„Mis kell Grete ja Roosi tulevad?“ küsis Eliise hommikukakaod juues.

„Kella neljaks on kindlasti kohal,“ vastas isa, „võib-olla varemgi. Me peame koos onu Mardi ja tädi Tiinaga kella viieks juba Murastes olema, eks nad tahavad enne edasisõitu pisut jalgu sirutada ja tassi kohvi juua, ehk suutäie süüagi. Kindlasti arvestavad nad ka sellega, et enne pimedat siia jõuaksid.“ Isa heitis pilgu seinakalendrisse. „Päike loojub 16.22, aga hämarduma hakkab ju juba varem.“

Eliise vanemate ja vanaonu Mardi ühine perekonnasõber oli äsja ametikõrgendust saanud ning selle puhul lähemad sõbrad-tuttavad kokku kutsunud. Vanainimeste pidu jättis Eliise ükskõikseks, kuid mõte pool nädalavahetust – laupäeva õhtust pühapäeva lõunani – ilma vanemateta, vaid omaealiste tüdrukute seltsis veeta, meeldis talle väga. Aga nende tulekuni on veel nii palju aega! Nii Eliise ohkaski: „Neljaks! Kell on alles natuke üheksa läbi!“

„Hea, et kella mainisid,“ märkis ema ja klõpsas raadio käima, „kuulame ilmateadet, eile räägiti midagi saabuvast tormist.“

Raadios kõneldi: „Riiklik ilmateenistus andis teise astme tormihoiatuse. Tänase päeva jooksul pöördub tuul edelasse ja tugevneb, õhtuks on oodata tuuleiile sisemaal kuni 25 m/s, rannikul ja saartel puhanguti kuni 30 m/s. Õhutemperatuur on -1 kuni +3 kraadi, hakkab sadama vihma ja lörtsi, on jäiteoht. Liiklustingimused halvenevad, tormituul ja sadu võivad põhjustada elektrikatkestusi ja häireid parvlaevaliikluses. Intensiivsem on sadu hilisõhtul ja ööl vastu pühapäeva, 5. novembrit. Võib esineda tavatuid ilmastikunähtusi. Pühapäeva päeval sadu lakkab ja tuul nõrgeneb.“

„Mis on tavatud ilmastikunähtused?“ küsis Eliise.

Isa muigas: „Sajab vihma ja lund ja lehti ja tähti, liigub ringi hingi ja vaime. Nii öeldakse novembri kohta. November on ju hingedekuu.“

„Äh!“ tegi Eliise.

Ilmateenistus ei eksinud – juba kella kolmeks oli tuul nii vali, et ulus korstnas ja painutas peenemaid puid, ähvardades neid peagi murdma hakata. Isa kiitis ennast mõttes, et energiakriisi alguses köögis puupliit renoveeritud ja ka teisele korrusele ahjud sisse said – nüüd pole muret, et elektrikatkestuse korral külma või nälga kannatama peab. Ema küll pisut muretses teeolude pärast – Tartu ja Tallinna vahel võib nii mõndagi ette tulla.

Mõned minutid enne nelja sai tema mure murtud ja Eliise ootus lõpu – värava kõrval peatus roheline Subaru Forester ning autost väljusid kaks täiskasvanut ja kaks last, kes kohe läbi lörtsisaju maja suunas kiirustasid.

„Ilm läheb järjest ilgemaks! Kui Tartus ladises vihma, siis see, mis siin taevast alla tuleb, on mingi täielik jälkus. Ma üldse ei imesta, kui sealt täna veel pisikesi poisse ja pussnuge sadama hakkab,“ ütles onu Mart jopet varna riputades.

„Ei meie poisse ega pusse pelga,“ arvas Eliise isa, „ja tüdrukutel olekski lõbusam, kui mõned poisid neile seltsiks sajaksid.“

„Äh, mis sa plõksid,“ turtsatas Eliise ema, „istume parem lauda. Saavad lapsed enne meie minekut kõhu täis ning Tiina ja Mart ka pisut linnupetet võtta.“

Peagi asutasid täiskasvanud endid minekule ja lugesid veel lastele sõnad peale.

„Kui elekter ära läheb, siis taskulambid ja küünlad leiate köögikapist.“

„Joogiveevaru on sahvris.“

„Sööki saate puupliidil soojendada, Eliise oskab tuld teha küll.“

„Ärge ainult ööseks siibrit lahti unustage!“

„Ärge telefonidega mängige – torm võib puid murda ja muud jama tekitada –, akud peavad täis olema, et saaksite vajadusel abi kutsuda.“

„Kui hätta jääte, helistage tädi Mariale – Kalamajast jõuab Pääskülla kiiremini kui Murastest.“

Gretele käis kogu see moraalilugemine nii närvidele, et ta ei suutnud vastu seista kiusatusele nähvata: „Te ei tohigi poole peo pealt rooli istuda! Alkoholijoobes on auto juhtimine keelatud!“  Mart vaatas oma tütrele kulmu kortsutades otsa, aga rehmas siis käega – pubekaeaga on nipsakus alati kaasas käinud.

 

***

 

Tüdrukud vaatasid parajasti DVD pealt „Unenägude meistreid“, kui ühtäkki õuest kohutav raksatus kostis, telekapilt hetkeks hangus, siis sootuks kadus ja kogu maja pimedusse vajus. Käsikaudu kobades leidis Eliise köögikapist taskulambid ja küünlad. Küünlajala elutoa lauale tõstnud ja selles kolm küünalt süüdanud, jäid tüdrukud nõutult üksteisele otsa vaatama. Mida nüüd siis teha? Pimedust ei kartnud neist enam ükski – Grete ja Eliise olid juba teismelised ning Roosigi kümneseks saanud –, aga igav hakkab, kui telekat vaadata ei saa ja telefoniga mängida ei tohi. Proovisid tüdrukud siis „Munchkinit“ mängida, kuid hämarus väsitas silmi kiiresti, ka oli Roosi inglise keele õpinguid alles alustanud ega saanud kuigivõrd aru ning vanemad tüdrukud ei viitsinud talle kogu aeg tõlkida. Tehti siis paar tiiru „Telefoni“ ja prooviti teisigi sõnamänge, kuid kolmekesi polnud need üldse nii lõbusad kui suures seltskonnas laagrilõkke ümber ning tüdrukud tüdisid neist kiiresti ja jäid tülpinult küünlaleeke tuiutama.

„Kõht on tühi,“ kurtis Roosi.

„Teeme siis tule pliidi alla ja toidu soojaks, vähemalt mingigi tegevus,“ pakkus Eliise.

Mõni aeg hiljem hakkasid tüdrukud soojendatud friikartuleid ja kana näsides arutama, mida lapsed vanasti mängisid, kui arvuteid ja telefone veel polnud.

„Mängisidki lauamänge ja sõnamänge,“ arvas Roosi.

„Neist saab ju kähku siiber,“ ei jäänud Grete rahule, „ja sada või kakssada aastat tagasi polnud õieti lauamängegi.“

„Sada või kakssada aastat tagasi ma ei tea,“ mõtiskles Eliise, „aga tädi Maria rääkis, et kui tema oli teismeline, siis kutsusid nad sõbrannadega vaime välja.“

„Mismoodi?“ ei saanud teised aru.

Eliise seletas: „Kirjutasid suurele paberile ülemisse serva tähed ja alumisse serva numbrid, keskele tegid ringi. Võtsid alustassi ja tegid selle alumisele poolele ühte serva kriipsu. Siis süütasid küünlad, tegid alustassi küünlaleegi kohal soojaks ja panid ringi peale ning toetasid sõrmed kergelt alustassi servale. Tugevasti ei tohi vajutada, siis ei hakka taldrik liikuma. No ja siis hakkasidki vaimudelt mineviku ja tuleviku kohta igasugu asju küsima – taldrik hakkas liikuma, taldrikule joonistatud kriipsuga kohakuti jäävatest tähtedest said sõnad ja laused, nii tulid vastused.“

Roosi sattus sellest mõttest kohe vaimustusse: „Kutsume mõne esivanema siia ja küsime, mis mänge ta lapsena mängis!“

Grete krimpsutas moe pärast nägu, aga tegelikult tundus see temalegi põnev.

Kaheksa joonistuspaberilehte teibiga kokku kleebitud, tähed ja numbrid peale maalitud, kolm küünalt laual küünlajalas põlemas, varu karbiga laua serval, istusid tüdrukud söögitoas laua taha.

„Aga kelle me kutsume? Meil on ju päris palju esivanemaid olnud. Ja milliste sõnadega me õieti kutsume? Ei saa ju lihtsalt öelda: „Esivanem, tule siia!“,“ arutles Grete taldrikut küünlaleegi kohal soojendades.

„Ma ei mäleta täpselt, milliseid sõnu tädi Maria kasutas,“ vastas Eliise, „alguses küsis, kas vaim kuuleb teda ja kas on nõus temaga rääkima. Vaimu vastu peab viisakas olema, muidu saab ta kurjaks. Aga edasi ma ei mäleta, mõtleme ise välja. Kelle me kutsume? See võiks ikka mõni Eestis elanud esivanem olla, nende venelaste ja poolakatega, kellest mamma rääkinud on, ei saaks me ju rääkida – vene keelest teame me ainult mõnda sõna, poola keelt ei oska me üldse ja nemad ilmselt ei oska eesti keelt. Sa, Grete, ütlesid, et tahaks teada, mida lapsed sada või kakssada aastat tagasi mängisid, kutsumegi siis sellise esivanema, kes elas sada või kakssada aastat tagasi.“

„Selle esivanema jutust, kes elas kakssada aastat tagasi, ei pruugi me ka tegelikult aru saada, eesti keel on ju aja jooksul muutunud,“ arvas Grete, kelle ema oli eesti filoloog.

Nii panidki tüdrukud soojendatud taldriku paberile joonistatud ringi, toetasid sõrmed õrnalt sellele ja ütlesid ühes suust: „Kallis esivanem, kes sa elasid Eestis sada aastat tagasi, kas sa kuuled meid?“

Tüdrukute hämmastuseks hakkaski taldrik liikuma ja kriips taldriku serval valis järjest välja tähed „j“, „a“ ja „h“.

„Kallis esivanem, kes sa elasid Eestis sada aastat tagasi, kas sa oled nõus meiega rääkima?“, küsisid tüdrukud.

Taldrik vastas jällegi „j“, „a“, „h“.

„Aitäh!“ ütlesid tüdrukud kooris. „Palun tule meie juurde.“

Vaevalt olid nad need sõnad suust saanud, kui korstnast äkki kõrvulukustav vilin kostis, pliidiuks lahti paiskus ja sealt hunnik tuhka ja süsi välja lendas. Söed olid õnneks juba kustunud.

„Me unustasime siibri kinni panna,“ ütles Roosi hädise häälega.

Ka vanemad tüdrukud olid kohkunud ning nende kohkumus kasvas, kui tuhale ja sütele järgnesid udukogud, mis järjest inimesekujulisemateks ja nähtavamateks muutusid. Peagi olid poolavatud köök ja söögituba rahvast täis – seal oli kaks umbes 10-aastast tüdrukut, kaks kolm-neli aastat vanemat poissi, kaheksa tüdrukute silmale keskealist meest-naist ning üks kepile toetuv vanamees.

Kõik polnud veel täiesti nähtavakski muutunud, kui lärm juba lahti läks.

„Kuhu ma sattunu olen?“

„Vaata ette, sa määrid mu kleidi ära!“

„Mul on juuksed puha tuhka täis!“

„Ää tallu mo varvastel!“

„Kes sa sihuke üldse oled?“

„Mis te, kurat, koperdate jalus!“

„Ääʼs na kurjald, nad jo alles lapsed!“

„Lastele ongi vitsa vaja, et neist inimeised kasvaks!“

„Äi vitsaga ead inimeist kasvada.“

„Ea inimeise saa ikka ainuld ea sõnaga.“

„Ma olen oma kübara ära kaotanud!“

„Tühja sest sinu kübarast! Kus mu vasak king on?“

„Oh-oh-oh, mu vaene selg!“

„Mis me nüüd teeme?“ sosistas Grete Eliisele otsa vaadates.

„Helistame tädi Mariale!“ iitsatas Roosi, silmad veekalkvel. „Ja mul tuli pissihäda!“

„Sina ole vait ja ära virise!“ kähvas Grete õele. „Mine peldikusse, kui tahad! Ma rääkisin Eliisega!“

Eliisegi oli väga ehmunud, kuid olles üksiku lapsena harjunud probleemidega ise hakkama saama, kogus end kiiresti ja sosistas: „Roosi, võta oma telefon, mine kempsu ja helista sealt tädi Mariale. Meie Gretega vaatame, mis siin edasi saab ja katsume neid esivanemaid kuidagi kontrolli all hoida. Miks neid küll nii palju on?“

„Miks! Miks!“ turtsatas Grete. „Sest me, lollakad, kutsusime siia KÕIK esivanemad, kes sada aastat tagasi elus olid! Me oleksime pidanud mõne välja valima, mitte ... Tead sa üldse, kes nad kõik on?“

Eliise vaatas käratsevat kampa, kellest ühed lihtsalt hädaldasid, teised esimeste kallal õiendasid ja kolmandad neid lepitada püüdsid ning raputas pead. „Ei tea. See pikkade heledate juustega tüdruk on mamma ema, teda olen ma pildilt näinud. See musta peaga poiss on mamma isa, tema pilti olen ma ka näinud. Teine tüdruk võiks olla papa ema ja teine poiss papa isa. Aga ülejäänud? Ma tõesti ei tea!“

 

***

 

Seni, kuni vanemad tüdrukud püüdsid sotti saada, kelle nad õieti kohale kutsunud on, oli Roosi taskulambiga teed valgustades WC-sse lipanud, ukse kindlalt riivi pannud, poti peale istunud ja tädi Maria numbri valinud.

„Tere, Roosikene, kuidas sul läheb?“ võttis tädi juba pärast paari piiksu vastu.

Tädi sõbralikku häält kuuldes ei suutnud Roosi enam nuttu tagasi hoida ja kogeles nuuksudes: „Ma... ma... ma...“

Maria mõistis hetkega, et midagi on väga valesti – ta oli oma vennatütrega küll alati ülihästi läbi saanud, kuid seda, et tüdruk talle nutust luksudes helistab, polnud veel juhtunud.

„Roosikene, ma saan aru, et sul on suur mure. Sa oled Pääskülas Eliise juures, eks? Ma tulen kohe sinna, aga püüa nüüd natuke rahuneda ja räägi, mis juhtus. Siis ma tean, mida kaasa võtta.“

„Ma... ma... ma... Maria!“ nuuksatas tüdruk. „Me mä... mä... mängisime. E... e... esivanemad. Va... va... vaimud.“

„Te mängisite. Aga mis esivanemad ja vaimud?“ ei saanud Maria midagi aru.

„Me mä... mängisime e... esivanemate va... vaimude vä... väljakut...kutsumist.“

Nüüd hakkas Maria taipama.

„Te mängisite vaimude väljakutsumist, keerutasite taldrikut? Mis siis juhtus?“

Nuutsudes ja luksudes suutis Roosi Mariale juhtunu ära rääkida. Olukorrast pildi enam-vähem kätte saanud, oigas Maria endamisi ja hakkas palavikuliselt mõtlema, kuidas tüdrukud toimima peaksid, et see kuramuse kõukude kari korvamatut kaost ei korraldaks.

„Kallis Roosi, kuula mind nüüd tähelepanelikult ja püüa teha täpselt nii nagu ma sulle ütlen. Esiteks – kui kempsust välja tuled, keera välisuks lukust lahti. Teiseks – mine elutuppa ja tõmba telekale lükanduks ette. Kolmandaks – hiili teisele korrusele ning kontrolli, et onu Antsu ja tädi Triinu kabineti uks oleks lukus. Neljandaks ... ma praegu täpselt ei tea, aga vestelge kõigiga sõbralikult ja lahkelt ning tehke kõik mida suudate, et nad teie telefone, Eliise arvutit ega muud tänapäevast ei näeks. Kõige parem on, kui suudate nad esimesel korrusel hoida ja neile kuidagi mingi tegevuse leida. Ma võtan mõned vajalikud asjad ja tulen sinna, siis vaatame edasi, tunni aja pärast olen kohal.“

Kõne lõpetanud, pakkis Maria kotti hulga suvel kogutud ja kuivatatud taimi, karbi kriitidega, paki kollakat kirjapaberit, tindipoti, peotäie hanesulgi ja veel üht-teist. Riiulilt võttis ta igaks juhuks kaustiku, kuhu mõned aastad tagasi kogu sugupuu kirja pani, ja salalaekast isalt päranduseks saadud klade, mille too omakorda oma vanaema Cäsilielt pärinud oli.

Kuni Tähetorni tänavani kulges teekond tugevast tuulest ja tihedast lobjakast tingituna küll aeglaselt, kuid takistusteta – tänavalaternad valgustasid teed ja ühtegi puud ega muud risu polnud teele paiskunud. Kuid Tähetorni tänava otsast alates oli Kadaka puiestee pimedusse uppunud, mistõttu Maria vaid autotulede valguses hakkama saama pidi ja nagu teosammul edasi liikus. Õitse tänava otsa kohal oligi üks mänd teele murdunud, kuid ei ulatunud õnneks üle kogu tee ja Marial õnnestus takistajast vastassuunavööndi kaudu mööda pugeda. Veidi pärast Päikese puiesteed oli aga suur kask risti üle Kastani tänava, nii et Maria pidi tagasi sõitma ning Päikese puiestee, Suvila tänava ja Toome puiestee kaudu ringi minema. Kolm maja venna omast eemal peatas Maria auto, võttis koti õlale ning liikus pilkases pimeduses vaid pealambi punase tule valgel edasi – ta pidi võimalikult käratult ja esivanematele nähtamatult majja pääsema. Tema ülesanne oli seda keerulisem, et – olles vaimuilmaga mõnevõrra kokku puutunud, teadis ta seda suurepäraselt – kuna tema polnud neid välja kutsunud, siis ta neid niisama lihtsalt ei näe ega kuule, nemad aga teda küll. Jah, muidugi oli olemas võlujooke ja nõiasõnu, mille abil selle puuduse sai korvata, nõiasõnad oli ta kodus üle korranud ja jookide jaoks vajalikud koostisosad kaasa võtnud, kuid jooke kokku segada ja manustada ning nõiasõnu lausuda sai vaid vaimudega samas paigas – tema ja vaimude vahele ei tohtinud jääda ainsatki suletud ust. Seega pidi ta esmalt kuulmatult ja nägematult majja pääsema, milleks oligi palunud Roosil välisukse lukust lahti teha.

 

***

 

Kui Roosi oli söögitoast välja läinud, vaatasid Eliise ja Grete kimbatuses kord teineteisele otsa, kord jälle esivanemate poole ega teadnud, mida nad nüüd tegema või tegemata jätma peaksid. Mõlemad kahtlustasid, et ei lähe kuigi kaua, kui kohalesaabunud omavahel sõnelemise lõpetavad ja neid märkavad. Ega läinudki. Esimesena eemaldus teistest ja sammus tüdrukute juurde pikajuukseline linalakk, kelles Eliise pildi järgi mamma ema ehk oma vana-vana-vanaema ära oli tundnud.

„Tere!“ ütles tüdruk viisakalt. „Ma ole Tooma Roosi Jaussast. Kuhu ma sattunu ole?“

„Tere!“ vastas Eliise. „Mina olen Eliise ja sa oled Pääskülas minu kodus.“ Siis päris vastu: „Kes teised on?“

„Vuntsidega mees oo mo isa Tooma Juhan, krunniga naine tema kõrvas mo ema Tooma Tiiu. Musta peaga pois oo Ansu Eini Uttust, musta peaga mees tema isa Ansu Jaan ja see krunniga naine, kes Jaani kõrvas, Eini ema Ansu Liisa. Teisi äi tunne ma ka,“ vastas Tooma Roosi ja küsis edasi „Kuidas me siia saime?“ Ei Eliise ega Grete tahtnud rääkida tõtt, mida nad isegi täielikult ei mõistnud ega uskuda suutnud, seepärast otsustas Eliise pareerida ainsaga, mis talle pähe tuli: „Mina küll ei tea. Meie mängisime siin ja korraga oli köök inimesi täis. Me ei saanud üldse aru, kust te tulite.“

Tooma Roosi kibrutas kulmu: „Isevärki lugu! Me kraasisime emaga villa ja tegime eiderulle ... Tuul ulus korstnas, torm tõusis ... Siis olime äkitse sii ...“ Tooma Roosi vakatas ja kõik tüdrukud vaatasid köögi poole.

Parasjagu koperdas ätt kepi najal paar sammu teistest eemale ja arutles poolpimedas ruumis siia-sinna vaadates kuuldavalt: „Muldvana rauk olen ma küll ja mälu on ka sandiks jäänud, aga päris loll pole ma enda arvates seni olnud, aga nüüd vist küll olen. Kuhu olen ma sattunud ja kuidas? Ja kes on kõik need inimesed? Ühtegi tuttavat nägu ... Aa, siiski!“

Üle vanamehe näo libises kergendusevirve ja ta hõikas: „АлексейМихайлович! Добрыйвечер! Какдела?“

Hüütu vaatas hüüu suunas, tuli äti juurde, pistis tollele käe pihku ja vastas: „Добрыйвечер, ТеодорЛеонтьевич! Нутак, каквсегда, работымного.

„Ja-jah,“ pomises ätt omaette, „eks noortel ole ikka palju tööd, eks minulgi omal ajal, aga nüüd ... Nüüd ei tea ma õieti sedagi, kus ma olen.“ Et ta selle teadmatusega siiski leppida ei tahtnud, lipsaski tema huulte vahelt: „Да-да, таккаквсегда.Агдежемы? Тызнаешь?“

„Ну нет! Я ...“

Edasi tüdrukud enam ei kuulnud, sest üks naine ja mees olid omavahel väga valjusti kraaklema läinud.

„Mis sa minust veel tahad, miks sa oma Katharina juures ei ole?“

„Mina ei taha sinust midagi! Pole juba mitu aastat tahtnud! Ise sa jooksed mul järel!“

„Või mina jooksen sul järel! Kes sa enda arvates oled, et ...“

Lõugavale paarile sekundeeris tumeda peaga tüdruk, kes neid tagajärjetult lepitada püüdis.

Eliise ja Grete tundsid end täiesti abituina – nii hullus olukorras polnud nad varem olnud ja nad kartsid, et see läheb veel hullemaks.

Miks see Roosi ka nii kaua peab pissima, mõtles Grete ahastades – pubekana oli tal kange tahtmine oma äng noorema õe peale välja valada. Sama hetkel Roosi tuligi, ent enne kui Grete jõudis suu lahti teha, ütles Roosi: „Tädi Maria tuleb siia, tunni aja pärast jõuab, seni peame ise kuidagi hakkama saama, viisakalt vestlema ja jälgima, et nad ...“ Tooma Roosit märgates jättis Roosi lause pooleli ja ütles hoopis: „Tere! Mina olen Roosi? Kes sina oled?“

„Tere! Ma ole ka Roosi,“ ütles Tooma Roosi.

Kaks Roosit vaatasid teineteisele otsa ja mõlemad tundsid selle teise Roosiga mingit kummalist lähedust või seost, millele nad kuidagi seletust leida või nime anda ei osanud. Täpsemalt selle üle juurdlema hakata nad ei jõudnud, sest korraga kuulsid nad oma kohal kurja häält: „Mis kord see oo, et niimoodi küinlaid raisadasse? Kaks tükki köökis, kolm tükki kambris. Kes niid niimoodi osta või tehja jõua? Kas majas tattnina äi ole?“

Laua ääres seisis karmi olekuga musta peaga mees, keda Tooma Roosi ennist Ansu Jaaniks oli nimetanud, ja põrnitses tüdrukuid kortsus kulmul. Tema selja taga, teda varrukast sikutades, oli Ansu Liisa, kes vaikselt omaette pomises: „Äänd nii ka, nad jo alles lapsed.“

Varrukat naise haardest välja tõmmates, kuid temast enamat välja tegemata küsis mees uuesti tattnina järele.

„Tattnina?“ kordasid Eliise, Grete ja Roosi kooris.

Grete ja Roosi ei saanud midagi aru, aga Eliisele hakkas mamma juttudest midagi meenuma – nii vist nimetati vanasti petrooleumilampi. Seda neil ju pole ... aga neil on kolm tormilaternat, mille isa energiakriisi hakul hankis! Ehk sobivad kurjale mehele need ka. Nii ta vastaski: „Kuuris vist.“

„Vist-vist!“ osatas kuri mees. „Kus see kuur teil oo? Tule ja näida! Korralagedus oo sii majas, mis maja see iganes äi ole! Küinlad põleva nat jõuluajal ja kambrid ka na sojaks köetu nat saun oleks!“

Nüüd sekkus jutuajamisse vahepeal samuti laua juurde jõudnud vuntsidega mees, keda Tooma Roosi oma isaks Tooma Juhaniks oli nimetanud: „Sa, Jaan ää nüid na jörm ka ole. Näed jo, pisine tüdrug Roosi kõrvas oo kahvadu ja kõhn nat koivalge krenk. Kindlasti tõbine teine. Kut tõbine laps majas, peavadki kambrid sojemad olema kut muidu. Lähme vaadame, kus see tattnina siis oo.“

Nii suundusidki Ansu Jaan ja Tooma Juhan Eliise kannul esikusse – õnneks ei pidanud nad õue tormi kätte minema, sest kuur oli majaga ühe katuse all ja esikust sai teisele korrusele viiva trepi kõrval olevast uksest otse sinna.

„Kõhn ja kahvadu jah,“ arvas ka Ansu Liisa Roosit vaadates. „Kas sa, kullapai, täna midagi söönu ole? Kas ma keeda soole tuhli?“

„Olen küll ...“ alustas Roosi, aga Grete, kes taipas, et see on võimalus vähemalt ühele esivanemale mõistlik tegevus leida, katkestas teda poolelt lauselt: „Me päeval sõime, aga nüüd on kõht jälle tühi küll ja eks te ise tahate ka ilmselt süüa.“

„Oi-jah, sii oo rahvast nat murdu. Näida, kus teil tuhlid oo, ma koori ää ja pane keema.“

Tuhlid, tuhlid, mõtles Grete, kes kunagi õieti mamma pajatusi polnud viitsinud kuulata, mis need tuhlid veel on? Koorib ära ja paneb keema ... tuhlid, tuhlid, tuhl ... картофель! Ilmselt on need kartulid. Seda ta teadis, et Eliise peres kartuleid sahvris hoiti ning nii ta Ansu Liisa sahvrisse viiski ja tollele kartulikasti näitas.

„Aitüma, kullapai, mine sa nüid oma tõbise õe juure, küll ma ädasi isi toime saa.“

Ansu Liisa hakkas köögis toimetama – valas kartulikeedupotti, mille ta hõlpsasti pliidi kohalt rippumast leidis, pliidil seisvast suurest kastrulist vee; sättis nii selle kui ka juba pliidil oleva veekannu kõige kiiremini kuumaks minevasse kohta ja tahtis siis tuld pliidi alla teha, kuid avastas, et piirge pole.

„Eini, ole ea, mine vaada, kus sii kuur oo ja too moole piirge. So isa läks koos siinse tüdruguga senna tattnina otsma, neil oo küinal kaasas. Peaksid kuma järgi pärale saama küll,“ ütles ta oma pojale, kes ikka veel kesk kööki seisis, saamata aru, kus ta on või kuidas sinna sattunud, ja seetõttu muud teha ei mõistnud kui teist omavanust poissi, keda ta kunagi varem näinud polnud, üksisilmi jõllitada. Ema palve pani ta liikuma. Ka Ansu Liisa ei saanud sugugi aru, kuhu ta sattunud on või kuidas, kuid lihtsa talunaisena tõrjus ta näljaseid lapsi nähes selle mõtte peast ja asus, nii hästi kui selles võõras kohas suutis, perenaise kohustusi täitma.

Grete seisatas köögi ja söögitoa piiril ja juurdles, kellele või kuidas veel tegevust leida võiks.

Sõnasõda pidav paarike oli Liisa toimetama asudes köögi akna juurde taandunud ja jätkas seal teineteise kallal võtmist, tundus et mõnuga ja et nad teevad seda veel jupp aega. Tumedapäine tüdruk, kes neid lepitada oli püüdnud, oli kuhugi kadunud. Vanamees vestles jätkuvalt vene keeles mehega, keda ta Aleksei Mihailovitšiks oli nimetanud, nendega oli ühinenud ka daami välimusega naine. Heledat verd poisiga, kes juhmi näoga ringi vahtis, ei osanud Grete midagi peale hakata. Nii pöörduski ta pliidi kõrval nõutult seisva naise poole, kellel oli korv kummaliste tutakatega ühes ja pisut suuri kassiharju meenutavad asjad teises käes: „Tere, tädi Tiiu! Mina olen Grete. Kas ma saan kuidagi aidata?“

„Tere jah!“ vastas kõnetatu. „Äi, äi, saa ma aru mitte, mis mooga juhtus või kus ma sattunu ole. Me Roosiga kraasisime ja tegime eideid ja ma tahtsi kedrama akata, aga nüid ... Äi saa ma aru mitte, kus ma ise ole või kus mo vokk oo.“

„Vokk?“ Gretel lõid silmad särama, seda, mis vokk on, ta teadis. Vähe sellest – ta teadis ka seda, et elutoas kujunduselemendina üks vokk on, mis kunagi mingile vaaremale kuulunud oli. Kellele täpselt, ta ei mäletanud, aga ta lootis, et see sobib ja nii ta ütleski: „Ma tean, kus vokk on, ma näitan.“

Grete võttis küünla ja juhatas Tooma Tiiu elutuppa, kus see vokki silmates korvi ja kraasid käest pillas ning kaht kätt kokku lõi.

„Ermaig! Kuidas mo vokk siia saanu oo? Nöör puhas valesti peal, a mo vokk oo sii küll. Ole ea tüdrug, too moole pitsu, et ma istu saa, ma pane siiaig nööri õigeks.“

Pitsu, mõtles Grete, mis pagana pitsut ta tahab? Ta tahab istuda ... võib-olla on see mingi tool või taburet? Nii tõigi Grete köögist tabureti, mille kõrgus talle sobiv tundus.

Tooma Tiiu jäi asjaga rahule ja asus ketrama. Grete ohkas kergendatult ja suundus köögi poole tagasi. Esikus märkas ta tumedapäist tüdrukut, kes enne silmist kadunud oli, Eliise ema kübar peas, peegli ees keerutamas. Kuidagi epakas tundus see plika! Tädi Maria oli aga käskinud viisakas olla ja nii laususki Grete: „Tere! Mina olen Grete. Kuidas sinu nimi on?“

„Linda,“ vastas võõras tüdruk ühesõnaliselt ja kekutas peegli ees edasi.

„Kas sulle meeldivad ilusad riided?“ püüdis Grete vestlust jätkata.

„Jah,“ vastas Linda taas ühesõnaliselt ja Grete poole vaatamata.

Gretele meeldisid ka ilusad riided, aga nii napisõnalise tüdrukuga ei osanud ta kuidagi suhelda. Või siiski? Ta läks üles Eliise tuppa, kraamis riidekapist välja Eliise paremad ja pidulikud riided, viis need esikusse pingile ja ütles Lindale: „Siis tahad võib-olla neid ka vaadata?“

Gretele ei pööranud Linda endiselt vähimatki tähelepanu, riietele aga küll – vaimustushuilgega sööstis ta riietekuhja uurima. Nii, mõtles Grete, sellel on ka vähemalt mõnda aega tegevust.

Samas naasis Eliise kuurist, kaks tormilaternat näpus. Koos läksid nad söögituppa tagasi ja Eliise rääkis Gretele, mis kuuris sündinud oli.

Kuigi ta teadis, kuhu isa tormilaternad pani, tegi ta aja kulutamiseks näo, et ei tea ja lasi meestel ise riiulitelt otsida. Nad olid need just üles leidnud, kui Eini kuuri tuli, ütles, et ema saatis ta piirge tegema ja kirvest küsis. Kirve leidnud, jäid kõik esivanemad üllatunult kirvevart silmitsema ja tahtsid teada, mis imelikust puust see küll on. Eliise teadis suurepäraselt, et see pole mingi puu, vaid plast, aga et ta polnud kindel, kas plast sada aastat tagasi üldse olemas oli, siis ütles ta lihtsalt, et ei tea, isa sõber välismaalt tõi. Edasi oli Eini hakanud piirge tegema ja mehed Eliise isa teisi tööriistu uurima, aga kuna tüdruk nende kõikvõimalikele küsimustele vastata ei osanud, lasid nad tal tuppa tagasi tulla.

Söögitoa uksel oleksid tüdrukud peaaegu kokku põrganud väga tõsiseilmelise Alekseiga.

„Kas vanemad pole teile külalislahkust õpetanud?“ nõudis Aleksei karmilt. „Vanainimene seisab juba pea tund aega jalul!“ osutas Aleksei Teodori poole.

„Oi, andke andeks!“ hüüatas Eliise. „Väga vabandust! Tulge elutuppa!“

Aleksei ja daamilikult rõivastatud naine sammusid Teodorit kummaltki poolt toetades Eliise kannul elutuppa ja aitasid äti tugitooli istuma.

„Kas vanahärra sooviks ehk midagi lugeda?“ küsis Eliise viisakalt ja pani ühe tormilaternatest lauale. Daam lasi silmadega üle raamaturiiuli ja valis välja „Nõmme tuletõrje ajaloo“. „See peaks isale kui priitahtlikule pritsumehele huvi pakkuma küll,“ ütles ta ise.

Ätt hakkaski tormilaterna valgel raamatut lehitsema.

„Klirr!“ kostis korraga köögi poolt. Eliise tormas kööki. Esimesel hetkel ei märganud ta midagi kahtlast – Ansu Liisa kooris pliidisuu ees kartuleid ja omavahel sõnasõda pidanud paarike seisis endiselt akna juures, nüüd, ilmselt „klirri“ peale, vait jäänud. Siis aga taipas ta, et sahvri uks on lahti ja sealt „klirr“ kostnud oligi – valgetverd poiss, kelle nad täiesti unustanud olid, seisis sahvris ja järas suitsuvorsti, aga tema jalge ees olid klaasikillud segamini süldilögaga.

Ka Aleksei ja daam olid Eliise järel kööki tagasi tulnud ning Aleksei nägu tõmbus nüüd veel rohkem pilve: „Чёртпобери! Дажевчужомдомемальчикунужнобезобразничать! Явоттебепропишу!“ Ähvardavalt astus Aleksei poisi poole, et sellel kõrvu pihku võtta, aga enne, kui ta oma kavatsuse jõudis teoks teha, kostis söögitoast kõrvulukustav „Piip-piip-piip-piip-...“ Kõik esivanemad kohkusid ja tardusid paigale. Suitsuandur, sai Eliise aru ja tormas söögituppa. „Grete, tumba!“ hüüdis ta poolelt jooksult. Grete taipas, ühisel jõul tõstsid tüdrukud tumba lauale, Eliise ronis üles, võttis suitsuanduri laest alla ja eemaldas patarei. Saabus vaikus.

 

***

 

Maria jõudis trepile ja kustutas pealambi. Ettevaatlikult asetas ta käe lingile ja vajutas lingi alla, uks avanes hääletult. Hinge kinni hoides libistas Maria end ukse vahel sisse ja sulges selle taas käratult. Majas ta nüüd oli, aga ... temast vaid mõne sammu kaugusel keerles peegli ees Eliise tantsuseelik, selle kohal nabapluus ja selle kohal omakorda Eliise ema kübar. Ilmselgelt oli see keegi esivanematest ja on vaid minutite küsimus, millal ta Mariat märkab. Maria oli kimbatuses. Järsku kostis aga söögitoast kõrvulukustav „Piip-piip-piip-piip-...“ Kübar, nabapluus ja tantsuseelik tardusid paigale, selg tema poole. Maria ei jäänud hetkekski ootama – kiiruga pani ta koti maha ning otsis kotist kuus savipudelikest, kuldse kruusi ja puulusika, ise samal ajal sosinal lugedes:

„Kuulmaks kauge kaimu kõnet,

sugulase sõnaseadeid,

hõimuhinge hõiskamisi

kogu kortel kasemahla,

küünekene küüslauku,

kamaluga karulauku,

sutsukene sibulaida,

puntrakene paplilehti,

osa ogapaanaksista.

Keeda kõiki kaaslaseta,

sõelu selgeks siidi’ella,

sorista savist soskudesse,

peida pilkases pimedas.

Pruugi pärast päevapööret:

kalla kokku kullast kruusi,

sega segu salamisi,

kruusist kõrvusse kummuta –

paremasse paarteist piiska,

pahemasse poolteistkümme,

kõrvad kata kämmaldega.

Sõna sõnad salajased,

kõnele kõned kummalised:

Sativum betuli,

Ursinus popoli,

Eleuterococcus cepa!““

 

Kui Maria käed kõrvadelt võttis, oli saabunud vaikus – suitsuandur enam ei lärmanud, aga polnud kuulda ka ühtki muud heli. Kas nõiajook toimis valesti ja ta oli sootuks kurdiks jäänud selle asemel, et vaimude kõnet kuulma hakata? Ei, siiski mitte! Tundub, et kõik toimis õigesti, sest nüüd küsis üks kuri mehehääl: „Mis kurat see oli?“

„Eeee ...“ kostis Eliise artikuleerimata vastus.

„Kõps-kõps-kõps“ läksid kübar, nabapluus ja tantsuseelik söögituppa.

Maria riputas kähku jope nagisse, viskas saapad jalast, haaras oma koti ja laveeris kööki pliidi juurde. Laveeris, et mitte põrgata kokku umbes puusa kõrgusel õhus söögitoa poole hõljuvate noa ja pooleldi kooritud kartuli ning näo kõrgusel samas suunas liikuva näritud suitsuvorstijupiga. Tema suureks rõõmuks lõõmas pliidi all tuli ja pliidil pahises kann keeva veega. Ta pani koti maha, võttis pliidi kohalt väikese kastruli, valas sinna keeva vee, otsis kotist välja ühe pudelikese ja pakikesed kuivatatud taimedega, puistas neist pisut potti ning kummutas otsa pudelikese sisu, ise samal ajal sosistades:

„Nägemiseks nägusida,

kaemaks kalleid kadunuida,

keeda keedus kuuest kangest,

tummine tee taimedesta:

natukene nõmmeteeda,

raasikene raudarohtu,

killukene kikkaputke,

kröömikene koirohtu,

laastukesi leppadelta,

marjasida mustikailta.

Kaste kortslehe karikasta

köidab kokku kange kraami,

seab segu suusündsaks,

keelekaste kurgukõlbu.“

Ta teadis, et tal on kiire, aga võlujook nõudis oma aja ja ta ei saanud söögitoas toimuvasse sekkuda enne, kui selgelt näeb, kellega tal õieti tegu on.

„Mis kurat siin toimub?“ nõuti uuesti veel kurjemal toonil. „Kas sa, tüdruk, ütled lõpuks, kus me üldse oleme?“

„Kas kuskil on tuli lahti? Justkui signaalpasun oleks hüüdnud,“ kostis seejärel rauga hääl.

„Eeee ... ma kohe,“ vastas Eliise ja oli kuulda, kuidas ta kusagil all ronis ja millegi kuhugi lohistas. „See ... eeee on, jah, selline ... eee ... sireen, mis annab märku, kui ... eeee ... toas on suitsu,“ suutis Eliise kuidagi suust saada. „Ilmselt see ... eeee ... läks tööle ... eeee piibusuitsu peale.“

„Pole ma veel niist imeasja näinu,“ kostis kolmas, imestunud, aga sõbralik meeshääl. „Kust niiske pärit oo?“

„Isa sõber välismaalt tõi,“ vastas Eliise juba teist korda selle õhtu jooksul.

„Jaa, väljamaal võib kõiksugu imeasju olla,“ nõustus sõbraliku häälega mees.

„Võib-võib,“ kostis veel üks meeshääl, mis polnud kuigi palju lahkem esimesena kõnelenust, „a mis isevärki maja see oo, kus kõiksugu väljamaa asju leidu – kuuris imelikust puust varrega kerves, kambris niiske sireen? Reegi tüdrug, kus me oleme?“

„Pääskülas oleme,“ vastas Eliise väga väsinud häälel.

„Kuidas ma Tallinnast Graniidi tänavalt Pääskülla sain? Mitte ei mäleta, et oleksin tulnud,“ hämmastus rauk.

„Pääskülas?“ sekkus imestunud, pisut laulva tooniga naishääl. „Ma pole mitte kuuld, et Iiumaal niist küla oleks.“

Teine naishääl vastas talle: „Ma tea, et Talina ligidal oo. Teeli kirjudas moole viimati, et ta ela nüid Pääskülas.“

Maria mõistis, et nüüd on tüdrukud tõesti plindris, kui ta kohe-kohe ei sekku. Tee oligi õnneks piisavalt keenud, Maria tõstis kastruli pliidilt põrandale, võttis oma kotist puust toobi ja sõela, kurnas tee toopi ning jõi selle, pidevalt peale puhudes ja imepisikesi lonksukesi võttes, kuid sellest hoolimata huuli ja keelt kõrvetades tühjaks, ise sosistades:

„Puupütti piserda piisad,

taimsesse toopi tee törtsuta,

kalla kurku kallis kraami

lausudes loitsud ladusad:

Thymus millefolii,

Angelica absinthi,

Alnus myrtilli!““

Järgmisel hetkel oleks tal justkui kae silmadelt langenud – nuga ja kartul ei hõljunud enam õhus, vaid olid ühe kodukootud rõivais naise käes, näritud vorstijuppi hoidis peos aga umbes 14-aastane heledat verd kõhn poiss.

„Tere, õhtust, head inimesed!“ ütles Maria kiiresti söögituppa sammudes. „Ma olen naabrist Maria, kuulsin suitsusireeni ja tulin vaatama ega tuli lahti ole.“

„Äi, äi, pole mitte,“ vastas talle sõbraliku häälega mees, „tüdrugu arvamise järele kukkus sii siipeale kisama, kut me Jaaniga piipu tegime.“

„Siis on hästi,“ arvas Maria, „pääsesime kõik ehmatusega. Ma arvan, et nüüd kulub ehmatuse peale härradele üks topka kangemat kraami ja prouadelegi pisut punast ära.“

Vastu ei vaielnud keegi ja nii suundusidki täiskasvanud, ja poisidki nende sabas, elutuppa, kus Maria baarikapist pudeli Johnnie Walker Red Labelʼit ja teise kirsilikööri ning napsuklaasid võttis. Meestele ja poistele kallas ta esimesest, naistele teisest pudelist. Igale ulatas ta klaasi otse silma vaadates. Viimasena ulatas ta pitsi daamile ja kaks paari rohelisi silmi uppusid teineteisesse.

„Või siis nii on lood, Maria,“ ütles daam paari hetke pärast tõsiselt.

„Jah, nii on lood, Cäsilie.“

„Ma juba kahtlustasingi midagi sellist ... ei tegelikult mitte päris sellist, ajaaugu peale ma ei mõelnud ... Eks sa mine tee, mis sa tegema pead ja keeda tee valmis. Ma püüan seni siin vestlust ülal hoida.“

„Aitäh sulle, ma jätan pudelid lauale, baarikapis paistis veel midagi olevat, kui peaks vaja minema. Ma saadan Linda ja Tooma Roosi ka siia.“

„Olgu, aga tee nii ruttu kui saad, südaöö on varsti käes ja sa tead, et pärast seda läheb raskemaks.“

Söögitoast läbi minnes saatiski ta Linda ja Tooma Roosi nende vanemate juurde ja viipas teised tüdrukud endaga kaasa kööki. Köögis kraamis ta kotist lauale karbi kriitidega, paki kollakat kirjapaberit, tindipoti ja peotäie hanesulgi.

„Milleks need?“ imestas Grete.

„Selleks, et esivanemad saaksid minna sinna, kuhu nad kuuluvad. Sina võta kriidid ja kuula väga hoolikalt, kuhu ja kuidas sa jooned pead tõmbama, et õigetpidi värav tekiks.“

„Aga ...“

„Ei mingit aga, lobisemiseks pole praegu aega, pärast seletan.“

Gretele juhised kätte andnud, võttis Maria kotist kunagi Cäsiliele kuulunud klade, lappas seda pisut, ulatas siis Roosile ja ütles: „Loe siit mulle ette.“

Roosi luges osutatud lehelt:

„Kõige tõhusama nõiajoogi keskilma saabunud hingede vaimuilma saatmiseks saab nii:

Kolmsada grammi kadakamarju,

paar parajat peotäit raudrohuõisi,

viis tiigilendlase külmunud varju,

kuus näputäit rohekärnkonnapõisi ...

Nahkhiirte varjud tuleb loomulikult püüda täiskuuööl pärast esimest kevadist äikest ja enne kasutamist hoida vähemalt aasta vedelas lämmastikus. Kärnkonnapõite all on mõistagi silmas peetud nende kõlapõisi.

... kaheksa jardi ämblikuvõrku,

seitse meetrit härmalõngu,

kümme kena täpiku tõuku,

üheksa liitrit surmahõngu ...

Surmahõng läheb keemisel kõvasti kokku, sellepärast peab seda nii palju olema.

...poolteist pinti hommikukastet,

üksteist tilka sünnihirmu,

neli kortlit õndsuse nestet,

kolmteist karaati küülikukarvu ...

On oluline, et tegu oleks tõesti küüliku, teadusliku nimega Oryctolagus cuniculus, karvadega, mitte halljänese või valgejänese, kes mõlemad kuuluvad perekonda Lepus, omadega.

... üks naeratus, nii mesimagus

sega kokku suures pajas,

lõukasse siis lisa hagu,

rüübe kähku keema aja.

Keema peab see vaevu-vaevu,

siis ei põhja kinni hakka.

Esimese mulli aegu

musta karva küünal süüta.

Hauta rüübet tundi seitse,

seda aina hoolsalt sega,

...“

Ohates katkestas Maria Roosi lugemise: „Selle keeduse kokkukeeramine on jõukohane vaid meisternõiale, minusugune õpipoiss sellega hakkama ei saa. Mul pole ei ämblikuvõrke ega härmalõngu, sünnihirmust või surmahõngust rääkimata. Ka pole meil seitset tundi aega keetmisega jännata. On seal veel mõni retsept?“

Roosi luges minutikese vaikselt ja vastas siis: „On küll. Kui esimese tee puhul piisab ruumis levivatest aurudest, et vaimudest lahti saada, siis teise retsepti järgi keedetud teed tuleb neile sisse joota. Retsept ise on selline:

Kui on kallid koju tulnud,

pikast rännust rahutud,

ajaaugust läbi käinud,

tusased või tujutud

või ehk hoopis liialt ergud –

toimetavad, töötavad,

omavahel tülli läevad,

riidlevad või kaklevad,

siis sa vajad kuuma körti,

äsja valmis keedetut,

sinna taimi seitset sorti,

täpselt välja mõõdetud:

kümme kübet kanget tilli

hingerahu neile toob,

samavõrra rosmariini

unelõime valmis loob,

paras peotäis männiokkaid

lõimest unekanga koob,

lepitab ja sõprust sõlmib –

hajub kale tüliloor

(iga okas siin ei sobi –

rannamänd peab olema,

vale aegki rikuks lobi –

jaanipäeval korja sa);

selleks, et siit ära minna,

kattai marjad parimad,

jõudmaks aga vaimuilma

remmelgat on vaja ka –

kattai marju üksteist tükki

hoolsalt uhmris purusta,

sega läbi kümne graani

noore paju koorega;

et neil värav lahti tehtaks,

aitama peab valdjatar,

selle tarvis peterselli

seitse grammi lisa sa;

et ei kallid enam naaseks

ilma kindla kutseta

kolmteist õit nüüd kanarbikku

viimaks peale pudista;

kahe liitri kaevuveega

keeda segu minut-paar,

kurna siis ja selle teega

sugulasi kostita.

Nõiasõnu pole vaja,

loitse ära tarvita,

silmade ja südamega,

rõõmsalt, siiralt naerata.“

„See sobib,“ oli Maria rahul, „sellega saame me hakkama, need taimed on mul kõik olemas.“

„Aga kaevuvesi? Meil on ainult kraanivett.“

„Kaevuvett on mul ka üks 5-liitrine kanister kaasas, sellest piisab ja jääb ülegi.“

Maria pani kaks liitrit kaevuvett pliidile kannuga keema ja ütles siis:

„Roosi, loe nüüd aeglaselt uuesti kogu retsept ette. Eliise, võta tindipotil kork pealt, kasta hanesulg tindisse ja kirjuta ükshaaval paberitele mõõtühikud, mille Roosi ette loeb, nii saame mõõdupaberid. Üks ühik kirjas, anna paber minu kätte, et ma saaksin taimi mõõta.“

Nii nad tegidki.

Kui Maria kandikuga, millel auras kaksteist teetassi, elutuppa astus, ütles Cäsilie: „Lõpuks ometi, mul hakkaski keeruliseks minema. Kõik tahavad juba koju saada.“

Maria naeratas ja lausus: „Kallid külalised, enne kui välja tormi kätte astute, jooge üks tassike teed, see annab koduteeks sooja.“

„Ei tea,“ ühmas Teodor, „kas on vaja? Me juba külmarohtu võtsime.“

„Joome ikka,“ õhutas Cäsilie, „Nii lahkelt pakutakse ja taimetee annab jõudu.“

„Sa, tütreke, oled mõneti nii minu vanaema Maria moodi,“ naeratas Teodor tassi vastu võttes. „Tema uskus ka taimeteedesse.“

Naeratades ulatas Maria teistelegi teetassid. Cäsilie lasi enda jagu vastu võttes oma pilgul uuesti Maria omaga kohtuda ja ütles: „Kui Eliisel kunagi tütar sünnib, pange talle nimeks Cäsilie ja minu klade anna talle edasi.“ Seejärel jõi ta tassi ühe sõõmuga tühjaks.

Peagi olid kõik tassid tühjendatud ja minut hiljem hakkasid kaugete külaliste silmad kinni ja pead rinnale vajuma. Viis minutit hiljem olid kõik juba sügavas unehõlmas. Kümme minutit hiljem muutusid nende piirjooned kuidagi laialivalguvaks. Maria, Eliise, Grete ja Roosi silme all muutusid kõik esivanemad minut-minutilt järjest ähmasemaks ja ähmasemaks, poole tunni pärast võis istmetel aimata vaid ebamääraseid udukogusid, siis tuiskas äkki pliidi alt läbi köögi, söögitoa ja esiku elutuppa tuulispask, mis udukogud endasse haaras ja ühes nendega tuldud teed tagasi läks.

„Kõik,“ ütles Maria minuti pärast, „esivanemad on läinud sinna, kuhu kuuluvad.“

„Miks neid nii palju oli?“ imestas Roosi.

Põhjenduse ära kuulanud, arvas ta: „Järgmine kord ...“

„Ei!“ karjatas Maria. „Ei mingit järgmist korda!“

„Aga Roosi oli nii tore,“ püüdis Roosi vastu vaielda. „Ta õpetas mulle uue sõnamängugi – Keiser kinkis palju raha.“

„Vana sõnamängu, tahtsid sa öelda, omal ajal õpetas ta selle mullegi. Muidugi oli Roosi tore,“ naeratas Maria oma vanaemale mõeldes. „Aga ta ei kuulu siia aega. Lase tal olla tore tema ajas. Muide, ma tõin kaasa kaustiku, kus meie sugupuu kirjas on – homme võite lugeda, kes oli kes.“

„Homme,“ ütles Eliise kohkudes. „Homme tulevad meie vanemad tagasi, aga siin on nii räpane ja segi ... Kuidas me kõik korda saame ja mis me neile ütleme?“

„Midagi väga hullu ju pole,“ püüdis Maria teda lohutada. „Ainult mõned tuhased ja porised jäljed, natuke sütt, puuprahti ja villa ning sahvris see süldilaga. Homme valges koristame, praegu on õigem magama minna, minuti pärast on südaöö ja väljas on novembritorm.“

Viimase lause peale ilmus Ellise näole lai naeratus: „Ma tean, mida me vanematele ütleme – esines tavatuid ilmastikunähtusi, sadas vihma ja lund ja lehti ja tähti, liikus ringi hingi ja vaime. November on ju hingedekuu.“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0601)