Foto: Sven Arbet

5. august 1936 – 16. mai 2019 – võõrapärase nimega mulk, kes elas omapärast elu ja kirjutas omapäraseid laule ja raamatuid

Järelehüüdeid on mitmesuguseid. On kohustuslikke, on kuivi, kuid põhjalikke, mis autorit entsüklopeediliselt kirjeldavad, ja on neid mis tulevad südamest. Mis mõtet on üles lugeda NB teoseid? Nimekirja leiab ju esimesena otsingu pakutavalt Wiki lingilt. Sama kehtib elulooliste andmete kohta.

Kui ma kunagi aastate eest NB 70. sünnipäeva puhul Loomingusse artiklit kirjutades infot kogusin, selgus, et ema tundis teda. Tööasjus muidugi, ema oli pikalt kirjastuse pearaamatupidaja ja rääkis muiates, et NB pärast tegid nad raamatupidamiskorra ringi. Lihtsalt selleks, et sellele muhedale kutile vastu tulla – et ilmus alati suvalistel hetkedel, raha oli tal alati otsas ja alati pidi ta kohe ära Siberisse sõitma (ta töötas üle 15 a Siberis kütina) – talle ei sobinud kuidagi, et honorari makstakse iga kuu 15-ndal eelmise kuu eest... Ja teine detail: kirjutasin kunagi, et kui „Karu südames” peategelane Niika pärast metsanaise püünisraudadest leidmist ja oma hütis ta vigasaanud jala ravitsemist ütleb: „Ei tule siin leppimist Varguke. Aasta parima jahi keerasid prakku!”, siis on vene keelt ja olusid tundvatel inimestel selge, et heal juhul oli autori puhul tegu ainsa kütiga, kes nii poeetiliselt väljenduks, ning milliseid sõnu üks siberlane päriselt kasutaks. Ema tegi suured silmad: „Aga ta tõesti rääkis nii!” Ehk siis oskas öelda üsna kurje ja kahemõttelisi asju nii, et alles järgmisel päeval jõudis kohale, mida ta päriselt ütles.

Midagi pole teha, NB hiilgeaeg jääb põlvkonna kaugusele minevikku. Ja midagi pole teha, et kõige rohkem seostub mees meie teadvuses mainitud „Karu südamega” (1989), sest sellest tehti film (2001). Minu arvates ei ole see ta parim raamat ja film... kõige pehmemalt öeldes ei ühenda just parimat osa ei raamatust ega kinokunstist. Raamatus on sügavust. Jah, see jätab kahetise mulje, alate sellest, et kogu probleemiasetus kipub tänapäeva inimesele võõraks jääma. Romaan on 25-sena metsa läinud mehest, kes raamatu lõpus, 50-sena on end leidnud; ta kaob metsa pärast kohutava õnnetusega lõppenud armastuslugu kohaliku kooliõpetajaga. On üks emakaru ja üks metsanaine, keda samal ajal kunagi näha ei ole. Tolle emakaru laseb ta kogemata maha ja peale seda ei ilmu metsanaine enam kunagi. Raamatu teeb nauditavaks muhe ja ladus keelekasutus, aga... no alustagem sellest, et kas pole teistpidi kuidagi eesmärgipäratu raisata oma elu kusagil võsas vindudes vaid selleks, et aru saada, kes sa selline oled? Võimalik, et ma olen rikutud linnainimene, aga ma eelistan hingelisi segadusi palju mugavamates oludes lahendada...

Film... nojah. Selle tegemine oli omal ajal Sündmus. Et koostöö Moskva stuudioga ja lausa seriaal ja paljas plika pidi ka sees olema. Võib-olla ei peaks niimoodi ironiseerima – et projektis ei saanud sellisel kujul asja tõenäoliselt sellepärast, et kellelegi jõudis kohale, et seitse osa eestlaste leivanumbrit filmides, tühjal pilgul kaugusse vaatamist, oleks kinokunstis küll enneolematu, kuid kardetavasti mitte positiivses mõttes. See oli tol hetkel kalleim Eesti film, aga tulemusena kokku lõigatust on kadunud raamatu lumm ja sõnum ja... Igatahes, ausaks jäädes – kiidusõnu ei tule.

Kas NB oli ulmekirjanik? Ise ta end selleks ei pidanud, kuigi ega ta väga vastu ka ei vaielnud. Ta on kirjutanud raamatuid, mis ilma mingi kahtluseta on ulme, kuid samas ka palju sellist, mis jääb piirile; eks see varemgi korduvalt välja öeldud „maagiline realism” vast ole kõige kohasem nimetus küll. „Ringi vangid”, „Apokalüpsis anno domini...”, Sõnajalg kivis”, „Delfiinide tee” ja «Kentaur» on ilma igasuguse kahtluseta ulme. Samas, selge on, et NB kirjutatu erineb klassikalisest ulmest. Tunnistan, et ma päris kõike NB kirjutatut lugenud ei ole, seega näiteid saan tuua vaid loetust: raamatus „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” on vast kõige rohkem klassikalist ulmet meenutav detail, kuidas lõvide ette heidetud varakristlase surmakarje ajaloo alguses sujuvalt möödunud sajandil sündiva inimese sünnikisaks üle läheb, kõik muu on selline... võib-olla kõige parem sõna oleks butafooria ja seega vast kõige rohkem õigustatud juba kasutatud määratlus – maagiline realism.

Rohkem ulmeks kalduvate romaanide puhul, näiteks „Apokalüpsis anno domini...” (1997; see raamat, muide, pani mind teadlikult otsima mehe varasemaid teoseid ja silma peal pidama ilmuvatel), seda probleemi ei teki, sest need toimuvad kahtlusteta ulmelisel taustal. Võimalikud on muidugi teised arvamused, kuid minu jaoks on just nimetatud raamat jäänud õige mitmes mõttes NB kvintessentsiks, samas kui see ei ole tema loomingus tüüpiline mitmel põhjusel, alates sellest, et selle tegevustik on suhteliselt kiire. Ent seal on kapaga müüditöötlust, palju kihte, tohutult sümboleid ja see on kirja pandud keeles, mida on tõeliselt hea lugeda.

Raamatus hakkab inimestega midagi juhtuma -- nad kaotavad oma hinge. Neid tabab miski, korraga on nende silmis ja olekus lõputu valu ja õudus ning peale seda on nad hingetud. Küll elus ja toimivad, mõistuse juures ja nii edasi, kuid midagi väga olulist on puudu. Peategelane, eriti tähtsate kuritegude uurija kaotab uurimise käigus kõik oma lähedased ja üldse kõik, mida kalliks peab. Ta jõuab lõpptulemuseni, mida keeldutakse uskumast, ja ta lõpetab oma elu vanglas.

Selle raamatu tegelastel ja tegevuspaigal ei ole midagi ühist meie eluga siin. See on suur lugu, mida läbib ohverdamise teema. Jah, teatud mõõtmes on see suhteliselt lihtsakoelise krimilugu, kuid see on tõepoolest vaid formaalne raam. Raamat esitab küsimuse, et mis jääb järele, kui kaotada kõik, mis su elule sisu ja mõtte andis? Kas on üldse võimalik peatuda ja sealjuures säilitada oma nägu ning tegelikult vähimagi õigustuse olemas olla, olles kaotanud teatud inimliku tuuma (olgu selle nimest kasvõi hing)? Jah, teoses on tohutult paatost. Aga samal ajal ka üsna jõhkrat huumorit.

Lubatagu siinkohal taas korrata allusiooni, mis mind selle raamatu lugemisest peale on kummitanud – see on antitees Kurt Vonneguti, selle virisejast inimvihkaja loomingule. Kui KV hävitaks inimese, muudaks selle tagasi loomaks, et „ebaloomulikult suur aju” probleeme ei põhjustaks („Galapagos”), siis NB leiab, et kannatused on hind inimsuse eest ja see, mis me oleme, tasub võitlemist. Ilgeim kurjategija NB loos teeb umbes seda, mida KV teha tahaks -- hävitab inimeses inimese. Selliseid rabavaid vastandumisi on autorite loomingus veelgi – KV-l on pisiasjades soramine, igapäevaelu naeruvääristamine, NB-l on tugevate inimeste karm võitlus. KV-l on tülgastavalt lootusetu ninali mudas lamamine ja maailma koleduse üle halisemine, NB-l on julgust elada ja selle kõige eest vastutada. On neid, kes kaotavad, kellele elu on kohutav kogemus, ja on neid, kes seisavad asjade eest, millesse nad usuvad. „Jumalad ja puud surevad seistes” –- nii lahkub „Apokalüpsise” peategelane. Ja kui hale on selle kõrval see vana sentents, mida KV parafraseerib: „Andku Kõiksuse Looja mulle jõudu muuta asju, mida saan muuta, leppida asjadega, mida ei saa muuta ja oskust nende vahel vahet teha.” Mida kuradit! Ja nüüd sa, mis-iganes-väljamõeldud-sõber, katsu rohkem omaette olla; küll me, inimesed, mõtleme välja hästi suure haamri, millega ümber veenda asju, mis arvavad, et nad ei ole muudetavad!

Kui ma vanu märkmeid üle lugedes mõtisklesin, mida vast NB loomingust eriliselt välja tuua, mida julgen tingimusteta soovitada, siis peale juba mainitud mulle sügava mulje jätnud „Apokalüpsise” kindlasti „Kentauri” (2003)...

... mis nii sisult kui mahult üks ütlemata erandlik raamat on. Ja seda nii NB enda loomingus kui Eesti kirjanduses üldse. Ei mäletagi, et oleks siinmail midagi võrreldavat leidnud.

Vabandatagu, aga viimased kaks rida on kopeeritud ühest mu varasemast NB loomingut käsitlevast artiklist ja nende lõikude lõpus ja järgmise alguses olevate kolmikpunktidega on aimatud raamatu stiili – pool selles on vormistatud nii, et mõtted on eraldi lõikudena, küll aga lähevad teemalt teemale ühes lauses, mis niimoodi lõikudeks on vormindatud.

„Kentaur” on paks raamat ja pärast selle ilmumist väideti mitmes arvustuses, et seda on raske lugeda. Mind valdas neid arvustusi lugedes vaid kaastunne arvustajate vastu – muidugi on raske elada, kui aju ei ole... Loomulikult pole „Kentaur” mingi „Teismeline nõid” (olgu siis Sabrina või Harry), see on hoopis teises tempos ja teise rõhuasetusega lugu. See on mõtisklus kõrbest, naftast ja jumalast. NB on kunagi olnud kõrbes ja näinud naftatulekahjusid, nii et teatud maagiline puudutus, teatud kohalolekutunne on selle tõttu väga ehe – mees teab, mida ta kirjutab.

Mis võib raamatu juures häirida – kohati on tegelased liiga ilmselt vaid hüpiknukud autori käes. Jah, see on võimas sümbol, aga kui juba neljas Dido järjest endale tule otsa paneb... noh, saate ise aru. NB tegelased on teisalt ikkagi väga elusad ja kuidagi väga selgelt joonistub välja maailmatunnetuslik vastuolu kõrbest naftat välja toovate tehnikatsivilisatsiooni esindajate ja varem kõrbes elanute vahel. (NB ei anna siin mingeid selgeid vastuseid, see ei ole mitte ligilähedaseltki mingi „üllad metslased” või „loodus maksab kätte” tüüpi jura.)

Ulme pole see raamat kaugeltki ainult sellepärast, et kasutatakse tehnoloogiaid, mida inimkond ei tunne ja ühes koopas on allikas, milles supeldes muutud kentauriks. Terve see raamat on ulme. Terve ta loodud maailm elab kohati arusaaamatu elu vastavalt oma reeglitele ja kuigi, nagu NB loomingus ikka, vaatavad poolte motiivide tagant varjamatult ürgsete müütide kõrvad, tekib lugedes tunne, et kõiges selles on midagi läbielamisväärset – see haakub sellega, mida me inimesena tunneme ja mõtleme. Kui püüda välja tuua tõesti peamine, siis esitab NB igavese küsimuse, kas jääme inimeseks ja tunneme end ära näo, olles kohanud Tundmatut.

Veel üks raamat, mida julgen välja tuua on „Delfiinide tee” (2009). Selles on mitu liini, millest mõned mind, otse öeldes, eriti ei kõnetanud (aga teadupärast paljusid teisi jälle kõnetasid) – näiteks poiss, kes väiksena merre uhuti ja kelle delfiinid lapsendasid ja kes siis koos delfiinidega muudkui laineid künnab, Lõuna soojadest meredest Arktika jääväljadeni; ehk siis Tarzan kohtab Amfiibinimest... See liin on mõneti nii soe ja nagu NB-l kombeks nii lahedasti kirja pandud ja nii mitmetasandiline, et seda on hea lugeda, aga kuigi – nagu ka juba korduvalt öeldud – müüdikasutus on kohati nauditav, hakkab teinekord ka vastu, kui loogikavabalt autor oma tegelastega ringi käib; ta võtab mingi tuntud kirjandusliku narratiivi või tegelased ja lükkab selle äärmusse ja siis veel tükk maad teisele poole välja... ehk kujundi ja mõistujutuna tore, aga raamatu teises liinis on näiteks Hukkunud Laevade Sadam, kus leidnud varjupaiga reaalsusest nihestatud seltskond; meri on kuhjanud hukkunud laevade vrakid kõrberannale suurde hunnikusse. On ooperilauja, poksija ja Puhastava Kire Õed, prostituudid, kelle armastus ravib haavu – teatud teises mõttes justkui ootaks, et nende lugu alluks mingisuguselegi loogikale...

Kokku on teos üsna selline unelev ja uitlev pigem. Seda on meeldiv lugeda ja see on ja kosutavaks vahelduseks suuremale osale ilmuvast, mis tekitab tahtmatult pigem mõtisklusi inimkonna allakäigu teemadel.

Mis veel? Ah jaa, NB murdekeeles värsid (mille alusel ka laule tehtud). Ütleme, vähemalt mulle on jätnud kahetise mulje, ja seda suuresti ka murdekeele enda pärast; see ei ole midagi halba ega häiri mind otseselt, kummatigi tuleb tunnistada, et muudab autoriga kaasamõtlemise... väljakutseks.

Ma ei ole kunagi olnud NB-ga päris samal lainel – ma ei oska ega taha kirjutada päris nii, nagu tema seda tegi, ja kindlasti ma otse öeldes jälestaksin elu, mida ta aastakümneid elas. Jah, teda lugedes olen kadedust tundnud, et oskaks ma ka nii... no ei oska, ta ikka kirjutas kuradi hästi! Aga nagu öeldud, ei ole see kunagi ka eesmärgiks olnud. NB sündis aastal 1936 ja alustas kirjutamist 1970-dnatel – praegu pealetuleva tegijate põlvkonna jaoks niisiis jääb ta kahe generatsiooni kaugusele. Kuna kirjapandu on in memoriam vahetult ta surma järel, jätab siit paratamatult välja üsna palju isiklikke mõtteid, eriti ta viimaste eluaastate kohta; võib-olla ütlesingi juba selles viimases lõigus liiga palju.

Lõpetuseks: mul on ainult üks tõsine soovitus – lugege! NB on lugemist väärt. On tore, et meil oli selline ulmekirjanik ja on kahju, et ta rohkem ei kirjutanud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1140)