Vaadates Iron Sky esilinastust suurelt ekraanilt HÕFFil aastal 2012, olid minu ootused mitte just kõige kõrgemad, kuid teatud määral ikka, kuna tegu oli potentsiaalse kultusfilmiga, millele andsid B-filmi maigu juurde õrnalt skandaalne stsenaarium ning eksklusiivne teemakäsitlus. Teine osa aga tõestas, et vaid skandaalsest stsenaariumist ei aita ning puhtalt jaburus filmi ei päästa.
Tegevus toimub umbes 25-30 aastat pärast esimese filmi lõppu ja peategelase rollis näeme eelmise filmi staaride mulatist tütart, kes enda väite kohaselt on ainuke, kes kuubaasi toimimisvõimelisena hoiab – parandab, hooldab ning vajadusel teibib kõikvõimalikke seadmeid alates elutagamissüsteemist ning lõpetades omal ajal osaliselt lammutatud kosmoselaeva parandamisega. Tekkis kohe küsimus, et miks ta nimetab Kuu elanikke (kes ei ole tema) natsideks, kui saksa täpsusest ei ole seal enam haisugi, peategelane ei ole aarialane ning ainukeseks viiteks sellele on asjaolu, et inimkonna ainukeseks asulaks on põhimõtteliselt ülerahvastatud ja ülemõõtmelise haakristi varemed.
Viimase filmi lõpul vallapääsenud tuumasõda muutis kogu Maa radioaktiivseks tühermaaks ning inimkond säilis tänu natside kuubaasile. Kuna Kuule jõuavad immigrandid Siberist, selgub, et Maal on inimesi küll, kuigi sealsed elutingimused on väljakannatamatud. Kui esimese filmi tuulde rihtida, siis oleks arvanud, et filmi sisuks võiks olla midagi eepilist nagu inimkonna uuesti ülesehitamine. Paraku annab juba filmi algus aimu, et Kuul elavad inimesed ei suuda iseendagagi hakkama saada, rääkimata siis nii kolossaalse ülesande täitmisest. Ilmselt said ka filmitegijad sellest aru ning stsenaarium võtab hoopis teise suuna, rõhudes tütre pingutustele oma ema päästmisel.
Filmi algul paljastatakse vandenõu, et nii USA endine president ning ka Putin, kes oma kontoris kükktantsu vihub, on reptiilid. Esimest neist näeme me filmi jooksul veel, kuid teine oli justkui täiesti tühi stseen – olgu, see võis tal hästi välja tulla, kuid filmi terviklikkusele ei andnud see (ja paljud veel) mitte midagi juurde. Ja kui filmi loogika lonkab (arvestame asjaoluga, et selles filmis ratsutab Hitler türannosauruse seljas ja see ei ole kõige ebaloogilisem), siis dialoog ei kõlba isegi rebastele mitte. Siinkohal on vist suisa proovitud, kui mitu lolli lauset suudetakse pooleteise tunni sisse mahutada. Kui juba kõige paremad laused filmis on flashbackidest ja/või peategelase filmile pealejutustamisest (jap, ka see on ära kasutatud), siis on midagi valesti.
Kiitmata ei saa jätta muidugi eriefekte, kuna selle koha pealt ei oldud tõesti kokku hoitud. Samuti olid kostüümid ning kogu kuubaasi varemete rõhuv meeleheide kenasti välja toodud, kuid seda enam paistis välja ka peategelase toonitatud erinevus, kuna enamasti inimesed lihtsalt istusid kusagil koridoriveeres ega teinud midagi. Kui nad just ei olnud sõdurid – sellisel juhul nad patrullisid. Mida ja miks, ei selgunud. Geniaalne lüke oli Steve Jobsi kummardajate kirik (Kuu ainuke religioon), mis pidas oma iJutlusi ning luges iPalveid iPiiblitest, kuigi selle liikmed olid nii generatiivselt halvad, et neile ei suutnud isegi kaasa tunda.
Parim steen filmist oli siiski põgenemine kaarikutega, mida vedasid tritseeratopsid, kangelaste ning kurjamite kannul veeremas väike tehispäike. Eepikat oli, kuid väiksemates mõõtmetes.
Filmi ei päästa ka lõpp, kus kinnitatakse esimese filmi lõpus õhkuvisatud viidet, kuid see tekitab vaid tunde, et miks ei oleks võinud hoopis sealt mõnda ideed võtta. Selle võib andeks anda, kui nad teeksid ka kolmanda filmi...
Iron Sky 2 on jabur B(C)-kategooria seiklusfilm postapokalüptilises melodraamatilises kastmes ning seda tuleks sedasi ka võtta. Esimese osa eepilisus on vahetunud ebaloogilise kehvalt jälgitava Tomb Rider’i vastu. Teravus on kadunud, paljuski on laskutud päevapoliitika tasemele, püüdmata säilitada vähimatki usutavust ning langedes lõpuks äraleierdatud klišeede mülkasse.
