Oliver vaatas 408 km kõrguselt ISS-i vaatluskuplist välja. Helesinine pilvedesse mässitud üüratu maakera helendas tema ees. Planeet täitis pea kogu tema vaatevälja. Kui välja jätta kosmosejaama tasane, kuid pidev ümin, oli ümberringi vaikne. Teised juba magasid, ainult Oliver oli veel magamaminekut pisut edasi lükanud, et veel ja veel endasse imeda koduplaneedi ilu. Uskumatult harras tunne voolas üle kogu mehe keha,  kui ta südamevärinal oma kodu imetles. Visuaali töötlev aju ei suutnud nähtu sügavusmõõdet isegi hoomata, nii et tundus, justkui oleks Maa lausa käeulatuses.

Kummaline oli mõelda, et peaaegu kogu inimesi hõlmav tükike universumist rullus hetkel tema ees valla, kõigi oma detailide, varjude ja peegeldustega. Mõne koha tundis Oliver ära, oli seal lausa ise kunagi viibinud, teise põnevasse paika tahtnuks tulevikus minna. Sahara kõrbe ääretu, endasseimev kollasus, magava Aasia säravad tuled, vihmapilved Amazoni kohal. Paraku – ja sellega oli mees tegelikult peaaegu leppinud – oli üsna tõenäoline, et tal ei olnud enam kunagi võimalik neid kohti külastada. Vähemasti mitte samasugusel kujul nagu praegu.

Ta vaatas kella, kontrollkeskus Maal saab pahaseks, kui ta kiiremas korras magama ei lähe. Elu orbiidil oli ajaliselt rangelt reglementeeritud: ajad, millal treenida keha,  süüa, terve hulk erinevaid katseid teha, logisid salvestada ja konkreetne ajavahemik, millal magama pidi. Raamistikku ei saanud pahaks panna, sest päris suured summad heade inimeste maksuraha oli kulutatud, et Oliver saaks seal, inimkonna hüvanguks – nagu talle salamisi mõelda meeldis – tegutseda.

Tegelikult oli juba kolmas päev, sisekõrva segadusse ajav kaaluta olek muutus talutavamaks ja nüüd oskas ta ka kosmosejaamas paremini orienteeruda. Paremale suunatajule oli abiks ka Maal korduvalt kasutatud programm, kus hiireklikkide abil sai kolmesajakuuekümne kraadiselt üles pildistatud jaamas  ringi vaadata. Pärast vaatluskupli aknakatete kinni kruttimist, mida vastavalt protseduuridele igal õhtul tegema pidi, võttis astronaut suuna magamisasemete poole.

ISS-is oli kokku kuus magamiskohta, neli tükki USA-moodulis ja kaks venelaste omas. Kuna nende eraldiseisvas meeskonnas oli neli liiget ja ISS-i põlises meeskonnas veel kolm, pidi üks tema tiimist valima magamiseks selleks mitte spetsiaalselt ettevalmisatud koha. Teised magasid suurte ja paksude akude taga, mis lisaks „öösiti“ kosmosejaama tarbeks päikeseenergia salvestamisele ka kosmilise radiatsiooni eest kaitsesid. Tema aga oli endale valinud „prügimooduli“ ISS-i ühes otsas. Tema magamiskott oli nööridega seotud seinte külge. Moodulisse koguti missooni jooksul toodetud prügi ja selle kütust kasutati ka ISS-i orbiidi kõrguse korrigeerimiseks. Pärast Oliveri meeskonna missiooni oli ette nähtud, et see moodul ühendatakse orbitaaljaama küljest lahti ja põletatakse atmosfääris.

Hea eraldi magamiskoha juures oli asjaolu, et vahetult enne tema viimast moodulit asus venelaste tualett, mida oli läheduse tõttu mugav kasutada.

Tal tuli vaatluskuplist juurest magamisaseme manu jõudmiseks lennata Unity-moodulisse, sealt pöörata venelaste osa poole ja lennata päris pikalt otse läbi mitme mooduli, üle teaduseksperimentide ja lademetes varustuse, mis trosside taga seina orvades oma aega ootasid. Oliver hõljus kitsukesest avausest läbi, mille tegi veel väiksemaks lisa-ventilatsioonitoru, mis pidi aitama intensiivsemalt õhku liigutada, et vähendada süsihappegaasimullide tekkimisohtu magaja näo ümber, ja üritas ennast seinapõrkest oma koti juurde suunata. See polnudki nii lihtne ja trajektoor sattus kogemata vale, nii et ta, vaatamata kätega vehkimisele, õrnalt vastu seina lendas.

Magamine oli ebamugav, sest kuigi magamiskott oli otsest seinte külge kinnitatud, liikus keskmine osa mikrogravitatsioonis ikkagi vabalt ja keha ei saanud pidevalt nahka puudutava riidega harjuda nagu maal, vaid pidi taluma järjepanu tekkivaid ja kaduvaid kontakte. Õnneks olid kotil käte väljapistmiseks avad, millega sai kõikjal seinu palistavatest käsipuudest kinni haarata ning natukenegi liikumist rahustada.

Lisaks segas uinumist tunne, nagu sisikond punnitaks kurgus ja pea oleks verd ning tatti täis. Päris üks-ühele pea alaspidi tundega võrrelda ei saanud, aga küllalt lähedane oli see siiski. Igal juhul, olemine polnud magamiseks kõige mõnusam ja mõte eesootavast tegi uinumise  veel kordades vaevarikkamaks. Igasugu mõtteid tormas peas ringi, hirm teadmatuse ees, näiteks aga ka meenutus teekonnast mis tõi ta ISS-i pardale.

Reis kosmose äärele oli olnud pikk, füüsiliselt raske ja vaimselt kurnav, isegi vaatamata sellele, et tema neljaliikmelise meeskonna ettevalmistus oli olnud märkimisväärselt lühem kui tavapärastel astronautidel. Oli ju kiire.

Neile kõigile tehti transpordimooduli, mida omakeskis hellitavalt Kirstuks kutsuti, kiirkursus ja kuigi NASAs on iga mooduli kasutusoskuse kvalifitseerimiseks kolm tasandit – kasutaja, kes suudab moodulis põhifunktsioone kasutada, operaator, kes suudab kõiki funktsioone ellu kutsuda ja spetsialist, kes suudab vajadusel moodulit lausa parandada – siis spetsialisti taset ei jõudnud neist keegi omandada. Polnud aega ja tuli pöidlaid pihus hoida, et ei tekiks ka vajadust.

Nende neljane meeskond oli ISS-i toodud kahe erineva õhkutõusuga, sest Sojuzi – mis alles ootas SpaceX-i „Crew Dragon-iga“ peatset väljavahetamist - mahub ainult kolm inimest, kellest keskmine peab olema võimeline lennuvahendit juhtima ja vasakpoolne samuti protseduuridega aitama. Ainult paremal istuja saab olla tegevusetu reisinautija. Seega, kui Oliver ja Carol olid kosmosejaama saabunud kolm päeva tagasi, siis teised kaks meeskonnaliiget – Kevin ja Igor -  tulid juba poolteist  nädalat tagasi.

Aspekt, milles NASA ei teinud mingeid järeleandmisi, oli astronautide tervis. Nad läbisid ilmselt maailma kõige põhjalikuma meditsiinikontrolli ja arusaadavatel põhjustel oli tavapärasest suurem rõhk psühholoogilistel katsetel. Kusjuures, kandidaate oli alguses olnud märksa enam – täpset arvu Oliverile ei öeldud – aga lõpuks jäid sõelale ainult nemad neli. Tõsi, selekteeriti ka varumeeskond, mis tegi ettevalmistuse päris viimaste faasideni üheskoos, isegi Baikonuri Aerodroomil sõideti stardiplatvormile põhimeeskonnast eraldi bussiga kaasa.

Kaksteist päeva enne õhkutõusu veedeti karantiinis, niinimetatud kosmonautide hotellis. Ühelgi meeskonnaliikmetest peale Kevini polnud lähedasi sugulasi – tal oli vend, ja  tegelikult oli startki salajane, nii et ei olnud mingeid emotsionaalseid hüvastijätte ja lugematuid pressikonverentse. Pigem aitas see kaheteistpäevane jõudeolek, kus polnud ei treeninguid, briifinguid ega teste, sättida vaimu valmis eelseisvaks ülesandeks, ajalooliseks ettevõtmiseks.

Sojuzi pisikesse naasmiskapslisse, milles astro-ja kosmonaudid ka stardivad, ronimine oli omatte vaevarikas, sest nii elamis- kui ka naasmisosa olid pilgeni varustust täis ja spetsiaalselt iga kosmonaudi tagumiku ning seljakuju järgi vormitud istmeni jõudmine nõudis omajagu vaeva. Enne õhkutõusmist pidi veel mitu tundi kitsastes oludes ootama ja kuigi Oliver oli Juri Gagarini poolt (tahtmatult) ellu kutsutud kombe kohaselt teel stardiplatvormile koos meeskonnakaaslastega bussist välja roninud ja sõiduvahendi tagumisele vasakule rattale pissinud – Carolil oli selleks tarbeks potsik oma eel-varutud uriiniga kaasas - oli jälle põis pitsitamas. Ei jäänudki muud üle kui piinlikkusest punastades oma mähkmed täis lasta.

Muidugi, lend kosmosesse oli igal juhul eriline, ainult käputäis inimesi terves inimkonna ajaloos on saanud kogeda raketistarti ja kosmosepiirimail kaaluta olekut. Ent nende ettevõtmine oli midagi täiesti erakordset. Konkurentsitult ambitsioonikas ja Oliverile, kuigi ta seda varjas, pakkus mõnu teadmine, et tema nimi saab igaveseks ajalukku jäädvustatud. Jah, praegu oli tegu veel suure saladusega, aga kunagi pidi see avalikustatama.

Oliver ärkas käekella vibreerimise peale. Ta vaatas pisut desorienteeritud enda ümber ringi ja kohmitses tule põlema. Neil oli tehtud tualetikasutamise graafik, sest kosmosejaamas oli tavaliselt ainult kaks vetsupotti, kolmas, transpordimooduli tualett vajas veel viimast reguleerimist – see oligi Oliveri tolle päeva ülesanne, uriinikogumi veetaaskasutussüsteemiga ühendamine, katsetused – ja seejärel pidigi maailma kõige komplitseeritum peldik kasutuskõlblik olema.

„Oliver!“ hüüdis ISS-i komandör Oleg nurga tagant Vene moodulist Zvezda, mille külge Oliveri magamismoodul kinnitatud. „Tule palun korraks siia!“

Oliver püüdis pead  ära löömata õigesse kohta hõljuda.

„Ma tean, Carol on teie grupi komandör, aga kuna meil ei ole lubatud teie teemadega jaamasisest sidesüsteemi kasutada,“ alustas venelane oma juttu ettevaatlikult, justkui püüdes kedagi mitte solvata, „ja meil hakkab kohe teleülekanne, tahtsin meelde tuletada, et hoidke kindlasti siit moodulist praegu eemale. Meil tuleb otsesild Maaga ja ei taha ju, et keegi kodustest teid kogemata siin tölle… figureerimas näeb ja kohe küsimusi küsima hakkab. Tuleta palun teistele ka meelde!“

„Saab tehtud!“ kostis Oliver vastu. Kõik tegelikult juba teadsid, et täna pidi ülekandeks minema, vene rahvas sai internetist otse vaadata küsimuste ja vastuste vooru ning Oliveri meeskonnakaaslastele oli ammugi selge, et nende sealviibimisest ei tohtinud ühtainust märkigi olla.

Kogu nende missiooni kattis paks saladuseloor. Meeskond nimega ED-1 eksisteeris ainult kõige salajasemates dokumentides. Ja olgugi, et ettevalmistusfaasi käigus puutusid nad kokku väga suure hulga spetsialistide, koolitajate ja ettevalmistajatega, ei olnud enamusel neist treenitavate tegelikust ülesandest aimugi. Tänu salastatusele pääses meeskond kõikidest pressikonverentsidest ja ringreisidest, mis tavapärast astronaudi maapealset elu pidevalt täitsid, eriti enne starti.

Esimesena sattus Oliveri teele ette kanadalane Kevin. Ta oli kolmekümne kuue aastane heleda peaga üsna lühikest kasvu mees – pikk ei saanud neist keegi olla, sest Sojuzi lihtsalt ei mahu üle teatud pikkuse astronaudid – hariduselt elektroonikainsener, aga väga osav malemängija. Praegu oli mees alustanud just ühe varustuspaki inventuuriga, kus olid külmutatud spermatosoidid ja munarakud, vaatas tõenäoliselt viiendat korda üle, kas ülioluline külmutussüsteem töötab korrapäraselt, enne kui laadungi transpordimoodulisse viis. Need võeti kaasa igaks juhuks, mitte Välistele viimiseks vaid tagavaraabinõuna, kui midagi peaks missiooni jooksul Maa või inimkonnaga juhtuma.

Sugurakud olid Kevini vastutusala ja kuigi teised pidid teadma ja oskama kõike kaasavõetavat mingil määral kasutada, oli Kevini töö vastutada, et need ka kaasa võetaks, ettenähtult hoiustataks ja kasutuskõlbulikud püsiksid. Sarnane nõue oli kogu kaasavõetava varustuse kohta Kevini õlul, tema oli varustusohvitser.

„Ma tean, ma tean,“ vastas mees kui kuulis otseülekandest. „Seda on nii mitu korda meile pealuu sisse taotud ja mu taskuarvutis oli see samuti täna punase sõnumiga kirjas.“

„Kuidas muidu läheb?“

„Mis ta ikka. Protseduurid ja protseduurid. Igal juhul on kõik korras. Oled elevil ka?“

„Ma arvan, et peaksin tegelikult rohkem elevil olema, aga aju lihtsalt ei hooma kõike toimuvat ja toimuma hakkavat hetkel. Juba ainuüksi ISS-is ringihõljumine on jalustrabav, mis siis veel meie missioonist rääkida.“

„Jaa… Ma olen täitsa nõus. Ära siis unusta videoregistraatorisse oma mõtteid salvestada.“

„Hah, nagu maapealne meeskond seda unustada laseks. Aga okei, ma otsin Caroli ja Igori üles. Kui neid enne mind näed, siis… ah sa tead juba nagunii.“

Eemale lennates mõtles Oliver veel, kuivõrd mõnus mees Kevin tegelikult oli. Humoorikas, oskas esineda, hoidis alati missiooni eesmärki meeles, hoolitses selle eest, et teised oma ülesannetega hakkama saaksid ja midagi olulist ei unustaks. Ta oli ainus, kes oli tõeline astronaut. Ta oli varem ka missioonil käinud, üks viimastest Süstiku kasutajatest, meeskonna STS-134 liige. Ta aitas ühte magnetspektromeetrit ISS-i külge kinnitada.

Igor oli parasjagu magamismoodulis ja kõneles videoregistraatorisse. Neile oli igaks päevaks ettenähtud küsimused, millele vastused tuli salvestada. Need varieerusid tujust, ootustest ja hirmude kaardistamisest kuni suheteni meeskonnakaaslastega.

Ta oli praegu seljaga Oliveri poole ja mees teadis, et polnuks viisakas kuulama jääda, mis sellest, et ta vene keelt ei osanud. Eriti teades Igori iseloomu. Ta polnud just riiakas mees, ent temaga hästi läbisaamiseks tuli teha teadlik pingutus. Oliver polnud kindel, miks see nii oli, alateadvus kuidagi käskis. Igor ei saanud vihaseks, ta ei kisanud kellegi peale ega solvanud neid tahtlikult, erinevalt näiteks Carolist, kes võis kurjana väga sapine olla, ent leebudes jällegi maailma kõige sõbralikum ja hoolivam. Igor oli vaikne. Ta tundus lausa habras. Väga intelligentne muidugi ka, aga jäi mulje, et iga tema kohta öeldud sõna, olgu see hea või halb, jäi temaga pikaks ajaks kaasa ja mõjutas teda tugevalt.

Oliver oli üllatunud, et selline inimene missioonikõlbulikuks tunnistati, eriti arvestades ekstra-karme psühholoogilisi katseid ja hindamisi, aga samas, Igoril olid omad tugevused ka. Näiteks oskas mees soravalt erinevaid keeli, ta oli tõeline polüglott. Tema teine tugevus oli olla piksevarras. See ei tähendanud, et kõik tahtsid tema pihta halbu sõnu loopida, hoopis vastupidi. Kui ta ruumi sisse astus, kuitahes kõva vaidlus seal võis varem olla, oli tema tagasihoidlik ja habras natuur niivõrd pingeid maandav, et ka kõige käredam sõnavahetus vaibus peaaegu momentaalselt.

Igorile info edasi antud, hõljus Oliver ameeriklaste tualeti juurde, kust tuli just välja Carol, kes mäletas teleülekandest johtuvaid juhtnööre väga hästi. Nüüd oli Oliveri kord vaakumpotti kasutada. Edasi nägi päevaplaan ette jõutreeningut, ise sai valida, kas jooksulindil või kõhulihaste masinal, seejärel poolt tunnikest videoregistraatori seltsis, siis uriini- ja vereproovi, südameultraheli ning söömist, pärast seda tuli nende vetsupotiga jändama hakkama. Maalt oli lubatud uued juhised saata, sealne insenerikamp tegutses palehigis viimaste katsete formuleerimisega, et reisipeldikule roheline tuli anda ning seejärel oli vaba aeg enne õhtust koosolekut, millele järgnes jälle trenn.

Neile anti rohkem tegutsemisvabadust kui ISS-i enda meeskonnale, mis pidi endiselt läbi viima teaduseksperimente ja muid tavapäraseid tegevusi.

Õhtusel koosolekul, kui Oliver meeskonnakaaslasi nende mooduli tualeti sertifitseerimisest teavitas, oli ka ED-1 ülemal Carolil rõõmusõnum.

„Sain just kinnituse, et homsest on Väline võimeline meiega Kirstu suhtluskonsooli kaudu rääkima. Ta laeb ennast täna öösel meie süsteemidesse.“

Kõik olid vait. Rõõmsad, aga vait. ISS-i lendamisega oli missioon juba reaalsuseks saamas, aga siiski oli nende tegevus endiselt teatud mõttes normaalsusesse juurdunud. Muidugi, orbiidile tõus oli keskmise inimese vaatevinklist maru eriline, aga väga-väga suures plaanis oli inimkond seda juba ligi seitsekümmend aastat harrastanud. Tõeline pauk oli ikka järgmine samm. Vestelda maavälise olendiga, päriselt, otse, see oli midagi muud, sest inimeste ring, kes seda senimaani teha olid saanud, oli imepisike.

„Noh, semud, killud muudkui kukuvad paika,“ muheles Kevin.

„Ma olen tegelikult väga elevil,“ pomises Igor tõsiselt. „Ma tahaks praegu, et meil oleks ajamasin, ja saaksime juba homses päevas olla. Samas, ega ma ei oskaks Välistele midagi öelda. Ma vist pean suhtlus-käsiraamatu jälle üle lugema.“

„Jah, see on kõikide puhul mõistlik,“ kiitis Carol takka. „Siin väga eksimisruumi pole. Kuigi taibud maapeal kinnitasid veelkord üle, et midagi hullu me öelda ei saa ja Väline on väga mõistlik, ei tasu lolle riske võtta.“

„Üle ei maksa ka mõelda,“ arvas Oliver. „Usaldame neid, kes meid välja valisid. Noh, et nad tegid õige valiku sellistena, kes me oleme. Küll nad juba Välistest rohkem teavad ja on meiesugused inimesed teadlikult valinud. NASA kutid midagi juhuse hooleks küll ei jäta,“ – ta vaatas teiste tõsistesse nägudesse ja lisas siis kiirelt – „aga lugeda ikka võib. Ja peab!“

Õhtust söödi ISS-i meeskonnast eraldi, nende toit oli teistsugune. Täiesti vedel ja suhteliselt hapu – nad valmistasid oma kõhtusid transpordiks ja hilisemaks kohanemiseks ette. Väidetavalt suutsid Välised just sellist inimestele kõlbulikku toitainete kooslust sünteesida. Mingi eriline maitseelamus see polnud, aga tühja kõhu tunnet ka ei jätnud.

Oliveri astronaudiks saamise lugu oli tavapärasest hoopis erinev. See sai tema, nagu ka enamiku teiste meeskonnakaaslaste jaoks, alguse mitu aastat tagasi, kui ta üleriigilisest geenidoonoriprogrammist osa võttis. Mõni aeg pärast proovide andmist võeti Euroopa Kosmoseagentuurist temaga ühendust ja uuriti, kas ta on valmis ühest eksperimendist osalema. Lubati võimalust reisida.

Kuna ta töötas tollel hetkel küttesüsteemide projekteerijana, mis polnud teab-mis põnevust pakkuv amet, polnud valik keeruline. Esialgu talle väga eksperimendi sisust ei räägitud, uuriti lihtsalt tema kehalisi ja vaimseid võimeid. Seejärel tausta, ja vähehaaval hakati talle paljastama tema värbamise tegelikku eesmärki. Järk-järgult viidi mees kurssi võimalusega reisida ühele teisele planeedile, mis polnudki Marss.

Pärast veidi pikemat kaalumist Oliver nõustus, sest kuigi ta elu Maal polnud väga sündmusterohke, oli see siiski turvaline. Teadmine, et tagasipöördumisvõimalus oli probleemidest pungil – reis kestaks hüper-unes ligi viiskümmend aastat – ning isegi naasmise korral oleks Maal möödunud üle saja aasta, ei teinud otsust lihtsamaks. Samas, tal polnud naist ega lapsi, isa ja ema olid juba surnud ning tema lähedaseimad sõbrad kuulusid arvutimängumaailma. Ta polnud mingi luuser, kuidagi lihtsalt kujunes nii, et head sõbrad kolisid kodulinnast ära, jäid kaugeks ja kõik armusuhted jooksid ajapikku rappa.

Pärast kuute kuud elamist, õppimist ja treenimist teadmisega, et ta läheb kosmosereisile, anti uus informatsioonipauk. Varem kinnitati pidevalt, et sihtplaneeti alles valitakse ja igasugu otsustamised alles käivad. Nüüd sai Oliver teada, et juba paar aastat varem oli maalastel kontakt päikesesüsteemivälise tsivilisatsiooniga, keda Välisteks kutsuti. Õigupoolest oli tegu Väliste aastakümneid reisinud teadvusega „mehitatud“ uurimisjaamaga.

Uurimisjaamaga kontakt oli esimese hooga konarlik olnud – nad kinnitusid ühe GPS-satelliidi külge ja asusid informatsiooni koguma. USA president oli valmis agressioonile sõjaga vastama, aga  aja möödudes ning suhtluskanalite arenedes hakati Väliste tegevusmotiive paremini mõistma. Teineteise kohta koguti ettevaatlikult informatsiooni.

Selgus, et Välised olid pärit umbes 20 valgusaasta kauguselt planeedilt, mida inimkond oli katalogiseerinud nime alla Gliese 581d. See Maast seitse korda suurem planeet tegi oma tähele tiiru peale 67 päevaga.

Väliste puhul oli tegu Maast kaugemale arenenud tsivilisatsiooniga, kusjuures nende planeedil oli lausa kahte liiki teadvuslikke olendeid, kes olid üheks kokku sulandunud. Teised elusolendid nende planeedil olid juba ammu välja surnud.

Kuigi Välistel oli varasemas arengufaasis olnud ka füüsiline keha, arenesid nad sellest juba mõnda aega tagasi välja – nad suutsid oma teadvuse, mis inimeste omast omajagu erines, erilistesse seadmetesse laadida. Aastatuhandetega olid nad aga nüüd kaotanud võime bioloogilisi kehasid taastoota ja uurisid huviga inimeste füsioloogiat. Samas, kehadest lahtiütlemisega tagasid nad endale kloonimisvõime ning põhimõtteliselt surematuse.

Inimkond oli loomulikult niisugusest tehnoloogiast väga huvitatud, aga inimeste teadvuse masinatesse laadimine polnud uurimisjaama juhtiva Välise sõnul iseenesestmõistetavalt lihtne ja vajas palju uurimistööd, mida polnud tema kosmosemasina piiratud arvutusvõimsusega võimalik läbi viia.

Liikide vaheliste suhete ja maalaste tehnoloogia edasisesks arendamiseks oli kaks varianti. Väline saatis Maa orbiidil tiireldes muudkui informatsiooni lähimale Välistega asustatud planeedile ja esimene variant oli kutsuda rohkem Väliste uurijaid, kes aitaksid nende tehnoloogiat inimestele kohandada. See tegevusplaan kestnuks mitmeid kümneid aastaid, ka Välised polnud võimelised informatsiooni valgusest kiiremini läbi kosmose liigutama ning nende teadlaste reis läbi kosmose võtnuks samuti mitukümmend aastat. Kohaliku Välise jaoks polnud see probleem, arvestades tema surematust, aga inimesed olid märksa kärsitumad.

Teine variant tundus hulljulgem, aga ka märksa proaktiivsem – ameerikalik viis. Treenida astro- ja kosmonaudid, sest venelased said ka asjast haisu ninna ja parem oli nad kampa võtta kui vastutöötamist taluda, kes läheksid tähtedevahelisele reisile. Väliste tehnoloogia abil õnnestuks reisijad hüper-unne suigutada ja kosmoselaev võrdlemisi kiirelt Gliese 581d-le saata. Informatsioon inimeste kohta jõuaks juba varem ja kui kõik läheb plaanipäraselt, suudavad Välised välja töötada tehnoloogia, mille abil nende astronautide teadvus lihalikult – ja kosmosereisiks küllalt kehvasti vastu pidavalt kehalt – ümber tõsta tehnoloogilisse seadmesse. Päris Väliste koduplaneedile minna ei saaks, sest sealne mitu korda suurem gravitatsioon teeks haprale inimesele elu keeruliseks, kuid väidetavalt olid Välised oma planeedi orbiidile erinevaid platvorme ehitanud, kust ka tähtedevahelistele reisidele mugavamalt startida sai.

Pärast vastava tehnoloogia inimestele kohandamist saaks vajadusel nüüd ühe või mitu teadvust hoopis kiiremate ja robustsemate kosmosemasinatega taas koos seadmetega Maa poole saata. Kuna uurimisjaama Välise sõnul oli suurem tõenäosus edukaks hüper-uneks teatud DNA-kombinatsiooniga inimestel, keda polnud Maal eriti suur hulk, ei saanud NASA oma tavapäraseid astronaute kasutada ja kaasas programmi ka ESA, et sobivate inimeste otsinguringi laiendada.

Olgugi, et niisugune suuremastaabiline projekt võtaks edasi-tagasi liikumisega mitukümmend aastat, oleks see esimest variandist efektiivsem ja kiirem.

Kui Oliver plaanist NASA peakontoris Washingtonis kuulis, oli ta nagu puuga pähe saanud. Aju tõrkus uskumast ja ilmselt poleks päriselt uskunudki, kui seda poleks talle NASA direktor härra Robert M. Fightfoot isiklikult rääkinud.

Ja nüüd, ISS-i pardal jooksulindi külge ankurdatuna taldu kulutades ja Väliste kultuuri kirjeldavat raamatut sajandat korda lapates ei tahtnud aju endiselt päris lõpuni nende missiooni uskuda.

Miljon asja võis veel valesti minna. Hüper-une aparatuuri oli varem katsetatud, aga ainult Maal ja suhteliselt lühiajaliselt – üks aasta. Kosmoses paaril korral, aga mitte kauem kui paar päeva. NASA-l oli kiire. Inimkonnal oli kiire. Palju sellest ei räägitud, aga Välise sõnul oli temani hiljuti jõudnud informatsiooni agressiivsest tsivilisatsioonist, millega nende üks teine uurimisjaam oli kokku puutunud. Tegelikkuses juhtus see muidugi juba mitmeid aastaid tagasi, lihtsalt informatsiooni levik läbi ääretult suure avakosmose oli kohutavalt aeglane.

Järgmine päev jõudis kätte. Nii ED-1 meeskond kui ka ISS-i alaline meeskond hõljusid ükshaaval läbi transpordimooduli, mis oli sisuliselt pikk silinder, mille seinu palistasid erinevad seadmed – veetaastootmisseade, laboratoorium, esmaabijaam, hüper-une kapslid ja nende vahele pressitud Maalt kaasa võetavad varud. Kõige otsas asus suhtluskonsool, kus olid ka ekraanid, milles näidati väliskaamerate pilti, sest Kirstul aknaid polnud. Selle läbi sai ka muid mooduli funktsioone kontrollida ja manipuleerida. Suhtluskonsooli taga asus veel üks laoruum koos tualetiga ja tegelikult läks Kirst veel pikemalt edasi, sest elutoetus- ja sidemehhanismid vajasid samuti oma kohta, aga nendele osadele sai ligi ainult väljastpoolt. EVA-ks ehk mooduliväliseks tegevuseks olid treenitud nii Carol kui Kevin.

Vahetult konsooli ees võttis koha sisse Carol kui meeskonna ülem, tema taga hõljusid kohe Igor, Oliver ja Kevin ning esmakordselt kosmoses viibitud aja jooksul olid  ISS-i enda mehed tagaplaanil.

„Tere, mina olen ED-1 meeskonna komandör Carol Lee ja see on minu meeskond,“ ütles naine enesekindlalt seina suunas, kus lisaks ekraanidele ja nuppudele küljes ka helehall poorne kera, mille kaudu Väline informatsiooni kogus. Kuigi Carol oli missiooni Maa-poolne ülem, said kõik aru, et tegelik kontroll nii lennuvahendi kui ka meeskonnaliikmete edasise saatuse üle oli just Välisel. Osalt tänu sellele pidi meeskond pähe õppima terve tabeli erinevaid koodsõnu ja tabeleid, et Maalt saaks neile vajadusel saata krüpteeritud infot, millest ainult nemad oleksid võimelised aru saama.

„Tere, Carol,“ kõlas kõlarist vastu madalal baritonihäälel. Ootamatult polnud tegu mingi robotliku kõnesüntesaatoriga, vaid nagu täiesti tavaline inimene oleks nendega seina tagant suhelnud. „Minule viidatakse koduplaneedil natukene teistmoodi, aga võite mind Jõuriks kutsuda.“

Küll on kummaline nimi, mõtles Oliver ja püüdis seda mõttes korrata ning hääldada. Tal polnud õrna aimugi, kuidas seda kirjapildis kujutama peaks.

„Ma tahan teid tänada,“ jätkas Jõur, „et olete nii julgelt valmis minuga kaasa tulema. Ma ei hakka teile valetama, reis on ohtlik, sest teie bio-kehad on haprad, aga ma olen endale saadaval olevate teadmiste ja teie tarkade inimeste abiga püüdnud teha omalt poolt kõik, et te eelseisva reisi üle elaksite.“

„See on meiepoolne au,“ vastas Carol.

„Teil on mulle kindlasti küsimusi. Ma olen alati valmis vastama, kui teil peaks mõni mõte tulema, võite igal ajal küsida. Ka kohe praegu, kui soovite.“

„Mis on elu mõte?“ plahvatas Oliver. Väliste kultuurist, teadmistest ja muust nad olid ju juba ammu oksendamiseni lugenud.

„Ma ei tea. Teie jaoks võib-olla teie Jumal. Meie jaoks võib-olla me veel avastame.“

„Mida te inimestest arvate?“ küsis nüüd Igor.

„See on minu, mitte Väliste arvamus, sest nad ei tea teist veel midagi, aga ma arvan, et teil on palju potentsiaali.“

„Kas sa igatsed oma koduplaneeti ka?“ poetas Oliver.

Jõur vastas pärast lühikest viivu: „Jah.“

Nad said veel hunnikute küsimustega nii-öelda tulnukat pommitada, ka ISS-i meeskond julges paari asja pärida. Lõpuks tuli aga kõikidel oma ülesannetega tegelema hakata, sest start Gliese 581d poole ja hüvastijätt Maaga polnud enam üldse kaugel.

Aeg-ajalt käisid ED-1 meeskonnaliikmed siiski Jõuri konsooli juures ja pärisid järjest julgemini kõike, mis pähe tuli. Ka Oliver käis juttu puhumas ja korra malemängus haledalt pähe saamas. Näiteks uuris ta Väliselt, mis viimane arvab sellest, et nende koduplaneeti ühes Maa teleseriaalis kasutati. Jõur vastas, et sama oli korduvalt ka Maaga tehtud – tõsi küll, nende meelelahutus polnud juba pikemat aega olnud enam fantaasia ja väljamõeldud jutud, vaid elanikkond lõbustas ennast teaduslike ja tõsieluliste lugudega. See olevat hariduslikult märksa efektiivsem ajaviide.

„Kas siis tõesti võib igasugu ilukirjandust… no näiteks ulmet ja muud säärast totaalset väljamõeldist pidada mõttetuks?“ küsis Oliver üllatunult.

„Mingis arengufaasis on selline mõttetöö väga oluline, aga teie ulme on enamalt jaolt, nagu oli ka meil, siiski tegelikkusest kauge. Olgu, vahel satuvad mõned ennustused täppi või tegeletakse juba ette probleemidega, millega ühiskond tõesti on alles tulevikus silmitsi, aga see on peaaegu alati juhuslik. Palju produktiivsem on, kui niisuguste mõttemängudega tegelevad teadlased, sellised, kelle ideed on ammutatud ja toetuvad tõsisele teadusele.“

Oliver ei julgenud Jõuriga vaidlema hakata, kuigi omajagu vastuargumente ta mõtteis siiski särisema lõid. Paraku, nõuandjad Maalt olid rõhutanud diplomaatilisuse vajadust ja soovitanud igasugustesse lihtsasti välditavatesse ning sisuliselt mõttetutesse vaidlustesse laskumist teadlikult vältida.

Ettevalmistus hüperuneks võttis mitu päeva. Esiteks muidugi tuli salvestada terve trobikond intervjuud, nii psühhoanalüütilisi kui ka maailma avalikkuse jaoks – neid mitmeks tarbeks. Üks variant, kui missioon pärast starti kogemata avalikuks saab – oli tarvis kinnitada, et see oli astronautide vaba tahte ja kindla soovi alusel. Teabe lekkimisoht oli suur, sest kuigi missiooni tegelikku eesmärki teadsid vaid möödapääsmatu vajadusega inimesed, oli neid siiski suur hulk. Teistele valetati, et reis on salajane, kuna orbiidil viiakse läbi mingi sõjaline eksperiment. Igal juhul, paar korda oli midagi Väliste eksistentsile viitavat juba meediasse lekkinud ja selle PR-abiga kustutamine võttis palju ressursse.

Teine variant lindistati juhuks, kui NASA või valitsus peab mingil põhjusel vajalikuks missioon avalikustada. Selliseks puhuks tarvitses astronautidel natukene teistsuguses sõnastuses pöördumine lindistada. Lisaks oli vaja ka ajalooannaalidesse mingeid põnevaid mõtteid – „üks väike samm inimesele, suur samm inimkonnale“ stiilis. Neljandad klipid lindistati ajaks veidi enne võimalikku naasmist, et siis saaks vajadusel Maa elanikkonda teadvust ettevalmistada.

Ka bioloogilised protseduurid enne hüperund olid olulised. Näiteks ei tohtinud enne starti 48 tundi midagi süüa ja ka vedelike tarbimine toimus ainult intravenoosselt. Kahepäevane nälgimine tegi meeskonnaliikmed pahuraks. Ainus, mida tuli täpsete intervallide tagant süüa, oli terve peotäis erinevaid tablette, mis pidid hibernatsiooni üleelamise tõenäolisemaks muutma. Kõike seda saatis pidev katsete tegemine ja proovide andmine. Isegi anaalsondi tuli mitu korda kasutada, et pärakust hilisemaks analüüsiks kaabet koguda. Missiooni nimi oleks pidanud olema hoopis Eksperiment-1, mõtles Oliver tusaselt kui järgmiseks ettevõtmiseks katsejänese poosi sisse võttis.

Järgmisel päeval pidi olema magama jäämine ja pärast seda start. Oliver hõljus jälle vaatekupli juures ja silmitses maakera. Oli raske hoomata, kuidas sai olla, et ta läheb homme magama ja ärkab viiekümne aasta pärast üles, hoopis teises päikesesüsteemis, saadikuna teise tsivilisatsiooni juures. Jõuriga vestlemine tõotas tulla ikkagi mõnevõrra kodune, sest ta rääkis nendega sama keelt ja põhimõtteliselt, kui mõned kummalised sõnakasutused või ideed välja jätta, polnuks üldse aru saadagi, et tegu oleks kellegi maavälisega.

Oliver teadis, et pärast ärkamist algab tõeline töö. Vaja oli luua head sidemed Välistega, sest Jõur oli senimaani olnud kõigest uurimisjaam ja tema antud lubadused ning kokkulepped olid siiski vaid ühe isiku mõtted. Mida teised Välised sellest tehnoloogia-jagamise plaanist arvata võisid? Võib-olla kasutatakse neid lihtsalt uurimisteks? Äkki otsustavad Välised, et maalased on neile ohuks ja kasutavad ED-1 liikmeid hoopis välja uurimaks, kuidas inimesi efektiivselt hävitada.

Viimase abinõuna oli Kirstu pardal pomm. Selle olemasolu oli täielik saladus ning see polnud transpordimooduli elektrisüsteemidega mitte ühelgi moel seotud, sest Jõur oleks neid tajunud. Oli ilmselge, et Välistel oli võime maalaste elekroonikasüsteeme skannida ja neis navigeerida ning tõenäoliselt oli Jõur lõhkeaine olemasolust teadlik, kuid vaikis sellest delikaatselt. Pommi asukoht oli ED-1 kõikidele meeskonnaliikmetele selge, selle mehhaanilise süütemehhanismi kasutamine samuti. Igaks juhuks. Enesehävitus vajas kahte inimest või signaali enda mehhaanilistelt anduritelt, et Kirst on kasutuskõlbmatu – hapnikupuudus, ala- või ülerõhk, kuumus.

See oli meeleheitlik püüd kindlustada end pettuste eest, et Välised või mõni muu tsivilisatsioon ei saaks Kirstust saadud andmeid – kaasa arvatud näiteks bioloogilist materjali – kasutada inimkonna vastu.

Pommi aktiveerimine paiskas paar sekundit enne plahvatust Kirstust eemale sidesüsteemid, mis pidid saatma Maale mooduli poolt kogutud viimase informatsioonipaketi, nii selle, mis toimus Kirstus sees, kui seda, mida tajusid selle välised sensorid. Muidugi käis ka muul ajal aktiivne andmeedastus.

„Hei,“ kostis vaatluskupli juures mõttese vajunud Oliveri seljatagant. See oli Igor. Polnud selge, kaua ta juba seal „üleval“ vaikselt hõljunud oli. „Kas ma võin ka vaadata?“

„Jah, muidugi. Tule alla. Maa on ikka imeilus. Ükskõik, mis homme või viiekümne aasta pärast saab, juba selle vaate nimel oli programmiga liitumise nõusolek seda väärt, kas sa ei arva?“

„Tegelikult mitte. See vaade on siit ilus, aga mitte midagi erakordset. Mulle meeldib siin lihtsalt mängida, kas ma tunnen riike ära, kui ma riigipiire ei näe.“

„Miks siin missioonil üldse oled? Ma tean, ma olen seda sinu käest ilmselt juba kümme korda küsinud ja intervjueerijad veel sada korda juurde, aga nüüd, stardi eelõhtul, miks?“

„Carol vist vastaks, et kui mitte tema, siis kes oleks veel sobilikum? Kevin ütleks, et see on elu vingeim seiklus.“ Venelane vakatas ja vaatas Oliverile sügavalt silma. „Sina oled lihtsalt maapealsest tavapärasusest tüdinenud ja uudishimulik, aga vaata, mina, mina ütlen, ja seda ainult sulle, et ma lähen, sest see on mu saatus.“

„S i n a usud saatusesse?“ küsis Oliver siira üllatusega.

„Kogu mu elu on olnud üks otsus teise järel, mis on mind sihikindlalt praegusesse olukorda suunanud. Tead, näiteks isegi kõige suvalisem aspekt: kui tol päeval poleks ma uudiseid lugedes kogemata õigest artiklist mööda klikkinud – ja see oli ka seetõttu, et üks reklaam laadis ennast teistest kauem ja liigutas täpselt õigel hetkel tegelikult soovitud lingi viis sentimeetrit alla poole – poleks ma geenidoonorluse peale mõelnudki. Ja see, et ma sinna ikka läksin või võtsin vastu tundmatu numbri, mis mul telefoni salvestatud pole. Ma ei tee seda peaaegu kunagi, aga ainult tänu sellele said Roscosmose onud mind kätte. Saad aru. Ja kõik mu kogemused ja elusündmused on mind vaimselt sobivaks vorminud, olgu see, et mul pole ankurdavaid lähedasi või asjaolu, et mõni varasem läbikukkumine elus, mis oli nii kole, et nüüd ma pingutan kõige nimel alati maksimaalselt. Isegi minu pikkus. Oleksin ma viis sentimeetrit pikem, ei mahuks ma pisikesse Sojuzi. See lihtsalt on saatus, ettemääratus.“

Oliver polnud kunagi varem kuulnud, et Igor nii pikalt räägiks. Ta mõtles veidi, vaatas maakera sinakat kuma vestluskaaslase silmis ja vastas kukalt kratsides: „Seda muidugi ehk jah. Aga kui sa mõtled, näiteks seesama pisike molekul, mis sinu silmamuna peal on, täpselt keskel, mida sa isegi ei näe, see on pärit kuskilt kauge tähe sisemusest, ekselnud miljoneid aastaid siin ja seal, väga juhuslike ja vägivaldsete sündmuste keskel, et lõpuks – lõpuks jõuda sinu silma keskele. Tõenäosus, et just see pisikene aatomikene seal jõuab justnimelt sinuni, täpselt praegusel hetkel, on ju samuti, suures pildis, absurdselt pisikene. Kas see oli siis ka saatus?“

„Kas sa võrdlesid minu elu ja mind just juhusliku aatomiga?“ küsis venelane hapu näoga.

„Ei?“ pobises Oliver vaikselt. Ta ei tahtnud kolleegi tundeid riivata.

Täbarast olukorrast päästis Kevin, kes ka vaatluskupli juurde hõljus. Kolmekesti sinna pisikesse avausse ei mahtunud nii et ta pidi jääma pisut eemale.

„Noh, kutid, jätate Maaga hüvasti?“ küsis ta muheda tooniga hääles. „Ärge unustage alumistele kah infot jätta videosse, mis mõtlete ja tunnete. Teadupärast on see maru oluline, onju! Ma just mulisesin oma pool tundi, pole aimugi, kes seda jura kuulata viitsib, aga noh, mis mul sellest, see pole minu töö!“

Oliver otsustas teistele ruumi teha. Üks nõme tahk ISS-i juures oli tõesti see, et seitmekesi jaamas oli privaatset kohta raske leida. Ikka juhtus keegi mööda hõljuma või mingeid tähtsaid toimetusi nina all ajama. Oliver kohendas oma vedelikukotikest, mis tema veeniga ühendatud. Erinevalt Maast ei toiminud siin tilgutid gravitatsiooni mõjul, vaid pidid olema spetsiaalses survekotikeses, mis vedelikku veeni pressis. Siiski, aeg-ajalt tuli seda kohendada, muidu muutus surve liiga madalaks ja vedeliku liikumine muutus tagurpidiseks – veri imbus kotti.

Oliver vaatas Kirstu, arvata oligi, Carol istus jälle konsooli juures ja ajas Jõuriga juttu. Päris täpselt kuulda midagi ei olnud, aga kõlasid niisugused märksõnad nagu massipsühhoos, alfa-faas ja tõstejõud. Igav värk.

Öösel magas Oliver umbes-täpselt null minutit. Polnud eriti mõtet ka, kui ta pidi kohe varsti järgmised viiskümmed aastat unenägude seltsis mööda saatma. Liiga palju mõtteid tiirles peas, liialt palju kahtlusi. Sest tegelikult, miks ta pidi minema? Kindlasti olnuks sada või tuhat palju paremini ettevalmistatud inimest, kes sobiksid sellele missioonile nagu valatud. Ta polnud pooltki nii tark kui Igor või eeskujulik ja organiseeritud kui Carol. Ammugi mitte nii karismaatiline ja ettevõtlik kui Kevin. Jah, ta oli julge ja vahel söandas öelda asju, mida teised ehk mõtlesid, aga oleksid piinlikuks pidanud, ent see polnud kindlasti omadus, mida oli tarvis tulnukatega suhtlemisel.

Mees kujutas ette, kuidas teekonnal põrgatakse mõne asteroidiga kokku, olgugi, et Jõur oli lubanud lennuvahendi kurssi reisi vältel vajadusel korrigeerida. Või juhtub hüperunega äpardus ja lämbutakse surnuks. Või on kohale jõudes ülejäänud Välised nende suhtes vaenulikud või hoopis ükskõiksed ja jätavad nad surema, sest Kirstu enda pardal oli ainult paari kuu jagu toitu ja vett. Võis ka juhtuda, et Välised muudavad meeskonna laborirottideks ja piinavad nad katsetega surnuks. Oliver püüdis need mõtted peast visata ja keskendus hoopis ette kujutama, kuidas inimeste ja Väliste koostöö toimib viljakalt ja tema teadvus tõesti kantakse üle arvutisse.

Silme ette kerkisid kujutluspildid, milline võiks olla elu Väliste juures, mihukesi katseid on tarvis teha, et nende teadvus seadmetesse ümber tõsta. Kas need katsed võiksid olla valusad? Välistel polnud juba ammu sellist kontseptsiooni nagu füüsiline valu. Nad küll mäletasid selle eksistentsi, aga siiski… Milliseid probleeme võis tulla, kas nad üldse suudavad tagada meeskonnale piisavalt süüa? Igasugu situatsioone võib ette tulla, kus Oliver ütleb valesti ja kogu suhtlus kukub kokku. Ei, see oli jälle halb stsenaarium. Tuli mõelda heast.

See oli nagu tulevikureis ajamasinaga. Ta jääb magama ja ärkab üles viiskümmend aastat hiljem tulevikus ja on põhimõtteliselt sama vana kui praegu. Pärast, kui peaks olema võimalus naasmiseks, on ta veel hilisemas tulevikus. Ei tea, millised tehnoloogilised või kultuurilised arengud siis maailmas on? On üldse alles midagi? Võib-olla inimkonna võimujanu on meid hukatusse viinud, olgu tuumasõja või ökoloogilise katastroofi läbi. Ei saanud kaalumata jätta ka Väliste teavitust ohtlikust tsivilisatsioonist, mis kuskil galaktikas ringi luusis.

Niimoodi heade ja halbade mõtete vahel pendeldades möödus kogu öö.

Ta vaatas hommikul oma isiklikud asjad üle, mida kaugreisile kaasa võtta tohtis. Palju neid polnud, sest kilode orbiidile lähetamine oli kulukas. Ainus, millele praktiliselt piiranguid ei pandud, olid andmed ja seetõttu vaatas mees veel kord oma kogu üle. Sarjad, filmid, dokumentaalid ja e-raamatud. Loodetavasti jäi ka võõral orbiidil vaba aega, et ennast koduste asjade seltsis turgutada. NASA psühholoogid olid kahetisel seisukohal, kas tuttavlikkuse meenutamine toob rohkem kasu või kahju, nii et see jäeti iga astronaudi enda otsustada.

Tõtt-öelda, polnud keegi kindel, kas astro- ja kosmonaudid üldse peavad väga kauaks Väliste juurde jääma. Võib-olla piisas paarist nädalast või kuust. See tähendaks, et kosmosereisijatel polnud  tarvis tulla toime pikaaegse kodust eemalviibimisega ajakulu mõttes, vaid sellega, kuidas kohaneda eluga Maal pea sajand hiljem. Kui edasi-tagasi reis peaks õnnestuma.

Oliver oli otsustanud, et ei riski. Muidugi, paar kuud kodust eemal viibimist ei nõudnud mingisugust mahukat meelelahutusraamatukogu, sest kogu aeg oleks igasugu eksperimente ja katseid täis topitud. Aga oli reaalne võimalus, et naasmine oli mingil põhjusel välistatud ja siis kulus küll igasugune, kas või ühepoolne ühendus Maaga ära.

ED-1 meeskond lindistas üheskoos oma viimase ühise videosõnumi ja asus hüperunne jäämist ette valmistama. Söödi veel tablette, mis pidid ainevahetust aeglustama ja omasid veel kümmet teistsugust meditsiinilist mõju ning pandi selga spetsiaalsed kombinesoonid, mille kogu pinda katsid vedelikuga täidetud torukesed. Need pidi aitama kehatemperatuuri reguleerida.

Järgmiseks oli üks väga valus ja teine samuti valus, kuid lisaks ka väga ebameeldiv protseduur. Luusisene kanüül õlga ja kateeder peenisesse. Teaduse nimel, kuulutas Kevin kui ennast ISS-i meeskonnal torkida lasi.

Nelik asetas ennast seina ääde paigutatud kapslitesse ja kinnitas rihmad. Kogu tegevust viisid peaasjalikult ISS-i liikmed, olles pidevas kontaktis maapealse meeskonnaga, kes aitasid jälgida, et kõik protseduurid korrektselt läbi tehtaks.

Esialgne magamajäämine pidi olema lihtsakoelise narkoosi abil. Alles pärast seda suleti kapsel ja alustati hüperunega. Ükshaaval pandi kogu meeskond magama, Oliver pidi olema eelviimane, kohe enne Kevinit. Ta vaatas veel kord ringi, jättis kosmonaut Olegiga hüvasti, kes palus tal sekundeid kolmekümnest tagasi lugeda. „Kolmkümmend. Kakskümmend üheksa. Kakskümmend kaheksa. Kakskümmend… kuus. Kakskümme… kümme. Ka..“

Oliver ärkas üles. Pea valutas, kõhus iiveldas, keha valutas ja ta ei saanud ennast liigutada. Silme lahti tehes oli valgus pimestav ja vastik. Kus ta oli?

Nina ette ekraanile keris heleroheline kiri: KÕIK ON HÄSTI. OLE RAHULIK. PAREMA KÄEGA AVA KAAS.

Oliver kobas käega. Tasapisi hakkas meenuma, kes ta oli ja mida teha vaja. Ta leidis lõpuks kangi ja tõmbas. Pahinaga avanes kaas tema ees. Oli külm. Mitte pelgalt jahe, vaid tõesti luusselõikavalt külm. Ta katsus oma keha, kas ikka temperatuurireguleerimisülikond töötas. See oli õnneks soe. Pidi veidi kannatama, kuni soojus kontideni jõuaks. Ta vaatas enda ümber ringi. Torujas transpordimoodul oli õrnalt valgustatud, et mitte astronautide silmi koormata. Ta nägi, et Carol hõljus juba näoga oma kapsli poole ja eemaldas enda küljest juhtmeid. Igori kapsel avanes ka.

„Teretulemast, sõbrad, teie aastasse 2069!“ kostis Jõuri hääl suhtluskonsoolist. „Palun läbige ettenähtud ärkamise protseduurid ja tulge siis minu juurde.“

Oliver oksendas spetsiaalsesse kotti, mis pidi vältima okseosakeste laialihõljumise. Maoväljutus oli roheline sapivedelik, ei midagi tahket. Tal oli mõtteidpidurdav janu. Oli kuulda, kuidas Igor tema seljataga samuti oksendas. Ainult Carol pidas kuidagi vastu, ilmselgelt selleks pingutades. Aju streikis jälle kaaluta oleku vastu.

„Kuidas on?“ küsis Carol venelasele õlale selliselt õlale patsutades, et see mehe alla suunas liikuma pani.

„Jään ellu.“

„Ja sul, Oliver?“

„Iiveldab ja janu on,“ suutis mees huulte vahelt välja pigistada veepakist suurte sõõmudega jumalikult maitsvat vett „Pea ja liigesed valutavad. Nõrk on  olla. Muidu on normaalne.“

„Vaata, mida see Kevin seal nii kaua kohmitseb!“

„Kevin on surnud,“ kostis konsoolist Jõuri hääl. Kõik vakatasid ja jäid nii palju seisma kui kaaluta olek lubas. „Ta suri umbes seitse aastat tagasi, ta ajutegevus lakkas. Ma tegin kõik, mis sain ja vastavalt protseduurireeglitele teid äratama ei hakanud. Kuna teile on lahkunud olulised, jätsin ta keha külma, vaatamata energiakulule, et lagunemisfaas pihta ei hakkaks.“

Meeskonnaliikmed lendlesid Kevini kapsli juurde. Tuluke seal sees oli kustutatud, aga läbi väikese aknakese oli mehe nägu näha. Ta oli liikumatu ja rahulik. Oliver tahtnuks kapsli ukse lahti tõmmata ja kaaslast elustama hakata, aga Carol ei lubanud.

„Protseduurireeglid näevad sellisel puhul teatavat käitumist ette,“ ütles naine resoluutselt ja tõmbas Kevini aknakese ees oleva visiiri kinni. „Esimene asi, kontrollime ise telemeetria üle, kas ta on ikka surnud. Teiseks, igaüks peab videoregistraatorisse jäädvustama oma hetketunded ja mõtted. Kolmandaks, saadame Maa poole teele kaastundeavalduse tema lähedastele, kuigi nemad ilmselt teavad juba juhtunust. Neljandaks, jätkame missiooniga.“

„Jah, palun viige oma toimingud rahulikult lõpule,“ teatas Jõur selle peale. „Ma senikaua ei sega teid. Mõistan, kui delikaatne juhtum on surm teie jaoks. Ma ootan, kuni kõik on valmis.“

Oliver vaatas, kuidas Carol uuris veel põhjalikult Kevini eluliste näitajate ajalugu. Tal polnud lihtne leppida asjaoluga, et üks tema alluvatest on surnud. Eriti laastavalt mõjus asjaolu, et tema oli kõik õigesti teinud, lihtsalt tehnoloogia või Kevini keha või mingi kolmas tundmatu ja kontrollimatu faktor oli mehele otsa peale teinud. Caroli-sugusel inimesel oli paratamatusega raske leppida. Võib-olla oli Kevin hukule määratud juba kapslisse pikali visates, äkki oli tegu lausa tootmisel sisse lipsanud veaga.

„Kuulge,“ ütles Oliver, kui oli pilgu naiselt uuesti Kevini kapslile pööranud.  „Ma ei tea, kas ma saan siin Kirstus nüüd jumal-teab kui kaua aega veeta, sedasi, et Kevini surnukeha meiega samas ruumis on. Kas me ei saa talle kuidagi matust korraldada ja kosmosesse lasta? Väärikale astronaudile see ju ikka sobiks.“

„Las ma mõtlen…“ hakkas Carol vastama, aga Jõur segas vahele.

„Ei saa. Tema keha ja kapsel on olulised uurimisallikad meie teadlastele siin kui ka ehk teie teadlastele siis kui ta keha tagasi Maale jõuab. On vaja välja uurida, mis läks valesti.“

„Jõuril on õigus,“ toetas Igor takka. Ta tuli suhtluskonsooli tagusest ruumist välja, kus hoiti nii varustust, oli tualett kui ka videoregistraator eraviisilisteks videopäevikuteks, „Oliver, sina võta ennast lihtsalt kokku. Ta ei hakka seal haisema ega midagi. Kujuta ette, nagu ta oleks su vanaisa tuhk kaminasimsil. Aga ma juba põlen uudishimust, mis infot Jõuril meile veel jagada on. Tehke kähku oma videoseansid ära ja saame hakata oma missiooniga pihta.“

„Mul on lihtsal Kevinist kahju… Ta oleks väärinud…“ koperdas Oliver sõnades.

„Jah, kõigil on kahju,“ rahustas püüdlikult sõbralikul toonil Carol. „Aga Igoril on õigus. Mine laoruumi, räägi oma tunnetest seal ja jätkame oma ülesandega.“

Oliver ohkas. Ühes käes energiabatoon ja teises veepakk, hõljus ta laoruumi. Sealgi olid seinad paksult pakke täis laotud. Kevini pakitud, mõtles Oliver valujutiga südames. Ta rääkis videosse, kuidas oli sürreaalne ärgata üles, kümneid aastaid hiljem nagu oleks kõik möödunud ühe ööga. Ta kirjeldas oma enesetunnet võimalikult detailselt, loetledes kõik valusad ja kanged kohad üles. Siis rääkis ta pikalt Kevinist ja oma nördimusest. Koduigatsust ta veel ei tundnud, sest tema aju kohaselt oli ta kosmoses veetnud ainult mõned nädalad.

Järgmiseks lappas ta lahti küsimuste päeviku, seal olid konkreetsed teemakohased küsimused iga reisietapi kohta. Näiteks esmakordselt hüperunest ärkamise järgselt pidi vastama tervelt kolmekümne ühele küsimusele.

Kui ta lõpuks nendega ühele poole sai, kibelesid Carol ja Igor juba konsooli ees. Püüdsid ekraanile manada Maalt tulnud teateid, aga Jõur seletas neile vastu, kuivõrd olulised olid Maa teadlastele protseduurid ja enne pidid nad läbi tegema kõik astronaudi hukuga seotud tegevused. Carolil oli veel individuaalvideoseanss tegemata ja seejärel pidid nad kõik koos ühispöördumise tegema.

Kokku võttis ettenähtud tramburai mitu tundi aega, sest kodustele saadetavat kaastundeavaldust harjutati mitu korda. Tegelikult olid kõikidel meelel hoopis pakilisemad küsimused, näiteks, kus nad olid – oli ekraanil särav planeet tõesti Gliese 581d? - ja mis edasi saama hakkab, kas Välised võtavad nad omaks ja saavad neile eluks vajalikku hapnikku, vett ja toidumoona toota? Loendur seinal näitas, et oli 03. juuni 2069.

Kui ED-1 meeskonna allesjäänud liikmed võtsid kohad sisse konsooli ees, alustas Jõur oma vastustega.

„Minu rahvas ei taha veel teie laeva orbiidile dokkida. Ja isegi mitte teid väga lähedale lasta. Saage aru, te olete meie jaoks tulnukad. Paar Maa-päeva tuleb teil siin ohutus kauguses veeta, nad saavad teie lennumasinat skannida ja uurida ning arutada. Lisaks, umbes viieteist tunni pärast on nad valmis ja saadikud tulevad teiega rääkima. Nad on palju olulisemad ja tähtsamad otsustajad kui mina. Senikaua, olge lahked, jätkake oma ärkamisprotseduuridega, seadke ennast korda – meie teie välimust oluliseks ei pea, aga arvatavasti tunnete teie ennast ise enesekindlamana, kui olete paremas vormis ja puhanumad. Võite tutvuda ka Maalt meieni jõudnud infopakettide ja sõnumitega, aga pidage silmas, et nad on teie jaoks suhtelised vanad – info ei saa valgusest kiiremini liikuda ning andmemahuka sidevahetuse levist olime juba paar aastat pärast starti väljas. Kümmekond aastat tagasi katkes ootuspäraselt side lõplikult. Teie õnneks peaks meie uuem ja suurem uurimisjaam, varustatud palju võimekama sidesüsteemiga kohe-kohe teie päikesesüsteemi jõudma. Lisaks on vahepeal kinnitust saanud fakt, et meie galaktikas on veel vähemalt kuus planeeti, kus on elu, kahel neist teadvust omav ja arenenud, millest üks on agressiivne ning enne sidekatkestust saadeti mõni aeg pärast teie starti ISS-ist teele veel üks transpordialus. Minu kloon, Jõur Beeta, kes Maa orbiidile jäi, tegi endast veel ühe klooni, saadab toda reisi ja Jõur Delta jääb orbiidile.“

„Küll on alles hakkajad nad seal. Olgu, aitäh. Kas te hapnikku, vett ja toitained saate meile tarnida?“ küsis Carol vastu.

„Tundub küll,“ vastas Jõur.

Oliveri huvitas väga, mis oli nende aastate jooksul Maal juhtunud, kas Euroopa Liit püsis, mis huvitavaid teaduslikke arenguid veel oli toimunud ja kas tema spordilemmikud olid meistriks tulnud. Paraku oli ka kõige uuem informatsioon üle neljakümne aasta vanune ja imelikult üles täheldatud – justkui Välistele tarbimiseks ilustatud ja tsenseeritud, et nad ei arvaks inimestest liiga halba. Näiteks sõdade temaatika oli täiesti eiratud, peaasjalikult keskenduti teaduslikule arengule ja hea-tuju lugudele. Kõige läbisirvimine ei võtnud palju aega.

Info oli jagatud erinevatesse kategooriatesse, noppeid uudistest, meelelahutusest, poliitikast, majandusest ja spordist. Nad justkui lugesid ajalugu, aga see tundus nagu tulevik. Kummaline kognitiivne dissonants tekitas väga mitmetasandilisi tundeid. Ilmselt samal põhjusel tundus enamus teksti võlts ja mitteusutav.

Väga pikalt polnud mahti järjest lugeda, oli tarvis taastumisprotseduure ja katseid läbi teha. See hõlmas nii söömist-joomist kui kummalisel kombel ka magamist. Hüperuni väsitas. Oli tunne nagu oleks terve nädal otsa järjest end purju joonud ja pidutsenud. Sekka kaks triatloni.

Hommikul ärkas Oliver enne teisi ja vaatas ekraanidelt kuidas Gliese 581d ümber käis vilgas elu. Planeedi pimedam pool oli valgeid niidikesi ja täppe täis. Nende planeet ei pöörelnud, nii et üks külgedest oli alati päikese käes ja teine pimeduses, Väliste tsivilisatsioon arenes esialgu terminaatorjoonel, valguse ja varju piirimail, kus oli talutav keskmine temperatuur ja tehnoloogia arenedes hakkasid nad ehitasid nad valguse poolele soojakogujad, millest juhiti soojust pimeduse poole. Tänu sellele said nad üha enam pimedat külge asustama hakata. Samaaegselt rajati ka valguse poole kaitsva maapinna alla üha kaugemale ulatuvaid ehitisi.

Planeedi orbiidil triivisid aeglaselt või seisid paigal hiiglaslikud ehitised, osad neist peene toru abil maapinnaga ühenduses. Nende ümber sagisid pisemad kosmoselaevad. Oliver kujutas ette, kuidas Maa võinuks kah juba hoopis teistsugune välja näha ja ta lootis südamest, et ka inimkond oli oma kosmosevõimekust edasi arendamas, eriti Jõurilt saadud tehnoloogia abil.

Ta ootas juba kannatamatult, et neil lastaks planeedile lähemale lennata, sest eemalt vaadates polnud siiski võimalik detailidest nii hästi aru saada kui tahaks, olgu ekraani lahutusvõime kui kõrge tahes, nad olid liiga kaugel. Ettevaatlikkust ei saanud Välistele ette heita, kuigi, ilmselgelt olid nad kaugemale arenenud kui maalased ja kui keegi pidanuks praegu kartma, olid need ED-1 meeskonnaliikmed.

Aga Oliver ei kartnud. Miskipärast tundus Gliese 581d ikka kauge, kogu see missioon oli ajule endiselt oma nüansside ja grandioossusega hoomamatu. Sest ükski ta meeleelund ei kinnitanud, et ta oleks äsja kakskümmend valgusaastat reisinud ja veetnud unes viiskümmend aastat. Pigem tundus ümbritsev nagu arvutimäng – justkui päris, ent oma olemuselt õhuke ja kitsas. Ainsad ankrud, mis reaalsusesse tagasi tõmbasid olid kaaluta olekus hõljuv keha, seda tunnet ei saanud ükski simulaator Maal taastoota, ja kurbus varalahkunud Kevini pärast. Ning natukene ka hirmu ja elevuse segu eesootava pärast. Vastutuse koorem, Maa tulevik, galaktilised diplomaatilised suhted.

Teda hämmastas, kui kähku tema pisikene maailm, mis varem koosnes tillukesest sinisest planeedist ja tähtedest taevas, oli järsku eksponentsiaalselt suuremaks kasvanud. Nii ajalises mõttes, kus viiskümmend aastat möödus viivuga, kui ruumiliselt – varem tundus isegi üks valgusaasta hoomamatult pikk vahemaa. Vähe sellest, vaimu avardas, et lisaks inimestele oli galaktikas veel üks teadvustega elusolendite kamp, kes nüüd reaalselt tema silme all oma igapäeva elu elasid ning veelgi enam, vastavalt eelmisel õhtupoolikul kuuldud uudistele, oli tulnukaid galaktikas veel. Ja kõik nad ei pruukinud olla nii sõbralikud kui Välised.

Saagu, mis saab, mõtles Oliver, tema on igal juhul andmas päris pirakat panust, et inimkond saaks teha järgmise suure hüppe oma arengus.

Pärast hommikusööki saabusid külalised. Või õigemini, vastuvõtjad. Samas, päris otseseks saabumiseks seda nimetada ei saanud, sest kuigi konsooli ühelt ekraanilt oli korraks näha mingi seadeldise saabumine Kirstu kõrvale, ei sisenenud keegi nende kosmosemasinasse, vaid kõlarist kõlasid lisaks Jõurile veel kaks teistsugust häält.

„Mina olen Hõlm Epsilon,“ ütles üks samasugune madal bariton nagu oli Jõuril, aga tema hääl oli käredam.

„Ja mina olen Sõuk Gamma,“ tutvustas ennast ka teine, kiledahäälne Väline. Nimetaguste kreeka tähtedega väljendasid nad enda kloonide arvu. Mida rohkem kloone, seda tähtsam isik – Väliste väikeste eranditega rusikareegel.

 Carol tutvustas ennast ja oma meeskonnaliikmeid vastu.

„Meil on suur au suhelda veel ühe teadvust omava liigiga meie galaktikas,“ ütles Hõlm meelitavalt ja jätkas, „te veel ei tea, aga me oleme seadnud suhted sisse veel ühe teadliku ja rahumeelse liigiga siit mitte väga kaugel. Igal juhul, oleme tänulikud, et võtsite enda liigi jaoks niivõrd raske retke ette ja üks teist pidi maksma selle nimel kujuteldamatut hinda. Jõur Alfa on meile teie eesmärgist juba rääkinud. Nõukogu otsus on kõigepealt teie füsioloogilisi omadusi lähemalt uurida, enne kui me saame teile lubama hakata, et oleme võimelised ohutult teie mõistust seadmetesse teisaldama.“

„Meil on tõesti kahju, et üks teie seast ei elanud reisi üle,“ lisas Sõuk. „Saan aru, et surelikele võib niisugune juhus teha palju valu. Ka meie tunneme kurbust, kui kaua aega teistsugustes tingimustes ja kogemustes arenenud kloon kaob. Eksisteerib oht, et info läheb kaotsi.“

„Tänan väga. Me oleme valmis igasugusteks katseteks, aga palume teil arvestada, et me tajume valu väga ebameeldivalt,“ vastas Carol.

„Ja oleme väga huvitatud teie maailma lähemalt tundma õppimisest,“ täiendas Igor ruttu. Ta oleks vist rõõmsa meelega Väliste kosmosejaamades ringi lennelnud ja kõike katsunud ja näppinud.

„Otse loomulikult. Olete kõik oodatud meie orbitaaljaama pardale, kohe kui oleme need kohandanud teie eripäradele vastavaks, eriti just atmosfääri osas.“

„Pean kahetsusega tõdema, et mina ei saaks tulla,“ teatas Carol. „Minu ülesanne on jääda meie transpordivahendi pardale.“

„Mõistame.“

„Kas teil on senikaua võimalik meie laeva varustada meile eluks vajalike vahenditega? Hapnik, vesi ja toidumoon? Eriti kriitiline on hetkel hapnik,“ küsis jälle Carol. Tema jaoks oli meeskonna jätkusuutlikkus väga oluline ja õhku jätkus transpordimoodulis pärast hüperunest ärkamist kõigest nädalaks või ilma Kevinita maksimaalselt kaheks.

„Jah. Jõur Alfa saatis meile teie vajadused juba ammu ja me oleme juba ühendanud teie transpordivahendi lisahapnikuseadmetega. Selle pärast teil muretseda pole vaja. Teie kehade skaneerimine võtab kauem, peame kindlad olema, et meie sünteesitud toitained teile kahju ei tee,“ vastas Hõlm. Tundus, et tema oli peamine kõneleja.

„Mis meid nüüd edasi ees ootab?“ tahtis Carol teada.

„Te ei pea mitte midagi muud tegema hetkel, kui oma elutegevust jätkama. Saan aru, et avakosmoses olemine nõuab teie bio-kehadelt omajagu pingutust. Ärge muretsege, meie kogume teie kohta äsja põkkunud seadmega ja kui midagi erilist on teil teha vaja, kohe ütleme.“ Hõlmi kärisev bariton täitis terve transpordimooduli.

„Kas oskate hinnata, kui kaua see aega võtta võib?“ oli Carolil järgmine küsimus varnast võtta.

„Nõukogul on järgmine vaba arvutusressurss teie kohta otsustamiseks teie ajas umbes neljakümne kaheksa tunni pärast. Juba meie vestlemise ajal oleme teie füsioloogia kohta informatsiooni kogunud ja jätkame seda edaspidigi nii tõhusalt kui suudame. Talitage tavapäraselt edasi.“

„Teie laev jääb siis siia? Ja teie ka?“ paotas Oliver küsimuseks suud.

„Laev jääb siia. Meie mitte. Saame aru, et teie liigi jaoks on privaatsus tähtis. Meie tegelikult suhtleme teiega distantsilt tänu kinnitunud laevale. Teiega jääb edaspidi kõnelema Jõur Alfa, oleme tema mõtlemisprotsesside jõudlust tõstnud. Kui teil on küsimusi, adresseerige need temale. Me oleme teda volitanud vastama, sest teil on temaga lähedasemad sidemed ja usaldus.“

Täpselt samamoodi nagu nad olid tulnud, ilma mingisuguse tseremooniata, olid Väliste saadikud läinud. Sellest andis märku kerge staatiline krõps kõlaris ja edasi kõneles ainult Jõur.

„Olge siis rahulikud. Ärge rahmeldage. Tehke, mida peate, et oma füsioloogilised näitajad taastada võimalikult normilähedaseks. Näiteks sina, Igor, oled hüperunega oma keskmisest tavapärasest kehatemperatuurist kaotanud pool kraadi. Sul tasuks ennast veel soojendada.“

„Oota, kas meilt siis nüüd eeldatakse, et me lihtsalt hõljume siin ja ei tee mitte midagi?“ küsis Igor pahuralt. „Ma saan aru, et teie planeedil on raskusjõud meie jaoks liiga suur, aga isegi teie orbitaaljaamu ei tohi me lähemalt vaadata?“

„Veel mitte. Palun varuda kannatust,“ vastas Jõur sama rahulikult nagu alati. „Kõik omal ajal.“

Igor torises veel midagi, aga Oliver rahustas ta maha. Igor oli temast noorem ja nii tänamatult kärsitu, mis sellest, et tegelikult oli pea kogu hoomamatult vinge seiklus temani toodud kõigest paari aastaga. Kui astronauditreening välja arvata, siis isegi tajutavat aega oli kulunud ainult mõned nädalad. Mõni nädal, et saada võõra planeedi obiidile, millel õitsev tsivilisatsioon. Paar tänulikkusharjutust kulunuks Igorile kindla peale ära.

Oliver uuris jaama elutoetusüsteeme. Tõesti, hapnikuanalüsaator andis rõõmusõnumeid, Väliste pakutud õhk oli puhas ja kasutuskõlblik ning kaasavõetud toiduvarudest piisas mitmeks kuuks, eriti kuna nüüd oli sööjaid nelja asemel kolm.

48 tundi kosmoses möödus üllatavalt kiiresti. Põhimõtteliselt oli nende vaba aeg täidetud täpselt paika pandud tegevustega – igasugu proovide kogumine pärast hüperund. See pole pooltki nii lihtne kui Maal - ka näiteks uriiniproovi andmine nõuab kaaluta olekus 40 minutit pühendunud tegevust, et midagi ei lekiks ja kõik jõuaks õigesse kohta. Selleks, et proovi säilitada, tuli see panna spetsiaalsesse külmutusseadmesse. Sinna läksid ka muud proovid, kaasa arvatud ebameeldiva korjeprotseduuriga anaalkaabe.

Ajaloo loomine polnud grammigi glamuurne.

Lisaks tõesti lõputud küsimustikud ja videologid. Tundis, et teadlasi huvitas igaks juhuks kõik, mida keegi tunneb, nii vaimselt kui füüsiliselt kui ka astronautide laiem maailmavaade tulenevalt uutest teadmistest Väliste kohta. Üks põhjus, miks niivõrd pirakas hulk küsimusi oli, tulenes sellest et keegi ei saanud neid otse küsida ja uusi küsimusi vastavalt vastustele kohandada, seega, oli palju kordamist, sest vastamata ei olnud lubatud jätta. Ja loomulikult kõik pingutasid, et olla vastustes võimalikult põhjalikud ja täpsed, et tulevastele põlvedele muuta kosmosereisid lihtsamaks või halvemal juhul anda tulevikuks teada, miks võis midagi valesti minna. Videopäevik oli justkui nende vaimse tervise must kast.

Natukene vaba aega oli niisamuti ette nähtud. Oliver sisustas selle meeskonnakaaslastega jutuajamisega, monitorilt Väliste jälgimise või mikrogravitatsioonis mängimisega. Saltode viskamine ajas endiselt oksendama, aga igasugu pisikesi esemeid sai küll pea lõputult pöörlema panna.

„Sõbrad,“ kostis lõpuks Jõuri hääl kõlarist. „Kas kõik on valmis ja nõus, et tema teadvus tõstetakse bio-kehast välja?“

„Kohe praegu või?“ oli Oliver segaduses.

„Põhimõtteliselt. Kohe asetame õhulüüsi vajaliku riistvara, kui see on teil kätte saadud, pange seadeldis endale pähe, kinnitage ennast oma kapslitesse, olge liikumatult ja oodake.“

Carol vaatas oma kamraadidele otsa ja saanud mõlemalt noogutuse, Oliverilt veidi vähem innuka kui Igorilt, suundus meeskond õhulüüsi ukse taha. See oli sama uks, millega nad varasemalt olid ISS-i külge kinnitatud olnud. Uksel akent ei olnud ja selle taga asetses umbes meetripikkune tunnel, mille taga veel üks, kosmosesse avanev uks. Tühimikku sai vastavalt vajadusele rõhuga täita või tühjaks imeda. Carol sisestas paneeli vastavad korraldused, et õhulüüs õhust tühjenduks. Nad kuulsid kuidas välimine uks mõneks ajaks avanes ja siis jälle sulgus – kogu protseduur, vaakumi loomine, lekkekindluse kontroll ja seejärel uuesti rõhu loomine võttis veidi vähem kui kaks tundi. Lõpuks said nad sisemise ukse avada ja leidsid eest kolm metaljat rõngast, mis kaalusid üllatavalt palju.

„Asetage need endale pähe, umbes kolme sõrme kõrgusele kulmudest ja seadke ennast oma kapslitesse sisse,“ jagas Jõur korraldusi.

„Igaks juhuks ükshaaval,“ kutsus Carol korrale. „Me ei tea, kuidas see mõjub. Kes tahab soovib esimene olla?“

„Ei ole ohtu, võite kõik korraga need pähe panna,“ kinnitas Jõur.

„Meie reeglid näevad ette, et ükshaaval,“ jäi Carol endale kindlaks. „Kes siis esimene tahab olla?“

Vaikus.

„Mina!“ kostis lõpuks Oliver endalegi üllatuseks. Eks see oli pisut loogiline tõesti, sest kui midagi läinuks valesti, oleks komandör Carolist ja tarkpea Igorist rohkem kasu kui temast. Võib-olla see oligi tema eesmärk siin reisil, olla ohverdatav katsejänes? Igal juhul, ta tõukas ennast seinast kapsli poole.

Oliver, rõngas halolikult peas, klõpsas rihmad kinni ja sulges silmad. Miskipärast oli nüüd hirmutavam, kui vahetult enne hüperund. Võib-olla seepärast, et siis usaldas ta Maa-tehnoloogiat ja tema keha kallal toimetav teadus tundus arusaadav, vahest isegi intuitiivne. Nüüd, oma elu Väliste kätesse asetamisel näis risk suurem. Kas see üldse on pärast tema teadvus? Võib-olla tekivad siirdel mingid kaod või moondused? Näiteks ilusad mälestused muutuvad jubedateks või kujuneb tema iseloom ümber? Mis saaks kui nälja ja muude vajaduste tunne jääks, aga poleks ühtegi viisi nende rahuldamiseks?

Midagi ei juhtunud.

„Tundub, et meil on tõrge,“ seletas Jõur. „Palun oodake.“

„Kas ma võin ennast senikaua liigutada?“ küsis Oliver.

„Jah. Läheb vist kauem aega. Võid rihmad lahti teha,“ vastas Jõur. Tema hääl oli emotsioonitu ja ei väljendanud mittemingisugust pettumust. Oliver oli küll löödud. Ennist kogetud hirm asendus ilmajäämistundega. Kas ta oli midagi valesti teinud?

„Milles probleem on?“ päris Oliver kui konsooli juurde liugles.

„Me pole hetkel kindlad.“

„Kas minus? Äkki tasuks siis kellegi teise peal üritada.“

„Ei, probleem on universaalne. Seda me tegelikult kartsimegi, aga ei tahtnud teid enne probleemi realiseerumist muretsema panna. Mulle öeldakse praegu, et inimmõistuse ülekanne on 99.9998% tõenäosusega võimatu. Lootsime, et õige fenotüübiga inimesed on probleemile resistentsed, aga paraku mitte.“

Kui Kirstus olnuks gravitatsioon oleks Oliver resigneerunult istuma vajunud, aga antud oludes tuli tal nördinult hõljumisega leppida. Ka teised meeskonnaliikmed olid löödud. See tähendas ka, et Väliste poolt Maale kümmekond aastat tagasi saadetud teadvuse-ümbertõstmise uurimistiimi tabas tõenäoliselt ebaedu.

„Mis… Mis nüüd siis saab?“ kogeles Igor trööstitult.

„Vastavalt kokkulepetele on teil nüüd vabadus mõnda aega oodata, kuni meie juhtkond otsustab teid lubada meie tsivilisatsiooniga lähemalt tutvuma. Pakume kõikidele ka võimalust jääda pikemaks ajaks meile külla, kui oleme teile kohandanud elamiseks sobivad tingimused meie planeedi orbiidil.“

Jõur kõneles talle omase emotsioonitusega, mis antud olukorras tekitas mulje, nagu tal oleks inimeste missiooni ebaõnnestumisest ükskõik.

„Mis ajaks me otsustama peame?“ tahtis Oliver teada.

„Meile sobib paremini, kui otsustate rutem, sest alustaksime homme teie transpordiga siit meie orbiidile. Ma tean, et vähemalt ühel teist on ettenähtud naasmine koju, aga meie ettepanek on, et kõik jääte siia. Otsusega on selle võrra kiirem, et meie mõttekeskustes toimub mõtlemine kiiremini kui inimajudes ja seega on ka teiega seonduvaid otsuseid keeruline Nõukogus väga pikalt teemas hoida – neil on palju muud, mida otsustada ja ootamine nende jaoks pikk ning mõttetu. Mina, olles inimkonda pikemalt jälginud, saan sellest veidi aru, aga nemad mitte.“

Maalt missiooni ette valmistades olid kosmoseagentuurid omavahel paika pannud igasugu juhtum-otsus tabelid, sest astronaudid Maaga otseselt konsulteerida ei saanud. Oliveri peast käis kohe pärast Kevini surma mõttejupike läbi, mis probleeme see tekitab, sest Maal oli otsustatud, et kaks astronautidest jäävad Väliste juurde – Kevin ja Igor -  ning Oliver ja Carol pidid teadvuste ülekande ebaõnnestumise korral tagasi Maale naasma. Taheti uurida pikaajalise hüperune mõju kehale kui ka tekitada Maa asukate seas tajutavamat kontakti võõra tsivilisatsiooniga – tekitada olukord, kus tulnukad ei käi ainult Maal külas, vaid inimesed ka neil.

Nüüd, kus Kevinit polnud, pidi tema koha võtma sisse Oliver. Ta pidi jätma lõplikult eluga Maal hüvasti ja jääma saadikuks. Kõik teadsid varem kokkulepitut ent siiski täitis Kirstu pikk vaikus. Olukorra tegi Oliveri jaoks raskeks Jõurilt kõlanud ülikõrge tõenäosus inimõistuse siirde võimatuse kohta, mis tähendas, et oma ülejäänud elu pidi ta veetma Väliste juures. Kui just mitte lasta endale luua hüperune seade, kus oodata järgmist missiooni…

„Ma olen nõus jääma, ärge muretsege,“ kostis küsimsut ennetav Oliver ja vaatas süüdlaslikult meeskonnakaaslastele otsa.

„Ma võin ise ka jääda, kui vaja,“ rõhutas Carol justkui igaks juhuks.

„Ei, las jääb nagu varemalt kokku lepitud ja pealegi… Sul tuleb kindlasti aruandlus tagasi Maal minust palju paremini välja. Ma ei kadesta sind mitte üks teps!“

„Okei, aga Jõur, me siis Oliveriga jääme,“ tõttas Igor kärsitult kinnitama, „Me oleme põhimõtteliselt kohe valmis teile külla tulema kui te mõne transpordiseadme meie juurde saadate!“

„Selge,“ vastas Jõur viivitusega. „Fabrikatsioon võtab mõned tunnid aega ning seejärel peame seda katsetama, et see oleks teie füsioloogiale ohutu. Lisaks, orbitaaljaama sisseseade loomine nõuab samuti eksperimente enne kui me saame riskida teiega.“

„Noh, okei-okei. Anna meile mingi ajaraam, kaua see pull võtab?“ pahurdas venelane.

„24 tundi.“

Igor torises midagi vaikselt vene keeles ja hõljus laoruumi. Ta oli endale sinna väikese pesa teinud ning veetis suurema osa oma vabast ajast – mida üha rohkem kätte juhtus – tahvelarvutist filme vaadates. Ta polnud suhtlusfänn.

„Ka sina oled endiselt teretulnud jääma, Carol.“

„Ei, meie protseduurireeglid näevad ette, et mina naasen Maale.“

„Aga seda pole ju vaja. Ma lähen ise Kirstuga tagasi, siia on salvestatud suur hulk andmeid teie reisi kohta, rohkem kui sa suudaksid ise aruannetes rääkida, lisaks oleme koostanud kõikide teie kehade kohta põhjaliku analüüsi. Sinu füüsilisest ja vaimsest kohalolust pole teie Maa teadlastele mingit kasu.“

„Jah, aga käsk on käsk.“

„Need inimesed, kes selle käsu välja mõtlesid, on selleks ajaks kui sa tagasi jõuad, juba surnud. Jää parem siia meie sekka ja sa koged koos kaaslastega meie kultuuri nii, nagu mitte ükski inimene varem.“

Oliver kuulas nende vestlust üllatunult pealt. Jõur polnud kunagi varem nii nõudlikult käitunud. Imelik.

Carol ohkas ja ei lasknud ennast veenda. Oli näha, et endale ja NASA juhtnööridele kindlaks jäämine nõudis talt palju meelekindlust.

„Ma siiski ei saa jääda, pean pöörduma tagasi.“

„Mõistan. Aga ehk tuled mõneks päevaks meie orbiidile külla? Meil oleks palju näidata!“

„Meie protseduurireeglid näevad ette, et üks meist viibib alaliselt Kirstus.“

„Olgu nii.“

Nad olid meeskonnana tegutsenud nominaalselt viiskümmend aastat, aga tajutavalt kõigest paar nädalat kosmoses ja juba oli aeg lahku minna. Kitsas Kirstus elati käed jalad ning ninad koos nii et äsjane uudis, et minnakse laiali, oli raske. Eriti Oliverile ja Carolile, tundus, et Igor sellest väga ei hoolinud. Igal juhul, Carol kindlasti teadis, et pärast eraldumist ei kohtuta enam kunagi. See oli hüperune ja kosmose pikkade vahemaade põhjustatud paratamatus.

Lõpuks oli Oliveri kord minna lindistama oma tundeid ja mõtteid. Lisaks avaldusele Maa elanikele – sest temast sai nüüd ju saadik Väliste juures, pidi ta taaskord vastama posu küsimusi ja kirjeldama oma tundeid seoses eelootavaga. Videopäeviku voor toimus liiga sagedasti ja oli totaalselt ära tüüdanud.

Õhtuks oli allesjäänud ED-1 meeskond oma südant puistata saanud ja sätiti magama kui Jõur kutsus kõik enda juurde.

„Sõbrad! Mul on teile kahjuks taaskord halb uudis. Lühidalt, meil on alust uskuda, et agressiivne tsivilisatsioon, keda me teie keelde tõlgituna kutsume Pundujateks, on Maa hävitanud.“

„Misasja?!“ hüüdis Igor imestunult.

„Aga inimkond?“ uuris Carol meeleheite noodiga hääles.

„Nad on ka hävinud.“

„Kust te seda kõike teate?“ ei jäänud Carol rahule.

„Tuleb tunnistada, et me saime vastavasisulise hoiatussõnumi Maalt juba mitukümmend aastat tagasi, aga ei andud teile stressi vältimiseks kohe teada, sest me polnud lõplikult kindlad. Paraku kontrollimine nõudis aega. Ka Jõur Delta hävis. Lõpuks jõudis teie päikesesüsteemile sensorkaugusesse meie uurimisjaam, kellelt jõudis nüüd meieni teade, et teie planeeti kui sellist enam ei eksisteeri ja kõik märgid näitavad, et Pundujad on hävingu põhjustajad – nende ühe laeva jäänused viibivad veel Päikese orbiidil. Jääb mulje, et maalased osutasid vastupanu.“

„Miks need Pundujad niimoodi ründavad? Planeet hävitada?“ nõudis Oliver vastuseid.

„Meil pole otsest suhtluskontakti Pundujatega, iga lähim kokkupuude või kontakteerumiskatse on vastuseks saanud vägivalla. Me saame neid ainult kaugemalt jälgida. Nii palju oskame öelda, et tegu on väga agressiivse liigiga, kes diplomaatilisi suhteid oluliseks ei pea. Kahetsusega pean tõdema, et tõenäoliselt said nad Maast teadlikuks tänu meile. Igal juhul, me mõistame, et teie jaoks on see teade väga laastav.“

„Sa tahad öelda, et me oleme universumi viimased inimesed?“ küsis Igor.

„Jah.“

„Nagu sa tead, on meil kaasas hulk külmutatud spermatosoide ja munarakke. Kas teil on võimalus nende arenemiseks vastava keskkonna loomine?“ päris Carol, tema mõtlemine töötas alati ühtlases taktis: probleem-info-analüüs-lahendus.

„Jah ja ei. Me oleme loonud simulatsioone ja tehisüsa loomine ei tekita probleeme. Murekoht on mikrogravitatsioon, mille tingimustes on suur tõenäosus, et embrüo ei arene normaalselt. Gravitatsiooni saaksime simuleerida tsentrifuugis, kuid lapse edasine areng vajaks suuremat struktuuri, pikaajaliselt ei ole inimkonna taastootmine ainult meie orbiidil jätkusuutlik. Põhjalikumate järelduste tegemiseks on vaja neid sugurakke uurida.“

Kirstu täitis vaikus.

Viimased inimesed, mõtles Oliver. Inimkond on hukule väga lähedal. Nüüd sõltus Homo sapienside saatus neist kolmest. Ees ootas kohutavalt raske katsumus.

„Mis me teeme, Carol?“ küsis Oliver kõvasti.

„Ma ei ole kindel. Meil on tegelikult juhised selliseks olukorraks ette nähtud küll. Sisuliselt, tuleb meil Väliste abiga leida uus inimasustuseks kõlbulik planeet ja otsast peale alustada.“

„Pärast magamist transpordime teid koos Kirstuga meie orbitaaljaama. Teeme kõik endast oleneva, et teie olemist mugavamaks teha. Ja ma saan aru, inimeste jaoks on enda taastootmine üks tugevalt sissekodeeritud baasvajadustest. Teeme kõik endast oleneva, et leida võimalusi selle vajaduse rahuldamiseks.“

Carol ohkas raskelt. Kuigi Igor ja Oliver loomulikult aitasid igakülgselt, oli nüüd temal kui meeskonna komandöril tohutult suur vastutuse koorem õlul.

„Tehke oma päevikuprotseduurid ja puhake ennast välja. Homme alustame teie orbiidile viimist,“ kõmistas Jõur.

„Mis mõtet nendel kuradima päevikutel enam,“ plahvatas Igor vihaselt. „Ajaraisk, pole ju kellelegi seda loba näidata!“

Oliver polnud meest kunagi niisugusena näinud. Samas, olukord oli võrreldes treeningute ja simulatsioonidega lõputu kordi kriitilisem. Õnneks Jõur päästis hädast välja.

„Jah, ei ole Maal enam kedagi vaatamas, aga tulevased põlved ehk ikka. Ma olen kindel, et päeviku pidamine on praegu ka teie psüühikale kasulik.“

Igor  tõukas ennast tagaruum. Carol läks magamiskoti juurde ja otsis välja oma märkmiku. Mõmisedes kirjutas midagi üles, arvatavasti pidas plaani. Oliver ei tahtnud naist segada ja jäi delikaatselt konsooli ette. Ta silmitses videopilti Väliste planeedist ning seda ümbritsevaid struktuure.

Korraga torkas talle midagi silma. Inimese aju on treenitud märkama mustreid ja kuigi mees oli Väliste tehnoloogilist kõrgtaset ka varem imetlenud, tundus talle esmakordselt nähtu kuidagi korduv.

„Hei, sinu kord!“ ehmatas Oliveri mõtisklustest Igor, kes polnud enam niivõrd pahura näoga.

„Jah, jah, tõesti. Minu kord. Sul on kõik okei?“

„Jah,“ vastas Igor häält tasandades. „Tead, ma jäin seal mõtlema, et meie missioon oli juba enne suurejooneline ja ennekuulmatu aga nüüd, kujutad ette, meie kolme käes on inimkonna saatus. Jah, eks Välised ka aitavad muidugi ja puha, aga vaata kuivõrd tähtsad inimesed me nüüd oleme? Sisuliselt ajaloo kõige tähtsamad! Ma räägin sulle, mees, see on saatus. Seitsmest miljardist ja just mina olen üks kolmest, kes päästab universumi ahvid!“

„Jah, oleksid meie Kirstus veel loomad ka kaasas, peaks selle ümber nimetama Noa laevaks!“ kiitis Oliver kaaslase meelemuutusele takka.

Temas endas jäi midagi siiski kripeldama. Eks koduplaneedi häving ka, aga see oli hetkel kuidagi niivõrd hoomamatu, ei tundunud üldse tõeline. Suuremaks probleemiks oli, et mitte miski ei tundunud tõeline. Liiga usutamatu, tal oli liiga vähe tõendeid, et tema mõistus toimuva omaks võtaks.

Mida rohkem Oliver videopäevikusse oma murest rääkis, seda tugevamaks see tunne temas muutus.

Kui ta lõpetas, kutsus ta Caroli varustusruumi, kuid ei läinud sealt ise välja vaid sosistas naisele.

„Miski tundub nagu vale.“

„Mis mõttes?“ oli komandör segaduses.

„Ma ei tea, aga kõik on kuidagi nagu hästi sobiv, kukub õigesti paika. Ühel hetkel on üks asi, teisel hoopis teine, me jookseksime nagu ettemääratud käsikirjas, ükski meie otsus ei too otseseid tagajärgi.“

„Ma ei saa aru, sa kõlad kuidagi paranoiliselt.“

„Noh, vaata, Jõur kogu aeg küsib meilt, mida me tahame teha, aga lõpuks, olenemata meie vastustest läheb ikka kõik mingis etteantud suunas edasi. Ja see Maa hävimine tundub liiga mugav.“

„Kuule, kas sul on kõik korras?“ Caroli silmis peegeldus siiras mure. „Ega see akendeta ruumis kinni olemine saagi hästi mõjuda… See on muidugi normaalne, et sa niisugustes tingimustes kahtled, aga liiga käima ei tasu ka ennast tõmmata.“

„Ma ei tõmba käima. Ma lihtsalt mõlten kaasa!“

„Oh, Oliver, praegu on vaja, et sa oleksid vaimselt tugev. Ma saan aru, me oleme niisuguse stressi all, mida mitte ükski inimene maailma ajaloos pole kunagi tundud. Sa pead teadlikult tegema valiku praegu, et jääd meie missioonile truuks ja teed seda, mis vaja!“

„Jah, ma jään ja selle jutuga jään ka. Mulle tundub, et Jõur petab meid. Tal on mingi oma agenda, või õigemini Välistel on. Ma ei tea, igal juhul tundub, et nad üritavad suunata meid olukorda, kus saaksid käed külge meie kaasavõetud sugurakkudele. Nad teavad, et muudel tingimustel meil ei ole lubatud neid üle anda.“ Oliver oli kõneledes hingeldama hakanud ja ta süda peksis.

„Mida sa ometi ajad?“

„Nad tahavad miskipärast neid sugurakke! Ja seepärast udutavad meile. Saad aru, me ju t e g e l i k u l t ei tea, et Maaga oleks midagi juhtunud. Jõur teadis, et sellises olukorras saaksid nad hakata spermatosoide ja munarakke uurima. Ma lihtsalt ütlen, et ootame veidi. Saame kinnitust, et Maa on hävinenud. Siis võime nendega koostööd teha. Enne veendumist me ei tohi neile neid sugurakke anda! Me ei tohi Kirstuga orbiidile minna, keegi peab siia jääma valvama. Vajadusel… vajadusel kogu kupatust õhku laskma!“

„Sa oled nagu aru kaotanud… Oliver, su jutt ei ole loogiline!“ Carol hakkas pahaseks muutuma.

„Sellepärast nad tapsid Kevini ka ära, et me ei mõtleks ülemäära palju nendele rakkudele ja oleksime juba varem jätnud nad siia Kirstu üksi. Et välised saaksid nad endale korjata. Nad lootsid, et sina ei võta Kevinilt nende valvamise ülesannet üle.“

„See on jabur jutt. Kui nad oleksid tahtnud neid, siis nad oleksid meid juba kuidagi maha löönud. Lämmatanud või mingite oma seadmetega oimetuks teinud.“

„Ma mõtlesin selle peale jah! Seda nad vist tahtsidki nende halodega teha, aga sina ütlesid, et teeme ükshaaval! Ja õhu kaudu nad ei saa mürgitada, meil on terve persetäis andurideid. Nad teavad, et kui me midagi kahtlustame, sunnivad meie protseduurireeglid…“ Oliver tasandas häält veelgi. „… pommi õhkama. Siis on nad rakkudest ilma.“

„Lõpeta! See on hull jutt! Miks nad peaksid nii keerukalt probleemile lähenema? Nad võiksid Kirstu augu teha või lihtsalt ukse lahti rebida. Meie sureksime ära ja nad saaksid sperma ning munarakud ikka kätte.“

„Ära unusta, et enesehävitusmehhanism käivituks ka ilma meieta sellistes tingimustes!“

Carol jäi mõttesse ja viipas lõpuks Igori ka nende juurde. Venelane ajas ennast magamiskotist välja ja lendles tusaselt kohale. Kui Oliver talle oma hirmudest rääkis, tahtis ta mitu korda vahele segada, aga komandör ei lasknud. Alles kõige lõpus küsis:

„Mis sa arvad?“

„Jaburus!“ purskas Igor kohe. „Meil on võimalus inimkonda päästa ja sina mõtled siin mingeid vandenõuteooriad.“ Ja lisas siis habras-solvunult, „minu sõna muidugi ei maksa siin, aga mul oleks väga kurb meel, kui meie otsused lõpetavad inimajaloo.“

„Peaksime tegema mingi katse, et Oliveri hüpoteesi tõestada,“ õpetas Carol. „Sellise delikaatse, et ei põletaks kõiki sildasid.“

„Jah, olgu, küsime pilte või midagi hävinenud Maast,“ toetas Igor. „Need nähtud, järelikult räägivad tõtt ja isegi kui on oht, et Välised ei ole meie suhtes täiesti heatahtlikud, on see risk vajalik, sest muid variante meil lihtsalt pole!“

„Absoluutselt, tõestus oleks hea, ent pildid… nad võivad neid väga lihtsalt võltsida!“ vastas Oliver.

„Hüva,“ kostis Carol. „Ma mõtlen mingi katse välja. Te püsige rahulikud.“

Oliver ei saanud rahulik olla, ta pelgas, et Välised olid seda vestlust pealt kuulanud ja nagunii oskasid iga nende tegevuse kordades kaugemale ette ennustada. Ta püüdis teha võimalikult muretu näo ja läks hambaid pesema. Oli raske isegi harjamisliigutusele keskenduda, sest käsi värises ja mõte kippus uitama.

Ta neelas hambapasta alla ja ronis oma kotti.

Miks need Välised peaksid üldse niiväga inimeste spermat ja munarakke tahtma? Mehele meenus, et Välised ise olid kaotanud võime biokehade loomiseks. Lisaks ka administratsioon Maalt pidas miskipärast riski piisavaks, et mitte lubada inimeoseid Välistele anda.

Mis ta variandid olid? Kõige lihtsam ja efektiivsem, magamise ajal ärgata, ise pommi juurde minna ja see õhata. Paraku oli selle detoneerimismehhanism tehtud selliselt, et käivitamiseks oli tarvis kahte inimest, kes samaaegselt nuppu keeraksid. Ja need asusid teineteisest täpselt nii kaugel, et üksinda sellega hakkama ei saanud. Seega, tal oli vaja vähemalt üks meeskonnakaaslastest nõusse saada.

Igor oli selle jaoks Välistest liiga vaimustuses ja ega mees poleks vist vastu olnud ka, kui Välised tõesti neile valetasid, lihtsalt et saada sugurakkudele ligipääs. Igorile piisanuks inimkonna reetmiseks asjaolust, et just tema oli see ajaloo olulisim reetur. Või päästja. Vahet polnud.

Caroliga oleks ehk lihtsam. Naine oli julge ja põhimõtetega – äraveenmise korral oleks ta valmis Kirstu õhkima küll.

Oliver otsustas, et ootab hommikuni, Carol oli ju lubanud tema teooriat katsetada, aga igaks juhuks mõtles mees välja ka viisi, kuidas kahte nuppu korraga keerata. Väga keeruline see tegelikult polnudki, sest nupud asetsesid teineteisest veidi enam kui kahe meetri kaugusel. Vaja oli ainult pulka, teipi ja natukest aega.

Muidugi, kui juhtub, et Oliver eksib, ei tapa ta asjatult ainult oma kahte meeskonnakaaslast, vaid vastutad pea ainuisikuliselt inimkonna väljasuremise eest. See oli hirmutav võimalus.

Magamisest ei tulnud midagi välja. Aju töötas täistuuridel, analüüsides kõiki vestlusi Jõuriga, kogu reisi. Väliste käitumine polnud lõpuni loogiline, Oliver leidis enda arvamuses mitu väiksemat või suuremat auku, eriti kui püüdis Väliste senist käitumist siduda mehe peas sündinud teooriaga selle kohta, kuidas tulnukad sugurakkude järele ihalevad. Samas, rohkem mõeldes kasvas üha enam tunne, et neile valetatakse, miski polnud lihtsalt õige!

Järsku tundis ta õrna pistet oma tagumikus. Ta tõmbas magamiskoti luku tirinal lahti ja nägi enda all süstlaga Carolit.

„Anna andeks, sõber!“ ütles naine kurvalt, kui Oliveri silmad vägisi kinni vajusid.

Neid taas avades leidis mees ennast kinniseotuna magamiskotist.

„Kõik saab korda, ära muretse!“ lausus Carol rahustavalt, kui märkas, et Oliver mõmiseb. Mees ei saanud vastata, talle oli tropp suhu topitud.

„Me lihtsalt ei teadnud, mida muud teha,“ jätkas naine. „Tropp on seepärast, et me ei taha, et sa räägiks midagi, mis Jõuri või Väliseid võiks ärritada. Tead, see on kõik sinu enda huvides!“

Oliver vaatas ringi. Ta oli tagumises ruumis, lae all. Igor vaatas kapslitega moodulist üle ukse korra süüdlaslikult tema poole ja jätkas siis oma toimetusi.

Oliver mõmises vihaselt.

„Ma mõtlesin pikalt, mida teha,“ seletas Carol ja paitas mehe pead. „Ei tulnud midagi paremat pähe. Ma olen sada protsenti veendunud, et Välised ei taha meile halba! Ja me polnud Igoriga kindlad, mida sa võid teha. Inimkonna saatus on kaalul, mõistad! Jõurile rääkisime ka, et sa oled liimist lahti. Ta lubas aidata. Me alustame kohe nende orbiidile liikumist ja seal nad püüavad sind kuidagi aidata. Praegu sa oled liiga ohtlik.“

Carol läks ära ja andis Jõurile teada, et nad on kohe transpordiks valmis. Oliver vähkres oma kookonis ja kuulas kõrvalruumi vestlust.

„Meie oleme liikumise alustamiseks valmis, andke märku kui transport võib alata!“ kõmistas Jõur.

Carol ja Igor asjatasid oma varustusega ja kontrollisid Kirstu näitajaid. Samal ajal vingerdas Oliver ennast kõigest jõust ja sai ühe käe vabaks. Praeguseks sellest piisas.

„Kõik näidud korras, me oleme valmis, alustame liikumist,“ kamandas Carol.

Oli kummaline tunda, pärast mitut nädalat kaaluta olekus, kuidas kehale avaldas mõju õrn jõud – nende Kirst kiirendas. Mitte väga kaua siiski, aga piisavalt, et olla korraks hoolega jälgides tajutav. Oliver kuulis, et reis orbiidile pidi kestma mitu päeva, seega tal oli veel aega parajat hetke oodata.

Carol käis teda sageli vaatamas ja pakkus talle juua ning süüa. Kontrollis isegi, kas sõlmed peavad, aga Oliver oli targu selleks hetkeks käe jälle köie vahele pistnud. Ta ootas oma aega.

Ühel hooldusvisiidil küsis Carol lõpuks, kas ta võib Oliverilt tropi suust võtta. Ta sai vastuseks noogutuse.

„Sa oled kindlasti praegu väga pahane.“

„Jah, aga samas ma mõistan,“ vastas Oliver rahustuseks, et komandöri tähelepanelikkus hajuks.

„Paar päeva pead ära kannatama. Ütle, kui kuskilt liiga palju soonib.“

„Ei ole hullu, elan üle, kõht on tühi ainult,“ ütles Oliver ja püüdis tähelepanu oma köitelt eemale juhtida.

Carol tõi talle süüa ja toitis teda hoolitsevalt.

„Ma ei tahtnud, et asjad niimoodi läheksid. Aga Jõur ütles, et nad saavad sind kindlasti aidata,“ rääkis naine toitmise ajal. Otsesõnu ta vabandust ei palunud, kuid ta häälest oli seda siiski kuulda.

Kui ta ära läks, jättis ta tropi suhu tagasi panemata. Oliver kasutas võimalust ja hüüdis Jõurile.

„Jõur! Kas meie sugurakkudest võiks ka teie tsivilisatsioonile kasu olla?“

„Teaduse arendamiseks kindlasti,“ vastas Väline teisest ruumist rahulikult. Juba lendas Igor Oliveri poole ja toppis talle troppi uuesti suhu.

Venelane käis paar korda, erinevalt Carolist ta Oliverilt troppi suust ei võtnud. Talutas mehe lihtsalt potile, pühkis ilmselge vastikustundega tagumiku ja läks tagasi, teine kord käis vabandust palumas, et niiviisi käituma peab.

Saabus magamise aeg. Oliveri aeg. Paraku, tema kurvastuseks valvasid Carol ja Igor korda- mööda tema und, korraga nad ei maganud. Oliver püüdis olla võimalikult ohutu ja teeskles magamist. Aeg-ajalt ta siiski piilus, ega valvaja tähelepanu pole hajunud.

Järgmine päev läks samas rütmis, Oliver käitus nii hästi kui oskas, ühtegi kahtlase väärtusega märkust ei teinud, kui Carol temaga juttu ajas. Püüdis olla nii ohutu ja hall hiireke, kui vähegi oskas.

Kui Carol jälle magama läks, asus Igor valvesse. Ta oli ilmselgelt pahane, et pidi kaheksa unetunni asemel neljaga leppima. Ta haakis oma jalad varustusepakki kinni hoidva nööri vahele ja asus tahvlist filme vaatama. Ise seejuures korduvalt haigutades.

Aeg venis. Oliverile kippus ka uni silma, ta sulges silmad. Ärgates sai ta aru, et tahvlist ei kõlanud enam vaikset häält. Ta vaatas Igori poole. Kosmonaut magas, suu naljakalt lahti. Nüüd oli Oliveri kord!

Ta vabastas ennast köitest ja nägi, et Caroli ärkamiseni oli veel tervelt tund. Ta tegutses nii vaikselt, kui vähegi suutis ja sealsamas laoruumis eemaldas seina küljest ühe kergesti lahtikäiva käereelingu. Summutatud klõpsatus pani Igori korraks nohisema, aga mees ei ärganud.

Õnneks oli kõik tarvilik tal käe-jala juures ja ta sai need endale magamiskotti võtta, et siis märkamatult meisterdada. Magamiskott pidi lisaks heli piiramisele ka päästma juhuks, kui Igor ootamatult ärkaks. Siis säiliks lootus, et konspiratsioon veel jätkub. Ta teipis reelingu otsa näpitsad, millel otsad õige laiusega lahti. Töö, mis gravitatsiooni ja häälepiiranguteta oleks võtnud alla kümne minuti, kulutas nüüd kordades rohkem. Kümme minutit enne Caroli ärkamisaega võttis Oliver suuna Kirstu keskele, kus seina küljes kaks suletud kaantega konsooli. Ta hõljus kiirelt kohale ja avas kaaned.

„Hei! Oliver, mis sa teed?“ küsis Jõur veidi tavapäratu häälega.

„Sätin seadistusi,“ vastas Oliver hajameelselt, kui parasjagu näpitsa otsa nupu külge teipis.

„Jäta!“ tuli konsoolist käsk.

Oliver nägi, kuidas Carol unesegase näoga oma magamiskoti lukku lahti ukerdas ja teiselt poolt tõukas ennast tema suunas Igor. Oliver põikas kosmonaudi kohmakate käte eest ära ja lükkas hoogsalt lendava mehe Carolile otsa. Sellega sai ta lisasekundid, et vajutada ettevalmistusnuppe ja keerata hävituslüliteid. Samaaegselt!

Läkski õnneks, mõtles Oliver ja ta ohkas kergendusega.

Koheselt lendas talle venelane uuesti selga ja rebis eemale. Carol oli ka abiks. Igori käed sulgusid Oliveri kaela ümber. Aga mees oli rahul, ta oli kindlasti suutnud nuppe õigeaegselt keerata ja isegi kui tema üllatuseks ei olnud plahvatust juba, pidi see iga hetk juhtuma – kohe pärast sidesüsteemide eraldumist. Ta ei võidelnud oma meeskonnakaaslastele vastu, talle oli nende ellujäämisinstinkt täiesti arusaadav. Eks oleksid nemadki teda mõistnud, kui oleksid temast aru saanud.

Juba püüdis Carol Igori käsi Oliveri kaela ümber lahti kangutada, aga tal see ei õnnestunud. Oliveri pilk muutus perifeeriast üha tumedamaks. Vahetult enne minestamist tundus talle, et plahvatuse esimese mõjuga lendas Igori ja Caroli selja taga Kirstu luuk lahti. Kõik.

Uuesti ärgates oli pilt totaalselt segane. Lisaks Igorile ja Carolile hõljusid tema ees kaks ISS-ile kuulunud astronauti ja rääkisid midagi raadiosaatjatesse. Ju olid ikkagi Maalt üsna pärast neid startinud ja jõudsid kuidagi kohale…

Oliver sai aru, et on endiselt Kirstus, selili kapslis, käed rihmade vahel kinni.

„Oliver! Oliver! Kas sa kuuled?“ küsis Carol. „Kõik on hästi, kas sa saad rääkida?“

„Jah,“ pomises mees vastu. „Mis toimub? Kuidas Oleg siia sai?“

„Hah, sõber,“ vastas Oleg lõbusalt. „Me pole kunagi ära läinudki. Kuidas su kael on?“

„Okei on, aga ma ei saa mitte midagi aru!“

„Seda ma usun jah, mina ka ei saanud!“ kiitis Igor oma kaasmaalase seljatagant takka. „Räägi talle nüüd ära kõik. Räägi, räägi!“

„Oota,“ rahustas Oleg. „Võtame rahulikult. Sa peaaegu tapsid ta ära, peame vaatama, et me ta tervisele rohkem liiga ei tee!“

„Ei, ärge oodake,“ utsitas Oliver, ta tahtis kohe teada, mis toimus. Aju püüdis seletada, aga tõrkus.

„Olgu-olgu,“ alustas Oleg juttu ja konsulteeris aeg-ajalt tahvlist. „Sina ja kogu sinu meeskond osalesid eksperimendis. Tegelikult ei toimunud mingit tähtedevahelist reisi. See oli katsetus, et näha, kuidas inimmõistus sellises olukorras toimib. Lisaks muidugi katsetati ka erinevaid stsenaariume ja vaadati, kuidas te hakkama saite. Mina ei ole siin, et hinnanguid anda, lihtsalt julgestuseks, aga algus oli päris hea. Lõpp, noh, maitseasi.“

„Ei ole võimalik,“ raputas Oliver pead, see pidi uni olema.

„Kui sa ei usu, vaata seda! Tule nüüd, Kevin!“ kutsus Carol.

Ja tõesti, avatud uksest hõljus sisse äsja täiesti elus ja terve Kevin.

„Ahoi, ära pahanda…“

Oliver muidugi pahandas. Teised pidid talle veel korduvalt seletama, mis oli toimunud. Igor ja Carol ka ei teadnud katsest midagi, aga Kevin oli kohe algusest peale asjaosaline olnud. Jõuri osa etendas seevastu üks ISS-i astronautidest. Kogu teave, kõik videosissekanded, küsitlused ja muu saadeti otse Maale, kus teadlased ja muud tarkpead kogu informatsiooni viimse piisani analüüsisid.

Kolm nädalat ja sadu teste hiljem, pärast valusat maandumist Sojuzi kapsliga, istus Oliver NASA direktori laua taga.

„Ma tahan veel kord isiklikult vabandada sellise… eetiliselt kaheldava väärtusega katse eest,“ sõnas direktor ameerikalikult sügava silmavaate ja aeglase jutuga. „Ma kinnitan, et sellest eksperimendist saime me hindamatuid andmeid ja teadmisi, kuidas tulevikus tähtevahelist reisi ja hüperund inimõistusele ohutumaks teha. Kuna superluminaalne andmeside pole füüsikaliselt võimalik, peame me olema võimelised ette nägema igasugu erinevaid süžeesid ja treenima oma astronaudid käituma vastavalt, mõtlema nende eest ette, kirjutama üles juhised.“

„Eks ma mõistan jah,“ vastas Oliver pärast pausi. Alguses ta tegelikult ei mõistnud. Esimese hooga oli tahtnud oma kaaslastele peksa anda, aga ega nemad milleski süüdi polnud. Seejärel plaanis kättemaksu NASA-le, aga temaga ja teistega ED-1-st tegeles terve tiim terapeute ja psühholooge, kes aitasid juhtunut mõtestada ning sellega toime tulla. Mida aeg edasi, seda vähem pahane ta oli ja üha rohkem õppimiskohti ta nägi. „Minu meelest oleks võinud ikka kuidagi teisiti. Ja ma ei ole aru saanud, kas kogu see süžee oli siis välja mõeldud?“

„Me pidime läbi mängima erinevad juhtumised ja vaatama, kuidas isesugused inimtüübid erinevates olukordades toime tulevad. Võimalikult reaalsetes tingimustes, sest aega on vähe.“

„Miks aega vähe on?“

„Sellest ma sinuga tegelikult rääkida tahtsingi. Õigemini, lisaks vabandamisele. Vaata, ütleme nii, et see stsenaarium oli disainitud võimalikult sarnaseks meie praegusele olukorrale.“

„Nii et see oht on tõesti olemas?“

Direktor noogutas.

„Aga välised?“

Jälle noogutus.

„Ja inimesed kavatsevad nende juurde reisida?“

„Jah.“

„Kuna?“

„Varsti.“

„Kes lähevad?“ nõudis ähmi täis Oliver. Alles oli ta jälle harjunud mõttega, et tulnukaid tegelikult olemas polnudki kui nüüd taaskord kogu maailm pahupidi keerati.

„Meil ei ole just palju inimesi, kes oleks saanud tähtedevahelist reisi läbi harjutada…“

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0770)