Alustaks üldisemast. Mul pole midagi pseudonüümide vastu, ka arvan ma, et J. J. Metsavana poleks pidanud oma kiuslikele sõpradele ja õpetajatele järgi andma ning pseudonüümist loobuma. Ulme on räme nišikirjandus ja mingit megamenu selles žanris ei tule niiehknaa ning argumendid, et selle või tolle nime kasutamine saab takistuseks kiirteel megatiraažidele, miljonitele eurodele ja üldrahvalikule tunnustusele – see takistuse jutt on lihtsalt üks loll kius. Samas, kusagil on siiski piir! Näiteks on teinekord juttu olnud müütilisest autorist, kes tahab oma nimeks võtta Tür A. Hiinlane. Ja nüüd on meil reaalne Müütiline Inimkoi. Kohale jõudsime! Ma muidugi vabandan, kui autoril ongi passis kirjas Müütiline Inimkoi, aga kui pole, siis on loll nimi küll. 


Müütiline Inimkoi – Ukrainakeelne diktaatorite lühiajalugu. Katkend romaanist „Sada aastat püksata”

Autorinimest sai avasõnas räägitud, aga ega see pealkiri kah... „Ukrainakeelne diktaatorite lühiajalugu“ kõlab muidugi hästi, aga ega ma erilist mõtet/seost selle taga ei täheldanud. Jah, ma tean, et maisi-Nikita... Kuid see alapealkiri, et kas see peab olema vabanduseks, et tekstil pole saba ja sarvi. Ma igaks juhuks küsisin toimetusest järgi, et ega pole tegu katkendiga ilmuvast romaanist, et ongi kogu jutt, vä!? Väideti, et nii on.

Kui kõik see kokku panna, siis on meil pretnsioonikas postmisiganes, kus poosi rohkem kui rubla eest, aga kui lähemalt vaadata, siis autor istub mingi haleda ja kergelt lehkava hunniku otsas ning näikse ise enam kui rahul olevat. Lugejal pole selle tekstiharjutusega suurt midagi peale hakata.

Kui aga positiivset leida püüda, siis lugeda on mõnus, et kui tervikut mitte otsida, siis on päris mõnus ja ajuti üsna terane sõnalasu. Pikri ja Pelevini kõrvad on küll kenasti näha, aga ka see pole etteheide.
Kui autor suudaks ka nüüd midagi terviklikku luua, siis mina oleks vist rahul, seniks aga...

5/10

Mairi Laurik – Unistus ilusamast homsest

Alustaks peamisest: jutt on hea, on idee, on mõte, on lugu jne.
Kahjuks on nii, et hea jutu puhul hakkab isegi rohkem silma see, mis on valesti... või siis pole nii hea. Antud juhul siis jutus toimuv. Mind hakkas lugedes kohutavalt härima see tühi dialoog ja kirjeldus, kuidas tüübid vaatavad ja ootavad ning mida nad sinna juurde räägivad. Jah, hea, et miskit pseudoägedat killurebimist polnud, aga see mida ma praegu lugesin, see oli igav ja oli peaaegu nagu mingi vana ulme, kus tegelased üksteisele kõmisevaid loenguid peavad. Päris nii hull õnneks küll polnud, aga hea see ka polnud.

Eks ma olen omajagu hädas, et kritiseerin, aga ega ma midagi asemele soovitada kah ei oska. Autorile oleks siin mõttekoht, et püüdku end minusuguse saabastesse panna ja vaadata minu silme läbi, et kas mu kriitikal on alust, et kas ja kuidas, et kui mitte selle jutuga, siis ehk mõne järgmisega...

Üldiselt aga hea ja meeldiv ning aus ulme. Mulle meeldis.

8/10

Artur Räpp – Kollased silmad öös

Ütleks kohe kõige olulisema – seniloetuist on see Artur Räpi parim jutt, et neist, mida mina olen lugenud. Umbes pooltest siis...

Mis selle siis teistest paremaks tegi? „Kollased silmad öös“ oli rohkem kirjanduse moodi, kui eelmised. Ma ei ole päris nõus selle teooriga, et hea kirjandus on siis, kui lugeja unustab ära, et ta loeb kirjandust. Muarust pole normaalse mäluga inimesel võimalik seda unustada, aga minu puhul ja eriti karvustuste tarbeks lugemisel on hea märk juba see, kui ma unustan, et ma loen sundusena. „Kollased silmad öös“ hakkas mind tõesti mingil hetkel huvitama, ma ei otsinud enam puudusi-voorusi. Tõsi, kusagilt poole pealt, umbes sealt, kus kütt hakkas end kodu poole sättima, et sealt hakkas hinge kippuma kahtlus, et kas lähebki nüüd nii, nagu ma arvan? Õnneks ei läinud ja lõpp oli ägedam, kui ma karta/loota oskasin. Eks pisukese sohiga, sest autor jättis osa olulisi asju enda teada, aga ega see polnud klassikaline kriminull, kus autor peab kõike teadaolevat kohe lugejaga jagama.
Kergelt konarlik, õrnalt tüütu, aga muidu hea tekst.

7/10

Ander Skarp – Golem

Ühesõnaline pealkiri ja veel „Golem“! Eks autor ise teab, mida teeb, sest Gustav Meyrinki romaaniga Skarbi jutt niiehknaa ei võistle ja kuna golemlus polnud puänt, siis ei lobisenud pealkiri suurt midagi ka välja. Võib-olla on mul lihtsalt allergia ühesõnaliste pealkirjade asjus, eriti pärast seda, kui ma nägin üht võõrkeelset nimekirja, kus olid kokku kogutud kõik sarnaste pealkirjadega tekstid – oi kuipalju seal oli neid kontakte, kohtumisi, tulnukaid jne. Golemit seal vist polnud, aga Skarbi oma peaks olema umbes viies „Golem“, mis mulle ette on juhtunud...

Aga jutt ise? Juttu pole! Esimene pool on suht-koht korralik olukirjeldus elust maal, vanaisa juures ja sellest, kuidas häiritud poisiklutt golemi ehitab. Teine pool on aga hõre looskelett, millega jutskui otsad kokku tõmmatakse ja eelnevale mingi tähendus antakse.

Ander Skarp oskab paremini, on teinud paremini.

4/10


Üks hea jutt, üks üllatav jutt ja kaks suht-koht ebaõnnestumist – pole üldsegi paha saak. Jah, ma olin ülapool vist üsna kriitiline ja seda kõigi nelja asjus, aga ega siinses rubriigis ei peagi ma kellegi semu olema. Jah, ma võin mitte aru saada, või valesti mõista, aga iga autor peab sellega arvestama, et lugejate reaktsioone ta määrata ei saa. Ja kui autor tunneb, et talle tehakse liiga, siis tuleks korra maha istuda, mõelda, öeldu arvesse võtta või püüda öeldu võimalikult kähku unustada, sest järsku  seekord on tõesti see haruldane juhus, kus ma aru ei saanud.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1131)