Juba tükk aega tagasi internetis ringlema hakanud teate sellest, et „Fallouti” maailmasse on planeeritud telesari, tekitas esialgu kahetisi tundeid. Nüüd on esimese hooaja välja tulemisest juba omajagu vett mere voolanud, nii et välkarvustusest on asi kaugel, tunded on aga ikka kahetised.

Enne vaatama asumist tekitas teatud tõrget tõik, et küll on juba nähtud neid olemasolevasse maailmasse tehtud filme või telesarju, mis esiteks algavad eikusagilt, teiseks ei jõua mitte kuskile ning kolmandaks saavad need enamasti veel kirvest ka kuskil poole peal. Peas keerlesid küsimused, et kas on üldse võimalik peaaegu kolmekümne aasta pikkust kultuurikihti, mitmeid erinevaid mänge ning vägagi isevärki hõngu ja võnkega ning oma lugematute erinevate mänguviiside poolest tuntud arvutimängu panna lineaarsesse telesarja? Kas me saame järjekordse „Witcheri”, kus asja teevad inimesed, kes ei tea mitte millestki mitte midagi ning ilmselgelt suhtuvad alusmaterjali mõõduka põlguse ja üleolevusega? Aga samas – „The Last of Us” oli ju minu hinnangul õnnestumine. Saame siis ehk lihtsalt „Fallouti”-ainelise sarja, mis mängudega väga lõdvalt seotud, või hoopis vastupidi, mingisuguse tobeda mängufännide siseringi nalja, millest mitte keegi teine aru ei saa ning mis on üks lõputu vaimne eneserahuldamine ning üksteisele sõrmega ribidesse surkimine?

Nõnda siis ootas „Fallout” ikka päris mitu päeva oma aega, enne kui julguse kokku võtsin ning vaatama asusin. Kes pikalt lugeda ei viitsi, see võib siin joone alla tõmmata, sest praeguseks on ju selge, et „Fallout” tuli, nägi ja võitis ning on erakordselt populaarne. Põhjusega. Mullegi, vanale paadunud mängusõbrale, meeldis. Samas ei ole mul mingit erilist soovi seda uuesti üle vaadata, mistap ülevoolavat kiitust minult siiski ei saa.

Sarja tegijad on ühest küljest suutnud teha midagi peaaegu võimatut ning tõepoolest arvutimängude põhjal loonud sarja, mis esiteks austab algmaterjali, teiseks tundub seda tehes tublisti lustivat ning näha on ka see, et nii loojatele kui näitlejatele meeldib nii see, mida nad teevad, kui ka see, millest seda tehakse. Selline asi paneb isegi minusuguse vana, kalestunud inimese hinges midagi helisema.  Mängudes loodud maailmasse ei ole suhtutud üleoleva põlgusega ega üritatud ka juba loodud maailma kuidagi teistsuguseks teha, liiga tõsiseks, liiga reaalseks. Lustlikul, samas õõvastaval jandil lubatakse olla see, mis ta on.

Täiesti andunud „Fallouti”-mängude ja maailma austajana saabki vaadata justkui kahte asja korraga – esiteks sarja, kus kolm peategelast rabelevad ellujäämise nimel maailmas, kus ellu jäämine tundub üsna mõttetu eesmärgina, teisalt aga väga muhedat ning ennast mitte liiga tõsiselt võtvat metakommentaari mängudele ja mänguritele endile. Viiteid, vihjeid, tögamisi ning mängusõpradele silma pilgutamisi on eriti esimestes osades väga rammusalt, alates mängudest tuttavatest maalidest seintel ja lõpetades sellega, et Dogmeati pea lakkamatu halin ning niutsumine on osaliselt otse „Fallout 4” mängufailidest võetud ja sarja pandud. Ootasin kuni lõpuni välja, et keegi talle punase rätiku kaela seoks, aga minu määratuks pettumuseks seda ei juhtunud. Lükkasin mängule seega hääled sisse, laadisin poolelioleva läbimängu ning tegin seda siis ise, et õiglus valitseks maamunal.

Paljud elemendid ongi võrdlemisi ootamatu elegantsuse ning filigraansusega lahendatud, näiteks esialgne teatud skepsis selle osas, et peategelasi on kolm, suuresti taandus esimese paari osa vaatamise järel ning tegelikult on see üsna hea viis, kuidas edasi anda mängude võimalusi oma tegelast erinevalt üles ehitada. Jah, ühest ja ainsast peategelasest loobumine tekitab veidi tuska, aga see poleks „Fallout”, kui me peaks piirduma ühe ja ühest soost peategelase kogemusega. See poleks õige. Neid peab olema mitu ja erinevat.

Brotherhood of Steel-nimelise vägivaldse, rassistliku ning fašistliku ning sõjajärgses Ameerikas tehnoloogilist ülem – ja ainuvõimu taotleva grupeeringu õpipoiss Maximus esindab tegelast, kelle intelligentsus ja karisma pole ehk kõige kõrgemad. Ta on samas vast sarja kõige vastuolulisem ning mitmetahulisem tegelane, seega ka huvitavam. Tema samme, mõtteid, ütlemisi ning seisukohti polnud võimalik eriti ette ennustada ning väga keeruline oli otsustada, et kas talle kaasa elada või hukkamõistvalt pead vangutada.

Maximus oli justkui riimvesi Lucey-Goosey naiivse heatahtlikkuse ning Ghouli täiesti kalestunud maailmavaate vahel. Minu teatud antipaatia tema vastu tõukub kahest asjaolust: esiteks ma jälestan Terase Vennaskonda, teiseks kadus mul järg käest, et kui mitu korda tema „kurba taustalugu” näidati. Tagantjärele tundub, et vist igas osas 2-3 korda. Kiskus üksluiseks.

Vahetult tuumasõja puhkemise eel ja ajal sadadesse punkritesse põgenenud inimeste, punkrielanike esindaja on Lucy, kelle intelligentsus on ilmselgelt kõrge, aga kellel karismat napib ning kes seega koperdab ühest ebaõnnestunud sotsiaalsest kontaktist teise – ning kelle maailmaavastajalike silmade taha saab vaataja ennast sättida ning Cooper „The Ghoul” on sõjaeelsest maailmast pärit mutant ning teenitult publiku üleüldine lemmik.

Lucy on tõenäoliselt mõeldud olema sarja kõige peamine peategelane, punkrielanik just nagu enamikes mängudes mängija. Võluv naiivsus, millega ta maailmasse suhtub, annab kogu sarjale tegelikult ehk isegi liiga rõõsad toonid ja värvingud.

Asjaolu, et paljud polnud jõudnud esimese hooajaga lõpuni, kui fanfictioni saitidele hakkas ilmuma The Ghoulist kirjutisi, annab selget aimu sellest, kuivõrd fantastiline ning hästi õnnestunud see tegelaskuju on. Ja asjaolu, et suur osa neist kirjutistest olid erootilised, peaks meile kõigile lootust andma – sisu on see, mis loeb, mitte tingimata välimus!

Nad kõik võiksid olla mängus peategelased ning nende erinev viis olukordi lahendada ning nende tugevad ja nõrgad küljed annavad selle erineva post-apokalüptilises maailmas tegutsemise kogemuse päris hästi edasi. Sellise lahenduse nõrgaks küljeks on aga mõistagi see, et ka ekraaniaeg jaguneb nende vahel laiali, kui nad just kahekesi või kolmekesi koos ringi ei mütta. Ja kui näiteks Maximus tundub igav ning Lucy tegelasena kohati ebasümpaatselt rumal, siis tekib paratamatult mõnikord tunne, et „Jah, jah, väga põnev, palun näidake nüüd Cooper Howardit jälle, aitäh.” Kuivõrd Cooperi tegevusliin on veel omakorda jagatud oleviku ning mineviku vahel ning eraldi ekraaniaega jagatakse ka punkrisse maha jäänud Lucy venna Normi peale, siis on killustumist võrdlemisi vähese episoodide hulga peale üsna palju.

Jutustatav lugu ise on samas võrdlemisi banaalne, aga kõigi „Fallouti” mängude peamine, mängu edasiviiv ja käivitav lugu ongi võrdlemisi banaalne ning enamasti lihtsalt otsitakse kedagi või midagi. Oma isa, poega või mõnd muud McGuffinit. Mängu ilu ja võlu seisneb ju lugematus hulgas sekeldustes ja kõrvalistes ülesannetes, mida peategelane satub tegema ning peamise ülesande täitmine annab lihtsalt võimaluse mäng soovi korral lõppenuks kuulutada ning uus tegelane luua ja otsast peale alustada, aga teistmoodi või lihtsalt viimistletumalt.

Ka „Fallouti” sari algab sellega, et bandiidid tungivad Lucy punkrisse, tapavad hulga inimesi ning röövivad mingisugusel arusaamatul põhjusel tema isa, keda tütarlaps siis otsima suundub. Selleks, et isa üles leida, on tal vaja toimetada kõigepealt üks hull teadlane, õigemini tema teadmised sellele jõuguliidrile, kes isa röövis, aga teadlast ja tema pead jahivad ka nii Maximus kui ka Cooper, kellega siis ajutisi või püsivamaid liite sõlmitakse. Isa leitakse lõpuks üles ja ega see just rõõmus ühinemine pole.

Ega mul pole vähimatki aimu, et kuidas seda sarja näeb või kuidas sellest aru saab inimene, kes mänge pole mänginud. „Fallout 2” oli esimene arvutimäng, mille ma ostsin, ning tõsisem sissejuhatus mul lapsena nii post-apokalüptilisse žanrisse, ulmesse tervikuna kui ka sellesse maailmasse, mis mu täiesti ära võlunud on tükkis oma esteetiliste lahenduste, rõlguse ja helgusega. Selle viimase omavahelise ühendamisega sai sari ka päris hästi hakkama ning tasakaal ei langenud liigselt kummalegi poole. See on ka mängudes nii, et kõigepealt lahkud sügavalt traumeeritult kuskilt hüljatud tehasest, olles just süvenenud väga häirivatesse inimkatsetesse, seejärel oled aga endalegi mõnevõrra ootamatult maja otsa kinni jäänud puust laevas ning aitad robotitel seda lendama panna.

Tsiteerides nüüd mõnuga Cooperit:

Lucy: You can’t treat people like this.

Ghoul: Yeah? Why’s that?

Lucy: Because of the golden rule. “Do unto others as you would have done unto you.”

Ghoul: Yeah, well, the Wasteland’s got its own golden rule.

Lucy: Oh? What’s that?

Ghoul: Thou shalt get sidetracked by bullshit every goddamn time.

Arvan, et sari tabas märki rohkem kui sellest mööda lasi, kuigi nõrku kohti võib ju soovi korral leida küll. Liigne killustatus näiteks, mida juba ennegi mainisin. Kui mängus töötab see väga hästi, et „thou shalt get sidetracked by bullshit every goddamn time”, mis võiks vabalt olla kõigi Bethesda mängude vapikiri, siis sarjas unustasin ma vahepeal ära, et mis üldse toimub ja kes, kurat, on Hank.

Liigne sõjaeelse maailma näitamine ning pea kogu ekraanil näidatava tegevuse seotus sõjaeelse maailmaga hakkas lõpuks samuti kõike murendama ja õõnestama. Justkui oleks sõda paar kuud tagasi toimunud, mitte enam kui kakssada aastat. Sõjajärgsest maailmast saame me tänu sellele tegelikult võrdlemisi vähe teada. Philly linnake eksisteerib näiteks üksnes selleks, et see – küll väga mõnusate VATS viidete saatel – puruks lasta.

Ja osa-osa järel saab üha selgemaks, et suure avastuse ning süžeepöördena serveeritakse vaatajale seda, et Vault Tec, kes punkrid ehitas, ei ole sugugi inimkonna päästja. Pakun, et mänge mittemänginud inimestele tuli see serveering üsna õlakehitust tekitavana ja tühja koha pealt, liiga kiiresti ja suvaliselt, pinget ju selles osas mitte miski üles ei kruvinud. „Ahah ...” Mängurid aga teavad seda niigi ja sadades kordades detailsemalt kui vaatajale öeldakse, sest seda on ligi 30 aastat lõputult mängust mängu üle korratud, näidatud, alla kriipsutatud ning mängijat ühest rohkem või vähem rõlgest punkrist teise loksutatud.

Omaette mõttekoht ning märksa laiem, filosoofilisem teema on see, et ... Ma ju olen selles maailmas sisuliselt üles kasvanud. Kas meil muid maailmu ei võiks olla?

Pakun, et see ei lasknudki mul seda sarja lõpuni nautida. Kahtlemata aitab „Fallouti” sarja edu ja praegune menu ilmselt juba aastaid oodatud „Fallout 5” lähemale tuua. Rõõm. Kõigi mängude kasutajate hulk Steamis on ju lakke hüpanud. Rõõm. Mul oli ka väga südantsoojendav mõningaid stseene mitu korda üle vaadata, et detaile tabada seintel ja taustal ning mujal ja näha nii legendaarset „Junk Jet”-nimelist relva, kaisukaruga mängivat Dogmeati, koomikseid lauanurgal kui ka kõiki muid väikeseid ja suuremaid viiteid, ent ...

Ent lõppkokkuvõttes ei ole vast ainult mina väsinud sellest, et mängud on enamasti järjest teistele mängudele. Kusjuures seda auku kaevab sügavamaks see, et originaalsete mõtete arendamisele ei kulutata igaks juhuks ülemäära palju aega ega raha, sest mõelgem ometi aktsionäridele. Järjed ning olemasolevatesse maailmadesse filmide, sarjade ja mängude loomine on enamasti üsna kindla peale minek, kui just täielikud tuhajuhanid seda rooli ei keera. Isegi, kui asi peaks ebaõnnestuma, siis esmase tulu saab kätte. Aga riske enamasti ei võeta, vähemalt mitte kuigi suuri.

Ka see sari ei võtnud tegelikult mitte ainsatki riski – tonaalsus oli siiski huumori poole kaldu, mitte selle maailma sünguse, erinevalt mängudest, kus kontrasti loomiseks kasutatakse humoorikaid elemente. Kõik oli kohusetundlikult mängudest üle võetud ning paika pandud, aga kippus tänu sellele elutuks jääma, sest midagi uut ju ei pakutud. See on nüüd, mõistagi, kümneid tuhandeid tunde selles maailmas viibinud inimese kriitika ning seda tuleb sellena ka võtta.

Ent lõppkokkuvõttes tahaks ma pensionipõlves midagi muud mängida kui „Elder Scrolls X”-i ning „Fallout 6”. Midagi muud vaadata kui viiendat katset „Sõrmuste isanda” ainetel mõnda sarja vändata ning Star Warsi filmide 26. osa võiks ju pigem mitte olemas olla. Ometi on mul käsil „Baldurs Gate 3”, kinodes jookseb praegu järjekordne Mad Max ...

Me pole ju ometi kõiki võimalikke lugusid juba ära jutustanud ega kõiki võimalikke maailmu ära loonud? Demiurg meis ju ikka elab ja siputab veel? Looja pole loodut lõplikult ära loonud?

Ja lõpetuseks lihtsalt üks pilt Dogmeatist, who is the best boy.