole. Distantsi saavutamiseks peab minema veelgi kaugemale.
Kaugemale võib minna ajas, ruumis või põigata sisse hoopis mõnda teise alternatiivsesse reaalsusesse, kus on teised füüsikaseadused ning teistsugused võimatu ja võimaliku piirid. Teisisõnu siis – ulmekirjandus.
Klassikaliselt loetakse ulmekirjanduse alla kuuluvateks teadusulmelisi, muinasulmelisi ja õudusulmelisi lugusid ning sealt edasi jaguneb kõik veel mitmekümneks erinevaks alamžanriks, millest paljudesse pole ainsatki romaanimõõtu algupärandit pakkuda, ealiselt kitsamini piiritletuna siis seda vähem. Kuid ka ulmet võib jagada kauguse kaudu kaheks – täiesti võõrad maailmad (kosmoseavarus, kauges tulevikus, kauges minevikus koos tugeva ulmelise elemendiga, teised planeedid, reaalsused ja universumid) ning osaliselt võõrad maailmad, mille alla kuuluvad enamik õuduslugusid ja linnafantaasiaid. Teisisõnu on neis lähemates või osaliselt võõrastes raamatutes sees üksjagu elemente, mis meilegi ümbrusest või ajaloost tuttavad on. Raamatud, millest ma täna räägin, kuuluvad eranditult esimesse kategooriasse ehk täiesti võõrad maailmad. Seda kahel põhjusel – esiteks tunduvad need „kaugemal” olevatena. Ja teisalt, puhtpragmaatiliselt oleksin ma vastasel juhul seisnud küsimuse ees, kas ma peaksin ka enda raamatut käsitlema. Hea meelega jätan need teemad teistele.
Aga miks on sellised võõrad maailmad kirjanduses üldse olulised?
Üsna sageli öeldakse, et ulmekirjanduse peamine eesmärk on meelelahutus. Nii nagu muinasjuttudelgi. Aga juba ainuüksi seda meelelahutuslikku aspekti ei maksa alahinnata. Meie ikka veel kiirenevas maailmas, kus elutempo kasvamise hoogu ei suutnud pidurdada ka pandeemia, on meelelahutus, mis tuleb vastuvõtja määratud tempos, kulla hinnaga. Ükski raamat pole kiirem ega plinkivam kui lugeja suutlikkus sõnu haarata ja omaks võtta. Muinasulme zanri täpsem määratleja – Tolkien – on sageli rõhutanud haldja- ja võlumaailmade ehk laiemalt muinasulme olulisust optimismi säilitamisel rasketel aegadel. Sellega on paika pandud ka üks žanri alusjoontest, mis kogenud lugejaid köidab – õigus lootusele, õigus usule, et lõpuks on asjad paremini. Sobib ka tänasesse päeva ning muinasjuttude konteksti, kas pole?
Hilisemalt on sedasama lootust edukalt üle kantud teraapiasse – nii depressiooniga võitlemisse kui ka traumajärgsesse teraapiasse. Väljamõeldud maailmad, milles seiklejad satuvad sekeldustesse, kohati üsna ebameeldivatesse olukordadesse, kuid kui sellest samm haaval läbi liikuda, on tulemuseks midagi paremat.
Kui võrrelda võõraid maailmu sisaldavaid raamatuid muu ilukirjandusega, on üsna selge, et neis raamatutes ei ole ega ilmselt saagi olla tegelaste omavahelise suhtlemise arengu dünaamika nii detailselt lahti kirjeldatud kui teistes. Ulme on pigem maailmakeskne kirjandus, võrdlusena siis tegelaskeskse kirjandusega, sest loodud maailma kirjeldamine ning selle toimimisaluste selgitamine võtab suure mahu nii raamatust kui ka lugeja enda kaasamõtlemise võimest. Kui keskenduda sellele, kuidas täpselt üks või teine maagiavorm maailmas toimib või mitu tähesüsteemi siin nüüd kasutatud on, jääb tegelase sõrmevärahtusele keskendumiseks vähem mahti. Sellest tulenevalt sobib maailmakeskne ilukirjandus ehk siis just see võõraid maailmu loov ja haldav kirjandus neile lugejaile, kel muidu tegelaskeskse ilukirjandusega suhtlemiseks vahendid puuduvad. Üks üsna uus uuring näitas, et autistlike joontega lugejad eelistavad just maailmakeskseid lugusid. Need on nagu pusled – loodud maailm peab olema loogiline – kui seal on maagia, siis läbivalt ühtede reeglitega; kui luua antigravitatsioonivälja seadmed, ei saa neid kasutada vaid neis stseenides, mis autorile mugavad on, vaid need peavad olema kasutuses kõikides kohtades, kus need tolles konkreetses maailmas kuluefektiivsuse ja kasumi optimeerimise kokkupuutepunktis olema peaksid. Lugeja neid vigu ei andestaks ning ega ta peakski.
Aga lähme edasi! Kui klassikalisi muinasjutte kuulavad hea meelega nii vanad kui noored, kuigi vahepeal kasvatakse neist mõned korrad välja (esimest korda puberteedi saabudes, teist korda kuskil asjalikuks täiskasvanuks hakkamise algpäevil), siis kuidas nende muinasjutuväliste võõraste maailmadega on? Lugemiseelistuste uurimiseks on tehtud hulgaliselt uuringuid, kuid kõige hoomatavama eristusega on need, mis on läbi viidud tudengite hulgas. Tudengeid on lihtne huvi- ja andepõhiselt lahterdada - valitud erialade kaupa. Ma olen kohanud kolme taolist uuringut, kuid mitte ükski neist ei ole viimase kümne aasta uuring. Samas on kõigi tulemused hämmastavalt sarnased. Kõige rohkem tarbivad ilukirjandust üllatuslikult reaalalade tudengid. Ilmselt on siin seos, et lugemine on nende jaoks igapäevatööst hästi suurelt erinev. Teoreem hommikul ja dialoog lõunapausil. Aga ka žanriliselt eristus reaalalade tudengite lugemisvara – nad olid kõige suuremad ulmelugejad ning seda nii teadus-, ime- kui ka õudusulme vallas. Maailma loomise loogilisus sobib täppisteadusliku mõttemaailmaga paremini kui inimsuhete ebaratsionaalsus. Aga kindlasti on seal ka meelelahutuslikku ja teraapilist aspekti.
Ma tõin alguses sisse „õpetlikkuse”. Nüüd ma siis jõuan ka selleni. Päris paljud reaalalade inimesed on öelnud, et ilmselt aitas eriala valikule kaasa teisme-eas loetud ulmekate hulk. Näha kirjanike fantaasiaid teaduse arengu võimalikkusest tekitas tunde, et sellele kõigele reaalelus lähemal olla, võib olla äge. Aga toimib ka teistpidi. Tehti katse – ühe Ameerika ülikooli loodusteaduste õpetajateks õppijaist pooltele anti lisalugemist – loe vabal valikul peotäis teadusulmekaid. Mingeid piiranguid ei olnud, vastamiskohustust ka mitte. Tulemused loeti aga aasta hiljem, kui needsamad tudengid praktikale jõudsid. Selgus, et see grupp, kes oli lugenud palju väljamõeldud pseudoteadusliku terminoloogiaga ulmekirjandust, tundis end klassi ees kindlamalt ka siis, kui pidi õpilastele päristeaduslikke termineid selgitama. Nad olid saanud neidsamu loodusseadusi katsetada seiklustes - elu eest põgenedes, tulnukate vastu võideldes, planeete päästes ja õhku lastes. Seda kõike muidugi vaid raamatute vahendusel.
Minu viimaste aastate lemmiknäide tuleb Austraaliast. Nad on seal üsna edukalt kaasanud kosmosefantaasiad ajaloo õpetamisse. Olgem ausad, ei olegi sellest nii palju aega möödas, kui Austraalia asukohta oleks saanud samuti kirjeldada sõnadega „kaugel-kaugel”. Igal juhul kõik, mis ühe kosmosekoloonia rajamisel ette võib tulla, on Austraalias ka ühel või teisel moel ajaloo vältel juhtunud. Olgu selleks siis varustuse või side katkemine, ootamatud tundmatud haiguspuhangud, vaenulik floora või fauna.
Aga ega need ainult tehniliseks õppeks sobi. Reaalteadusliku mõtteviisiga noortele on just maailmakesksed lood sageli heaks esmatutvuseks ilukirjandusega – õpi nende abil kiiremini ja paremini lugema ning siis on teed juba hoopis laiemalt lahti. Ja ka need, kes muidu sotsiaalsetes suhetes nõrgemad on, saavad just maailmakesksete lugudega siiski raamatute abil nii puhata kui arendada empaatiat, kujutlusvõimet, suhtlusoskusi ja teiste inimeste mõistmist.
Ave Matteus nentis oma mullises algupärase lastekirjanduse päeva ettekandes, et tõsisemat teaduslmelist noortekirjandust meil peaaegu polegi. Pean nõustuma, kuid lisan juurde, et täiesti võõraste maailmade kategoorias on neid kõige arvukamalt. Klassikaliste muinasulmeliste fantaasiate hulk on veelgi väiksem, et mitte öelda - olematu.
Kaasaegsest algupärasest noortekirjandusest leidsin viis raamatut või sarja, mis liigituvad “kauge-kaugel” tüüpi raamatuteks:
· “Kosmose pikk vari” Maniakkide Tänav, Joel Jans
· “Laevakaitsjad” Maniakkide Tänav
· “Inglite linn” Mann Loper
· “Domineeriv värv. Tumepunane” Koidu Ferreira
· “Lumiina ennustus” R.K. Topkin
Haapsalus ettekannet pidades rääkisin ma veidi nende kõikide sisust ja vormist, kuid reaktorilugejale mainin ainult, et kõikidest neist on ühel või teisel moel Reaktoris kirjutatud ning just selle jaoks ju “kaeva” funktsioon loodud ongi.
Tõsi, mõned lood siin tekitavad ehk kerget kulmukergitust. Võib ju öelda, et “Laevakaitsjad” ei ole tõupuhas noortekas - loo tegelased on kahekümnendates aastates nooremapoolsed täiskasvanud, kuid peategelase sisemine areng loo kestel muudab raamatut täpselt nii palju, et on ikka küll noortekas. Täitsa selgelt - hoogne, plahvatusterohke, kuid ikkagi arengulugu ja vastutusvõimeliseks inimeseks kasvamise lugu.
Sama lugu on ka “Lumiina ennustusega” - sealgi on tegelased pigem nõks liiga vanad, kuid olemuslikult tunnetuselt on raamat ikkagi noortekas. Sama raamatu teine küsimus, on, et kas maailm, kus metsamajas on elekter ja kodutehnika, on ikka piisavalt võõras. Meie oma see ei ole, ka kaasaegse analoog mitte. Interneedusest pole juttugi ning maagia on tolles maailmas täitsa tegija. Njah, ma kiikusin jupp aega, et kas jätta lugu sisse või mitte, otsustasin sisse jätta. Lugu algab hobusel põgeneva mehega, kes näitsiku kaasa haarab ning kogu raamatu hinguses on seda muinasulmelist maailma tajuda, hoolimata maailma kaootilisusest ja kohatisest ebaloogilisusest. Loos on muinasjutulist hõngu ning ilmselt see muinasjutulisus ise tõstab loo tegevuspaika nõks kaugemale.
Viimaseks piisaks “Lumiina ennustuse” sisse arvutamise osas kukkus siis, kui ma raamatuid žanriliselt paigutama hakkasin. “Kosmose pikk vari”, “Laevakaitsjad” ja “Inglite linn” on selgelt teadusulmelised raamatud. Domineeriva värvi sari omab nii teadusulmelisi kui muinasulmelisi elemente. Suurem osa sarja mahust on pühendatud just muinasulmelisele maailmale, kuid viis, millega autor sarja kokku võttis, nullis selle maailma ära, tekitas võimaluse mõelda, et tegemist oli unenäo või meeltesegadusega. Alles jäi vahva teadusulmeline maailm - kõrbeks põletatud planeet, kaevikuis elavad inimesed, ranged reeglid ning kummastavad kontrollmehhanismid.
Vormiliselt on “Lumiina ennustus” ainus kaugel-kaugel asuv muinasulmeline maailm kaasaegses eesti noortekirjanduses. Ma pean tunnistama, et minu jaoks oli see üllatav. Mulle on kogu aeg tundunud, et meil on väga vähe noorte teadusulmet, kuid muinasulmega on lood sellised, et lähedal asuvaid linnaulmelisi teoseid leiab palju, kuid päris võõraid maailmu ja leiutatud kooslusi siinselt maastikult hetkel ei leiagi.
Ma tean, et ma ei pea reaktorilugejat veenma selles, miks on hea ulmekirjandust lugeda, kuid ka teil, armsad sõbrad, võib tekkida olukordi, kus tahaks tuttavale emakeeleõpetajale või lapsevanemast töökaastlasele natuke paremaid argumente ette sööta. Ma lootsin, et need olid mu siinsest tekstist leitavad.
Aitäh!
Ja ulmeliselt häid lugemiselamusi!
Ah jaa! Kirjanikud! Rohkem võõraid maailmu, muinasulmelisi ka.
